Hei-hei!
Vaatasin, et jagasin eelmise postituse lõpus jälle katteta lubadusi sagedamini kirjutada. Aga ilma pikemate vabandusteta tagasi viimase kahe kuu tegemistesse.
Ilmad on Berliinis olnud nii piisavalt halvad, et nende kordade kokkulugemiseks, millal oleme rannas käinud, piisab ühe käe sõrmedest täiesti vabalt. Õigupoolest ongi mul ainult meeles kaks korda Wannsee ääres käik ja ükskord välibasseinis. Ka ei ole me kuskil reisul käinud (va siis Eestis käik), ega plaani ka kuskile minna. Vot nii põnevad oleme :).
Aga mis me siis teinud oleme. Juunis oli eestlaste jaanipäeva pidu. Toimus ühes Berliini linnaäärses elamurajoonis, ühe Eesti naisterahva tagaaias. Grill ja lõke ja mõnusad jutuajamised hiliste õhtutundideni. Lisaks aeg-ajalt Martiniga või Arvi kursakatega väljas käimised. Aga üldiselt oleme pigem rahulikult võtnud.
Maratoni mõtted on ka veel endiselt peas. Vaatasin just järgi, et juunis jooksin kokku 77 km, juulis 120 km ja terve 2012. aastaga olen jooksnud 485 km. Kuigi number tundub suur, siis võrreldes graafikuga, mille endale aasta alguses seina peale kleepisin, on vahe kahekordne. Viimased kaks pühapäeva olen jooksnud 23 kilomeetrise otsa. Esimene kord olid viimased 3 km ülirasked, teine kord oli energiabatoon kaasas ja lõpp läks lennates. Ehk siis tekkis õrn lootus, et äkki saab selle 42 km ka nende energiabatoonide/geelide peal ikkagi üle elatud.
Töö juures lähevad asjad nii ja naa. Motivatsiooni tase on viimasel ajal suht olematuks kahanenud - tean, et peaks tegema pikemaid päevi ja nädalavahetusel ka mingeid asju ära lõpetama, aga lihtsalt ei viitsi. Juuli alguses oli mingi eriti kreisi periood, kus sain tunda 80-tunniste töönädalate võlu ja valu. Enne Eesti tulekut said paljud asjad tehtud, aga tagasi naasdes ootas jälle paras hullumaja ees. Uute tütarde asutamise oleme siis nii kaugel, et formaalselt on neid praeguseks 6, seitsmes on tegemisel ja kaheksas mõtetes. Ja siis kui need kõik tehtud, siis lubas Tom, et tuleb natuke rahulikum periood... elame-näeme.
Juuli alguses oli meil ka kogu ettevõtte Berliinis koos. Müügimeestel oli kahe-päevane workshop ja teise päeva õhtusse oli organiseeritud kontori sisehoovis grillimine ja muss. Tore oli kõiki üheskoos näha. Sisehoovist liikusime edasi erinevatesse baaridesse ja olin taas kord 'last woman standing', ehk siis pidu lõppes, kui päike juba päris kõrgel oli. Järgmisel nädalal on ka ilmselt mingit pidu oodata, kuna ameeriklased, kes siin väljaõppel olid, lähevad tagasi ussa.
Mind ennast ootab ka tööga seoses reisimine ees - kõikidesse uutesse tütardesse tarvis külla minna. Vaatab veel, et millal kuhu täpselt, aga ma usun, et see on piisavalt palju reisimist, et ei hakka endale enam mingeid erareise planeerima sügisesse. Ainult et jõulude ajaks tahaks küll midagi mõelda, et kui mitte kuskile mujale minna, siis vähemalt Eesti puhkama tulla püüaks küll.
Arvil on ka praegu päris põnevad ajad. Ta küll tegeleb siin ühe oma teemaga endiselt, aga on kõrvalt kõvasti tööintervjuudel ka käinud ja järgmisel nädalal selgub, mis saab. Kui ta otsustab ühe töö võtta, mis praegu pakkumises on, siis tähendab see umbes sarnast positsiooni nagu minul praegu. Ja veel tähendab see pikki päevi töö juures ja palju vastutust. Teisest küljest on see väga hea kiire karjääri võimalus, nii et tuleb ära proovida, kas saab hakkama. Äkki ma ka siis saan rahulikumalt pikemaid päevi tööl teha ja ei kiirusta koju muska juurde.
Olen juba kuid heietanud ka kolimise juttu. Praegusest korterist on kuidagi eriti siiber. Täiega tahaks ära. Kirjutasime isegi juba omanikule, et tahame välja kolida, aga ei ole suutnud välja mõelda, et kuhu siis... Käisime eile Arviga ratastega ida pool ringi sõitmas, Kreutzbergi üle kaemas. Et siis meie kontor planeerib sinna kolida ja mõtleseime, et kolime ennast ka äkki sinna. Aga Arvile väga ei meeldinud. Kanali äärsed majad on isegi mõnusad ja kanali ääres oleks mõnus jooksmas käia, aga üldiselt on piirkond ikka nats räpane. No ja siis meil on tekkinud ka mõte, et äkki hoopis ostaks endale korteri. Ilusa uue korteri. Aga see ei saa väga kiirelt juhtuda, sest kui Arvi alles nüüd tööle läheb, siis laenu osas võetakse jutule alles pärast katseaja möödumist ehk poole aasta pärast. Aga selleks pooleks aastaks, või nii, ei ole mõtet uut üürikat ka otsida. Nokk kinni, saba lahti. Olen ennast kiusanud juba müügikuulutuste vaatamisega ja leidsin mõned korterid, kuhu võiks homne päev sisse kolida...
Ah jah, kõigest sellest jutust üleval pool võiks justkui järeldada, et planeerime ikkagi pikemaks Berliini jääda (see ju kõigil alati põhiküsimus, et millal me tagasi tuleme). Ja praeguse seisuga oleme jah sinnani jõudnud, et võiks veel vähemalt 3-5 aastat siin olla. Et mul siin ettevõttega tekkis väike diil, mille kohaselt mul oleks üsna mõistlik järgmise kolme aasta jooksul mitte jalga lasta, ja lisaks on Arvi tööle minemas ja peaks talle ka ikka andma võimaluse Saksas töötamine ära proovida. Nii et pöidlad pihku, et Berliini ja Tallinna vahele otseühendus tuleks, sest eadsi-tagasi siiberdamine jätkub veel mõnda aega.
Eestis käigust ka natuke. Startisime neljapäeva õhtul kohe pärast tööd. Plaanis oli Poolas kuskil öö teha, aga käigu pealt otsustasime selle vahele jätta ja panime ühe jutiga Tallinnasse ära. Aega läks vist 18h. Ehk siis laekusime reede lõunaks. Laupäeval võtsime suuna ida poole, kus toimus autodega orienteerumisvõistlus Suur Suvine Retk. Meie meeskonnas olid veel Raul, Kiku ja Tulka. Avastasime Eestimaad, saime kuuenda koha ja õhtul oli tantsulka. Järgmine päev tšillisime veel vähe ümberkaudsetes kohtades ringi (külastasime näiteks Kunda sõbralaata ;), kus sõime värskeid herneid ja maitsesime tikriveini, ning siis võtsime suuna tagasi pealinna peale. Järgmised paar päeva läksid erinevate Tallinnas resideeruvate sõprade külastamise peale. Mina käisin näiteks Britti ja Rebeccat vaatamas. Kiftid tšikid mõlemad. Edasi võtsime suuna Tartule. Käisin Salon+'is uut sonksu saamas, nats šoppamas ja ülejäänud aeg kulus jälle muidugi pere ja sõprade seltsis. Nädala lõpus oli mul kursuse kokkutulek Pärnus. Minu isiklik arvamus on, et häbiväärselt vähe inimesi oli, aga igavam meil sellest kindlasti ei olnud. Eriliselt nautisin ma reede õhtust Sugaris käiku. Sai niiiiii palju tantsida. Vahepeal saabus ka Arvi Pärnusse ja sealt startisimegi pühapäeva õhtu poole tagasi Berliini, kaasas 10 kilo Veski-Mati kaerahelbeid, kast Sommersby siidrit ja Helene :)
Üks väike asi veel lõppu. Mitte, et mul koguaeg üleliia palju aega oleks, aga olen peaaegu otsustanud endale koju sünteka osta ja klaverimängu õppima hakata. Eestist ostsin juba õpiku valmis ja eile Amazonis valisin pilli ka välja - Yamaha NP31 (kui kellelgi mingeid kogemusi sellega, siis võib jagada). Kui maraton tehtud, tahan ka kindasti kuskil tantsutrennis käima hakata ja... ja saksa keelt peaks intensiivsemalt õppima ja... ja no siis veel see CIMA ka. Aga selle viimasega mul on hetke seisuga tunne, et jätan üldse pooleli. Oleneb natuke sellest ka, et kas Arvi jõuab sügisel töö kõrvalt eksamitele minna või mitte - kui ta läheb, siis lähen proovin ka, aga kui ei, siis on minu õpingutel vist kriips peal - liiga palju energiat võtab ära, nii et meeldivateks tegevusteks ei jää üldse aega.
Mingit pildimaterjali mul ilmselt eriti ei ole, seega lihtsalt: järgmise korrani!
