Sonntag, 8. Juni 2014

40. Tegus kevad

Hei-hei!

Viimased kolm kuud on maru tegusad olnud ja päris hästi nagu polegi meeles, et mis järjekorras kõik juhtunud on, aga püüan kõik siiski kaetud saada. Eelmises postituses rääkisin, et võtsime ühte peotantsu kursust. Kogu kaheksa tunni peale kokku jäi meie saldoks üks õpitud uus figuur foksis, natuke tangot ja passo doble't. Kuigi mul oli soov pärast mingi järgmine kursus otsida kuskilt mujalt koolist, siis Arvi arvas, et võiks väikse pausi teha ja nüüd on see paus juba kaks kuud pikk...

Märtsi lõpus käisime Eestis. Arvil oli mustpeade üritus ja mul ema sünnipäev ja ma niisama ka tahtsin kõiki näha kuna me ju jõulude ajal Eestis see aasta polnud. Tartus olles käisime usinasti teatris (etendused Karjäär, Evita ja Musta pori näkku), veetsime aega Arvi pere ja uute väikeste printsessidega ja kohtusime sõpradega. Viimased 2-3 päeva olime Tallinnas. Oma endise PwC kolleegi Karitaga kohtudes sain mõned mõtted pulmade korralduse organisatoorse poole pealt ja fakti, et peaks ikka juba aktiivselt korraldama hakkama, sest head kohad ja bändid planeeritakse pikalt ette.

Tagasi Berliini jõudes võtsingi pulma-koha otsimise käsile. Olime mõlemad avatud millele iganes põhimõtteliselt, nii et vaatasin nii mõisaid, mingeid muid saale, puhkemajasid, talusid jne. Mari soovitusel leidsime Kõltsu mõisa, mis on täiesti kreisilt ilus, aga meie jaoks kahjuks siiski liiga väike. Nimelt on meil kindel soov, et kõik peab toimuma ühes suures saalis, mitte a'la et lauad ühes ruumis ja tantsimine teises. Olles väga palju kohti läbi tuulanud tekkis väike masendus, et ei olegi kohta, mis sobiks. Kui Kaie Berliinis lihavõtete ajal külas käis, siis ta soovitas vaadata korporatsioonide maju. Tartus on mõned päris kenad, nii et olimegi juba peaaegu ära otsustanud EÜSi maja kasuks kui Arvi küsis, et kas me mustpeade maja ka juba vaadanud oleme. Ei olnud. Ja nüüd vaatame. Ja näib paljutõotav. 

Siit edasi hüppan töö lainele. Kõige suurem uudis on see, et meie ettevõte müüdi 100%-liselt ära Tesco gruppi kuuluvale Dunnhumby'le. Dunnhumby on inglise ettevõte, kes tegeleb klientide lojaalsuse kasvatamisega. Nende tegevus on siiani seotud ainult nö offline äriga ja Sociomanticu ost oli nende jaoks strateegiline samm online klientide suunas. Sociomanticu jaoks läheb senine äri edasi nagu ikka ja teatud inimesed siis on seotud projektiga, kuidas ühiselt midagi uut lisaks tegema hakata. Tegelikult mulle tundub, et vähemalt praegu on kõige suuremad muutused just finantstiimile: rohkem ja kiiremalt raporteerimist, eelarve erinevuste selgitamist, teatud funktsioonide ära andmine (kindlustused, currency hedging) jne. Dunnhumby kui organisatsioon on jätnud väga hea mulje, nad on nagu suur start-up ettevõte flat struktuuriga ja väärtustega, mis oleks justkui meie pealt kopeeritud. 

Mina ise olen nüüd suutnud ennast kolme osakonna peale jagada. Umbes kuu aega või nii teen ad operations tööd nüüd, mis võtab mul 2-3h päevas. Ülejäänud aeg on kulunud finantsi ja HRi peale. Finantsis mul otseselt enam jooksvaid ülesandeid ei ole, aga kuna tiimis on palju uusi inimesi ning diil tõi juurde uusi kohustusi, siis töötan nendega koos, et uusi protsesse välja töötada ja üleüldse neid õpetada ja oma teadmisi üle anda. Prantsuse kuti jätsime alles ja ta on palju paremaks muutunud. Lisaks on meil üks uus Poola tüdruk, üks kutt Austraaliast ja Indiasse leidsime ka lõpuks assistendi. HR'iga olen seotud sellepärast, et meie HR'i juht läks ära ja uut veel pole, nii et aitan seal palkade korraldamisega.

Üks uus huvitav "tegevus" ka mu elus. Nimelt ühe töökaaslase tüdruksõber Jasime, keda ma juba natuke enne tundsin, õpib sellist asja nagu Grinberg method. Seda on keeruline kirjeldada, aga võiks öelda, et aluseks on inimese füüsilise ja emotsionaalse poole kooskõla. Et kui emotsionaalsel tasemel on mingi probleem, siis läbi füüsilise keha (teatud punktide massaazi abil) on võimalik neid probleeme lahendada/leevendada. Meetodi praktiseerija saab ka ise infot võimalike probleemide kohta jalataldadade analüüsimisega. Seega minu esimene sessioon Jasminiga oligi nii, et võtsin sokid jalast, istusin laua peale ja ta hakkas mu jalgu uurima. Mulle oli naljakas hetk, kui ta ütles, et ta on natuke segaduses, et ta näeb ühelt poolt suurt emotsionaalsust, teiselt poolt tugevat kontrolli. Ja ega nii ongi, olen emotsionaalne inimene, kes aga hoiab kõik negatiivsed emotsioonid kontrolli all ja nagu nüüd välja on tulnud, siis mitte-tahtlikult ka positiivsed emotsioonid. Alguses võtsime eesmärgiks üldise motiveerituse ja teotahte suurendamise, aga pärast viimast sessiooni Jasmini ja ta õpetajaga mõtlen, et peaks selle emotisoonide kontrolli pigem fookusesse võtma. Aga muidu näevad sessioonid välja sellised, et tunni alguses ta natuke vaatab jalgu ja ma räägin kuidas mu nädal läinud on ja siis järgneb massaaz. Massaaz ei ole klassikaline vaid siiis mingite punktide tugev survestamine. Nii tugev, et silmadest lööb sädemeid. Käin seal kord nädalas ja olen üsna põnevil, mis efekti see mu ellu toob.

Kuna oleme päris palju ringi rännanud viimasel ajal, siis trenni just väga tihti ei jõua, aga päris alla ka andnud ei ole. Mai lõpus oli meil väike fimaüritus 6 kilomeetrise jooksu näol. See oli esimene kord, kui jooksutossud pärast maratoni jalga tõmbasin. Ilm oli ilgelt külm ja vihma sadas, nii et mingit naudingut polnud sellest jooksust absoluudselt. Püüan edaspidi mitte kambavaimuga kaasa minna ja pakin jooksutossud kuskile keldrisse ära :).

Mõned tegevused ka kohalike eestlastega: aitasime Helenel ja Daniilil kolida, siis käisime nende juures soolaleivakal ja koos eurovisiooni vaatamas. Ja Arvil oli sünnipäev, nii et kutsusime oma eesti gängi meitele ja tantsisime ja poksisime usinalt Kinektiga. Eile käisime koos rannas ja täna lähme Mari ja Jocheni poole soolaleivale. Siin on mingi mega kuumalaine ja esmaspäev on ka vaba, nii et saame omajagu tšillida.

Reisimistest. Neid on omajagu olnud, sest mais oli palju riigipühasid ja seega mugav erinevaid pikki nädalalõppe tekitada. Alustasime mai alguses Ateenaga. Ilm oli ilus, hotell mõistlik, linnas elu käis. Käisime vaatasime kõik kohustuslikud varemed üle. ühtegi muuseumi sisse ei astunud. Ühe päevase reisi saartele tegime ka, aga see oli suht igav. Kõige rohkem Ateena juures meeldis mulle see, et seal oli päris mitu jalakäijate tsooni restoranide ja baaridega, kus õhtuti mõnusalt aega veeta sai ilusa vaatega akropolise mäele.

Järgmine reis oli Pariisi Disneyland mai keskel. Peaks alustama sealt, et Arvi käis ühel maksemeetodite konverentsil, mis toimus Disneylandi kompleksi hotellis ja sealt mõte, et ma võiks nädalavahetuseks ühineda. Päev Disneylandis oli põnev. Need lõbustuspargi atraktsioonid, mis neil seal olid, olid päris hullud. Kõik neid 360-kraadised keerutused ja liftiga allakukkumise imiteerimine jne. Lisaks on kogu see linn hästi kena, õhtune show uinuva kaunitari lossi juures lahe ja kogu ala täis pisikesi tüdrukuid printsessi kleitides. Et siis see oli meie laupäev. Pühapäeva alustasime Montparnasse'i peatuse juures olevas pilvelõhkujas hommikusöögiga vaatega linnale ja Eiffelile. Siis panime paar korrust kõrgemale vaateplatvormile ja imetlesime linna sealt. Edasi jalutasime Eiffeli alla, võtsime putkast soolased pannkoogid (kõige paremad, mis ma kunagi saanud olen) ja viskasime muru peale mõnulema. Triumfi kaare ja jumalaema kiriku kõmpisime ka läbi ja siis oligi juba tagasiminek.

Viimane reis oli neli päeva Budapestis Margiti saarel Margiti hotellis. Nimelt oli ühe kuninga tütre nimi Margit seal ja kuna ta resideerus Doonau jõe peal oleval saarel, siis anti saarele tema nimi. Saarel endal on ainult paar ehitist peal ja kogu ülejäänud ala on park. Ümber saare läheb pehme kattega jooksurada ja üldse oli saar koguaeg sportivaid inimesi täis. Meie päevad möödusid erinevaid Spasis ja basseine külastades ja linna avastades. Linnas on palju ilusat arhitektuuri. Ühel basseinipeol käisime ka. Kuigi ilm oli jahe, siis nende basseinid on naturaalsetest soojadest allikatest soojad ja vees tantsida ja pidutseda oli seega väga mõnus.

Ja viimase teemana räägiks kiirelt ühest väga mõnusast üritusest, mis toimus see nädal ja selleks on meie firma suvepäevad. Kohal oli 230 inimest (eelmisel aastal samal ajal 110) Brasiiliast Singapurini. Kolmapäev oli esimene päev ja see oli vähe rahulikum, sest paljud olid varasest hommikust saati Berliini reisinud. Olid mõned lahedad ettekanded ja päraslõunal pandi kokku 20 tiimi ja saadeti kõik Berliini peale orienteeruma ja ülesandeid täitma. Minu tiimis oli veel üks sakslane, kellega me siis oma tiimi ringi tarisime, ja ülejäänud olid teistest kontoritest. Saime kõige fotogeenilisema tiimi auhinna, wohoo. Õhtul saime kõik taas kokku Warschauer str. alguses väliõhu baaris, sõime, jõime, jutustasime ja mina laekusin koju kella üheks öösel. 

Neljapäeval oli meil päeval finants ja personaliosakonnaga üks koolitus ja pärastlõunal tegime kontoris tööd. Õhtul läksime laevadega (kahega, sest me ei mahu enam ühe peale ära) Spree peale sõitma. Väga lõbus oli. Eriti kui mikrofoniga kaldal olevate inimestega suhtlema hakkasime. Pärast randumist läksime oma USA bossu sünnipäeva pidama ühte baari. Tegin sealt vehkat kuskil kahe paiku.

Reedel oli siis grande finale. CFO Anja andis finantstiimile ülevaate oma külastusest Londonisse Dunnhumbyle ja mis meid ees ootab. Siis oli minu kord üks koolitus läbi viia. Edasi töötasin vene finantsassistendiga juba konkreetsete probleemidega. Siis sain nats enda tööd tehtud ja oli aeg Berghain'i Kantine'i minna, kus meil oli lõpupidu. Kuna ilm oli super ilus, siis alustati programmiga kaks tundi hiljem, et inimesed saaksid lihtsalt väljas olla ja ilusat ilma nautida. Anti kätte linna orienteerimise auhinnad, tehti korjandus ühe kuti jaoks, kellel just vargad korteris käisid, öeldi head aega lahkuvale personalijuhile. Ja siis oli Sociomanticu bändi aeg. Seekord olid kaasatud ka külalisesinejad Will Smith (eks siis üks müügikutt, kes on Willi päris hea koopia), Cowgirls (neli tšikki) ja soomlasest arendaja, rulataja ja räppar Tero, kes oli just enne pidu jala kipsi kukkunud ja pidi haiglast põgenema, et tulla peole ja esitada laulu "you've got to fight for the right to party". Tantsusaal oli nagu saun, nii et pärast iga 10-15 minutilist tantsu-sessiooni tuli umbes sama kaua ennast õues tuulutamas käia. Olen enda üle väga uhke, et suutsin terve õhtu piirduda ainult 3-4 kokteiliga ja jõin igaühe vahele ära pudeli vett. Kantine'is kestis pidu kolmeni ja siis oli meil võimalus edasi minna Berghaini kluppi, aga minul pikast tantsimisest jalad enam väga ei kandnud ja veel elektroonilisema muusika järgi mul ka isu ei olnud, nii et võtsin hoopis oma endise bossu käevangu ja tirisin falaffel'it sööma klubi ette. Natukese aja pärast ühinesid veel kaks kutti ja tekkis plaan minna ühe poole edasi kanepit popsutama (ma tean, et mulle suitsetamine ei istu kohe üldse, aga ma nii proovimise mõttes võtsin paar mahvi ja veendusin taas, et minus ei ole suitsetaja geeni, aitäh ema ja isa). Selle kuti pool istusime kuskil 6-7-ni, nii et kokku tuligi 12-tunnine pidu. Kuna ma suutsin nii palju vett sisse ahmida selle 12 tunni jooksul, siis järgmine päev pärast ainult kolme tundi magamist oli täiesti uskumatult värske. Alles õhtul kell 10 vajusin äkilise koomahooga voodisse.

Et siis telline tegus aeg ongi olnud. Juuni lõpus tuleme nädalaks Eesti ja laulupeole. Suveks tahaks veel mingi reisi korraldada, võibolla et lõuna-saksa mägede ja järvede vahele. Septembris tahaks Portugali minna ja siis selleks aastaks vist kõik, sest kui CIMA eksameid teeme novembris, peab sügise selle peale ära planeerima.

Tsauks järgmise korrani!