32. Juba suvi!?

Täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg läheb. Jalle kaks kuud möödas ja mis ma siis teinud olen? Mitte just kõige rohkem, aga räägin siis vähemalt sellest natukesestki. Seekord liiguks teemade kaupa.

Alustan jooksmisest. Kui märtsi lõpus Eestist tagasi tulin, siis oli ca nädal aega nii kiire, et ei jõudnud miskit trenni teha. Ja siis kui uuesti õue sain oli selline tunne, nagu poleks elu sees trenni teinud. Ma ei jõudnud ära vihastada, kui ruttu mu vähenegi vorm ära kadus. Aga veel hullem oli see, et tundsin rinnus valu. Nii jooksmise ajal kui ka siis paar päeva pärast jooksmist. Kartsin, et olen endale südamelihaste põletiku saanud (no et käisin jooksmas siis kui veel nohune olin ja haige olles ei jäänud kunagi koju ravima, vaid käisin tööl ja magamata nädalavahetus Eestis jne). Otsisin siis ühe inglise keelt kõneleva perearsti ja leppisin järgmiseks päevaks aja kokku. Olin juba ette valmis selleks, et kuigi sain aja kella neljaks, siis tuleb mul ukse taga kauem oodata (seda kuulsin ma vist Kaie käest). Võtsin siis Kindle’i kaasa ja õppisin oodates ja läkski nii, nagu kartsin – arst võttis lõpuks vastu alles kell 6!? Mis kuradi klienditeenindus see selline on, ma tulen töölt varem ära selleks, et lihtsalt ooteruumis kaks tundi passida?! Eniveis. Mure oma tervise pärast oli suurem kui viha ja läksin ja rääkisin oma mure ära. Arsti esimene küsimus oli, et kas mul on istuv töö ja kui pikad mu päevad on. Rääkisin siis, et istun jaa, ja kodus istun õppides veel. Ta siis katsus natuke mu selga ja ütles, et südamega pole tõenäoliselt midagi viga, vaid et olen enda selja kõveraks istunud ja kuna seljast jooksevad närvid mööda ribisid rinda, siis just need krussis närvid mulle valu teevadki. No halloo, mõtlesin. Miks mul siis just jooksmisel kõik valutama hakkab? Ja miks ta mul südant kuulata ei taha? Aga ei tahtnud. Ütles, et söö ibukat ja liiguta ennast. Olin nii pettunud. Ja ikka täiega mures, et ma nüüd ei saagi jooksma minna.

Ibukaid ma igal juhul sööma ei hakanud, aga hommikuti joogat tegema küll. Ja võttis aega paar nädalat ja valu oligi kadunud. Olin alguses nii vihane, et arst on lammas, aga tuli välja, et ta oli õigus. No ja siis hakkasin jälle uuesti oma jooksuga algusest pihta. Tulemus praeguseks on selline, et edasiminekut pole täheldanud :P. Jooksen endiselt 7-10km korraga ja pole pikemaid otsi proovinud, sest pole sellist head tunnet peale tulnud. Ja nende 7-10km otsade puhul ka nagu ei tunne, et oleks kiirem või oleks kergem joosta. Nii et raske saab olema mu maratoni-treening...

Kooriproovid on meil nüüd suveperioodiks läbi. Ühel laupäeval oli meil veel väike esinemine Eesti kooli lahtiste uste päevadel, kõlas väga hästi. Sügisel tahan kindlasti edasi käia laulmas. Teeb hingele pai.

Tööst ka natuke. Kokkuvõtlikult võib öelda, et hullumaja. Või no kui viimase kahe kuu jooksul oleks mõnelgi nädalavahetustel õppimise asemel puhata saanud, siis võib-olla ei oleks nii hullumaja tundunud. Kuigi sain eelmises blogis mainitud noormehe Beni endale appi, siis ei ole siiamaani tunnet, et tööd nüüd vähem oleks. Boss Tom tegigi nalja, et nüüd mul on kaks meest karjatada – tema ja Ben. Ja suht nii on ka. Kontrollifriik nagu ma olen, jube raske on kontrolli käest ära anda ja veel õudsem on, kui lihtsalt enam ei mäleta mitte midagi. Unustan asju järjest rohkem ja rohkem. Suht kaootiline on kõik siiamaani olnud. Ei saaks öelda, et ma rahul olen sellega, kuidas ma oma tööga hakkama saan. Kuigi Ben just ütles üks päev, et kõik on must heal arvamusel – et ma tean kõike, mis toimub jne.

Tegelen tööl viimasel ajal ainult probleemidega, eriti just maksualastega (Brasiilia turule sisenemine on raketiteadus), nii et tööpäevad pole just kõige meeldivamad ka... Aga kolleegid on endiselt superlahedad ja Ben on ka okeika, nii et nüüd, kus eksamid möödas, äkki tuleb veits rohkem elu sisse jälle tagasi ja motivatsioon tõuseb pügala. Kontor on praegu nii tihedalt inimesi täis pakitud, et uusi inimesi küll enam kuskile ei mahu. Kuumade ilmadega on pärastlõunaks kontoris õhk nii otsas, et minestamise tunne tuleb peale. Algselt oli plaan 1. juulist kolida, aga mulle teadaolevalt ei ole ühtegi uut kohta kindlalt veel leitud.

Eksamitest ka – nagu mainitud, siis käisime neid Amsterdamis tegemas. Räägingi nüüd siis päev-päeva-kaupa. Esmaspäeval, 21. Mail (Arvi sünnal) sõitsime sinna rongiga, mis võttis aega 6h. Kuna kordasime kogu tee materjale, siis läks aeg maru ruttu. Olime kella 5ks rongijaamas kohal ja koperdasime sealt kontorisse, kus Bas vastas oli. Ta näitas ära, et mida kust leiab ja läks ära koju. Me käisime Arviga poes, kokkasime endale õhtusöögi (neil on seal täisköök pliidi ja nõudega) ja sõime kontoris akna peal (ma vist olen juba maininud mis supervaade kanali peale Amsterdami kontorist on, plus terve see nädal oli väga hea ilm).

Teisipäeva hommikul ootas mind kaks eksamit (kell 9 ja kell 14) ja Arvit üks eksam (kell 14). Esimene eksam oli suht normaalne, aga seevastu teine mitte. Päris hinge ajas täis, et oled 2 kuud endale 500-leheküljelist raamatut pähe ajanud ja lõpuks ei küsita raamatust praktiliselt midagi, vaid kõik küsimused on pigem sellised silmaringi küsimused, mis eeldavad uute ideede leiutamist ja ainult väga kaudselt raamatuteadmiste rakendamist. Ja kui sul on karm ajapiirang, siis mida sa selle ajaga nii väga leiutada jõuad?! Ma olin pärast eksamit lihtsalt kurb, et ei olnud just kõige lihtsam, aga Arvi oli suht viha täis. Ta luges ka kuskilt CIMA foorumist, et kui teiste eksamite kohta oli ainult mõni kommentaar, siis see E2 eksam tekitas lehekülgede viisi kurje kommentaare, et mis kuradi küsimused need olid. Käisime ettevalmistuse mõttes ka eelmiste aastate eksamid läbi ja tõesti, nii haigeid küsimusi pole veel kunagi olnud. Päris huvitav oleks teada saada, mis see läbisaamisprotsent seekord on. See raha ei ole üldse väike, mida inimesed (ja ettevõtted) panevad nende eksamite alla (eksamitasud, raamatud, klassiruumikoolitus, inimestele puhkused ja reisirahad jne), nii et vägisi tekkis tunne, et CIMA tahab meelega rahvast läbi kukutada, et lihtsalt rohkem pappi taskusse panna. Õhtuks oli mul kõik möödas, aga Arvit ootas ees veel üks eksam kolmapäeval. Tegime jälle kontoris süüa ja läksime jalutama. Punaste laternate tänavale :P. Suht šhokeeriv oli seal neid poolalasti beibesid akende peal näha – nagu loomaaias oleks olnud. Tänk gaad, et mul ajud on. Õhtu poole hiljem kordas Arvi eksamiks ja suurt miskit muud ei teinudki.

Kolmapäeval siis tegin ma kontoris tööd päev otsa ja Arvi kirjutas teist eksamit. See pidavat suht okeika olema. Ma käisin lõunal Basi ja Yoriga ja õhtul läksime Arviga ühte parki piknikku pidama. Võtsime poest ühe valge veini ja siidrit (normaalne riik – poes on siidrit) ja nats näksimist. Pargis oli tohutult rahvast (nagu mainitud, siis esimesed väga ilusad ja soojad ilmad), leidsime endale ühe tühja lapi ja lasime heal maitsta. Kuna tegemist oli Amsterdamiga, siis mõtlesime, et tahaks ikka mingi suitsu ka ära proovida. Ostsime midagi ja kuna see tegi mu kurgule nii haiget, siis lõpuks tõmbasin ma ainult paar mahvi ja Arvi tegi ülejäänud ära – see tähendas, et temal käis pea täiega ringi ja lebas kontoris diivani peal tund aega, kui ma samal ajal FB-s istusin. Ja siis oli kell nii palju, et ma ei tahtnud enam kuskile välja minna ja läksime ära magama – nii palju siis meie Amsterdami kogemusest.

Neljapäeva hommikul läks meil lennuk Barcelonasse – eelmisel korral kirjutasin, et oli mõte kuskile edasi minna pärast eksameid ja tegimegi selle ära. Kuigi väikeste komplikatsioonidega... Et siis. Lennuga läks kõik okeikalt. Barcasse jõudes saime oma hosteli toa kätte, kuigi see oli väikese tänava ääres, siis öösiti oli see ikka päris lärmakas. Seda imestamapanevam on, et kui mind kodus häirib iga väiksemgi pinin öösel, siis seal magasin sõna otseses mõttes keset pidu ilma suuremate probleemideta. Võtmed käes, läksime söögikohta otsima. Esimesena proovisime ühte Tapase kohta, mida Bas oli soovitanud, aga kuna see oli nii täis, siis mõtlesime, et tuleme mõnel teisel päeval ja otsime hetkel midagi muud. Selle otsimisega läks päääris kaua aega. Ja kuigi olime Hispaanias, tegime oma esimese lõunasöögi hoopiski Itaalia kohas. Jalutasime sealt edasi Sagrada Familia kiriku juurde. See siis kohaliku kõige kuulsama arhitekti Gaudi töö. Ja oli päris vapustav. See on küll pooleli ja eeldatav valmimise aeg on 2026, aga ikkagi on ülilahe ja täiesti teistsugune. Edasi jalutasime ühe kõrge klaasist kontorihoone juurde, mis nägi välja nagu vibraator ja sealt edasi randa. Mu töökaaslane Diana, kes on Barcast pärit ütles, et rannad ei ole just eriti head, et kui ikka normaalsesse randa minna tahate, peaksite linnast välja minema. Aga no mismõttes?! Pikk-pikk liivarand, puhas, vesi, millest näeb läbi, palmid ääres, tualetid, söögikohad, dužžid – me ei saanud aru, et mis seal veel paremini oleks saanud olla. Kuula veel kohalikke... Lebotasime tiba rannas ja hakkasime tagasi jalutama. Arvil oli kehva olla, nii et otsustasime mitte välja minna, vaid ostsime poest süüa ja kokkasime hostelis. Ütlesin enne reisi kellelegi, et raudselt jääme pärast eksameid ja pingelangust haigeks ja nii läkski. Arvil oli jälle (3ndat korda sel aastal) kõhugripi moodi asi, mis tõi endaga kaasa kõrge palaviku. Käisin talle õhtul veel paracitamoli toomas ja oligi meie esimene puhkusepäev möödas.

Reedel oli Arvi endiselt suht audis. Süüa ei tahtnud ja pea valutas. Kuna me otsustasime kraadiklaasi mitte osta, siis ei teagi, kui kõrgel palavik käis, aga kui ma teda katsusin, siis oli konkreetselt selline tunne, et kõrvetan käe ära. Veetsime päeva rannas vedeledes, sest muuks ei olnud Arvi võimeline ja no mis selle puhkuse ajal ikka muud teha kui puhata. Mõtlesime, et jätame siis õhtuse väljamineku laupäeva peale, et Arvi ikka terveks saaks.

Laupäeval oli Arvi suht rivis tagasi. Otsustasime ette võtte hop-on-hop-off bussituuri. Ei hakka iga asja kohta eraldi rääkima, aga kokkuvõttes nägime väga palju asju ära. Ja üldmulje Barcast on väga palju parem, kui oleks eeldada osanud. Kõik on väga puhas, korras, ja mis peamine – valmis. Berliin on nagu üks suur ehitustander, aga seal on enamus asju ikkagi lõpetatud. Ja vaadata on palju. Nii et kui kellelgi veel Barcas käimata, siis soovitan. Jõudsime koju 10 paiku õhtul ja välja me ei jõudnud, sest oli minu aeg haigeks jääda. Ja nüüd olin ma nii kuum, et oleks saanud mune praadida.

Pühapäeval puhkasin hostelis lõunani ja läksime randa. Mingi hetk hakkas mul väga paha ja läksime tagasi hostelisse. Tahtsime õhtul ühte purskkaevu-show’d vaatama minna, nii et keerasin magama lootuses, et äkki on õhtul parem olla, aga ärkasin ikkagi suure palavikuga, nii et ei jõudnud me kuskile.

Esmaspäeval tundsin ennast jälle normaalsemalt. Palavik oli kadunud, kõht ka enamvähem normis. Võtsime veel rannas viimast, käisime siis selles Basi poolt soovitatud kohas söömas – et üks kord siis reisi jooksul ka Hispaania kööki proovida (mis kahjuks oli paras pettumus) ja oligi aeg lennujaama minna. Lennuk maandus Schönefeldis, kell 11 õhtul, mis tähendas, et koju jõudsime alles kell pool üks (suht masendav ikka, et see lennujaam nii kaugel on). Ja oligi meie reis läbi. Puhatud sai, aga Barcelona elu jäi siiski suht kogemata. Tuleb kunagi uuesti minna.

Eelmises blogis mainitud Schönefeldi laiendus – uus lennujaam Berliin-Brandenburg on aga tõsine läbikukkumine. Võib-olla olete isegi juba meediast kuulnud, aga avamine juunist lükati edasi järgmise aasta märtsi vist, sest mingitele tuletõrjesüsteemidele ei antud heakskiitu. Lugesime, et seda valmimist on juba korduvalt ka varem edasi lükatud. Uskumatu, mis käpardid seda tegema on pandud... See aga tähendab, et lootus otseliini järgi Berliini ja Tallinna vahel on hetkeks jälle surnud.

Aga Eesti tuleme suvel sellegipoolest. Ilmselt autoga, et oleks ka Eestis millega ringi sõita. Orienteeruvad kuupäevad on 13-23 juuli, aga kui puhkuse paika saan pandud töö juures, siis oskan kindlamalt öelda. Tahaks muidugi tulla nii pikaks kui võimalik, aga teisest küljest ma väga ei julge veel Beni päris üksi jätta tööle... Eniveis. Pildimaterjali on mul ka, aga ma pean vaatama, et kuidas mul selle ruumiga seal picasas on kõigepealt – vist on otsas, nii et äkki pean üldse uue konto avama kõigepealt. Annan teada ja luban, et kirjutan nüüdsest sagedamini, sest nüüd on esiteks aega, et midagi teha, ja teiseks aega sellest kirjutada.

Lehva!