38. Puhkus paradiisis

Hei kõigile!

Selle postituse eesmärk on siis teid kõiki kadedaks teha, et kui äge puhkus meil Tais oli :). Aga tegelikult ka jagada meie muljeid teistele reisi planeerijatele. Kirjutan reisist päevade kaupa:

11.12.13 õhtul oli meie väljalend Tegelist. Mul oli juba eelmisel õhtul kõik pakitud, aga Arvil oli tööl nii kiire, et tal jäi kõik suht viimase hetke peale. Läksime kodust nii ära, et meil olid juba jalanõud jalas, kui Arvi viimasele emailile send-nuppu vajutas, ja siis tormasime metroo peale. Minnes oli meil paaritunnine vahepeatus Abu Dhabis ja 12.12.13 õhtul maandusime Kuala Lumpuris. Seal olime ühe öö lennujaama lähedal olevas hotellis ja järgmisel päeval panime lennukiga edasi Phuketisse.

13.12.13 pärastlõunas maandusime Phuketis. Valisime transpordiks väikese minivani, ja arvestasime sellega, et ilmselt väga kiirelt me hotelli ei jõua, sest teisi peal olevad inimesi viiakse ka järge mööda nende hotellidesse, aga kuna vahemaa kokkuvõttes oli lühike, siis ei kartnud me seda, mis tegelikult juhtus. Nimelt siis nad ehitavad seal mingit tunnelit või miskit ja liiklus on lihtsalt võimatu. Meil läks vist mingi 3 tundi, et oma hotelli jõuda ja selleks ajaks hakkas päike juba loojuma. Läksime siiski veel kiirelt randa ja Arvi hullas natuke lainetes :). Õhtu veetsime hotellis, mis tundus üsna inimtühi.

14.12.13 oli meil juba esimene reis planeeritud. See oli reisifirmaga Love Andaman ja reis viis Similani saartele. Kell 6 hommikul võeti meid hotellist juba peale ja hakkasime sõitma sadamasse, kust kaatrid inimesi sinna saarte peale viivad. See maapealne sõitmine võttis jälle sigapalju aega. Lisaks veel siis seal sadamas ootamine, et millal reis ükskord välja läheb. Ma arvan, et mingi hetk 10 ja 11 vahel alles saime laeva peale ja sõit esimese saareni võttis üle tunni. Kärsitud nagu me oleme, olime me üsna häiritud sellest olukorrast. Esimese saare peal lasti meil ca 30 minutit rannas lebotada ja siis oli lõunasöögi aeg. Lõunasöök oli kastides kaasa võetud maha jahtunud Tai toit, mida siis seal saarel metsa sees jagati. Positiivset elamust just ei saanud. Aga nälga ka ei jäänud.

Edasi läksime järgmise saare juurde, kus oli snorgeldamine. Lootsime ilusaid koralle näha, aga tuli välja, et maailmamere temperatuuri tõusu tõttu on korallid oma värvi vähemalt kaugelt vaadates ära kaotanud, nii et snorgeldades olid nad lihtsalt ühtlaselt beezid ja ainult kalad olid ilusad värvilised. Järgmine snorgeldamise sihtpunkt nägi umbestäpselt samasugune välja. Viimane koht, kuhu meid viidi oli saar number 9 ja seal oli hästi ilus rand, aga kuna kogu see reis oli selline konveiermeetodit meenutav (paati-sööma-paati-vette-paati-vette-paati-maale, kiiresti-kiiresti), siis jõudsime seal ka ainult üleval vaatepunktis ära käia ja kui tagasi olime, siis enam rannas lebotada aega polnudki. Pandi meid tagasi kaatri peale ja ootas pikk tee tagasi hotelli.

Juba hommikul saarte poole minnes tundus, et mõnel asiaadil oli merehaigus (olid nad tailased või hiinakad või kes, täpselt ei saanud aru), ja siis kui paat seisma jäi, siis tõmbas neil kõigil ikka ära ja oksendasid seal üksteise võidu. Need, kes parasjagu ei oksendanud, need hoidsid endal koguaeg mingit lõhnapulka nina all, mis siis ilmselt hoiab merehaigusest. Tagasi sõites istusime kaatri eesotsas ühe šveitsi pere ja nende oksendavate asiaatidega. Naljakas oli vaadata, et iga kord kui kaater laintes rohkem hüppas ja raputas, siis eurooplased hüüdsid wohoo ja asiaadid tühjendasid jälle magu :).

15.12.13 oli meil plaani-vaba päev, lebotasime oma hotelli basseinide ääres ja mere ääres. Mainiks siinkohal, et peatusime Karoni rannas ja hiljem palju erinevaid randasid näinuna ütleks, et see oli üks parimaid. Hotelliga oli kõik hästi, ainsa asjana häiris, et kui õhtusöökide aja elav muusika oli, siis olid koguaeg samad lauljad ja samad laulud...

16.12.13 läksime kahepäevasele reisile Ko Yao Yai saarele koos teiste eestlastega. Reisi korraldajaks Happy Gecko (paradiisisaar.ee) ja meie reisikaaslaseks Tais resideeruv Jens. Meid korjati minibussiga taas hotellist peale, sõitsime sadamasse ja läksime praamile. Saarel viidi meid kõigepeale meie ööbimiskohta (superilus koht, peate piltide peale ise vaatama), panime oma asjad ära, pakiti meile söök kaasa ja läksime Phang Nga lahele paadiga sõitma. Seal lahes on hästi palju neid lubjakivist kaljusid, mis tõusevad veest sirge seinana välja. Randusime kõigepealt ühel, et oma piknik ära pidada ja sõitsime siis veel edasi paari teist saart ja laguuni vaatama. Ühe saare peal rannas nägime päris suurt sisalikku. Meetrit ta vist pikk polnud, aga mingi 60-70 cm kindlasti. Õhtul oma bungalode juures tagasi olles oli meil ühine õhtusöök ja siis muljetasime teiste eestlastega, et kes kus juba käinud on ja minna plaanib jne.

17.12.13 tõusime vara hommikul, et minna päikesetõusu püüdma. Kahjuks oli natuke liiga palju pilvi, et eriti häid kaadreid saada, aga ilus oli ikkagi ja rannas oli tore ringi sibavaid krabisid ka taga ajada. Päevaks oli meil planeeritud Yao Yai maapealne ringreis. Alustasime sellest, et vaatasime, kuidas kohalikud kautšukist kummimatte rullisid. Nimelt siis kasvatatakse saarel ja üldse ka Phuketil ja seal kandis kautšukipuid, kookospalme, ananasse ja riisi - see on suht kõik. Ülejäänud põllumajandus on põhja pool ja sealt tuuakse kõike lõuna poole tarbimiseks. Kautšukipuudesse tehakse lõige sisse öösel, sest siis on temperatuur vähe madalam. Kumm jookseb väiksesse topsi ja see korjatakse hommikul ära ja müüakse kas niimoodi toorkujul maha või rullitakse mattideks, mis siis nagu pesu nööri peale päikese kätte kuivama pannakse.

Järgmine peatus oli meil kalakasvatusse. Nimelt need kalad, mis püütakse, aga on alakaalulised, jäetakse mere peal olevatesse kalakasvatusonnikestesse kasvama. Nägime peal igausuguseid kirjusid kalu, kandilisi ja leopardi värvides.

Edasi läksime ühe ahvide koolitaja juurde. Nimelt siis on need kookospalmid hästi kõrged ja inimesel sinna otsa ronimine on paras tegu. Seetõttu pannaksegi ahvid ca pooleks aastaks kooli, kus neid treenitakse puu otsa ronima ja sealseid kookoseid niimoodi jalgadega keerutama, et kookos oma varre otsast lahti murduks ja alla kukuks. Vist peaks olema õige ka statistika, et liikluses saab vähem inimesi surma kui kookospähkliga pähe saamise tõttu. Tublid ahvid oskavad eristada valmis kookoseid tooretest. Meile siis demonstreeriti, kuidas nad seal puu otsas käivad ja saime kõik ahviga pilti teha :).

Eelviimane peatus viis meid meie autojuhi tahaaeda, et tema riisipõldu kaeda, ja viimane ühte söögikohta lõunasööki ja külmi smuutisid nautima.

18.12.13 oli meie päevases plaanis jälle Karoni rand ja õhtul läksime naaberranda Patongi, et sealse ööeluga tutvuda. Patongis oli käimas mingi festival ja nägime ka ühte lava, kus keegi esines, aga kuna see tšikk laulis nii kohutavalt kileda häälega mingeid laule, millest me midagi aru ei saanud, siis me sinna kauaks ei jäänud. Liikusime edasi põhitänava Bangla peale. Selle ääres on baarid, ööklubid, stripiklubid ja kes teab, mida veel. Terve tänav on rahvast täis ja pooled inimestest on need, kes üritavad sind kas oma baari, kluppi või striptiisišõule meelitada. Nii et jalutamine pole seal just kõige meeldivam. Tegime ühes baaris kokteilid ja läksime Seduction kluppi jalga keerutama. Järgmise päeva veetsime jälle rahulikult oma hotelli basseinide ääres ja rannas.

20.12.13 hommikul tšekkisime oma hotellist välja ja läksime Jensiga järgmisele kahepäevasele reisile. Alguse sai see taas Phang Nga lahelt, aga seekord olime põhja pool. Nägime soolases vees kasvavaid mangroovi puid, mille juured on nagu sirged pulgad. Sõitsime paadiga kaljude vahelt ja isegi alt läbi. Külastasime saart, kus filmiti üks 74nda aasta James Bondi filmi stseen ja pärast seda mere peale vaiadele ehitatud moslemite küla, kus elab 2000 inimest. Neil on seal oma kool ja haigla ja kõik jutud. Sõime seal ühes restos lõunat ja sõitsime siis tagasi maismaale et võtta suund Khao Soki rahvusparki, ühte väga vanasse džunglisse.

Reis džunglisse algas tehisjärve Cheow Lan kaldalt. See järv tekitati tammiga ühe mägijõe ala peale, et siis elektrit tootma hakata. Praegu katab järv ca 165 km2 ja ta mattis oma alla mitu küla. Kuna järve ääritsevad kõrged mäed, siis ei pääse sinna praktiliselt mitte kuidagi ligi. Meie suund oli vee peal ujuvate bungalode poole, mis oli meie ööbimiskohaks. Enne pimeduse saabumist käisime veel kajakitega sõitmas, et ümbritsevad džunglit nö väljaspoolt vaadata. Pimeduse saabudes ootas meid õhtusöök ja siis hea seltskond purde peal koahlikke jooke nautides. Nende bungalode juurdes muideks tehakse ka kahenädalasti joogalaagreid, kui kellelgi tarvis stepsel täiesti seinast tõmmata - seal ei levi mitte midagi.

21.12.13 läksime džunglisse matkama. Tempo oli meil päris kobe, nii et liiga palju ringi vahtida ei jõudnud, aga ega meie suure lärmi peale polnudki vist väga lootust midagi elavat näha. Sellegipoolest nägime vahvaid suuri puid, liaane, pikki bambuseritvu ja muud floorat. Kõige põnevam meie matka juures oli vaieldamatult Nam Talu koopa läbimine. See on 500 m pikk koobas, mis läheb paaris kohas päris kitsaks ja sügavaks (sealt jookseb jõgi läbi). Alguses anti kõigile paari peale pealamp ja koobas oli lai ja oli võimalik kuiva jalaga läbi saada. Koopa lagi oli nahkhiiri täis ja maa peal jooksid ämblikud ringi. Vahetevahel nägime ägedaid statakmiite ja sädelevaid kive. Koobas oli juba kottpime, kui esimest korda vette ronima pidime. Vesi oli üsna külm. Ja siis läks järjest kitsamaks ja järsemaks ja sügavamaks. Mingid lõigud oligi lihtsam ujudes kui kõndides läbida. Aga juba varsti paistis tunneli lõpus valgus ja olimegi kõik ühes tükis väljas.

Käisime ühes teises bungalode kolmpleksis söömas ja siis järve pealt tagasi maismaale. Ülejäänud reisirahvas sõitis koos Jensiga tagasi, aga meil oli oma takso, mis viis meid Donsaki sadamasse. Sealt oli meil tarvis praam võtta, et sellega Ko Samui saarele jõuda. Praam pidavat minema iga täistund, nii et olime väheke nördinud, et 16:10 sadamasse jõudsime, aga mõtlesime, et no mis seal ikka, lähme siis viiese praamiga. Ostsime piletid ära ja jäima ootama. Enne viit hakkas mingi liigutamine pihta ja läksime ka kohale, et no ju lastakse laeva peale, aga tuli välja, et see laev oli millegi pärast vahelt ära jäänud ja peame hoopis kuuest laeva ootama. Olime veel rohkem nördinud, sest seal ei olnud mitte midagi teha ja ootamine ei ole just meie tugevaim külg. Saime kohvikus ühe prantsuse naisega tuttavaks ja veetsime aega temaga jutustades. Ta juba vana Taiguru ja veedab aega sukeldudes. Kella kuuene laev ka otseloomulikult ei läinud kell kuus välja vaid heal juhul pool seitse või nii. Jõudsime oma Ko Samui hotelli alles natuke enne üheksat ja ei jõudnud enam suurt midagi ette võtte.

22.12.13 võtsime vaikselt, olime hotelli juures rannas, nautisime massaazi ja õhtul kõlistasime rannas kokteiliklaase. Meie hotell oli Chawengi ranna ühes ääres ja sealne rand ei olnud just kõige parem. Vesi polnud nii puhas kui Phuketil ja hästi kaua pidi kõndima, et sügavaks läheks. Selle resto juures, kus me mitu õhtut veetsime, tehti tulešõud ka - mõned kutid vehklesid põlevate vaiade ja muu atribuutikaga ringi. Massaazis me käisime selle paari nädala jooksul päris palju, mingi 5-6 korda kindlasti, see lihtsalt maksab nii vähe seal, ca 10 eurot tund aega. Proovisime igasuguseid erinevaid variante, aga jalamassaaz tundus seal nagu kõige parem.

23.12.13 tekkis meile plaanidesse veel üks ühe-päevane reis. See oli Ko Samui saare reis Genuine Jungle reisifirma poolt. Kogu aja veeti meid ringi 4x4 autodega ja enamus sellest ajast saime Arviga oma dziibi katusel istuda. Päev algas vanaema ja vanaisa kivide juurest. See siis tähendas, et mere ääres oli üks kivi nagu peenis ja kalju sees vees oli selline lõhe, mis meenutas naise jalgevahet. Seal kohas oodati ka kõik teised autod ära ja edasi liiguti vist viie või kuue autoga koos ringi.

Teine peatus oli meil ahvikoolis, aga see oli meil juba nähtud asi. Siis viidi meid ühte loomaparki, kus saime tiigriga pilti teha, elevandišõud vaadata ja elevantidega sõita. Šõu oli päris lahe - elevandid tegid inimestele massaaži, mängisid jalgpalli, tegid köievedu, keerutasid ninaga hulasõngaid ja tegid veel muid trikke. Elevandi safari oli ka äge, sest meie "elevandijuht" ei viitsind ise vist elevandi peal istuda ja pani hoopis Arvi elevandi kaela peale istuma, võttis meie fotoka ja hakkas meile pilte klõpsima. Mingi hetk tegime vahetuse ja sain ise kaela peale istuma ja Arvi mu selja taha toolile. Päris korralikult kõigutab ikka see sõit.

Edasi käisime koski vaatamas ja seal samas olid veetorud, millesse meil olid ka piletid. Kuna ma ei tahtnud ennast nii märjaks saada, siis saatsin Arvi ka enda eest. Üks toru oli selline suhteliselt laugem, nii et kui Arvi sealt vette kukkus, siis talle jäi hing sisse, aga see teine oli nii järsk ja nii kõrge kukkumisega, et kõik kes sealt tulid panid ilge laksuga vette ja hoidsid pärast ribisid kinni. Arvi pani ka ikka suht haleda laksu maha... Lõunasöök oli meil ühes restos mäe otsas ja pärast seda tehti meil mägiteede peale päris hullu, aga super ägedat rallit. Mingit parki külastasime ka, kus oli palju kivist skulptuure ja viimane vaatamisväärtusi oli suur kuldne budda kuju. Kartsin küll natuke lihtsalt nö tänava pealt mingit tundmatut reisifirmat kasutada ilma eelnevalt eeltööd tegemata, aga läks täiesti õnneks - väga lahe päev oli.

24.12.13 oli meie hotellis ja ilmselt enamus hotellides jõuluõhtusöök ja programm, aga mina keeldusin sellest osa võtmast :P. Nimelt oli mul jõululauludest juba kõrimulguni, sest hotelli lobides ja hommikusöögi ajal koguaeg jõululaulud mängisid, ja siis ma ei tahnud õhtuti nii palju süüa ka ja mingi jõuluvana ja palju kisavaid lapsi ja... ja no ei olnud üldse isu mingiks selliseks asjaks. Seega veetsime taas õhtu selles ranna-restoas, jalad liivas ja nautisime head Tai toitu.

25.12.13 hommikul tegime kajakitega väikese sõidu ja siis oli Ko Samui saarega kõik ja aeg liikuda edasi Ko Phangani saarele. Seal saarel toimuvad kuulsad täiskuuöö peod, kuhu tuleb kümneid tuhandeid inimesi. 25nda õhtul oli seal nö jõulupidu, mis siis tähendas, et rannas muss tümpsus, kutid tegid tulešõud, meie tegime drinke ja vesipiipu ja lasime rannast jalga siis kui kuidagi kitsaks hakkas muutuma. Järgmine päev läks jälle rannas eelmisest päevast taastumise peale.

27.12.13 oli üks päris pikk päev. Startisime oma hotellist kella kuue kandis hommikul, sõitsime sadamasse, siis laevaga tagasi mandrile, siis suure bussiga Phuketisse ja minibussiga Patongi ranna hotelli. Jõudsime hotelli kuskil neljaks, mis tähendas siis 10-tunnist reisi. Olime päris läbi, aga meil olid õhtuks veel plaanid, nii et ei saanud jokutama jääda. Läksime kiirelt randa, et enne päikseloojangut veel rannas süüa, siis tegime ennast hotellis ilusaks ja läksime jälle Bangla peale. Seekord oli meil plaan külastada nii transvestiitide šõud kui ping-pong šõud. Ja mõlemad said tehtud. Alustasime transvestiitide omaga. Koha nimi oli Moulin Rose ja see pidavat seal üks mõistlikemate hindadega olema. Etendus ise oli päris lahe, kõik kutid olid siis uhkete ja seksikate kostüümidega ja laulsid ja tantsisid. Mõned, kes endale tissid ette lõigata olid lasnud, nägid päris kobedad välja, isegi nii kobedad, et ei ütleks üldse, et tegu on mehega. Ja teised nägid ikka väga mehed välja :).

Järgmine peatus oli ping-pong šõu kohas nimega Secret vist, igal juhul Holliwoody klubi all. Nagu ka eelmises kohas, siis piletit kui sellist pole, aga kõik peavad kindaslti joogi ostma ja need hinnad on suurusjärgus 20 eurot Bacardi Breezeri eest. Šõu nimi ping-pong tuleb sellest, et naised tulistavad oma jalge vahelt ping-pong palle välja. Ja mitte ainult. Näiteks tõmbavad paela otsa pandud naelu või zilette oma august välja või puhuvad jalge vahel oleva toru kaudu tordilt küünlaid ära. Neil oli seal paar naljakat etteastet - ühele kutile rahva seest tehti massaaži ja siis jälle mõned inimesed rahvast toodi lava peale ja nad pidid ühe palja naise pealt puuvilju sööma, aga kogu ülejäänud programm oli tegelt päris nukker. Need tüdrukud ise olid täiesti arusaadavalt masendavalt tülpinud nägudega ja väga kahju hakkas neist. Hoopis rõõmsama peo leidsime kogemata ühelt kõrvalalleelt teel tagasi oma hotelli. See oli geibaaride ala, kus just parasjagu ka mõned kutid tegid tänava peal tantsu ja laulu. No ja need geid seal olid ikka vapsee diivad ja tantsisid nii ägedalt ja üdini seksikalt ja naiselikult, et täitsa kade tunne tuli peale, et tahaks ise ka nii tantsida.

28.12.13 oli meil jälle varajane väljasõit hotellist ja ees reis Jensi ja teiste eestlastega Phi Phi saartele. Käisime rannas, kus filmiti The Beach filmi, snorgeldasime kahes kohas, käisime natuke metsikumaid ahve vaatamas ja päeva nael oli rannapidu. Nagu ka Phangani saarel serveeriti siin kokteile väikestes pangedes. Ma pole kindel, aga tundus, et üks ämber võrdub suurusjärk 3-4 kokteiliga. Et siis ämbrisse läheb väike pudel alkoholi, pool liitrit pikendajat ja jääd. Arvi ütles, et ta ostis õhtu jooksul meile kahepeale 6 ämbrit, osa joogist loksus muidugi üle ääre ka ja läks teistega jagamisele, aga kui kiire arvutuse teete, siis võite arvata, kui purjust me olime :). 

Ja pidu oli niiiiiiii hea. Enamuse aja alguses vaatasime tulešõud, mis oli siin rannast palju ägedam, kui kuskil mujal randades siiani. Rahvast kaasati ka päris palju - põleva hüppenööriga hüppamine, limbo põleva ridva alt, hüppamine läbi põleva rõnga. Arvi tegi kõike kolme, mina viimast kahte. Ja muusika oli niiiii hea. Mingi hetk ma seda tulevärki enam üldse ei jälginud, vaid tantsisin nende geipoiste sarnaselt täiesti ennast unustavalt. Ma ei mäleta sellest õhtust just väga palju, aga ma mäletan, et ma olin üliõnnelik ja rõõmus ja tantsisin nonstop. Teised eestlased hakkasid riburada pidi lahkuma ja me olime vist ühe teise paari Tiidu ja Kerstiga viimased meie seltskonnast. Kui nemad ära minna tahtsid, siis otsustasime ka, et vist on aeg lahkuda. Oma hotelli jõudmiseks pidime kõigepealt väikesest linnakesest läbi minema teisele poole saart ja siis mööda mere äärt kuni meie hotellini. Aga minu jalad enam vapsee ei hoidnud mind püsti ja Tiit oli umbes samas seisus, nii et käisime kordamööda tümps-ühele poole tee äärde liiva sisse, siis tümps teisele poole põõsastesse. Ja see oli nii naljakas, ma muidkui kõkutasin.

29.12.13 päeva pohmakas ei olnudki üldse nii hull kui sellisest kogusest alkoholist oodata oleks võinud. Arvi ütles, et ta jootis mulle tagasiteel paar pudelit vett ka sisse, mida ma loomikult ei mäletanud ja mõtlesin keset ööd vetsus käies, et kuidas mul seda vedelikku nii palju sees oli. Aga et siis teise päeva Phi Phi reis nägi ette mäe otsa vaateplatvormi kõndi (pohmakaga, hurraa), kust avanes superilus vaade alla linna, randade, mere ja mägede peale. Pärast vaatepunkti anti meile aega, et šopata ja me isegi käisime ringi, aga mu pea ei suutnud absoluudselt midagi ära otsustada, nii et me ei ostnud mitte midagi. Pärast lõunasööki mereandide restoranis suundusime tagasi Phuketile ja meie sõitsime sealt edasi lennujaama, et sõita Malaisiasse Kuala Lumpurisse. Jõudsime oma hotelli öösel. Algul pandi meid mingil põhjusel suitsetajate korrusele ja tuba haises suht korralikult tubaka järgi. Läksime siis retseptsiooni tagasi ja ütlesime, et seal me küll ei suuda olla ja selle peale upgrade'iti meid hoopis ägedamasse tuppa, kust avanes vaade ka Petronas Tower'itele.

30.12.13 hommikul magasime nii kaua, et ei jõudnudki hotelli hommikusööki sööma minna. Sõime hommikust üle-tee kaubanduskeskuses, vaatasime paari poodi ka ja liikusime edasi Petronase tornide alla veemaailma. Haide söötmine polnud üldse nii põnev kui oleks võinud oodata, neil tundusid kõhud liiga täis juba olevat, aga muidu oli keskus päris kena. Käisime ka Petronase kaubanduses ringi ja mingites kohtades vist veel, aga tundsin juba lõunast alates, et mul kõhus on kuidagi raske. Ja Arvi enesetunne polnud ka just eriti kiita, tal oli jube kurguvalu. Läksime tagasi hotelli ja ma olin selleks hetkeks ikka täiesti läbi omadega. Oligi siis nii, et oksendasin, nii et hing kinni, teisest otsast tuli täpselt samamoodi kõik välja. Ja palavik oli kõrge. Arvil tekkis köha ja ka palavik, aga madalam kui mul.

31.12.13 möödus hotellis. Proovisin palju magada ja vett juua ja mida iganes teha, et õhtuks ilutulestikuks jalgel olla, aga tegelt olin ikka päris kutu. Ja jäigi aastavahetusel õue minemata, vaatasime ilutulestikku läbi oma klaasist seina ja ilmselt see vaade polnudki eriti kehvem kui õues oleks olnud, aga kogu melu jäi küll absoluudselt saamata...

01.01.14 oli mul suht elu juba sees ja Arvi tundis ka ennast hommikul normaalsemalt, nii et tšekkisime ennast hotellist välja, jätsime kotid lobbisse ja läksime linna peale kolama. Käisime teletornis vaadet uudistamas, kolasime kaubanduses (sain mõned superilusad kleidid!) ja jõudsime natuke enne 9-t õhtul Petronase tornide juurde parki. Seal olid ilusad värvilise valgusega purskkaevud ja jäime muru peale natukeseks istuma ja vaadet nautima. Kell 9 oli seal ka väike 5-minutiline värvimuusika šõu. Ja pärast seda küsis Arvi mu käest midagi, mida ma olen juba pikkisilmi kõik need aastad oodanud: et kas ma tuleksin talle naiseks :D. Ja no otseloomikult vastasin ma ühe õnneliku "Jaa!" Nii et aega läks, aga nüüd siis oleme kihlatud!

Ööseks seadsime lennujaama poole, sest kell 3 öösel või nii hakkas meie pikk tagasireis. Ja ongi sellest seiklusest kõik!