42. Vaikne sügis...

Heips!

Kuigi oleme suurema osa pärast viimast postitust ninad raamatus veetnud (CIMA eksamiteks õppides), siis tegelikult on mõnda vahepeal ikka toimunud, millest kirjutada. Näiteks väikestest reisidest. Augustis käisime lõuna-saksas mägedes ronimas. Reisiplaani aitas kokku panna Kristin, kelle juures me ka Münchenis peatusime ja kes ühe päeva meiega kaasa ronis. Mõtlesime Arviga pakkides, et kas panna nagu normaalsed matka/spordi-riided selga või tulla linnaketsiga, sest mõlemat ei saa kuna peame kogu elu seljas tassima matkates. Linnavurled nagu me oleme, otsustasime tavaliste ketside kasuks ja mõtlesime, et hull see mägedes kõndimine ikka olla saab, seal ju kõik teerajad ees. Kui natuke niiskemaks läks siis tuli välja, et ikka päris paha on oma libeda ketsiga seal teravate kivide vahel turnida, nii et kasulik õppetund järgmiseks korraks :). Ei maksa ikka koguaeg ilu-eedid olla.

Esimesel päeval ronisime üles Benedictenwand’ile ja sealt alla ööbima Tützinger Hütte’sse. Kristin läks õhtul tagasi Münchenisse ja järgmisel päeval jätkasime kahekesi. Lootsime teesiltide peale, aga ettevalmistus oleks pidanud ikka parem olema, sest suutsime ennast valele teele saada, mistõttu soovitud rajast panime pikalt mööda ja saime teiseks päevaks eriti pika teekonna... nojah, mis seal ikka, vähemalt jõudsime oma järgmisse sihtpaika Walchensee’sse. Kolmandal päeval käisime veel Walchensee ümber olevate mägede peal ja oligi meie väike nädalalõpu matk ühel pool.

Septembrisse oli meil üsna pikalt ette planeeritud Portugali reis. Meil oli küll soov ja mõte, et saaks veel palju sõpru sinna kaasa ja teeks ühe mõnusa ühise reisi, aga lõpuks ei klappinud mitte kellelgi ajaga, nii et saime taas teineteise seltskonda nautida. Õnneks pole Arviga kunagi igav, nii et kogu reis oli taas ülimõnus.

Planeerimiseks seekord suurt aega kulutada ei olnud kuna hakkasime juba augusti algusest usinasti õppima. Sain portugaallastest töökaaslaste käest nimekirja kohtadest, mida külastada võiks ja püüdsime siis ex prompt need kohad järjest ette võtta. Alustasime Lissaboniga. Esimene õhtu kõndisime suht niisama sihitult linna peal ja sattusime kogemata kõigepealt Sommersby siidri peale ja siis kohe Samsungi poolt korraldatud üritusele ühes laheda vaatega pargis (Nossa Senhora do Monte), kus saime kõvasti tantsu panna.

Teine päev võtsime ette lossi külastuse ja ülejäänud päev ka nagu läks kuskile linna peal kondamise peale ära... Kolmas päev läksime linnast välja, esimene peatus oli Sintra linn oma päris ägedate vaatamisväärsustega, teine peatus madri-euroopa kõige läänepoolsem tipp ning päeva lõpetasime Guincho rannas päikeseloojangut nautides.

Järgmised 5 päeva vist veetsime lõuna pool ühes Albufeira piirkonna puhkekülas. Osa aega olimegi oma alas basseinide ääres, mõned päevad käisime ümbruskaudsetes randades. Ostsime jälle ühe odava bodyboardi ja hullasime kordamööda sellega lainetes. Üks päev käisime Faro linnas, aga see oli suht mõttetu koht ja siis viimase päeva veetsime Sagresi linna ühes surfirannas, kus olid veel eriti mõnusad lained.

Püüdsime hommikuti hotellis olles natuke CIMAt lugeda, rannas ka ikka enamus aega lugesime eelmiste aastate ülesandeid ning autoga sõites arutasime slaidide põhjal teemasid läbi, nii et oli selline puhkus pluss õppimine reis.

Trenni me õppimise vahelt just tihti ei jõudnud, aga aeg-ajalt ikka. Proovisin ka ühte kodu lähedal olevat joogakohta, tund ise meeldis väga, aga ma polnud ainuke, kellele see meeldis, nii et ruum oli nii tihedalt joogatajaid täis, et mattide vahele jäi heal juhul 10 cm ruumi. Ühe eesti tüdruku joogatunnis käisin ka paar korda koos Kristiniga, aga tema nüüd kolis oma tundidega teise kohta, nii et sinna pole ka rohkem jõudnud. Helenega pidime eile ära proovima ühe hot yoga koha, aga kuna Helene jäi nats tõbiseks, siis lükkub see ka edasi. Mille üle ma siiski väga uhke olen, on see kätekõverduste väljakutse – läks aega, aga suutsingi sünnipäevaks teha 50 kätekõverdust järjest! Üks töökaaslane saatis juba mingi uue 30-päevase trennikava, nii et võib-olla võtan varsti jälle uue asja ette. Täitsa tore on ennast niimoodi proovile panna.

CIMA eksamitest ka natuke. Tegime neid seekord Amsterdamis. Ööbisime eksamikeskusele hästi lähedal ning meie õnneks oli seal hotellis saun ka, nii et saime mitmeid kordi saunatamas käia õppimise ja eksamite vahele. Eksamid olid hommikused ehk siis algusega kell 9, kestvus 3:20 ja kolm tükki kolmel järjestikusel päeval. Esimese päeva oma oli päris keeruline selle kolme tunniga korralikult ära kirjutada. Sellega kardamegi kõige rohkem, et võime läbi kukkuda. See viis motivatsiooni suht alla edasi õppida, aga kuna teine eksam oli juba normaalsem, siis see tõi tuju natuke ülespoole tagasi ning kolmas, viiname eksam oli ka ok. Tulemused same 18 detsember.

Käisime neljapäeval pärast viimast eksamit mu kontorist Amsterdamis ka läbi, et tere öelda ja mõnda soovitust saada, mida teha. Pärast seda lippasime kinno, et mõtteid eksamitest eemale saada ning lõpetasime õhtu ühes õdusas baaris. Reedel käisime Rijksmuseumis maale vahtimas, tegime teise kinotiiru ja siis saime õhtusöögiks kokku Helena ja Andreiga, kes olid Amsterdami sõitnud. Kahju, et see õhtu nii lühikeseks jäi, aga tore oli sellegipoolest. Laupäeval shoppasime natsa ja ongi vist suht kõik…

Oma 30nda sünnipäeva pidasin ka niimoodi rahulikult ära kaks nädalat tagasi sõprade seltsis kartulisalatit ja küpsisetorti süües. Viimase nädalavahetuse veetsime oma Berliini gängiga aga hoopiski Aachenis. Nimelt siis ühe meie sõbra vanematel on Aachenis kõigest seitsmekordne loss elamuasemeks :) ning me vajusime kogu oma seltskonnaga sinna nädalavahetuseks sisse. Jõime veintsi, käisime linna peal, küpsetasime kilode kaupa küpsiseid ja jõime veel veini :). Pikk reis rongiga edasi-tagasi küll väsitas, aga muidu võtsime rahulikult ja nautisime head sööki-jooki ja seltskonda.

Töö juures ilmselt saan ka varsti oma personali tööst lahti, sest meiele tuli uus personalijuht, finantsi ma ka enam praktiliselt ei tee, nii et jääbi alles ainult minu uus müstiline töö :). Meil laiendatakse hetkel kontorit jälle edasi, eile just võeti sein maha ja lähme edasi saksa räppari Sido endisse korterisse. Mina kolin ka oma kohast edasi, nii et järgmine kord saan muljetada, kuidas uus koht on.

Lähiajal ootab ees firma jõulupidu, siis eestlaste jõulupidu Berliinis, kojutulek 18-28 dets ning hakkab mõtetesse pressima ennast ka pulmade korraldamise vajadus, peab selle ka varsti käsile jälle võtma...

Tsauks!

41. Laulu- ja tantsurahvas

Hei-hei!

On nädalavahetus, päris rannailm pole, aga täpselt paras et rõdu peal lamamistoolis istuda ja blogi kribada, nii et siit ta tuleb.

Kõigepealt update eelmisest postitusest, et uut tantsukursust pole me ette võtnud ja hetkel pole plaanis ka. Tööl jõudsime juba selle uue Poola tüdruku ka lahti lasta (nii raske on ikka häid inimesi saada?!) ja tema asemele uue inimese võtta. Mu enda töö on suht sama olnud, jagan ennast kolme osakonna vahel. Ja need paar nädalat, mis jäid firma suvepäevade ja Eesti-mineku vahele, ei olnud ka miskit erilist. Harjutasin õhtuti laulupeo laule, õmblesin rahvariide seeliku lõpuni valmis, püüdsime trenni jõuda aeg-ajalt ja... Aa üks uus asi küll. Ma hakkasin kätekõverdusi tegema. Helene ja Daniili juures ühel hommikul brunchides (kui Kaie jälle Berliinis käimas oli) kutid rääkisid runtastic'u app'ist ja kuidas seal on mingid kätekõverduse programmid ka, ja siis kuna ma just olin mõni päev tagasi otsustanud, et tahaks oma 30ndaks sünnipäeval suuteline olla 50 kätekõverdust teha, siis laadisin selle app'i alla ja tegin ära esimese taseme, mis siis on 20 kätekõverdust. Nüüd töötan siis juba selle 50 kallal. Uskumatult ruttu ikka tuleb jõudu juurde. Ja muskel kasvab :).

Aga nüüd siis Eestis käigust. Jõudsime 26nda, neljapäeva öösel Tallinnasse ja panime sealt kohe edasi Tartusse. Reede päeval istusime Annely juures, ta tegi meile kukeseenekastet, nämm. Ja hiljem  liitusid meiega Arvi ema ja Raivo ja minu ema. Sõime kooki ja jutustasime niisama. Õhtul saime Helenaga kokku Atlandi restos ja olime peaaegu ainsad kliendid, kuigi oli reede õhtu. Keeruline ikka see restorani pidamine Tartus... Aga toit oli super hea. Ja seltskond ka.

Laupäeva õhtuks oli planeeritud meie kunagise tantsutrupi Attitude'i rahvaga kokku saada. Alustasime söömisega Dolce Vita's, siis shotid Trepis, siidrid Kelleris ja tants ja veel palju-palju shotte Shootersis. Uskumatult hea muusika oli Shootersis, käisimegi tantsupõrandalt ära ainult shotte toomas või vetsus. Kiire kokkuvõte on, et kõik näevad täpselt samasugused välja nagu 10 aastat tagasi :).Pühapäeval läksime üsna varakult juba Arvi õe Kristi pere juurde. Ta tegi meile mõnusat valge veini risotot. Ca nelja ajal käisin mina veel ära paari Attitude'i tüdrukuga kohvitamas ja siis tagasi Kristi poole, kus veetsime terve õhtu ka. Esmaspäeval sain mina kokku klassiõe Katiga, Arvi oma sõbra Taaviga. Õhtupooliku veetsin kodus ema juures. Teisipäeva veetsime Merle uues majas Peedul grillider ja veini juues, kolmapäeva koos Halarldi ja Marisega Meeni-Kunno sood külastades. Kuigi kokkusaamisi oli omajagu, siis tegelikult võtsime päris rahulikult, magasime hommikul piisavalt, et kiirustanud kuskile. Mõnus oli.

Neljapäeva hommikul sõitsime akadeemilise meeskoori bussiga Tallinnasse, sest mul olid esimesed laulupeo proovid. Enne proovi käisime vaatamas Mustpeade ja Shahmatti ruume. Mõlemad jätsid hea mulje, nii et peokohad on meil paigas. Proovide vahel jõudsime Kairi perega söömas käia ja õhtul otsustasin koorirahvaga pidutsemise asemel Kairi perega rahulikult kodus olla. Ja tegelikult otsustasin täpselt seda sama ka iga järgmise õhtu osas. Kuidagi ei olnud pärast pikka päeva jalgadel tahtmist enam öösel kuskile pidutsema ronida. Reedel olid jälle proovid, aga õhtusest viilisin ära, sest ühinesin Arvi sõbra Sanderiga ja hiljem vaatasime jalkat koos ta sõbra Sergei seltskonnaga.

Laupäeval saime lõunast kokku Martini ja Merliga, käisime Kadrioru kohvikus, vaatasime natuke rongkäiku ja siis oli mul aeg juba enda rahvariided selga ajada ja rongkäiku minna. Kohutavalt venis see värk. Kogunesime vabakal juba kella neljast, aga liikuma saime pärast kuut. Ja palav oli ja istuda polnud väga kuskile. Aga see-eest oli tore. Tore oma Berliini tüdrukute ja Tuulega Aachenist koos olla. Oleme Tuulega samast häälerühmast, nii et hoidsime kogu peo jooksul kokku. Rongkäik läks kiiresti, käisime jooksuga söömas ka veel ja jõudsime veel napilt lavale.

Laulupeo kava oli minu arvates seekord nii hästi õnnestunud. Vähemalt need laulud, mida meie tegime, meeldisid mulle kõik. Isegi need, mis alguses väga ei meeldinud, muutusid praktiseerimise käigus armsamaks. Võiks seda repertuaari jälle ja jälle laulda. Aja puudutuse kontsert oli väga mitmekesine musikaalses mõttes. Koidu korduse ajal läks silmanurk ka natuke niiskeks. Kohe üldse ei tahtnud, et kontsert lõppeks ja peaks lavalt ära minema. Mari oli nii hoos, et me peame ikka peole minema, aga kuna meil oli ööbimine nii mugavalt lähedal Kadriorus, siis ainult käisime mere ääres ilusat taevast kaemas ja siis jalutasime koju.

Pühapäeval sõime Kairi juures hommikust ja läksime peo alguseks, ehk kella kaheks laulukale. Saime head kohad istumiseks, aga päike oli ikka võimatult intensiivne ja meil ettevalmistus kesine - ei mingit päikesekreemi, mütsi, rätti. Ja siis see pikk rahvariide seelik ja sukad... Jäätist ja külma jooki läks suuremas koguses. Teisi koore publikust vaadata just kõige põnevam polnud olgem ausad. Ma isegi ei teaks, et kui ma ise kooris poleks, kas läheksin selle jaoks Eesti kohale. Laval on ikka täiesti teine kogemus. Enne segakooride algust käisime Helenega mu ema ERMi telgis tervitamas, siis söömas ja oligi aeg lõpuks lavale minna. Kontsert oli jälle nii mõnus, paljud laulud nii head, et no neid lihtsalt peab vähemalt kaks korda laulma. Lõpuks, kui lavalt lahkumise ajal peo tunnusmeloodiat laulu Puudutus lasti, siis koor võttis laulu jälle uuesti üles, ja nii kolm korda järjest. Kõik liikusid aeglaselt treppe mööda alla, laul ja naeratus suul. Jälle üks mälestus ja soe tunne südames kogu eluks.

Emaspäeva hommikul vara startisime Berliini poole ja läksime otse tööle. Nii esmaspäev kui ka tegelikult kõik ülejäänud päevad on kuidagi rasked olnud. Võimalik, et osa sellest on tingitud ilmast, siin on üsna palav ja äikeseline olnud, võib-olla sellest, et pole üldse trenni teinud viimasel ajal või piisavalt vett joonud... ei tea... aga tahaks sellest üle saada. Tüütu on koguaeg uimane olla. Aga hetkel rõdu peal on mõnus, kohe peaks Kristin, kes meie juures nädalavahetust veedab, tööintervjuult tagasi jõudma ja siis vaatame, mis õhtu toob.

Eestis-käigu pildid leiate FB'st. Sauks!

40. Tegus kevad

Hei-hei!

Viimased kolm kuud on maru tegusad olnud ja päris hästi nagu polegi meeles, et mis järjekorras kõik juhtunud on, aga püüan kõik siiski kaetud saada. Eelmises postituses rääkisin, et võtsime ühte peotantsu kursust. Kogu kaheksa tunni peale kokku jäi meie saldoks üks õpitud uus figuur foksis, natuke tangot ja passo doble't. Kuigi mul oli soov pärast mingi järgmine kursus otsida kuskilt mujalt koolist, siis Arvi arvas, et võiks väikse pausi teha ja nüüd on see paus juba kaks kuud pikk...

Märtsi lõpus käisime Eestis. Arvil oli mustpeade üritus ja mul ema sünnipäev ja ma niisama ka tahtsin kõiki näha kuna me ju jõulude ajal Eestis see aasta polnud. Tartus olles käisime usinasti teatris (etendused Karjäär, Evita ja Musta pori näkku), veetsime aega Arvi pere ja uute väikeste printsessidega ja kohtusime sõpradega. Viimased 2-3 päeva olime Tallinnas. Oma endise PwC kolleegi Karitaga kohtudes sain mõned mõtted pulmade korralduse organisatoorse poole pealt ja fakti, et peaks ikka juba aktiivselt korraldama hakkama, sest head kohad ja bändid planeeritakse pikalt ette.

Tagasi Berliini jõudes võtsingi pulma-koha otsimise käsile. Olime mõlemad avatud millele iganes põhimõtteliselt, nii et vaatasin nii mõisaid, mingeid muid saale, puhkemajasid, talusid jne. Mari soovitusel leidsime Kõltsu mõisa, mis on täiesti kreisilt ilus, aga meie jaoks kahjuks siiski liiga väike. Nimelt on meil kindel soov, et kõik peab toimuma ühes suures saalis, mitte a'la et lauad ühes ruumis ja tantsimine teises. Olles väga palju kohti läbi tuulanud tekkis väike masendus, et ei olegi kohta, mis sobiks. Kui Kaie Berliinis lihavõtete ajal külas käis, siis ta soovitas vaadata korporatsioonide maju. Tartus on mõned päris kenad, nii et olimegi juba peaaegu ära otsustanud EÜSi maja kasuks kui Arvi küsis, et kas me mustpeade maja ka juba vaadanud oleme. Ei olnud. Ja nüüd vaatame. Ja näib paljutõotav. 

Siit edasi hüppan töö lainele. Kõige suurem uudis on see, et meie ettevõte müüdi 100%-liselt ära Tesco gruppi kuuluvale Dunnhumby'le. Dunnhumby on inglise ettevõte, kes tegeleb klientide lojaalsuse kasvatamisega. Nende tegevus on siiani seotud ainult nö offline äriga ja Sociomanticu ost oli nende jaoks strateegiline samm online klientide suunas. Sociomanticu jaoks läheb senine äri edasi nagu ikka ja teatud inimesed siis on seotud projektiga, kuidas ühiselt midagi uut lisaks tegema hakata. Tegelikult mulle tundub, et vähemalt praegu on kõige suuremad muutused just finantstiimile: rohkem ja kiiremalt raporteerimist, eelarve erinevuste selgitamist, teatud funktsioonide ära andmine (kindlustused, currency hedging) jne. Dunnhumby kui organisatsioon on jätnud väga hea mulje, nad on nagu suur start-up ettevõte flat struktuuriga ja väärtustega, mis oleks justkui meie pealt kopeeritud. 

Mina ise olen nüüd suutnud ennast kolme osakonna peale jagada. Umbes kuu aega või nii teen ad operations tööd nüüd, mis võtab mul 2-3h päevas. Ülejäänud aeg on kulunud finantsi ja HRi peale. Finantsis mul otseselt enam jooksvaid ülesandeid ei ole, aga kuna tiimis on palju uusi inimesi ning diil tõi juurde uusi kohustusi, siis töötan nendega koos, et uusi protsesse välja töötada ja üleüldse neid õpetada ja oma teadmisi üle anda. Prantsuse kuti jätsime alles ja ta on palju paremaks muutunud. Lisaks on meil üks uus Poola tüdruk, üks kutt Austraaliast ja Indiasse leidsime ka lõpuks assistendi. HR'iga olen seotud sellepärast, et meie HR'i juht läks ära ja uut veel pole, nii et aitan seal palkade korraldamisega.

Üks uus huvitav "tegevus" ka mu elus. Nimelt ühe töökaaslase tüdruksõber Jasime, keda ma juba natuke enne tundsin, õpib sellist asja nagu Grinberg method. Seda on keeruline kirjeldada, aga võiks öelda, et aluseks on inimese füüsilise ja emotsionaalse poole kooskõla. Et kui emotsionaalsel tasemel on mingi probleem, siis läbi füüsilise keha (teatud punktide massaazi abil) on võimalik neid probleeme lahendada/leevendada. Meetodi praktiseerija saab ka ise infot võimalike probleemide kohta jalataldadade analüüsimisega. Seega minu esimene sessioon Jasminiga oligi nii, et võtsin sokid jalast, istusin laua peale ja ta hakkas mu jalgu uurima. Mulle oli naljakas hetk, kui ta ütles, et ta on natuke segaduses, et ta näeb ühelt poolt suurt emotsionaalsust, teiselt poolt tugevat kontrolli. Ja ega nii ongi, olen emotsionaalne inimene, kes aga hoiab kõik negatiivsed emotsioonid kontrolli all ja nagu nüüd välja on tulnud, siis mitte-tahtlikult ka positiivsed emotsioonid. Alguses võtsime eesmärgiks üldise motiveerituse ja teotahte suurendamise, aga pärast viimast sessiooni Jasmini ja ta õpetajaga mõtlen, et peaks selle emotisoonide kontrolli pigem fookusesse võtma. Aga muidu näevad sessioonid välja sellised, et tunni alguses ta natuke vaatab jalgu ja ma räägin kuidas mu nädal läinud on ja siis järgneb massaaz. Massaaz ei ole klassikaline vaid siiis mingite punktide tugev survestamine. Nii tugev, et silmadest lööb sädemeid. Käin seal kord nädalas ja olen üsna põnevil, mis efekti see mu ellu toob.

Kuna oleme päris palju ringi rännanud viimasel ajal, siis trenni just väga tihti ei jõua, aga päris alla ka andnud ei ole. Mai lõpus oli meil väike fimaüritus 6 kilomeetrise jooksu näol. See oli esimene kord, kui jooksutossud pärast maratoni jalga tõmbasin. Ilm oli ilgelt külm ja vihma sadas, nii et mingit naudingut polnud sellest jooksust absoluudselt. Püüan edaspidi mitte kambavaimuga kaasa minna ja pakin jooksutossud kuskile keldrisse ära :).

Mõned tegevused ka kohalike eestlastega: aitasime Helenel ja Daniilil kolida, siis käisime nende juures soolaleivakal ja koos eurovisiooni vaatamas. Ja Arvil oli sünnipäev, nii et kutsusime oma eesti gängi meitele ja tantsisime ja poksisime usinalt Kinektiga. Eile käisime koos rannas ja täna lähme Mari ja Jocheni poole soolaleivale. Siin on mingi mega kuumalaine ja esmaspäev on ka vaba, nii et saame omajagu tšillida.

Reisimistest. Neid on omajagu olnud, sest mais oli palju riigipühasid ja seega mugav erinevaid pikki nädalalõppe tekitada. Alustasime mai alguses Ateenaga. Ilm oli ilus, hotell mõistlik, linnas elu käis. Käisime vaatasime kõik kohustuslikud varemed üle. ühtegi muuseumi sisse ei astunud. Ühe päevase reisi saartele tegime ka, aga see oli suht igav. Kõige rohkem Ateena juures meeldis mulle see, et seal oli päris mitu jalakäijate tsooni restoranide ja baaridega, kus õhtuti mõnusalt aega veeta sai ilusa vaatega akropolise mäele.

Järgmine reis oli Pariisi Disneyland mai keskel. Peaks alustama sealt, et Arvi käis ühel maksemeetodite konverentsil, mis toimus Disneylandi kompleksi hotellis ja sealt mõte, et ma võiks nädalavahetuseks ühineda. Päev Disneylandis oli põnev. Need lõbustuspargi atraktsioonid, mis neil seal olid, olid päris hullud. Kõik neid 360-kraadised keerutused ja liftiga allakukkumise imiteerimine jne. Lisaks on kogu see linn hästi kena, õhtune show uinuva kaunitari lossi juures lahe ja kogu ala täis pisikesi tüdrukuid printsessi kleitides. Et siis see oli meie laupäev. Pühapäeva alustasime Montparnasse'i peatuse juures olevas pilvelõhkujas hommikusöögiga vaatega linnale ja Eiffelile. Siis panime paar korrust kõrgemale vaateplatvormile ja imetlesime linna sealt. Edasi jalutasime Eiffeli alla, võtsime putkast soolased pannkoogid (kõige paremad, mis ma kunagi saanud olen) ja viskasime muru peale mõnulema. Triumfi kaare ja jumalaema kiriku kõmpisime ka läbi ja siis oligi juba tagasiminek.

Viimane reis oli neli päeva Budapestis Margiti saarel Margiti hotellis. Nimelt oli ühe kuninga tütre nimi Margit seal ja kuna ta resideerus Doonau jõe peal oleval saarel, siis anti saarele tema nimi. Saarel endal on ainult paar ehitist peal ja kogu ülejäänud ala on park. Ümber saare läheb pehme kattega jooksurada ja üldse oli saar koguaeg sportivaid inimesi täis. Meie päevad möödusid erinevaid Spasis ja basseine külastades ja linna avastades. Linnas on palju ilusat arhitektuuri. Ühel basseinipeol käisime ka. Kuigi ilm oli jahe, siis nende basseinid on naturaalsetest soojadest allikatest soojad ja vees tantsida ja pidutseda oli seega väga mõnus.

Ja viimase teemana räägiks kiirelt ühest väga mõnusast üritusest, mis toimus see nädal ja selleks on meie firma suvepäevad. Kohal oli 230 inimest (eelmisel aastal samal ajal 110) Brasiiliast Singapurini. Kolmapäev oli esimene päev ja see oli vähe rahulikum, sest paljud olid varasest hommikust saati Berliini reisinud. Olid mõned lahedad ettekanded ja päraslõunal pandi kokku 20 tiimi ja saadeti kõik Berliini peale orienteeruma ja ülesandeid täitma. Minu tiimis oli veel üks sakslane, kellega me siis oma tiimi ringi tarisime, ja ülejäänud olid teistest kontoritest. Saime kõige fotogeenilisema tiimi auhinna, wohoo. Õhtul saime kõik taas kokku Warschauer str. alguses väliõhu baaris, sõime, jõime, jutustasime ja mina laekusin koju kella üheks öösel. 

Neljapäeval oli meil päeval finants ja personaliosakonnaga üks koolitus ja pärastlõunal tegime kontoris tööd. Õhtul läksime laevadega (kahega, sest me ei mahu enam ühe peale ära) Spree peale sõitma. Väga lõbus oli. Eriti kui mikrofoniga kaldal olevate inimestega suhtlema hakkasime. Pärast randumist läksime oma USA bossu sünnipäeva pidama ühte baari. Tegin sealt vehkat kuskil kahe paiku.

Reedel oli siis grande finale. CFO Anja andis finantstiimile ülevaate oma külastusest Londonisse Dunnhumbyle ja mis meid ees ootab. Siis oli minu kord üks koolitus läbi viia. Edasi töötasin vene finantsassistendiga juba konkreetsete probleemidega. Siis sain nats enda tööd tehtud ja oli aeg Berghain'i Kantine'i minna, kus meil oli lõpupidu. Kuna ilm oli super ilus, siis alustati programmiga kaks tundi hiljem, et inimesed saaksid lihtsalt väljas olla ja ilusat ilma nautida. Anti kätte linna orienteerimise auhinnad, tehti korjandus ühe kuti jaoks, kellel just vargad korteris käisid, öeldi head aega lahkuvale personalijuhile. Ja siis oli Sociomanticu bändi aeg. Seekord olid kaasatud ka külalisesinejad Will Smith (eks siis üks müügikutt, kes on Willi päris hea koopia), Cowgirls (neli tšikki) ja soomlasest arendaja, rulataja ja räppar Tero, kes oli just enne pidu jala kipsi kukkunud ja pidi haiglast põgenema, et tulla peole ja esitada laulu "you've got to fight for the right to party". Tantsusaal oli nagu saun, nii et pärast iga 10-15 minutilist tantsu-sessiooni tuli umbes sama kaua ennast õues tuulutamas käia. Olen enda üle väga uhke, et suutsin terve õhtu piirduda ainult 3-4 kokteiliga ja jõin igaühe vahele ära pudeli vett. Kantine'is kestis pidu kolmeni ja siis oli meil võimalus edasi minna Berghaini kluppi, aga minul pikast tantsimisest jalad enam väga ei kandnud ja veel elektroonilisema muusika järgi mul ka isu ei olnud, nii et võtsin hoopis oma endise bossu käevangu ja tirisin falaffel'it sööma klubi ette. Natukese aja pärast ühinesid veel kaks kutti ja tekkis plaan minna ühe poole edasi kanepit popsutama (ma tean, et mulle suitsetamine ei istu kohe üldse, aga ma nii proovimise mõttes võtsin paar mahvi ja veendusin taas, et minus ei ole suitsetaja geeni, aitäh ema ja isa). Selle kuti pool istusime kuskil 6-7-ni, nii et kokku tuligi 12-tunnine pidu. Kuna ma suutsin nii palju vett sisse ahmida selle 12 tunni jooksul, siis järgmine päev pärast ainult kolme tundi magamist oli täiesti uskumatult värske. Alles õhtul kell 10 vajusin äkilise koomahooga voodisse.

Et siis telline tegus aeg ongi olnud. Juuni lõpus tuleme nädalaks Eesti ja laulupeole. Suveks tahaks veel mingi reisi korraldada, võibolla et lõuna-saksa mägede ja järvede vahele. Septembris tahaks Portugali minna ja siis selleks aastaks vist kõik, sest kui CIMA eksameid teeme novembris, peab sügise selle peale ära planeerima.

Tsauks järgmise korrani!

39. Happy wife, happy life

Heips!

Suurest Ta-reisist on möödas kaks kuud ja püüaks oma tegemised jälle kokku võtta. Pärast kolmenädalast tšillimist oli päris raske ennast töörütmi tagasi saada. Keskendumisvõime oli täiesti kadunud. Aga minul oli vähemalt töö juures enam-vähem ok olukord, Arvil seevastu jälle kuu lõpetamise-paanika ja seekord kopsupõletikku põdedes. Taist tagasi jõudes jäi ta ikka täitsa palavikku ja köhasse, aga ravamiseks või arsti juurde minekuks, nagu ikka, meil kunagi aega ei ole, niisiis tegi oma 14-tunniseid tööpäevi ilma nädalavahetuseta nii kaua kuni aruanne saadetud sai ja siis 11ndal, laupäeval, läksime lõpuks haiglasse, kus tehti kohe proovid ära ja kirjutati antibiotsid välja. Talle määrati haigusleht vist nats rohkem kui nädalaks, aga reaalselt polnud ikkagi ühtegi päeva, kui ta tööd poleks teinud, lihtsalt tegi seda kodust... Vandus küll pärast, et see on viimane kord, kui ta oma tervisega niimoodi mängib töö pärast, aga no elame-näeme.

Ma pole tööl veel seda osakonna vahetust ära teinud, aga varsti peaks see vist juhtuma ka. Finantstiimi võtsime juba ühe kuti juurde, ühe prantslase, aga laseme ta vist lahti, sest tundub liiga looder ja organiseerimatu. Ja meil mitu palju paremat kandidaati juba olemas. Et siis kui need teised tööle võtme, siis saangi kõik oma senised ülesanded üle antud ja finantsmaailma tolmu õlgadelt pühkida mõneks ajaks :).

Mingi hetk jaanuaris käisime ostsime Arviga mulle sõrmuse ka ära. Käisime kõigepealt ühes kaubamaja tüüpi kohas, kus midagi erilist silma ei hakanud ja siis läksime ühte teise ehetepoodi, kus oli päris mitmeid ilusaid variante. Arvile meeldis üks mis oli umbes 2x kallim kui ma ette kujutasin, et võiks olla. Ajasin talle siis vastu, et jaa see on ilus küll, aga liiga kallis ja pakkusin teisi variante. Ta jäi ikka oma valiku juurde ja küsis uuesti, et kas see meeldib mulle rohkem kui need teised. "No muidugi meeldib, see on superilus". Ja siis ta tsiteeris koos vaadatud filmist "Happy wife, happy life" ja ostis selle ära :). Sõrmus tundus mulle tegelikult algusest peale kuidagi tuttav. Kunagi üle aasta tagasi otsisin online-poodidest mingeid ehteid ja siis sattusin selle sama poe online lehe peale, kus siis lisaks muudele ehetele müüdi ka kihlasõrmuseid. Tookord sirvisin neid ja üks meeldis mulle eriti ja tegin sellest screenshoti ja salvestasin oma piltide hulka mõttega, et sellist sõrmust ma kunagi tahaks. Võtsin siis Arviga koju jõudes arvuti lahti ja mis te arvate, kas see aasta aega tagasi salvestatud pilt oli täpselt samast sõrmusest? ... no muidugi oli :).

Berliinis on nüüd oma Eesti kohvik Jää-äär, kus saab muuhulgas kiluvõileiba ja kohvi Vana Tallinnaga. Üks nädalavahetus oli seal niisama eestlaste kokkusaamine (TV3 oli kohal ja intervjueeris meid :P) ja sellest järgmine nädal esines Curly Strings, kes oli Berliinis terve nädala põllumajandusmessi raames, kus parner-riigiks oli Eesti ja siis nad seal tegid Eesti stendis muusikat. Ma bändist enne midagi kuulnud ei olnud, aga vaatasin kiirelt nimed üle ja nägin, et kahel oli sama perekonnanimi, blondid lokkis juuksed ka, et äkki on õde-vend. Aga kontserdil oli üsna kiirelt selge, et õde-vend nad küll olla ei saa. See armas pilk, millega Villu Evat vaatas oli täpselt selline, nagu Arvi ming vahepeal vaatab. Arvi ütles, et Eva on talle väga tuttav, et neil kunagi koolis ka oli üks lokkis blondide juustega väike tüdruk, kes viiulit mängis ja laulis. Et palju selliseid ikka veel on, Et see peab tema olema. Ja väike uuring FB's ja oligi selge, et nad on koos Ülenurme koolis käinud. Kontser ise oli väga tore, laulsime kaasa nii palju kui oskasime ja erinevalt paljudest teistest oli mul nii palju ruumi, et sai natuke puusi ka hõõritada.

Seal Grüne Woche messil käisime ka. Oli viimane päev ja eestlastele oli tasuta suupisted Olde Hansa poolt ja juurde Põltsamaa veini ja kalja. Olime kogu oma eesti gängiga seal, hõivasime ühe pika laua, sõime-jõime, pläkutasime ja kuulasime Curly Stringsi. Lõpus rääkisime ka korraks Villu ja Evaga juttu ja Eva tundis Arvi näo ka ära. Meil oli plaan messil kõik koos ringi kõndida, aga me Arviga ei jõudnud Eesti putkadest eriti kaugemale, istusime iga stendi juures pea pool tundi, sõime Lotte jäätist ja ostsime koju suure kotitäie Eesti juustu, määrdejuustu ja kilu ja kalja, magusaid mandleid, mingit moosi, mustika mahla ja jumal teab mida kõike veel. Ainult musta leiba ei saanud ja põdravorstist jäime ka ilma, sest see oli juba varem otsa saanud.

Jaanuari lõpus olime tšikkidega järgmisel laulupeoks ettevalmistavas laagris. Seekord toimus see Luxemburgis. Läksime juba päeval sinna et linna peal ringi käia, oli mõnus päikeseline ilm, linn oli ilus, lõunasöök ja vein maitsesid hästi. Õhtuks läksime laululaagri asupaika ja laulsime ühe jutiga kõik laulud läbi nii hästi või halvasti kui keegi oskas. Reede õhtul mingit jämmi ei toimunud, sest laupäeval ootas ees intensiivne harjutamine. Et siis laupäeval muudkui harjutasime lahku ja kokku ja linti. Mõnda laulu, mida olin juba varasemalt kooris laulnud, oli nii mõnus uuesti laulda, ei pidanud nina noodis istuma vaid sai lihtsalt peast lasta - sõnad peas, partiid peas. Nii mõnus. Seda arvestades peaks ikka kõik laulud püüdma korralikult selgeks saada. Laupäeval tuli ka kellegi käest välja info, et see Curly Stringsi Eva on meie toreda peadirigendi tütar :). Laupäeva õhtul siis oli pidu ka ja pühapäeva hommikuks planeeritud veel koosolek ja laulmine, aga pläkutamisega läks nii pikaks, et laulda kahjuks väga ei jõudnudki. Mari ja Helena jäid kellegagi linna peal kokku saama, aga me Helenega läksime juba ära lennujaama, otsisime vabad pingid ja keerasime kuni check-in'ni magama :).

Läksime paar nädalat tagasi Arviga lõpuks tantsukursustele ka. Meil väga-väga kodu lähedal on üks peotantsukool ja läksime sinna edasijõudnute kursusele. Noh... natuke teistsugune kursus kui Eestis harjunud olime. Ainult üks treener - vana suure õllekõhuga mees. Ja ilma meid arvestamata inimeste keskmine vanus 50 äkki? Tund kestab 1,5 tundi, aga selle sees on täiesti mõttetult pikk paus ja õppimise tempo on nii aeglane, et iga tunniga jõuame õppida täpselt 2 uut figuuri. Kuna me saime selle kursuse vautšeriga, siis mõtlesime, et ok, võtame asja rahulikult ja ei lähe närvi selle uimamise peale, aga tegelt oleme ikkagi iga kord pettunud, et nii igav on. Trennist on asi kaugel, pigem on tegemist mingi pensionäride seltsiõhtuga. Aga käike selle kursuse ära ja vaatame siis edasi, mis ja kus. Aga põhimõtteliselt tahaks edasi tantsida, see on nii tore. Ja eriti veel koos oma musiga :).

Üks nädalavahetus kui Arvi oma asjadega tegeles mõtlesin, et täidaks lõpuks selle suure pildiraami ära, mille kunagi Ikeast ostsime. Tahtsin sinna panna kokku kollaazi meie kahe piltidest. Mul oli kunagi varem juba mingi valik tehtud, tõmbasin seda veel koomale ja andsin printimise-tellimuse sisse. Pildid saabusid 13ndal veebruaril. Mõtlesin, et päris hea ajastus juhtus, Arvi on õhtul kodust ära mingil tööüritusel ja ma saan kodus pildi valmis meisterdada ja talle sõbrapäevaks kinkida. Olin lõikamise-kleepimisega nii õhinas, et unustasin isegi õhtust süüa. Arvil oli järgmine hommik päris suur üllatus, kui ta seda nägi.

Sõbrapäeva ennast tähistasime koos Eesti gängiga õhtusöögi näol ühes Hiina restos. Söök oli superhea ja maasika mohiitod magusad nagu moos. Rääkisin teistele ka uhkusega oma käsitöö saavutusest eelmisel õhtul ja tögasime sõbralikult Arvit, et noh, kus siis minu kingitus on. Kuna me üldiselt teineteisele teeme ainult sünnipäeva kingitusi ja vahest ka seda poole-aastase hilinemisega, siis ma tegelikult ei oodanudki üldse mingit kingitust ja see et ma ise selle pildi täpselt valentinipäevaks valmis sain oli ka pigem juhus kui plaan. Aga ülla-ülla. Musi üllatas mind koju jõudes järgmiste teemantitega, seekord kaelakee näol. Et siis Happy wife, happy life :).

38. Puhkus paradiisis

Hei kõigile!

Selle postituse eesmärk on siis teid kõiki kadedaks teha, et kui äge puhkus meil Tais oli :). Aga tegelikult ka jagada meie muljeid teistele reisi planeerijatele. Kirjutan reisist päevade kaupa:

11.12.13 õhtul oli meie väljalend Tegelist. Mul oli juba eelmisel õhtul kõik pakitud, aga Arvil oli tööl nii kiire, et tal jäi kõik suht viimase hetke peale. Läksime kodust nii ära, et meil olid juba jalanõud jalas, kui Arvi viimasele emailile send-nuppu vajutas, ja siis tormasime metroo peale. Minnes oli meil paaritunnine vahepeatus Abu Dhabis ja 12.12.13 õhtul maandusime Kuala Lumpuris. Seal olime ühe öö lennujaama lähedal olevas hotellis ja järgmisel päeval panime lennukiga edasi Phuketisse.

13.12.13 pärastlõunas maandusime Phuketis. Valisime transpordiks väikese minivani, ja arvestasime sellega, et ilmselt väga kiirelt me hotelli ei jõua, sest teisi peal olevad inimesi viiakse ka järge mööda nende hotellidesse, aga kuna vahemaa kokkuvõttes oli lühike, siis ei kartnud me seda, mis tegelikult juhtus. Nimelt siis nad ehitavad seal mingit tunnelit või miskit ja liiklus on lihtsalt võimatu. Meil läks vist mingi 3 tundi, et oma hotelli jõuda ja selleks ajaks hakkas päike juba loojuma. Läksime siiski veel kiirelt randa ja Arvi hullas natuke lainetes :). Õhtu veetsime hotellis, mis tundus üsna inimtühi.

14.12.13 oli meil juba esimene reis planeeritud. See oli reisifirmaga Love Andaman ja reis viis Similani saartele. Kell 6 hommikul võeti meid hotellist juba peale ja hakkasime sõitma sadamasse, kust kaatrid inimesi sinna saarte peale viivad. See maapealne sõitmine võttis jälle sigapalju aega. Lisaks veel siis seal sadamas ootamine, et millal reis ükskord välja läheb. Ma arvan, et mingi hetk 10 ja 11 vahel alles saime laeva peale ja sõit esimese saareni võttis üle tunni. Kärsitud nagu me oleme, olime me üsna häiritud sellest olukorrast. Esimese saare peal lasti meil ca 30 minutit rannas lebotada ja siis oli lõunasöögi aeg. Lõunasöök oli kastides kaasa võetud maha jahtunud Tai toit, mida siis seal saarel metsa sees jagati. Positiivset elamust just ei saanud. Aga nälga ka ei jäänud.

Edasi läksime järgmise saare juurde, kus oli snorgeldamine. Lootsime ilusaid koralle näha, aga tuli välja, et maailmamere temperatuuri tõusu tõttu on korallid oma värvi vähemalt kaugelt vaadates ära kaotanud, nii et snorgeldades olid nad lihtsalt ühtlaselt beezid ja ainult kalad olid ilusad värvilised. Järgmine snorgeldamise sihtpunkt nägi umbestäpselt samasugune välja. Viimane koht, kuhu meid viidi oli saar number 9 ja seal oli hästi ilus rand, aga kuna kogu see reis oli selline konveiermeetodit meenutav (paati-sööma-paati-vette-paati-vette-paati-maale, kiiresti-kiiresti), siis jõudsime seal ka ainult üleval vaatepunktis ära käia ja kui tagasi olime, siis enam rannas lebotada aega polnudki. Pandi meid tagasi kaatri peale ja ootas pikk tee tagasi hotelli.

Juba hommikul saarte poole minnes tundus, et mõnel asiaadil oli merehaigus (olid nad tailased või hiinakad või kes, täpselt ei saanud aru), ja siis kui paat seisma jäi, siis tõmbas neil kõigil ikka ära ja oksendasid seal üksteise võidu. Need, kes parasjagu ei oksendanud, need hoidsid endal koguaeg mingit lõhnapulka nina all, mis siis ilmselt hoiab merehaigusest. Tagasi sõites istusime kaatri eesotsas ühe šveitsi pere ja nende oksendavate asiaatidega. Naljakas oli vaadata, et iga kord kui kaater laintes rohkem hüppas ja raputas, siis eurooplased hüüdsid wohoo ja asiaadid tühjendasid jälle magu :).

15.12.13 oli meil plaani-vaba päev, lebotasime oma hotelli basseinide ääres ja mere ääres. Mainiks siinkohal, et peatusime Karoni rannas ja hiljem palju erinevaid randasid näinuna ütleks, et see oli üks parimaid. Hotelliga oli kõik hästi, ainsa asjana häiris, et kui õhtusöökide aja elav muusika oli, siis olid koguaeg samad lauljad ja samad laulud...

16.12.13 läksime kahepäevasele reisile Ko Yao Yai saarele koos teiste eestlastega. Reisi korraldajaks Happy Gecko (paradiisisaar.ee) ja meie reisikaaslaseks Tais resideeruv Jens. Meid korjati minibussiga taas hotellist peale, sõitsime sadamasse ja läksime praamile. Saarel viidi meid kõigepeale meie ööbimiskohta (superilus koht, peate piltide peale ise vaatama), panime oma asjad ära, pakiti meile söök kaasa ja läksime Phang Nga lahele paadiga sõitma. Seal lahes on hästi palju neid lubjakivist kaljusid, mis tõusevad veest sirge seinana välja. Randusime kõigepealt ühel, et oma piknik ära pidada ja sõitsime siis veel edasi paari teist saart ja laguuni vaatama. Ühe saare peal rannas nägime päris suurt sisalikku. Meetrit ta vist pikk polnud, aga mingi 60-70 cm kindlasti. Õhtul oma bungalode juures tagasi olles oli meil ühine õhtusöök ja siis muljetasime teiste eestlastega, et kes kus juba käinud on ja minna plaanib jne.

17.12.13 tõusime vara hommikul, et minna päikesetõusu püüdma. Kahjuks oli natuke liiga palju pilvi, et eriti häid kaadreid saada, aga ilus oli ikkagi ja rannas oli tore ringi sibavaid krabisid ka taga ajada. Päevaks oli meil planeeritud Yao Yai maapealne ringreis. Alustasime sellest, et vaatasime, kuidas kohalikud kautšukist kummimatte rullisid. Nimelt siis kasvatatakse saarel ja üldse ka Phuketil ja seal kandis kautšukipuid, kookospalme, ananasse ja riisi - see on suht kõik. Ülejäänud põllumajandus on põhja pool ja sealt tuuakse kõike lõuna poole tarbimiseks. Kautšukipuudesse tehakse lõige sisse öösel, sest siis on temperatuur vähe madalam. Kumm jookseb väiksesse topsi ja see korjatakse hommikul ära ja müüakse kas niimoodi toorkujul maha või rullitakse mattideks, mis siis nagu pesu nööri peale päikese kätte kuivama pannakse.

Järgmine peatus oli meil kalakasvatusse. Nimelt need kalad, mis püütakse, aga on alakaalulised, jäetakse mere peal olevatesse kalakasvatusonnikestesse kasvama. Nägime peal igausuguseid kirjusid kalu, kandilisi ja leopardi värvides.

Edasi läksime ühe ahvide koolitaja juurde. Nimelt siis on need kookospalmid hästi kõrged ja inimesel sinna otsa ronimine on paras tegu. Seetõttu pannaksegi ahvid ca pooleks aastaks kooli, kus neid treenitakse puu otsa ronima ja sealseid kookoseid niimoodi jalgadega keerutama, et kookos oma varre otsast lahti murduks ja alla kukuks. Vist peaks olema õige ka statistika, et liikluses saab vähem inimesi surma kui kookospähkliga pähe saamise tõttu. Tublid ahvid oskavad eristada valmis kookoseid tooretest. Meile siis demonstreeriti, kuidas nad seal puu otsas käivad ja saime kõik ahviga pilti teha :).

Eelviimane peatus viis meid meie autojuhi tahaaeda, et tema riisipõldu kaeda, ja viimane ühte söögikohta lõunasööki ja külmi smuutisid nautima.

18.12.13 oli meie päevases plaanis jälle Karoni rand ja õhtul läksime naaberranda Patongi, et sealse ööeluga tutvuda. Patongis oli käimas mingi festival ja nägime ka ühte lava, kus keegi esines, aga kuna see tšikk laulis nii kohutavalt kileda häälega mingeid laule, millest me midagi aru ei saanud, siis me sinna kauaks ei jäänud. Liikusime edasi põhitänava Bangla peale. Selle ääres on baarid, ööklubid, stripiklubid ja kes teab, mida veel. Terve tänav on rahvast täis ja pooled inimestest on need, kes üritavad sind kas oma baari, kluppi või striptiisišõule meelitada. Nii et jalutamine pole seal just kõige meeldivam. Tegime ühes baaris kokteilid ja läksime Seduction kluppi jalga keerutama. Järgmise päeva veetsime jälle rahulikult oma hotelli basseinide ääres ja rannas.

20.12.13 hommikul tšekkisime oma hotellist välja ja läksime Jensiga järgmisele kahepäevasele reisile. Alguse sai see taas Phang Nga lahelt, aga seekord olime põhja pool. Nägime soolases vees kasvavaid mangroovi puid, mille juured on nagu sirged pulgad. Sõitsime paadiga kaljude vahelt ja isegi alt läbi. Külastasime saart, kus filmiti üks 74nda aasta James Bondi filmi stseen ja pärast seda mere peale vaiadele ehitatud moslemite küla, kus elab 2000 inimest. Neil on seal oma kool ja haigla ja kõik jutud. Sõime seal ühes restos lõunat ja sõitsime siis tagasi maismaale et võtta suund Khao Soki rahvusparki, ühte väga vanasse džunglisse.

Reis džunglisse algas tehisjärve Cheow Lan kaldalt. See järv tekitati tammiga ühe mägijõe ala peale, et siis elektrit tootma hakata. Praegu katab järv ca 165 km2 ja ta mattis oma alla mitu küla. Kuna järve ääritsevad kõrged mäed, siis ei pääse sinna praktiliselt mitte kuidagi ligi. Meie suund oli vee peal ujuvate bungalode poole, mis oli meie ööbimiskohaks. Enne pimeduse saabumist käisime veel kajakitega sõitmas, et ümbritsevad džunglit nö väljaspoolt vaadata. Pimeduse saabudes ootas meid õhtusöök ja siis hea seltskond purde peal koahlikke jooke nautides. Nende bungalode juurdes muideks tehakse ka kahenädalasti joogalaagreid, kui kellelgi tarvis stepsel täiesti seinast tõmmata - seal ei levi mitte midagi.

21.12.13 läksime džunglisse matkama. Tempo oli meil päris kobe, nii et liiga palju ringi vahtida ei jõudnud, aga ega meie suure lärmi peale polnudki vist väga lootust midagi elavat näha. Sellegipoolest nägime vahvaid suuri puid, liaane, pikki bambuseritvu ja muud floorat. Kõige põnevam meie matka juures oli vaieldamatult Nam Talu koopa läbimine. See on 500 m pikk koobas, mis läheb paaris kohas päris kitsaks ja sügavaks (sealt jookseb jõgi läbi). Alguses anti kõigile paari peale pealamp ja koobas oli lai ja oli võimalik kuiva jalaga läbi saada. Koopa lagi oli nahkhiiri täis ja maa peal jooksid ämblikud ringi. Vahetevahel nägime ägedaid statakmiite ja sädelevaid kive. Koobas oli juba kottpime, kui esimest korda vette ronima pidime. Vesi oli üsna külm. Ja siis läks järjest kitsamaks ja järsemaks ja sügavamaks. Mingid lõigud oligi lihtsam ujudes kui kõndides läbida. Aga juba varsti paistis tunneli lõpus valgus ja olimegi kõik ühes tükis väljas.

Käisime ühes teises bungalode kolmpleksis söömas ja siis järve pealt tagasi maismaale. Ülejäänud reisirahvas sõitis koos Jensiga tagasi, aga meil oli oma takso, mis viis meid Donsaki sadamasse. Sealt oli meil tarvis praam võtta, et sellega Ko Samui saarele jõuda. Praam pidavat minema iga täistund, nii et olime väheke nördinud, et 16:10 sadamasse jõudsime, aga mõtlesime, et no mis seal ikka, lähme siis viiese praamiga. Ostsime piletid ära ja jäima ootama. Enne viit hakkas mingi liigutamine pihta ja läksime ka kohale, et no ju lastakse laeva peale, aga tuli välja, et see laev oli millegi pärast vahelt ära jäänud ja peame hoopis kuuest laeva ootama. Olime veel rohkem nördinud, sest seal ei olnud mitte midagi teha ja ootamine ei ole just meie tugevaim külg. Saime kohvikus ühe prantsuse naisega tuttavaks ja veetsime aega temaga jutustades. Ta juba vana Taiguru ja veedab aega sukeldudes. Kella kuuene laev ka otseloomulikult ei läinud kell kuus välja vaid heal juhul pool seitse või nii. Jõudsime oma Ko Samui hotelli alles natuke enne üheksat ja ei jõudnud enam suurt midagi ette võtte.

22.12.13 võtsime vaikselt, olime hotelli juures rannas, nautisime massaazi ja õhtul kõlistasime rannas kokteiliklaase. Meie hotell oli Chawengi ranna ühes ääres ja sealne rand ei olnud just kõige parem. Vesi polnud nii puhas kui Phuketil ja hästi kaua pidi kõndima, et sügavaks läheks. Selle resto juures, kus me mitu õhtut veetsime, tehti tulešõud ka - mõned kutid vehklesid põlevate vaiade ja muu atribuutikaga ringi. Massaazis me käisime selle paari nädala jooksul päris palju, mingi 5-6 korda kindlasti, see lihtsalt maksab nii vähe seal, ca 10 eurot tund aega. Proovisime igasuguseid erinevaid variante, aga jalamassaaz tundus seal nagu kõige parem.

23.12.13 tekkis meile plaanidesse veel üks ühe-päevane reis. See oli Ko Samui saare reis Genuine Jungle reisifirma poolt. Kogu aja veeti meid ringi 4x4 autodega ja enamus sellest ajast saime Arviga oma dziibi katusel istuda. Päev algas vanaema ja vanaisa kivide juurest. See siis tähendas, et mere ääres oli üks kivi nagu peenis ja kalju sees vees oli selline lõhe, mis meenutas naise jalgevahet. Seal kohas oodati ka kõik teised autod ära ja edasi liiguti vist viie või kuue autoga koos ringi.

Teine peatus oli meil ahvikoolis, aga see oli meil juba nähtud asi. Siis viidi meid ühte loomaparki, kus saime tiigriga pilti teha, elevandišõud vaadata ja elevantidega sõita. Šõu oli päris lahe - elevandid tegid inimestele massaaži, mängisid jalgpalli, tegid köievedu, keerutasid ninaga hulasõngaid ja tegid veel muid trikke. Elevandi safari oli ka äge, sest meie "elevandijuht" ei viitsind ise vist elevandi peal istuda ja pani hoopis Arvi elevandi kaela peale istuma, võttis meie fotoka ja hakkas meile pilte klõpsima. Mingi hetk tegime vahetuse ja sain ise kaela peale istuma ja Arvi mu selja taha toolile. Päris korralikult kõigutab ikka see sõit.

Edasi käisime koski vaatamas ja seal samas olid veetorud, millesse meil olid ka piletid. Kuna ma ei tahtnud ennast nii märjaks saada, siis saatsin Arvi ka enda eest. Üks toru oli selline suhteliselt laugem, nii et kui Arvi sealt vette kukkus, siis talle jäi hing sisse, aga see teine oli nii järsk ja nii kõrge kukkumisega, et kõik kes sealt tulid panid ilge laksuga vette ja hoidsid pärast ribisid kinni. Arvi pani ka ikka suht haleda laksu maha... Lõunasöök oli meil ühes restos mäe otsas ja pärast seda tehti meil mägiteede peale päris hullu, aga super ägedat rallit. Mingit parki külastasime ka, kus oli palju kivist skulptuure ja viimane vaatamisväärtusi oli suur kuldne budda kuju. Kartsin küll natuke lihtsalt nö tänava pealt mingit tundmatut reisifirmat kasutada ilma eelnevalt eeltööd tegemata, aga läks täiesti õnneks - väga lahe päev oli.

24.12.13 oli meie hotellis ja ilmselt enamus hotellides jõuluõhtusöök ja programm, aga mina keeldusin sellest osa võtmast :P. Nimelt oli mul jõululauludest juba kõrimulguni, sest hotelli lobides ja hommikusöögi ajal koguaeg jõululaulud mängisid, ja siis ma ei tahnud õhtuti nii palju süüa ka ja mingi jõuluvana ja palju kisavaid lapsi ja... ja no ei olnud üldse isu mingiks selliseks asjaks. Seega veetsime taas õhtu selles ranna-restoas, jalad liivas ja nautisime head Tai toitu.

25.12.13 hommikul tegime kajakitega väikese sõidu ja siis oli Ko Samui saarega kõik ja aeg liikuda edasi Ko Phangani saarele. Seal saarel toimuvad kuulsad täiskuuöö peod, kuhu tuleb kümneid tuhandeid inimesi. 25nda õhtul oli seal nö jõulupidu, mis siis tähendas, et rannas muss tümpsus, kutid tegid tulešõud, meie tegime drinke ja vesipiipu ja lasime rannast jalga siis kui kuidagi kitsaks hakkas muutuma. Järgmine päev läks jälle rannas eelmisest päevast taastumise peale.

27.12.13 oli üks päris pikk päev. Startisime oma hotellist kella kuue kandis hommikul, sõitsime sadamasse, siis laevaga tagasi mandrile, siis suure bussiga Phuketisse ja minibussiga Patongi ranna hotelli. Jõudsime hotelli kuskil neljaks, mis tähendas siis 10-tunnist reisi. Olime päris läbi, aga meil olid õhtuks veel plaanid, nii et ei saanud jokutama jääda. Läksime kiirelt randa, et enne päikseloojangut veel rannas süüa, siis tegime ennast hotellis ilusaks ja läksime jälle Bangla peale. Seekord oli meil plaan külastada nii transvestiitide šõud kui ping-pong šõud. Ja mõlemad said tehtud. Alustasime transvestiitide omaga. Koha nimi oli Moulin Rose ja see pidavat seal üks mõistlikemate hindadega olema. Etendus ise oli päris lahe, kõik kutid olid siis uhkete ja seksikate kostüümidega ja laulsid ja tantsisid. Mõned, kes endale tissid ette lõigata olid lasnud, nägid päris kobedad välja, isegi nii kobedad, et ei ütleks üldse, et tegu on mehega. Ja teised nägid ikka väga mehed välja :).

Järgmine peatus oli ping-pong šõu kohas nimega Secret vist, igal juhul Holliwoody klubi all. Nagu ka eelmises kohas, siis piletit kui sellist pole, aga kõik peavad kindaslti joogi ostma ja need hinnad on suurusjärgus 20 eurot Bacardi Breezeri eest. Šõu nimi ping-pong tuleb sellest, et naised tulistavad oma jalge vahelt ping-pong palle välja. Ja mitte ainult. Näiteks tõmbavad paela otsa pandud naelu või zilette oma august välja või puhuvad jalge vahel oleva toru kaudu tordilt küünlaid ära. Neil oli seal paar naljakat etteastet - ühele kutile rahva seest tehti massaaži ja siis jälle mõned inimesed rahvast toodi lava peale ja nad pidid ühe palja naise pealt puuvilju sööma, aga kogu ülejäänud programm oli tegelt päris nukker. Need tüdrukud ise olid täiesti arusaadavalt masendavalt tülpinud nägudega ja väga kahju hakkas neist. Hoopis rõõmsama peo leidsime kogemata ühelt kõrvalalleelt teel tagasi oma hotelli. See oli geibaaride ala, kus just parasjagu ka mõned kutid tegid tänava peal tantsu ja laulu. No ja need geid seal olid ikka vapsee diivad ja tantsisid nii ägedalt ja üdini seksikalt ja naiselikult, et täitsa kade tunne tuli peale, et tahaks ise ka nii tantsida.

28.12.13 oli meil jälle varajane väljasõit hotellist ja ees reis Jensi ja teiste eestlastega Phi Phi saartele. Käisime rannas, kus filmiti The Beach filmi, snorgeldasime kahes kohas, käisime natuke metsikumaid ahve vaatamas ja päeva nael oli rannapidu. Nagu ka Phangani saarel serveeriti siin kokteile väikestes pangedes. Ma pole kindel, aga tundus, et üks ämber võrdub suurusjärk 3-4 kokteiliga. Et siis ämbrisse läheb väike pudel alkoholi, pool liitrit pikendajat ja jääd. Arvi ütles, et ta ostis õhtu jooksul meile kahepeale 6 ämbrit, osa joogist loksus muidugi üle ääre ka ja läks teistega jagamisele, aga kui kiire arvutuse teete, siis võite arvata, kui purjust me olime :). 

Ja pidu oli niiiiiiii hea. Enamuse aja alguses vaatasime tulešõud, mis oli siin rannast palju ägedam, kui kuskil mujal randades siiani. Rahvast kaasati ka päris palju - põleva hüppenööriga hüppamine, limbo põleva ridva alt, hüppamine läbi põleva rõnga. Arvi tegi kõike kolme, mina viimast kahte. Ja muusika oli niiiii hea. Mingi hetk ma seda tulevärki enam üldse ei jälginud, vaid tantsisin nende geipoiste sarnaselt täiesti ennast unustavalt. Ma ei mäleta sellest õhtust just väga palju, aga ma mäletan, et ma olin üliõnnelik ja rõõmus ja tantsisin nonstop. Teised eestlased hakkasid riburada pidi lahkuma ja me olime vist ühe teise paari Tiidu ja Kerstiga viimased meie seltskonnast. Kui nemad ära minna tahtsid, siis otsustasime ka, et vist on aeg lahkuda. Oma hotelli jõudmiseks pidime kõigepealt väikesest linnakesest läbi minema teisele poole saart ja siis mööda mere äärt kuni meie hotellini. Aga minu jalad enam vapsee ei hoidnud mind püsti ja Tiit oli umbes samas seisus, nii et käisime kordamööda tümps-ühele poole tee äärde liiva sisse, siis tümps teisele poole põõsastesse. Ja see oli nii naljakas, ma muidkui kõkutasin.

29.12.13 päeva pohmakas ei olnudki üldse nii hull kui sellisest kogusest alkoholist oodata oleks võinud. Arvi ütles, et ta jootis mulle tagasiteel paar pudelit vett ka sisse, mida ma loomikult ei mäletanud ja mõtlesin keset ööd vetsus käies, et kuidas mul seda vedelikku nii palju sees oli. Aga et siis teise päeva Phi Phi reis nägi ette mäe otsa vaateplatvormi kõndi (pohmakaga, hurraa), kust avanes superilus vaade alla linna, randade, mere ja mägede peale. Pärast vaatepunkti anti meile aega, et šopata ja me isegi käisime ringi, aga mu pea ei suutnud absoluudselt midagi ära otsustada, nii et me ei ostnud mitte midagi. Pärast lõunasööki mereandide restoranis suundusime tagasi Phuketile ja meie sõitsime sealt edasi lennujaama, et sõita Malaisiasse Kuala Lumpurisse. Jõudsime oma hotelli öösel. Algul pandi meid mingil põhjusel suitsetajate korrusele ja tuba haises suht korralikult tubaka järgi. Läksime siis retseptsiooni tagasi ja ütlesime, et seal me küll ei suuda olla ja selle peale upgrade'iti meid hoopis ägedamasse tuppa, kust avanes vaade ka Petronas Tower'itele.

30.12.13 hommikul magasime nii kaua, et ei jõudnudki hotelli hommikusööki sööma minna. Sõime hommikust üle-tee kaubanduskeskuses, vaatasime paari poodi ka ja liikusime edasi Petronase tornide alla veemaailma. Haide söötmine polnud üldse nii põnev kui oleks võinud oodata, neil tundusid kõhud liiga täis juba olevat, aga muidu oli keskus päris kena. Käisime ka Petronase kaubanduses ringi ja mingites kohtades vist veel, aga tundsin juba lõunast alates, et mul kõhus on kuidagi raske. Ja Arvi enesetunne polnud ka just eriti kiita, tal oli jube kurguvalu. Läksime tagasi hotelli ja ma olin selleks hetkeks ikka täiesti läbi omadega. Oligi siis nii, et oksendasin, nii et hing kinni, teisest otsast tuli täpselt samamoodi kõik välja. Ja palavik oli kõrge. Arvil tekkis köha ja ka palavik, aga madalam kui mul.

31.12.13 möödus hotellis. Proovisin palju magada ja vett juua ja mida iganes teha, et õhtuks ilutulestikuks jalgel olla, aga tegelt olin ikka päris kutu. Ja jäigi aastavahetusel õue minemata, vaatasime ilutulestikku läbi oma klaasist seina ja ilmselt see vaade polnudki eriti kehvem kui õues oleks olnud, aga kogu melu jäi küll absoluudselt saamata...

01.01.14 oli mul suht elu juba sees ja Arvi tundis ka ennast hommikul normaalsemalt, nii et tšekkisime ennast hotellist välja, jätsime kotid lobbisse ja läksime linna peale kolama. Käisime teletornis vaadet uudistamas, kolasime kaubanduses (sain mõned superilusad kleidid!) ja jõudsime natuke enne 9-t õhtul Petronase tornide juurde parki. Seal olid ilusad värvilise valgusega purskkaevud ja jäime muru peale natukeseks istuma ja vaadet nautima. Kell 9 oli seal ka väike 5-minutiline värvimuusika šõu. Ja pärast seda küsis Arvi mu käest midagi, mida ma olen juba pikkisilmi kõik need aastad oodanud: et kas ma tuleksin talle naiseks :D. Ja no otseloomikult vastasin ma ühe õnneliku "Jaa!" Nii et aega läks, aga nüüd siis oleme kihlatud!

Ööseks seadsime lennujaama poole, sest kell 3 öösel või nii hakkas meie pikk tagasireis. Ja ongi sellest seiklusest kõik!