34. Berliini maratoni emotsioonid

Oma jooksudega jõudsin septembri lõpuks nii kaugele, et olin kokku jooksnud ca 650 km. Proovisin ka üks kord 30km-st otsa joosta ja kuna tunne oli ok, siis tekkis lootus, et selle 42km-ga peaks ka hakkama saama. Vahtisin nädal otsa pühapäeva ilmateadet ja lootsin, et tuleb sobiv ilm – tuli täiuslik. Oma jooksunumbritel ja muul nännil käisime Rauliga järel reede õhtul. Kuna Arvil põlv endiselt valutas, siis tema kahjuks joosta ei saanudki – käis arsti juures lõpuks ära ja saab praegu taastusravi. Maratoni või üldse jooksmisega tal väga ei soovitata enam tegeleda :(

Aga siis et reede õhtul käisime Tempelhofi lennuväljal spordimessil numbreid saamas. Messihall oli pikk-pikk-pikk ja numbrid kõige lõpus. Kuigi mul silmad koguaeg vilkusid Rauli sabas joostes, et mida müüakse, siis spordiriideid on nii piisavalt palju kodus, et ei suutnud midagi välja mõelda, mida tarvis oleks. Numbrid ja nänn käes, tagasi koju uudistama ja plaani pidama.

Laupäeva hommikul oli nagu mõte osa võtta ’hommikusöögijooksust’ – see on 6km aeglast soojendusjooksu Charlottenburgi lossist Olümpisastaadionile, kus siis saab teha ringi staadionil ja suunduda siis hommikusöögile. Magasime Rauliga vähe sisse ja mõtlesime, et ühineme jooksuga poole pealt. Sõitsime metrooga minu arvutuste kohaselt poole peale, tulime metroost välja ei näinud mingit jälge, et sealt oleks keegi jooksnud või varsti jooksmas. Võimalik, et marsruut, mille netist leidsin, polnud õige.... Igal juhul siis panime uuesti metroo peale ja sõitsime staadionini välja. Vaatasime, kuidas jooksjad staadioni peale jõudsid ja hommikust sõid (meid see sai ja jogurt väga ei kutsunud), võtsime mõlemad pudeli vett ja sõitsime koju tagasi – selline soojendusjooks siis :).

Laupäev möödus suht lebotades ja pastat süües. Laadisin endale jooksuks tempokamat muusikat mp3-mängijasse ja ostsin endale ja Raulile kaltsukast 2-eurosed dressikad hommikuks peale võtta.

Aga nüüd jooksupäeva. Nagu ma ütlesin, oli ilm ideaalne – päike paistis ja kraade kuskil 8-14 vahel või nii. Ärkasime 6.30, pugisime nats putru ja seadsime sammud stardi suunas. Kuigi ma väga ei uskunud, et bussid käivad, siis saime mingi hetk bussi peale ka. Tulime pearaudteejaama juures maha ja seal oli juba paras laulupidu – jalakäijate silla peal, mis rongijaamast stardi poole üle jõe läheb, oli nii suur ummik inimestest, et osad läksid ringiga järgmise silla poole. Jooksjate ala oli paksult inimesi täis. Läksime Rauliga lahku, et oma riidehoidusid otsida. Päris hea pikk maa tuli maha käia – õhus tugev annus spordikreemi aroomi. Leidsin lõpuks enda koha üles ja natuke kõhe oli küll ennast lühkarite peale koorida, aga õnneks andis vähemalt see 2-eurone dressikas sooja. Kui olin valmis, hakkasin stardikoridori poole liikuma. Seal sai ka omajagu oodatud, soojendusaeroobikat tehtud, vetsus käidud ja üks energiabatoon aeglaselt enne starti ära pugitud. Ja siis hakkas pihta:

Kui esimene stardipauk anti, siis hakkasid kõigil riided lendama – tundub, et ma polnud ainus, kes mingi ajutise hilbu endale peale oli võtnud. Esimeste kilomeetrite peal oli raja ääres lademeted riideid. Start anti kolmes laines, mina sain oma viimase grupiga minema kell 9:20. Esimese kilomeetri märk oli kuidagi eriti lähedal – vaatasin, kella, et olin jooksnud alles 5:30 – mitte mingil juhul ei saanud ma esimest kiltsa nii kiirest joosta. Järgmiste kilomeetrite peal arvutasin, et minuti aeg on kuskil 7:20-7:30 – kiirem, kui ma arvasin, et jooksen. Pärast kolme kiltsa viskasin ise ka oma dressika pealt ära – kogu maratoni ajaks jäi sisse selline mõnus soe tunne ja ülekuumenemise hetke ei tekkinud korrakski. Neljanda km peal oli mul Arvi vastas ja sõitis muga rattaga kaasa ja filmis. Tegin talle vist liiga palju showd, sest pulss keris kõrgemaks. Ma vist olen varem maininud ka, et mul hommikuti palju raskem joosta, et pulss on kõrge ja maratoni ajal oligi keskmine pulss lõpuks 169 – palju kõrgem kui mul tavaliselt õhtuti trenni tehes.

Üsna raske oli oma rahulikku tempot hoida – esimesed 10km oli selline tunne, et kõik jooksevad must mööda. Aeg-ajalt vaatasin taha, et kas mõni inimene veel pärast mind ka on, aga oli murdu – 42.000 inimese hulgas ikka naljalt viimaseks ei jää. Pärast esimest 10km nägin ka tegelikult esimesi kõndijaid. Ja neid kõndijaid jagus lõpuni välja. Ma ise ei julgenud korrakski kõnnisammu sisse lasta – et mine tea, kas siis jälle jooksma saab. Käisin igas joogipunktis joomas ja trügisin sealt laua juurest kiiresti raja peale tagasi, sest nii paljud inimesed jäid seal kõndima või isegi seisma. Iga joogipunkti juures mõtlesin ka, et kas peaks vetsus käima – ükski kord polnud sellist tunnet, et nüüd kindlasti peaks minema, ja kuna ka alati oli paar inimest järjekorras, siis otsustasin alati järgmise punktini oodata. Asi lõppes sellega, et läksin vetsu alles koju jõudes :)

Aga siis et kulgesin seal vaikselt omas tempos, kuulasin mõnusat tantsumussi ja lehvitasin aeg-ajalt rajaäärsematele häälekamatele pealtvaatajatele. Raja ääres oli ka päris palju bände, kellest osad tegid supermõnusat muusikat, aga seda muusikat jätkus kahjuks ainult kümneks-kahekümneks sekundiks, nii et olin ülirahul, et oma muusika ka ikkagi kaasa võtsin. Ca iga tunni tagant neelasin ühe energiageeli sisse. Poole maa peal oli tunne endiselt hea ja kuskilt ei valutanud – vaatasin täpselt poole peal kella, aeg oli 2h ja 36m – tegin kiire arvutuse, et terve maratoni aeg oleks samas tempos jätkates 5h ja 12 min (mu eesmärk oli alla 5h ja 30min joosta). Peast käis läbi ka mõte, et kui suudan samas tempos jätkata ja lõpus kiirendada, siis äkki suudan oma bossu 5-aasta taguse aja üle joosta (see oli kas 5:08 või 5:09). Püüdsin sama tempot säilitada ja jälgisin, kuidas enesetunne on. Kuskil 27nda km kandis läks raskemaks – puusad olid hästi jäigad. See raske tunne jätkus kuskil 35nda km-ni – vaheaegadest on ka näha, et tempo läks siis pisut allapoole. Tee äärsetes massaazipunktides olid kõik lauad rahvast täis – ’ei, mina siia ei jää’.

Pärast 35ndat oli viimane aeg otsustada, et kas minna bossu rekordit üle lööma – enesetunne läks ootamatult heaks ja hakkasin tempot tõstma – kalkuleerisin koguaeg mõttes, et palju mul veel joosta on ja kui kiiresti ma peaks kilomeetri jooksma, et jõuaks. 35da ja 40nda km vahel oli keskmine aeg juba 7 min ja 3 sek – tavaliselt tegin ma oma lühemaid jookse selle tempoga. See hetk hakkasin ka juba teistest jooksjatest mööda panema. Jätkasin arvutusi ja kella vahtimist ja vandusin peas koguaeg, a’la et ’kus kurat see 39km märk juba on! Peaks juba siin olema!’ Ei julgenud selles mõttes enam kella vaadata, et ei tahtnud teada, palju mu pulss on. Kartsin, et kohe hakkab pistma ja lõpp mu lõpuspurdil. Aga tuli see 39sas, 40nes, 41ne ja siis olingi varsti Unter den Lindeni tänaval ja Brandenburgi väravad paistsid. Selle viimase lõigu tegin küll täie tinnaga. Ei jõudnud isegi raja ääres vaadata, kas Arvi on kuskil. Viimase kahe km keskmine aeg tuli 6 min. Koguaeg 05:07:41 – ära tegin!!! Läbi!!! SUPER!!!

Sain medali kaela, poseerisin fotograafile ja vedasin ennast aeglase sammuga riietusala poole. Tegin nii käbe kui suutsin, sest Arvi juba ootas. Kuna ta arvas, et ma jooksen vähe aeglasemalt (sest ma ka ise arvasin, et jooksen), siis tal õnnestus mu finish maha magada, millest on kahju, a no mis sa teed. Panin kuivad riided selga ja liikusin Arviga muljeid vahetades kodu poole. Sealt võtsime Rauli ja läksime saunatama – kõndida oli ikka päris raske, aga pärast sauna oli tunduvalt parem olla. Järgmine päev tööl kõik õnnitlesid, naersid mu vaevalist liikumist ja uurisid, et kas plaanin mingit järgmist maratoni ka juba – ütlesin, et ’ei, see oli mu esimene ja viimane’, aga praegu, kui üle nädala möödas on, on selline tunne, et mine sa tea... äkki ikka kunagi jälle. Maratoni ennast joosta on päris mõnus, aga see trenni tegemine ja distsipliin on vähe tüütud. 

Igal juhul üks jooks ootab mind ees küll ja see on teatemaraton, kuhu ma meie ettevõttest kaks tiimi kirja panin. Jooks ise on 18ndal novembril, nii et peab ennast jälle liigutama hakkama. Kevadel võib-olla võtan osa kas poolmaratonist või mõnest 10km-sest jooksust, neid siin jagub. Eks näeb.

Kokkuvõttes siis võib öelda, et olen superuhke, et selle ära tegin. Aeg ei ole küll uhkustamist väärt, aga oli parem, kui ma ise oleks oodanud. Ja no 5h järjest joosta on ikka paras tegu omaette küll :)