17. Bye-bye Paderborn

Heips!

Alustan kirjutamist taas suure mäluaguga. No lihtsalt ei ole meeles, mis nädal aega tagasi juhtus. Aga pooleli jäin teisipäeva päevast... ehk siis vaba päev Osnabrückis, aga mis siis me tegime... Päeval oli Arvi loengutes, siis mingi aeg vist kodus ja õhtul läks ühele JCI üritusele Cyprianiga. Ja arvake ära, kes särki triikis ja pükse viikis :D Ikka perenaine Margit. Enivei, neil kestis see asi päris pikalt. Pidime õhtul veel välja minema, aga nad jõudsid nii hilja, et ei jõudnud enam kuskile. Kolmapäeval oli Arvi koolis jälle, käisin taga koos ka ühes loengus, kuulasime mingit ettekannet ja Arvi tegi vene keele kodust ülesannet :)

Õhtul olin ma kodus ja Arvil venekeeletund. See pidi tal 19.30 lõppema, nii et ma siis ootasin kodus 19.45 toit soojas, et millal mees koju tuleb :) Aga ei tuldnudki... ja ootasin ja ikka ei tulnud. Olin köögis ja telefon oli Arvi toas, mõtlesin, et helistan talle. Läksin ja võtsin siis telefoni ja vaatasin, et mingid vastamata kõned, helistasin tagasi, pandi toru ära, helistasin Arvile, kõne ei läind minsipärast läbi... ja ootasin edasi. Nüüd ma saan aru naistest, kelle mehed on õhtu läbi tööl :) Aga lõpuks muska ikka jõudis, üheksa paiku - selgus, et nad said õhtul mingit inglise keele esseed kirjutada ja ta üritas mulle helistada, aga telefoni kaart sai tühjaks ja siis laenas kelleltki teiselt telefoni, aga siis mai võtnud vastu, sest olin köögis. Juhtub.

Aga õhtul läksime ikka välja. Cypriani ja ta tüdrukuga, Katja oli vist nimi. Selline hästi pikk ja peenike blond tüdruk, Cyprianist parajalt pikem, aga oma välimusele vaatamata jättis väga asjalikku mulje. Istusime ja jõime veini, hiljem läksime meie juurde ühte filmi vaatama. Magama saime üsna hilja ja järgmine päev oli jälle kell 6 äratus ja Paderborni poole teele.

Võite arvata, kui suur uni mul oli tööjuures. Suurt midagi teha ka enam polnud. Nii et üli-igav. Aga kuidagi saime ikka päeva õhtusse. Aga mis õhtul juhtus... ei mäleta, kas midagi üldse juhtus...

Reedel võtsin taas ette tee muska poole. Jõudsin vist viiest sinna, käisime poes ja ma hakkasin teda sünnipäeva-peo-ettevalmistustes aitama. Vorpisin võileipse ja tükeldasin mingied õunu ja värke. Arvi tegi aga kräsupea koogi - maitses ülihästi. Ta on ikka nii andekas. See on ainus pilt, mis ma teha jõudsin, sest siis sai aku tühjaks ja ma tarkpea ei võtnud laadijat ka kaasa.

Rahvas hakkas tulema nats pärast kaheksat. Ei oskagi peost väga midagi rääkida, söödi-joodi-tantsiti. Aa üks eesti tüdruk oli ka seal - Paula. Ta õpib juba tegelt oktoobrist alates siin, aga mitte Arviga ühes koolis, nii et sellepärast nad ei puutunud varem kokku. Õpib sellist asja nagu cognitive science. Mingi väga keeruline asi. Igal juhul läks osa rahvast mingist hetkest kluppi ja siis hakkas asi ära vajuma. Kolmest oli asi läbi. Arvi oli suht pahane, et osa rahvast kluppi läks, et nagu miks oli vaja minna... oleks veel et oleks plaanitud minna ja kõik lähevad... aga noh, fun oli meil ikkagi.

Laupäeval magasime vast 11-ni ja siis läksime Cypriani ja Katjaga väikesele väljasõidule. Mingi linn 30-40 kiltsa Osnast eemal. Seal oli selline huvitav asi. Ei oskagi sellele nime anda, aga kaugelt nägi välja nagu pikk-pikk sein, nagu kaitsemüür. Kui lähemale läksime, siis nägime, et mööda seina jookseb vesi alla, ja kui veel lähemale, siis nägime, et sein oli tehtud üksteise peale laotud puuokstest. See vesi, mis alla voolas, oli soolane, mineraalvesi vms. Nii et oksad olid juba sellise suure soolakihi all. See sein oli nii lai, et seal sees sai ka olla... seda on ikka nii keeruline seletada aga kui Cypriani käest pildid saan, siis saate ise vaadata. Seal müüri sees oli selline aurusauna moodi asi ka, hästi soolane aur oli seal.

Läksime selle müüri juurest ära ülejäänud linna tsekkama. Seal oli hästi palju rohelist. Üks linnutiik oli, nägime seal pardiema viie väikese pojaga, paterdasid ringi seal - niiiii armsad. Ja siis oli seal mingi selline aed, kus korraldatakse kontserte või midagi, ja seal sai malet mängida ka nende suurte nuppudega. Arvi ja Cyprian mängisid, Arvi võitis. Mängimise ajal kuulsime kõrvalolevast kohvikust mingit keelpilliansamblit vms, tegime Arviga väikese viinivalsiringi muru peal... et siis kokkuvõttes oli hästi mõnus ja tsill. Õhtul oli vist väike pokkeriring jälle, jõime eelmisest õhtust ülejäänud veini kamba peale ära. Ostsime nimelt viieliitrise veini reedel (see oli ilgelt odan, eesti rahas äkki mingi 70 krooni ja maitse oli ka täitsa ok) ja laupäeval oli seda alles äkki mingi 1,5 l. Niisiis pühapäeva juurde... meeles on see, et vaatasime Rohelist miili... ja jooksmas käisime... aga mida veel... ei tule meelde, ju siis ei olnud midagi nii erilist.

Esmaspäeval olin siin jälle püha, ülla-ülla. Sõitsime lõunaajal Paderborni, panin oma fotoka laadima ja vaatasime koos sarju läpakast. Kella kuueks läksime Deutsche Hausi. Olime seal aieseci rahvaga, nö minu ärasaatmispidu, kuigi rahvast oli vähe - neli poissi ja üks tüdruk :) Sõin mingit asja, mille nimi oli Havai pann :D Aga väga hea oli, hunnik liha ja kartulit ja igast värsket jama kõrvale. Pärast seda läksime Caroline'i sünnale, ta ka üks aieseci tüdruk. Kesköö paiku läksime koju.

Arvil oli esialgu plaan teisipäeval tagasi sõita ja kooli minna, aga see jäi ära :) Mina läksin hommikul tööle ja tema jäi koju sarju vaatama (How I met you mom), kui ma nelja-viie paiku jõudsin, siis ta ikka vaatas. Tegime väikse söögi, käisime poes, võtsime jätsi ja koorelikööri ja vaatasime koos edasi. Mis seal ikka muud teha oli. Õhtul kümne paiku läksime Qbarnasse, sinna salsakluppi. Rääkisin esmaspäeval aieseci rahvaga, et nad võiksid pärast oma koosolekut ka Qbarnasse tulla, ja kui ma kohale jõudsin, olidki nad kõik seal, päris hulgakesi. Lisaks veel Alex ja hiljem Oscar ka. Need pildid on mul üleval ka praktika kaustas siis: http://www.imagestation.com/members/margitvaaks

Tantsisime tiba, ma rüüpasin taas veini ja kesköö paiku läksime kõik koju, kõigiga hüvastijätmine läks suhtelist kuivalt :) ainult siis kui Rüdigeri kallistasin, tuli väike pisar silmanurka.

Kolmapäeva hommikul läks muska rongi peale. Ma magasin veel tunni, tulin üles, asjatasin nats ja läksin siis välja, mõtlesin, et ostan nats kooki, et saaks töökaaslastega pärast lõunat kooki ja kohvi süüa-juua. Käisin ühes saiakestekohas (siin on sellised eraldi pagariärid, mitte nagu meil, et saiakesi müüakse supermatketites), aga ei näinud seal mingi head, sõitsin teise ja seal ei olnud üldse midagi. Nii et jäingi tühjade kätega. Aga no see selleks, üks kook ees või taga. Töö juures oli suht igav ja väss, Jörg küsis ühe mu suure haigutuse peale, et kas oli raske öö :)

Käisime lõunal ära ja arhiveerisin kõik oma meilid ära ja panin paberid korda jne ja siis Helmut kutsus meid oma kabinetti. Pidas seal kõne, et kui tubli ja hea ja tark ja osav ma ikka olen ja kui palju abi minust oli jne, mul muidugi pilk maas koguaeg, sest nii piinlik oli. Ja siis ültes, et neil on mulle väike kingitus ka. Ma põhimõtteliselt ikka jah ootasin neilt kingitust, aga arvasin, et see võib olla mingi vein vms, sest nad teadsin, et ma siin koguaeg veini joon. Aga kui ma oma kingitust nägin, pidin tooli pealt maha kukkuma - nad kinkisid mulle läpaka!!! Nagu täiesti kreisi, ma poleks sellist asja elu sees oodanud. Istusin seal tükk aega suu ammuli. Ja siis kui suu kinni sain, jätsin kõigiga hüvasti, väike pisar silmanurgas ja asusin kodu poole, et pakkima hakata.

Mingi hetk tuli Alex minu juurde, andsin talle laenatud padja tagasi, vahetasime nats pilte ja jätsime hüvasti. Siis läksin Frederiku juurde, et mõned DVD-d saada. Kui ta juures diivanil istusin, siis nägin kahte ühesugust pulti ja küsisin, et milleks need on. Tegemist oli sellise laheda mänguga nagu Wii-Sports. Põhimõte on selline, et hoiad seda pulti käes ja siis näed telekast pilti. Pult annab telekasse sinu liigutused edasi, ehk siis näiteks mängisime bowlingut ja tennist, ise vehid seal puldiga teleka ees nagu päriselt mängiks ja telekas näed siis, kuidas su tegelaskuju ringi jookseb ja palle taob. ÜLILAHE!!! Aga aega ei olnud palju, nii et veel üks hüvastijätt ning taas koju.

Asju oli mul ikka üle mõitsuse palju. Olin juba kaks kohvritäit varem Arvi juurde ära viinud, aga sain siiski veel ühe kohvritäie + hästi suure spordikoti täie. Ja oi kui raske see kõik oli. Sellest ei tahaks väga pikalt rääkida, kuidas ma vale bussi peale istusin ja tund aega hiljem rongi peale jõudsin, vahetades busse kolm korda oma kahe tonnise kotiga, sest sellest rääkimine rikub tuju ära. Aga Osnas oli Arvi vastas ja siis oli kõik hästi jälle. Poisid tegid õhtul väikese pokkeriringi, jõime Arviga cuba libret jälle (tal on seda alkot kapis ikka oli kui palju veel) ja oli väga mõnus. Praegu istun Arvi koolis, tal peaks 10 mintsa pärast loeng lõppema, siis lähen panen oma pangakonto kinni ja siis paistab, mis saama hakkab.

Et siis endiselt on plaanis Eesti jõuda esmaspäeva õhtul, teisipäeval otsustasime empsiga teaduskonna päevale minna ja pärast seda peaks Tln-a poole liikuma hakkama. Arvan, et kirjutan Eesti jõudes veel viimase jutu siia, panen viimased pildid üles ja siis ongi selleks korraks lugu läbi. Oli tore :D

16. Elu on ilus

Sauka jälle!

Mõnna-mõnna-mõnna, laman siin Arvi voodis praegu, ta läks ise just kooli. On teisipäev. Aeg jälle eelmine nädal kokku võtta. Väike hoiatus ette, et mul on preaegu aega ja tahtmist pikalt kirjutada :)

Niisiis. Kolmapäeval sõitsin pärast tööd Osnabrücki, sest neljapäev-reede olid siin pühad jälle. Ma tulin ise tipa-tapa rongijaamast ja Arvi koolist, saime täpselt Arvi maja ees kokku, hea ajastus. Käisime tiiru poes, sest Arvi tahtis Pariisi-reisi jaoks asju kaasa osta. Õhtul vaatasime vist filmi, muud suurt midagi ei teinud.

Neljapäev läks ka suht rahulikult, va see väike asi, et käisin Saksas esimest korda kinos ühte uut tantsufilmi vaatamas - Stomp the Yard. Tantsufilmidega on see hea, et rõhk ei ole rääkimisel. Kuigi sain täitsa palju aru. Kinost koju, kiire söök ja rongijaama poole teele. Arvi buss läks nimelt rongijaama juurest. Seal rahvas ootas juba, vaatasid et misasja, et kas ma tulen ka kaasa Pariisi. Aga ei, mina läksin kümnese rongi peale. Mis tähendab, et jõudsin südaööl Paderborni ja oi kui väsinud ma olin ja muidugi ei läinud enam ühtegi bussi ka. Kuigi ega see jalaminek ka nüüd väga palju aega ei võtnud, mingi 15 mintsa umbes.

Reedel ärkasin lõunaajal, rääkisin empsiga nats skype'is juttu ja läksin linna peale. Eesmärk oli Arvile kingitust otsida, aga sai ka muid asju soetatud. Õhtul läksime aieseci rahvaga välja istuma. Üks mingi selline pubi moodi koht, istusime õues, sest suht soe oli. Ja no seal olid need gaasilambid ka või kuidas neid kutsutakse, mis sooja andsid. Ja tekid olid ka. Ma ikka aeg-ajalt imestan, kui ausad inimesed sakslased ikka on. Kauplused hoiavad lihtsalt tänava peal oma kaupa ja... ja keegi ei varasta. Meil on igal asjal turvaelement küljes ja turvamehed ja kaamerad ja mis kõik.

Aga enivei. Et siis istusime seal, mingi kümnekesi äkki. Kõik jõid õltsi, ma veini jälle :D Mingi hetk Sandra (see tüdruk, kellega esmalt suhtlesin praktika asjus) küsis, et kas ma tean, mis värk Kellyga (Hiina tüdruk, kes muga koos töötab) on. Ma tegin suured silmad, et mis taga on siis? Sandra ütles, et ta läheb töölt ära, et ei taha siin enam olla. Aga kuna ta on hästi kinnine, siis ta ei tea isegi, mis see põhjus on. Aga mul polnud ka õrna aimugi, sest mai suhtle taga üldse, ta on nii teistmoodi, mai oska taga kunagi millestki rääkida, hommikul teretame, kui ma ta laua juurest mööda lähen, aga see on ka kõik. Ta oleks muidu pidanud aasta lõpuni veel praktikal olema. Aga samas nii palju kui ma Javierilt kuulnud olen, siis ega see töö, mis nad teevad, eriti põnev just ei ole. Nii et selles mõttes on arusaadav. Kui ma peaks aasta aega iga päev mingeid arveid sisse toksima, siis viskaks ka kopa ette.

Aga siis edasi. Istusime seal siis, jõime ja rääkisime juttu, tasakesi hakkas rahvast vähemaks jääma, lõpuks olime kolmekesi, mina, Frederik ja Rüdiger. Mõtlesime, et ei ole veel aeg koju minna, et lähme kuskile edasi. Aga et kuhu siis. Tegin ettepaneku, et lähme minu juurest läbi ja vaatame netist, mis kuskil toimub. Nii hea on ikka kesklinnas elada, igale poole jõuab viie mintsaga. Mõeldud-tehtud. Käisime minu juures ära ja otsustasime, et lähme Saphosse. See on selline rokkarite koht tegelt. Aga ma ja Frederik polnud kunagi käind seal ja mõtlesime et lähme proovime siis ära. Ja täitsa lahe oli. Aeg-ajalt lasti sellist liiga karmi stuffi, aga enamus aja oli selline tuntud ja natuke kergem rock. Nii et lahe oli. Mingi nelja-viie vahel läksin ära koju tuttu, poisid jäid vist veel mingiks pooleks tunniks sinna.

Klubis tuli Rüdigerile meelde, et rääkisime kunagi, et ma võiks talle tantsutundi anda. Ütlesin, et kui ta tahab siis võime laupäeval teha midagi, et las helistab mulle kui ükskord silmad lahti teeb. Laupäeva hommikul sain esimese kõne kella kümne ajal. See oli Oscar, salsaõpetaja. Olime kokku leppinud, et lähme õhtul Qbarnasse, aga tal tuli midagi vahele, nii et andis mulle varakult teada, et ei saa tulla. Mis seal ikka, magasin edasi... 12 ajal saatis Rüdiger sõnumi, et ta tuleb ühe ajal minu juurde. Lugesin sõnumi läbi ja magasin edasi. Nats enne ühte ajasin ennast püsti, kiire hommikusöök ja värgid ja Rüdiger oli täpselt kell üks mu ukse taga. Võtsime siis mu läpaka ja asusime ülikooli poole teele.

Mõtlesin, et võtame mingi klassivõtme, aga ülla-ülla, seal on kõik klassid lahti, astu sisse kuhu tahad ja tee seal mis tahad. Panin muusika mängima ja hakkasin mõtlema, et mis me siis teeme. Teemaks oli hip-hop. Mäletan, kuidas ma seda ise õppisin Britta juhtimise all. Algus oli ikka nii puine ja koomiline. Nägin trennist ju peeglist kui tobe ma välja nägin neid liigutusi tehes. Alles mõne kuu pärast tuli õige tunne sisse. Nii et siis kuidas õpetada kellelgi ühe päevaga see tunnetus selgeks? Ega ilmselt ei õpetanudki, aga midagi me seal ikka tegime, tantsu moodi see väga ei olnud, aga lihtsalt et rütmitunnetust saada jne. Näitasin Rüdigerile mingeid videosid ka, mis mul koolitantusust ja esinemistest arvutis olid. Siis tuli teemaks, et ta käib capoeiras (mai tea, kuidas seda kirjutatakse...), kuigi on seal veel väga algaja, nii et midagi ette näidata väga ei ole.

Pärast tantsutundi läksime kesklinna istuma, sõime jätsi ja niisama pläkutasime. Pärast seda läksin koju.... ei teagi, mis seal tegin. Kolasin vist niisama netis ja mängisin nats ja... mingi hetk Rüdiger saatis ühe capoeira video. See oli ikka nii lahe. See on nagu põhimõtteliselt võistluskunst, aga seal tehakse hästi palju igast saltosid ja muid vigureid, ja see on just see, mis mind huvitab. See rusikatega vehkimine jätab mind külmaks, aga hüpped ja saltod ja stuff on ülilahe.

Niisiis. Laupäeva õhtu, jälle aieseci rahvaga väljas. Kohe minu maja juures, ümber nurga on koht nimega Cafe & Bar Celona, mida lühidalt barcelonaks kutsume. See on selline koktelibaar, mis on paljudes linnades ja seal on alati mingist kellaajast kokteilid poole hinnaga. Ja need kokteilid on oi kui head. Eriti Pina Colada. Muahh, heavenly. Et siis jälle istusime seal ja jutustasime. Aga olin vist ainult kaks tundi, sest väss oli eilsest veel peal, nii et kesköö paiku läksin koju tagasi.
Pühapäeval käisin sulgpalli mängimas. Hästi lahe oli, kahju, et ma seda võimalust varem ei avastanud. Jälle suht uskumatu, et lähed ülikooli sprodihalli ja võtad seal ühe väljaku ja lihtsalt mängid, seal oli päris palju rahvast mängimas, kokku mingi 6 väljakut vist. Et ei pea mingit aega ega saali kinni panema ega midagi.

