Hei-hoo!
Vaatan siin just et mingid imelikud tüübid kirjutavad mulle Orkutis. Aga mul pole kõige vähematki tahtmist neile midagi vastata. Istusin just Björniga köögis, sain teada, et ta on 29. Kõik sakslased on nii vanad ja meie mõistes ei ole neil ikka selleks ajaks veel mingit elu. Ma tahaks küll juba miskit pere moodi asja selleks ajaks. Aga noh, eks nad ise teavad. Ja töö juures sain üks päev teada, et Wichtrudil ei olegi lapsi. Et oli karjäär ja kõik ja ei jõudnudki lõpuks ühtegi teha... kurb.
Eelmine kord jäin pooleli teisipäeva õhtust. Enne nädalavahetust suurt midagi ei toimunudki. Ilmad olid halvad ja olemine nohune-köhane, nii et passisin kodus ja vaatasin Family Guy'd. Ja eurovisiooni ka. Aga reedel taas Osnabrücki, rongiliiklusega on siin mingi jama, pidin Herfordis teist rongi ootama tavalise 3 mintsa asemel tund aega, nii et jõudsin tund hiljem, kobistasin oma asjadega Arvi juurde, sõime ja tegime paar koksi, et ennast klubiks ette valmistada :)
Ja varsti oligi siis Alandosse minek. Jõudsime nii vara, et klubi oli jumala tühi, a no mis seal ikka, ongi hea kui põrandal palju ruumi on, tantsisime seal siis kolmekesi (Richard oli ka). Mõne aja pärast tuli mul jonn peale... et muusika ei ole hea ja jalad valutavad jne. Aga kui Arvi kurja nägu tegi selle peale, siis mõtlesin, et parem oleks oma suu kinni hoida. Aga õnneks oli tal ka väike väss või midagi vist, et väga kaua enam ei olnud. Kuigi muusika läks kõvasti paremaks, aga jalad valutasid ikkagi.
Hommikul oli vara äratus. Plaanisime Hamburgi minna, läksime ka. Kolasime mööda poode, käisime jõe ääres, kus oli mingi ilge möll, hunnik laevu ja rahvast ja helikoptereid ja mida kõike. Oli mingi festivali moodi asi. Shoppamine väga palju tulemusi ei andnud, muska ostis ühe tuuleka ja ma Intsule pusa, loodan, et on ikka paras... pole veel ära mõõtnud, sest jätsin selle Arvi juurde. Endale ei saanud midagi.... aga selle eest käisin eile Paderbornis linna peal ja sain üht-teist.
Et siis kus ma jäin... aa... kui laupäeva õhtul siis tagasi jõudsime, vaatas hunnik rahvast meie juures Eurovisiooni. Jõudsime just hääletuse ajaks. Meil seal paras Ida-Euroopa rahvas koos, kõigil kired lõkkel, et kes kellele ja kui palju annab. Me Arviga olime vist ainukesed, kes vaikselt omaette istusid... Eestit niikuinii finaalis ei olnud ja ühtegi teist head laulu ka nagu ei olnud kuulnud. Kuigi see Serbia võidulaul oli küll no... kui ma esimest korda kuulsin seda neljapäeval, siis kommenteerisin just Arvile, et üks kole on laulma pandud ja viis ilusat üritavad seda kompenseerida. Ma tegelt lõpus kuulasin, et meloodia on laulul täitsa ilus, aga no oleks tore kui saaks laulu sisust ka aru ju, ja saaks kaasa laulda jne. Ei tulegi meelde, millal võitis eurivisiooni mitte-ingliskeelne laul. Ei teagi, mis kell magama jäime, aga pühapäeval ärkasime alles lõunaajal. Rääkisin emmega ka msn-is juttu. Täitsa tegus emme mul, õpib soome keelt ja :) Koju tulen, siis saame koos puhuda :)
Mõtlesin alguses pühapäeval tagasi Paderborni sõita, aga no ei tulnud sellest jälle midagi välja, jäin veel üheks ööks ja asusin esmaspäeva hommikul kell 6 teele jälle. Oi ma vihkan seda varajast ärkamist... aga õnneks sai tööpäev juba kella kolmeks läbi, nii et sain linna peale kolama minna. Oli suur plaan kõik kesklinna poed läbi kammida, aga no ei viitsind. Jäi järgmiseks korraks ka veel kohti, kuhu minna. Hinnad on suht samaväärsed eesti omadega, nii et võtab ikka mõtlema, et kas osta või mitte. Ainult jalanõud tunduvad odavamad.
Homme sõidan õhtul jälle Arvi juurde, siin on jälle pühad ja mul pikk nädalavahetus. Järgmine nädal võtab Wichtrud vist puhkuse ja Jörg sõidab mõneks päevaks Münchenisse, siis ma ka ei ole ilmselt tööl ja 28 mai on ka püha, nii et mul on jäänud tõesti ainult loetud päevad veel siin töötada. Tagasi hakkan võib-olla tulema 3ndal juunil, eks paistab.
Lõpetan nüüd, kallid!!!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen