Heips!
Suurest Ta-reisist on möödas kaks kuud ja püüaks oma tegemised jälle kokku võtta. Pärast kolmenädalast tšillimist oli päris raske ennast töörütmi tagasi saada. Keskendumisvõime oli täiesti kadunud. Aga minul oli vähemalt töö juures enam-vähem ok olukord, Arvil seevastu jälle kuu lõpetamise-paanika ja seekord kopsupõletikku põdedes. Taist tagasi jõudes jäi ta ikka täitsa palavikku ja köhasse, aga ravamiseks või arsti juurde minekuks, nagu ikka, meil kunagi aega ei ole, niisiis tegi oma 14-tunniseid tööpäevi ilma nädalavahetuseta nii kaua kuni aruanne saadetud sai ja siis 11ndal, laupäeval, läksime lõpuks haiglasse, kus tehti kohe proovid ära ja kirjutati antibiotsid välja. Talle määrati haigusleht vist nats rohkem kui nädalaks, aga reaalselt polnud ikkagi ühtegi päeva, kui ta tööd poleks teinud, lihtsalt tegi seda kodust... Vandus küll pärast, et see on viimane kord, kui ta oma tervisega niimoodi mängib töö pärast, aga no elame-näeme.
Ma pole tööl veel seda osakonna vahetust ära teinud, aga varsti peaks see vist juhtuma ka. Finantstiimi võtsime juba ühe kuti juurde, ühe prantslase, aga laseme ta vist lahti, sest tundub liiga looder ja organiseerimatu. Ja meil mitu palju paremat kandidaati juba olemas. Et siis kui need teised tööle võtme, siis saangi kõik oma senised ülesanded üle antud ja finantsmaailma tolmu õlgadelt pühkida mõneks ajaks :).
Mingi hetk jaanuaris käisime ostsime Arviga mulle sõrmuse ka ära. Käisime kõigepealt ühes kaubamaja tüüpi kohas, kus midagi erilist silma ei hakanud ja siis läksime ühte teise ehetepoodi, kus oli päris mitmeid ilusaid variante. Arvile meeldis üks mis oli umbes 2x kallim kui ma ette kujutasin, et võiks olla. Ajasin talle siis vastu, et jaa see on ilus küll, aga liiga kallis ja pakkusin teisi variante. Ta jäi ikka oma valiku juurde ja küsis uuesti, et kas see meeldib mulle rohkem kui need teised. "No muidugi meeldib, see on superilus". Ja siis ta tsiteeris koos vaadatud filmist "Happy wife, happy life" ja ostis selle ära :). Sõrmus tundus mulle tegelikult algusest peale kuidagi tuttav. Kunagi üle aasta tagasi otsisin online-poodidest mingeid ehteid ja siis sattusin selle sama poe online lehe peale, kus siis lisaks muudele ehetele müüdi ka kihlasõrmuseid. Tookord sirvisin neid ja üks meeldis mulle eriti ja tegin sellest screenshoti ja salvestasin oma piltide hulka mõttega, et sellist sõrmust ma kunagi tahaks. Võtsin siis Arviga koju jõudes arvuti lahti ja mis te arvate, kas see aasta aega tagasi salvestatud pilt oli täpselt samast sõrmusest? ... no muidugi oli :).
Mingi hetk jaanuaris käisime ostsime Arviga mulle sõrmuse ka ära. Käisime kõigepealt ühes kaubamaja tüüpi kohas, kus midagi erilist silma ei hakanud ja siis läksime ühte teise ehetepoodi, kus oli päris mitmeid ilusaid variante. Arvile meeldis üks mis oli umbes 2x kallim kui ma ette kujutasin, et võiks olla. Ajasin talle siis vastu, et jaa see on ilus küll, aga liiga kallis ja pakkusin teisi variante. Ta jäi ikka oma valiku juurde ja küsis uuesti, et kas see meeldib mulle rohkem kui need teised. "No muidugi meeldib, see on superilus". Ja siis ta tsiteeris koos vaadatud filmist "Happy wife, happy life" ja ostis selle ära :). Sõrmus tundus mulle tegelikult algusest peale kuidagi tuttav. Kunagi üle aasta tagasi otsisin online-poodidest mingeid ehteid ja siis sattusin selle sama poe online lehe peale, kus siis lisaks muudele ehetele müüdi ka kihlasõrmuseid. Tookord sirvisin neid ja üks meeldis mulle eriti ja tegin sellest screenshoti ja salvestasin oma piltide hulka mõttega, et sellist sõrmust ma kunagi tahaks. Võtsin siis Arviga koju jõudes arvuti lahti ja mis te arvate, kas see aasta aega tagasi salvestatud pilt oli täpselt samast sõrmusest? ... no muidugi oli :).
Berliinis on nüüd oma Eesti kohvik Jää-äär, kus saab muuhulgas kiluvõileiba ja kohvi Vana Tallinnaga. Üks nädalavahetus oli seal niisama eestlaste kokkusaamine (TV3 oli kohal ja intervjueeris meid :P) ja sellest järgmine nädal esines Curly Strings, kes oli Berliinis terve nädala põllumajandusmessi raames, kus parner-riigiks oli Eesti ja siis nad seal tegid Eesti stendis muusikat. Ma bändist enne midagi kuulnud ei olnud, aga vaatasin kiirelt nimed üle ja nägin, et kahel oli sama perekonnanimi, blondid lokkis juuksed ka, et äkki on õde-vend. Aga kontserdil oli üsna kiirelt selge, et õde-vend nad küll olla ei saa. See armas pilk, millega Villu Evat vaatas oli täpselt selline, nagu Arvi ming vahepeal vaatab. Arvi ütles, et Eva on talle väga tuttav, et neil kunagi koolis ka oli üks lokkis blondide juustega väike tüdruk, kes viiulit mängis ja laulis. Et palju selliseid ikka veel on, Et see peab tema olema. Ja väike uuring FB's ja oligi selge, et nad on koos Ülenurme koolis käinud. Kontser ise oli väga tore, laulsime kaasa nii palju kui oskasime ja erinevalt paljudest teistest oli mul nii palju ruumi, et sai natuke puusi ka hõõritada.