Ülejäänud päeva olin kodus. Hakkasin ühte Frederiku käest saadud sarja vaatama. Ja vaatasin ühe päevaga terve esimese hooaja läbi, nii huvitav ja naljakas oli. Sarja nimi siis - How i met your mom. Kuigi sarja viimane osa oli kurb, võttis pisara silmanurka.

Hommikul oli jälle aeg üle pika aja tööle minna. Olime tööl kahekesi, mina ja Jörg, sest Wichtrud on see nädal puhkusel. Mingi hetk tuli Axel (Kelly ja Javieri ülemus) meie laua juurde ja küsis, et millal siis pidu on. Mõtles minu ärasaatmispidu. Ma ültesin, et mai tea mingist peost midagi, et kui ta pidu tahab, siis mul pole midagi selle vastu, kui ta ise selle korraldab :) No ja siis nad hakkasid Jörgiga midagi arutama, mõlemal ilgelt kaval nägu peas, nii et ma siin ootan juba põnevusega, mis mind viimasel tööpäeval ees ootab. Peaks ikka mingi koogi ja shampuse kaasa võtma viimane päev. Aa, ja kui Axel tagasi oma laua juurde läks, siis Jörg ütles mulle tasakesi, et: "He is a fan of your smile". Ja kusjuures kui mõelda, siis ta jah püüab mind koguaeg naeratama panna. Nagu ka kõiki teisi naisi, kes tööjuues on :)

Nii... et siis tööjuures sain teada, et ei pea teisipäev-kolmapäev töötama ja see oli väga hea uudis, saatsin Arvile meili (telefonikaart sai just õigel ajal tühjaks), et tulen juba täna tema juurde, sain vastuse, et olen väga oodatud :D

Enne rongi peale minekut käisin telefonipoest läbi, et uut kaarti sisse osta. Kuna olen veel lühikest aega siin ja ilmselt selle ajaga kaarti tühjaks ei räägi, siis küsisin müüja käest, et kas saan sellega välismaal ka rääkida. Müüja küsis, et kas ma mõtlen Eestimaal. Mul jäi karp lahti, et misasja, kust see välja paistab, et ma Eestist olen? Küsisin, et kas ta teab mind, ütles, et oli sellel aieseci infoõhtul, kuhu ma ka korraks tulin ja ennast lühidalt tutvustasin. Nii et ma olen ikka vapsee tuntud linna peal juba :D

Et siis kodust läbi ja rongi peale. Osnabrückis oli muska mul vastas, käisime poes, ostsime jäätisetorti ja läksime koju. Arvi räääkis oma Pariisireisist, vaatasime pilte. Siis lõime shampusepokaalid kokku, sõime jätsi ja lebotasime õhtul vannis veel. Need vanniskäigud on ikka nii mõnusad. Et siis jõuan nüüd pealkirja juurde, et elu on ikka nii ilus. Mõtleisme Arviga, et kõik oleks ikka nii teist moodi, kui ma poleks siia praktikale tulnud. Ikka väga teist moodi... et siis hea, et kõik on nii läinud nagu läinud on. Ja äraminemise peale väga mõelda ei taha. Ühest küljest tahaks küll juba Eesti, aga samas on siin ka nii hea olla. Aga elu läheb edasi :) nii et kahe nädala pärast tulen teen teile kõigile juba suured kallid!!!

Seniks sauh!

15. Lõpp juba paistab

Hei-hoo!

Vaatan siin just et mingid imelikud tüübid kirjutavad mulle Orkutis. Aga mul pole kõige vähematki tahtmist neile midagi vastata. Istusin just Björniga köögis, sain teada, et ta on 29. Kõik sakslased on nii vanad ja meie mõistes ei ole neil ikka selleks ajaks veel mingit elu. Ma tahaks küll juba miskit pere moodi asja selleks ajaks. Aga noh, eks nad ise teavad. Ja töö juures sain üks päev teada, et Wichtrudil ei olegi lapsi. Et oli karjäär ja kõik ja ei jõudnudki lõpuks ühtegi teha... kurb.

Eelmine kord jäin pooleli teisipäeva õhtust. Enne nädalavahetust suurt midagi ei toimunudki. Ilmad olid halvad ja olemine nohune-köhane, nii et passisin kodus ja vaatasin Family Guy'd. Ja eurovisiooni ka. Aga reedel taas Osnabrücki, rongiliiklusega on siin mingi jama, pidin Herfordis teist rongi ootama tavalise 3 mintsa asemel tund aega, nii et jõudsin tund hiljem, kobistasin oma asjadega Arvi juurde, sõime ja tegime paar koksi, et ennast klubiks ette valmistada :)

Ja varsti oligi siis Alandosse minek. Jõudsime nii vara, et klubi oli jumala tühi, a no mis seal ikka, ongi hea kui põrandal palju ruumi on, tantsisime seal siis kolmekesi (Richard oli ka). Mõne aja pärast tuli mul jonn peale... et muusika ei ole hea ja jalad valutavad jne. Aga kui Arvi kurja nägu tegi selle peale, siis mõtlesin, et parem oleks oma suu kinni hoida. Aga õnneks oli tal ka väike väss või midagi vist, et väga kaua enam ei olnud. Kuigi muusika läks kõvasti paremaks, aga jalad valutasid ikkagi.

Hommikul oli vara äratus. Plaanisime Hamburgi minna, läksime ka. Kolasime mööda poode, käisime jõe ääres, kus oli mingi ilge möll, hunnik laevu ja rahvast ja helikoptereid ja mida kõike. Oli mingi festivali moodi asi. Shoppamine väga palju tulemusi ei andnud, muska ostis ühe tuuleka ja ma Intsule pusa, loodan, et on ikka paras... pole veel ära mõõtnud, sest jätsin selle Arvi juurde. Endale ei saanud midagi.... aga selle eest käisin eile Paderbornis linna peal ja sain üht-teist.

Et siis kus ma jäin... aa... kui laupäeva õhtul siis tagasi jõudsime, vaatas hunnik rahvast meie juures Eurovisiooni. Jõudsime just hääletuse ajaks. Meil seal paras Ida-Euroopa rahvas koos, kõigil kired lõkkel, et kes kellele ja kui palju annab. Me Arviga olime vist ainukesed, kes vaikselt omaette istusid... Eestit niikuinii finaalis ei olnud ja ühtegi teist head laulu ka nagu ei olnud kuulnud. Kuigi see Serbia võidulaul oli küll no... kui ma esimest korda kuulsin seda neljapäeval, siis kommenteerisin just Arvile, et üks kole on laulma pandud ja viis ilusat üritavad seda kompenseerida. Ma tegelt lõpus kuulasin, et meloodia on laulul täitsa ilus, aga no oleks tore kui saaks laulu sisust ka aru ju, ja saaks kaasa laulda jne. Ei tulegi meelde, millal võitis eurivisiooni mitte-ingliskeelne laul. Ei teagi, mis kell magama jäime, aga pühapäeval ärkasime alles lõunaajal. Rääkisin emmega ka msn-is juttu. Täitsa tegus emme mul, õpib soome keelt ja :) Koju tulen, siis saame koos puhuda :)

Mõtlesin alguses pühapäeval tagasi Paderborni sõita, aga no ei tulnud sellest jälle midagi välja, jäin veel üheks ööks ja asusin esmaspäeva hommikul kell 6 teele jälle. Oi ma vihkan seda varajast ärkamist... aga õnneks sai tööpäev juba kella kolmeks läbi, nii et sain linna peale kolama minna. Oli suur plaan kõik kesklinna poed läbi kammida, aga no ei viitsind. Jäi järgmiseks korraks ka veel kohti, kuhu minna. Hinnad on suht samaväärsed eesti omadega, nii et võtab ikka mõtlema, et kas osta või mitte. Ainult jalanõud tunduvad odavamad.

Homme sõidan õhtul jälle Arvi juurde, siin on jälle pühad ja mul pikk nädalavahetus. Järgmine nädal võtab Wichtrud vist puhkuse ja Jörg sõidab mõneks päevaks Münchenisse, siis ma ka ei ole ilmselt tööl ja 28 mai on ka püha, nii et mul on jäänud tõesti ainult loetud päevad veel siin töötada. Tagasi hakkan võib-olla tulema 3ndal juunil, eks paistab.

Lõpetan nüüd, kallid!!!

14. Suur juht ja õpetaja

Ola!

Lõpetasin eelmine kord jutu sellega, et ei näe Arvit nädalavahetusel, aga ülla-ülla :)
Alustan algusest. Neljapäeval midagi huvitavat ei juhtunud. Janella oli jälle meie juures, mässasime nende aruannetega. Reedel sama jama. Ainult selle vahega, et olin ainult 12-ni tööl ja siis rongi peale ja Lage poole.

Rongijaamast korjati mind ja hunnik teisi delegaate peale ja asusime konvrentsikoha poole teele. Koht oli selline hästi mõnus maja. Mingi loodussõprade maja vms, kohe metsa kõrval. Viskasin asjad ära ja läksin uudistama. Mingi hetk tegime facide (need, kes koolitusi teevad) ja oc-ga (konverentsi organiseerijad) väikse koosoleku ja saime tuttavaks.

Ja siis hakkas pihta, avamise viisin läbi siis mina. Tegime mingi tutvumismängu ka ja rahvas läks ära workshopidesse. Mingi hetk helistas Arvi. Ütles, et tuleb ka äkki konverentsile. Ma mõtlesin, et misasja?! Aga lugu oli järgmine - tal sõber Cyprian tahtis tulla ja siis otsustasid hoopis koos tulla. Nii et sain oma muskaga esimene õhtu ringi chillida. Ega väga pikalt ei viitsigi sellest konverentsist rääkida. Nagu aieseci konverentsid ikka. Arvasin, et on lahedam aga... eks ma olen vist välja kasvand sellest aieseci-asjast. Ei paku enam nii palju rõõmu. Aga panin pildid ka üles, nii et saate mingi ülevaate kui soovi on:
http://www.imagestation.com/8278427/3919145907

Pühapäeva õhtul sain Cyprianiga Osnabrücki. Mõtlesin, et pean ikka Arvit nägema veel. Ja hea mõte oli. Aga esmaspäeva hommikul jälle 6 üles ja rongi peale. Ja tööle. Ja teisipäeval ka tööle. Ja siin ma nüüd praegu olen. Kirjutan. Aga seekord on null viitsimist, nii et tuleb vist kõige lühem postitus. Kuigi hakkas vihma sadama, siis pole ikka oma allergia-nohust üle saanud. Pea on paks otsas. Ja tuju ei ole ka hetkel midagi erilist. Tahaks juba nädalavahetust...

Avastasin, et mul on ainult kolma nädalat veel jäänud tööl olla. Ja kuna siin on jälle mingid pühad, siis on suht vähe tööpäevi jäänud, 13 vist. Ja võimalik et veelgi vähem, sest töö hakkab otsa saama. Aga mul ei ole selle vastu mitte lõige vähematki, sest siis saan Arvi juures olla. Wee :)

Juhe jookseb kokku, lõpetan nüüd ära. Kallid!

13. Pronkssõdur

Tere!

Iga kord kui ma siia maha istun ja kirjutama hakkan, tõden, et nädalatagused sündmused on nagu luuaga pühitud... no mitte ei tule meelde, mis ma tegin, kõik nädalad ja päevad on segi. Et siis... viimane postitus oli eelmine esmaspäev... üritaks siis asju meelde tuletada alates teisipäevast.

Ah jaa, teisipäeval oli aieseci koosolek. Neil võesti just uusi liikmeid ja see oli esimene koosolek uutega. Koosolek midagi erilist polnudki, hängisin niisama seal, tore inimesi näha.

Kolmapäeval käisin tiiru Frederiku juures. Tal ilgelt mõnus korter, jagab sõbraga, sellie hästi suur ja avar ja rõduga päikese poole. Sain Frederiku käest kuus hooaega Family Guy'd ja nats muid sarju ka. Et nüüd tegevust jätkub.

Neljapäeval käisin Oscari juures, selle tantsuõpetaja. Pidime alguses välja minema, aga ta helistas ja ütles, et sai teada, et peab järgmine hommik kell 5 tööle minema, et ei tahaks välja minna, et kas ma tahan tema juurde minna. No ja mis seal ikka, mis ma üksi ikka kodus passin. Ta elab ka ühikas. Aga hoopis paremas, kui mina enne elasin. Ja ülla-ülla, tal on ka rõdu päikese poole. Oscar on hästi imelik poiss. Kolumbiast pärit muidu. Imelik selles mõttes, et selline parajalt ülbe, nats kinnine... rääkis oma perekonnast, mis on kõike muud kui normaalne. 8 last peres ja keegi omavahel ei suhtle. Nagu meie väiksena ütlesime, et: "Kui sa mulle seda tagasi ei anna, siis mai räägi suga kunagi enam." No aga nende peres käiski nii. Ta ütles, et ei rääkind mõne õe või vennaga 4-5 aastat. Ja kuna ta oli kõige noorem ja teised tegid nii ees, siis tegi tema järgi. Nii et istusin siis tema juures suu ammuli ja kuulasin. Kella vaatasin esimest korda alles siis, kui Arvi helistas mingi 11 paiku. Rääkisin taga veits juttu ja läksin ära koju.

Koju jõudes sain Juhani käest teada, et Tallinn põleb, vastasin talle, et misasja, mis sa ajad. Aga võtsin siis ajalehed lahti ja ülla-ülla, täitsa sõda teil seal lahti. Olen ikka nüüd iga päev silma peal hoidnud asjal, et kas mul on ikka kuhu tagasi koju tulla :)

Reede hommikul asjad kokku ja tööle. Tööl olin, siis Arvi helistas ja ütles, et sai ikka teatripiletid, aga mul polnud mingeid riideid kaasas. Niisiis läksin pärast tööd kodust läbi ja kohe rongi peale. Mingi ime läbi jõudsin kahese rongi peale. Osnabrücki jõudsin, siis sain kokku aiesec Münsteri presidendi Natalie'ga. Rääkisime sellest konverentsist, mida nüüd nädalavahetusel juhtima hakkan. Istusime ja sõime jätsi linnas. Jutud räägitud, Arvi juurde.

Nädalavahetus on mul ka alati segamini. Aga... reede õhtu siis... ilmselt midagi põrutavat ei juhtunud, sest ei mäleta. Laupäeval läksime Wolfsburgi Autostadti. Selle pildid on ka üleval. Hästi lahe koht, nagu selline tulevikulinna moodi, maketi mulje jätab, seal Volkswageni, Audi, Bentley, Lamborghini (vist oli see, võib-olla midagi muud), Seat'i ja Skoda esindused. Käisime ringi, vaatasime ilusaid autosid. Jama oli see, et tee peal sinna läks buss katsi ja saime tund aega vähem olla seal. Oleks kauem tahtnud olla, jooksime suht kõik kohad läbi. Aga pildi peal on Audi R8 - ilgelt ilus auto, maksab kõigest mingi kahe milli ringis ja on aastani 2008 välja müüdud...

Tagasiteel läks bussis Eesti sündmuste aruteluks, meil selline rahvusvaheline seltskond ka seal koos, need Arvi koolikaaslased igalt poolt Ida-Euroopast, igalühel Venemaast oma arvamus. Kojujõudes näitasime neile videosid, mis Eestis toimub. Päris karm ikka.

Pühapäeval käisime Arviga siis teatris. Mingit Mozarti ooperit vaatamas. Arvi ei olnud kunagi ooperit vaatamas käinud. Ma mingi fänn ei ole, aga mõtlesin, et no lähen kaasa, mine tea, äkki hakkab meeldima. Aga ei hakanud. Ainus norm asi oli muusika, aga kui nad suu lahti tegid, siis oli ikka jube. Ja no aru ei saanud ma ju ka midagi. Arvi sai ka ainult siis aru, kui nad rääkisid. Aga noh, käidud-nähtud. Vaatasime, et kavas on mingi tantsuetendus vist Arvo Pärdi muusika saatel :)

Kui koju jõudsime, siis oli meil maja taga grillimine täies hoos. Vahetasime ruttu riided ja läksime ka õue. Teema läks jälle pronkssõduri peale, päris teravalt seal vaidlesime, mõned nagu hoidsid venemaa poole ja no mei saanud seda ju niisama jätta. Aga lõpus olime ikka kõik sõbrad jälle :)

Esmaspäeva hommikul läks Arvi kooli, ma jäin koju magama. Kui Arvi tuli, siis kolasime linna peal. Ostsin päikseprillid ja ühe pluusi New Yorker'ist. Õhtu poole käisime statal, Arvi tappis mu nii ära, et siiamaani lihased valutavad. Volbriöö möödus kõige vaiksemalt üldse. Ehk siis magades.

Hommikul mul oli nina ilgelt umbes. Tõsin üles, et nuusata, käisin vetsus ka ja seal on kell, aga see kell on posti taga sellise nurga all, et kõiki numbreid korralikult ei näe, nii et kell oli 5.30, aga mina arvasin, et juba 9.30. Läksin tagasi tuppa, panin tule põlema ja hakkasin Arvit üles ajama, et kuule, kell juba pool kümme, tule üles. Arvi mõtles, et mida ma jaman, ta pani kella seitsmeks äratuse ja kell pole veel helisenud. Vaatasin siis, et kell hoopis 5.30... ja ruttu voodisse magama tagasi :D Päev käisime järve ääres. Ma olin rattaga, Arvi jooksis, mingi 10 kiltsa äkki võtsime läbi. Või rohkem. Igal juhul see mäest üles-alla sõkkumine võttis mu sajaga läbi. Õhtul asjad kokku ja rongi peale, tagasi Paderborni.

Alex tuli minu juurde, tahtis niisama juttu ajada, Björn tuli ka siis minu tuppa juttu ajama. Plaanisin igast asju teha, sh blogi kirjutada, aga no ei jõudnudki. Panin ainult pesu pessu ja korraldasin oma tuba pisut (voodit ei saanud, aga sain madratsi, mis mängib suht sama välja). Hommikul uuesti tööle, kartsin, et tuleb hull päev kuna neli vaba päeva oli vahepeal, aga oli talutav, poole kuue paiku sain tulema. Aga nats stress on küll praegu. Muidu aitasin ainult Jörgi ja Wichtrudi, aga nüüd kasutab Janella ka mu "teenuseid" ja sellega on päris palju tegemist. Hetkel tundub, et veeretab kogu oma töö minu kaela, aga no mis ma öelda saan... saangi targemaks :)

Enne kui blogi kirjutama hakkasin, valmistasin ennast konverentsiks pisut ette. Ma ühest küljest suht naudin sellist esinemist ja tähelepanu, aga teisest küljest on ikka närv sees, ei ole ju kunagi varem teinud seda ja mine sa tea, äkki keeran midagi nässu. Tahaks ju, et inimestel ikka tore oleks. Elame-näeme. Järgmine kord saan juba kirjutada, kuidas läks. Nii et sellel nädalavahetusel Arvit ei näe, kuigi juba on nii suur igatsus peal :(

Enivei. Lõpetan nüüd. Aeg tuttu minna. Kallid ja hoidke Eestimaa ikka vaba!!