36. Tööloomad

Sissejuhatuseks, et panin täna veel 2 postitust üles, maratonist ja Brasiilia reisist – vaadake altpoolt neid ka. Selle postitusega katan natuke seda, mis sügisel muidu toimunud on.

Esiteks uudiseid töömaailmast: noh... ütleme nii, et motivatsiooni tase on endiselt mõõdukas. Olen nii maksumaailma ära uppunud, et toredamate ülesannete jaoks ei jää üldse aega. Ei tea ka, kas see kunagi muutuma hakkab, võtame eesmärgiks järjest keerulisemaid turge. Eks ma pean kuidagi nendega hakkama saama ja lootma, et kuskil midagi väga valesti ei tee. Olen siin maininud vist ka, et pole oma assistendiga just super-rahul. Nüüd ongi nii, et otsin uut – aga vana mitte ei lasnud lahti, vaid ta ise pidi teatud põhjustel tagasi Inglismaale kolima – praegu on ta veel tööl, aga kohe kui kellegi asemele leiame, siis kolib ära. Lisaks assistendile otsin veel ühte suurema ajupotensiaaliga tegelast, kes kõikide tütarde finantsid enda peale suudaks võtta. Sain alles kuulutused üles, nii et tagasisidet veel anda ei oska.

Üks naljakas asi juhtus ka seoses kuulutamisega. Nimelt valmistasin need ette pühapäeval ja esmaspäeva hommikul rääkisin personalijuhiga, et ta need kodulehele üles paneks. Ta siis küsis, et kas mul on eelmisest värbamisest keegi, kellega võiks uuesti ühendust võtta. Ütlesin, et oli üks USA tüdruk, keda me kaalusime, aga ma ei tea, mis tast edasi saanud on. Kui oma arvuti taha tagasi läksin, nägin selle tüdruku käest emaili! Ta oli just samal ajal kirjutanud, et näeb, et meil firma areneb ja äkki meil tekib finantstiimis jälle vajadus lisatööjõu järele. Ütlesi siis talle, et just täna tulevad uued kuulutused üles ja mingu vaadaku, kas tahab jälle kandideerida :). Uskumatu kokkusattumus, pärast kuut kuud täpselt sel ajal kirjutada, kui mul kedagi tarvis on. Ei tea, kas peaks seda saatuseks kutsuma ja ta tööle võtma? :)

Sain ka bossudelt väikese eelhoiatuse, et järgmisted kuud on kiired. Nii et blogi kirjutada ma enne jõule ilmselt ei jõua. Või no mine tea. Kiired päevad töö juures ei aita muidugi eriti kaasa CIMA õpingutele – jah – registreerisin ennast jälle ära. Kuigi ütlesin, et kui Arvi ei tee, siis ma ei tee, läks täpselt vastupidi – mina teen ja Arvi mitte. Tegema lähen novembris Londonisse ja ostsin piletid ära täpselt nädalaks – et siis saab kohapeal nats tööd teha ja nädalavahetusel tuleb Arvi ka ja saab nats linna uudistada. Olen üldse viimasel ajal kõvasti lennupileteid ostnud – lisaks siis Eesti novembri alguseks Arvi ema sünnipäevale ja sealt edasi Moskvasse kaheks päevaks kontorit külastama. Ja siis jõuluks-koju-piletid ostsime ka ära. Saabume 21. detsembri hilisõhtul Tallinnasse ja tagasilend on sealt 1. jaanuari pärastlõunal. Arvi küll rääkis, et võiks kuskile reisima minna, et äkki ei lähe nii pikalt Eesti, aga ausalt öeldes ma ei suuda küll miskit ära planeerida ja kardan, et Arvigi ei jõuaks. Juba kõikide nende lennupiletite planeerimine ja ostmine võttis tunde. Puhkusepäevi jääb sellest aastast kasutamata ca 7-8, ei teagi, kas tuleb kunagi aeg, kus saaks ühe mõnusa pika puhkuse tehtud. Oleneb ilmselt, kui hea tiimi endale leian.

Arvi rabab ka tööd teha. Ma vist pole veel mainind seda eespool, aga ta on nüüd ühe meie kliendi finantsjuht, firma müüb internetipoe kaudu rehve ja hakkab muud autojura ka müüma. Kuna ettevõte on suhteliselt algusjärgus, siis on tööd palju. Piisavalt palju, et kahe inimese jagu töötada. Raul siin käis maratoni ajal, siis ikka vangutas pead, et me ei oska üldse elada – teeme ainult tööd. Et töö tegemine ei ole enam moes – kõik püüavad minimaalse töötamisega hakkama saada... Tahaks ka aasta või paariga sinna jõuda, et rahulikult 40-tunniseid nädalaid teha. Arvestades meie ettevõtte plaane ja kasvu see vist ei juhtu...

Korteri otsingutega saime lõpule – kolime novembri keskel Kreutzbergi, Dresdener Strasse’le. Ruutmeetreid ilma rõduta on ca 60, kaks tuba ja eraldi köök, vannituba vanniga ja suht suur rõdu. Kui sisse seame ennast, siis teen pilte ka ja nagu ka siiamaani, on kõik külla oodatud.

Sotsiaalelu pool on suhteliselt tagasihoidlik olnud. Ühel reedel oli meil firmaga õhtusöök ja pidu, aga kuna kellelgi tuli mõte edasi mingisse väga haigesse baari minna (muusika asemel oli seal taustaks mingi kaootiline kilks-kolks), siis ma läksin sealt kohe koju ära. Helenel ja Daniilil käisime külas koos Kaiega ühel pühapäeva õhtul ning nüüd just eile Daniili sünnipäeval ka, bowlingut mängimas. Täna (pühapäeval) plaanisin ja tegelt ka lubasin tööle minna, aga ei tea, kas ajavahe või pika reisimise või mille iganes tõttu oli nii sooda olla, et olen pool päeva aind maganud... või no õigemini vist terve päeva. Igal juhul kulub see väike laisklemise-pühapäev ära, sest nüüd läheb suuremaks andmiseks – CIMA, töö, tööintervjuude tegemine, järgmine jooksuüritus, kolimine, reisid... ja äkki siis jõulude ajal saab jälle natuke hinge tõmmata ja järgmise postituse üles panna.

Kallid!

35. Brasiilias käigud

Kuigi väga piinlik on, siis peaksin vist oma esimesest Brasiilias käigust ka rääkima. Et kellele siis õpetuseks ja kellele meelelahutuslikuks lugemiseks. Oeh. Et siis. Mineku eesmärk oli seal meie uues tütres asju korda sättida, kohtumisi teha jne. Reis pidi toimuma 7-16 september. Enne Brasiiliasse minekut lõi pähe mõte, et okou, äkki mul on viisat tarvis. Kiire googeldus andis tulemuse, et Eesti ja Brasiilia vahel on miski leping, et kuni 3-kuulise viibimise jaoks viisat vaja pole. ’Hästi’, mõtlesin. Pakkisin rõõmsalt oma kaks kohvrit, rügasin enne äraminekut tööd ja magasin vähe ja jõudsin lennujaama puruväsinuna. Kuna mul check-in oli online’is tehtud, siis andsin ainult pagasi ära, väravatest läbi ja Berliin-Pariis lennule kõigepealt. Pariisis sain 6h järgmist lendu oodata, mille jooksul lakkisin küüsed punaseks ja vaatasin mitu osa tantsu-saadet. Kogu Pariisi-Sao Paulo lennu ma praktiliselt ainult magasin – mõtlesin, et raudselt hakkavad kael ja selg valutama, aga suureks üllatuseks tegid seda hoopiski põlved – mõtlesin, et ’kuri, pärast rikub veel maratonijooksu ka ära’, aga õnneks läks mööda ära.

Niisiis, jõudsin Sao Paulo lennujaama. Sörkisin teiste turistide taga passikontrolli (pole nii ammu Euroopast väljas käinud, et isegi ei mäleta sellist asja nagu passikontroll). Tädi lõi mu passi lahti ja küsis, miks viisat pole – ma siis vastu, et on selline leping ja nii ja naa, aga teda ei paistnud see rahuldavat. Läks oma kabiinist ära asja uurima. Mul nagu tekkis kerge kahtlus, et mis värk on... Tädi tuli tagasi onuga, kes kutsus mu kaasa. Istutas mu oma kontorisse maha ja hakkas asja uurima. Ma saatsin samal ajal Arvile sõnumi, et ta ka uuriks. Ja sain vastu sõnumi teatega, et ’jaa musi sul on viisat vaja, viisavaba periood algab alles oktoobrist’. ’Okou...fck’. Mis nüüd saab...

Onu arvuti taga tegeles asjaga edasi, tuli üks teine onu, Air France’ist ja võttis mu kaasa – kui küsisin, et mis nüüd saab, siis ta ütles, et kaks varianti – kas lähed Buenos Airesesse, mis on viisavaba, ja lähed teed seal endale viisa, või lähed kohe tagasi Berliini. !?!?!? Istutas mu kuskile järgmisse kohta maha, võttis mu passi ja ütles, et oota siin. Ta tegeleb asjaga. Istusin siis seal ja püüdsin Franciscoga, kes oli mulle vastu tulnud, ühendust võtta, aga telefoniühendus vapsee ei funkand. Siis tuli mingi järgmine tegelane, tädi, võttis mu boarding pass’i ja ütles, et tule kaasa. Läksin. Istutati järgmisse kohta maha. Seal oli veel ca 5 lennujaama töötajat ja mõned, kes nägid välja nagu illegaalid. Püüdsin infot saada, et mis toimub, kus mu pass on, mis must saab – aga vastuseks sain ainult ’no english’. Püüdsin tulutult Franciscoga ühendust saada, aga liin lihtsalt ei toiminud. Asi lõppes sellega, et mu 20-eurone kõnekaart oli tühi ja ei saanud ühendust mitte kellegagi, sest ka sissetulevad kõned ju maksid.

Need lennujaama töötajad olid seal ikka täitesti mõttetud tegelased – kokkuvõttes veetsin selles alas umbes 6-7 tundi ja kogu selle aja passis seal 5-6 töötajat, kellest ükski ei teinud terve päeva jooksul mitte midagi asjalikku – üks tibi ainult pläkutas, paar kutti mängisid oma telefonidega ja üks tegi sudokusid ja... no ja siis nii umbes kord 30 minuti jooksul keegi helistas lauatelefoni peale, aga kuna mingit aktsiooni ei järgnenud, siis ilmselt need kõned olid ka rohkem kuulujuttude levitamiseks, mitte tööalased. Ühe tädiga sealt sain käte-jalgade abiga nii kaugele, et sain tema telefoniga Franzile helistada, kes siis tagasi helistas ja sain talle olukorda selgitada. Aga ega sellega asi piirduski, sest midagi parandada enam ei saanud. Saatsin Arvile ka sõnumi tädi numbrilt, et tulen tagasi koju ja saatku mulle kõneaega juurde. Ja siis vaatasin tantsusaateid kuni mulle järgi tuldi.

Kogu selle aja ma loomulikult polnud oma pagasit näinud, sest ma ei saanud passikontrollistki läbi. Küsisin siis Air France’i tädi käest, kes mulle vastu tuli, et mind lennuki peale viia, et kus mu pagas on – ta ütles vastu, et see pole Pariisist kaugemale jõudnud veel... ahah... Lennuki peale minnes anti mu pass ja Pariis-Berliini pilet piloodi kätte ja öeldi, et Pariisi jõudes saan tagasi (eriline kriminaal ikka...). Pariisi jõudes paluti mul viimasena lennukist välja tulla. Mõtlesin, et saan siis oma passi kätte ja asi ants, aga mind anti hoopis politseile üle... okou... eriline kriminaal... läksin siis kolme politseinikuga autosse ja sõitsime kuskile lennujaama teise otsa. Istutati mind maha koos mustanahaliste kuttidega politseiruumi, tehti passist või millesti koopia, anti pilet näppu ja öeldi, et nüüd võid minna. Lõpuks ometi! 

Käisin veel Air France’i boksist läbi, et oma pagasi kohta uurida. Öeldi, et pagas on kuskil Pariisi lennujaamas, aga ei tea, kus täpsemalt – et kui tagasi Berliini jõuan, siis avaldus sisse anda kadunud pagasi kohta. No ja ma ei osanud vastu vaielda ka ja tegin nagu öeldud – Berliinis läksin lennujaamas avaldust sisse andma ja tädi hakkas pahandama, et miks ma seda avaldust juba Pariisis ei teinud.... Eniveis on asjad nüüd nii, et pagas on endiselt kadunud ja andsin sisse nimekirja kadunud asjadega ja hüvitise nõude, aga sellele vastati, et andsin kadumise avalduse liiga hilja sisse ja ei hüvitata kahju – püüan nendega edasi protsessida, et mul polnud võimalik varem midagi avaldada ja eks vaatab, mis sest edasi saab. Oma kaasa võetud kingadest ja hilpudest olen aga praeguseks igaveseks ilma...

Õnneks võib öelda seda, et teine kord läks reis kordades paremini. Kuupäevadeks 11-20 oktoober. Esiteks võtsin kaasa ainult käsipagasi, et mitte korrata eelmises lõigus juhtunut. Reis läks normaalselt, jõudsin kohale neljapäeva varahommikul ja Sao Paulo lennujaama jõudes sain ca tunni Franzi ja Danieli (mõlemad siis kolleegid Brasiilia ettevõttest) oodata, kes olid ummikusse jäänud, ja siis algas reis koos mere äärde. Nimelt on Franzi isal mere ääres väike majake ja plaanisime nädalavahetuse seal veeta. Mul olid algselt ainult võimalikult napid suveriided pakitud, aga õnneks vaatasin enne äratulekut, et lubab vihma ja külmemat ilma ka, nii et viskasin lõpus kiiruga vihmavarju ja mõned soojemad riided ka kaasa. Kahjuks läks neid tarvis.

Ilusa ilmaga oleks nädalavahetus nagu unelm olnud, aga mul on ikka mingi karmavõlg vist, et selle Brasiiliaga hästi ei lähe. Igal juhus siis seadsime suuna Ubatuba poole ning tegime tee peal kuttidele väikese hommikusöögipeatuse, sain proovida Brasiilia esimest spetsialiteeti, milleks on omamoodi juustusai. Peatust tehes vahetasin oma teksad lühikese seeliku ja kingad plätude vastu, sest ilm oli päris mõnus soe. Pärast veel ühte peatust mere äärses baaris jõudsime oma majakesse kohale pärastlõunal, oli selline minimalistlik koht mäe otsas, aga täiesti piisav. Sättisime ennast sisse, panime võrkkiiged üles ja vedelesime esialgu niisama. Õhtu poole jalutasime mäest alla mere äärde restosse sööma. Sõime erinevaid mereande ja jõime Brasiilia põhijooki Caipirinha kokteili. Kala maitses ülihästi, aga muud asjad, seal hulgas krevetid väga muljet ei avaldanud. Umbes parajasti siis, kui tahtsime tagasi minna, hakkas vihma sadama, nii et tegime veel mõned kokteilid ja siis jalutasime üles mäkke tagasi. Magama vajusime kõik maru vara – mina kindlasti juba kell 21, sest saksa aja järgi oli kell juba 2 öösel...

Seevastu hommikul oli mul silm juba kella 4-st lahti, aga kuna ei tahtnud teisi segada, siis põõnasin edasi. Tegime hommikusööki ja sättisime ennast ranna poole. Ilm oli küll jahekas ja pilves, aga Franz lubas, et vesi on soe, nii et mõtlesin, et peab ikka ujumas ära käima. Võtsime surfilauad ka kaasa ja läksime ühte lahesoppi, kus oli rohkem lainet. See rohkem lainet oli Eesti mõistes ikka päris korralik laine. Franzile küll surfamiseks väga ei sobinud, aga mul oli lõbu laialt. Franzi abiga sain lõpuks lainele ka pihta. Ja vesi oli soe. Piisavalt, et mitte välja tulla. Mingi tund aega järjest kindlasti solberdasin seal. Siis hakkas jälle ladinal sadama ja kõht tühjaks minema, pakkisime ennast kokku, käisime pesime soolasest mereveest puhtaks ja võtsime suuna linna poole. Ma nüüd ei mäleta, kas tegu oli itaalia restoga, aga tellisime pastat ja see maitses ülihea. Lisaks sain esimest korda maitstud ühe superhea magustoidu – papaiakreemi mingi magusa likööriga – see kreem maitseb nagu jäätis ja magus liköör peal, mmm... Daniel pidi kahjuks tagasi Sao Paulosse minema, nii et viisime ta bussi peale, ostsime Caipide tegemiseks ühe ananassi ja suundusime majakesse tagasi.

Lebotasime sohva peal, jõime Caipisid ja vaatasime kõvale lihtsalt videosid netist. Kell 9 õhtul on siin terve populatsioon teleka ette naelutatud, sest käib viimane nädal mingist Telenovelast. Täiesti uskumatu, et isegi Franz seda vaatas, aga ta ütles, et muidu pole inimestega millestki rääkida, et seda lihtsalt peab nägema. Ma jõudsin esimese 5 mintsaga sinna sohva peale magama jääda ning kui silmad lahti tegin tund või paar hiljem, siis Franz ka magas mu kõrval. Ta väitis siiski, et Telenovela vaatas lõpuni... väga ei usu teda. Kolisime ära magama...

Ärkasin öösel korduvalt ülesse ja koguaeg kuulsin, et vihma kallab. Lootsin, et magan vähe veel ja äkki läheb üle selleks ajaks, kui ärkan, aga ei muhvigi. Otsustasime, et rannas pole sellise ilmaga ikka mitte kui midagi teha, pakkisime asjad ja võtsime suuna tagasi Sao Paulo poole. Siis nägin ka auto aknast, kui kreisi suur see linn ikka on. Hästi palju on getot, kus ei saa aru, kuidas need majad püsti püsivad ja kas seal räämas akendeta ubrikutes keegi elab ka, ja päris palju on kõrghooneid, aga sellised kuni 30 korrust, mitte megakõrged. Arvestades seda, kui palju seal vaeseid inimesi olema peaks, siis autosid ja liikust on kreisilt palju. Franz ütles, et väga paljud veedavad tööle minekuks ja tulekuks päevas 4-5 tundi. Ja et linna lõuna osas olevatele elanikele on põhja poole minek nagu reisi eest. Ja et enamus on nii vaesed, et pole kunagi linnast välja saanud ega merd näinud. Et siis selline värks. Franzi pere ise elab ühes aiaga piiratud ja värava patrulliga elamupiirkonnas, kus on ka palju teisi saksa peresid (selgituseks, et Franz on brasiillane, aga teistmelisena saksa kolinud ja seal elanud ja saksa naisega abiellunud). Seal oli ca 5-6 kõrget korrusmaja, park, tenniseplats, pallimänguplats, laste mänguplats, kaks basseini, pizzeria... jõusaal all korrusel... ja võib-olla veel midagi. Ahjaa ja neil käib kaks korda nädalas teenijanna ka. See on sealmaal väga tavaline. Daniel ütles, et tal käib teenijanna iga päev. Kui ma neid kiusasin vähe siidikäpluse eest, siis nad ütlesid et tegelikult see on nagu sotsiaalne projekt ka – need inimesed on ilma igasuguse hariduseta, nii et see on ainus, mida nad teha suudaksid ja püüavad siis selle raha eest kuidagi ära elada.

Kuna Franzi korteris on piisavalt ruumi (ja 4 vannituba?!), siis otsustasime, et ma peatun nende juures, et siis on lihtsam ka logistikat korraldada, sest Sao Paulos üksi ringi liikuda, eriti läpakas kaasas, ei ole just kõige targem mõte. Sain siis tuttavaks ta naise Bettinaga, kes on saklsane, ja lastega, kelle nimed Carlos, Luana ja Louis. Kuigi Franzil on tumedad juuksed, siis kõik kolm last on täiesti blondid ja kuttidel on juuksed lokkis ka veel, nagu kolm inglikest. Luanast tuleb küll kunagi päris kuum tšikk ;). Kuna perekond, peale Franzi, rääkis ainult saksa keelt, siis sain kõvasti praktiseeritud. Terve laupäeva õhtu mängisin Luanaga ja olin talle nuku eest – tegi mulle soengut ja pani ehteid külge ja.... no ja siis me poksisime poksikotiga :). Õhtuks toodi koju pizzat ja ma ei uskund oma kõrvu ja hiljem silmi, kui kuulsin, et Luanale telliti topelt kogus sibulat, ja nägin, kuidas ta seda sibulat kahe käega sisse ajas ja ülejäänud pizza puutumatuks jäi... hull tüdruk.

Pühapäeval tegin päeva jooksul tööd ja õhtuks läksime kõik koos, pluss Franzi vennanaine, ühte sushikohta sööma. Vaieldamatu lemmik oli krõbeda koorega sushi. Ja seda head papaia magustoitu sai ka. Üldse olen selle nädalaga nii palju (häid asju) söönud, et ei julge vist tükk aega kaalu peale minna.

Hommikuti siis nägi asi välja järgmine, et kella 6-st umbes üles, Luanale ja Louisile tuli koolibuss järgi juba 6:30?! Vaesed lapsed. Ja meie Franziga startisime kell 7:30 viies kõigepeal Carlose lasteaeda ja siis edasi kontorisse, mis asus päris lahedas ärihoonete piirkonnas. Ma vist sellest väga ei viitsi rääkida, et mis kohtumised ja asjad mul seal olid, aga lihtsalt niipalju, et päevad olid päris pikad ja internsiivsed. Nagu tavaliselt.

Käisime erinevates kohtades lõunat söömas. Sain ära proovitud järgmise kohaliku toidu ja selleks on külmutatud acai (akai eesti keeles) puuviljamehu. Seda süüakse müsli ja muude krõbinatega, aga mulle meeldis puhtalt kõige rohkem. Sisuliselt oli see nagu jäätise söömine lõunaks, ainult et palju tervislikum. Teisipäeva õhtul kutsus Daniel enda poole sööma, kuna ta mees (geipaariga tegemist siis) juhib restot ja neil on koos ka väike maiustustevabrik, siis ootasin hõrgutavat õhtusööki, aga tuli välja, et tegime võikusid :P. Aga kuna Daniel on eriline maisasmokk, siis erinevad magustoitu oli päris palju. Kuigi Daniel on 38-aastane, siis on ta näonahk kadestamisväärselt värske ja sile – õhtu jooksul tuligi välja, et ta läib kord kvartalis mingit laseriga protseduuri tegemas nahale. Peaks ka proovima :) Ta rääkis ka, et sotsiaalelu Sao Paulos on väga äge ja et hetero-klubid ja baarid on tunduvalt igavamad kui geiklubid :P. Ahjaa ja mainis veel ühte naljakat fakti, et tal ühes tuttavas perekonnas on ema-isal viis poega ja kõik on geid!

Kolmapäeval oli meil pikk ja informatiivne kohtumine raamatupidajatega. Makse saab Brasiilias ikka päris korralikult maksta. Õnneks tundub raamatupidamisfirma väga asjalik ja professionaalne, nii et vähemalt sealt poolt ei tohiks mingeid jamasid tulla. Pärastlõunal tegin Daniga nats tööluusi. Nimelt rääkisime teisipäeval, et ma tahaks nats kuskile shoppama ka minna, sest tahtsin endale uusi bikintse osta ja kohalikke Havaiana plätusid ka. Dan ütles, et on üks piirkond, kus on hästi palju odavat kraami ja tee peale jääb suur Havaiana pood, aga et sinna peaks minema suht vara ja autoga ei ole mõtet üldse proovima hakatagi, sest ummikud on nii suured. Ja kuna Danil on motoroller, siis saigi nii tehtud, et ca kella 4-st startisime kontorist rolleriga kesklinna poole shoppama. Nagu ma juba mainisin, siis liiklus on siin kaootiline, tohutud ummikud, aga kõik mootorratturid sõidavad autode vahelt läbi selle raja-vahe-joone peal. Ja kuigi aeg-ajalt on see vahe päris kitsas, siis sõidetakse kiiresti. Dan küll hoidis natuke tagasi, et mitte ohtlikke olukordi tekitada, aga päris hirmutav ja samas põnev sõit oli. See shoppingu piirkond on tohutult suur ala, kus kõik esimesed korrused on väikesed poed. Ostsin paar sallikest, sain bikiinid, ühe kleidi ja jaki ka. Tobe oli see, et ühtegi hilpu, peale jaki, ei lastud selga proovida, nii et said ainult endale ette panna ja silmaga hinnata, kas istub selga või mitte. Kodus proovides bikiinid istusid väga hästi, aga kleidiga pean nats vaatama, kas saan kuidagi kohendada. Sealt piirkonnast läksime edasi high-end shoppingutänavale, kus ääres olid siis sadade meetrite kaupa kallite kaubamärkide poode. Ja ka Havaiana plätude pood, kus plätud olid õnneks hinnavahemikus ainult 10-20 eurot. 

Kella 7ks olime tagasi kontoris, tegin veel natuke tööd ja siis läksime Franzi ja Daniga mingisse Araabia kohta sööma. Minipizzad olid kõige parem roog, falafel oli kuiv ja... ja muud ma väga ei söönudki, kutid panid veel toorest hakkliha (või no umbes selline nägi välja) sibulaga, aga no see ei ole ka väga minu värk :).

Neljapäeval oli superilus ilm, üle 30 kraadi sooja ja päikeseline. Tegime üsna pika lõuna ostukeskuse päikeseterraassil (sõime seda acai külmutatud mehu) ja jäime natukeseks sinna päikese kätte lebotama. Päike on siin ikka päris karm, kõrvetas korralikult jalgu. Neljapäeva õhtul käisime söömas vähe peenemas Peruu restos. Veendusin lõplikult, et krevetid ei ole ikka minu värk ja toorelt marineeritud kala mind ka väga rõõmsaks ei tee. Nii et kui teistel kõht täis oli, siis tahtsin mina veel magustoitu ka. Ja see oli väga hea mõte, sest sain oma elu parima magustoidu vist seal, no ma kohe tõesti ei ole kunagi varem midagi nii head söönud – kui nüüd siis peaks seletama, et mis see oli, siis ei oskagi kuskilt otsast pihta hakata... selline tihke kreem oli nagu... ja maitses nagu... pole õrna aimugi misasi :). Mina tahtsin kuskile baari edasi minna, kus saaks natuke jalga keerutada ja kuttidega veel viimane õhtu mõnusalt koos veeta, aga Dan tahtis ära koju... Franz õnneks nõustus minema ja leidsimegi ühe baari suht lähedalt, kus oli mingi samba-muusika-bänd laivis. Tegime ühed kokteilid ja keerutasime tund aega jalga ja kui bänd lõpetas, siis läksime ära. Jõudsime koju kella 2-ks öösel ja kuna ma tahtsin veel järgmiseks päevaks kindlasti mõned asjad valmis saada, siis tegin veel kella 4-ni tööd. Mõtlesin, et kas lähen üldse magama või mitte, aga panin kaheks tunniks ikkagi silma looja.

Reede hommik algas kiire pakkimisega. Käisime Franziga toidupoest läbi, et head ja paremat Berliini kaasa osta ja siis edasi tööle. Lõunasöögi ajaks oli meil kohtumine planeeritud juristiga, kes meid ettevõtte asutamisel aitas ja praegu ka erinevates küsimustes. See oli all-you-can-eat resto, kus serveeriti kõikvõimalikke veiselihavariante. Suur-suur resto oli praktiliselt ainult mehi täis ja maja ees oli rivi kalleid maasturautosid. Meeste värk see liha ikka. Aga maitses väga hästi. Ja oma papaiamagustoitu sõin ka veel otsa. Ma teadsin, et see jurist, Marina, on kuidagi Franziga seotud, aga ma arvasin, et lihtsalt mingi tuttav. Tuli välja, et tegelikult on nad puha pool-vend ja õde. Franzi isa ja Marina ema on abielus. Aga kuna Franz elas oma emaga koos ja kolis juba 15-selt Saksamaale, siis pole nad praktiliselt kunagi väga läbi käinud. Franz ütles kontorisse tagasi jalutades, et ta oli seal meestesumma seas päris uhke meiega istuda (Marina on väga ilus tüdruk) :P

Jõudsin kontoris veel tunni tööd teha ja siis oli aeg takso võtta ja lennujaama poole teele asuda. Taksos tuli hea unekas peale. Lennujaamas läks kõik probleemideta ja lend ise ka okeikalt. Alguses raputas aind nats rõvedalt, sest äike oli. 

Mõned üldised tähelepanekud Sao Paulost veel – kõik mehed kannavad sinist triiksärki, kui lõuna ajal välja minna, siis on tänavad täis sinisärklasi, mõni üksik valge särk ka sekka. Aga mingeid muid värve üldse ei eksisteeri. Naised on seal piirkonnas hästi riides ja tundub, et eriline rõhk on kingadel (mis üldjuhul on kõrge kontsaga), sest nägin päris palju omapäraseid ja ägedaid kingi. Inimesed on üldjuhul nats pontšakamad kui Berliinis. Tagasilennul rääkisin ühe Iraanist pärit meesterahvaga, kes Brasiilias elab, et tema arvates on üldiselt Brasiillased rumalad ja laisad, keeli ei viitsita näiteks absoluudselt õppida. Mida veel tähele panin, oli hästi palju meie mõistes mõttetut tööjõu kasutamist. Näiteks valgusfooriga ristmikutel olid veel mingid kutid lippudega väljas, kes näitasid, kas võib sõita või mitte. Ja poodides on tohutult müüjaid. Ja turvamehi on ka igal pool palju, aga see vist on pigem hea arvestades kuritegevuse taset. Poliitiline kultuur paistab keskerakonna tasemel olevat – raadios jooksevad erakondade reklaamlaulud, kus tehakse teisi maha ja kiidetakse ennast. Ja korruptisooni on palju. Varanduslik lõhe on riigist hästi suur. Rikkad on väga rikkad ja vaesed väga vaesed. Üldine hinnatase Sao Paulos on kõrgem kui Lääne-Euroopas.

Kokkuvõttes olen üli-rahul reisiga. Franz ja Dan on superlahedad ja kohtumised olid väga kasulikud. Tahaks kunagi kindlasti tagasi minna jälle. Ükskõik kas siis töö asjus ja võtta reisimiseks aega, või siis lihtsalt puhkama (kui peaks kunagi juhtuma, et saab pikemalt puhkama minna).

Kuna ma enamus aega veetsin kontoris, siis pilte väga pole, aga mõned, mis tegime panen üles.

34. Berliini maratoni emotsioonid

Oma jooksudega jõudsin septembri lõpuks nii kaugele, et olin kokku jooksnud ca 650 km. Proovisin ka üks kord 30km-st otsa joosta ja kuna tunne oli ok, siis tekkis lootus, et selle 42km-ga peaks ka hakkama saama. Vahtisin nädal otsa pühapäeva ilmateadet ja lootsin, et tuleb sobiv ilm – tuli täiuslik. Oma jooksunumbritel ja muul nännil käisime Rauliga järel reede õhtul. Kuna Arvil põlv endiselt valutas, siis tema kahjuks joosta ei saanudki – käis arsti juures lõpuks ära ja saab praegu taastusravi. Maratoni või üldse jooksmisega tal väga ei soovitata enam tegeleda :(

Aga siis et reede õhtul käisime Tempelhofi lennuväljal spordimessil numbreid saamas. Messihall oli pikk-pikk-pikk ja numbrid kõige lõpus. Kuigi mul silmad koguaeg vilkusid Rauli sabas joostes, et mida müüakse, siis spordiriideid on nii piisavalt palju kodus, et ei suutnud midagi välja mõelda, mida tarvis oleks. Numbrid ja nänn käes, tagasi koju uudistama ja plaani pidama.

Laupäeva hommikul oli nagu mõte osa võtta ’hommikusöögijooksust’ – see on 6km aeglast soojendusjooksu Charlottenburgi lossist Olümpisastaadionile, kus siis saab teha ringi staadionil ja suunduda siis hommikusöögile. Magasime Rauliga vähe sisse ja mõtlesime, et ühineme jooksuga poole pealt. Sõitsime metrooga minu arvutuste kohaselt poole peale, tulime metroost välja ei näinud mingit jälge, et sealt oleks keegi jooksnud või varsti jooksmas. Võimalik, et marsruut, mille netist leidsin, polnud õige.... Igal juhul siis panime uuesti metroo peale ja sõitsime staadionini välja. Vaatasime, kuidas jooksjad staadioni peale jõudsid ja hommikust sõid (meid see sai ja jogurt väga ei kutsunud), võtsime mõlemad pudeli vett ja sõitsime koju tagasi – selline soojendusjooks siis :).

Laupäev möödus suht lebotades ja pastat süües. Laadisin endale jooksuks tempokamat muusikat mp3-mängijasse ja ostsin endale ja Raulile kaltsukast 2-eurosed dressikad hommikuks peale võtta.

Aga nüüd jooksupäeva. Nagu ma ütlesin, oli ilm ideaalne – päike paistis ja kraade kuskil 8-14 vahel või nii. Ärkasime 6.30, pugisime nats putru ja seadsime sammud stardi suunas. Kuigi ma väga ei uskunud, et bussid käivad, siis saime mingi hetk bussi peale ka. Tulime pearaudteejaama juures maha ja seal oli juba paras laulupidu – jalakäijate silla peal, mis rongijaamast stardi poole üle jõe läheb, oli nii suur ummik inimestest, et osad läksid ringiga järgmise silla poole. Jooksjate ala oli paksult inimesi täis. Läksime Rauliga lahku, et oma riidehoidusid otsida. Päris hea pikk maa tuli maha käia – õhus tugev annus spordikreemi aroomi. Leidsin lõpuks enda koha üles ja natuke kõhe oli küll ennast lühkarite peale koorida, aga õnneks andis vähemalt see 2-eurone dressikas sooja. Kui olin valmis, hakkasin stardikoridori poole liikuma. Seal sai ka omajagu oodatud, soojendusaeroobikat tehtud, vetsus käidud ja üks energiabatoon aeglaselt enne starti ära pugitud. Ja siis hakkas pihta:

Kui esimene stardipauk anti, siis hakkasid kõigil riided lendama – tundub, et ma polnud ainus, kes mingi ajutise hilbu endale peale oli võtnud. Esimeste kilomeetrite peal oli raja ääres lademeted riideid. Start anti kolmes laines, mina sain oma viimase grupiga minema kell 9:20. Esimese kilomeetri märk oli kuidagi eriti lähedal – vaatasin, kella, et olin jooksnud alles 5:30 – mitte mingil juhul ei saanud ma esimest kiltsa nii kiirest joosta. Järgmiste kilomeetrite peal arvutasin, et minuti aeg on kuskil 7:20-7:30 – kiirem, kui ma arvasin, et jooksen. Pärast kolme kiltsa viskasin ise ka oma dressika pealt ära – kogu maratoni ajaks jäi sisse selline mõnus soe tunne ja ülekuumenemise hetke ei tekkinud korrakski. Neljanda km peal oli mul Arvi vastas ja sõitis muga rattaga kaasa ja filmis. Tegin talle vist liiga palju showd, sest pulss keris kõrgemaks. Ma vist olen varem maininud ka, et mul hommikuti palju raskem joosta, et pulss on kõrge ja maratoni ajal oligi keskmine pulss lõpuks 169 – palju kõrgem kui mul tavaliselt õhtuti trenni tehes.

Üsna raske oli oma rahulikku tempot hoida – esimesed 10km oli selline tunne, et kõik jooksevad must mööda. Aeg-ajalt vaatasin taha, et kas mõni inimene veel pärast mind ka on, aga oli murdu – 42.000 inimese hulgas ikka naljalt viimaseks ei jää. Pärast esimest 10km nägin ka tegelikult esimesi kõndijaid. Ja neid kõndijaid jagus lõpuni välja. Ma ise ei julgenud korrakski kõnnisammu sisse lasta – et mine tea, kas siis jälle jooksma saab. Käisin igas joogipunktis joomas ja trügisin sealt laua juurest kiiresti raja peale tagasi, sest nii paljud inimesed jäid seal kõndima või isegi seisma. Iga joogipunkti juures mõtlesin ka, et kas peaks vetsus käima – ükski kord polnud sellist tunnet, et nüüd kindlasti peaks minema, ja kuna ka alati oli paar inimest järjekorras, siis otsustasin alati järgmise punktini oodata. Asi lõppes sellega, et läksin vetsu alles koju jõudes :)

Aga siis et kulgesin seal vaikselt omas tempos, kuulasin mõnusat tantsumussi ja lehvitasin aeg-ajalt rajaäärsematele häälekamatele pealtvaatajatele. Raja ääres oli ka päris palju bände, kellest osad tegid supermõnusat muusikat, aga seda muusikat jätkus kahjuks ainult kümneks-kahekümneks sekundiks, nii et olin ülirahul, et oma muusika ka ikkagi kaasa võtsin. Ca iga tunni tagant neelasin ühe energiageeli sisse. Poole maa peal oli tunne endiselt hea ja kuskilt ei valutanud – vaatasin täpselt poole peal kella, aeg oli 2h ja 36m – tegin kiire arvutuse, et terve maratoni aeg oleks samas tempos jätkates 5h ja 12 min (mu eesmärk oli alla 5h ja 30min joosta). Peast käis läbi ka mõte, et kui suudan samas tempos jätkata ja lõpus kiirendada, siis äkki suudan oma bossu 5-aasta taguse aja üle joosta (see oli kas 5:08 või 5:09). Püüdsin sama tempot säilitada ja jälgisin, kuidas enesetunne on. Kuskil 27nda km kandis läks raskemaks – puusad olid hästi jäigad. See raske tunne jätkus kuskil 35nda km-ni – vaheaegadest on ka näha, et tempo läks siis pisut allapoole. Tee äärsetes massaazipunktides olid kõik lauad rahvast täis – ’ei, mina siia ei jää’.

Pärast 35ndat oli viimane aeg otsustada, et kas minna bossu rekordit üle lööma – enesetunne läks ootamatult heaks ja hakkasin tempot tõstma – kalkuleerisin koguaeg mõttes, et palju mul veel joosta on ja kui kiiresti ma peaks kilomeetri jooksma, et jõuaks. 35da ja 40nda km vahel oli keskmine aeg juba 7 min ja 3 sek – tavaliselt tegin ma oma lühemaid jookse selle tempoga. See hetk hakkasin ka juba teistest jooksjatest mööda panema. Jätkasin arvutusi ja kella vahtimist ja vandusin peas koguaeg, a’la et ’kus kurat see 39km märk juba on! Peaks juba siin olema!’ Ei julgenud selles mõttes enam kella vaadata, et ei tahtnud teada, palju mu pulss on. Kartsin, et kohe hakkab pistma ja lõpp mu lõpuspurdil. Aga tuli see 39sas, 40nes, 41ne ja siis olingi varsti Unter den Lindeni tänaval ja Brandenburgi väravad paistsid. Selle viimase lõigu tegin küll täie tinnaga. Ei jõudnud isegi raja ääres vaadata, kas Arvi on kuskil. Viimase kahe km keskmine aeg tuli 6 min. Koguaeg 05:07:41 – ära tegin!!! Läbi!!! SUPER!!!

Sain medali kaela, poseerisin fotograafile ja vedasin ennast aeglase sammuga riietusala poole. Tegin nii käbe kui suutsin, sest Arvi juba ootas. Kuna ta arvas, et ma jooksen vähe aeglasemalt (sest ma ka ise arvasin, et jooksen), siis tal õnnestus mu finish maha magada, millest on kahju, a no mis sa teed. Panin kuivad riided selga ja liikusin Arviga muljeid vahetades kodu poole. Sealt võtsime Rauli ja läksime saunatama – kõndida oli ikka päris raske, aga pärast sauna oli tunduvalt parem olla. Järgmine päev tööl kõik õnnitlesid, naersid mu vaevalist liikumist ja uurisid, et kas plaanin mingit järgmist maratoni ka juba – ütlesin, et ’ei, see oli mu esimene ja viimane’, aga praegu, kui üle nädala möödas on, on selline tunne, et mine sa tea... äkki ikka kunagi jälle. Maratoni ennast joosta on päris mõnus, aga see trenni tegemine ja distsipliin on vähe tüütud. 

Igal juhul üks jooks ootab mind ees küll ja see on teatemaraton, kuhu ma meie ettevõttest kaks tiimi kirja panin. Jooks ise on 18ndal novembril, nii et peab ennast jälle liigutama hakkama. Kevadel võib-olla võtan osa kas poolmaratonist või mõnest 10km-sest jooksust, neid siin jagub. Eks näeb.

Kokkuvõttes siis võib öelda, et olen superuhke, et selle ära tegin. Aeg ei ole küll uhkustamist väärt, aga oli parem, kui ma ise oleks oodanud. Ja no 5h järjest joosta on ikka paras tegu omaette küll :)