16. Wii

Hei-hei!

Alustan siis juttu veebruari esimesest nädalast. Kuna nädalavahetusel ootas ees maksapuhastus, siis nädala sees väga palju tegemisi polnud. Töö juures sain oma esimesed arved väljastada, töö juurde tuli juurde kaks kutti, üks sakslane ja üks poolakas, kes moodustavad siis meie müügitiimi. See poolakas hakkab tegelema Ida-Euroopa turuga. Sain mõlemad endale lauanaabriteks :). Hakkasin tegelema ka puhkusearvestuse ülevõtmisega. Nats teistsugune on siin see süsteem. Puhkusepäevi arvestatakse tööpäevades, mitte kalendripäevades ning puhkuse ajal on palk täpselt sama suur kui töö ajalgi. Ehk siis saad koguaeg sama palka. Ja neid puhkusepäevi on 26 ehk kokkuvõttes rohkem kui Eestis. Tuunisin nende olemasolevat tabelit ja kinnitasin kõigiga üle seisud ja valmis ta oligi.

Kolmapäeval käisin päris huvitavas rasvapõletustrennis. Treeneri loogika oli, et mida rohkem me vehime ja hüppame, seda kõrgem on pulss, mida kõrgem on pulss, seda rohkem kaloreid kulub, ja mida rohkem kaloreid kulub, seda rohkem rasva põleb. Eestist justkui jäi mul rasvapõletustrenni loogikast meelde see, et see on pigem konstantselt madalama pulsiga trenn, et keha kasutaks liigutuste tegemiseks rasvakihti, mitte ei võtaks energiat lihastest... Aga no ega mul cardio trenni vastu ka midagi ei olnud. Hüppasime siis kõik rõõmsalt seal 50 mintsa järjest nonstop. Pärast trenni jalutasin töö poole, ilm oli hästi mõnus ja päikeseline, nii et tavalise tormamise asemel oli mu kõnd tol päeval päris rahulik. Kõndides tundsin aga korraga ninas kanepi lõhna, keerasin nina lõhna poole ja nägin kahte noort kutti, seljakotid seljas. Kõndisin natsa edasi ja nägin veel palju noori inimesi. Waldorfkoolil oli lõunavahetund ;). Ma mäletan enda põhikooli ajast ka, et kutid käisid põõsa taga suitsu tegemas, aga kanepist oli asi ikka väga kaugel.

Reedel õhtul käisime Arvi kursakaaslase Jorise sünnipäeval. Rahvast oli palju, kutid mängisid jälle õlle-pinksi, meie Arviga olime mahla peal ja olime esimesed, kes lahkusid :P. Peol saime kinnituse, et Anna ja Boris ühinevad meiega suusareisile. Kuna Kaie otsustas hoopis Eesti minna, siis otsisime endale uusi kaaslasi ja näkkas. Nüüd siis oli tarvis öökohta otsima hakata.

Laupäeval oli maksa puhastamise aeg taaskord. Seekord sõin lõunaks ainult keedetud porgandeid, jätsin riisi ära, sest mul tõmbab riis kõhu suht kinni. Õli joomine läks seekord ilma pisarateta ja magasin ka ilusasti hommikuni välja, polnud nii paha olla nagu eelmisel korral (kauss on siiamaani kusjuures voodi serva all :P). Pühapäeval oli siis aeg hakata tulemusi ootama. Ja tulemused olid, mul tuli seekord rohkem kive kui Arvil, mõned olid päris pirakad ka. Lugesin raamatut ka nädalavahetusel päris palju edasi. See enam nii põnev ei ole kui algus oli, aga huvitav oli lugeda näiteks päikese UV-kiirguse ja nahavähi kohta. Nimelt siis põhjustab nahavähki mitte UV-kiirgus, vaid päikesekreemid ja transrasvad :) UV kiirgus ise on inimesele väga kasulik ja vajalik. Vaatasin järgi ka, et kas seda neerude puhastuse taimetee segu on võimalik euroopast osta ja on küll. Maksab muidugi korralikult (kuskil 25 euri üks 30-päevane kuur), aga ma tahaks selle ka läbi teha. Praegu plaanin, et võiks seda aprillis teha, sest siis ei ole enam mingeid reise plaanis ja saab rahulikult ühe taimetoidu-mittealkoholi-mittepiimatoodete-kuu teha.

Esmaspäevast on meeles, et käisime õhtul ühel kontoritoolil järgi. Nimelt siis kui uude korterisse kolime, on meil sinna üht-teist mööblit juurde vaja. Avastasime, et eBay kaudu müüvad või kingivad paljud eraisikud oma vana mööblit ära. Ja kui just tasuta ei saa midagi, siis ülisoodsalt küll, tule ainult ja vii see ise ära. See konkreetne tool oli tasuta, aga asus suht kaugel (30 km). Vaatasime, et sinna peaks suht kiirelt mööda kiirteed jõudma, aga võta näpust, linnast väljasõit oli kell 7 õhtul ummikus... nii et ei läinud meil see midagi kiirelt, 1,5h läks kokku. Aga tool on aus ja korralik. Üks linnuke kirjas, mida uude koju vaja. Kusjuures kui me ise oleme oma uue korteri asukoha üle jube õnnelikud, siis sakslased ise ei pea seda sugugi heaks asukohaks, nende arvates on seal igav (mõnedes teistes piirkondades on rohkem söögi- ja meelelahutuskohti). Aga meile on oluline, et me mõlemad normaalselt tööle ja kooli saaksime ja antud koht on selleks suht parim.

Teisipäeval oli Arvil raamatupidamise eksam. Õhtu poole oli neil kursakatega plaan välja minna miskisse pinksi baari. Sabarakk, nagu ma olen, läksin ka nendega kaasa. See koht oli kõige undergroundim (e.k loe: urkam) koht, kus ma Berliinis siiani olnud olen. Seinad olid täis soditud, oli piisavalt jahekas, et mitte mantlit seljast ära võtta, mõned väga imelikud kutid olid seal ja õhk oli suitsuvinene... aga kui rahvas mängima hakkas, siis oli päris lõbus.

Teisipäeval saime ka oma Wii kätte!!! Ma harutasin kõik töölt jõudes lahti ja hakkasin juhendit lugema ja siis hakkasin järjest mänge proovima. Proovisin läbi kõik standardmängud, poksime oli kõige toredam, siis vaatasin, mis mängud seal Sports Resort plaadi peal on ja lõpuks võtsin selle FitBoardi ka ette. FitBoardiga on nii, et seisad sinna peale, siis ta kaalub su ära, sisestad veel oma pikkuse ja sünniaja ja siis ta arvutab kehamassiindeksit ja pärast mingi tasakaalu testi tegemist ütleb sulle su bioloogilise vanuse. Ma seda testi väga tõsiselt ei võtnud ja sain oma vanuseks 32 :P Siis saad omale treeneri valida, ma võtsin meestreeneri, ja siis saadki trenniga pihta hakata, valikus on jooga, aeroobika, jõutrenn ja veel mingid variandid. Kokku saad panna ka oma individuaalse kava. Programm salvestab su trennid ära ja siis saad pärast jälgida, mida teinud oled. Sinna peaks saama sisestada ka muid trenne, mida teinud oled. Ja eesmärke saab ka panna, näiteks kaalu langetamise eesmärgi. Ma panin endale hästi ambitsioonika kaalulangetuseesmärgi. Vaatame, mis ta mulle ütleb, kui ma seda ei saavuta :P Samal õhtul tellisin ära ka Mario Party Games 8, et oleks sõpradega koos lõbus miskit mängida. Nii et nüüd te lihtsalt peate külla tulema onju :)

Kolmapäev oli ka päris tegus. Magasin hommikul küll nats kauem ja läksin otse tööle ja siis alles trenni, aga õhtul jõudsime veel ühtedel toolidel järel käia (paneme need kööki, maksime 10 euri), suusareisiks ööbimise bronnida ja ostsin oma emale, ema töökaaslasele ja Arvi emale ära lennukipiletid Berliini. Nii et augusti alguses saan oma mämile Berliini näidata :) Suusareisi ööbimiskoht on üks Bed&Breakfast koht, mille kontaktid Raul mulle andis ja mis maksab 23 euri öö ning on suht keskuses. Seega see mure on nüüd murtud. 22-27 veebruar lauatan täiega – kõigi nende eelnevate aastate eest ka, kui ei saanud talvel puhkust võtta.

Neljapäeva õhtul käisime Arviga „Poola luuserite klubis“ vaatamas filmi „Disko ja tuumasõda“. Nimelt see klubi näitab seal igast filme, aga parajasti sattus just see film ja kuna me seda näinud polnud, siis mõtlesime, et võiks minna. Kuna me ise oleme mõlemad Arviga Lõuna-Eestist ja 80ndatest niikuinii midagi ei mäleta, siis oli huvitav vaadata, kuidas elu tol aal Tallinnas käis. Väga äge film oli, minu lemmiktegelane oli insener Nikolai. Klubist kojujõudmine oli suht piinarikas, pidime hiidkaua metroosid ootama ja lõpuks vihmas kõndima ka...

Reedel toimus järjekordne Eesti kogukonna kokkusaamine ja see oli siis meie jaoks esimene, sest varasematele pole me jõudnud. Kokkusaamiskoht oli Vene restoran Gorki Park, Kaie ühines ka meiega ja kokku oli eestlasi nii ca 10, kaks sakslast oli ka. Saime tuttavaks ühe uue berliinlasega, kunstniku Liiviga, kes jättis põhimõtteliselt lihtsalt elu Eestis maha ja kolis Berliini elama, sest oli alati unistanud siin elamisest. Söögiks tellisin mina endale pelmeenid šampinjonide ja kartuli täidisega, Arvi sõi praekartuleid kanakotlettidega (mis maitsesid ülihästi), kõrvale jõime kalja ja magustoiduks tegime kahepeale pannkoogid mandlitäidise ja moosiga. Maitses hästi. Pärast oli meil plaan, et võiks klubitama minna. Otsisin välja klubi nimega Matrix, sissepääs enne südaööd 3 euri. Kell oli ca 23, kui sinnapoole teele asusime. Ja kohale me ei jõudnudki. Nimelt me Arviga ei teadnud täpselt, et kus see asub ja Kaie arvas teadvat, kus see on, aga see koht, kus ta arvas, et see olla võiks, oli asutatud hoopis geiklubi „Paul“ poolt. Tegelt oleks me muidugi sinna õigesse kohta ka kohale jõudnud, aga kuna kell tiksus täpselt 12 peale, siis mõtlesime, et täispiletit osta ei taha ja et lähme hoopis kuskile kokteilitama. Mõeldud-tehtud. Jõudsime ühte India restosse, tellisime endale naanid ja kokteilid – mina jõin Baley’s Coladat, nämm-nämm.

Nädalavahetus oli üsna rahulik. Väljas kuskil ei käinud, Arvi hakkas vene keele eksamiks õppima ja.... ja mina proovisin Wiis neid trenniharjutusi. Mõned lihasharjutused on ikka päris julmad. Aga näiteks saab seal veel kujuteldava hularõngaga ringitada, takistusrajal joosta, jalgrattaga sõita, žongleerida, step-aeroobikat teha, poksida, palli peal tasakaalu hoida jpm. Mängisime Arviga ka laupäeva õhtul kõvasti üksteise vastu poksimist ja wakeboardi, nii et järgmisel päeval selja- ja õlalihased valutasid täiega. Pühapäeval käisime ühtedel madratsitel ka järgi, kaks madratsit 90x200, sest meie uus voodi on 180x200, lihtsalt mingi katte peame siis nüüd veel peale sebima. Madratsid tasuta, wohoo!

Uus nädal on suht igav olnud. Arvi õpib hommikust õhtuni, minul on trenn-töö-lebo. Olen seda terviseraamatut edasi lugenud ja... ja eile käisime ühes talvespordi-poes. Ma viisin oma laua hooldusesse ja ostsin uued mäeprillid (vanad pärandan Arvile), Arvi ostis endale paksud kindad. Nüüd oleme oma reisuks peaaegu valmis. Täna saime Mario Party mängud ka kätte, nii et hakkangi kohe neid ka proovima. Ja lisaks tellisin Zalandost ühed kingad ära. Nimelt vaatasin juba paar nädalat tagasi, et mis alesid seal on ja leidsin ühed nunnud jalavarjud. Aga siis mõtlesin, et need on hoolimata alest ikkagi nats liiga kallid ja jätsin ostumõtte katki. Süda ei andnud aga rahu ja nii tellisingi papud just hetk tagasi ära :). Olen siin vaadanud, et teil ilm maru külmaks läinud. Siin päris nii karm ei ole, kraadid ikka pigem nulli kandis, aga tuuline on küll viimastel päevadel olnud, nii et ega nina õue väga pista ei taha.

Päikest!

15. Eneseotsingul

Heips! Nii raske on seda kirjutamist jälle ette võtta, aga kuna olen ühelt ja teiselt poolt kuulnud, et mõned lugejad mul siin ikkagi on ja mõni peab minu tegemisi siin isegi huvitavaks, siis pean ennast ikka kokku võtma :). Ma isegi kergelt tunnen seda survet, et mul peab siin koguaeg midagi toimuma, sest vastasel juhul mul ju poleks millest kirjutada :P. Aga ega ei olegi tegemistest väga puudus. Kunagi üle-eelmisel nädalal sain sellelt üliõpilaselt Katilt kirja, et tal oli kaitsmine ära ja sai hindeks D... Kuidas tal see õnnestus, ma ei tea... Olin täitsa nõutu, et mis siis nüüd edasi teha. Panin isegi Facebooki üles küsimuse, et mida sõbrad mul teha soovitaksid. Vastuseid oli igasuguseid, aga hästi palju käis läbi seda, et minu töö retsensendina on tehtud ja ma ei peaks oma südant enam sellepärast valutama. Samas sain ka teada, et sellist jama ei tehta ainult erakoolides, vaid ka riiklikes ülikoolides. Erakoolide puhul on selles mõttes isegi natuke arusaadav, et mis sa ikka saed oksa, kus ise istud. Tegin lõpuks otsuse, et kui resenseerimisraha ära laekunud on, siis kirjutan kooli juhtkonnale kirja, kus ei nõua mingite tulemuste ülevaatamist ega midagi sellist, aga lihtsalt põhimõtteliselt ütlen neile viisakalt, et nad on jobud. Raha veel pole, seega ka kirja mitte.

Neljapäevast, 20ndast jaanuarist on meeles, et Arvi helistas ja küsis, et ega ma Hispaaniasse Malagasse minna ei taha. Et ta on parajasti kooli baaris koos kursakatega ja ostavad Ryanair’ist pileteid. Ma siis ütlesin vastu, et kuna meil on suusareis plaanis veebruari lõpus ja Eesti minek märtsis, siis mul vist ei mängi puhkusepäevadega välja. Lõpetasime Arviga kõne ära, aga mul jäi sisse kriipima, et mismõttes Arvi läheb hispaaniasse kursaõdedega ja mina jään üksi siia kurvalt passima. Ja siis tegin oma teised reisid lühemaks (see Eestiskäik saab maru kella pealt olema ja eriti tiheda graafikuga) ja ostsin ka piletid ära. Nii et nüüd siis ootab meid 24-30 märts Hispaania. Loodetavasti on seal siis juba mõnnalt soe. Siin on ilm tagasi jälle talve peale pööranud. Vastikult külm on koguaaeg. Uuh!

Neljapäeva õhtul ootas mind üllatus. Arvi ütles, mida selga-jalga panna ja kella 9-ks läksime Kulturbraueraisse. Sisseminnes nägin catwalki ja sain aru, et miskit moeshow´d on mind vaatama toodud :). Nimelt oli Berliinis moenädal ja selle raames siis toimus RockFashionShow, kus näidati riideid ja hõbeehteid. Samal ajal kui modellid laval tiirutasid mängis taga rockbänd. Päris äge oli. Kui show läbi oli, siis pidi edasi peoks minema, aga muss kuidagi kukkus nii ära, et mul polnud enam üldse isu sinna jääda.

Reede õhtul läksime Eesti tüdruku Heleriga ühte Mehhiko restosse sööma. Tellisime suured juustused road ja lasime hea maitsta. Pläkutasime maast ja ilmast. Üks lõbus Heleri lugu on meeles, et tal mingi hetk olid näpud põhjal ja nutikas tudeng ikka leiab võimaluse raha teenimiseks. Nimelt siis nägi ta kuulutust, et otsitakse mingeid konkreetseid dieete teinud inimesi intervjueerimiseks. Ta siis saatis, et on sealt nimekirjast mingit hunnikut proovinud ja riisidieediga läks õnneks. Muidugi polnud ta seda kunagi teinud, aga enne intervjuud luges sellest netis ja sellest piisas. Intervjuu oli telefoni teel, nii et isegi kohale ei pidanud kuskile minema ja kui õigesti mäletan, siis sai tasu selle eest suurusjärgus 100 eurot.

Laupäeval hakkasin lugema „Timeless secrets of health and rejuvenation“. See on ühe meesterahva poolt kirjutatud, kes maadles ise mingite terviseprobleemidega, aga nüüd on juba ca 30 aastat jälginud neid põhimõtteid, millest ta seal raamatus kirjutab. Ja temalt on pärit ka see maksapuhastuse teema (ta ise väljutas 12 puhastuse käigus 3500 kivi!). Ütleme nii, et raamat on tõesti väga-väga hea. Kordab üht-teist seda, mida juba teadsin, aga on ka palju uut infot. Tal on hästi palju näiteid igasugustest uuringutest, sh platseeboefektist. Üks näiteks oli, et patsiendid, kellel oli põies mingi jama, mille tulemusena uriinis oli verd, jagati kolme gruppi. Esimesele anti rohtu selle haiguse vastu, teisele pille, mis pidid olukorra veel hullemaks tegema, ning kolmandale platseebot. Kõigile siis öeldi, et selle ravimi abil saate terveks. Paari nädala pärast oli tulemus, et kõik patsiendid olid terveks saanud. Ehk siis terveks ravis ennast keha ise, mitte ravim. Ja teise grupi puhul suutis keha ennast haigusest terveks ravida ning kahjutuks teha selle pilli, mis pidi asju hullemaks tegema. Et keha ennast ravida suudaks, on tarvis usku ja toetavaid eluviise.

Mul oli mingi hetk mõte, et kirjutan sealt raamatust välja mõned huvitavamad kohad, aga see on läbinisti nii hea, et peaksin kõik ümber kirjutama... Mõned head laused-lõigud siiski: „Disease is not something that you just “catch.” Instead, it is something you create by repeatedly setting up the same limitations and difficulties that prevent your body and mind from regaining their natural state of balance or health.“ „Your body is capable of manufacturing every drug that could possibly be produced by the pharmaceutical industry. Synthetically derived drugs only “work” because the cells of the body have receptors for some of the chemicals contained in the drugs. This also means that the body is capable of making these chemicals, too, otherwise these receptors wouldn’t exist. However, the body makes them with the utmost precision, in the correct dosage, and perfectly timed. The body’s own drugs cost us nothing and they have no harmful side effects. Pharmaceutical drugs, on the other hand, are very expensive and much less specific and accurate. It is estimated that 35-45% of all prescriptions have no specific effect on the disease for which they are prescribed. The majority of positive results is directly caused by the body's own healing response or triggered by the placebo effect and have nothing to do with the treatment itself.“ Seepärast polegi ma oma viimaste murede puhul (põiepõletik ja veel midagi... nohu äkki) apteegi ega arsti poole pöördunud, lihtsalt antnud kehale aega ja võimalust paraneda. Muuseas, kehal on lihtsam ennast „parandada“, kui haiguse ajal palju vett ja vähe süüa saab. Sellepärast polegi meil tihti haiguse ajal nälga, et keha ei tahagi, et me midagi sööks, sest tal on peale seedimise midagi tähtsamat, millega tegeleda.

Aga minu lemmiklause siiamaani on see: „The main purpose of life is to increase happiness. Any action that does not support this most basic principle of life is destined to fail or generate problems.“ Nimelt küsis üks mu sõber mult vähem kui aasta tagasi, et mis on minu elu eesmärk. Pakkusin siis, et tahaks lihtsalt õnnelik olla. Et teen oma otsused selle põhjal, kas need teevad mind õnnelikumaks või mitte. Sõber ütles selle peale, et see ei saa eesmärk olla. Aga näet siis, saab ju küll. Ja kuidas veel saab.

Mingi hetk jõudsin raamatus kohani, kus räägib kolmest erinevast inimtüübist. Ja siis on toodud üks küsimustik, mis peaks sul aitama välja selgitada, et mis tüüp sa oled ning hiljem räägib, millised toiduained ühele või teisele grupile sobivad. Kui neid küsimusi lugesin, siis sain kohe aru, et Arvi on raudselt „Vata-tüüpi“ ja arvasin, et ka mina olen sama tüüpi. Tegin testi esimest korda läbi ja saingi kõige suurema skoori Vata-tüübile. Aga siis lugesin ühe teise tüübi, Kahpa-tüübi kirjeldust ja see tundus mulle palju paremini istuvat (Kapha toidusedelist on eemaldatud ka piimatooted, mis tundub täiega minu teema olevat). Lisaks oli selle tüübi all kirjeldus, et kuigi nad muidu on rahulikud, siis ärkavad nad ellu mingite tegevuste käigus, näiteks tantsivad, laulavad, mängivad pilli, teevad trenni, käivad sõpradega väljas vms. Ja siis ma mõtlesin, et võib-olla tõesti-tõesti. Võib-olla ma olengi tegelikult selline üsna rahulik ja vaikne pliks, kes ainult aeg-ajalt energiline on. Sest olgem ausad, kui ma niisama kodus lösutan, siis ma olen ikka väga kaugel energilisusest. Vaatasime Arviga koos küsimused uuesti üle, Arvi tegi mulle selgeks, et ma annan ikkagi liivakella kehakuju ka välja („no sul on ju suured rinnad“ :P), muutsin ära need energilisuse küsimused ja tuligi mu Kapha skoor suurem kui Vata skoor. Aga nüüd siis uus jama – Kapha ja Vata toidusedelid on täpselt risti vastupidised, kõik, mida Arvi võib, mina ei tohi ja vastupidi. Ma ei ole veel kindel, kui tõsiselt ma seda nimekirja võtma hakkan, sest tahaks ikka koos süüa teha.

Pühapäeva hommik hakkas meil 9-10 ajal, venitasime mõnusalt hommikusöögiga ja kulgesime niisama ringi, kell 11 palusin Arvit, et ta vaataks ikkagi meilist järgi, et kus meil see Beethoveni kontsert toimub ja kuidas me sinna saame. Arvi tegi meili lahti ja hakkas vanduma. Nimelt olime me mõlemad valesti meelde jätnud, et kontsert oli kell 13:00... ja see tähendas, et kontsert just algas. Ja ma olin veel pidzaamas. Arvi pakkus, et äkki üliruttu riidesse ja ikkagi minek, aga ma arvastin, et meid ei lasta sisse seal keset kontserti. Nii et me ei läinud. Arvi tagus natuke aega igat ettejäävat mööblitükki ja ma olin lihtsalt väga-väga kurb. Me nii väga ootasime seda kontseri ja nii-nii väga tahtsime minna ja Kristiina oli meile isegi piletid ju jätnud kontserdimaja kassasse.. ja me lihtsalt ajasime ajad sassi... lambad... Järgmine Kristiina dirigeeritav kontsert peaks olema juunis :(. Oeh...

