Tsau!
Alustan oma avalikku päevikut kohe asjast minnes tagasi eelmisesse pühapäeva. Laupäev oli meil täielik lebostation ja ega pühapäevgi aktiivsem polnud. Tuli mõte, et võiks facebooki pilte üles panema hakata. Mõeldud-tehtud. Kuna mu arvuti on suurest downloadimisest veits aeglaseks muutunud, siis ka uploadimine väga kiirelt ei läinud, nii et kokku võttis kogu protseduur aega terve päeva. Üles sai laetud 322 pilti aastast... mingi 1994 vms. Sain kohe kommentaare ka ja päris lõbus oli. Nostalgiline.
Esmaspäev oli täiesti tavalise tööpäeva nägu. Teisipäeva hommikul seevastu ärkasin juba 5.50 üles vajadusega vetsu minna – seda tavaliselt ei juhtu, et sellepärast üles ärkaksin. Nii et oli kahtlus, et miskit on valesti. Ja oligi. Olin jäänud sellisesse õdushaigusesse nagu põieõpletik. Ja kust ma ta üles korjasin mina aru ei saa. SMS-sin Tomile, et jään koju ja pugesin ise teki alla, et pepu soojas hoida. Lugesin netist ka natuke, et kuidas seda ravida võiks, sest ühtegi rohtu ma nagu väga enam võtta ei taha. Seega jõingi päeva jooksul nelja liitri jagu teed ja vett ära ja närisin porgandeid. Ja käisin iga 15 minuti taga vetsus. Ajee. Kui muska 4-5 ajal koju jõudis, siis tõi mulle mingit põieteed ka. Kui muska jõudis, siis jäi esimest korda vetsus-käimiste vahele isegi üle tunni aja ja valus ka enam ei olnud. Hõiskasin siis et juhuu, olengi terve ja piisas ainult sellest, kui muska koju tuli, aga reaalsus tegelt nii hea siiski ei olnud, sest hullemast sain ma ühe päevaga üle, aga päris-päris terve pole ma siiamaani. See ravimine nõuab rahulikult olemist, alkoholi mitterarbimist ja muidu tervislikke eluviise, aga nagu hiljem siit loete, siis see ei olnud väga võimalik.
Kolmapäeval otsustasin siiski tööle minna, Tomi ei olnud ja ma ise tiksusin seal nii kaua, kui kõik sai tehtud, mida suutsin välja mõelda ning õhtul olin rahulikult kodus. Neljapäeval jälle tööle, pärast tööd oli meil kontoris ametlik soolaleiva pidu, kuhu olid siis kutsutud ka kliendid, koostööpartnerid ja muidu sõbrad ja pered. Seekord oli meil pitsade asemel täitsa korralik catering, maitses hästi. Kuna ma seal külalisi ei tundnud, siis tšättisime töökaaslastega omavahel terve õhtu, mingi hetk jõudis Arvi ka sinna, sest ta käis vahepeal kodus välisülikooli kandideerimise pabereid kokku panemas ja motivatsioonikirja lõpetamas. Nimelt siis pani ta paberid sisse Rennes Businessi Schooli, et seal oma kolmas semester teha. Tulemused saab vist alles millalgi järgmisel aastal, nii et eks me anname teada kui ise teada saame. Neljapäev oli ka see päev, millal Arvi esimest korda koolis loengut andis. Ütles, et sai väga head tagasisidet ja rahvas oli rahul.
Reedel jõudis kätte kauaoodatud päev ja mulle tuli külla Liis, kes siis oli mu PwC kolleeg ja teeb praegu semestrit Frankfurdis. Tööle ma ei läinud, vaid korjasin Liisu üles ja kuna Arvi tahtis pärast kooli veits magada, siis mõtlesime, et ei sega teda ja lähme šoppama. Alustasime oma kohaliku tänava kingapoest, kust leidsime mõlemad endale sobivad saapakandidaadid, aga veel ära ei ostnud, sest poleks viitsind neid terve päeva tassida. Kõigepealt läksime siis Kurfürstenile, kolasime seal veits ringi ja siis käisime Alexas. Kuna meil on Liisuga mõlemal rahaline seis nagu ta on (mina pole neli kuud töötand ja praegu olen ka poole kohaga ja Liis on vapsee üliõpilane), siis klappisime hästi vältides kõiki kalleid poode Saime mõlemad endale kotid (minu oma maksis 10 euri ja Liisu oma vist nats rohkem) ja kui tagasi kodu poole kooberdasime, siis läksime otstsime saapad ka ära (minu omad siis 30 euri ja Liisu omad vist ca poole vähem). Liisu sai endale ühed valged ja mina otstsin mustad ülepõlvekad, madala kontsaga, et saaks seeliku-kleidiga kanda klubitamas käies. Kodus proovisingi neid seelikuga ja ei näinud tegelt üldse head välja... mõtlesin siis, et peaks järgmisel päeval ikkagi tagasi viima. Ja et sel õhtul siis panengi kluppi hoopis püksid jalga ja ühed teised madalad saapad, sest ma ei tahtnud enam seda eelmise nädala jalavalu kannatada.
Kodus jõime veits veini, mille Liis oli meile toonud ja valisime välja peo Cassiopeias. Hakkasimegi ennast sinna poole sättima, aga tee peal helistas Arvile Vitali ja pakkus välja, et võiks hoopis Felixisse minna. Vitali siis nimelt on üks valgevene poiss, Arvi endine kooli- ja korterikaaslane Osnabrückist, kes oli ka sõpradega koos nädalavahetuseks Berliini tulnud. Jõudsime sinna enne neid, ootasime veits järjekorras, kus tundsime Liisuga veits alaväärsuskolmpleksi 10-sendiste kontsade ja seelikutega tibide vahel, aga saime siiski sisse. Klubi oli üsna väike, VIPidele olid eraldatud ka diivanid-lauad, pööblile oli jäetud ainult tantsupõrand ja kuna muusika oli täitsa hea, siis polnudki meil selle vastu midagi, sest mis sa ikka istud, kui saaks selle asemel tantsida. Ja siis mingi hetk oli Vitali oma sõpradega ka klubi ukse taha jõudnud, aga neid ei lastudki sisse... siin mõne klubi juures on suht tugev nägude kontroll (Liis rääkis ka, et neid ei lastud ükskord Frankfurdis sisse) ja ega nad ei põhjenda ka, et miks nad sind sisse ei lase. Seega ei saanudki me reedel Vitaliga kokku, tantsisime kella kolmeni ja kella neljast saime tuttu.
Laupäeval tegi Arvi vist silmad lahti 11 ajal, mina ajasin jalad alla 12 ajal ja läksin oma saapaid tagasi viima. Õigemini vahetasin ma nad ühtede teiste vastu. Ja siis tõin poest veits hommikusöögi materjali ka pluss kolm kirstitaskut :). Kojujõudes kolkisin Liisu ka maast lahti, sõime hommikust ja sättisime ennast linnatuuri peale. Käisime Liisuga umbes sama marsruudi läbi, mis Rauligagi, mingi hetk ühines meiega ka Vitali. Läksimegi lahku Alexanderplatzi kandis, sest meil Liisuga oli mõte mina gay-muuseumi, aga kutid nagu väga vaimustunud ei olnud sellest. Muuseum oli suht tilluke. Esimesel korrusel oli nagu mingi baari moodi asi, kus keegi tegi ettekannet, aga kuna see oli saksakeelne, siis me ei jäänud seda kuulama, teisel ja kolmandal korrusel oli siis näitus. Teisel maalid ja kolmandal fotod-jutud. Lisaks paljaste nokudega geidele oli pilte ka transvestiitidest. Liiga sisukas muuseum siiski polnud, nii et saime üsna kiirelt tiiru peale. Külastajad kusjuures tundusid peamiselt olevat lesbid :)
Kojujõudes oli Arvi paika pannud juba pokkerilaua, sest meie juures oli laupäeval väike mängupõrgu. Meie Liisu ja Marina mängisime aga hoopis Touche’d. Külla tulidki Arvi kursakad ja Vitali sõpradega. Mingi hetk okupeerisime Liisuga vetsu, et meiki teha ja riidesse panna. Olime suht ühtekad oma mustade seelikutega, Liisu tegi mulle veel soengut ka ja kui valmis olime, siis küsisin Arvi käest naljaga, et noh, kuidas ma välja näen, mille peale ta ütles, et ma olen ikka vapsee püss. Kui Adagio poole minema hakkasime, siis ütles Liis, et noh püss, lähme niidame. Ja no mis me seal ikka niitsime, panime tantsu kuis jalad võtsid ja... üks naljakas asi tegelt oli, et mul on sularaha pidevalt otsas ja laenan Arvi käest, Liis aga vist maksis garderoobis enda arvates viiesega, aga andis hoopis kahekümnese ja talle anti tagasi ikkagi nagu viiesest, sest seal oli nii võimatult pime, et ma ka üritasin kuidagi oma sentidest eurot käiskaudu kokku saada. No mis iganes juhtus, olid meil mõlemal suht näpud põhjas kui kokteile otstma läksime. Minu oma oli 6 euri, aga mul oli endal ainult viiene, niisiis laenasin Liisult 1 euri juurde, Liisu oma oli 8.50, aga kuna tal oli ka ainult viiene ja mõned mündid, siis kraapisime seal leti peal viimaseid sente kokku, mida kuskilt leidsime ja baarman vaatas meid ka ilmselt veits imelikult jalõpuks võttis Liisi käest hoopis 8 euri, sest teda need pisikesed sendid väga ei tõmmanud. Adagios olid taas ka klubitantsijad. Üks tüdruk samas üldse ikka ei osanud ennast liigutada ja kui vahepeal tagumikku väristas, siis kõik rappus. Üsna kole vaatepilt oli. Ise tantsisime neljani, tegime väikese mäkipeatuse ja saime tuttu viie paiku.
Pühapäeval oli suht lebo. Tegime esiteks enivei silmad suht hilja lahti ja siis olime ka kodus, sest Liisul oli tarvis ühte koolitööd teha ja ma kolasin siis niisama netis ringi. Õhtu poole läksime Amriti sööma ja kokteilitama. Toit maitses hästi ja ka Mango Colada oli ka endiselt hea. Õhtul kodus mõtlesime veel mingit filmi vaadata. Võtsime ette „The Other Guys“, aga see oli ikka täiesti sisutu ja mõttetu film...
Esmaspäevaks võtsin jälle töölt vabaks ennast, sest Liisu lennuk läks alles kell 5 õhtul. Käisime päeval Topografy of the Terror muuseumis, mis siis sisuliselt oli natside tegemiste kohta. Tee peal metroos oli üks veider vahejuhtum. Istusime Liisuga seal ja meie vastas istus üks mees, kes võttis mingi hetk videokaamera välja ja häkkis sellega midagi. Liis tegi siis nalja, et raudselt hakkab mingit koduvideot tegema või et homme oleme youtube’is üleval. Ja kutt asetaski kaamera endale mingi hetk põlvele ja nii muuseas vajutas record nuppu, vaadates ise mujale aknast välja. Kuna filmides läheb kaameral ju see punane tuluke põlema, siis saime kohe aru, et ta filmib meid ja ma ütlesin kõva häälega inglise keeles, et mis ta mõtleb endast, aga kuna ta nagu väga ei reageerinud, siis istusime Liisuga lihtsalt teise kohta ümber. Öäkk, ei taha mõelda, et mis ta selle filmiga või seda vaadates hiljem teinud oleks. Muuseumis läks päris palju aega, nii et võitsimegi pärast kiirelt Burger Kingist endale ampsud kaasa, sõime need metroos ära, kojujõudes võttis Liis kohvri ja saatsin ta lennujaama ära.
Nüüd siis ongi esmaspäeva õhtu, tegin kojujõudes väikese tudu ja hakkasin kirjutama. Uued pildid on ka üleval ja selleks korraks lõpetan.
Montag, 22. November 2010
Sonntag, 14. November 2010
7. 26
Heips. Olen siin mõeldnud, et peaks endale mingi märkmiku voodi kõrvale võtma, et siis igal õhtul päeva kohta paar rida kirja panna, sest no mälu on mul ikka täitsa olematu. Aga miskit meenus isegi kahe nädala tagant. Nimelt tuli meelde, et kui teisipäeval, pärast esimest tööpäeva käisin mingeid pabereid ära viimas Zooloogische Garteni kandis, siis marssisin ikka kiirel sammul nagu kombeks mööda tänavat ja üks kutt jooksis mulle järgi. Kui minuni jõudis, siis hakkas saksa keeles midagi seletama. Palusin tal siis inglise keele peale üle minna ja siis ta rääkis, et nägi mind kaugelt ja vaatas et ma olen ikka maru ilus ja ta kohe kindlasti peab mu kohvile viima. Et kes ma ikka olen ja kust ma tulen jne. Kutt ise polnud kindlasti sakslane, selline tõmmum... aga ei suutnud tuvastada mis täpselt. Ma jätkasin oma marssi ja ütlesin kindlalt „ei“ iga ettepaneku peale. Lõpuks ta siis küsis, et „miks sa muga välja ei tule, kas ma pole sinu tüüp“, mille peale ütlesin, et „minu tüüp ootab mind kodus“. Siis ta andis alla :). Ühel teisel vihmasel hommikul kõndisin pilk maas metroojaama poole ja keegi ütles mulle möödaminnes „bella“... ei näinud, kes. Aga mõtlesin, et ilusamaks ma tõenäoliselt muutunud ei ole võrreldes Eestis oleku ajaga ja et nendel komplimentidel on hoopis kaks muud põhjust. Esiteks, neid komplimente teevad türklased ja muud temperamentsemad ugri-mugrid vs siis Eesti mehed, kes ei tule nii naljalt sulle hästi ütlema keset tänavat. Teiseks, Eestis keset ilusaid tüdrukuid olles on üsna raske välja paista, siinsed kohalikud on pigem tennisekandjad, nii et mina oma roosade kõpsukatega ilmselt jään silma.
Aga et jätkata sealt, kus pooleli jäin, siis lähen reede õhtusse, kui läksime AIESECi rahvaga India restosse Amrit’i. Olin seal juba kunagi varem Matthiasega käinud. Alguses oli meil veits probleeme õigete inimeste leidmisega, sest ma ju ei teadnud sealt kedagi. Ja resto oli hullult suur. Ja kellegi numbrit mul ka ei olnud. Aga nägime seal veel ekslevaid inimesi, uurisime, et kas nad on AIESECist ja selgus, et olidki ja koos leidsime ka õige laua üles. Sõime miskit kana (olen siiamaani proovinud kolme erinevad varianti ja kõik on meeldinud), jõime kokteile (Mai Tai oli paras killer) ja rääkisime juttu ühe paariga, kellest tüdruk oli sakslane ja käinud Indias praktikal, kus siis leidnud endale ühe kohaliku kuti, kes oli nüüd siis tulnud Saksamaale IT-praktikat tegema. Kutt rääkis meile India elust ja olust, aga enam nagu väga ei mäletagi, et mis ta rääkis... Aga üks üllatav asi oli, et ta ütles, et hästi paljud lähevad pärast keskat edasi ülikooli. Ainult et siis ülikoolide kvaliteet on hästi erinev, et kui raha on, siis võib endale hariduse lihtsalt „osta“ ka.
Laupäeval-pühapäeval olime kodus. Kuna ma tundus ennast veits tõbiselt ja ei suutnud üldse magada (Arvi laiutamine ka väga kaasa ei aidanud), siis kolisin madratsi peale magama. Ja oi kui hea see madrats oli. Magasin järgmine nädal aega ainult maas koguaeg. Nohu läks üle köhaks ja praeguseks on mõlemad läinud. Sain terveks ilma ühtegi rohtu võtmata. Wohoo!
Esmaspäeva hommikul pidin oma uued kingad (need kallimad) poodi tagasi viima, sest nad läksid mõlemad katki. Anti raha tagasi ilma suuremat probleemi tegemata. Aga no nüüd mul oli ju ikkagi uusi tarvis. Teisipäeva hommikul käisingi enne tööd Alexanderplatzi ääres olevas Alexa keskuses otsimas, aga ei muhvigi. Igal pool müüakse praegu põhiliselt ainult saapaid ja isegi kui on mingeid kingi, siis suht kehva valik. Kolmapäeval aga astusin läbi ühest kingapoest, mida bussiaknast märkasin ja sealt leidsingi endale uued :). Mitte küll samasugused, nagu mul enne, aga kontoris ringi kõpsutamiseks peaksid hästi sobima (terve päev saabastega olla mulle väga ei meeldi).
Olen hommikuti bussis nüüd viimane nädal saksa keelt õppinud. Võtsin ette kõigepealt grammatika, et meelde tuletada need der-die-das’id. Ja on selline tunne, et peaksin varsti selle sakslaste keelega hakkama ka saama.
Kolmapäev õhtul saime Matthiasega kokku. Käisime vaatamas filmi „Scott Pilgrim vs the world“. Päris naljakas ja teistsugune oli. Pärast filmi käisime läbi Potsdameri jõuluturult, võtsime glögi ja pannkooke. Edasi tahtsime jälle sinna kõrgele drinkidele minna, aga see oli reserveeritud, nii et võtsime kohad sisse ühes suvalises tänavaäärses kohas. Jõime kahepeale ära liitri veini ja üsna lõbus oli.
Neljapäeval jõudis siis kätte tähtis päev – minu sünnipäev. Muska tõi mulle hommikul lilli ja kooki ja sain kingiks bling-blingi :). Enne tööle minekut käisime läbi oma ülemise naabri juurest talle teada andmas, et teeme reedel peo ja tõenäoliselt me väga vaiksed ei ole. Nimelt on meil olnud probleeme siiamaani muusikaga - me ei mängi seda absoluudselt kõvasti ja absoluudselt mitte öösel, aga meie ülemisele naabrile ei paista see sellegipoolest meeldivat, sest kohe kui miskit mängima paneme, siis kolgib nii kõvasti jalaga vastu põrandat, et meie lagi ja lamp rapuvad. Ja seda näiteks ka päeval kell 1. Nii et ega me ei olegi siin kogu selle aja jooksul mõnusalt kõvasti muusikat kuulata saanud... Samas kui meil tuba vaikne on, siis kuuleme ise ka altpoolt muusikat või klaverimängu. Aga igal juhul tundus ta üsna mõistev ja lubas mitte probleemi teha.
Töö juures sõime ka kooki. Kandsin Tomile lõpuks ette kõik selle, mille kallal ma nädal aega nokitsenud olin (sealhulgas pusisin terve päeva saksa tööjõumaksude arusaamise nimel) ja ta oli väga rahul (jess!). Ütles, et ma olen kõik tabelid nii keeruliseks teinud, et ainult mina saan neist aru ja et nüüd on kindel, et ma pean sinna ettevõttesse jääma, sest muidu tuleb neil kaos :). Järgmiseks nädalaks sain ka ülesande veel rohkem detailsemaks minna mõnede asjadega, nii et tegevust jätkub. Ja oi mulle meeldib neid excelitabeleid vorpida :). Nii tore on, kui sulle öeldakse, et „take your time, make it look professional“ mitte et „ära auditeeri üle, mõtle recovery peale“ :).
Kohe pärast tööd sain kokku Arvi ja Corinna ja veel mingi saksa tüdrukuga ja plaan oli minna karnevalile. Me ei teadnud Arviga üldse mida oodata ja ammugi polnud meil kostüüme, aga tuli siis välja et tegemist oli peoga, mis algas 11.11 kell 11:11 selles samas klubis, kus toimus Erasmuse pidu. Läksime siis klubi ukse taha järjekorda ja kõik, kes seal ootasid või välja tulid, olid kostüümides. Kuna klubi oli täis (neljapäeval kell 5?!), siis lasti sisse inimesi ainult juhul, kui keegi ära läks. Aga no ei läinud keegi ära, nii et ootasime seal ikka parasjagu ja siis otsustasime Arviga, et lähme hoopis kuskile sööma ja ei lähegi peole. Kuna me söögikohaga väga katsetada ei viitsind, siis läksime jälle Amrit’i, sõime kana ja jõime kokteile (Mambo Colada kokteil on seal ikka ülihea). Restos olles helistas mulle Kristi, kes laulis koos Tulkaga sünnipäevalaulu, nii tore oli! Koju jõudes olid mul jalad üliväsinud, tegin neile väikese vanni ja pärast Arvi masseeris neid ka, samal ajal kui tantsu vaatasime telkust. Ja selline mu tähtis päev oligi.
Reedesse jagus aga palju rohkem kärtsu ja mürtsu. Nimelt siis plaanisime enda pool pidu – soolaleivapidu üheskoos minu sünnipäevaga. Arvi oli hommikul koolis ja mina võtsin päeva vabaks, nii et alustasin hommikut koristamisega. Arvi käis ühest poest kojutulles läbi ja tõi hapukapsaid, kruupe ja liha – otsustasime õhtuks mulgikapsaid teha :P. Panimegi siis kõik hakkama ja otsustasime enne õhtut veel väikese beauty sleep’i teha. Kui üles tulime, siis käisime veel tiiru poodides – tõime kooki ja näksimist ja jooke juurde. Siis valmistasime kõik ette (muuhulgas tegime kiluvõileibu) ja jäime külalisi ootama. Kutsusime nad kella 8-ks, aga suurem osa jõudis alles 9-ks... ja osa isegi alles 11 paiku. Lugesin kokku 17 külalist, kes siis olid suures osas Arvi kursakad või nende sõbrad + siis meie eesti sõbrants Kaie. Mulgikapsad meeldisid päris mitmele ja tegelikult sõid kõik oma taldrikud ilusasti tühjaks, aga kiluvõileivad ei olnud päris nii populaarsed. Tegime kõikidega koos Vana Tallinna shotte ka, see läks päris hästi peale. Arvi tegi lõpus juba kuttidega Viru Valge shotte ka, aga ma enam sellest osa võtta ei tahtnud. Kõik olid rõõmsas meeleolus, sõid ja jõid ja kella 1 paiku liikusime edasi kluppi, mis asus Kulturbrauerei’s, nimi Alte Kantine (vana söökla :). Seal oli palju rahvast ja muss täitsa ok. Panin täpselt nii hullu tanntsu kui 10-sentimeetrised kontsad ja purjus pea lubasid, tantsisime non-stop kella poole viieni ja siis hakkasime kodu poole kooberdama (te ei kujuta ette, kui valusad mu jalad olid). Keerasime magama ja oi seda järgmist hommikut.
Laupäeval tegime esimest korda silmad lahti 12 paiku. See ei olnud väga hea mõte, sest pea oli veel täitsa laiali otsas. Mõtlesime, et kas tulla üles või mitte, sest Kaie kutsus meid ühinema ökoturule. Aga vajusime jälle uuesti sujuvalt magama, saades uuesti jalad alla kell 4. Koristasime kodu peost ära, sõime mulgikapsaid ja kooki ja mõtlesime, et midagi asjalikku küll ei viitsi teha. Seega siis vaatasime kaks osa tantsusaadet, Jääaja kolmanda osa uuesti ja Robin Hood’i filmi ka. Kirjutamise hetkel siis oligi laupäeva õhtu, mina kirjutasin voodis ja muska kõrval luges jälle mingit juhtimisarvestuse raamatut. Ta on üldse suht hulluks läinud selle õppimisega – muudkui loeb ja loeb. Ma hakkan juba kartma, et saab äkki targemaks kui mina :P. Peab ikka järgi võtma, arvestades, et peaks otsast neid CIMA eksameid ka tegema hakkama. Võib-olla alustan uuest nädalast :) Eks järgmisest postitusest saate lugeda.
Kallid!
Aga et jätkata sealt, kus pooleli jäin, siis lähen reede õhtusse, kui läksime AIESECi rahvaga India restosse Amrit’i. Olin seal juba kunagi varem Matthiasega käinud. Alguses oli meil veits probleeme õigete inimeste leidmisega, sest ma ju ei teadnud sealt kedagi. Ja resto oli hullult suur. Ja kellegi numbrit mul ka ei olnud. Aga nägime seal veel ekslevaid inimesi, uurisime, et kas nad on AIESECist ja selgus, et olidki ja koos leidsime ka õige laua üles. Sõime miskit kana (olen siiamaani proovinud kolme erinevad varianti ja kõik on meeldinud), jõime kokteile (Mai Tai oli paras killer) ja rääkisime juttu ühe paariga, kellest tüdruk oli sakslane ja käinud Indias praktikal, kus siis leidnud endale ühe kohaliku kuti, kes oli nüüd siis tulnud Saksamaale IT-praktikat tegema. Kutt rääkis meile India elust ja olust, aga enam nagu väga ei mäletagi, et mis ta rääkis... Aga üks üllatav asi oli, et ta ütles, et hästi paljud lähevad pärast keskat edasi ülikooli. Ainult et siis ülikoolide kvaliteet on hästi erinev, et kui raha on, siis võib endale hariduse lihtsalt „osta“ ka.
Laupäeval-pühapäeval olime kodus. Kuna ma tundus ennast veits tõbiselt ja ei suutnud üldse magada (Arvi laiutamine ka väga kaasa ei aidanud), siis kolisin madratsi peale magama. Ja oi kui hea see madrats oli. Magasin järgmine nädal aega ainult maas koguaeg. Nohu läks üle köhaks ja praeguseks on mõlemad läinud. Sain terveks ilma ühtegi rohtu võtmata. Wohoo!
Esmaspäeva hommikul pidin oma uued kingad (need kallimad) poodi tagasi viima, sest nad läksid mõlemad katki. Anti raha tagasi ilma suuremat probleemi tegemata. Aga no nüüd mul oli ju ikkagi uusi tarvis. Teisipäeva hommikul käisingi enne tööd Alexanderplatzi ääres olevas Alexa keskuses otsimas, aga ei muhvigi. Igal pool müüakse praegu põhiliselt ainult saapaid ja isegi kui on mingeid kingi, siis suht kehva valik. Kolmapäeval aga astusin läbi ühest kingapoest, mida bussiaknast märkasin ja sealt leidsingi endale uued :). Mitte küll samasugused, nagu mul enne, aga kontoris ringi kõpsutamiseks peaksid hästi sobima (terve päev saabastega olla mulle väga ei meeldi).
Olen hommikuti bussis nüüd viimane nädal saksa keelt õppinud. Võtsin ette kõigepealt grammatika, et meelde tuletada need der-die-das’id. Ja on selline tunne, et peaksin varsti selle sakslaste keelega hakkama ka saama.
Kolmapäev õhtul saime Matthiasega kokku. Käisime vaatamas filmi „Scott Pilgrim vs the world“. Päris naljakas ja teistsugune oli. Pärast filmi käisime läbi Potsdameri jõuluturult, võtsime glögi ja pannkooke. Edasi tahtsime jälle sinna kõrgele drinkidele minna, aga see oli reserveeritud, nii et võtsime kohad sisse ühes suvalises tänavaäärses kohas. Jõime kahepeale ära liitri veini ja üsna lõbus oli.
Neljapäeval jõudis siis kätte tähtis päev – minu sünnipäev. Muska tõi mulle hommikul lilli ja kooki ja sain kingiks bling-blingi :). Enne tööle minekut käisime läbi oma ülemise naabri juurest talle teada andmas, et teeme reedel peo ja tõenäoliselt me väga vaiksed ei ole. Nimelt on meil olnud probleeme siiamaani muusikaga - me ei mängi seda absoluudselt kõvasti ja absoluudselt mitte öösel, aga meie ülemisele naabrile ei paista see sellegipoolest meeldivat, sest kohe kui miskit mängima paneme, siis kolgib nii kõvasti jalaga vastu põrandat, et meie lagi ja lamp rapuvad. Ja seda näiteks ka päeval kell 1. Nii et ega me ei olegi siin kogu selle aja jooksul mõnusalt kõvasti muusikat kuulata saanud... Samas kui meil tuba vaikne on, siis kuuleme ise ka altpoolt muusikat või klaverimängu. Aga igal juhul tundus ta üsna mõistev ja lubas mitte probleemi teha.
Töö juures sõime ka kooki. Kandsin Tomile lõpuks ette kõik selle, mille kallal ma nädal aega nokitsenud olin (sealhulgas pusisin terve päeva saksa tööjõumaksude arusaamise nimel) ja ta oli väga rahul (jess!). Ütles, et ma olen kõik tabelid nii keeruliseks teinud, et ainult mina saan neist aru ja et nüüd on kindel, et ma pean sinna ettevõttesse jääma, sest muidu tuleb neil kaos :). Järgmiseks nädalaks sain ka ülesande veel rohkem detailsemaks minna mõnede asjadega, nii et tegevust jätkub. Ja oi mulle meeldib neid excelitabeleid vorpida :). Nii tore on, kui sulle öeldakse, et „take your time, make it look professional“ mitte et „ära auditeeri üle, mõtle recovery peale“ :).
Kohe pärast tööd sain kokku Arvi ja Corinna ja veel mingi saksa tüdrukuga ja plaan oli minna karnevalile. Me ei teadnud Arviga üldse mida oodata ja ammugi polnud meil kostüüme, aga tuli siis välja et tegemist oli peoga, mis algas 11.11 kell 11:11 selles samas klubis, kus toimus Erasmuse pidu. Läksime siis klubi ukse taha järjekorda ja kõik, kes seal ootasid või välja tulid, olid kostüümides. Kuna klubi oli täis (neljapäeval kell 5?!), siis lasti sisse inimesi ainult juhul, kui keegi ära läks. Aga no ei läinud keegi ära, nii et ootasime seal ikka parasjagu ja siis otsustasime Arviga, et lähme hoopis kuskile sööma ja ei lähegi peole. Kuna me söögikohaga väga katsetada ei viitsind, siis läksime jälle Amrit’i, sõime kana ja jõime kokteile (Mambo Colada kokteil on seal ikka ülihea). Restos olles helistas mulle Kristi, kes laulis koos Tulkaga sünnipäevalaulu, nii tore oli! Koju jõudes olid mul jalad üliväsinud, tegin neile väikese vanni ja pärast Arvi masseeris neid ka, samal ajal kui tantsu vaatasime telkust. Ja selline mu tähtis päev oligi.
Reedesse jagus aga palju rohkem kärtsu ja mürtsu. Nimelt siis plaanisime enda pool pidu – soolaleivapidu üheskoos minu sünnipäevaga. Arvi oli hommikul koolis ja mina võtsin päeva vabaks, nii et alustasin hommikut koristamisega. Arvi käis ühest poest kojutulles läbi ja tõi hapukapsaid, kruupe ja liha – otsustasime õhtuks mulgikapsaid teha :P. Panimegi siis kõik hakkama ja otsustasime enne õhtut veel väikese beauty sleep’i teha. Kui üles tulime, siis käisime veel tiiru poodides – tõime kooki ja näksimist ja jooke juurde. Siis valmistasime kõik ette (muuhulgas tegime kiluvõileibu) ja jäime külalisi ootama. Kutsusime nad kella 8-ks, aga suurem osa jõudis alles 9-ks... ja osa isegi alles 11 paiku. Lugesin kokku 17 külalist, kes siis olid suures osas Arvi kursakad või nende sõbrad + siis meie eesti sõbrants Kaie. Mulgikapsad meeldisid päris mitmele ja tegelikult sõid kõik oma taldrikud ilusasti tühjaks, aga kiluvõileivad ei olnud päris nii populaarsed. Tegime kõikidega koos Vana Tallinna shotte ka, see läks päris hästi peale. Arvi tegi lõpus juba kuttidega Viru Valge shotte ka, aga ma enam sellest osa võtta ei tahtnud. Kõik olid rõõmsas meeleolus, sõid ja jõid ja kella 1 paiku liikusime edasi kluppi, mis asus Kulturbrauerei’s, nimi Alte Kantine (vana söökla :). Seal oli palju rahvast ja muss täitsa ok. Panin täpselt nii hullu tanntsu kui 10-sentimeetrised kontsad ja purjus pea lubasid, tantsisime non-stop kella poole viieni ja siis hakkasime kodu poole kooberdama (te ei kujuta ette, kui valusad mu jalad olid). Keerasime magama ja oi seda järgmist hommikut.
Laupäeval tegime esimest korda silmad lahti 12 paiku. See ei olnud väga hea mõte, sest pea oli veel täitsa laiali otsas. Mõtlesime, et kas tulla üles või mitte, sest Kaie kutsus meid ühinema ökoturule. Aga vajusime jälle uuesti sujuvalt magama, saades uuesti jalad alla kell 4. Koristasime kodu peost ära, sõime mulgikapsaid ja kooki ja mõtlesime, et midagi asjalikku küll ei viitsi teha. Seega siis vaatasime kaks osa tantsusaadet, Jääaja kolmanda osa uuesti ja Robin Hood’i filmi ka. Kirjutamise hetkel siis oligi laupäeva õhtu, mina kirjutasin voodis ja muska kõrval luges jälle mingit juhtimisarvestuse raamatut. Ta on üldse suht hulluks läinud selle õppimisega – muudkui loeb ja loeb. Ma hakkan juba kartma, et saab äkki targemaks kui mina :P. Peab ikka järgi võtma, arvestades, et peaks otsast neid CIMA eksameid ka tegema hakkama. Võib-olla alustan uuest nädalast :) Eks järgmisest postitusest saate lugeda.
Kallid!
Donnerstag, 4. November 2010
6. Üle pika aja jälle asjalik
Heips! Seekordne postitus tuleb nüüd tõesti lühem, peamiseks põhjuseks on see, et saime lõpuks ometi interneti, mis tähendab, et tõmbasime tantsusaateid juurde ja vaatasime neid ning lisaks tõmbasin mina endale Sims’i, mida ma kunagi baka ajal mängisin ja sukeldusin sinna :)
Aga et siis alustada algusest, alustan esmaspäevaga. Alustasime päeva suure pudrupajaga. Kuna mul veel korralikke helbeid ei olnud, siis nägi puder välja üsna lögane. Aga tuli välja, et poistele maitses küll, nii et saime peaaegu kõik söödud. Edasi suundusime Starbucksi, kus Raul otsis oma autovärke ja me Arviga ajasime ka vajalikke asju. Pärast seda tegime Raulile veits ekskurssiooni marssruudil rongijaam – riigihooned – Brandenburg Tor – Unter der Linden – Ritteri šokolaadipood :) – Humbolt – muuseumisaar – Alexanderplatz – Potsdamer – kodu. Õhtul vaaritasime süüa jälle ja tšillisime niisama.
Teisipäeval avastas Raul, et meil on otse maja ees pargipingil WiFi täesti olemas ja istus seal päikese käes mingi aja. Mina võtsin ette uue raamatu, mille Raul eestist kaasa tõi – Steven M. Bragg „Uus finantsjuhtimise käsiraamat“. Mõtlesin, et äkki saan siit mingeid ideid, mida uues töös tarvis läheb. Ja no midagi saab ka, aga see on ikka suht USA-põhine (näiteks räägib tšekiraamatutest) ja hästi palju on keskendutud tootmisettevõtetele või üldse ettevõtetele, kellel on varud + silmas on peetud ikka tõeliselt suuri ettevõtteid. Õhtu poole käisime käisime Rauliga jooksmas ja hängisime kodus.
Kolmapäeva hommikul võttis Raul meie Volksu ja sõitis lääne poole autosid vaatama. Arvi läks kooli ja... ma vist lugesin raamatut ja asjatasin niisama... Kolmapäev oli see päev, kui oleksime pidanud interneti saama, aga meile polnud isegi modemit veel koju saadetud. Arvi siis helistas jälle ja uuris, milles asi ning selgus, et nad olid Arvi perekonnaniime kirjutanud G-ga, mis tähendab, et meile ei tulnud ei leping ega modem koju (majadel on ju peal perekonnanimed onju) + meilid ka ei läinud läbi. Parandasid siis nime ära ja lubasid kõik paari päeva jooksul saata. Muuseas tehnik käis küll kolmapäeval ja asjatas meil midagi laua all ja ütles, et „alles klar“.
Neljapäeval oli Raul ikka sõidus ja Arvil sedakorda vaba päev. Mida me tegime, mina enam ei mäleta. Seega hüppan edasi sujuvalt reedesse. Reedel oli Raul juba tagasi ja kuna ka modem jõudis, siis hakkas juhtmeid kokku toppima. Selgus, et on tarvis miskit kasutajanime, mida meil polnud. Arvi siis jälle helistas Alice’isse ja uuris asja. Kasutajanime polnud meil sellepärast, et meile polnud ju ükski kiri ega e-mail kohale tulnud. Aga õnneks andsid nad kõik vajaliku telefoni teel ja voilaa – pärast kuuajast ootamist oli meil lõpuks internet. Pärastlõunal käisime vaatasime Olümpiastaadionit, kust leidsime kivitahvlilt ka Palusalu nime ning jalutasime Charlottenburgi lossi pargis ringi. Õhtul läksime ühe Arvi kursavenna Jorise poole soolaleivapeole. Rahvast oli päris palju ja korter ka parajalt suur, ainult et hästi tobeda lahendusega (jube pikk kasutu korider oli seal). Kutid mängisid mingit joomismängu ja me Rauliga sättisime ennast diivani peale mugavalt sisse ja libistasime veini. Arvi sotsialiseerus ikka pisut rohkem. Kesköö paiku otsustasime, et võiks Raulile ka Adagio klubi näidata. Meiega tulid veel kaks tüdrukut kaasa. Klubis jagati tasuta pääsmeid nelja- ja laupäevastele pidudele. Saime neid kokku kuskil 15 kanti, nii et Adagio't külastame me lähiajal veel. Kusjuures hästi huvitav tundus neljapäevase peo variant - see on nagu kohe-pärast-tööpäevalõppu-pidu, ehk siis algab juba kell 6 ja kella 8-st on mingi happy hour. Et siis kui tantsuisu on, saab kohe pärast tööd kluppi minna :P. Tantsisime seal tunnikese ja siis koju tuttu.
Laupäeva hommikul läks Raul ära lennuki peale. Mina tegelesin tantsusaate ja Simsi tõmbamisega. Millegi erilisega me hakkama ei saanud. Õhtul pidi ühe Arvi kursaõe sünnipäev olema, aga me ei viitsindki sinna minna. Pühapäev oli ka selline suht lebo, õhtul viieks aga läksime mu uude kontorisse „ümberkolimise kokkusaamisele“. Seal olid siis ka teised töökaaslased oma naiste/lastega. Uus kontor on mitu korda vanast suurem, näeb täitsa ok välja. Püüdsin nimesid ka õppida, aga nüüd mäletangi ainult nimesid, aga näoga kokku panna ei suuda. Jõime õlu-šampust-õunašorlet ja sõime pizzat ja olime seal kokku lausa 3 tundi. Kodust sinnaminek võttsis 40 minutit aega, sealhulgas 2 ümberistumist. Berliini kohta pole palju, aga nats ebamugav siiski. Aga õhtul otsisin välja juba parem variandi sinnaminekuks, mis võtab kokku ka 40 mintsa, aga ei pea kordagi ümber istuma, nii et saan bussis raamatut lugeda.
Esmaspäeva hommikul sukeldus Arvi miskisse raamatusse ja mina Simsi, sest sain hommikul Thomaselt sõnumi, et nad seal asjatavad seoses kolimisega midagi ning ta ei jõua minuga ikka veel tegeleda. Arvi sai päeval ühelt õppejõult e-maili, et kas ta ei tahaks oma kursakaaslastele, kes pole juhtimisarvestust varem õppinud, anda järeleaitamiskursust. Arvi mõtles pikalt ja mina püüdsin ka nii palju aidata kui sain ja lõpuks siis jõudsimegi selleni, et detsembrist hakkab Arvi loengut andma :)
Teisipäeval jõudis siis lõpuks kätte mu esimene tööpäev. Kuigi mu esimesed kolm päeva on olnud ainult viietunnised, siis ma millegi muu märkimiseväärsega hakkama pole saanud. Võibolla ka sellepärast, et olen endale väikese nohupisiku külge saanud. Aga et siis natukene tööst ka. Esimesed kaks päeva olin ma sisuliselt raamatupidaja. Õigemini on neil küll raamatupidamine sisse ostetud, aga iga kuu lõpus tuleb siiski selle kuu arved kokku koguda ja süstematiseerida jms. Selline pool-päeva-pikk töö. Täna (neljapäeval) tegelesin juba põnevamate asjadega. Põhimõtteliselt siis et kuidas paremini juhtida likviidsust ja korraldada arvete saatmist raamatupidajale. Mõtlesin tunni, mõtlesin kaks, ja mõtlesingi välja. Tegin Thomasele kaheslaidilise powepoint presentatsiooni ja talle väga meeldis. Homme peaksin veel detailidega tegelema + miskeid tasuvusanalüüse ka, mis paistab nii konfidetsiaalne praegu olevat, et ma igaks juhuks ei kirjuta siia midagi :). Mõned asjad on nii naljakad ja harjumatud tulles PwC-st. Näiteks see, et ise peab oma nõud ära pesema (nõudepesumasin on veel teel). Või pead ise endale kontoritarbeid tellima (Thomas andis mulle täna ettevõtte krediitkaardi ja on-line poe aadressi ja ütles, et anna minna – jube tore oli meelde tuletada selliseid sõnu nagu Taschenrechner jms). Ja töökaaslased on mul ikka kõik täitsa ööloomad. Alustavad päeva nii 10-11 ajal ja siis on terve õhtu kontoris. Nii et ka minu päevad on siiamaani kell 11 algand, aga kuna mul on pool kohta praegu, siis olen ikkagi 4-5 ajal tulema saanud.
Teisipäeva õhtul vaatasime Eat, Pray, Love filmi. Võrreldes raamatuga oli minu arvates kordades kehvem. Raamatus on nii palju huvitavaid sisedialooge, mis kõik filmis kuskilt otsast välja ei tule. Ja üldse on film nii kokkusurutud. Pigem oleks pidanud olema üks osa iga asukohta kohta: Itaalia, India ja Indoneesia.
Lõpetuseks täiendan Kaie kommentaaride põhjal totrust nr 8, et päris igas kinos siiski ei eelne filmile 30 minutit reklaame ja ei tulda jäätist müüma. Aga kuna need kinod on saksakeelsed, siis ma ilmselt neisse ei jõua veel pea.
Vaadake pilte ka ja kallid!
Aga et siis alustada algusest, alustan esmaspäevaga. Alustasime päeva suure pudrupajaga. Kuna mul veel korralikke helbeid ei olnud, siis nägi puder välja üsna lögane. Aga tuli välja, et poistele maitses küll, nii et saime peaaegu kõik söödud. Edasi suundusime Starbucksi, kus Raul otsis oma autovärke ja me Arviga ajasime ka vajalikke asju. Pärast seda tegime Raulile veits ekskurssiooni marssruudil rongijaam – riigihooned – Brandenburg Tor – Unter der Linden – Ritteri šokolaadipood :) – Humbolt – muuseumisaar – Alexanderplatz – Potsdamer – kodu. Õhtul vaaritasime süüa jälle ja tšillisime niisama.
Teisipäeval avastas Raul, et meil on otse maja ees pargipingil WiFi täesti olemas ja istus seal päikese käes mingi aja. Mina võtsin ette uue raamatu, mille Raul eestist kaasa tõi – Steven M. Bragg „Uus finantsjuhtimise käsiraamat“. Mõtlesin, et äkki saan siit mingeid ideid, mida uues töös tarvis läheb. Ja no midagi saab ka, aga see on ikka suht USA-põhine (näiteks räägib tšekiraamatutest) ja hästi palju on keskendutud tootmisettevõtetele või üldse ettevõtetele, kellel on varud + silmas on peetud ikka tõeliselt suuri ettevõtteid. Õhtu poole käisime käisime Rauliga jooksmas ja hängisime kodus.
Kolmapäeva hommikul võttis Raul meie Volksu ja sõitis lääne poole autosid vaatama. Arvi läks kooli ja... ma vist lugesin raamatut ja asjatasin niisama... Kolmapäev oli see päev, kui oleksime pidanud interneti saama, aga meile polnud isegi modemit veel koju saadetud. Arvi siis helistas jälle ja uuris, milles asi ning selgus, et nad olid Arvi perekonnaniime kirjutanud G-ga, mis tähendab, et meile ei tulnud ei leping ega modem koju (majadel on ju peal perekonnanimed onju) + meilid ka ei läinud läbi. Parandasid siis nime ära ja lubasid kõik paari päeva jooksul saata. Muuseas tehnik käis küll kolmapäeval ja asjatas meil midagi laua all ja ütles, et „alles klar“.
Neljapäeval oli Raul ikka sõidus ja Arvil sedakorda vaba päev. Mida me tegime, mina enam ei mäleta. Seega hüppan edasi sujuvalt reedesse. Reedel oli Raul juba tagasi ja kuna ka modem jõudis, siis hakkas juhtmeid kokku toppima. Selgus, et on tarvis miskit kasutajanime, mida meil polnud. Arvi siis jälle helistas Alice’isse ja uuris asja. Kasutajanime polnud meil sellepärast, et meile polnud ju ükski kiri ega e-mail kohale tulnud. Aga õnneks andsid nad kõik vajaliku telefoni teel ja voilaa – pärast kuuajast ootamist oli meil lõpuks internet. Pärastlõunal käisime vaatasime Olümpiastaadionit, kust leidsime kivitahvlilt ka Palusalu nime ning jalutasime Charlottenburgi lossi pargis ringi. Õhtul läksime ühe Arvi kursavenna Jorise poole soolaleivapeole. Rahvast oli päris palju ja korter ka parajalt suur, ainult et hästi tobeda lahendusega (jube pikk kasutu korider oli seal). Kutid mängisid mingit joomismängu ja me Rauliga sättisime ennast diivani peale mugavalt sisse ja libistasime veini. Arvi sotsialiseerus ikka pisut rohkem. Kesköö paiku otsustasime, et võiks Raulile ka Adagio klubi näidata. Meiega tulid veel kaks tüdrukut kaasa. Klubis jagati tasuta pääsmeid nelja- ja laupäevastele pidudele. Saime neid kokku kuskil 15 kanti, nii et Adagio't külastame me lähiajal veel. Kusjuures hästi huvitav tundus neljapäevase peo variant - see on nagu kohe-pärast-tööpäevalõppu-pidu, ehk siis algab juba kell 6 ja kella 8-st on mingi happy hour. Et siis kui tantsuisu on, saab kohe pärast tööd kluppi minna :P. Tantsisime seal tunnikese ja siis koju tuttu.
Laupäeva hommikul läks Raul ära lennuki peale. Mina tegelesin tantsusaate ja Simsi tõmbamisega. Millegi erilisega me hakkama ei saanud. Õhtul pidi ühe Arvi kursaõe sünnipäev olema, aga me ei viitsindki sinna minna. Pühapäev oli ka selline suht lebo, õhtul viieks aga läksime mu uude kontorisse „ümberkolimise kokkusaamisele“. Seal olid siis ka teised töökaaslased oma naiste/lastega. Uus kontor on mitu korda vanast suurem, näeb täitsa ok välja. Püüdsin nimesid ka õppida, aga nüüd mäletangi ainult nimesid, aga näoga kokku panna ei suuda. Jõime õlu-šampust-õunašorlet ja sõime pizzat ja olime seal kokku lausa 3 tundi. Kodust sinnaminek võttsis 40 minutit aega, sealhulgas 2 ümberistumist. Berliini kohta pole palju, aga nats ebamugav siiski. Aga õhtul otsisin välja juba parem variandi sinnaminekuks, mis võtab kokku ka 40 mintsa, aga ei pea kordagi ümber istuma, nii et saan bussis raamatut lugeda.
Esmaspäeva hommikul sukeldus Arvi miskisse raamatusse ja mina Simsi, sest sain hommikul Thomaselt sõnumi, et nad seal asjatavad seoses kolimisega midagi ning ta ei jõua minuga ikka veel tegeleda. Arvi sai päeval ühelt õppejõult e-maili, et kas ta ei tahaks oma kursakaaslastele, kes pole juhtimisarvestust varem õppinud, anda järeleaitamiskursust. Arvi mõtles pikalt ja mina püüdsin ka nii palju aidata kui sain ja lõpuks siis jõudsimegi selleni, et detsembrist hakkab Arvi loengut andma :)
Teisipäeval jõudis siis lõpuks kätte mu esimene tööpäev. Kuigi mu esimesed kolm päeva on olnud ainult viietunnised, siis ma millegi muu märkimiseväärsega hakkama pole saanud. Võibolla ka sellepärast, et olen endale väikese nohupisiku külge saanud. Aga et siis natukene tööst ka. Esimesed kaks päeva olin ma sisuliselt raamatupidaja. Õigemini on neil küll raamatupidamine sisse ostetud, aga iga kuu lõpus tuleb siiski selle kuu arved kokku koguda ja süstematiseerida jms. Selline pool-päeva-pikk töö. Täna (neljapäeval) tegelesin juba põnevamate asjadega. Põhimõtteliselt siis et kuidas paremini juhtida likviidsust ja korraldada arvete saatmist raamatupidajale. Mõtlesin tunni, mõtlesin kaks, ja mõtlesingi välja. Tegin Thomasele kaheslaidilise powepoint presentatsiooni ja talle väga meeldis. Homme peaksin veel detailidega tegelema + miskeid tasuvusanalüüse ka, mis paistab nii konfidetsiaalne praegu olevat, et ma igaks juhuks ei kirjuta siia midagi :). Mõned asjad on nii naljakad ja harjumatud tulles PwC-st. Näiteks see, et ise peab oma nõud ära pesema (nõudepesumasin on veel teel). Või pead ise endale kontoritarbeid tellima (Thomas andis mulle täna ettevõtte krediitkaardi ja on-line poe aadressi ja ütles, et anna minna – jube tore oli meelde tuletada selliseid sõnu nagu Taschenrechner jms). Ja töökaaslased on mul ikka kõik täitsa ööloomad. Alustavad päeva nii 10-11 ajal ja siis on terve õhtu kontoris. Nii et ka minu päevad on siiamaani kell 11 algand, aga kuna mul on pool kohta praegu, siis olen ikkagi 4-5 ajal tulema saanud.
Teisipäeva õhtul vaatasime Eat, Pray, Love filmi. Võrreldes raamatuga oli minu arvates kordades kehvem. Raamatus on nii palju huvitavaid sisedialooge, mis kõik filmis kuskilt otsast välja ei tule. Ja üldse on film nii kokkusurutud. Pigem oleks pidanud olema üks osa iga asukohta kohta: Itaalia, India ja Indoneesia.
Lõpetuseks täiendan Kaie kommentaaride põhjal totrust nr 8, et päris igas kinos siiski ei eelne filmile 30 minutit reklaame ja ei tulda jäätist müüma. Aga kuna need kinod on saksakeelsed, siis ma ilmselt neisse ei jõua veel pea.
Vaadake pilte ka ja kallid!
Abonnieren
Posts (Atom)