36. Tööloomad

Sissejuhatuseks, et panin täna veel 2 postitust üles, maratonist ja Brasiilia reisist – vaadake altpoolt neid ka. Selle postitusega katan natuke seda, mis sügisel muidu toimunud on.

Esiteks uudiseid töömaailmast: noh... ütleme nii, et motivatsiooni tase on endiselt mõõdukas. Olen nii maksumaailma ära uppunud, et toredamate ülesannete jaoks ei jää üldse aega. Ei tea ka, kas see kunagi muutuma hakkab, võtame eesmärgiks järjest keerulisemaid turge. Eks ma pean kuidagi nendega hakkama saama ja lootma, et kuskil midagi väga valesti ei tee. Olen siin maininud vist ka, et pole oma assistendiga just super-rahul. Nüüd ongi nii, et otsin uut – aga vana mitte ei lasnud lahti, vaid ta ise pidi teatud põhjustel tagasi Inglismaale kolima – praegu on ta veel tööl, aga kohe kui kellegi asemele leiame, siis kolib ära. Lisaks assistendile otsin veel ühte suurema ajupotensiaaliga tegelast, kes kõikide tütarde finantsid enda peale suudaks võtta. Sain alles kuulutused üles, nii et tagasisidet veel anda ei oska.

Üks naljakas asi juhtus ka seoses kuulutamisega. Nimelt valmistasin need ette pühapäeval ja esmaspäeva hommikul rääkisin personalijuhiga, et ta need kodulehele üles paneks. Ta siis küsis, et kas mul on eelmisest värbamisest keegi, kellega võiks uuesti ühendust võtta. Ütlesin, et oli üks USA tüdruk, keda me kaalusime, aga ma ei tea, mis tast edasi saanud on. Kui oma arvuti taha tagasi läksin, nägin selle tüdruku käest emaili! Ta oli just samal ajal kirjutanud, et näeb, et meil firma areneb ja äkki meil tekib finantstiimis jälle vajadus lisatööjõu järele. Ütlesi siis talle, et just täna tulevad uued kuulutused üles ja mingu vaadaku, kas tahab jälle kandideerida :). Uskumatu kokkusattumus, pärast kuut kuud täpselt sel ajal kirjutada, kui mul kedagi tarvis on. Ei tea, kas peaks seda saatuseks kutsuma ja ta tööle võtma? :)

Sain ka bossudelt väikese eelhoiatuse, et järgmisted kuud on kiired. Nii et blogi kirjutada ma enne jõule ilmselt ei jõua. Või no mine tea. Kiired päevad töö juures ei aita muidugi eriti kaasa CIMA õpingutele – jah – registreerisin ennast jälle ära. Kuigi ütlesin, et kui Arvi ei tee, siis ma ei tee, läks täpselt vastupidi – mina teen ja Arvi mitte. Tegema lähen novembris Londonisse ja ostsin piletid ära täpselt nädalaks – et siis saab kohapeal nats tööd teha ja nädalavahetusel tuleb Arvi ka ja saab nats linna uudistada. Olen üldse viimasel ajal kõvasti lennupileteid ostnud – lisaks siis Eesti novembri alguseks Arvi ema sünnipäevale ja sealt edasi Moskvasse kaheks päevaks kontorit külastama. Ja siis jõuluks-koju-piletid ostsime ka ära. Saabume 21. detsembri hilisõhtul Tallinnasse ja tagasilend on sealt 1. jaanuari pärastlõunal. Arvi küll rääkis, et võiks kuskile reisima minna, et äkki ei lähe nii pikalt Eesti, aga ausalt öeldes ma ei suuda küll miskit ära planeerida ja kardan, et Arvigi ei jõuaks. Juba kõikide nende lennupiletite planeerimine ja ostmine võttis tunde. Puhkusepäevi jääb sellest aastast kasutamata ca 7-8, ei teagi, kas tuleb kunagi aeg, kus saaks ühe mõnusa pika puhkuse tehtud. Oleneb ilmselt, kui hea tiimi endale leian.

Arvi rabab ka tööd teha. Ma vist pole veel mainind seda eespool, aga ta on nüüd ühe meie kliendi finantsjuht, firma müüb internetipoe kaudu rehve ja hakkab muud autojura ka müüma. Kuna ettevõte on suhteliselt algusjärgus, siis on tööd palju. Piisavalt palju, et kahe inimese jagu töötada. Raul siin käis maratoni ajal, siis ikka vangutas pead, et me ei oska üldse elada – teeme ainult tööd. Et töö tegemine ei ole enam moes – kõik püüavad minimaalse töötamisega hakkama saada... Tahaks ka aasta või paariga sinna jõuda, et rahulikult 40-tunniseid nädalaid teha. Arvestades meie ettevõtte plaane ja kasvu see vist ei juhtu...

Korteri otsingutega saime lõpule – kolime novembri keskel Kreutzbergi, Dresdener Strasse’le. Ruutmeetreid ilma rõduta on ca 60, kaks tuba ja eraldi köök, vannituba vanniga ja suht suur rõdu. Kui sisse seame ennast, siis teen pilte ka ja nagu ka siiamaani, on kõik külla oodatud.

Sotsiaalelu pool on suhteliselt tagasihoidlik olnud. Ühel reedel oli meil firmaga õhtusöök ja pidu, aga kuna kellelgi tuli mõte edasi mingisse väga haigesse baari minna (muusika asemel oli seal taustaks mingi kaootiline kilks-kolks), siis ma läksin sealt kohe koju ära. Helenel ja Daniilil käisime külas koos Kaiega ühel pühapäeva õhtul ning nüüd just eile Daniili sünnipäeval ka, bowlingut mängimas. Täna (pühapäeval) plaanisin ja tegelt ka lubasin tööle minna, aga ei tea, kas ajavahe või pika reisimise või mille iganes tõttu oli nii sooda olla, et olen pool päeva aind maganud... või no õigemini vist terve päeva. Igal juhul kulub see väike laisklemise-pühapäev ära, sest nüüd läheb suuremaks andmiseks – CIMA, töö, tööintervjuude tegemine, järgmine jooksuüritus, kolimine, reisid... ja äkki siis jõulude ajal saab jälle natuke hinge tõmmata ja järgmise postituse üles panna.

Kallid!

35. Brasiilias käigud

Kuigi väga piinlik on, siis peaksin vist oma esimesest Brasiilias käigust ka rääkima. Et kellele siis õpetuseks ja kellele meelelahutuslikuks lugemiseks. Oeh. Et siis. Mineku eesmärk oli seal meie uues tütres asju korda sättida, kohtumisi teha jne. Reis pidi toimuma 7-16 september. Enne Brasiiliasse minekut lõi pähe mõte, et okou, äkki mul on viisat tarvis. Kiire googeldus andis tulemuse, et Eesti ja Brasiilia vahel on miski leping, et kuni 3-kuulise viibimise jaoks viisat vaja pole. ’Hästi’, mõtlesin. Pakkisin rõõmsalt oma kaks kohvrit, rügasin enne äraminekut tööd ja magasin vähe ja jõudsin lennujaama puruväsinuna. Kuna mul check-in oli online’is tehtud, siis andsin ainult pagasi ära, väravatest läbi ja Berliin-Pariis lennule kõigepealt. Pariisis sain 6h järgmist lendu oodata, mille jooksul lakkisin küüsed punaseks ja vaatasin mitu osa tantsu-saadet. Kogu Pariisi-Sao Paulo lennu ma praktiliselt ainult magasin – mõtlesin, et raudselt hakkavad kael ja selg valutama, aga suureks üllatuseks tegid seda hoopiski põlved – mõtlesin, et ’kuri, pärast rikub veel maratonijooksu ka ära’, aga õnneks läks mööda ära.

Niisiis, jõudsin Sao Paulo lennujaama. Sörkisin teiste turistide taga passikontrolli (pole nii ammu Euroopast väljas käinud, et isegi ei mäleta sellist asja nagu passikontroll). Tädi lõi mu passi lahti ja küsis, miks viisat pole – ma siis vastu, et on selline leping ja nii ja naa, aga teda ei paistnud see rahuldavat. Läks oma kabiinist ära asja uurima. Mul nagu tekkis kerge kahtlus, et mis värk on... Tädi tuli tagasi onuga, kes kutsus mu kaasa. Istutas mu oma kontorisse maha ja hakkas asja uurima. Ma saatsin samal ajal Arvile sõnumi, et ta ka uuriks. Ja sain vastu sõnumi teatega, et ’jaa musi sul on viisat vaja, viisavaba periood algab alles oktoobrist’. ’Okou...fck’. Mis nüüd saab...

Onu arvuti taga tegeles asjaga edasi, tuli üks teine onu, Air France’ist ja võttis mu kaasa – kui küsisin, et mis nüüd saab, siis ta ütles, et kaks varianti – kas lähed Buenos Airesesse, mis on viisavaba, ja lähed teed seal endale viisa, või lähed kohe tagasi Berliini. !?!?!? Istutas mu kuskile järgmisse kohta maha, võttis mu passi ja ütles, et oota siin. Ta tegeleb asjaga. Istusin siis seal ja püüdsin Franciscoga, kes oli mulle vastu tulnud, ühendust võtta, aga telefoniühendus vapsee ei funkand. Siis tuli mingi järgmine tegelane, tädi, võttis mu boarding pass’i ja ütles, et tule kaasa. Läksin. Istutati järgmisse kohta maha. Seal oli veel ca 5 lennujaama töötajat ja mõned, kes nägid välja nagu illegaalid. Püüdsin infot saada, et mis toimub, kus mu pass on, mis must saab – aga vastuseks sain ainult ’no english’. Püüdsin tulutult Franciscoga ühendust saada, aga liin lihtsalt ei toiminud. Asi lõppes sellega, et mu 20-eurone kõnekaart oli tühi ja ei saanud ühendust mitte kellegagi, sest ka sissetulevad kõned ju maksid.

Need lennujaama töötajad olid seal ikka täitesti mõttetud tegelased – kokkuvõttes veetsin selles alas umbes 6-7 tundi ja kogu selle aja passis seal 5-6 töötajat, kellest ükski ei teinud terve päeva jooksul mitte midagi asjalikku – üks tibi ainult pläkutas, paar kutti mängisid oma telefonidega ja üks tegi sudokusid ja... no ja siis nii umbes kord 30 minuti jooksul keegi helistas lauatelefoni peale, aga kuna mingit aktsiooni ei järgnenud, siis ilmselt need kõned olid ka rohkem kuulujuttude levitamiseks, mitte tööalased. Ühe tädiga sealt sain käte-jalgade abiga nii kaugele, et sain tema telefoniga Franzile helistada, kes siis tagasi helistas ja sain talle olukorda selgitada. Aga ega sellega asi piirduski, sest midagi parandada enam ei saanud. Saatsin Arvile ka sõnumi tädi numbrilt, et tulen tagasi koju ja saatku mulle kõneaega juurde. Ja siis vaatasin tantsusaateid kuni mulle järgi tuldi.

Kogu selle aja ma loomulikult polnud oma pagasit näinud, sest ma ei saanud passikontrollistki läbi. Küsisin siis Air France’i tädi käest, kes mulle vastu tuli, et mind lennuki peale viia, et kus mu pagas on – ta ütles vastu, et see pole Pariisist kaugemale jõudnud veel... ahah... Lennuki peale minnes anti mu pass ja Pariis-Berliini pilet piloodi kätte ja öeldi, et Pariisi jõudes saan tagasi (eriline kriminaal ikka...). Pariisi jõudes paluti mul viimasena lennukist välja tulla. Mõtlesin, et saan siis oma passi kätte ja asi ants, aga mind anti hoopis politseile üle... okou... eriline kriminaal... läksin siis kolme politseinikuga autosse ja sõitsime kuskile lennujaama teise otsa. Istutati mind maha koos mustanahaliste kuttidega politseiruumi, tehti passist või millesti koopia, anti pilet näppu ja öeldi, et nüüd võid minna. Lõpuks ometi! 

Käisin veel Air France’i boksist läbi, et oma pagasi kohta uurida. Öeldi, et pagas on kuskil Pariisi lennujaamas, aga ei tea, kus täpsemalt – et kui tagasi Berliini jõuan, siis avaldus sisse anda kadunud pagasi kohta. No ja ma ei osanud vastu vaielda ka ja tegin nagu öeldud – Berliinis läksin lennujaamas avaldust sisse andma ja tädi hakkas pahandama, et miks ma seda avaldust juba Pariisis ei teinud.... Eniveis on asjad nüüd nii, et pagas on endiselt kadunud ja andsin sisse nimekirja kadunud asjadega ja hüvitise nõude, aga sellele vastati, et andsin kadumise avalduse liiga hilja sisse ja ei hüvitata kahju – püüan nendega edasi protsessida, et mul polnud võimalik varem midagi avaldada ja eks vaatab, mis sest edasi saab. Oma kaasa võetud kingadest ja hilpudest olen aga praeguseks igaveseks ilma...

Õnneks võib öelda seda, et teine kord läks reis kordades paremini. Kuupäevadeks 11-20 oktoober. Esiteks võtsin kaasa ainult käsipagasi, et mitte korrata eelmises lõigus juhtunut. Reis läks normaalselt, jõudsin kohale neljapäeva varahommikul ja Sao Paulo lennujaama jõudes sain ca tunni Franzi ja Danieli (mõlemad siis kolleegid Brasiilia ettevõttest) oodata, kes olid ummikusse jäänud, ja siis algas reis koos mere äärde. Nimelt on Franzi isal mere ääres väike majake ja plaanisime nädalavahetuse seal veeta. Mul olid algselt ainult võimalikult napid suveriided pakitud, aga õnneks vaatasin enne äratulekut, et lubab vihma ja külmemat ilma ka, nii et viskasin lõpus kiiruga vihmavarju ja mõned soojemad riided ka kaasa. Kahjuks läks neid tarvis.

Ilusa ilmaga oleks nädalavahetus nagu unelm olnud, aga mul on ikka mingi karmavõlg vist, et selle Brasiiliaga hästi ei lähe. Igal juhus siis seadsime suuna Ubatuba poole ning tegime tee peal kuttidele väikese hommikusöögipeatuse, sain proovida Brasiilia esimest spetsialiteeti, milleks on omamoodi juustusai. Peatust tehes vahetasin oma teksad lühikese seeliku ja kingad plätude vastu, sest ilm oli päris mõnus soe. Pärast veel ühte peatust mere äärses baaris jõudsime oma majakesse kohale pärastlõunal, oli selline minimalistlik koht mäe otsas, aga täiesti piisav. Sättisime ennast sisse, panime võrkkiiged üles ja vedelesime esialgu niisama. Õhtu poole jalutasime mäest alla mere äärde restosse sööma. Sõime erinevaid mereande ja jõime Brasiilia põhijooki Caipirinha kokteili. Kala maitses ülihästi, aga muud asjad, seal hulgas krevetid väga muljet ei avaldanud. Umbes parajasti siis, kui tahtsime tagasi minna, hakkas vihma sadama, nii et tegime veel mõned kokteilid ja siis jalutasime üles mäkke tagasi. Magama vajusime kõik maru vara – mina kindlasti juba kell 21, sest saksa aja järgi oli kell juba 2 öösel...

Seevastu hommikul oli mul silm juba kella 4-st lahti, aga kuna ei tahtnud teisi segada, siis põõnasin edasi. Tegime hommikusööki ja sättisime ennast ranna poole. Ilm oli küll jahekas ja pilves, aga Franz lubas, et vesi on soe, nii et mõtlesin, et peab ikka ujumas ära käima. Võtsime surfilauad ka kaasa ja läksime ühte lahesoppi, kus oli rohkem lainet. See rohkem lainet oli Eesti mõistes ikka päris korralik laine. Franzile küll surfamiseks väga ei sobinud, aga mul oli lõbu laialt. Franzi abiga sain lõpuks lainele ka pihta. Ja vesi oli soe. Piisavalt, et mitte välja tulla. Mingi tund aega järjest kindlasti solberdasin seal. Siis hakkas jälle ladinal sadama ja kõht tühjaks minema, pakkisime ennast kokku, käisime pesime soolasest mereveest puhtaks ja võtsime suuna linna poole. Ma nüüd ei mäleta, kas tegu oli itaalia restoga, aga tellisime pastat ja see maitses ülihea. Lisaks sain esimest korda maitstud ühe superhea magustoidu – papaiakreemi mingi magusa likööriga – see kreem maitseb nagu jäätis ja magus liköör peal, mmm... Daniel pidi kahjuks tagasi Sao Paulosse minema, nii et viisime ta bussi peale, ostsime Caipide tegemiseks ühe ananassi ja suundusime majakesse tagasi.

Lebotasime sohva peal, jõime Caipisid ja vaatasime kõvale lihtsalt videosid netist. Kell 9 õhtul on siin terve populatsioon teleka ette naelutatud, sest käib viimane nädal mingist Telenovelast. Täiesti uskumatu, et isegi Franz seda vaatas, aga ta ütles, et muidu pole inimestega millestki rääkida, et seda lihtsalt peab nägema. Ma jõudsin esimese 5 mintsaga sinna sohva peale magama jääda ning kui silmad lahti tegin tund või paar hiljem, siis Franz ka magas mu kõrval. Ta väitis siiski, et Telenovela vaatas lõpuni... väga ei usu teda. Kolisime ära magama...

Ärkasin öösel korduvalt ülesse ja koguaeg kuulsin, et vihma kallab. Lootsin, et magan vähe veel ja äkki läheb üle selleks ajaks, kui ärkan, aga ei muhvigi. Otsustasime, et rannas pole sellise ilmaga ikka mitte kui midagi teha, pakkisime asjad ja võtsime suuna tagasi Sao Paulo poole. Siis nägin ka auto aknast, kui kreisi suur see linn ikka on. Hästi palju on getot, kus ei saa aru, kuidas need majad püsti püsivad ja kas seal räämas akendeta ubrikutes keegi elab ka, ja päris palju on kõrghooneid, aga sellised kuni 30 korrust, mitte megakõrged. Arvestades seda, kui palju seal vaeseid inimesi olema peaks, siis autosid ja liikust on kreisilt palju. Franz ütles, et väga paljud veedavad tööle minekuks ja tulekuks päevas 4-5 tundi. Ja et linna lõuna osas olevatele elanikele on põhja poole minek nagu reisi eest. Ja et enamus on nii vaesed, et pole kunagi linnast välja saanud ega merd näinud. Et siis selline värks. Franzi pere ise elab ühes aiaga piiratud ja värava patrulliga elamupiirkonnas, kus on ka palju teisi saksa peresid (selgituseks, et Franz on brasiillane, aga teistmelisena saksa kolinud ja seal elanud ja saksa naisega abiellunud). Seal oli ca 5-6 kõrget korrusmaja, park, tenniseplats, pallimänguplats, laste mänguplats, kaks basseini, pizzeria... jõusaal all korrusel... ja võib-olla veel midagi. Ahjaa ja neil käib kaks korda nädalas teenijanna ka. See on sealmaal väga tavaline. Daniel ütles, et tal käib teenijanna iga päev. Kui ma neid kiusasin vähe siidikäpluse eest, siis nad ütlesid et tegelikult see on nagu sotsiaalne projekt ka – need inimesed on ilma igasuguse hariduseta, nii et see on ainus, mida nad teha suudaksid ja püüavad siis selle raha eest kuidagi ära elada.

Kuna Franzi korteris on piisavalt ruumi (ja 4 vannituba?!), siis otsustasime, et ma peatun nende juures, et siis on lihtsam ka logistikat korraldada, sest Sao Paulos üksi ringi liikuda, eriti läpakas kaasas, ei ole just kõige targem mõte. Sain siis tuttavaks ta naise Bettinaga, kes on saklsane, ja lastega, kelle nimed Carlos, Luana ja Louis. Kuigi Franzil on tumedad juuksed, siis kõik kolm last on täiesti blondid ja kuttidel on juuksed lokkis ka veel, nagu kolm inglikest. Luanast tuleb küll kunagi päris kuum tšikk ;). Kuna perekond, peale Franzi, rääkis ainult saksa keelt, siis sain kõvasti praktiseeritud. Terve laupäeva õhtu mängisin Luanaga ja olin talle nuku eest – tegi mulle soengut ja pani ehteid külge ja.... no ja siis me poksisime poksikotiga :). Õhtuks toodi koju pizzat ja ma ei uskund oma kõrvu ja hiljem silmi, kui kuulsin, et Luanale telliti topelt kogus sibulat, ja nägin, kuidas ta seda sibulat kahe käega sisse ajas ja ülejäänud pizza puutumatuks jäi... hull tüdruk.

Pühapäeval tegin päeva jooksul tööd ja õhtuks läksime kõik koos, pluss Franzi vennanaine, ühte sushikohta sööma. Vaieldamatu lemmik oli krõbeda koorega sushi. Ja seda head papaia magustoitu sai ka. Üldse olen selle nädalaga nii palju (häid asju) söönud, et ei julge vist tükk aega kaalu peale minna.

Hommikuti siis nägi asi välja järgmine, et kella 6-st umbes üles, Luanale ja Louisile tuli koolibuss järgi juba 6:30?! Vaesed lapsed. Ja meie Franziga startisime kell 7:30 viies kõigepeal Carlose lasteaeda ja siis edasi kontorisse, mis asus päris lahedas ärihoonete piirkonnas. Ma vist sellest väga ei viitsi rääkida, et mis kohtumised ja asjad mul seal olid, aga lihtsalt niipalju, et päevad olid päris pikad ja internsiivsed. Nagu tavaliselt.

Käisime erinevates kohtades lõunat söömas. Sain ära proovitud järgmise kohaliku toidu ja selleks on külmutatud acai (akai eesti keeles) puuviljamehu. Seda süüakse müsli ja muude krõbinatega, aga mulle meeldis puhtalt kõige rohkem. Sisuliselt oli see nagu jäätise söömine lõunaks, ainult et palju tervislikum. Teisipäeva õhtul kutsus Daniel enda poole sööma, kuna ta mees (geipaariga tegemist siis) juhib restot ja neil on koos ka väike maiustustevabrik, siis ootasin hõrgutavat õhtusööki, aga tuli välja, et tegime võikusid :P. Aga kuna Daniel on eriline maisasmokk, siis erinevad magustoitu oli päris palju. Kuigi Daniel on 38-aastane, siis on ta näonahk kadestamisväärselt värske ja sile – õhtu jooksul tuligi välja, et ta läib kord kvartalis mingit laseriga protseduuri tegemas nahale. Peaks ka proovima :) Ta rääkis ka, et sotsiaalelu Sao Paulos on väga äge ja et hetero-klubid ja baarid on tunduvalt igavamad kui geiklubid :P. Ahjaa ja mainis veel ühte naljakat fakti, et tal ühes tuttavas perekonnas on ema-isal viis poega ja kõik on geid!

Kolmapäeval oli meil pikk ja informatiivne kohtumine raamatupidajatega. Makse saab Brasiilias ikka päris korralikult maksta. Õnneks tundub raamatupidamisfirma väga asjalik ja professionaalne, nii et vähemalt sealt poolt ei tohiks mingeid jamasid tulla. Pärastlõunal tegin Daniga nats tööluusi. Nimelt rääkisime teisipäeval, et ma tahaks nats kuskile shoppama ka minna, sest tahtsin endale uusi bikintse osta ja kohalikke Havaiana plätusid ka. Dan ütles, et on üks piirkond, kus on hästi palju odavat kraami ja tee peale jääb suur Havaiana pood, aga et sinna peaks minema suht vara ja autoga ei ole mõtet üldse proovima hakatagi, sest ummikud on nii suured. Ja kuna Danil on motoroller, siis saigi nii tehtud, et ca kella 4-st startisime kontorist rolleriga kesklinna poole shoppama. Nagu ma juba mainisin, siis liiklus on siin kaootiline, tohutud ummikud, aga kõik mootorratturid sõidavad autode vahelt läbi selle raja-vahe-joone peal. Ja kuigi aeg-ajalt on see vahe päris kitsas, siis sõidetakse kiiresti. Dan küll hoidis natuke tagasi, et mitte ohtlikke olukordi tekitada, aga päris hirmutav ja samas põnev sõit oli. See shoppingu piirkond on tohutult suur ala, kus kõik esimesed korrused on väikesed poed. Ostsin paar sallikest, sain bikiinid, ühe kleidi ja jaki ka. Tobe oli see, et ühtegi hilpu, peale jaki, ei lastud selga proovida, nii et said ainult endale ette panna ja silmaga hinnata, kas istub selga või mitte. Kodus proovides bikiinid istusid väga hästi, aga kleidiga pean nats vaatama, kas saan kuidagi kohendada. Sealt piirkonnast läksime edasi high-end shoppingutänavale, kus ääres olid siis sadade meetrite kaupa kallite kaubamärkide poode. Ja ka Havaiana plätude pood, kus plätud olid õnneks hinnavahemikus ainult 10-20 eurot. 

Kella 7ks olime tagasi kontoris, tegin veel natuke tööd ja siis läksime Franzi ja Daniga mingisse Araabia kohta sööma. Minipizzad olid kõige parem roog, falafel oli kuiv ja... ja muud ma väga ei söönudki, kutid panid veel toorest hakkliha (või no umbes selline nägi välja) sibulaga, aga no see ei ole ka väga minu värk :).

Neljapäeval oli superilus ilm, üle 30 kraadi sooja ja päikeseline. Tegime üsna pika lõuna ostukeskuse päikeseterraassil (sõime seda acai külmutatud mehu) ja jäime natukeseks sinna päikese kätte lebotama. Päike on siin ikka päris karm, kõrvetas korralikult jalgu. Neljapäeva õhtul käisime söömas vähe peenemas Peruu restos. Veendusin lõplikult, et krevetid ei ole ikka minu värk ja toorelt marineeritud kala mind ka väga rõõmsaks ei tee. Nii et kui teistel kõht täis oli, siis tahtsin mina veel magustoitu ka. Ja see oli väga hea mõte, sest sain oma elu parima magustoidu vist seal, no ma kohe tõesti ei ole kunagi varem midagi nii head söönud – kui nüüd siis peaks seletama, et mis see oli, siis ei oskagi kuskilt otsast pihta hakata... selline tihke kreem oli nagu... ja maitses nagu... pole õrna aimugi misasi :). Mina tahtsin kuskile baari edasi minna, kus saaks natuke jalga keerutada ja kuttidega veel viimane õhtu mõnusalt koos veeta, aga Dan tahtis ära koju... Franz õnneks nõustus minema ja leidsimegi ühe baari suht lähedalt, kus oli mingi samba-muusika-bänd laivis. Tegime ühed kokteilid ja keerutasime tund aega jalga ja kui bänd lõpetas, siis läksime ära. Jõudsime koju kella 2-ks öösel ja kuna ma tahtsin veel järgmiseks päevaks kindlasti mõned asjad valmis saada, siis tegin veel kella 4-ni tööd. Mõtlesin, et kas lähen üldse magama või mitte, aga panin kaheks tunniks ikkagi silma looja.

Reede hommik algas kiire pakkimisega. Käisime Franziga toidupoest läbi, et head ja paremat Berliini kaasa osta ja siis edasi tööle. Lõunasöögi ajaks oli meil kohtumine planeeritud juristiga, kes meid ettevõtte asutamisel aitas ja praegu ka erinevates küsimustes. See oli all-you-can-eat resto, kus serveeriti kõikvõimalikke veiselihavariante. Suur-suur resto oli praktiliselt ainult mehi täis ja maja ees oli rivi kalleid maasturautosid. Meeste värk see liha ikka. Aga maitses väga hästi. Ja oma papaiamagustoitu sõin ka veel otsa. Ma teadsin, et see jurist, Marina, on kuidagi Franziga seotud, aga ma arvasin, et lihtsalt mingi tuttav. Tuli välja, et tegelikult on nad puha pool-vend ja õde. Franzi isa ja Marina ema on abielus. Aga kuna Franz elas oma emaga koos ja kolis juba 15-selt Saksamaale, siis pole nad praktiliselt kunagi väga läbi käinud. Franz ütles kontorisse tagasi jalutades, et ta oli seal meestesumma seas päris uhke meiega istuda (Marina on väga ilus tüdruk) :P

Jõudsin kontoris veel tunni tööd teha ja siis oli aeg takso võtta ja lennujaama poole teele asuda. Taksos tuli hea unekas peale. Lennujaamas läks kõik probleemideta ja lend ise ka okeikalt. Alguses raputas aind nats rõvedalt, sest äike oli. 

Mõned üldised tähelepanekud Sao Paulost veel – kõik mehed kannavad sinist triiksärki, kui lõuna ajal välja minna, siis on tänavad täis sinisärklasi, mõni üksik valge särk ka sekka. Aga mingeid muid värve üldse ei eksisteeri. Naised on seal piirkonnas hästi riides ja tundub, et eriline rõhk on kingadel (mis üldjuhul on kõrge kontsaga), sest nägin päris palju omapäraseid ja ägedaid kingi. Inimesed on üldjuhul nats pontšakamad kui Berliinis. Tagasilennul rääkisin ühe Iraanist pärit meesterahvaga, kes Brasiilias elab, et tema arvates on üldiselt Brasiillased rumalad ja laisad, keeli ei viitsita näiteks absoluudselt õppida. Mida veel tähele panin, oli hästi palju meie mõistes mõttetut tööjõu kasutamist. Näiteks valgusfooriga ristmikutel olid veel mingid kutid lippudega väljas, kes näitasid, kas võib sõita või mitte. Ja poodides on tohutult müüjaid. Ja turvamehi on ka igal pool palju, aga see vist on pigem hea arvestades kuritegevuse taset. Poliitiline kultuur paistab keskerakonna tasemel olevat – raadios jooksevad erakondade reklaamlaulud, kus tehakse teisi maha ja kiidetakse ennast. Ja korruptisooni on palju. Varanduslik lõhe on riigist hästi suur. Rikkad on väga rikkad ja vaesed väga vaesed. Üldine hinnatase Sao Paulos on kõrgem kui Lääne-Euroopas.

Kokkuvõttes olen üli-rahul reisiga. Franz ja Dan on superlahedad ja kohtumised olid väga kasulikud. Tahaks kunagi kindlasti tagasi minna jälle. Ükskõik kas siis töö asjus ja võtta reisimiseks aega, või siis lihtsalt puhkama (kui peaks kunagi juhtuma, et saab pikemalt puhkama minna).

Kuna ma enamus aega veetsin kontoris, siis pilte väga pole, aga mõned, mis tegime panen üles.

34. Berliini maratoni emotsioonid

Oma jooksudega jõudsin septembri lõpuks nii kaugele, et olin kokku jooksnud ca 650 km. Proovisin ka üks kord 30km-st otsa joosta ja kuna tunne oli ok, siis tekkis lootus, et selle 42km-ga peaks ka hakkama saama. Vahtisin nädal otsa pühapäeva ilmateadet ja lootsin, et tuleb sobiv ilm – tuli täiuslik. Oma jooksunumbritel ja muul nännil käisime Rauliga järel reede õhtul. Kuna Arvil põlv endiselt valutas, siis tema kahjuks joosta ei saanudki – käis arsti juures lõpuks ära ja saab praegu taastusravi. Maratoni või üldse jooksmisega tal väga ei soovitata enam tegeleda :(

Aga siis et reede õhtul käisime Tempelhofi lennuväljal spordimessil numbreid saamas. Messihall oli pikk-pikk-pikk ja numbrid kõige lõpus. Kuigi mul silmad koguaeg vilkusid Rauli sabas joostes, et mida müüakse, siis spordiriideid on nii piisavalt palju kodus, et ei suutnud midagi välja mõelda, mida tarvis oleks. Numbrid ja nänn käes, tagasi koju uudistama ja plaani pidama.

Laupäeva hommikul oli nagu mõte osa võtta ’hommikusöögijooksust’ – see on 6km aeglast soojendusjooksu Charlottenburgi lossist Olümpisastaadionile, kus siis saab teha ringi staadionil ja suunduda siis hommikusöögile. Magasime Rauliga vähe sisse ja mõtlesime, et ühineme jooksuga poole pealt. Sõitsime metrooga minu arvutuste kohaselt poole peale, tulime metroost välja ei näinud mingit jälge, et sealt oleks keegi jooksnud või varsti jooksmas. Võimalik, et marsruut, mille netist leidsin, polnud õige.... Igal juhul siis panime uuesti metroo peale ja sõitsime staadionini välja. Vaatasime, kuidas jooksjad staadioni peale jõudsid ja hommikust sõid (meid see sai ja jogurt väga ei kutsunud), võtsime mõlemad pudeli vett ja sõitsime koju tagasi – selline soojendusjooks siis :).

Laupäev möödus suht lebotades ja pastat süües. Laadisin endale jooksuks tempokamat muusikat mp3-mängijasse ja ostsin endale ja Raulile kaltsukast 2-eurosed dressikad hommikuks peale võtta.

Aga nüüd jooksupäeva. Nagu ma ütlesin, oli ilm ideaalne – päike paistis ja kraade kuskil 8-14 vahel või nii. Ärkasime 6.30, pugisime nats putru ja seadsime sammud stardi suunas. Kuigi ma väga ei uskunud, et bussid käivad, siis saime mingi hetk bussi peale ka. Tulime pearaudteejaama juures maha ja seal oli juba paras laulupidu – jalakäijate silla peal, mis rongijaamast stardi poole üle jõe läheb, oli nii suur ummik inimestest, et osad läksid ringiga järgmise silla poole. Jooksjate ala oli paksult inimesi täis. Läksime Rauliga lahku, et oma riidehoidusid otsida. Päris hea pikk maa tuli maha käia – õhus tugev annus spordikreemi aroomi. Leidsin lõpuks enda koha üles ja natuke kõhe oli küll ennast lühkarite peale koorida, aga õnneks andis vähemalt see 2-eurone dressikas sooja. Kui olin valmis, hakkasin stardikoridori poole liikuma. Seal sai ka omajagu oodatud, soojendusaeroobikat tehtud, vetsus käidud ja üks energiabatoon aeglaselt enne starti ära pugitud. Ja siis hakkas pihta:

Kui esimene stardipauk anti, siis hakkasid kõigil riided lendama – tundub, et ma polnud ainus, kes mingi ajutise hilbu endale peale oli võtnud. Esimeste kilomeetrite peal oli raja ääres lademeted riideid. Start anti kolmes laines, mina sain oma viimase grupiga minema kell 9:20. Esimese kilomeetri märk oli kuidagi eriti lähedal – vaatasin, kella, et olin jooksnud alles 5:30 – mitte mingil juhul ei saanud ma esimest kiltsa nii kiirest joosta. Järgmiste kilomeetrite peal arvutasin, et minuti aeg on kuskil 7:20-7:30 – kiirem, kui ma arvasin, et jooksen. Pärast kolme kiltsa viskasin ise ka oma dressika pealt ära – kogu maratoni ajaks jäi sisse selline mõnus soe tunne ja ülekuumenemise hetke ei tekkinud korrakski. Neljanda km peal oli mul Arvi vastas ja sõitis muga rattaga kaasa ja filmis. Tegin talle vist liiga palju showd, sest pulss keris kõrgemaks. Ma vist olen varem maininud ka, et mul hommikuti palju raskem joosta, et pulss on kõrge ja maratoni ajal oligi keskmine pulss lõpuks 169 – palju kõrgem kui mul tavaliselt õhtuti trenni tehes.

Üsna raske oli oma rahulikku tempot hoida – esimesed 10km oli selline tunne, et kõik jooksevad must mööda. Aeg-ajalt vaatasin taha, et kas mõni inimene veel pärast mind ka on, aga oli murdu – 42.000 inimese hulgas ikka naljalt viimaseks ei jää. Pärast esimest 10km nägin ka tegelikult esimesi kõndijaid. Ja neid kõndijaid jagus lõpuni välja. Ma ise ei julgenud korrakski kõnnisammu sisse lasta – et mine tea, kas siis jälle jooksma saab. Käisin igas joogipunktis joomas ja trügisin sealt laua juurest kiiresti raja peale tagasi, sest nii paljud inimesed jäid seal kõndima või isegi seisma. Iga joogipunkti juures mõtlesin ka, et kas peaks vetsus käima – ükski kord polnud sellist tunnet, et nüüd kindlasti peaks minema, ja kuna ka alati oli paar inimest järjekorras, siis otsustasin alati järgmise punktini oodata. Asi lõppes sellega, et läksin vetsu alles koju jõudes :)

Aga siis et kulgesin seal vaikselt omas tempos, kuulasin mõnusat tantsumussi ja lehvitasin aeg-ajalt rajaäärsematele häälekamatele pealtvaatajatele. Raja ääres oli ka päris palju bände, kellest osad tegid supermõnusat muusikat, aga seda muusikat jätkus kahjuks ainult kümneks-kahekümneks sekundiks, nii et olin ülirahul, et oma muusika ka ikkagi kaasa võtsin. Ca iga tunni tagant neelasin ühe energiageeli sisse. Poole maa peal oli tunne endiselt hea ja kuskilt ei valutanud – vaatasin täpselt poole peal kella, aeg oli 2h ja 36m – tegin kiire arvutuse, et terve maratoni aeg oleks samas tempos jätkates 5h ja 12 min (mu eesmärk oli alla 5h ja 30min joosta). Peast käis läbi ka mõte, et kui suudan samas tempos jätkata ja lõpus kiirendada, siis äkki suudan oma bossu 5-aasta taguse aja üle joosta (see oli kas 5:08 või 5:09). Püüdsin sama tempot säilitada ja jälgisin, kuidas enesetunne on. Kuskil 27nda km kandis läks raskemaks – puusad olid hästi jäigad. See raske tunne jätkus kuskil 35nda km-ni – vaheaegadest on ka näha, et tempo läks siis pisut allapoole. Tee äärsetes massaazipunktides olid kõik lauad rahvast täis – ’ei, mina siia ei jää’.

Pärast 35ndat oli viimane aeg otsustada, et kas minna bossu rekordit üle lööma – enesetunne läks ootamatult heaks ja hakkasin tempot tõstma – kalkuleerisin koguaeg mõttes, et palju mul veel joosta on ja kui kiiresti ma peaks kilomeetri jooksma, et jõuaks. 35da ja 40nda km vahel oli keskmine aeg juba 7 min ja 3 sek – tavaliselt tegin ma oma lühemaid jookse selle tempoga. See hetk hakkasin ka juba teistest jooksjatest mööda panema. Jätkasin arvutusi ja kella vahtimist ja vandusin peas koguaeg, a’la et ’kus kurat see 39km märk juba on! Peaks juba siin olema!’ Ei julgenud selles mõttes enam kella vaadata, et ei tahtnud teada, palju mu pulss on. Kartsin, et kohe hakkab pistma ja lõpp mu lõpuspurdil. Aga tuli see 39sas, 40nes, 41ne ja siis olingi varsti Unter den Lindeni tänaval ja Brandenburgi väravad paistsid. Selle viimase lõigu tegin küll täie tinnaga. Ei jõudnud isegi raja ääres vaadata, kas Arvi on kuskil. Viimase kahe km keskmine aeg tuli 6 min. Koguaeg 05:07:41 – ära tegin!!! Läbi!!! SUPER!!!

Sain medali kaela, poseerisin fotograafile ja vedasin ennast aeglase sammuga riietusala poole. Tegin nii käbe kui suutsin, sest Arvi juba ootas. Kuna ta arvas, et ma jooksen vähe aeglasemalt (sest ma ka ise arvasin, et jooksen), siis tal õnnestus mu finish maha magada, millest on kahju, a no mis sa teed. Panin kuivad riided selga ja liikusin Arviga muljeid vahetades kodu poole. Sealt võtsime Rauli ja läksime saunatama – kõndida oli ikka päris raske, aga pärast sauna oli tunduvalt parem olla. Järgmine päev tööl kõik õnnitlesid, naersid mu vaevalist liikumist ja uurisid, et kas plaanin mingit järgmist maratoni ka juba – ütlesin, et ’ei, see oli mu esimene ja viimane’, aga praegu, kui üle nädala möödas on, on selline tunne, et mine sa tea... äkki ikka kunagi jälle. Maratoni ennast joosta on päris mõnus, aga see trenni tegemine ja distsipliin on vähe tüütud. 

Igal juhul üks jooks ootab mind ees küll ja see on teatemaraton, kuhu ma meie ettevõttest kaks tiimi kirja panin. Jooks ise on 18ndal novembril, nii et peab ennast jälle liigutama hakkama. Kevadel võib-olla võtan osa kas poolmaratonist või mõnest 10km-sest jooksust, neid siin jagub. Eks näeb.

Kokkuvõttes siis võib öelda, et olen superuhke, et selle ära tegin. Aeg ei ole küll uhkustamist väärt, aga oli parem, kui ma ise oleks oodanud. Ja no 5h järjest joosta on ikka paras tegu omaette küll :)

33. Suusailma tegemised

Hei-hei!

Vaatasin, et jagasin eelmise postituse lõpus jälle katteta lubadusi sagedamini kirjutada. Aga ilma pikemate vabandusteta tagasi viimase kahe kuu tegemistesse.

Ilmad on Berliinis olnud nii piisavalt halvad, et nende kordade kokkulugemiseks, millal oleme rannas käinud, piisab ühe käe sõrmedest täiesti vabalt. Õigupoolest ongi mul ainult meeles kaks korda Wannsee ääres käik ja ükskord välibasseinis. Ka ei ole me kuskil reisul käinud (va siis Eestis käik), ega plaani ka kuskile minna. Vot nii põnevad oleme :).

Aga mis me siis teinud oleme. Juunis oli eestlaste jaanipäeva pidu. Toimus ühes Berliini linnaäärses elamurajoonis, ühe Eesti naisterahva tagaaias. Grill ja lõke ja mõnusad jutuajamised hiliste õhtutundideni. Lisaks aeg-ajalt Martiniga või Arvi kursakatega väljas käimised. Aga üldiselt oleme pigem rahulikult võtnud.

Maratoni mõtted on ka veel endiselt peas. Vaatasin just järgi, et juunis jooksin kokku 77 km, juulis 120 km ja terve 2012. aastaga olen jooksnud 485 km. Kuigi number tundub suur, siis võrreldes graafikuga, mille endale aasta alguses seina peale kleepisin, on vahe kahekordne. Viimased kaks pühapäeva olen jooksnud 23 kilomeetrise otsa. Esimene kord olid viimased 3 km ülirasked, teine kord oli energiabatoon kaasas ja lõpp läks lennates. Ehk siis tekkis õrn lootus, et äkki saab selle 42 km ka nende energiabatoonide/geelide peal ikkagi üle elatud.

Töö juures lähevad asjad nii ja naa. Motivatsiooni tase on viimasel ajal suht olematuks kahanenud - tean, et peaks tegema pikemaid päevi ja nädalavahetusel ka mingeid asju ära lõpetama, aga lihtsalt ei viitsi. Juuli alguses oli mingi eriti kreisi periood, kus sain tunda 80-tunniste töönädalate võlu ja valu. Enne Eesti tulekut said paljud asjad tehtud, aga tagasi naasdes ootas jälle paras hullumaja ees. Uute tütarde asutamise oleme siis nii kaugel, et formaalselt on neid praeguseks 6, seitsmes on tegemisel ja kaheksas mõtetes. Ja siis kui need kõik tehtud, siis lubas Tom, et tuleb natuke rahulikum periood... elame-näeme.

Juuli alguses oli meil ka kogu ettevõtte Berliinis koos. Müügimeestel oli kahe-päevane workshop ja teise päeva õhtusse oli organiseeritud kontori sisehoovis grillimine ja muss. Tore oli kõiki üheskoos näha. Sisehoovist liikusime edasi erinevatesse baaridesse ja olin taas kord 'last woman standing', ehk siis pidu lõppes, kui päike juba päris kõrgel oli. Järgmisel nädalal on ka ilmselt mingit pidu oodata, kuna ameeriklased, kes siin väljaõppel olid, lähevad tagasi ussa.

Mind ennast ootab ka tööga seoses reisimine ees - kõikidesse uutesse tütardesse tarvis külla minna. Vaatab veel, et millal kuhu täpselt, aga ma usun, et see on piisavalt palju reisimist, et ei hakka endale enam mingeid erareise planeerima sügisesse. Ainult et jõulude ajaks tahaks küll midagi mõelda, et kui mitte kuskile mujale minna, siis vähemalt Eesti puhkama tulla püüaks küll.

Arvil on ka praegu päris põnevad ajad. Ta küll tegeleb siin ühe oma teemaga endiselt, aga on kõrvalt kõvasti tööintervjuudel ka käinud ja järgmisel nädalal selgub, mis saab. Kui ta otsustab ühe töö võtta, mis praegu pakkumises on, siis tähendab see umbes sarnast positsiooni nagu minul praegu. Ja veel tähendab see pikki päevi töö juures ja palju vastutust. Teisest küljest on see väga hea kiire karjääri võimalus, nii et tuleb ära proovida, kas saab hakkama. Äkki ma ka siis saan rahulikumalt pikemaid päevi tööl teha ja ei kiirusta koju muska juurde.

Olen juba kuid heietanud ka kolimise juttu. Praegusest korterist on kuidagi eriti siiber. Täiega tahaks ära. Kirjutasime isegi juba omanikule, et tahame välja kolida, aga ei ole suutnud välja mõelda, et kuhu siis... Käisime eile Arviga ratastega ida pool ringi sõitmas, Kreutzbergi üle kaemas. Et siis meie kontor planeerib sinna kolida ja mõtleseime, et kolime ennast ka äkki sinna. Aga Arvile väga ei meeldinud. Kanali äärsed majad on isegi mõnusad ja kanali ääres oleks mõnus jooksmas käia, aga üldiselt on piirkond ikka nats räpane. No ja siis meil on tekkinud ka mõte, et äkki hoopis ostaks endale korteri. Ilusa uue korteri. Aga see ei saa väga kiirelt juhtuda, sest kui Arvi alles nüüd tööle läheb, siis laenu osas võetakse jutule alles pärast katseaja möödumist ehk poole aasta pärast. Aga selleks pooleks aastaks, või nii, ei ole mõtet uut üürikat ka otsida. Nokk kinni, saba lahti. Olen ennast kiusanud juba müügikuulutuste vaatamisega ja leidsin mõned korterid, kuhu võiks homne päev sisse kolida...

Ah jah, kõigest sellest jutust üleval pool võiks justkui järeldada, et planeerime ikkagi pikemaks Berliini jääda (see ju kõigil alati põhiküsimus, et millal me tagasi tuleme). Ja praeguse seisuga oleme jah sinnani jõudnud, et võiks veel vähemalt 3-5 aastat siin olla. Et mul siin ettevõttega tekkis väike diil, mille kohaselt mul oleks üsna mõistlik järgmise kolme aasta jooksul mitte jalga lasta, ja lisaks on Arvi tööle minemas ja peaks talle ka ikka andma võimaluse Saksas töötamine ära proovida. Nii et pöidlad pihku, et Berliini ja Tallinna vahele otseühendus tuleks, sest eadsi-tagasi siiberdamine jätkub veel mõnda aega.

Eestis käigust ka natuke. Startisime neljapäeva õhtul kohe pärast tööd. Plaanis oli Poolas kuskil öö teha, aga käigu pealt otsustasime selle vahele jätta ja panime ühe jutiga Tallinnasse ära. Aega läks vist 18h. Ehk siis laekusime reede lõunaks. Laupäeval võtsime suuna ida poole, kus toimus autodega orienteerumisvõistlus Suur Suvine Retk. Meie meeskonnas olid veel Raul, Kiku ja Tulka. Avastasime Eestimaad, saime kuuenda koha ja õhtul oli tantsulka. Järgmine päev tšillisime veel vähe ümberkaudsetes kohtades ringi (külastasime näiteks Kunda sõbralaata ;), kus sõime värskeid herneid ja maitsesime tikriveini, ning siis võtsime suuna tagasi pealinna peale. Järgmised paar päeva läksid erinevate Tallinnas resideeruvate sõprade külastamise peale. Mina käisin näiteks Britti ja Rebeccat vaatamas. Kiftid tšikid mõlemad. Edasi võtsime suuna Tartule. Käisin Salon+'is uut sonksu saamas, nats šoppamas ja ülejäänud aeg kulus jälle muidugi pere ja sõprade seltsis. Nädala lõpus oli mul kursuse kokkutulek Pärnus. Minu isiklik arvamus on, et häbiväärselt vähe inimesi oli, aga igavam meil sellest kindlasti ei olnud. Eriliselt nautisin ma reede õhtust Sugaris käiku. Sai niiiiii palju tantsida. Vahepeal saabus ka Arvi Pärnusse ja sealt startisimegi pühapäeva õhtu poole tagasi Berliini, kaasas 10 kilo Veski-Mati kaerahelbeid, kast Sommersby siidrit ja Helene :)

Üks väike asi veel lõppu. Mitte, et mul koguaeg üleliia palju aega oleks, aga olen peaaegu otsustanud endale koju sünteka osta ja klaverimängu õppima hakata. Eestist ostsin juba õpiku valmis ja eile Amazonis valisin pilli ka välja - Yamaha NP31 (kui kellelgi mingeid kogemusi sellega, siis võib jagada). Kui maraton tehtud, tahan ka kindasti kuskil tantsutrennis käima hakata ja... ja saksa keelt peaks intensiivsemalt õppima ja... ja no siis veel see CIMA ka. Aga selle viimasega mul on hetke seisuga tunne, et jätan üldse pooleli. Oleneb natuke sellest ka, et kas Arvi jõuab sügisel töö kõrvalt eksamitele minna või mitte - kui ta läheb, siis lähen proovin ka, aga kui ei, siis on minu õpingutel vist kriips peal - liiga palju energiat võtab ära, nii et meeldivateks tegevusteks ei jää üldse aega.

Mingit pildimaterjali mul ilmselt eriti ei ole, seega lihtsalt: järgmise korrani!

32. Täiendus - pildid üleval

https://picasaweb.google.com/margitvaaks

32. Juba suvi!?

Täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg läheb. Jalle kaks kuud möödas ja mis ma siis teinud olen? Mitte just kõige rohkem, aga räägin siis vähemalt sellest natukesestki. Seekord liiguks teemade kaupa.

Alustan jooksmisest. Kui märtsi lõpus Eestist tagasi tulin, siis oli ca nädal aega nii kiire, et ei jõudnud miskit trenni teha. Ja siis kui uuesti õue sain oli selline tunne, nagu poleks elu sees trenni teinud. Ma ei jõudnud ära vihastada, kui ruttu mu vähenegi vorm ära kadus. Aga veel hullem oli see, et tundsin rinnus valu. Nii jooksmise ajal kui ka siis paar päeva pärast jooksmist. Kartsin, et olen endale südamelihaste põletiku saanud (no et käisin jooksmas siis kui veel nohune olin ja haige olles ei jäänud kunagi koju ravima, vaid käisin tööl ja magamata nädalavahetus Eestis jne). Otsisin siis ühe inglise keelt kõneleva perearsti ja leppisin järgmiseks päevaks aja kokku. Olin juba ette valmis selleks, et kuigi sain aja kella neljaks, siis tuleb mul ukse taga kauem oodata (seda kuulsin ma vist Kaie käest). Võtsin siis Kindle’i kaasa ja õppisin oodates ja läkski nii, nagu kartsin – arst võttis lõpuks vastu alles kell 6!? Mis kuradi klienditeenindus see selline on, ma tulen töölt varem ära selleks, et lihtsalt ooteruumis kaks tundi passida?! Eniveis. Mure oma tervise pärast oli suurem kui viha ja läksin ja rääkisin oma mure ära. Arsti esimene küsimus oli, et kas mul on istuv töö ja kui pikad mu päevad on. Rääkisin siis, et istun jaa, ja kodus istun õppides veel. Ta siis katsus natuke mu selga ja ütles, et südamega pole tõenäoliselt midagi viga, vaid et olen enda selja kõveraks istunud ja kuna seljast jooksevad närvid mööda ribisid rinda, siis just need krussis närvid mulle valu teevadki. No halloo, mõtlesin. Miks mul siis just jooksmisel kõik valutama hakkab? Ja miks ta mul südant kuulata ei taha? Aga ei tahtnud. Ütles, et söö ibukat ja liiguta ennast. Olin nii pettunud. Ja ikka täiega mures, et ma nüüd ei saagi jooksma minna.

Ibukaid ma igal juhul sööma ei hakanud, aga hommikuti joogat tegema küll. Ja võttis aega paar nädalat ja valu oligi kadunud. Olin alguses nii vihane, et arst on lammas, aga tuli välja, et ta oli õigus. No ja siis hakkasin jälle uuesti oma jooksuga algusest pihta. Tulemus praeguseks on selline, et edasiminekut pole täheldanud :P. Jooksen endiselt 7-10km korraga ja pole pikemaid otsi proovinud, sest pole sellist head tunnet peale tulnud. Ja nende 7-10km otsade puhul ka nagu ei tunne, et oleks kiirem või oleks kergem joosta. Nii et raske saab olema mu maratoni-treening...

Kooriproovid on meil nüüd suveperioodiks läbi. Ühel laupäeval oli meil veel väike esinemine Eesti kooli lahtiste uste päevadel, kõlas väga hästi. Sügisel tahan kindlasti edasi käia laulmas. Teeb hingele pai.

Tööst ka natuke. Kokkuvõtlikult võib öelda, et hullumaja. Või no kui viimase kahe kuu jooksul oleks mõnelgi nädalavahetustel õppimise asemel puhata saanud, siis võib-olla ei oleks nii hullumaja tundunud. Kuigi sain eelmises blogis mainitud noormehe Beni endale appi, siis ei ole siiamaani tunnet, et tööd nüüd vähem oleks. Boss Tom tegigi nalja, et nüüd mul on kaks meest karjatada – tema ja Ben. Ja suht nii on ka. Kontrollifriik nagu ma olen, jube raske on kontrolli käest ära anda ja veel õudsem on, kui lihtsalt enam ei mäleta mitte midagi. Unustan asju järjest rohkem ja rohkem. Suht kaootiline on kõik siiamaani olnud. Ei saaks öelda, et ma rahul olen sellega, kuidas ma oma tööga hakkama saan. Kuigi Ben just ütles üks päev, et kõik on must heal arvamusel – et ma tean kõike, mis toimub jne.

Tegelen tööl viimasel ajal ainult probleemidega, eriti just maksualastega (Brasiilia turule sisenemine on raketiteadus), nii et tööpäevad pole just kõige meeldivamad ka... Aga kolleegid on endiselt superlahedad ja Ben on ka okeika, nii et nüüd, kus eksamid möödas, äkki tuleb veits rohkem elu sisse jälle tagasi ja motivatsioon tõuseb pügala. Kontor on praegu nii tihedalt inimesi täis pakitud, et uusi inimesi küll enam kuskile ei mahu. Kuumade ilmadega on pärastlõunaks kontoris õhk nii otsas, et minestamise tunne tuleb peale. Algselt oli plaan 1. juulist kolida, aga mulle teadaolevalt ei ole ühtegi uut kohta kindlalt veel leitud.

Eksamitest ka – nagu mainitud, siis käisime neid Amsterdamis tegemas. Räägingi nüüd siis päev-päeva-kaupa. Esmaspäeval, 21. Mail (Arvi sünnal) sõitsime sinna rongiga, mis võttis aega 6h. Kuna kordasime kogu tee materjale, siis läks aeg maru ruttu. Olime kella 5ks rongijaamas kohal ja koperdasime sealt kontorisse, kus Bas vastas oli. Ta näitas ära, et mida kust leiab ja läks ära koju. Me käisime Arviga poes, kokkasime endale õhtusöögi (neil on seal täisköök pliidi ja nõudega) ja sõime kontoris akna peal (ma vist olen juba maininud mis supervaade kanali peale Amsterdami kontorist on, plus terve see nädal oli väga hea ilm).

Teisipäeva hommikul ootas mind kaks eksamit (kell 9 ja kell 14) ja Arvit üks eksam (kell 14). Esimene eksam oli suht normaalne, aga seevastu teine mitte. Päris hinge ajas täis, et oled 2 kuud endale 500-leheküljelist raamatut pähe ajanud ja lõpuks ei küsita raamatust praktiliselt midagi, vaid kõik küsimused on pigem sellised silmaringi küsimused, mis eeldavad uute ideede leiutamist ja ainult väga kaudselt raamatuteadmiste rakendamist. Ja kui sul on karm ajapiirang, siis mida sa selle ajaga nii väga leiutada jõuad?! Ma olin pärast eksamit lihtsalt kurb, et ei olnud just kõige lihtsam, aga Arvi oli suht viha täis. Ta luges ka kuskilt CIMA foorumist, et kui teiste eksamite kohta oli ainult mõni kommentaar, siis see E2 eksam tekitas lehekülgede viisi kurje kommentaare, et mis kuradi küsimused need olid. Käisime ettevalmistuse mõttes ka eelmiste aastate eksamid läbi ja tõesti, nii haigeid küsimusi pole veel kunagi olnud. Päris huvitav oleks teada saada, mis see läbisaamisprotsent seekord on. See raha ei ole üldse väike, mida inimesed (ja ettevõtted) panevad nende eksamite alla (eksamitasud, raamatud, klassiruumikoolitus, inimestele puhkused ja reisirahad jne), nii et vägisi tekkis tunne, et CIMA tahab meelega rahvast läbi kukutada, et lihtsalt rohkem pappi taskusse panna. Õhtuks oli mul kõik möödas, aga Arvit ootas ees veel üks eksam kolmapäeval. Tegime jälle kontoris süüa ja läksime jalutama. Punaste laternate tänavale :P. Suht šhokeeriv oli seal neid poolalasti beibesid akende peal näha – nagu loomaaias oleks olnud. Tänk gaad, et mul ajud on. Õhtu poole hiljem kordas Arvi eksamiks ja suurt miskit muud ei teinudki.

Kolmapäeval siis tegin ma kontoris tööd päev otsa ja Arvi kirjutas teist eksamit. See pidavat suht okeika olema. Ma käisin lõunal Basi ja Yoriga ja õhtul läksime Arviga ühte parki piknikku pidama. Võtsime poest ühe valge veini ja siidrit (normaalne riik – poes on siidrit) ja nats näksimist. Pargis oli tohutult rahvast (nagu mainitud, siis esimesed väga ilusad ja soojad ilmad), leidsime endale ühe tühja lapi ja lasime heal maitsta. Kuna tegemist oli Amsterdamiga, siis mõtlesime, et tahaks ikka mingi suitsu ka ära proovida. Ostsime midagi ja kuna see tegi mu kurgule nii haiget, siis lõpuks tõmbasin ma ainult paar mahvi ja Arvi tegi ülejäänud ära – see tähendas, et temal käis pea täiega ringi ja lebas kontoris diivani peal tund aega, kui ma samal ajal FB-s istusin. Ja siis oli kell nii palju, et ma ei tahtnud enam kuskile välja minna ja läksime ära magama – nii palju siis meie Amsterdami kogemusest.

Neljapäeva hommikul läks meil lennuk Barcelonasse – eelmisel korral kirjutasin, et oli mõte kuskile edasi minna pärast eksameid ja tegimegi selle ära. Kuigi väikeste komplikatsioonidega... Et siis. Lennuga läks kõik okeikalt. Barcasse jõudes saime oma hosteli toa kätte, kuigi see oli väikese tänava ääres, siis öösiti oli see ikka päris lärmakas. Seda imestamapanevam on, et kui mind kodus häirib iga väiksemgi pinin öösel, siis seal magasin sõna otseses mõttes keset pidu ilma suuremate probleemideta. Võtmed käes, läksime söögikohta otsima. Esimesena proovisime ühte Tapase kohta, mida Bas oli soovitanud, aga kuna see oli nii täis, siis mõtlesime, et tuleme mõnel teisel päeval ja otsime hetkel midagi muud. Selle otsimisega läks päääris kaua aega. Ja kuigi olime Hispaanias, tegime oma esimese lõunasöögi hoopiski Itaalia kohas. Jalutasime sealt edasi Sagrada Familia kiriku juurde. See siis kohaliku kõige kuulsama arhitekti Gaudi töö. Ja oli päris vapustav. See on küll pooleli ja eeldatav valmimise aeg on 2026, aga ikkagi on ülilahe ja täiesti teistsugune. Edasi jalutasime ühe kõrge klaasist kontorihoone juurde, mis nägi välja nagu vibraator ja sealt edasi randa. Mu töökaaslane Diana, kes on Barcast pärit ütles, et rannad ei ole just eriti head, et kui ikka normaalsesse randa minna tahate, peaksite linnast välja minema. Aga no mismõttes?! Pikk-pikk liivarand, puhas, vesi, millest näeb läbi, palmid ääres, tualetid, söögikohad, dužžid – me ei saanud aru, et mis seal veel paremini oleks saanud olla. Kuula veel kohalikke... Lebotasime tiba rannas ja hakkasime tagasi jalutama. Arvil oli kehva olla, nii et otsustasime mitte välja minna, vaid ostsime poest süüa ja kokkasime hostelis. Ütlesin enne reisi kellelegi, et raudselt jääme pärast eksameid ja pingelangust haigeks ja nii läkski. Arvil oli jälle (3ndat korda sel aastal) kõhugripi moodi asi, mis tõi endaga kaasa kõrge palaviku. Käisin talle õhtul veel paracitamoli toomas ja oligi meie esimene puhkusepäev möödas.

Reedel oli Arvi endiselt suht audis. Süüa ei tahtnud ja pea valutas. Kuna me otsustasime kraadiklaasi mitte osta, siis ei teagi, kui kõrgel palavik käis, aga kui ma teda katsusin, siis oli konkreetselt selline tunne, et kõrvetan käe ära. Veetsime päeva rannas vedeledes, sest muuks ei olnud Arvi võimeline ja no mis selle puhkuse ajal ikka muud teha kui puhata. Mõtlesime, et jätame siis õhtuse väljamineku laupäeva peale, et Arvi ikka terveks saaks.

Laupäeval oli Arvi suht rivis tagasi. Otsustasime ette võtte hop-on-hop-off bussituuri. Ei hakka iga asja kohta eraldi rääkima, aga kokkuvõttes nägime väga palju asju ära. Ja üldmulje Barcast on väga palju parem, kui oleks eeldada osanud. Kõik on väga puhas, korras, ja mis peamine – valmis. Berliin on nagu üks suur ehitustander, aga seal on enamus asju ikkagi lõpetatud. Ja vaadata on palju. Nii et kui kellelgi veel Barcas käimata, siis soovitan. Jõudsime koju 10 paiku õhtul ja välja me ei jõudnud, sest oli minu aeg haigeks jääda. Ja nüüd olin ma nii kuum, et oleks saanud mune praadida.

Pühapäeval puhkasin hostelis lõunani ja läksime randa. Mingi hetk hakkas mul väga paha ja läksime tagasi hostelisse. Tahtsime õhtul ühte purskkaevu-show’d vaatama minna, nii et keerasin magama lootuses, et äkki on õhtul parem olla, aga ärkasin ikkagi suure palavikuga, nii et ei jõudnud me kuskile.

Esmaspäeval tundsin ennast jälle normaalsemalt. Palavik oli kadunud, kõht ka enamvähem normis. Võtsime veel rannas viimast, käisime siis selles Basi poolt soovitatud kohas söömas – et üks kord siis reisi jooksul ka Hispaania kööki proovida (mis kahjuks oli paras pettumus) ja oligi aeg lennujaama minna. Lennuk maandus Schönefeldis, kell 11 õhtul, mis tähendas, et koju jõudsime alles kell pool üks (suht masendav ikka, et see lennujaam nii kaugel on). Ja oligi meie reis läbi. Puhatud sai, aga Barcelona elu jäi siiski suht kogemata. Tuleb kunagi uuesti minna.

Eelmises blogis mainitud Schönefeldi laiendus – uus lennujaam Berliin-Brandenburg on aga tõsine läbikukkumine. Võib-olla olete isegi juba meediast kuulnud, aga avamine juunist lükati edasi järgmise aasta märtsi vist, sest mingitele tuletõrjesüsteemidele ei antud heakskiitu. Lugesime, et seda valmimist on juba korduvalt ka varem edasi lükatud. Uskumatu, mis käpardid seda tegema on pandud... See aga tähendab, et lootus otseliini järgi Berliini ja Tallinna vahel on hetkeks jälle surnud.

Aga Eesti tuleme suvel sellegipoolest. Ilmselt autoga, et oleks ka Eestis millega ringi sõita. Orienteeruvad kuupäevad on 13-23 juuli, aga kui puhkuse paika saan pandud töö juures, siis oskan kindlamalt öelda. Tahaks muidugi tulla nii pikaks kui võimalik, aga teisest küljest ma väga ei julge veel Beni päris üksi jätta tööle... Eniveis. Pildimaterjali on mul ka, aga ma pean vaatama, et kuidas mul selle ruumiga seal picasas on kõigepealt – vist on otsas, nii et äkki pean üldse uue konto avama kõigepealt. Annan teada ja luban, et kirjutan nüüdsest sagedamini, sest nüüd on esiteks aega, et midagi teha, ja teiseks aega sellest kirjutada.

Lehva!