Esmaspäeval käisime ühte korterit vaatamas Potsdamer Platzil. Kuigi saime enda praeguse korteri osas pikendust aprilli lõpuni, siis mõtlesime, et hoiame pakkumistel ikkagi silma peal, et äkki on midagi head. No ja oligi üks. Kahetoaline, osaliselt möbleeritud, väga hea asukohaga ja selle korteri kohta ülihea hinnaga (nats kallim kui meie praegune, aga 20 ruutu suurem ka). Ja ütlesime, et tahaksime selle võtta. Arvi viis kolmapäeval vajalikud paberid ära ja kandis praegusele üürnikule raha osa mööbli eest, mis ta siis meile jätab. Me peame päris palju asju juurde ostma, aga kohalikud räägivad, et Amazoni oksjonitelt saab asju poolmuidu, a´la tule võta, kui ainult ära viitsid viia. No ja siis on ka ju veel IKEA. Aga lõigu kokkuvõte siis, et alates 15. märtsist on meil uus ja suurem korter ja kõik on külla oodatud!

Teisipäeval käisime Arvi kursakatega ühes Hiina restos söömas. Midagi pikemalt ma kommenteerida ei oskagi, lihtsalt tore oli. Kolmapäeval sain õhtul Matthiasega kokku. Kui me tavaliselt käime kuskil välja söömas, siis seekord jäime ta hotelli. Nimelt on seal hotellis mingi selline süsteem, et 9. ja 10. korruse „elanikud“ pääsevad oma uksekaardiga 10. korrasel asuvasse Executive Lounge´i, kus pakutakse tasuta süüa-juua. Kuna hotell oli üle bookitud, siis pandi Matthias 9. korrusele ja voilaa. Tasuta õhtusöök oligi olemas. Sõime püreesuppi, mingeid magustoite ja ma jõin klaasi Martinit (millest mul oli järgmine päev peavalu, wohoo). Kolmapäeval sai ka Arvi uudise, et ta võeti vahetusüliõpilaseks Rennes Business Schooli. Kahjuks sai ta järgmisel päeval teada, et ta DAAD stipp ei toeta seda ettevõtmist ja kuna Erasmuse enda stipp on DAADi omast kolm korda väiksem, siis ta otsustas, et ikkagi ei lähegi Prantsusmaale. Hästi kahju on, et see vahetussemestri variant lõpuks ikkagi ära jääb, Arvi oli suht elevil selle osas muidu varem. Aga no koos on ka hea olla, nii et... nii et jah.

Ülejäänud nädal kuni siiamaani venis teosammul. Neljapäeval töö juures tekkis küsimus ühe investori pakkumise hindamisega ja kahetsesin, et ärirahanduse tunnis rohkem tähele ei pannud. Googeldasin siis kõvasti ja tegin oma Tommidele kokkuvõtte ja sain tagatipuks kiita ka veel :P. Reedel vaatasime filmi „127 tundi“, millest osa ma ei saanud üldse vaadata, sest üks kutt tegeles oma käe otsastnülimisega. Laupäev oli siin hästi päikeseline, jalutasime Arviga jõe äärde, ostsime ühe Milka ka tee peale kaasa. Õhtul tegime kodus romantilise õhtusöögi veini ja koogiga küünlavalges. Esmaspäevaks olin kilo raskem :P. Aga kuna käesoleval nädalal hakkame maksapuhastust jälle tegema, siis olen varsti sellest kilost lahti. Trennides olen ka suutnud käia vähemalt neli korda nädalas, jaanuari saldoks tuli 22h ja 6800 kalorit. See, et tunde on rohkem ja kaloreid vähem võrreldes detsembriga tuleneb sellest, et olen hakkanud ennast pärast trenni pikemalt venitama. Vasaku jalaga on spagaat peaaegu maas :). Arvi on ka siin korralikult trenni tegema hakanud. Käib jooksmas. Praegu ka just jõudis õuest ja vihub kätekõverdusi ja kõhulihaseid teha. See on ikka täiesti uskumatu, kui palju ta joostes higistab – särgist on kuiv ainult see üks triip, mis on pulsivöö peal.

Eelmisest postitusest update, et saime oma Wii Fit Boardi kätte. Wohoo!!! Nüüd see seisab kapi all ja ootab, millal me konsooli ka ära ostame. Aga no küll varsti ostame ka. Mõned pildid moeshow´st on ka üleval. Järgmise korrani!