Hei-hei!
Lubadused-lubadused. Jälle on kaks kuud eelmisest postitusest möödas. Aga Riia lennujaamas Berliini lendu oodates on täpselt hea hetk meenutusteks, nii et siit nad tulevad.
Jaanuaris oli selline laisklev meeleolu ja veebruaris see jätkus. Kord nädalas käisin siis koori proovis – eelmises postituses räägitud 10-12-st naisterahvast jäi alles ainult ca 5 ning ka koorijuht ning proovi aeg jõudsid muutuda, aga laulmisrõõmu see vähendanud ei ole. Juba pärast esimest kolme proovi ootas meid ees esinemine vabariigi aastapäeva üritusel Soome seltsi ruumides Berliinis. Tegimegi seal siis ühe laulu pluss hümni ja tuli minu meelest päris hästi välja. Pärast laule ja kõnesid ootas ees einelaud, kuhu me panustasime Kalevi kommidega. Järgmist esinemis-sihti silme ees pole, nii et teeme praegu lihtsalt laule, mille noot meil olemas on ja mida tundub, et tahaks laulda.
Kuna veebruar ja pool märtsist oli pigem jahekas, käisime jooksmas jõusaalis lindi peal. Nii umbes veebruari keskpaigast vist hakkasingi seda jooksugraafikut, mis kodus seina peal on, natuke tõsisemalt võtma. Alguses oli isegi 5 km jooksmine päris suur pingutus, nüüd tuleb 10 km ära ilma surmata silme ees. Ma usun, et olen praeguseks kokku jooksnud suurusjärgus 100 km. Tempo on mul endiselt väga aeglane, ca 8 minutit kilomeetri kohta. Arvutasin, et kui tahan maratoni 5 tunniga läbi joosta peaks tempo olema 7 minutit kilomeetri kohta ja proovisin ükskord jõusaalis selle tempoga joosta ka – no täitsa pekkis kui kiire see ikka oli. Esialgu jääb eesmärgiks siiski maraton lihtsalt läbi joosta – kui juhtub, et vorm mingi ime läbi väga heaks saab, siis üritan oma bossu aja üle joosta (ta jooksis selle kunagi läbi 5h ja 6 minutiga). Vaikselt lootsin, et jooksmisega kaasneb ka kaalu langus, aga praegu pole küll veel muhvigi muutunud. Armastan endiselt täiskõhutunnet ja head toitu :).
Märtsi alguses alustasime uuesti CIMA õpingutega. Mõlemad teeme jälle kaks eksamit, millest üks on meil ühine. Eksamid toimuvad 22-23 mai ja seekord läheme neid tegema Amsterdami, kus saame siis jälle meie kontoris lahtikäival diivanil ööbida. Pole veel täpselt välja mõeldnud, et kui pikaks ajaks sinna minna ja kuidas. Nimelt oli meil mõte, et äkki sõidaks pärast eksameid veel hoopis kuskile lõuna poole edasi (Hispaania, Portugal) ja tuleks siis sealt otse Berliini tagasi. Aga kui lennukipileteid otsima hakkasime, siis ei leidnud midagi mõistlikku, nii et praegu ei teagi, mis saab. Berliini lennuühendus on Kesk-Euroopas oleva 4 miljoni elanikuga pealinna kohta ikka päris nõrk. Ja isegi Estonian Air ei hakka see suvi Berliini lendama, vaid hoopis Hannoveri. Nii et Eesti saamiseks on ainus variant kuskil ümber istuda. Praegust Schönefeldi lennujaama laiendatakse ja see peaks suvel valmis saama, äkki siis on lootust, et tuleb rohkem sihtkohti juurde. Samas on see lennujaam nii kaugel meie praegusest elukohast, et ühistranspordiga sinna jõudmine võtab rohkem kui tund aega.
Märtsi alguses oli ka jälle turismimess ITB Berliinis, kust meie sõbrants Helene osa võttis. Nädalavahetusel tegime siis tema ja teiste sõpradega pidu ka. Kõik muud rahvused jäid peol selgesse vähemusse, sest eestlasi oli nii palju – lisaks meile kahele ja Helenele (ja ta kahele sõbrannale messilt) on Kaie jälle Berliinis tagasi, meil üks uus sõps Martin oli külas ja Ullat saab ka pooleldi eestlaseks pidada. Käisime esimest korda Havana klubis, kus siis kaks saali on ladina rütmides muusikaga ning kolmas musta muusika jaoks (RnB ja Hiphop). Täitsa hea klubi oli, sinna võiks veelgi kunagi minna. Martiniga oleme paar korda veel väljas käinud. Kuigi ta koguaeg räägib, et ta on hommikuni pidutsemiseks liiga vana (missest, et ta on noorem kui mina ja Arvi), siis mu meelest see küll kuskilt välja ei paista, sest kutt ei püsiks pudelis ka paigas. A no seda lõbusam meile, et on, kellega koos väljas käia.
Paar nädalat tagasi saabus Berliini kevad. Pidev pilves ilm asendus päikesepaistega ning päevased soojakraadid jäid enamasti 10-15 vahele. See tähendas, et sai mõnusalt õues jooksma hakata, töökaaslastega lõunat välikohvikutes söömas käia ja nädalavahetusel jälle jõe ääres pikutada. Viimased kaks laupäeva olengi päeval jõe ääres lebotanud. Esimene kord lihtsalt koos Kaiega, sest Arvi oli Eestis mustpeade liikmeks vastuvõtmisel, ja teine kord siis Arvi, Kaie ja Martiniga. Väiksed süümekad olid mõlemal korral, et peaks ikkagi hoopis õppimisega tegelema, aga pärast pikka pimedat talve ei saa ju lihtsalt toas tiksuda kui õues päike paistab. Jõe äärde sõitmiseks istusin esimest korda sel aastal ratta sadulasse – jumalik tunne on oma kruiiseriga tänava peal vändata, soe tuul juustes lehvimas. Sel hetkel oli tunne, et olen Berliinis jälle õnnelik. Ja siis pühapäeval, kui päike veel piisavalt kõrgel, jõe ääres joosta, ümberringi inimesed jalutamas, mängimas, sporti tegemas... idüll.
Töö juures oli vahepeal natuke vaiksem aeg, aga see on praeguseks läbi saanud. Esiteks siis annab tegevust uute tütarfirmade asutamine suure lombi taha, teiseks majandusaasta vahetus, mis tähendab uue aasta planeerimist ning kolmandaks endale assistendi otsimine. Oleme paari viimase nädalaga päris palju intervjuusid läbi viinud ja praeguseks on siis üks noormees välja valitud. Kuna lepingut veel allkirjastatud pole, siis ei saa veel 100% kindel olla, aga kui kõik klapib, siis saan endale assistendiks pool saksa, pool aafrika poisi, kes üles kasvanud Portugalis, hariduse saanud Inglismaal ning räägib seega nii saksa, portugali kui inglise keelt. No ja lisaks on tal piisavalt haridust ning kogemust, et talle oma tegemisi järjest üle anda. Tundus hästi sõbralik ja avatud, nii et peaks meie juba väga toredasse kollektiivi hästi passima. Järgmine kord siis saangi kirjutada, et kuidas mul temaga läheb. Pole nii ammu kedagi juhendama pidnud, ei teagi, kuidas need päeval meil koos välja paistma hakkavad. Pole ka seda veel täpselt välja mõeldnud, et mis töökohustused talle üle annan, aga eks tuleb samm-sammult pihta hakata.
Arvi tegemistest ka lühidalt – magistritöö sai kaitstud ja diplom on käes, nüüd siis on käsil töö otsimine. Paaris kohas on ka intervjuul käidud, aga siiamaani tundub, et pole veel seda õiget asja leidnud. Probleem on selles, et antud valdkonna töökogemuse puudumise tõttu eriti kuskile senioorsemale positisioonile kandideerida ei ole võimalik, samas jälle juunior positsioonid ei ole eriti põnevad ja ka nii hästi tasustatud. Konsultatsioonifirma variant on ka teoreetiliselt veel valikutes, aga see tähendaks tõenäoliselt nädala sees hotellides elamist, mis ei tundu meile kummalegi eriti ahvatlev. Aga uusi tööpakkumisi lisatakse õnneks päris tihti juurde, nii et kunagi kindlasti leiab midagi sobivat ka. Lisaks on tal tekkinud üks väike äriidee, mille kallal ta vaikselt töötab, nii et tegevust jätkub ilma tööl käimatagi :).
Ja lõpetuseks Eestis käigust ka. Jõudsin kolmapäeva õhtul ning Annely korjas mu lennujaamast peale. Ööbisingi Tallinnas olles tema juures. Neljapäeval ja reedel käisin šoppamas – sõbrannad küll naersid, et tulen Berliinist Eesti šoppama, aga no millal mul seal Berliinis aega poodi minna on... lisaks mul oli peo jaoks pluusi vaja ja kõik muud ostetud asjad tundusid täpselt sama vajalikud :P. Neljapäeva õhtul oli mul Mari-Liisiga date. Alguseks nagu oleks meid justkui rohkem olema pidanud, aga tuli välja, et kõigil oli nii palju tööd teha, et veetsimegi terve õhtu kahekesi. Seda parem oligi juttu ajada :). Reede õhtul oli siis PwC pidu mustpeade majas. Avastasin enne äraminekut, et ma olin terve õhtu jooksul söönud täpselt ühe ampsu kooki, aga see-eest rummi-koolat sai manustatud päris korralikult. Peo kokkuvõte on, et tore oli korraga nii palju toredaid inimesi näha, tegi südame soojaks ja lõputantsu ajal ka silma vähe märjaks. Annely juurde tagasi jõudsin vist kuskil poole seitsme ajal hommikul, siis poolteist tundi und, pannkoogid mustikamoosiga ja kella kümnese bussiga Tartu poole teele. Esimene peatus oli Rauli ja Kiku juures, kus sain endale uue läpaka. Mu vana valge beibekas enam ikka üldse ei taha joosta ja aku ka ei pea. Kiku tegi meile veel süüa ja siis viis koju Savisse, kus joonistasin emale veel paar kriipsu näkku, panin ennast valmis ja ees ootas juubeliüritus Oeconomicumi kohvikus. Külalisi oli kokku 25 ja tegevust nii palju, et tantsimiseni me ei jõudnudki. Tore oli sugulasi-tuttavaid näha ja siidrit juua ;). Pärast sünnipäeva sain veel Helena ja Britiga linnas kokku. Kõige suurem uudis oli muidugi Briti (jälle) suur kõht. Uut ilmakodanikku on oodata augustis. Pühapäeval ootaski ees reis tagasi Berliini ja siin ma nüüd olen. Jõudsin just koju ja ongi päev jälle läbi. Pildimajandusega ilmselt praegu tegeleda ei viitsi ja järgmise postituse valmimist ei julge enam lubada :P. Tuleb siis, kui õige aeg.
Seniks kallid!
