Tunnistan kohe alguses ausalt üles, et olen purulaisk olnud ja üldse-üldse pole viitsind kirjutada midagi. Kuigi materjali on, millest kirjutada võiks. Peale laiskuse leiaks ka muidugi teisi põhjuseid, mida tuua, a no mis ma siin ikka vingerdan. Püüan oma viimase aja tähtsamad teod ja mõtted ritta laduda.
Eelmise postituse viimasest l6igust pühapäeva kohta ja välja üks asi. Üks mitte väga tore asi. Nimelt, ilmselt hommikusöögi ajal v6i nii, kuulsime lahtisest köögi aknast üle sisehoovi kostuvat südant l6hestavat naisterahva karjumist. Jooksime siis akna peale vaatama, et kas midagi näha on, aga näha oli ainult teisi mures naabreid sama moodi akna peal. Jube tahtmine oli politseid kutsuda, aga no mis sa neile ütled... et kuskil üle sisehoovi naabermaja korteris keegi karjub. Ja no mitte vähe ei karjunud. Arvi kirjeldas seda kui "jala otsast saagimist".Taustal oli kuulda ka mehe häält, aga see ei tundunud agressiivne. Ja naine lihtsalt karjus, aga ei hüüdnud appi. Seisime seal siis n6utult ja abitult ja 6nneks kuulsime varsti sireene. M6tlesin pärast hiljem, et kui mul näiteks keegi väga lähedane inimene sureks, siis ma ilmselt karjuks ka samamoodi, et lihtsalt karjuks ja nutaks, aga mitte appi. Et äkki on selle vaese naise endaga ikkagi k6ik korras.
Üks teistsugune, aga ka kahjuks mitte positiivse asi, mis juhtunud on vahepeal, on see, et sain kirja ühelt ametilt, kes kogub raadio- ja telekamaksu. Taustaks siis nii palju, et siinsed riiklikud raadio- ja telekanalid ei saa raha mitte otse riigieelarvest, vaid seda kogub mingi eraldi asutus ja ainult nende käest, kellel raadio ja/v6i telekas on. Teleka omamine on siin aga muuseas inimeste p6hi6igus, sest k6ik peavad omama informatsiooni poliitilise arvamuse kujundamiseks. Ja kui sul raha pole teleka ostmiseks, siis riik ostab sulle. No p6him6tteliselt pole nagu asjal midagi viga onju. Aga. See maks on lihtsalt üle m6istuse k6rge. Raadio eest (raadio kodus, telefoni sees v6i autos) on tasu ca 6€ kuus ja teleka eest (telekas v6i internetiühendusega arvuti) ca 20€ kuus. Aastas teeb see siis kokku üle 300€. Eriti irooniline on see, et meil on vana 50€-ne telekas, mis ühtegi kanalit ei näita (kasutame seda ainult Wii mängimiseks) ja isegi kui meil kanalid oleks (vanas korteris ju olid), siis me niikuinii üldse-üldse telekat ei vaata. Ja pealegi isegi kui ma midagi vaadata tahaks, siis mai saa ju aru, mis nad seal räägivad :P. Kogu asja juures on veel üks aga. Kuigi maks peaks nagu kohustuslik olema, siis inimesed ümberringi räägivad, et nad v6ivad küll koju kirju saata (et sa märgiksid ära mis tehnika sul on ja paneksid kontonumbri ka juurde) ja ukse taha kopsima ja kontrollima ka tulla, aga sa ei pea neid sisse laskma. Ja niimoodi siis saab maksu vältida :). Olen k6vasti maad uurinud, et kes maksab ja palju maksab ja sain teada, et mu töökaaslane Lothar on neid 12 aastat vältida suutnud. Ma olen praeguseks 2 kirja saanud ja olen ka seda meelt, et püüan neid vältida. V66rad me p6him6tteliselt niikuinii alt uksest ega ammugi ülevalt sisse ei lase. Vaatab, mis sellest asjast saab.
Poliitilise arvamuse kujundamisest veel nii palju, et me saime Arviga kutsed Berliini kohaliku omavalitsuse valimistele. Ma ei tea 6ieti ühtegi parteid ega poliitikut siin, nii et m6tlengi praegu, kas peaks natuke uurima ja valima minema v6i mitte. Valimiskampaania tundub siin tänavapilti vaadates üsna tagasihoidlik, k6ik plakatid on suht pisikesed ja sisaldavad ainult kandidaadi näopilti ja partei nime. Suuri loosungeid ja lubadusi v6i kesikute moodi teiste mahategemist näinud pole. Ühe plakati peal nägime Siim Kallast ca 20 aasta pärast :). Seda s6braliku väljanägemisega onu v6iks isegi valima minna :P.
Aga nüüd siis ajas ca kolm nädalat tagasi augusti algusesse.
Esmaspäeva pärastl6unal saabusid minu ja Arvi ema ning mu ema kolleeg ja s6brants Maris. Arvi käis neil lennujaamas vastas ja viis kohustuslikkus korras kohe meie kodu juurde j6udes dönerit sööma. Kui 6igesti meeles on, siis liikusid nad edasi parlamendi hooneid uudistama. Kuigi mul oli tööl maru tihe ja kiire päev, siis 6nnestus nende jalutuskäiguga ca kella 6 ajal ühineda. Tulime, nagu ikka, Brandenburgi väravatest mööda, siis mööda Unter den Lindenit, korraks tuli väike vihmasabin, mille ajal olime autopoodides, siis edasi Gedarmenmarkt, Humbolti ülikool, linnaooper, muuseumisaar, Berliini toomkirik ja Alexanderplatz. Sööma oli algselt m6te minna Hackescher Markti juurde, aga j6udsime taas kord välja hoopiski oma lemmikusse India restosse kana sööma ja Mango Colada kokteile jooma.
Kuna mul Berliini vaatamisväärsuste kohta just liiga palju teadmisi ei olnud, siis ostsin ühe turismiraamatu ja olen selle nüüdseks läbi lugenud ja hakkan tagantjärgi jutustama, et mis asjad need siis ikka olid, kuhu me oma külalised vedasime.
Üks teistsugune, aga ka kahjuks mitte positiivse asi, mis juhtunud on vahepeal, on see, et sain kirja ühelt ametilt, kes kogub raadio- ja telekamaksu. Taustaks siis nii palju, et siinsed riiklikud raadio- ja telekanalid ei saa raha mitte otse riigieelarvest, vaid seda kogub mingi eraldi asutus ja ainult nende käest, kellel raadio ja/v6i telekas on. Teleka omamine on siin aga muuseas inimeste p6hi6igus, sest k6ik peavad omama informatsiooni poliitilise arvamuse kujundamiseks. Ja kui sul raha pole teleka ostmiseks, siis riik ostab sulle. No p6him6tteliselt pole nagu asjal midagi viga onju. Aga. See maks on lihtsalt üle m6istuse k6rge. Raadio eest (raadio kodus, telefoni sees v6i autos) on tasu ca 6€ kuus ja teleka eest (telekas v6i internetiühendusega arvuti) ca 20€ kuus. Aastas teeb see siis kokku üle 300€. Eriti irooniline on see, et meil on vana 50€-ne telekas, mis ühtegi kanalit ei näita (kasutame seda ainult Wii mängimiseks) ja isegi kui meil kanalid oleks (vanas korteris ju olid), siis me niikuinii üldse-üldse telekat ei vaata. Ja pealegi isegi kui ma midagi vaadata tahaks, siis mai saa ju aru, mis nad seal räägivad :P. Kogu asja juures on veel üks aga. Kuigi maks peaks nagu kohustuslik olema, siis inimesed ümberringi räägivad, et nad v6ivad küll koju kirju saata (et sa märgiksid ära mis tehnika sul on ja paneksid kontonumbri ka juurde) ja ukse taha kopsima ja kontrollima ka tulla, aga sa ei pea neid sisse laskma. Ja niimoodi siis saab maksu vältida :). Olen k6vasti maad uurinud, et kes maksab ja palju maksab ja sain teada, et mu töökaaslane Lothar on neid 12 aastat vältida suutnud. Ma olen praeguseks 2 kirja saanud ja olen ka seda meelt, et püüan neid vältida. V66rad me p6him6tteliselt niikuinii alt uksest ega ammugi ülevalt sisse ei lase. Vaatab, mis sellest asjast saab.
Poliitilise arvamuse kujundamisest veel nii palju, et me saime Arviga kutsed Berliini kohaliku omavalitsuse valimistele. Ma ei tea 6ieti ühtegi parteid ega poliitikut siin, nii et m6tlengi praegu, kas peaks natuke uurima ja valima minema v6i mitte. Valimiskampaania tundub siin tänavapilti vaadates üsna tagasihoidlik, k6ik plakatid on suht pisikesed ja sisaldavad ainult kandidaadi näopilti ja partei nime. Suuri loosungeid ja lubadusi v6i kesikute moodi teiste mahategemist näinud pole. Ühe plakati peal nägime Siim Kallast ca 20 aasta pärast :). Seda s6braliku väljanägemisega onu v6iks isegi valima minna :P.
Aga nüüd siis ajas ca kolm nädalat tagasi augusti algusesse.
Esmaspäeva pärastl6unal saabusid minu ja Arvi ema ning mu ema kolleeg ja s6brants Maris. Arvi käis neil lennujaamas vastas ja viis kohustuslikkus korras kohe meie kodu juurde j6udes dönerit sööma. Kui 6igesti meeles on, siis liikusid nad edasi parlamendi hooneid uudistama. Kuigi mul oli tööl maru tihe ja kiire päev, siis 6nnestus nende jalutuskäiguga ca kella 6 ajal ühineda. Tulime, nagu ikka, Brandenburgi väravatest mööda, siis mööda Unter den Lindenit, korraks tuli väike vihmasabin, mille ajal olime autopoodides, siis edasi Gedarmenmarkt, Humbolti ülikool, linnaooper, muuseumisaar, Berliini toomkirik ja Alexanderplatz. Sööma oli algselt m6te minna Hackescher Markti juurde, aga j6udsime taas kord välja hoopiski oma lemmikusse India restosse kana sööma ja Mango Colada kokteile jooma.
Kuna mul Berliini vaatamisväärsuste kohta just liiga palju teadmisi ei olnud, siis ostsin ühe turismiraamatu ja olen selle nüüdseks läbi lugenud ja hakkan tagantjärgi jutustama, et mis asjad need siis ikka olid, kuhu me oma külalised vedasime.
- Pearongijaam - ehitati 11 aastat, avati 2006; rongiliiklus on seal kahel korrusel + veel kolm korrust ärisid/poode. Plaaniti ehitada isegi suuremana, aga aeg ja raha said otsa.
- Riigi hooned - 1991. aastal koliti pealinn Bonnist tagasi Berliini, siis ehitati ruumid kantslerile ja muudele ametnikele; Riigipäeva hoone sai nurgakivi 1884. aastal, valmis 10 aastaga; selleks ajaks oli juhtimine üle läinud Kaiser Wilhelm I-se pojale (kes kandis numbrit II), kellele maja absoluudselt ei meeldinud; sõjas tehti see maatasa ning ehitati uuesti üles 1961-1971. 1916. aastal pandi majale silt "Saksa inimestele", 1918. aastal kuulutati seal välja Weimari vabariik, 1933. aastal oli seal tulekahju, mis sillutas tee natsionaalsotsialistidele ning 1945. aastal tõmbasid vene sõdurid selle katusele punase lipu. Berliini müür muideks jooksis täpselt selle maja tagant läbi.
- Võidusammas Siegessäule - ehitati 1864-1873 Prussia võidu pärast Saksa-Taani sõjas; kuju kujutab võidu jumalanna Victoriat. Kutsutakse Kuldseks Elsaks ning algselt oli kuju riigipäeva hoone ees.
- Holokausti mälestusmärk - koosneb 2711-st betoonblokist ja on ehitatud 6 miljoni mõrvatud juudi mälestuseks; võtab enda alla 19.000 m2; arhitekt soovis sellega tekitada põhjendamatuse (groundlessness), ebastabiilsuse ja orientatsioonikaotuse tunnet.
- Brandenburgi väravad - 14 linnaväravast viimane; ehitati 1788-1791.
- Unter den Linden - viib Brandenburgi väravatest linnalossini (mida siis praegu ehitakse) ja selle äärde jääb palju tähtsaid ehitisi; 1647. aastal lasi kuningas sinna äärde kuues reas pärnapuid istutada, mis viisid linnalossist Tierpark'ini välja.
- Gedarmenmarkt - koosneb Prantsuse ja Saksa katedraalist ning nende vahel olevast kontserdimajast; sai nime "Gens d'Armes" järgi, mis tähendas Sõdur Kuningas (Friedrich Wilhelm I).
- Humbolti ülikool - ehitati 1748-1753 prints Henry'le lossiks; Wilhelm von Humbolti pealekäimisel anti maja 1809. aastal ülikoolile.
- Raamatute põletamise mälestusmärk - kujutab endast maa alla ehitatud tühje riiuleid ning mälestab natside poolt 1933. aastal põletatud 20.000 raamatut. Olid ikka matsid.
- Linnaooper - ehitati 1741-1743; maailmasõjas tehti maatasa ja ehitati uuesti üles 1952-1955. Berliinis on kokku 3 ooperimaja ja 31 teatrit.
- Sõjaohvtite mälestusmärk - 100 aastat pidasid seal sõjaväelased vahti, aga 1931. aastal tehti sellest I MS ohvrite mälestusmärk; sõjas sai pommitada ja taastati, praegu on seal sees kuju "Ema ja ta surnud poeg".
- Saksa Ajaloomuuseum - ehitati 1695 ning aastani 1875 oli relvalaoks, 1944. aasta sai sellest suurima väljapanekuga relvamuuseum Euroopas ning praeguseks on seal Saksa Ajaloomuuseum.
- Linnalossi ülesehitamine - oli kuningalossiks aastatel 1701-1918, lõplikult sai valmis 18. sajandi keskel; vabariigi tekkimisel sai sellest muuseum; venkud lasid selle pärast maailmasõda, aastal 1950, õhku, öeldes, et see on "ajalooline pürgi". Sel aastal sai lossi taastamise plaan rohelise tule, kokku peaks projekt maksma 590 miljonit eurot ning loss peaks valmis olema 2018. aasta alguseks.
- berliini katedraal - ehitati 1894-1905; II MS ajal sa kõvasti kahjustada ning alles 1975 hakati seda restaureerima, millega saadi valmis 1993.
- Muuseumisaar - juba 5 muuseumihoonet ise on kunstitükid; Pergamoni muuseumi külastab aastas miljon inimest.
- Punane reakoja maja -nimetus tuleb punastest tellistest, ehitati 1861-1869; torn on 74 meetri kõrgune; sai II MS kahjustada ning taastati kiirelt; alates 1991. aastast töötab seal linnavalitsus.
- Alexanderplatz - plats sai 1805. aastal nime Alexander I külastuse järel; kunagi oli seal turu- ja paraadide plats, 1960ndatel taastati jalakäijate alaks.
- Teletorn - kannab hüüdnime Alex, 368 meetrit kõrge, valmis 3. oktoober 1969, see pidi näitama sotsialismi hiilgust ja Ida paremat tulevikku; iga aasta külastab seda rohkem kui miljon turisti. Lift sõidab üles 40 sekundit.
- Hackescher Höfe - suurim suletud/ühendatud sisehoovide ala Saksamaal; praegu koosneb kaheksast sisehoovist, kus on ettevõtted, kultuuriasutused, korterid, baarid, restod, klubid, poed.
Veel mõned huvitavad faktid:
- Sellest hetkest kui müür 1989. aastal alla tuli, on ligi pool originaal-elanikkonnast linnast lahkunud ja umbes sama palju uusi kodanikke on mujalt asemele tulnud.
- Berliini ala on suur ning umbes kolmandik linnast on üldse arendamata; linnast võib leida näiteks ka farmereid :).
- 1860. aastal oli Berliin ainult 1,2% sellest alast, millel ta praegu on.
- Berliinis on kokku 170 muuseumi.
- Berliini sümbol on karu, esimene märk sellest on leitud aastast 1280. Karu kasutati ka Berliini olümpiamängude sümbolina. Naljatades peetakse karu kõrval teiseks sümboliks buldooserit, sest terve linn on üles kaevatud.
- Berliinlaste poolt on leiutatud näiteks šampoon, juukselakk, ja kuidas saada roosuhkrut.
- Berlin-Lichtefelde tõusul tegid lennukatseid vennad Lilienthalid.
- Berliini müüri ajal olid metrood ikkagi käigus, aga kuna nad sõitsid mõlemast alast läbi, siis osad peatused olid väljumiseks suletud (ehk kui läksid Lääne poolt peale, siis sõitsid Ida peatused peatumata läbi ja jõudsid sinna Lääne poole peatusesse, kuhu vaja); neid tühje peatusi kutsuti kummitus-jaamadeks.
- Loomaaed - Saksamaa vanim loomaaed (1844); 16.000 looma, 1.500 liiki (+ akvaariumi osas veel 10.000 looma); II MS-s jäi 3.700-st loomast ellu ainult 91; räägitakse, et II MS esimene ohver Berliinis oli loomaias olnud elevant... Aastas külastab loomaaeda ca 3 miljonit inimest. Katab 35 hektarit.
- Botaanikaaed - Aafrikas kolooniaid omanud maad olid kohustatud põllumajandslikke vilju uurima, see andis alguse botaanikaaedadele; praegu on seal 22.000 liiki taimi ning see paneb aia maailma kolme kõige tähtsama botaanikaaia hulka; loodi vahemikus 1897-1910; katab 43 hektarit.
Kuna ka kolmapäevaks oli oodata ilusat ilma, aga nädala lõpu poole pigem mitte, siis võtsime ette Potsdami linna ja losside külastamise (sest seal peab koguaeg õues olema). Tegin hommikul kiire tiiru tööle ja ca 11.30 startisime Potsdami poole. Jätsime auto Sanssouci lähedale ja esimene peatus oligi siis põhilossi juures. Jalutuskäik viis meid edasi läbi Sitsiilia aia Orangerie juurde (lillepeenarde asemel on ilusad aedviljapeenrad), siis New Palace ja Potsdami ülikool, Charlottenhofi loss, Roman Baths, Hiina teemaja ning sealt jalutasime juba linna poole. Läksime läbi Brandenburgi väravate jalakäijate tänavale ja natukese vaeva nägemisega leidsime sobiva söögikoha. Siis läks Arvi auto järele ja me jäime jalakäijate tsooni shoppama. Käisime ka Kaisersist läbi, et natuke jooke osta ja suudndusime edasi randa, mis asus Tegeler'i järve ääres. Tegemist oli tasulise rannaga, mis just väga fäänsi ei olnud, aga külje mahakeeramiseks sobis küll. Kui varba vette olin pannud, siis tuli väga kiirelt otsus, et mina küll ujuma ei lähe, aga kuidagi suutsin ennast ikkagi sisse ära vedada. Kõik teised peale minu soojalembese ema ühinesid ka. Tagasi kuiva maa peale jõudes hakkas võitlus herilastega, kes kõik meie magusate Balao jookide järgi keelt limpsasid. Ilmselgelt jäime meie võitluses peale. Tagasimines tegime veel peatuse Babelsbergi lossi juures, kust avanes superäge vaade jõe peale ja päikeseloojanguga oli vaade veel ilusam. Koju jõudsime piisavalt hilja, et mitte midagi asjalikku enam ette võtta.
- Sanssouci loss - ehitati Frederik Suurele suvelossiks, kus ta saaks rahulikult lõõgastuda, lossi nimi tõlkes tähendabki "muretu", valmis aastal 1748 ning lossis peatus Voltaire aastatel 1750-53 kui kuninga hea sõber.
- Orangery loss - ehitati 1851-60 Rooma Villa Medici järgi selleks, et seal hoida troopilisi taimi. Osa ruume seal sees on venepärased, sest seal peatus Vene tsaari perekond. Lisaks on üks ruum, mis on täis Rafaeli maale.
- New Palace - ehitati Frederik Suure poolt pärast 7-aastast sõda, et näidata, et Prussia on endiselt heas majanduslikus seisus isegi pärast sõda (piltide pealt tunduvad toad seest ka hästi kihvtid, nii et järgmised külalised veame sinna sisse ka).
- Brandenburgi väravad - 1770 sai valmis
- Babelsbergi loss - nagu keskaegne loss, ehitati 1834-35 Kaiser Wilhelm I-le
Neljapäeval olin mina terve päeva kinni, nii et Arvi võttis nendega ette retke muuseumisaarel. Ainult lõunaks saime kokku, kui ostsin 5 karpi nuudlirooga kaasa ning istusime toomkiriku ette muruplatsile maha neid sööma. Kella 5 paiku tulid meile töö juurde 3 Google'i inimest (me oleme päris pirakad Google'i kliendid), ja käis presentatsioonide vahetamine (mina sellel ei osalenud). Edasi võeti taksod ja Google viis kogu meie kollektiivi jõe peale laevaga s6itma. Laeva peal olid söögid ja joogid ja... mis seals ikka, lasime heal maitsta ja nautisime 4 tundi kestnud laevasõidu ajal vaadet. Mingi hetk Arvile helistades sain teada, et muuseumidega on nüüd ühel pool ja mindi Potsdamer Platzile ning vihma tõttu Arkadenisse shoppama. Koju j6udsime enam-vähem samal ajal, sest mul oli piisavalt suur vässu peal, et töökaaslastega mitte edasi kuskile pidutsema minna. Siin nagu ei ole sellist kambavaimu nagu PwC-s, et viitsiks hommikuni jämmida. Samas ootas ka ees reede hommikune vara ärkamine.
- Potsdamer Platz - vana Berliini süda, tiheda liiklusega ning siia pandi kontinendi esimene valgusfoor; II MS tehti kõik, nagu ikka, maatasa ja 40-ks aastaks oli see prügimägi. Taasühinemisel ehitati see üles "moodsaks linnaks". Ampelmann (valgusfoori mehike) on pärit Ida-Berliini ajast ja üks väheseid "ida asju", mis säilinud on.
- Karl-Marx-Allee - oli venkudele tähtis tänav ning kandis nime Stalinallee; 50ndatel ehitati sinna rida "moodsaid" panelkasid.
- Berliini müür - pandi püsti 13. augustil 1961; algselt oli seal lihtsalt patrull ja okastraat, aga üsna pea asendus see 150 km betoonseinaga; müür eraldas sõbrad ja sugulased ning põgenedes sai surma 239 inimest.
- Charlottenburgi loss - algselt oli see mõeldud väikeseks aiaga lossiks Sophie Charlotte'ile, Friedrich III naisele, 1699. aastal valminud lossi põhiosa polnudki suur, aga kui Friedrich Prussia kuningaks krooniti sai Sophie'st kuninganna ja läks lahti lossi laiendamine - see kujundati Versailles'i järgi. II MS-s sai see kõvasti kannatada ja taastustööd võtsid 20 aastat.
Vahemikust esmaspäev-reede ei meenu just palju. Esmaspäeva õhtul käisime trennis, teisipäeval Harry Potteri viimast osa vaatamas (nii tore, et headus võitis), kolmapäeval sain Matthiasega kokku ja vaatasime Saksamaa-Brasiilia mängu (päris p6nev oli), neljapäeval äkki käisin pangas. Nimelt avasin konto Commerzbank'is ja plaanin Deutsche Bank'i oma varsti kinni panna, sest Commerzis ei pea kontotasu maksma (DB-s on tasu 5 või 6 eurot kuus), kokkuhoid on ostujõud :). Reedel hakkasime uuteks CIMA eksamiteks 6ppima (Arvi ostis meile koju suurema monitori ka, nii et nüüd saab üks meist korraga suuremat pilti nautida, enamasti olen see mina, sest mu läpaka ekraan on tunduvalt väiksem). Eksamiteks ära registreerinud me veel pole, aga praegu on m6te, et ma teen 2-3 eksmit ja Arvi isegi äkki 4 ja eksameid plaanime tegema minna Varssavisse, sest rong sinna tuleb odavam kui lend Amsterdami (meie esialgne plaan) ning ööbida saaksime meie uues Poola kontoris (sinna plaanitaksegi praegu ühte vabasse ruumi magamisaset ka sisse).
Laupäeval hommikul olin mina täiesti CIMA-6ppimise lainel, kui Arvi mu õue jooksma peksis. Pingutasin kokku 30 mintsa jooksu ära tegin kodus veel teisi lihaseid ka peale ja kokkuv6ttes polnudki nii hull. Siis läksime kasutasime l6puks ühe Mehhiko söögikoha vautseri ka ära. Kogu menüü (5 käiku) oleks originaali järgi pidanud 80€ maksma, aga no me küll aru ei saanud, et kust see 80€ kokku oleks tulema pidanud. Teise käigu supp oli ainus tõesti hea asi kogu söögi juures, ülejäänud oli igavam ja maitsetum. Aga rüüpasime juurde veini ja jutustasime ja... ja kuna 6ues oli m6nus ilm, siis läksime pärast j6e äärde muru peale lebotama. Ma ei tea, kas olen sellest juba rääkinud, aga mulle nii meeldib, kuidas Berliini paljud avalikud pargid on ilusa ilmaga lebotavaid (ja 6llet rüüpavaid) inimesi täis. Eestis sellist asja ikka väga ei näe. Siin on ilmselt p6hjus selles ka, et ümberringi korterelamud ja inimestel pole oma aedasid. Ja kindlasti on ka sellepärast palju inimesi 6ues, et siin lihtsalt ongi 3x rohkem inimesi kui terve Eesti peale kokku. Pluss veel turistid.
Algselt oli plaanis õhtul Anna juurde minna, aga ta oli haigeks jäänud. Seega v6tsime ette ja vaatasime Tron'i filmi. Filmi ajal helistas Arvi endine töökaaslane Dima ja ütles, et ta nüüd on s6pradega Berliinis ja v6iks koos kluppi minna. Minek oli 40 sekundi klubisse. J6udsime Arviga sinna teistest varem ja tegime tantsulkat ja... ja siis j6udsid teised ja tegime veel tantsulkat ja kella 3 ajal otsustasime ära kodu poole minna. Tuli välja, et elame teineteisele väga lähedal (nende seltskond peatus siis ühe tüdruku juures), nii et kodutee oli ühine.
Pühapäeval suutsime Arviga hommikul riidu minna, nii et terve päev oli rikutud. Ja midagi asjalikku tehtud ka ei saanud, sest pea oli riidu täis. Nüüd oleme jälle uuesti s6brad, aga oma pühapäeva rikkusime sellegipoolest ära. Õhtul tegelt oleks Dima seltskond meie poole tulema pidanud, aga neil tekkis täiesti rumal mõte õhtul Potsdami minna. Nad vist j6udsid 9 ajal sinna ja kõmpisid ühe lossi juurde ära (see on päris korralik vahemaa) ja siis tahtsid sööma minna, aga kõik kohad olid kinni. Siis tulid Berliini tagasi ja läksid siin sööma, väsinud ja näljased. Endiselt ma ei saa aru, kust neil nii rumal m6te tuli 6htul hilja Potsdami minna. Seal käiakse ikka päeval. Mis sa neist lossidest pimedas vahid...
Esmaspäevast ainult nii palju, et käisime jälle hullu tädi trennis ja lihased siimaani taaskord valutavad. Järgmisel nädalal pidi Body Stylingu asemel hoopis Zumba olema, nii et ei teagi, kas otsime mingi muu tunni, kuhu minna, v6i proovime selle Zumba ikkagi ära. Mu esimene kogemus Zumbaga polnud just k6ige meeldivam (trenneril polnud rütmitaju), aga see treener iseenesest on tore, nii et äkki isegi lähme ja katsetame.
Teisipäeval olin tööl vähe audiitori rollis. Nimelt kontrollisin, mis meie raamatupidaja teinud oli. Arvutan oma rahavoogude planeerimise jaoks ka umbkaudselt välja käibemaksu, mida maksuametile siis kord kvartalis maksame ja ma olin summaks saanud ca 57 tuh €. Raamatupidaja käest saadud paber ütles 45 tuh €. Vahe tundus liiga suur ja seepärast hakkasime uurima, et kust see tuleb. Raamatupidaja ise oli aga puhkusele läinud, seega suhtlesime tema asendajaga, kes õnneks tunduski märkimisväärselt asjalikum ja saatis meile kiiresti kõik vajalikud väljavõtted. Kokkuvõttes siis tuli hoopiski välja, et kuigi maksame maksu kvartaalselt, arvutas raamatupidaja summa välja iga kuu kohta eraldi ja saatis meile ainult juuni paberid. Kui asendaja käest ka aprilli ja mai saime, siis andis summa ilusasti kokku 58 tuh €, mis siis oli minu umbkaudse arvutuse sarnane. Et see uurimisele kulunud aeg päris tühja ei läinud, siis leidsin, et ta oli ühele arvele valesti käibeka ka külge pannud ja kõvasti periodiseerimisvigu teinud. Õnneks on lootus olukorra paranemisele, sest oktoobrist v6tame endale uue raamatupidamisbüroo, kes 1) suudab inglise keeles suhelda, 2) omab kompetentsi ja kontoreid ka teistes Euroopa riikides ja 3) v6imaldab meil lõpuks raamatupidamisprogrammi on-line'is kasutada, nii et ei pea enam reskontraid excelis pidama ja muidu kilplast mängima.
Seega olin tööl vähe kauem, et see asi ära klaarida ja kui koju jõudsin ja süüa tegema hakkasin, tuli Arvi varsti jutuga et lähme hoopis Dima ja ta sõpradega koos linna peale. Pistsin siis pool-valmis salati külmkappi järgmist päeva ootama ja tegin ennast kiirelt linna-valmis ja läksime õue. Kokku pidime saama TXL'i peatuses. Kui sinna j6udsime ja Arvi Dimale helistas ja seisu küsis, siis saime teada, et neil läheb veel aega. Arvasin kohe, et kui seltskonnas on (vene) naised, siis ei ole v6imalik, et kõik 30 minutiga ennast valmis saavad. Seega võtsime Arviga kahepeale ühe veggie-döneri (kuna 6htusöök jäi ju vahele ja meil oli plaan linna peale jalutama, mitte sööma minna) ja jäime ootama. Umbes poole tunni pärast saabus Dima üksinda ja kutid võtsid õlled ja istusime siis seal bussipeatuses veel tund aega enne kui teised ka j6udsid. Selle 1,5h-ga oleks ma nii palju asju ära jõudnud teha, nii et ma polnud just kõige õnnelikum. Aga läksime siis bussi peale ja kõndisime Unter den Lindenit mööda kuni Alexanderplatzini välja ja istusime ühte baari maha. Pärast baaritamist tahtis Dima KFC'st miskit võtta ja me tegime tiiru mäkki ja kuna pärast seda selgus, et viimane buss oli 10 minutit tagasi ära läinud, siis seiklesime koju metroodega. Tuttu sain 1 paiku ja kell 7:30 oli järgmisel hommikul äratus. Tegelikult läks mul esimest korda juba 5:50 uni ära, kui ma ehmatades ärkasin, et kas ma olen sisse maganud. Ja siis läksid imelikud unenäod edasi, nii et ega väga nagu magada ei saanudki.
Kolmapäeval läks Arvi koos Dima seltskonnaga kuskile Berliinist välja spaasse. Nad plaanisid õhtul 6-7 ajal tagasi olla, aga tegelikkuses j6udsid alles kella 5-ks õhtul sinna. See seltskond ei jõua küll vist kunagi kuskile normaalsel ajal. Niisiis olin õhtul üksi ja sain kokku Saksamaad külastama tulnud Dorise ja Margusega. S6itsime Hackescher Markti ja leidsima ühe Itaalia resto sobiva olevat maha istumiseks. S6ime ja j6ime veintsi ja jutustasime niisama. Seal platsi peal on 6htuti päris m6nus melu. Ja ilm oli ka vahelduseks soojemaks läinud. Pärast söömist jalutasime mööda Oranienburger Straße't, mis oli seekord eriti tihedalt prostituute täis (v6ib-olla p6hjuseks soojem ilm, sest kuidas sa muidu stringidega õues oled). Arutasime, et kas nad ostavad oma kostüümid k6ik ühest kohast, sest need olid väga sarnased. Eniveis j6udsime ühe gräffitiga kaetud tondilossini (Tacheles on nimi), mis peaks olema alternatiivkunsti meka. Juba ukse peal oli tunda kanepi l6hna, aga otsustasime sisse minna (ma polnud seal kunagi varem käinud). Käsitsi tehtud ehted oli väga ägedad, näiteks käev6rud, mis olid lusikast v6i kahvlist keeratud, aga k6ige ägedam oli ülalkorruse kunstnik Alexandr Rodin'i näitus (googeldage) uskumatult detailsete ja sürrealistlike maalidega. See Oranienburgeri tänav on ise ka ikka eriti sürr. Seal on 24/7 politseinike poolt valvatud juudi sünagoog, prostituudid, üks suur tondiloss ja hunnik restosid. Edasi s6itsime koos Zooloogischer Gartenisse, kust Doris ja Margus hotellei jalutasid ja ma tahtsin U9 peale minna, aga see oli juba oma käimised lõpetanud ja bussini oli 30 minutit aega. Kuna kell oli juba ühele lähenemas, siis võtsin takso ja keerasin asap tuttu. Hommiku poole kuulsin Arvit koos Dimaga tulemas (nad käisid klubitamas) ja uuesti tegin silmad lahti kell 7:20 ning kärutasin rattaga töö poole.
Neljapäeval oli ilm ilus, seega tegin üksi tunniajase lõuna teletorni muruplatsil nuudlitega. Kui koju j6udsin, olid meie juurde jõudnud juba Arvi vend Lauri koos sõprade Nele ja Priiduga. Otsisime välja ühe õlleaia, sõime ja jõime ja läksime siis tuurile Alexanderplatz-Unter den Linden-Potsdamer Platz. Viimases sihtkohas tegime ka kiire tiiru 100 õlle baari, kuhu meiega ühinesid ja Doris ja Margus ning sealt juba edasi koju ja tuttu; kell oli selleks ajaks ühe peale liikunud.
Reede hommikul ikka sama värk, hommikul üles (jube väss peal magamatusest), rattaga tööle, kiired raportid ruttu teele ära ja... ja siis sai juba rahulikumalt v6tta. Pärast tööd sain teada, et Arvi on Lauri ja teistega shoppamas. Viisin ratta ära koju (ilm oli nii vastikult tuuline, et kui kõrvalt puhus, siis oli isegi ratta lenksu raske sirgena hoida), käisin veel Kaie juurest läbi, et laenatud voodipesu tagasi viia ja sain seltskonnaga kokku Zooloogischer Gartenis, kus läksime ühte Saksa restosse õhtust sööma. Kutid võtsid endale kõik suured sealkoodid, mina curry-wursti-prae. Koht ise oli väga mõnus ja saksapärane, nii et oma järgmised külalised veame ka kõik sealt läbi. Pärast söömist vedas Arvi meid Warschauer Straßele getot vaatama :). Ja oli geto küll, hästi tihedalt noorte pidutsevate inimestega täidetud geto. Täpsemalt on siis seal mitmed klubid ja pubid, aga tänav ise ja majad on justkui getost. Ise sinna pidutsema ei jäänud, vaid läksime ära koju.
Laupäeval oli meil plaan Potsdam - Dresden - Dresdeni lähedal olev mägine looduspark, aga j6udsime ainult esimesse. Ühest küljest polnud meil nagu väga palju aega ka, aga vähene planeerimine oli kindlasti teiseks p6hjuseks. Tegime tiiru Sanssouci pargis, käisime Orangerie's sees (päris ägedad on need lossid ikka seest), käisime linnas söömas, ja siis otsisime taga Babelsbergeri lossi, sest ma ei leidnud kodust Potsdami kaarti üles ja seega ekslesime enne vähe ringi, kui sinna j6udsime. Kuna keegi avaldas veel shoppamise-soovi, siis v6tsime suuna tagasi Berliini peale (ma sain aru, et alguses oli plaan, et meid visatakse kuskil Berliini servas maha ja teised s6idavad otse edasi Eesti poole). Tahtsime veel Spandau Zitadell'i vaatama minna, aga kuna seal oli parasjagu mingi kontsert algamas, siis sisse me sinna ei saanudki. Läksime siis kohe edasi Wilmersdorfi tänavale shoppama, õigemini juhatasime me külalised sinna ja läksime ise ära koju. Välja me enam kuskile laupäeval ei läinud.
Pühapäev oli rahulik. Nautisime üle pika aja omaette olemist. Päeval otsustasime ära proovida mõne Berliini Sommerbad'i (õues olev basseiniala). Ja läksimegi Pankowi omasse. Täpselt siis kui kohale j6udsime ja pikali viskasime, läks päike ära pilve taha ja sinna ta jäigi. Aga lebotasime sellegipoolest ca 3-4h seal ja lugesime raamatut. Õhtul 6ppisin CIMA-t edasi ja kirjutasin blogi (seekordne postitus on ikka eriline mammut).
Esmaspäeval käisime Arviga siis ikkagi Zumbas ära. Noo selline naljakas oli. Aga liigutada sai. Jäime kõhu-erisse ka, nii et saime kokkuv6ttes päris korraliku trenni tehtud. Lisaks veel rattaga minek-tulek ka. Teisipäeva õhtul sain kokku Alexiga, kellega saime tuttavaks siis, kui aastaid tagasi Paderbornis praktikal olin. Ta nüüd elab Hamburgis ja käib aeg-ajalt töö asjus Berliinis ka. Näeb ikka samasugune välja nagu tookord :). Kolmapäeva õhtul käisime Arviga joogas (meil oli 7-korra vautsher). Jooga nimi oli Power jooga, aga füüsiliselt see nüüd küll mingi väga raske ei olnud. Lõpuks oli ka ca 30 minutit mediteerimist ja ma ei suutnud üldse ära oodata, millal see läbi saab, sest jalad surid täiega ära. Kuna seal valikus väga palju tunde just pole, siis ilmselt hakkamegi kolmapäeviti sealsamas tunnis käima. See joogakeskus ise on hästi äge, eriti k6rgete lagedega ja hubane. Neljapäeval käisime Warschauer Strassel Rev@lution'is. Seal oli tunniajane tasuta salsa koolitus (Arvi sai Xingi kaudu kutse), tegime ka väiksed kokteilid (ma jõin ülihead Strawberry Colada't) ja pärast tšillisime veel nats seal, aga mitte kaua. Nägime seal ka ühte meest, nii umbes 50-aastast vast, kes oli väga-väga sarnane mu klassivenna Vahur Teppaniga. Ma ei saanud talt üldse silmi ära, sest nii äge oli, kui sarnased nad ikka olid. Aga mees ise oli ka muidu jumalast kift, heas vormis ja tantsutas endast nooremaid naisi, nii et vähe polnud.
Laupäeval hommikul olin mina täiesti CIMA-6ppimise lainel, kui Arvi mu õue jooksma peksis. Pingutasin kokku 30 mintsa jooksu ära tegin kodus veel teisi lihaseid ka peale ja kokkuv6ttes polnudki nii hull. Siis läksime kasutasime l6puks ühe Mehhiko söögikoha vautseri ka ära. Kogu menüü (5 käiku) oleks originaali järgi pidanud 80€ maksma, aga no me küll aru ei saanud, et kust see 80€ kokku oleks tulema pidanud. Teise käigu supp oli ainus tõesti hea asi kogu söögi juures, ülejäänud oli igavam ja maitsetum. Aga rüüpasime juurde veini ja jutustasime ja... ja kuna 6ues oli m6nus ilm, siis läksime pärast j6e äärde muru peale lebotama. Ma ei tea, kas olen sellest juba rääkinud, aga mulle nii meeldib, kuidas Berliini paljud avalikud pargid on ilusa ilmaga lebotavaid (ja 6llet rüüpavaid) inimesi täis. Eestis sellist asja ikka väga ei näe. Siin on ilmselt p6hjus selles ka, et ümberringi korterelamud ja inimestel pole oma aedasid. Ja kindlasti on ka sellepärast palju inimesi 6ues, et siin lihtsalt ongi 3x rohkem inimesi kui terve Eesti peale kokku. Pluss veel turistid.
Algselt oli plaanis õhtul Anna juurde minna, aga ta oli haigeks jäänud. Seega v6tsime ette ja vaatasime Tron'i filmi. Filmi ajal helistas Arvi endine töökaaslane Dima ja ütles, et ta nüüd on s6pradega Berliinis ja v6iks koos kluppi minna. Minek oli 40 sekundi klubisse. J6udsime Arviga sinna teistest varem ja tegime tantsulkat ja... ja siis j6udsid teised ja tegime veel tantsulkat ja kella 3 ajal otsustasime ära kodu poole minna. Tuli välja, et elame teineteisele väga lähedal (nende seltskond peatus siis ühe tüdruku juures), nii et kodutee oli ühine.
Pühapäeval suutsime Arviga hommikul riidu minna, nii et terve päev oli rikutud. Ja midagi asjalikku tehtud ka ei saanud, sest pea oli riidu täis. Nüüd oleme jälle uuesti s6brad, aga oma pühapäeva rikkusime sellegipoolest ära. Õhtul tegelt oleks Dima seltskond meie poole tulema pidanud, aga neil tekkis täiesti rumal mõte õhtul Potsdami minna. Nad vist j6udsid 9 ajal sinna ja kõmpisid ühe lossi juurde ära (see on päris korralik vahemaa) ja siis tahtsid sööma minna, aga kõik kohad olid kinni. Siis tulid Berliini tagasi ja läksid siin sööma, väsinud ja näljased. Endiselt ma ei saa aru, kust neil nii rumal m6te tuli 6htul hilja Potsdami minna. Seal käiakse ikka päeval. Mis sa neist lossidest pimedas vahid...
Esmaspäevast ainult nii palju, et käisime jälle hullu tädi trennis ja lihased siimaani taaskord valutavad. Järgmisel nädalal pidi Body Stylingu asemel hoopis Zumba olema, nii et ei teagi, kas otsime mingi muu tunni, kuhu minna, v6i proovime selle Zumba ikkagi ära. Mu esimene kogemus Zumbaga polnud just k6ige meeldivam (trenneril polnud rütmitaju), aga see treener iseenesest on tore, nii et äkki isegi lähme ja katsetame.
Teisipäeval olin tööl vähe audiitori rollis. Nimelt kontrollisin, mis meie raamatupidaja teinud oli. Arvutan oma rahavoogude planeerimise jaoks ka umbkaudselt välja käibemaksu, mida maksuametile siis kord kvartalis maksame ja ma olin summaks saanud ca 57 tuh €. Raamatupidaja käest saadud paber ütles 45 tuh €. Vahe tundus liiga suur ja seepärast hakkasime uurima, et kust see tuleb. Raamatupidaja ise oli aga puhkusele läinud, seega suhtlesime tema asendajaga, kes õnneks tunduski märkimisväärselt asjalikum ja saatis meile kiiresti kõik vajalikud väljavõtted. Kokkuvõttes siis tuli hoopiski välja, et kuigi maksame maksu kvartaalselt, arvutas raamatupidaja summa välja iga kuu kohta eraldi ja saatis meile ainult juuni paberid. Kui asendaja käest ka aprilli ja mai saime, siis andis summa ilusasti kokku 58 tuh €, mis siis oli minu umbkaudse arvutuse sarnane. Et see uurimisele kulunud aeg päris tühja ei läinud, siis leidsin, et ta oli ühele arvele valesti käibeka ka külge pannud ja kõvasti periodiseerimisvigu teinud. Õnneks on lootus olukorra paranemisele, sest oktoobrist v6tame endale uue raamatupidamisbüroo, kes 1) suudab inglise keeles suhelda, 2) omab kompetentsi ja kontoreid ka teistes Euroopa riikides ja 3) v6imaldab meil lõpuks raamatupidamisprogrammi on-line'is kasutada, nii et ei pea enam reskontraid excelis pidama ja muidu kilplast mängima.
Seega olin tööl vähe kauem, et see asi ära klaarida ja kui koju jõudsin ja süüa tegema hakkasin, tuli Arvi varsti jutuga et lähme hoopis Dima ja ta sõpradega koos linna peale. Pistsin siis pool-valmis salati külmkappi järgmist päeva ootama ja tegin ennast kiirelt linna-valmis ja läksime õue. Kokku pidime saama TXL'i peatuses. Kui sinna j6udsime ja Arvi Dimale helistas ja seisu küsis, siis saime teada, et neil läheb veel aega. Arvasin kohe, et kui seltskonnas on (vene) naised, siis ei ole v6imalik, et kõik 30 minutiga ennast valmis saavad. Seega võtsime Arviga kahepeale ühe veggie-döneri (kuna 6htusöök jäi ju vahele ja meil oli plaan linna peale jalutama, mitte sööma minna) ja jäime ootama. Umbes poole tunni pärast saabus Dima üksinda ja kutid võtsid õlled ja istusime siis seal bussipeatuses veel tund aega enne kui teised ka j6udsid. Selle 1,5h-ga oleks ma nii palju asju ära jõudnud teha, nii et ma polnud just kõige õnnelikum. Aga läksime siis bussi peale ja kõndisime Unter den Lindenit mööda kuni Alexanderplatzini välja ja istusime ühte baari maha. Pärast baaritamist tahtis Dima KFC'st miskit võtta ja me tegime tiiru mäkki ja kuna pärast seda selgus, et viimane buss oli 10 minutit tagasi ära läinud, siis seiklesime koju metroodega. Tuttu sain 1 paiku ja kell 7:30 oli järgmisel hommikul äratus. Tegelikult läks mul esimest korda juba 5:50 uni ära, kui ma ehmatades ärkasin, et kas ma olen sisse maganud. Ja siis läksid imelikud unenäod edasi, nii et ega väga nagu magada ei saanudki.
Kolmapäeval läks Arvi koos Dima seltskonnaga kuskile Berliinist välja spaasse. Nad plaanisid õhtul 6-7 ajal tagasi olla, aga tegelikkuses j6udsid alles kella 5-ks õhtul sinna. See seltskond ei jõua küll vist kunagi kuskile normaalsel ajal. Niisiis olin õhtul üksi ja sain kokku Saksamaad külastama tulnud Dorise ja Margusega. S6itsime Hackescher Markti ja leidsima ühe Itaalia resto sobiva olevat maha istumiseks. S6ime ja j6ime veintsi ja jutustasime niisama. Seal platsi peal on 6htuti päris m6nus melu. Ja ilm oli ka vahelduseks soojemaks läinud. Pärast söömist jalutasime mööda Oranienburger Straße't, mis oli seekord eriti tihedalt prostituute täis (v6ib-olla p6hjuseks soojem ilm, sest kuidas sa muidu stringidega õues oled). Arutasime, et kas nad ostavad oma kostüümid k6ik ühest kohast, sest need olid väga sarnased. Eniveis j6udsime ühe gräffitiga kaetud tondilossini (Tacheles on nimi), mis peaks olema alternatiivkunsti meka. Juba ukse peal oli tunda kanepi l6hna, aga otsustasime sisse minna (ma polnud seal kunagi varem käinud). Käsitsi tehtud ehted oli väga ägedad, näiteks käev6rud, mis olid lusikast v6i kahvlist keeratud, aga k6ige ägedam oli ülalkorruse kunstnik Alexandr Rodin'i näitus (googeldage) uskumatult detailsete ja sürrealistlike maalidega. See Oranienburgeri tänav on ise ka ikka eriti sürr. Seal on 24/7 politseinike poolt valvatud juudi sünagoog, prostituudid, üks suur tondiloss ja hunnik restosid. Edasi s6itsime koos Zooloogischer Gartenisse, kust Doris ja Margus hotellei jalutasid ja ma tahtsin U9 peale minna, aga see oli juba oma käimised lõpetanud ja bussini oli 30 minutit aega. Kuna kell oli juba ühele lähenemas, siis võtsin takso ja keerasin asap tuttu. Hommiku poole kuulsin Arvit koos Dimaga tulemas (nad käisid klubitamas) ja uuesti tegin silmad lahti kell 7:20 ning kärutasin rattaga töö poole.
Neljapäeval oli ilm ilus, seega tegin üksi tunniajase lõuna teletorni muruplatsil nuudlitega. Kui koju j6udsin, olid meie juurde jõudnud juba Arvi vend Lauri koos sõprade Nele ja Priiduga. Otsisime välja ühe õlleaia, sõime ja jõime ja läksime siis tuurile Alexanderplatz-Unter den Linden-Potsdamer Platz. Viimases sihtkohas tegime ka kiire tiiru 100 õlle baari, kuhu meiega ühinesid ja Doris ja Margus ning sealt juba edasi koju ja tuttu; kell oli selleks ajaks ühe peale liikunud.
Reede hommikul ikka sama värk, hommikul üles (jube väss peal magamatusest), rattaga tööle, kiired raportid ruttu teele ära ja... ja siis sai juba rahulikumalt v6tta. Pärast tööd sain teada, et Arvi on Lauri ja teistega shoppamas. Viisin ratta ära koju (ilm oli nii vastikult tuuline, et kui kõrvalt puhus, siis oli isegi ratta lenksu raske sirgena hoida), käisin veel Kaie juurest läbi, et laenatud voodipesu tagasi viia ja sain seltskonnaga kokku Zooloogischer Gartenis, kus läksime ühte Saksa restosse õhtust sööma. Kutid võtsid endale kõik suured sealkoodid, mina curry-wursti-prae. Koht ise oli väga mõnus ja saksapärane, nii et oma järgmised külalised veame ka kõik sealt läbi. Pärast söömist vedas Arvi meid Warschauer Straßele getot vaatama :). Ja oli geto küll, hästi tihedalt noorte pidutsevate inimestega täidetud geto. Täpsemalt on siis seal mitmed klubid ja pubid, aga tänav ise ja majad on justkui getost. Ise sinna pidutsema ei jäänud, vaid läksime ära koju.
Laupäeval oli meil plaan Potsdam - Dresden - Dresdeni lähedal olev mägine looduspark, aga j6udsime ainult esimesse. Ühest küljest polnud meil nagu väga palju aega ka, aga vähene planeerimine oli kindlasti teiseks p6hjuseks. Tegime tiiru Sanssouci pargis, käisime Orangerie's sees (päris ägedad on need lossid ikka seest), käisime linnas söömas, ja siis otsisime taga Babelsbergeri lossi, sest ma ei leidnud kodust Potsdami kaarti üles ja seega ekslesime enne vähe ringi, kui sinna j6udsime. Kuna keegi avaldas veel shoppamise-soovi, siis v6tsime suuna tagasi Berliini peale (ma sain aru, et alguses oli plaan, et meid visatakse kuskil Berliini servas maha ja teised s6idavad otse edasi Eesti poole). Tahtsime veel Spandau Zitadell'i vaatama minna, aga kuna seal oli parasjagu mingi kontsert algamas, siis sisse me sinna ei saanudki. Läksime siis kohe edasi Wilmersdorfi tänavale shoppama, õigemini juhatasime me külalised sinna ja läksime ise ära koju. Välja me enam kuskile laupäeval ei läinud.
Pühapäev oli rahulik. Nautisime üle pika aja omaette olemist. Päeval otsustasime ära proovida mõne Berliini Sommerbad'i (õues olev basseiniala). Ja läksimegi Pankowi omasse. Täpselt siis kui kohale j6udsime ja pikali viskasime, läks päike ära pilve taha ja sinna ta jäigi. Aga lebotasime sellegipoolest ca 3-4h seal ja lugesime raamatut. Õhtul 6ppisin CIMA-t edasi ja kirjutasin blogi (seekordne postitus on ikka eriline mammut).
Esmaspäeval käisime Arviga siis ikkagi Zumbas ära. Noo selline naljakas oli. Aga liigutada sai. Jäime kõhu-erisse ka, nii et saime kokkuv6ttes päris korraliku trenni tehtud. Lisaks veel rattaga minek-tulek ka. Teisipäeva õhtul sain kokku Alexiga, kellega saime tuttavaks siis, kui aastaid tagasi Paderbornis praktikal olin. Ta nüüd elab Hamburgis ja käib aeg-ajalt töö asjus Berliinis ka. Näeb ikka samasugune välja nagu tookord :). Kolmapäeva õhtul käisime Arviga joogas (meil oli 7-korra vautsher). Jooga nimi oli Power jooga, aga füüsiliselt see nüüd küll mingi väga raske ei olnud. Lõpuks oli ka ca 30 minutit mediteerimist ja ma ei suutnud üldse ära oodata, millal see läbi saab, sest jalad surid täiega ära. Kuna seal valikus väga palju tunde just pole, siis ilmselt hakkamegi kolmapäeviti sealsamas tunnis käima. See joogakeskus ise on hästi äge, eriti k6rgete lagedega ja hubane. Neljapäeval käisime Warschauer Strassel Rev@lution'is. Seal oli tunniajane tasuta salsa koolitus (Arvi sai Xingi kaudu kutse), tegime ka väiksed kokteilid (ma jõin ülihead Strawberry Colada't) ja pärast tšillisime veel nats seal, aga mitte kaua. Nägime seal ka ühte meest, nii umbes 50-aastast vast, kes oli väga-väga sarnane mu klassivenna Vahur Teppaniga. Ma ei saanud talt üldse silmi ära, sest nii äge oli, kui sarnased nad ikka olid. Aga mees ise oli ka muidu jumalast kift, heas vormis ja tantsutas endast nooremaid naisi, nii et vähe polnud.
Reedel jätkus siia üheks päevaks kuumalainet. Arvi sõitis lõuna ajaks minu juurde, võtsime dönerid ja läksime jõe äärde sööma ja lebotama. Pärast tööd panin kiirelt koju, vahetasin riided, pakkisime kaasa liitri veini ja viinamarjad ja läksime ratastega jõe äärde. Jõime-sõime seal kõik ära ja läksime ratastega linna peale. Ma polnud kunagi käinud Nikolai-kiriku ümbruses (mis on Alexanderplatzi lähedal kohe) ja tuli välja, et see on nagu natuke Tallinna vanalinna moodi. Parajasti oli seal mingi festival või asi käimas, nii et seal oli üks lava, kuhu just tuli esinema Goethe gümnaasiumi puhkpilliorkester, kes mängis lahedaid 1930-1960ndate lugusid. Kuulasime siis kontserti ja tantsisime-plaksutasime kaasa ja siis sõitsime edasi Fischerinseli juurde ja siis Alexanderplatzi, kus istusime vähe ja ma sõin jäätist ;). Pärast seda viisin Arvi ka Tacheles'isse seda Rodini näitust vaatama, oleks juba kohe mõne pildi sealt kaasa ostnud, aga mõtlesin, et mul pole neid kuskile niimoodi panna võimalik, et nad kortsu ei läheks, nii et tuleb kolmas kord veel minna sinna kunagi.
Laupäeval (täna) oli meil plaanis minna mägedesse (Sächsische Schweitz), aga kuna ilmaennustus on kaki, siis lükkasime plaani pühapäeva peale. Nii et ma jõuan täna siis blogi ära lõpetada ja pildid üles panna ja koristada ja... ja vist lähme kuskile välja sööma ka. Et siis selline rahulikum laupäev :).
Uskumatu, et suvi ongi läbi. Ja et me oleme Saksas peaaaegu aasta aega juba olnud. Kõik ikka küsivad, et millal me siis tagasi tulema hakkame, aga praegu tundub küll, et ei tule me veel kuskile. Ma ilmselt saan tööl varsti (septembris) palgalisa + positsioonimuutuse assistendist juhiks ja... Ja Arvi ka ikka peab plaani, et kuhu ja millal tööle minna ja. Ja nii me siis elame :).
Vaadake pilte ka ja järgmise korrani!
