Iga kord kui ma siia maha istun ja kirjutama hakkan, tõden, et nädalatagused sündmused on nagu luuaga pühitud... no mitte ei tule meelde, mis ma tegin, kõik nädalad ja päevad on segi. Et siis... viimane postitus oli eelmine esmaspäev... üritaks siis asju meelde tuletada alates teisipäevast.
Ah jaa, teisipäeval oli aieseci koosolek. Neil võesti just uusi liikmeid ja see oli esimene koosolek uutega. Koosolek midagi erilist polnudki, hängisin niisama seal, tore inimesi näha.
Kolmapäeval käisin tiiru Frederiku juures. Tal ilgelt mõnus korter, jagab sõbraga, sellie hästi suur ja avar ja rõduga päikese poole. Sain Frederiku käest kuus hooaega Family Guy'd ja nats muid sarju ka. Et nüüd tegevust jätkub.
Neljapäeval käisin Oscari juures, selle tantsuõpetaja. Pidime alguses välja minema, aga ta helistas ja ütles, et sai teada, et peab järgmine hommik kell 5 tööle minema, et ei tahaks välja minna, et kas ma tahan tema juurde minna. No ja mis seal ikka, mis ma üksi ikka kodus passin. Ta elab ka ühikas. Aga hoopis paremas, kui mina enne elasin. Ja ülla-ülla, tal on ka rõdu päikese poole. Oscar on hästi imelik poiss. Kolumbiast pärit muidu. Imelik selles mõttes, et selline parajalt ülbe, nats kinnine... rääkis oma perekonnast, mis on kõike muud kui normaalne. 8 last peres ja keegi omavahel ei suhtle. Nagu meie väiksena ütlesime, et: "Kui sa mulle seda tagasi ei anna, siis mai räägi suga kunagi enam." No aga nende peres käiski nii. Ta ütles, et ei rääkind mõne õe või vennaga 4-5 aastat. Ja kuna ta oli kõige noorem ja teised tegid nii ees, siis tegi tema järgi. Nii et istusin siis tema juures suu ammuli ja kuulasin. Kella vaatasin esimest korda alles siis, kui Arvi helistas mingi 11 paiku. Rääkisin taga veits juttu ja läksin ära koju.
Koju jõudes sain Juhani käest teada, et Tallinn põleb, vastasin talle, et misasja, mis sa ajad. Aga võtsin siis ajalehed lahti ja ülla-ülla, täitsa sõda teil seal lahti. Olen ikka nüüd iga päev silma peal hoidnud asjal, et kas mul on ikka kuhu tagasi koju tulla :)
Reede hommikul asjad kokku ja tööle. Tööl olin, siis Arvi helistas ja ütles, et sai ikka teatripiletid, aga mul polnud mingeid riideid kaasas. Niisiis läksin pärast tööd kodust läbi ja kohe rongi peale. Mingi ime läbi jõudsin kahese rongi peale. Osnabrücki jõudsin, siis sain kokku aiesec Münsteri presidendi Natalie'ga. Rääkisime sellest konverentsist, mida nüüd nädalavahetusel juhtima hakkan. Istusime ja sõime jätsi linnas. Jutud räägitud, Arvi juurde.
Nädalavahetus on mul ka alati segamini. Aga... reede õhtu siis... ilmselt midagi põrutavat ei juhtunud, sest ei mäleta. Laupäeval läksime Wolfsburgi Autostadti. Selle pildid on ka üleval. Hästi lahe koht, nagu selline tulevikulinna moodi, maketi mulje jätab, seal Volkswageni, Audi, Bentley, Lamborghini (vist oli see, võib-olla midagi muud), Seat'i ja Skoda esindused. Käisime ringi, vaatasime ilusaid autosid. Jama oli see, et tee peal sinna läks buss katsi ja saime tund aega vähem olla seal. Oleks kauem tahtnud olla, jooksime suht kõik kohad läbi. Aga pildi peal on Audi R8 - ilgelt ilus auto, maksab kõigest mingi kahe milli ringis ja on aastani 2008 välja müüdud...Tagasiteel läks bussis Eesti sündmuste aruteluks, meil selline rahvusvaheline seltskond ka seal koos, need Arvi koolikaaslased igalt poolt Ida-Euroopast, igalühel Venemaast oma arvamus. Kojujõudes näitasime neile videosid, mis Eestis toimub. Päris karm ikka.
Pühapäeval käisime Arviga siis teatris. Mingit Mozarti ooperit vaatamas. Arvi ei olnud kunagi ooperit vaatamas käinud. Ma mingi fänn ei ole, aga mõtlesin, et no lähen kaasa, mine tea, äkki hakkab meeldima. Aga ei hakanud. Ainus norm asi oli muusika, aga kui nad suu lahti tegid, siis oli ikka jube. Ja no aru ei saanud ma ju ka midagi. Arvi sai ka ainult siis aru, kui nad rääkisid. Aga noh, käidud-nähtud. Vaatasime, et kavas on mingi tantsuetendus vist Arvo Pärdi muusika saatel :)
Kui koju jõudsime, siis oli meil maja taga grillimine täies hoos. Vahetasime ruttu riided ja läksime ka õue. Teema läks jälle pronkssõduri peale, päris teravalt seal vaidlesime, mõned nagu hoidsid venemaa poole ja no mei saanud seda ju niisama jätta. Aga lõpus olime ikka kõik sõbrad jälle :)
Esmaspäeva hommikul läks Arvi kooli, ma jäin koju magama. Kui Arvi tuli, siis kolasime linna peal. Ostsin päikseprillid ja ühe pluusi New Yorker'ist. Õhtu poole käisime statal, Arvi tappis mu nii ära, et siiamaani lihased valutavad. Volbriöö möödus kõige vaiksemalt üldse. Ehk siis magades.
Hommikul mul oli nina ilgelt umbes. Tõsin üles, et nuusata, käisin vetsus ka ja seal on kell, aga see kell on posti taga sellise nurga all, et kõiki numbreid korralikult ei näe, nii et kell oli 5.30, aga mina arvasin, et juba 9.30. Läksin tagasi tuppa, panin tule põlema ja hakkasin Arvit üles ajama, et kuule, kell juba pool kümme, tule üles. Arvi mõtles, et mida ma jaman, ta pani kella seitsmeks äratuse ja kell pole veel helisenud. Vaatasin siis, et kell hoopis 5.30... ja ruttu voodisse magama tagasi :D Päev käisime järve ääres. Ma olin rattaga, Arvi jooksis, mingi 10 kiltsa äkki võtsime läbi. Või rohkem. Igal juhul see mäest üles-alla sõkkumine võttis mu sajaga läbi. Õhtul asjad kokku ja rongi peale, tagasi Paderborni.
Alex tuli minu juurde, tahtis niisama juttu ajada, Björn tuli ka siis minu tuppa juttu ajama. Plaanisin igast asju teha, sh blogi kirjutada, aga no ei jõudnudki. Panin ainult pesu pessu ja korraldasin oma tuba pisut (voodit ei saanud, aga sain madratsi, mis mängib suht sama välja). Hommikul uuesti tööle, kartsin, et tuleb hull päev kuna neli vaba päeva oli vahepeal, aga oli talutav, poole kuue paiku sain tulema. Aga nats stress on küll praegu. Muidu aitasin ainult Jörgi ja Wichtrudi, aga nüüd kasutab Janella ka mu "teenuseid" ja sellega on päris palju tegemist. Hetkel tundub, et veeretab kogu oma töö minu kaela, aga no mis ma öelda saan... saangi targemaks :)
Enne kui blogi kirjutama hakkasin, valmistasin ennast konverentsiks pisut ette. Ma ühest küljest suht naudin sellist esinemist ja tähelepanu, aga teisest küljest on ikka närv sees, ei ole ju kunagi varem teinud seda ja mine sa tea, äkki keeran midagi nässu. Tahaks ju, et inimestel ikka tore oleks. Elame-näeme. Järgmine kord saan juba kirjutada, kuidas läks. Nii et sellel nädalavahetusel Arvit ei näe, kuigi juba on nii suur igatsus peal :(
Enivei. Lõpetan nüüd. Aeg tuttu minna. Kallid ja hoidke Eestimaa ikka vaba!!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen