Kuigi oleme suurema osa pärast viimast postitust
ninad raamatus veetnud (CIMA eksamiteks õppides), siis tegelikult on mõnda
vahepeal ikka toimunud, millest kirjutada. Näiteks väikestest reisidest. Augustis käisime
lõuna-saksas mägedes ronimas. Reisiplaani aitas kokku panna Kristin, kelle
juures me ka Münchenis peatusime ja kes ühe päeva meiega kaasa ronis. Mõtlesime
Arviga pakkides, et kas panna nagu normaalsed matka/spordi-riided selga või
tulla linnaketsiga, sest mõlemat ei saa kuna peame kogu elu seljas tassima
matkates. Linnavurled nagu me oleme, otsustasime tavaliste ketside kasuks ja mõtlesime,
et hull see mägedes kõndimine ikka olla saab, seal ju kõik teerajad ees. Kui
natuke niiskemaks läks siis tuli välja, et ikka päris paha on oma libeda
ketsiga seal teravate kivide vahel turnida, nii et kasulik õppetund järgmiseks
korraks :). Ei maksa ikka koguaeg ilu-eedid olla.
Esimesel päeval ronisime üles Benedictenwand’ile ja sealt alla ööbima Tützinger Hütte’sse.
Kristin läks õhtul tagasi Münchenisse ja järgmisel päeval jätkasime kahekesi.
Lootsime teesiltide peale, aga ettevalmistus oleks pidanud ikka parem olema,
sest suutsime ennast valele teele saada, mistõttu soovitud rajast panime pikalt
mööda ja saime teiseks päevaks eriti pika teekonna... nojah, mis seal ikka,
vähemalt jõudsime oma järgmisse sihtpaika Walchensee’sse. Kolmandal
päeval käisime veel Walchensee ümber olevate mägede peal ja oligi meie
väike nädalalõpu matk ühel pool.
Septembrisse oli meil üsna pikalt ette
planeeritud Portugali reis. Meil oli küll soov ja mõte, et saaks veel palju sõpru
sinna kaasa ja teeks ühe mõnusa ühise reisi, aga lõpuks ei klappinud mitte
kellelgi ajaga, nii et saime taas teineteise seltskonda nautida. Õnneks pole
Arviga kunagi igav, nii et kogu reis oli taas ülimõnus.
Planeerimiseks seekord suurt aega kulutada ei
olnud kuna hakkasime juba augusti algusest usinasti õppima. Sain
portugaallastest töökaaslaste käest nimekirja kohtadest, mida külastada võiks
ja püüdsime siis ex prompt need kohad järjest ette võtta. Alustasime
Lissaboniga. Esimene õhtu kõndisime suht niisama sihitult linna peal ja
sattusime kogemata kõigepealt Sommersby siidri peale ja siis kohe Samsungi
poolt korraldatud üritusele ühes laheda vaatega pargis (Nossa
Senhora do Monte), kus saime kõvasti tantsu panna.
Teine päev võtsime ette lossi külastuse ja
ülejäänud päev ka nagu läks kuskile linna peal kondamise peale ära... Kolmas
päev läksime linnast välja, esimene peatus oli Sintra linn oma päris ägedate
vaatamisväärsustega, teine peatus madri-euroopa kõige läänepoolsem tipp ning
päeva lõpetasime Guincho rannas päikeseloojangut
nautides.
Järgmised 5 päeva vist
veetsime lõuna pool ühes Albufeira piirkonna puhkekülas. Osa aega
olimegi oma alas basseinide ääres, mõned päevad käisime ümbruskaudsetes
randades. Ostsime jälle ühe odava bodyboardi ja hullasime kordamööda sellega
lainetes. Üks päev käisime Faro linnas, aga see oli suht mõttetu koht ja siis
viimase päeva veetsime Sagresi linna ühes surfirannas, kus olid veel eriti mõnusad
lained.
Püüdsime hommikuti
hotellis olles natuke CIMAt lugeda, rannas ka ikka enamus aega lugesime
eelmiste aastate ülesandeid ning autoga sõites arutasime slaidide põhjal
teemasid läbi, nii et oli selline puhkus pluss õppimine reis.
Trenni me õppimise vahelt just tihti ei jõudnud,
aga aeg-ajalt ikka. Proovisin
ka ühte kodu lähedal olevat joogakohta, tund ise meeldis väga, aga ma polnud
ainuke, kellele see meeldis, nii et ruum oli nii tihedalt joogatajaid täis, et
mattide vahele jäi heal juhul 10 cm ruumi. Ühe eesti tüdruku joogatunnis käisin
ka paar korda koos Kristiniga, aga tema nüüd kolis oma tundidega teise kohta,
nii et sinna pole ka rohkem jõudnud. Helenega pidime eile ära proovima ühe hot
yoga koha, aga kuna Helene jäi nats tõbiseks, siis lükkub see ka edasi. Mille
üle ma siiski väga uhke olen, on see kätekõverduste väljakutse – läks aega, aga
suutsingi sünnipäevaks teha 50 kätekõverdust järjest! Üks töökaaslane saatis
juba mingi uue 30-päevase trennikava, nii et võib-olla võtan varsti jälle uue
asja ette. Täitsa tore on ennast niimoodi proovile panna.
CIMA
eksamitest ka natuke. Tegime neid seekord Amsterdamis. Ööbisime eksamikeskusele
hästi lähedal ning meie õnneks oli seal hotellis saun ka, nii et saime mitmeid
kordi saunatamas käia õppimise ja eksamite vahele. Eksamid olid hommikused ehk
siis algusega kell 9, kestvus 3:20 ja kolm tükki kolmel järjestikusel päeval.
Esimese päeva oma oli päris keeruline selle kolme tunniga korralikult ära
kirjutada. Sellega kardamegi kõige rohkem, et võime läbi kukkuda. See viis
motivatsiooni suht alla edasi õppida, aga kuna teine eksam oli juba normaalsem,
siis see tõi tuju natuke ülespoole tagasi ning kolmas, viiname eksam oli ka ok.
Tulemused same 18 detsember.
Käisime neljapäeval pärast viimast eksamit mu
kontorist Amsterdamis ka läbi, et tere öelda ja mõnda soovitust saada, mida
teha. Pärast seda lippasime kinno, et mõtteid eksamitest eemale saada ning lõpetasime
õhtu ühes õdusas baaris. Reedel käisime Rijksmuseumis maale vahtimas, tegime
teise kinotiiru ja siis saime õhtusöögiks kokku Helena ja Andreiga, kes olid
Amsterdami sõitnud. Kahju, et
see õhtu nii lühikeseks jäi, aga tore oli sellegipoolest. Laupäeval shoppasime
natsa ja ongi vist suht kõik…
Oma 30nda sünnipäeva pidasin ka niimoodi rahulikult ära kaks nädalat tagasi sõprade seltsis kartulisalatit ja küpsisetorti süües. Viimase nädalavahetuse veetsime oma Berliini gängiga aga hoopiski Aachenis. Nimelt siis ühe meie sõbra vanematel on Aachenis kõigest seitsmekordne loss elamuasemeks :) ning me vajusime kogu oma seltskonnaga sinna nädalavahetuseks sisse. Jõime veintsi, käisime linna peal, küpsetasime kilode kaupa küpsiseid ja jõime veel veini :). Pikk reis rongiga edasi-tagasi küll väsitas, aga muidu võtsime rahulikult ja nautisime head sööki-jooki ja seltskonda.
Töö
juures ilmselt saan ka varsti oma personali tööst lahti, sest meiele tuli uus
personalijuht, finantsi ma ka enam praktiliselt ei tee, nii et jääbi alles
ainult minu uus müstiline töö :). Meil laiendatakse hetkel kontorit jälle
edasi, eile just võeti sein maha ja lähme edasi saksa räppari Sido endisse
korterisse. Mina kolin ka oma kohast edasi, nii et järgmine kord saan
muljetada, kuidas uus koht on.
Lähiajal ootab ees firma jõulupidu, siis eestlaste jõulupidu Berliinis, kojutulek 18-28 dets ning hakkab mõtetesse pressima ennast ka pulmade korraldamise vajadus, peab selle ka varsti käsile jälle võtma...
Tsauks!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen