Sauka jälle!
Mõnna-mõnna-mõnna, laman siin Arvi voodis praegu, ta läks ise just kooli. On teisipäev. Aeg jälle eelmine nädal kokku võtta. Väike hoiatus ette, et mul on preaegu aega ja tahtmist pikalt kirjutada :)
Niisiis. Kolmapäeval sõitsin pärast tööd Osnabrücki, sest neljapäev-reede olid siin pühad jälle. Ma tulin ise tipa-tapa rongijaamast ja Arvi koolist, saime täpselt Arvi maja ees kokku, hea ajastus. Käisime tiiru poes, sest Arvi tahtis Pariisi-reisi jaoks asju kaasa osta. Õhtul vaatasime vist filmi, muud suurt midagi ei teinud.
Neljapäev läks ka suht rahulikult, va see väike asi, et käisin Saksas esimest korda kinos ühte uut tantsufilmi vaatamas - Stomp the Yard. Tantsufilmidega on see hea, et rõhk ei ole rääkimisel. Kuigi sain täitsa palju aru. Kinost koju, kiire söök ja rongijaama poole teele. Arvi buss läks nimelt rongijaama juurest. Seal rahvas ootas juba, vaatasid et misasja, et kas ma tulen ka kaasa Pariisi. Aga ei, mina läksin kümnese rongi peale. Mis tähendab, et jõudsin südaööl Paderborni ja oi kui väsinud ma olin ja muidugi ei läinud enam ühtegi bussi ka. Kuigi ega see jalaminek ka nüüd väga palju aega ei võtnud, mingi 15 mintsa umbes.
Reedel ärkasin lõunaajal, rääkisin empsiga nats skype'is juttu ja läksin linna peale. Eesmärk oli Arvile kingitust otsida, aga sai ka muid asju soetatud. Õhtul läksime aieseci rahvaga välja istuma. Üks mingi selline pubi moodi koht, istusime õues, sest suht soe oli. Ja no seal olid need gaasilambid ka või kuidas neid kutsutakse, mis sooja andsid. Ja tekid olid ka. Ma ikka aeg-ajalt imestan, kui ausad inimesed sakslased ikka on. Kauplused hoiavad lihtsalt tänava peal oma kaupa ja... ja keegi ei varasta. Meil on igal asjal turvaelement küljes ja turvamehed ja kaamerad ja mis kõik.
Aga enivei. Et siis istusime seal, mingi kümnekesi äkki. Kõik jõid õltsi, ma veini jälle :D Mingi hetk Sandra (see tüdruk, kellega esmalt suhtlesin praktika asjus) küsis, et kas ma tean, mis värk Kellyga (Hiina tüdruk, kes muga koos töötab) on. Ma tegin suured silmad, et mis taga on siis? Sandra ütles, et ta läheb töölt ära, et ei taha siin enam olla. Aga kuna ta on hästi kinnine, siis ta ei tea isegi, mis see põhjus on. Aga mul polnud ka õrna aimugi, sest mai suhtle taga üldse, ta on nii teistmoodi, mai oska taga kunagi millestki rääkida, hommikul teretame, kui ma ta laua juurest mööda lähen, aga see on ka kõik. Ta oleks muidu pidanud aasta lõpuni veel praktikal olema. Aga samas nii palju kui ma Javierilt kuulnud olen, siis ega see töö, mis nad teevad, eriti põnev just ei ole. Nii et selles mõttes on arusaadav. Kui ma peaks aasta aega iga päev mingeid arveid sisse toksima, siis viskaks ka kopa ette.
Aga siis edasi. Istusime seal siis, jõime ja rääkisime juttu, tasakesi hakkas rahvast vähemaks jääma, lõpuks olime kolmekesi, mina, Frederik ja Rüdiger. Mõtlesime, et ei ole veel aeg koju minna, et lähme kuskile edasi. Aga et kuhu siis. Tegin ettepaneku, et lähme minu juurest läbi ja vaatame netist, mis kuskil toimub. Nii hea on ikka kesklinnas elada, igale poole jõuab viie mintsaga. Mõeldud-tehtud. Käisime minu juures ära ja otsustasime, et lähme Saphosse. See on selline rokkarite koht tegelt. Aga ma ja Frederik polnud kunagi käind seal ja mõtlesime et lähme proovime siis ära. Ja täitsa lahe oli. Aeg-ajalt lasti sellist liiga karmi stuffi, aga enamus aja oli selline tuntud ja natuke kergem rock. Nii et lahe oli. Mingi nelja-viie vahel läksin ära koju tuttu, poisid jäid vist veel mingiks pooleks tunniks sinna.
Klubis tuli Rüdigerile meelde, et rääkisime kunagi, et ma võiks talle tantsutundi anda. Ütlesin, et kui ta tahab siis võime laupäeval teha midagi, et las helistab mulle kui ükskord silmad lahti teeb. Laupäeva hommikul sain esimese kõne kella kümne ajal. See oli Oscar, salsaõpetaja. Olime kokku leppinud, et lähme õhtul Qbarnasse, aga tal tuli midagi vahele, nii et andis mulle varakult teada, et ei saa tulla. Mis seal ikka, magasin edasi... 12 ajal saatis Rüdiger sõnumi, et ta tuleb ühe ajal minu juurde. Lugesin sõnumi läbi ja magasin edasi. Nats enne ühte ajasin ennast püsti, kiire hommikusöök ja värgid ja Rüdiger oli täpselt kell üks mu ukse taga. Võtsime siis mu läpaka ja asusime ülikooli poole teele.
Mõtlesin, et võtame mingi klassivõtme, aga ülla-ülla, seal on kõik klassid lahti, astu sisse kuhu tahad ja tee seal mis tahad. Panin muusika mängima ja hakkasin mõtlema, et mis me siis teeme. Teemaks oli hip-hop. Mäletan, kuidas ma seda ise õppisin Britta juhtimise all. Algus oli ikka nii puine ja koomiline. Nägin trennist ju peeglist kui tobe ma välja nägin neid liigutusi tehes. Alles mõne kuu pärast tuli õige tunne sisse. Nii et siis kuidas õpetada kellelgi ühe päevaga see tunnetus selgeks? Ega ilmselt ei õpetanudki, aga midagi me seal ikka tegime, tantsu moodi see väga ei olnud, aga lihtsalt et rütmitunnetust saada jne. Näitasin Rüdigerile mingeid videosid ka, mis mul koolitantusust ja esinemistest arvutis olid. Siis tuli teemaks, et ta käib capoeiras (mai tea, kuidas seda kirjutatakse...), kuigi on seal veel väga algaja, nii et midagi ette näidata väga ei ole.
Pärast tantsutundi läksime kesklinna istuma, sõime jätsi ja niisama pläkutasime. Pärast seda läksin koju.... ei teagi, mis seal tegin. Kolasin vist niisama netis ja mängisin nats ja... mingi hetk Rüdiger saatis ühe capoeira video. See oli ikka nii lahe. See on nagu põhimõtteliselt võistluskunst, aga seal tehakse hästi palju igast saltosid ja muid vigureid, ja see on just see, mis mind huvitab. See rusikatega vehkimine jätab mind külmaks, aga hüpped ja saltod ja stuff on ülilahe.
Niisiis. Laupäeva õhtu, jälle aieseci rahvaga väljas. Kohe minu maja juures, ümber nurga on koht nimega Cafe & Bar Celona, mida lühidalt barcelonaks kutsume. See on selline koktelibaar, mis on paljudes linnades ja seal on alati mingist kellaajast kokteilid poole hinnaga. Ja need kokteilid on oi kui head. Eriti Pina Colada. Muahh, heavenly. Et siis jälle istusime seal ja jutustasime. Aga olin vist ainult kaks tundi, sest väss oli eilsest veel peal, nii et kesköö paiku läksin koju tagasi.
Pühapäeval käisin sulgpalli mängimas. Hästi lahe oli, kahju, et ma seda võimalust varem ei avastanud. Jälle suht uskumatu, et lähed ülikooli sprodihalli ja võtad seal ühe väljaku ja lihtsalt mängid, seal oli päris palju rahvast mängimas, kokku mingi 6 väljakut vist. Et ei pea mingit aega ega saali kinni panema ega midagi.
Ülejäänud päeva olin kodus. Hakkasin ühte Frederiku käest saadud sarja vaatama. Ja vaatasin ühe päevaga terve esimese hooaja läbi, nii huvitav ja naljakas oli. Sarja nimi siis - How i met your mom. Kuigi sarja viimane osa oli kurb, võttis pisara silmanurka.
Hommikul oli jälle aeg üle pika aja tööle minna. Olime tööl kahekesi, mina ja Jörg, sest Wichtrud on see nädal puhkusel. Mingi hetk tuli Axel (Kelly ja Javieri ülemus) meie laua juurde ja küsis, et millal siis pidu on. Mõtles minu ärasaatmispidu. Ma ültesin, et mai tea mingist peost midagi, et kui ta pidu tahab, siis mul pole midagi selle vastu, kui ta ise selle korraldab :) No ja siis nad hakkasid Jörgiga midagi arutama, mõlemal ilgelt kaval nägu peas, nii et ma siin ootan juba põnevusega, mis mind viimasel tööpäeval ees ootab. Peaks ikka mingi koogi ja shampuse kaasa võtma viimane päev. Aa, ja kui Axel tagasi oma laua juurde läks, siis Jörg ütles mulle tasakesi, et: "He is a fan of your smile". Ja kusjuures kui mõelda, siis ta jah püüab mind koguaeg naeratama panna. Nagu ka kõiki teisi naisi, kes tööjuues on :)
Nii... et siis tööjuures sain teada, et ei pea teisipäev-kolmapäev töötama ja see oli väga hea uudis, saatsin Arvile meili (telefonikaart sai just õigel ajal tühjaks), et tulen juba täna tema juurde, sain vastuse, et olen väga oodatud :D
Enne rongi peale minekut käisin telefonipoest läbi, et uut kaarti sisse osta. Kuna olen veel lühikest aega siin ja ilmselt selle ajaga kaarti tühjaks ei räägi, siis küsisin müüja käest, et kas saan sellega välismaal ka rääkida. Müüja küsis, et kas ma mõtlen Eestimaal. Mul jäi karp lahti, et misasja, kust see välja paistab, et ma Eestist olen? Küsisin, et kas ta teab mind, ütles, et oli sellel aieseci infoõhtul, kuhu ma ka korraks tulin ja ennast lühidalt tutvustasin. Nii et ma olen ikka vapsee tuntud linna peal juba :D
Et siis kodust läbi ja rongi peale. Osnabrückis oli muska mul vastas, käisime poes, ostsime jäätisetorti ja läksime koju. Arvi räääkis oma Pariisireisist, vaatasime pilte. Siis lõime shampusepokaalid kokku, sõime jätsi ja lebotasime õhtul vannis veel. Need vanniskäigud on ikka nii mõnusad. Et siis jõuan nüüd pealkirja juurde, et elu on ikka nii ilus. Mõtleisme Arviga, et kõik oleks ikka nii teist moodi, kui ma poleks siia praktikale tulnud. Ikka väga teist moodi... et siis hea, et kõik on nii läinud nagu läinud on. Ja äraminemise peale väga mõelda ei taha. Ühest küljest tahaks küll juba Eesti, aga samas on siin ka nii hea olla. Aga elu läheb edasi :) nii et kahe nädala pärast tulen teen teile kõigile juba suured kallid!!!
Seniks sauh!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen