8. Noh püss, lähme niidame

Tsau!

Alustan oma avalikku päevikut kohe asjast minnes tagasi eelmisesse pühapäeva. Laupäev oli meil täielik lebostation ja ega pühapäevgi aktiivsem polnud. Tuli mõte, et võiks facebooki pilte üles panema hakata. Mõeldud-tehtud. Kuna mu arvuti on suurest downloadimisest veits aeglaseks muutunud, siis ka uploadimine väga kiirelt ei läinud, nii et kokku võttis kogu protseduur aega terve päeva. Üles sai laetud 322 pilti aastast... mingi 1994 vms. Sain kohe kommentaare ka ja päris lõbus oli. Nostalgiline.

Esmaspäev oli täiesti tavalise tööpäeva nägu. Teisipäeva hommikul seevastu ärkasin juba 5.50 üles vajadusega vetsu minna – seda tavaliselt ei juhtu, et sellepärast üles ärkaksin. Nii et oli kahtlus, et miskit on valesti. Ja oligi. Olin jäänud sellisesse õdushaigusesse nagu põieõpletik. Ja kust ma ta üles korjasin mina aru ei saa. SMS-sin Tomile, et jään koju ja pugesin ise teki alla, et pepu soojas hoida. Lugesin netist ka natuke, et kuidas seda ravida võiks, sest ühtegi rohtu ma nagu väga enam võtta ei taha. Seega jõingi päeva jooksul nelja liitri jagu teed ja vett ära ja närisin porgandeid. Ja käisin iga 15 minuti taga vetsus. Ajee. Kui muska 4-5 ajal koju jõudis, siis tõi mulle mingit põieteed ka. Kui muska jõudis, siis jäi esimest korda vetsus-käimiste vahele isegi üle tunni aja ja valus ka enam ei olnud. Hõiskasin siis et juhuu, olengi terve ja piisas ainult sellest, kui muska koju tuli, aga reaalsus tegelt nii hea siiski ei olnud, sest hullemast sain ma ühe päevaga üle, aga päris-päris terve pole ma siiamaani. See ravimine nõuab rahulikult olemist, alkoholi mitterarbimist ja muidu tervislikke eluviise, aga nagu hiljem siit loete, siis see ei olnud väga võimalik.

Kolmapäeval otsustasin siiski tööle minna, Tomi ei olnud ja ma ise tiksusin seal nii kaua, kui kõik sai tehtud, mida suutsin välja mõelda ning õhtul olin rahulikult kodus. Neljapäeval jälle tööle, pärast tööd oli meil kontoris ametlik soolaleiva pidu, kuhu olid siis kutsutud ka kliendid, koostööpartnerid ja muidu sõbrad ja pered. Seekord oli meil pitsade asemel täitsa korralik catering, maitses hästi. Kuna ma seal külalisi ei tundnud, siis tšättisime töökaaslastega omavahel terve õhtu, mingi hetk jõudis Arvi ka sinna, sest ta käis vahepeal kodus välisülikooli kandideerimise pabereid kokku panemas ja motivatsioonikirja lõpetamas. Nimelt siis pani ta paberid sisse Rennes Businessi Schooli, et seal oma kolmas semester teha. Tulemused saab vist alles millalgi järgmisel aastal, nii et eks me anname teada kui ise teada saame. Neljapäev oli ka see päev, millal Arvi esimest korda koolis loengut andis. Ütles, et sai väga head tagasisidet ja rahvas oli rahul.

Reedel jõudis kätte kauaoodatud päev ja mulle tuli külla Liis, kes siis oli mu PwC kolleeg ja teeb praegu semestrit Frankfurdis. Tööle ma ei läinud, vaid korjasin Liisu üles ja kuna Arvi tahtis pärast kooli veits magada, siis mõtlesime, et ei sega teda ja lähme šoppama. Alustasime oma kohaliku tänava kingapoest, kust leidsime mõlemad endale sobivad saapakandidaadid, aga veel ära ei ostnud, sest poleks viitsind neid terve päeva tassida. Kõigepealt läksime siis Kurfürstenile, kolasime seal veits ringi ja siis käisime Alexas. Kuna meil on Liisuga mõlemal rahaline seis nagu ta on (mina pole neli kuud töötand ja praegu olen ka poole kohaga ja Liis on vapsee üliõpilane), siis klappisime hästi vältides kõiki kalleid poode Saime mõlemad endale kotid (minu oma maksis 10 euri ja Liisu oma vist nats rohkem) ja kui tagasi kodu poole kooberdasime, siis läksime otstsime saapad ka ära (minu omad siis 30 euri ja Liisu omad vist ca poole vähem). Liisu sai endale ühed valged ja mina otstsin mustad ülepõlvekad, madala kontsaga, et saaks seeliku-kleidiga kanda klubitamas käies. Kodus proovisingi neid seelikuga ja ei näinud tegelt üldse head välja... mõtlesin siis, et peaks järgmisel päeval ikkagi tagasi viima. Ja et sel õhtul siis panengi kluppi hoopis püksid jalga ja ühed teised madalad saapad, sest ma ei tahtnud enam seda eelmise nädala jalavalu kannatada.

Kodus jõime veits veini, mille Liis oli meile toonud ja valisime välja peo Cassiopeias. Hakkasimegi ennast sinna poole sättima, aga tee peal helistas Arvile Vitali ja pakkus välja, et võiks hoopis Felixisse minna. Vitali siis nimelt on üks valgevene poiss, Arvi endine kooli- ja korterikaaslane Osnabrückist, kes oli ka sõpradega koos nädalavahetuseks Berliini tulnud. Jõudsime sinna enne neid, ootasime veits järjekorras, kus tundsime Liisuga veits alaväärsuskolmpleksi 10-sendiste kontsade ja seelikutega tibide vahel, aga saime siiski sisse. Klubi oli üsna väike, VIPidele olid eraldatud ka diivanid-lauad, pööblile oli jäetud ainult tantsupõrand ja kuna muusika oli täitsa hea, siis polnudki meil selle vastu midagi, sest mis sa ikka istud, kui saaks selle asemel tantsida. Ja siis mingi hetk oli Vitali oma sõpradega ka klubi ukse taha jõudnud, aga neid ei lastudki sisse... siin mõne klubi juures on suht tugev nägude kontroll (Liis rääkis ka, et neid ei lastud ükskord Frankfurdis sisse) ja ega nad ei põhjenda ka, et miks nad sind sisse ei lase. Seega ei saanudki me reedel Vitaliga kokku, tantsisime kella kolmeni ja kella neljast saime tuttu.

Laupäeval tegi Arvi vist silmad lahti 11 ajal, mina ajasin jalad alla 12 ajal ja läksin oma saapaid tagasi viima. Õigemini vahetasin ma nad ühtede teiste vastu. Ja siis tõin poest veits hommikusöögi materjali ka pluss kolm kirstitaskut :). Kojujõudes kolkisin Liisu ka maast lahti, sõime hommikust ja sättisime ennast linnatuuri peale. Käisime Liisuga umbes sama marsruudi läbi, mis Rauligagi, mingi hetk ühines meiega ka Vitali. Läksimegi lahku Alexanderplatzi kandis, sest meil Liisuga oli mõte mina gay-muuseumi, aga kutid nagu väga vaimustunud ei olnud sellest. Muuseum oli suht tilluke. Esimesel korrusel oli nagu mingi baari moodi asi, kus keegi tegi ettekannet, aga kuna see oli saksakeelne, siis me ei jäänud seda kuulama, teisel ja kolmandal korrusel oli siis näitus. Teisel maalid ja kolmandal fotod-jutud. Lisaks paljaste nokudega geidele oli pilte ka transvestiitidest. Liiga sisukas muuseum siiski polnud, nii et saime üsna kiirelt tiiru peale. Külastajad kusjuures tundusid peamiselt olevat lesbid :)

Kojujõudes oli Arvi paika pannud juba pokkerilaua, sest meie juures oli laupäeval väike mängupõrgu. Meie Liisu ja Marina mängisime aga hoopis Touche’d. Külla tulidki Arvi kursakad ja Vitali sõpradega. Mingi hetk okupeerisime Liisuga vetsu, et meiki teha ja riidesse panna. Olime suht ühtekad oma mustade seelikutega, Liisu tegi mulle veel soengut ka ja kui valmis olime, siis küsisin Arvi käest naljaga, et noh, kuidas ma välja näen, mille peale ta ütles, et ma olen ikka vapsee püss. Kui Adagio poole minema hakkasime, siis ütles Liis, et noh püss, lähme niidame. Ja no mis me seal ikka niitsime, panime tantsu kuis jalad võtsid ja... üks naljakas asi tegelt oli, et mul on sularaha pidevalt otsas ja laenan Arvi käest, Liis aga vist maksis garderoobis enda arvates viiesega, aga andis hoopis kahekümnese ja talle anti tagasi ikkagi nagu viiesest, sest seal oli nii võimatult pime, et ma ka üritasin kuidagi oma sentidest eurot käiskaudu kokku saada. No mis iganes juhtus, olid meil mõlemal suht näpud põhjas kui kokteile otstma läksime. Minu oma oli 6 euri, aga mul oli endal ainult viiene, niisiis laenasin Liisult 1 euri juurde, Liisu oma oli 8.50, aga kuna tal oli ka ainult viiene ja mõned mündid, siis kraapisime seal leti peal viimaseid sente kokku, mida kuskilt leidsime ja baarman vaatas meid ka ilmselt veits imelikult jalõpuks võttis Liisi käest hoopis 8 euri, sest teda need pisikesed sendid väga ei tõmmanud. Adagios olid taas ka klubitantsijad. Üks tüdruk samas üldse ikka ei osanud ennast liigutada ja kui vahepeal tagumikku väristas, siis kõik rappus. Üsna kole vaatepilt oli. Ise tantsisime neljani, tegime väikese mäkipeatuse ja saime tuttu viie paiku.

Pühapäeval oli suht lebo. Tegime esiteks enivei silmad suht hilja lahti ja siis olime ka kodus, sest Liisul oli tarvis ühte koolitööd teha ja ma kolasin siis niisama netis ringi. Õhtu poole läksime Amriti sööma ja kokteilitama. Toit maitses hästi ja ka Mango Colada oli ka endiselt hea. Õhtul kodus mõtlesime veel mingit filmi vaadata. Võtsime ette „The Other Guys“, aga see oli ikka täiesti sisutu ja mõttetu film...

Esmaspäevaks võtsin jälle töölt vabaks ennast, sest Liisu lennuk läks alles kell 5 õhtul. Käisime päeval Topografy of the Terror muuseumis, mis siis sisuliselt oli natside tegemiste kohta. Tee peal metroos oli üks veider vahejuhtum. Istusime Liisuga seal ja meie vastas istus üks mees, kes võttis mingi hetk videokaamera välja ja häkkis sellega midagi. Liis tegi siis nalja, et raudselt hakkab mingit koduvideot tegema või et homme oleme youtube’is üleval. Ja kutt asetaski kaamera endale mingi hetk põlvele ja nii muuseas vajutas record nuppu, vaadates ise mujale aknast välja. Kuna filmides läheb kaameral ju see punane tuluke põlema, siis saime kohe aru, et ta filmib meid ja ma ütlesin kõva häälega inglise keeles, et mis ta mõtleb endast, aga kuna ta nagu väga ei reageerinud, siis istusime Liisuga lihtsalt teise kohta ümber. Öäkk, ei taha mõelda, et mis ta selle filmiga või seda vaadates hiljem teinud oleks. Muuseumis läks päris palju aega, nii et võitsimegi pärast kiirelt Burger Kingist endale ampsud kaasa, sõime need metroos ära, kojujõudes võttis Liis kohvri ja saatsin ta lennujaama ära.

Nüüd siis ongi esmaspäeva õhtu, tegin kojujõudes väikese tudu ja hakkasin kirjutama. Uued pildid on ka üleval ja selleks korraks lõpetan.