Sonntag, 1. Dezember 2013

37. November 2012-2013



Arvasin, et mu viimasest kirjutisest on möödas nii 9-10 kuud, aga tegelikult lugesin kokku, et tervelt 13 kuud... Tahaks jälle oma tegemisi üles märkima hakata, nii et püüan need möödunud 13 kuud kokku võtta nii västi või halvasti, kui mul veel meeles on. Suht kreisi aasta on ikka olnud, lähen siis järge mööda kuude kaupa.

November 2012 oli vaieldamatult mu elu kõige raskem kuu. Esiteks mu assistent läks töölt ära, ja isegi kui novembris leidsin kaks uut töötajat tiimi (Poola tšiki Paulina ja Ameerika tšiki Jessica), siis alguses läheb ikka alati aega õpetamise peale – üheksast viieni õpetad ja kontrollid uut töötajat ja siis viiest üheteistkümneni või nii teed oma tööd. Novembris oli lisaks tiimi vahetusele töö juures veel eriti intensiivne. Ühe projekti raames tegin nii pikki päevi, et üks päev olin konreetselt terve öö tööl ja töötasin järgmise päeva pärastlõunani. Sinna kõigele otsa CIMA eksamiteks õppimine ja vanast korterist välja, ja uude sisse kolimine. Firma jõulupeol sain Iron Woman tiitli, ilmselt pandi tähele kuidas ma lihtsalt toore (tahte)jõuga kõik läbi surun ja tehtud saan. 

CIMA eksamid olid ka ikka paras stress. Olin nädal aega Londonis, mingid päevad töötasin meie Londoni kontori tiimiga ja kahel päeval kirjutasin eksameid. Kui esimese ära kirjutasin (see oli see, millest ma suvel läbi kukkusin), siis olin täiesti kindel, et kukun sellest jälle uuesti läbi. Helistasin pärast eksamit Arvile ja vandusin telefonis vihast. Olin nii vihane enda peale, et ma selle kõigega ennast piinan – ei jõua tööd teha korralikult, sest pean õppima, ja ei jõua õppida korralikult, sest pean tööd tegema. Järgmine päev läksin kirjutasin ikkagi järgmise eksami ka ära ja selle osas oli parem tunne. Jaanuaris anti tulemused teada – oli hommik ja olime Arviga veel voodis, tulemused saadeti emailiga ja ma ei tahtnud ise seda masendavat tulemust lahti tehagi, nii et Arvi avas emaili ja hüüdis rõõmuga, et „musi, sa said läbi!“. Kivi langes südamelt – see eksam, millest arvasin, et läbi kukkusin, sain 51 punktiga läbi (alla 50 on läbi-kukkumine), teine eksam oli parem, aga ei mäletagi kui palju. Korraks veel tagasi Londonisse – nädalavahetusel tuli Arvi ka ja käisime linna avastamas. Kuna oli novembri lõpp, siis oli ilm suht kehva ja terve päev ringi tatsates olid meil jalad täiesti läbimärjad, nii et ööelust osa võtmiseni me ei jõudnudki. Nägime põhiliselt turistikad ära, ekslesime ühistranspordiga natuke ja kuna pühapäeval oli lõpuks ilus ilm, siis käisime Hyde park’is jõuluturul – see oli tohutult suur ja pooled putkad olid saksa-teemalised, a’la Baieri õlletuba jne.

Üks asi Novembrist tuli veel meelde. Nimelt võtsime firmaga kahe tiimiga teatemaratonist osa, mis toimus vanas Tempelhofi lennujaamas. See nägi siis nii välja, et tiimis on viis liiget, esimene jookseb 12, teine 10, kolmas 10, neljas 5 ja viies 5 km – kokku 42 km. Mina jooksin 10 km-st osa aja natuke üle ühe tunni ja minu tiim kaotas meie teisele tiimile paari minutiga. Koguaega ma ei mäleta, aga kui kilomeetri põhjale ümber arvestasin kõigi ajad, siis olin kümnest osavõtjast kõige aeglasem – ehk siis fakt, et ma suutsin kaks kuud tagasi 42 km joosta ei tähendanud üldse, et ma suudaks 10 km kiiresti joosta. Hoopiski tasa ja targu... Aa ja huvitav fakt ka võib-olla see, et pärast seda teatemaratoni pole ma mitte kordagi jooksmas käinud J.

Viimane lõik novembrist 2012 kuulub korteri vahetusele. See oli ka ikka omaette õudus. Et siis... olen juba kindlasti maininud, et Saksas on kõikige üürikorterite seinad valged ja süsteem on selline, et iga üürnik, kes minema läheb, tõmbab seinad üle. Meil oli novebris loomikult ilgelt palju aega, et selle jamaga tegelda onju. Kuidagi saime omaniku ära räägitud, et me värvime ainult köögi ja vannitoa, sest ta tahtis niikuinii remonti teha. Tagant järgi mõeldes oleks võinud nende osas ka lihtsalt mingi papi maksta ja kogu selle vaeva nägemata jätnud. Esimese värvi ostsime lihtsalt mingi valge seinavärvi ja läksime õhtul pärast tööd värvima ja valgus oli küll kehva, aga jäi selline mulje, nagu oleks piimaga seina üle tõmmanud – see värv ei katnud mitte midagi ära. Vandusime siis, et on mingi odav s*** ja ei ole mõtet sellega edasi nühkida, raiskame ainult oma aega. Otsustasime, et peame järgmine päev uue värvi ostma ja tollega jätkama – jägmine päeva oli ka viimane, kui korter meie käes oli, nii et pidime sellega kõik viimased asjad tehtud saama – viimase mööbli välja ja seinad värvitud. Arvi pani päeval mööbi ära-andmise kuulutused ülesse ja sai kohe palju kõnesid, kes tahtsid neid asju endale – et siis järgmistele ta ütles, et need asjad on juba antud. No ja mis te arvate, kas keegi tuli nendele asjadele järgi ka – ainult telekas viidi ära, kõik kapid ja riiulid, telekalaud ja veel midagi, kõik olid lihtsalt korteris, oli viimane õhtu ja meil polnud mitte kuskile neid viia. Mis seals ikka, lihtsalt lammutasime/lõhkusime kõik nii juppideks kui suutsime, surusime nii palju kui läks prügikastidesse, mingid väikesed asjad panime lihtsalt tänavale ja riiuli ja kapi jupid vedasime autoga otseses mõttes kuskile põõsa alla. Olime nii vihased ja tülpinud. Pean veel tagasi tulema selle seinte värvimise teema juurde. Elasime juba uues korteris sees, nii et kui töölt tulema saime, siis võtsime uuest kodust auto ja hakkasime ehituspoe poole sõitma, et korralikumat värvi osta. Õues oli juba kottpime ja sadas, Arvi oli roolis. Ma hakkasin just helistama, kui Arvi ühel valgusfooriga ristmikul vasakpööret tegema hakkas. Ta lasi vastutuleva jalgratturi läbi ja hakkas siis kiirendama, et enne järgmist vastu tulevat autot läbi jõuda, aga talle jäi täpselt üks ajalkäia sinna pimedasse akna nurka – Arvi ei näinud ja hakkas kiirendama, mina olin telefoniga hõivatud, aga kui ma pilgu tõstsin, siis nägin tüdrukut ja karjusin Arvile, et ta pidurdaks. Ta jõudis hoo peaaegu kinni pidurdada, aga tüdruk sai auto nurgaga ikkagi väikese löögi ja kukkus pikali. Üks poiss jooksis talle appi ja aitas ta ohutussaarele, me panime ka auto tee äärde ja jooksime vaatama. Tüdruk hoidis jalast kinni ja oli suht šokis, ei rääkinud suurt midagi, aga see appi tulnud poiss oli täiega äksi täis, oli Arvi peale vihane ja helistas politseisse ja kiirabisse. Arstid vaatasid tüdruku jala üle ja ta kõndis väheke longates ise minema lõpuks, nii et ei olnud väga hull. Politsei võttis Arvilt andmed ja mingi aja pärast lasi meid minema. Aga no meil oli siis täpselt mingi 10 minutit ehituspoe sulgemiseni ja Berliin ei ole Tartu, kus jõuad igale poole 5 mintsaga. Õnneks saime oma värvi napilt kätte. No ja siis ülejäänust ma juba kirjutasin. Nii suur leevendus oli, kui vana korteri võtmed üle antud said – lahti sellest vanast jamast.

Uude korterisse sisse seadmine oli ka omaette pingutus. Saime ju täitsa tühja korteri, kus laes juhtmed rippusid ja ainult pliit ja muu köögimööbel oli sees. Tegime oma volksuga arvukalt reide Ikeasse ja teistesse mööbi- ja ehituspoodidesse, tassisime nädalavahetusel hunnikute viisi mööblit kokku ja siis hilisõhtutel pärast oma pikki tööpäevi kruvisime mööblit kokku, panime lampe lakke jne. Ikeast mööblit otsides ma kuidagi instiktiivselt vaatasin alati kõige odavamaid asju – ma lihtsalt olin harjunud kokkuhoidlikult elama, sest töötasin pikka aega poole koha ja palgaga ja täis kohaga tööle hakates nagu ei tundnud, et nüüd võik hoobilt kohe poole rohkem laristada. Arvi siis üks kord Ikeas ollese ütles, et „musi me ei pea ju alati kõige odavamat ostma, me nii vaesed ka ei ole“. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et ega jah, tegelikult suutsime me täiesti tühja korteri meie kahe kuupalga eest ära sisustada... Enne jõuluks Eesti minekut saimegi enamuse asju paika ära, töö kiire ja korralik. 

Detsember möödus töö ja korteri kallal nokitsemise tähe all. Kolisime firmaga uude kontoriise, mis meie uuest kodust on ainult 1,5 km kaugusel. Ma olin niiii üli-õnnelik, et see kontor nii lähedal on. Eelmine talv käisin veel jalgsi tööd, aga alates kevadest olen non-stop jalgrattaga käinud, sadagu või pussnuge. Jõuan ca 6-7 minutiga kodust tööle ja Berliinis on see tõeline luksus. Firma jõulupeoks korraldati meil jälle kogu ettevõte üle maailma Berliini kokku ja tore oli kõiki näha. Päris jõuludeks ja aastavahetuseks läksime Eesti. Kuigi läpakad olid kaasas ja tegime mõlemad tööd ka natuke, siis mingi aja saime ikka tšillida. Käisime otepääl lumesaanidega sõitmas, saime sõpradega kokku, veetsime aega perega ja üldiselt võtsime üsna rahulikult.

Jaanuaris aprillini vist nagu ei olegi väga midagi raporteerida. Kuigi mu uued tšikid tööl õppisid kiirelt ja aitasid mind palju, siis ettevõte kasvas nii kiiresti ja nii palju tööd tuli koguaeg juurde, et töötasin pidevalt pikki õhtuid ja nädalavahetusi. Brasiilia ettevõte võttis omajagu auru, paralleelselt asutasin kahte uut – Venemaale ja Hispaaniasse. Kuna Arvil oli tööl sama kreisi seis, siis kodurahu säilis, ei õiendanud kumbki teise kallal, et liiga palju tööd teeb. Igasugune seltskonnaelu oli küll täiesti nullis. Käisime 24. veebruaril kohalike Eestlaste kokkusaamisel ja saime seal ühe toreda omavanuse paariga tuttavaks ja mõtlesime, et nendega võiks ikka sidet hoida, aga reaalsuses saime alles suvel järgmine kord kokku. 

Üks töö uudis sellest perioodist veel, et üks päev mu ülemus mainis niimoodi ümber nurga, et nad on mõelnud CFO palkamise peale. Selgituseks mitte-finants-inimestele, et minu positsioon on Finance Manager, mis tähendab finantsjuhti, ja eesti keelde tõlgitakse CFO ka kui finantsjuht, aga sisuliselt siis on CFO kõrgemal positsioonil. Mu esimene mõte oli, et mismõttes, mina olen finantsjuht. Aga hiljem ma hakkasin mõtlema, et kui ma tahan kunagi jälle vabu nädalavahetusi nautida ja üleüldse vältida täielikku läbipõlemist, siis poleks paha osa vastutusest ja töökoormusest kellelegi ära lükata. Juhtuski siis nii, et aprillist tuli meile CFO Anja, kes enne oli meie maksukonsultant. Tema tulek oli mitmes mõttes hea – kuna ta on maksuekspert, siis sain kõik need nõmedad rahvusvahelised maksujamad oma õlgade pealt ära. Ja kuna ta on meie ettevõttega seotud olnud juba pikka aega, siis ei olnud talle ettevõte täiesti võõras, nii et ei pidanud nullist pihta hakkama, et teda kõigega kurssi viia. Ja kolmandaks on ta tore inimene, mitte mingi corporate bastard.

Aprillis, mingi ime läbi, õnnestus mul oma ema ja ta sõbrantsi Marisega lõuna-prantsusmaale reis korraldada. Korraldamine tähendas siis seda, et ostsin bussi- ja lennuki piletid, bookisin kõik majutused, rentisin kohapealt auto, panin paika marsruudi, lugesin läbi ühe travel-guidi ja olin kohapeal autojuht ja giid. Ma pole päris kindel, kas ma selle nädala jooksul väga puhkasin ka või ainult muretsesin, et kogu logistika laabuks, aga kokkuvõttes on mul hea meel, et sain emaga koos olla ja talle ühe toreda nädala pakkuda. Lühidalt ka, et kus me siis ära käisime. Alustasime Nizzast, käisime linna peal jalutamas, sõime head steiki ja kõndisime mööda pikka ilusat rannapromenaadi. Järgmine sihtkoht vist oli Monaco, tee peal käisime väikeses Eze külas, kus on mäe tipus hästi armasd kitsad tänavad, mille ääres väikesed poekesed ja butiigid. Kõige tipus oli väike vaba-õhu botaanikaaed, kust avanes superilus vaade merele ja mägedele. Monacos valmistuti just vormeli etapiks, tribüünid olid juba püsti ja paljud tänavad ka piiretega ääristatud. Kasiino juures käisime ka. Kuna olime seal päeval ja ilm oli vihmane, siis ei tundnunud see üldse nii glämm nagu mõni aasta tagasi suvel, kui kuttidega euroopa ringreisi ajal öösel seal kasiinos käisime.

Järgmised päevad viisid meid Nizzast lääne poole, käisime linnades Cannes, Antibes, Tolous, Saint Tropez, Grasse. Ütleme nii, et praktiliselt igas linnas oli mingi mägi, mille otsas oli vana loss või varemed, nii et saime igas linnas natuke ronida. Suurem osa ajast mööduski tegelikult lihtsalt nendes linnades ringi jalutades, näpp travel-guide raamatu vahel. Grasse linnas käisime parfürmeeria muuseumis. See oli pärast lahe. Vanasti need pudelid olid ikka uskumatult ilusad nikerdised. Autoga oli selles mõttes mõnus liigelda, et sai igale poole minna täpselt siis kui tuju tuli, aga no nendel ühesuunalistel püstloodis tänavatel ringi nikerdamine oli omaette kunst eriti kui Tomtom ka loivas. Ma arvan, et see oli seal samas Grasse linnas, kui mu ema üks hetk kiljus ühe sellise tänava peal, et „Margit, ära mine sinna!“ ja ma panin vastu, et „pekki, kuhu ma siis lähen!?“. Maris tuletas siis meelde, kuidas mu ekskutt Tanel oli talle kunagi maininud minu autosõitu, et ta oli ka aeg-ajalt mu manöövrite suhtes ähmi täis kõrvalistmel. Kujutasin siis ette, et ta vist oleks samamoodi mu peale seal kõrvalistmel röökinud :P. Viimane sihtpunkt oli meil Marseilles. See linn meenutas mulle natuke Berliini – selline busy, natuke räpane, palju erinevaid rahvusi koos. Olime seal ühe öö, vaatasime linna, šoppasime... A jaa üks naljakas fakt ka. Lugesin sellest travel-guide’ist, et Provance’i speciality on kohalikud roosad veinid. Esimsel õhtul siis käisime Carrefouris ja ostsime vist 6 pudelit erinevaid roosasid kohalikke veine, et proovime igal õhtul ühte. Tuli aga välja, et maitse oli praktiliselt identne kõigil nendel kuuel ja lõpuks sai suht siiber koguaeg umbes-täpselt sama maitsega veini juua.

Kui mais oleks meil pidanud järgmised CIMA eksamid olema, siis otsustasime Arviga juba varakevadel, et seekord jätame selle nalja vahele. Tagantjärgi vaadates oli see väga õige otsus, sest me poleks mingil juhul jõudnud nendeks õppida. Mais hakkasime endale Moskva kontorisse finantstöötajat otsima. Ma olin plaaninud, et siis mingi hetk lendan sinna, et teda õpetada, aga see hetk saabus ootamatult kiiresti, kui selgus, et kohe kui ta tööle tuleb on Moskva kontori juht messil ja siis läheb kaheks nädalaks puhkusele ja et siis nagu pole seal tegelikult keegi teda õpetamas ja juhendamas. Oligi siis nii, et pidin kiir-viisa tegema ja juba vähem kui nädala pärast olin Moskvas. See oli ikka eriti väsitav reis. Mul oli varahommikune lend Berliinist Moskvasse, lõunaks olin kontoris ja ja hakkasin Lyubaga pihta. Õhtul käisime kogu kontori rahvaga väljas söömas ja pärast seda Gorki pargis jalutamas. Päris äge park on see. Jõhkralt suur. Ma ei mäleta, kas ma hotelli jõudes enam tööd tegin või mitte, aga mida ma mäletan on see, et ma vaatasin, et mu telefon polnud automaatselt ajatsooni ära vahetanud. Mõtlesin, et no mis seals ikka, et kui tahan Moskva aja järgi kell 8 üles tõusta, siis panen lihtsalt 6-ks äratuse (Berliin oli too hetk 2 tundi taga) ja ongi korras. Ja oligi korras. Päev oli jälle väga intsentiivne. Kui Lyubaga töötamise mingi 5-6 ajal ära lõpetasin, jäin veel oma tööd kontorisse tegema koos kontori juhiga, kes oli ka messilt tagasi jõudnud. Olime vist 11ni kontoris, siis käisime söömas ja sain pärast südaööd magama. Telefoni ma enam ei näppinud, sest äratus oli juba säetud, niisiis lihtsalt vajusin kohe hotelli jõudes unne. Kui telefon mind äratas, mõtlesin, et pekki küll, ma olen niiiiii väsinud. Põõnasin veel vist pool tundi ja ajasin ennast siis ikka üles ära, käisin pesus, pakkisin ennast kokku, sõin hotellist kiirelt hommikust ja tegin check-outi ja hakkasin kontori poole kõndima. Hullult kiirustasin ise, sest nii palju oli veel teha ja ma põõnasin pool tundi kauem ka veel. Kirusin ennast kontori poole kõndides, et ma ikka selline unekott olen. Kui kontorisse jõudsin siis põhimõtteliselt neil on selline süsteem, et all on valvelaud ja võõraid sisse ei lasta, aga ma lootsin, et see onu mäletab mind eilsest. Ütlesin, sinna jõudes, et kust ma olen ja selle kontori numbri, kuhu lähen ja siis ta ütles, et kedagi pole seal, et ma pean võtme võtma. Ma mõtlesin, et mismõttes, et kell on 9:45 ja kedagi pole kontoris, et kas ma olen millestki valesti aru saanud? Pidin võtme võtmise registreerima vihikusse ka, kirjutasin siis oma nime ja vaatasin seina pealt kella ja kirjutasin raamatusse 7:45, võtsin võtme, läksin kontorisse, istusin maha, avasin läpakat ja mõtlesin, et maru imelik ikka, et kus kõik on. No ja siis lõpuks jõudis kohale, et kell on 7:45 mitte 9:45. Mu telefon oli ikka lõpuks aru saanud, mis ajatsoonis ta on ja äratas mind tegelt ka kell 6 hommikul. Pole ime, et kui ma Berliini aja järgi kell 4:30 ennast üles ajasin, siis ma täiesti zombi olin. A no mis seals ikka. Hakkasin pihta ja kokkuvõttes hea oligi, et nii vara jõudsin, sain kahe tunni jagu rohkem tööd tehtud. Aga sellega seiklused ei lõppenud. 

Meil oli pärastlõunaks kohtumine raamatupidajatega kokku lepitud. Läksime Lybaga metrooga, sest maapealne liiklus on seal suht aeglane. Ma olin seal kontoris juba korra käinud, nii et mul nagu ähmaselt oli see maja ja kant meeles. Aga metroopeatus oli kontorist ikka päris kaugel ja me ei leidnud vapsee seda tänavat ja maja ega midagi üles, Lyubal ei olnud nutitelefoni ja õues oli sigapalav ja... uuhh... No lõpuks ikka jõudsime mingi pooletunnise hilinemisega kohale. Ja lõpuks tagasiminekust ka. Sinna lennujaama viis ekspressrong. Täpselt kui selle rongi peale sain, hakkas vihma sadama. Ja mainisin enne, et õues oli ilgelt palav – see palavus eelneski ühele korralikule äikesetormile. Kogu see mingi tund aega, kui lennujaama poole sõitsin, vahtisin suu ammuli aknast välja, et mis taevas toimub. Rong jäi ka mitu korda lihtsalt seisma ja lülitas mootori välja, nii et ma polnud üldse kindel, millal ma ükskord sinna lennujaama veel jõuan. Mu kõrval istus üks läti kutt ja küsis, et mis ma arvan, et kas mõni lend ka täna veel üldse välja läheb või. Siis mõtlesin küll õudusega, et ma olen niiii väsinud ja ma tahan koju!!! Enam ei jõuaaaa!!! Mis päriselt sai oli see, et mu lennu väljumine hilines mingi tunni või nii. Jõudsin ööseks koju, läbi nagu läti raha...

Olengi otsaga suves. Eestis käisime varakult – nädal enne jaanipäeva, sest juuni keskel oli mu Treffneri klassikokkutulek. Lõpetamisest sai mööda 10 aastat. Veetsime vanade klassikaaslastega mõnusalt koos ühe laupäeva Käärikul. Mängisime sportmänge, grillisime, kandsime ette, et kes mida 10 aasta jooksul teinud on ja miks. Sain veel mõndade sõpradega kokku nii Tartus kui Tallinnas. Arvi ainult kahjuks praktiliselt töötas kogu aja... Oma auto müüsime ka Eesti ära maha. Meil oligi nii plaanis, et tuleme autoga, jätame auto müüki ja lähme lennukiga tagasi. Aga selle müügiga läks meil huvitavalt. Kui me Ülenurme jõudsime, siis oli majaesine juba täis pargitud, nii et jätsime auto teisele poole teed garaazide ette. Ta seisis seal vist paar päeva, sest meil ülevaatust polnud ja tahtsime enne tagatule ära parandada, enne kui ülevaatusele lähme. Ma siis üks päev ajasin auto aeda sisse ja hakkasin seda pesema ja koristama. Olin juba peaaegu valmis, kui naabrimees tuli mingi teise mehega värava taha ja tahtis midagi. Ja tuli välja, et see teine mees tahtis meie autot osta J. Et nagu kust üldse selline mõte, siis see aeg, kui auto garaazide ees seisis, oli naabrimees küsinud vist mööda jalutava Rauli käest, et kelle auto see on. Raul siis oli öelnud, et meie oma ja et me tahame maha müüa seda. Naabrimehel oli sõber, kes tahtis autot otsta ja kuna sõber tuli parajasti tol päeval läbi, kui ma autot pesema hakkasin, siis tulidki vaatama, et kus see auto jäänud on. Saime kiirelt kaubale, isegi nii et seda tuld me ei jõudnud korda teha ja ülevaatuse tegemine pidi ka uuele omanikule jääma. Mõnikord ikka läheb hästi ka – saime auto enne müüdud, kui üldse jõudsime seda müüma hakatagi.

Suvi Berliinis oli see aasta super. Päikeseline ja soe. Käisime nii Helene ja Daniiliga kui ka uute sõprade Ivo ja Kerliga nädalavahetustel erinevate järvede ääres, või siis kui kaugele ei viitsinud minna, siis lihtsalt lähedal asuvas vabaõhu basseinis. Ostsime endale lahtikäivad rannatoolid ja kui seal basseini ääres käisime, siis mõnikord võtsime need kaasa – siis lesisime seal naku kunnid kõikide teiste kõval, kes olid oma rätid lihtsalt kivide peale maha visanud :P. Aa ja suvel ostsime rolleri ka. See on ka omaette ooper, mis meil kõik sellega juhtunud on, aga ma väga ei viitsi sellest kirjutada. Kokkuvõte on, et odavat s***a ikka ei tasu osta ja et kallimat kraami ostes võiks tausta-uuringuga natuke rohkem vaeva näha. 

Suvest veel, et meil oli firmas suvine ühine suur kokkusaamine. Kolm päeva work-shop’e ja pidu. Esimesel õhtul oli meil Spree peale laev renditud ja käisime sellega sõitmas. Pärast istusime Monbijou pargis ja päris lõpuks jõudsime, nagu ikka, CCCP baari. Panime seal tantsu kuni hommikuni, mäletamist mööda oli päike juba väljas, kui ma takso peale ja kodu poole minema sain, aga kindel pole. Järgmine päev oli päääris raske. See oli siis reede. Kuna meil olid Moskva ja Brasiilia finantstšikid ka seal, siis püüdsime seda ühist aega maksimaalselt efektiivselt kasutada. Aga magamata ja pohmas peaga oli pärastlõunaks juhe ikka täiesti koos ja mingite Brasiilia maksuküsimuste arutamine selleks ajaks paras ajukepp. Reede õhtuks oli meil planeeritud sisehoovis grillimine ja pidu kontoris. Kõik juba ammu sõid, kui ma Tomile ikka veel mingeid update’e tegin. Tüüpiline. Kõik käisid keelitamas, et Margit, mis sa siin arvuti taga teed, tule ka peole. Aga no mis sa teed... Lõpuks sain ka teistega õues ühinetud. Õhtu nael oli sociomanticu enda bänd – neli tüüpi võtsid ennast kokku, harjutasid, ja andsid ülivinge kontserdi. Rahvas oli täiesti pöördes. Kuna oli soe suveõhtu, siis inimesed eelistasid õues olla, mis aga tähendas, et meile kutsuti üsna varakult juba politsei. Püüti siis pidu suuremas osas vähemalt tagasi kontorisse kolida. Ma praegu mõtlen, et uuest kontorist ma polgi midagi rääkinud. Kogu see kompleks on vanasse tootmishoonesse tehtud, pisut meenutab võibolla seda Tallinna Ülemiste linnakut, aga kahjuks päris nii ilusaks pole tehtud. Enivei. Meil on seal avatud kontor, mis on kolmel korrusel, millest üks on keldrikorrus, kus on lihtsalt suur nõupidamistelaud ja mõned diivanid. Selle ruumi kohal on suur klaasist malelaud, nii kolm kord kolm meetrit vast. Nimelt oli seal varem lihtsalt auk, enne kui nad tööstushoonest kontorit ehitama hakkasid. Ja siis ma ei tea kelle idee see oli, aga sinna otsustati klaasist malelaud peale teha. Kaks müügimeest reaalselt mängivad seal malet ka. Aa ja kraana on meil ka kontoris. Aga nüüd tagasi peo juurde. Meil olid peo ajaks laenutatud valgusprozektorid, mis olid pandud seinte vastu, et sellist mõnusat valgust tekitada. Nüüd needsamad prozektorid pandi vilkuvate tulede peale ja pöörati selle malelaua peale pikali – allumine korrus muutus niimoodi ehtsaks ööklubiks sähviva valgusega. Muusika valik ei olnud just eriti minu maitsele ja seal oli hullult palav, aga sellest hoolimata sai korralikult tantsitud. Ma ei tea, kas mingi hetk sai alkohol otsa, aga otsustati kontorist ära minna edasi kuskile baari. Aga no kuhu sa selle mingi ca 50 inimesega ikka lähed. Keegi idioot otsustas minna just täpselt sinna ühte baari, mida ma kõige rohkem vihkan, sest see on alati hullult suitsune. Ma ükskord konkreetselt jooksin seal välja sellepärast et mu silmades kõrvetas nii kõvasti, et ma ei suutnud enam silmi lahti hoida. Kuigi ma olin magamata ja terve päev nii väsinud olnud, siis ma lubasin endale, et kuna ma näen kõiki neid inimesi nii harva, siis no way ma lähen enne päikesetõusu magama. Aga kui ma kuulsin, et kõik lähevad sinna tobedasse baari, siis oli mu peotuju hetkega kadunud. Ma olin nii vihane. Ja võtsin oma ratta ja kärutasin koju magama. Pekki kõik suitsetajad, vähk teid võtku!

Suvesse jäi meil veel üks reis ka. Mallorcale augusti keskel. See algas ka väikese draamaga, sest see korter, mille ma olin kogu meie sealviibimise ajaks rentinud, oli nii lärmaka tänava ääres (liiklusmüra öö läbi, mitte inimesed), et ma ei saanud seal vapsee magada. Õnneks see vahendusfirma mõistis probleemi, jäime sinna veel kaheks ööks ja ülejäänud ööd saime tühistatud ja raha tagasi. Veetsime esimesed kolm päeva Palma de Mallorca linnas, avastasime linna ja käisime renditud ratastega ranna äärt sõitmas. Kuna käigu pealt tuli uued ööbimispaigad leida, siis otsustasime mitte Palmasse jääda, vaid mujal ööbimised võtta. Sellest hetkest, kui meil rendiauto võetud oli, võtsime suuna läände ja mägedesse. Ööbisime Port de Solleri linnakeses. Seal oli armas väike sadam ja rand ja ümberringi lahedad mäed. Esimesel õhtul pakkisin mõned Breezerid, viinamarjad ja küpsised kaasa ja võtsime suuna ühe vaateplatvormi poole, mida ma kaardi pealt nägin. Eesmärk oli seal päikeseloojangu ajal piknik teha. Minnes tuli välja, et see rada, mis meid kohale pidi viima, oli ühe luksushotelli-kompleksi poolt enda alla maetud. Kuna päike oli juba üsna madalal, siis polnud meil mahti hakata mingit ringi tegema ja otsima, kõndisime natuke sinna kompleksi sisse ja siis lihtsalt ronisime seal üle aia, et raja peale jõuda J. Pingutus oli seda väärt, sest jõudsime imeilusa vaatega kohta ja nautisime oma piknikku täiega. Järgmisel päeval käisime mägedes matkamas. Kõige kõrgem tipp Mallorcas on mingi militaarbaasi poolt hõivatud, nii et sinna me ei saanud minna, seega võtsime eesmärgiks kõrguselt teise tipu, mis oli 1352km kõrgune ja nimeks Massanella. Meil oli natuke tegu, et õiget raja algust kätte saada, nii et hakkasime offroadi minema, lihtsalt mingit orgu mööda ja päris lahe oli seal kivide vahel turnida. Hoidsime suuna Massanella peale ja kui selle jalamile lähenema hakkasime, tuli motikaga üks mees, kes ütles, et tema ma ei tea kas haldab või omab seda ala ja me peame talle raha maksma, kui tahame edasi minna. See tundus nii veider, kuna olime keset ei midagit ja seal polnud praktiliselt ühtegi inimest rohkem. Maksime talle ära ja ta näitas meile suuna kätte. Kuna rajad polnud seal märgistatud, siis jõudsime kõigepealt tupikusse ja pidime tagasi tulema. Edasi saime juba õige raja peale ja hakkas lõputu tõus sinka-vonka mööda mäe selga üles. Me päris-päris tipus ära ei käinudki, aga saime ikka omajagu ronidaja kõmpida. Kui ära üles jõudsime, siis tuli otsustada, et kas lähme sama teed tagasi (oma auto juurde) või lähme edasi, nii et jõuame selle sama maantee äärde ja siis hääletame autoni. Tundus, et teine variant on lühem. Aga no oli ikka ka päris pikk. Jõudsime alla maantee äärde hämaraga, aga õnneks näkkas hääletamisega kohe. 

Kolmandal päeval tšekkisime sealt välja, käisime kõigepealt ühes väikeses rannas Cala Tuent, kus Arvi sai millimallika käest kõrvetada, ja pärast seda ühte kaljulõhes olevat randa vaatamas (Sa Calobra). See viimane on tohutu turistiatraktsioon ja oli puupüsti inimesi täis, nii et vaatasime lihtsalt ära ja panime edasi Port de Pollencasse. Sõime seal lõunat ja võtsime suuna kõige põhjapoolsemasse tippu (Cap de Formentor). Ma ei ütleks, et see päris tipp midagi erilist on, aga pigem olid lahedad mõned vaateplatvormid enne seda. Õhtul võtsime suuna tagasi saare lõunaossa, kus meil oli hotell kolmeks ööks Playa de Palmas. 

Sinna jõudes saime aru, mida sakslased koguaeg muigasid, kui ütlesime, et läheme Mallorcale. Ma arvasin, et eestlased joovad palju, aga see, mis seal toimus, oli ikka kordades hullem. Seal müüvad kõik poed „paketti“ 10-15 euroga, mis koosneb ämbrist, jääst, pikkadest joogikõrtest, liitrist kangest alkoholist ja paarist liitrist mahlast või karastusjoogist. Need segatakse kõik sinna ämbrisse kokku ja siis selskonnad istuvad rannas ümber selle ämbri ja lürbivad. Ja seda juba hommikust peale. Lisaks siis veel, et hästi paljud teevad seal oma bachelor party’sid, nii et pidevalt oli liikvel kostümeeritud inimesi. Mõned vedasid tümpsuvad kõlarit kaasa nagu ratastega reisikohvrit. Siis seal ranna ääres on üks suur baar või kõrts, kus on vähemalt kella 11st hommikul juba pidu lahti ja maja püsti täis. Muusika tümpsub, kõigil joogid ees, poolpaljad naised tantsivad laudade peal... suht veider oli... Käisime Arviga ringi ja vahtisime suu ammuli, kuidas sakslased pidutsevad. Ühel õhtul käisime ise ka väljas klubitamas, läksime suht varakult, nii et oli ruumi ennast tantsupõrandal liigutada, ja tulime ära kui liiga kitsaks läks.

Ühe päeva veetsime veel sealt rannast eemal ka. Nimelt käisime Coves del Drac’i koopaid vaatamas. Seal olid hästi ilusti valgustatud stalakmiitidega ja stalaktiitidega koopad, aga kokkuvõttes tundus jälle, et oli kuidagi liiga turistikaks üles puhutud kogu see värk. Samal päeval käisime ka seal lähedal asuvas väikeses rannas, Cala Anguila’s. Seal oli minu meelest hästi ilus, kuigi tegelikult on enamus randades mõnus liiv ja helesinine vesi. Ja ongi vist Mallorcast kõik – superilusad 9 päeva, võiks teinekordki tagasi minna lõõgastuma.

Viimastel kuudel on meil ka külalisi olnud siit ja sealt. Augustis oli Helena külas. Kuna ma olin enamus päevi tööl, siis ta kondas ja šoppas ise ringi suurema osa ajast, aga koos käisime näiteks ühel India värviloopimis-peol. Päris külm oli, aga me olime vapralt oma ühesugustes 5-eurostes valgetes kleitides ja loopisime värve nii mis jaksasime. Septembri alguse poole käis Mari-Liis, kellega käisime Berlin Festival muusikafestivalil ja ilutulestiku võistlusel. Septembri lõpus oli meil Arvi õde Kairi perega külas. Kuna me olime Arviga tööl, siis jälle enamus ajast kolasid nad omapead ringi, aga üks ühtu näiteks käisime Kairiga Show Me etendust vaatamas. See on selline Las Vegase show stiilis värk. Päris lahe oli, üks vee-efekt eriti, kus teatri laest sadas veekosk alla ja see pandi kuidagi sädelema nii, nagu oleks seal miljon Swarowski kristalli sees. Käisime Kairi ja Priiduga klubitamas ka ja kõigiga koos laevatripil Spree peal ja mõned korrad koos väljas söömas. Oktoobri alguses peatusid meie juures Mari ja Jochen, kes on nüüdseks ka Berliinlased. Nii et saime oma gängi jälle rahvast juurde.

Oktoobri algusest hakkasime Arviga jälle trenni tegema. Insanity’t. See on üks DVD sari, mis koosneb 14st erinevast workout’ist. Trennid on sellised military drill’i laadsed, palju kätekõverdusi, igasugust küppamist, kükke jne. Viskab nii pulsi lakke kui võtab ka lihased läbi. Vastavalt plaanile peaks kogu asi kestma ca 60 päeva ja trenni peaks tegema 6 korda nädalas. Praeguseks ongi meil umbes 60 päeva läbi ja oleme teinud 42 trenni selle jooksul, mis siis tähendab ca 5 trenni nädalas. Olen kolm kilo alla võtnud, aga ootused olid tunduvalt kõrgemad L. Sest mul oli eesmärk ka. Nimelt lähme me juba varsti kolmeks nädalaks Taisse. Ja no siis on tarvis ju rannavormis olla. Reisi osas on juba praktiliselt kõik paigas, aga sellest ma praegu ei kirjuta. Võtan reisi kokku siis, kui ta läbi on.

Viimase asjana tahaks kiirelt kirjutada ka oma musikaalsest poolest J. Üks uudis on see, et ostsime endale koju elektrilise klaveri, aga selle taha olen kolme kuuga kolm korda jõudnud :P. Veel põnevam tegelikult oli Euroopa Eestlaste kooriga ühinemine ja laululaager Bonni lähedal oktoobri viimasel nädalavahetusel. Helene, Kaie ja Mari olid ka seal ja lisaks veel ca 80 eestlast erinevatest Euroopa riikidest. Harjutasime ja lindistasime laulupeo laule ja tutvusime teiste välismaal elavate eestlastega ja kuulasime lugusid, kes kuhu ja miks sattunud on. Väga tore nädalavahetus oli, midagi vaimule ja hingele. Seekordses repertuaaris on mõned üli-ilusad laulud. Ootan juba põnevusega jaanuari lõpus Luxemburgis toimuvat järgmist laagrit. Ja siis laulupidu Eestis!

Kuna mainisin, et lähme varsti Taisse, siis see tähendab, et jõuluks ja aastavahetuseks me sel aastal Eesti ei tule, aga ostsime juba piletid Eesti 21-31 märts, nii et siis saab meid näha. Päikest!