Seal Grüne Woche messil käisime ka. Oli viimane päev ja eestlastele oli tasuta suupisted Olde Hansa poolt ja juurde Põltsamaa veini ja kalja. Olime kogu oma eesti gängiga seal, hõivasime ühe pika laua, sõime-jõime, pläkutasime ja kuulasime Curly Stringsi. Lõpus rääkisime ka korraks Villu ja Evaga juttu ja Eva tundis Arvi näo ka ära. Meil oli plaan messil kõik koos ringi kõndida, aga me Arviga ei jõudnud Eesti putkadest eriti kaugemale, istusime iga stendi juures pea pool tundi, sõime Lotte jäätist ja ostsime koju suure kotitäie Eesti juustu, määrdejuustu ja kilu ja kalja, magusaid mandleid, mingit moosi, mustika mahla ja jumal teab mida kõike veel. Ainult musta leiba ei saanud ja põdravorstist jäime ka ilma, sest see oli juba varem otsa saanud.
Jaanuari lõpus olime tšikkidega järgmisel laulupeoks ettevalmistavas laagris. Seekord toimus see Luxemburgis. Läksime juba päeval sinna et linna peal ringi käia, oli mõnus päikeseline ilm, linn oli ilus, lõunasöök ja vein maitsesid hästi. Õhtuks läksime laululaagri asupaika ja laulsime ühe jutiga kõik laulud läbi nii hästi või halvasti kui keegi oskas. Reede õhtul mingit jämmi ei toimunud, sest laupäeval ootas ees intensiivne harjutamine. Et siis laupäeval muudkui harjutasime lahku ja kokku ja linti. Mõnda laulu, mida olin juba varasemalt kooris laulnud, oli nii mõnus uuesti laulda, ei pidanud nina noodis istuma vaid sai lihtsalt peast lasta - sõnad peas, partiid peas. Nii mõnus. Seda arvestades peaks ikka kõik laulud püüdma korralikult selgeks saada. Laupäeval tuli ka kellegi käest välja info, et see Curly Stringsi Eva on meie toreda peadirigendi tütar :). Laupäeva õhtul siis oli pidu ka ja pühapäeva hommikuks planeeritud veel koosolek ja laulmine, aga pläkutamisega läks nii pikaks, et laulda kahjuks väga ei jõudnudki. Mari ja Helena jäid kellegagi linna peal kokku saama, aga me Helenega läksime juba ära lennujaama, otsisime vabad pingid ja keerasime kuni check-in'ni magama :).
Jaanuari lõpus olime tšikkidega järgmisel laulupeoks ettevalmistavas laagris. Seekord toimus see Luxemburgis. Läksime juba päeval sinna et linna peal ringi käia, oli mõnus päikeseline ilm, linn oli ilus, lõunasöök ja vein maitsesid hästi. Õhtuks läksime laululaagri asupaika ja laulsime ühe jutiga kõik laulud läbi nii hästi või halvasti kui keegi oskas. Reede õhtul mingit jämmi ei toimunud, sest laupäeval ootas ees intensiivne harjutamine. Et siis laupäeval muudkui harjutasime lahku ja kokku ja linti. Mõnda laulu, mida olin juba varasemalt kooris laulnud, oli nii mõnus uuesti laulda, ei pidanud nina noodis istuma vaid sai lihtsalt peast lasta - sõnad peas, partiid peas. Nii mõnus. Seda arvestades peaks ikka kõik laulud püüdma korralikult selgeks saada. Laupäeval tuli ka kellegi käest välja info, et see Curly Stringsi Eva on meie toreda peadirigendi tütar :). Laupäeva õhtul siis oli pidu ka ja pühapäeva hommikuks planeeritud veel koosolek ja laulmine, aga pläkutamisega läks nii pikaks, et laulda kahjuks väga ei jõudnudki. Mari ja Helena jäid kellegagi linna peal kokku saama, aga me Helenega läksime juba ära lennujaama, otsisime vabad pingid ja keerasime kuni check-in'ni magama :).
Läksime paar nädalat tagasi Arviga lõpuks tantsukursustele ka. Meil väga-väga kodu lähedal on üks peotantsukool ja läksime sinna edasijõudnute kursusele. Noh... natuke teistsugune kursus kui Eestis harjunud olime. Ainult üks treener - vana suure õllekõhuga mees. Ja ilma meid arvestamata inimeste keskmine vanus 50 äkki? Tund kestab 1,5 tundi, aga selle sees on täiesti mõttetult pikk paus ja õppimise tempo on nii aeglane, et iga tunniga jõuame õppida täpselt 2 uut figuuri. Kuna me saime selle kursuse vautšeriga, siis mõtlesime, et ok, võtame asja rahulikult ja ei lähe närvi selle uimamise peale, aga tegelt oleme ikkagi iga kord pettunud, et nii igav on. Trennist on asi kaugel, pigem on tegemist mingi pensionäride seltsiõhtuga. Aga käike selle kursuse ära ja vaatame siis edasi, mis ja kus. Aga põhimõtteliselt tahaks edasi tantsida, see on nii tore. Ja eriti veel koos oma musiga :).
Üks nädalavahetus kui Arvi oma asjadega tegeles mõtlesin, et täidaks lõpuks selle suure pildiraami ära, mille kunagi Ikeast ostsime. Tahtsin sinna panna kokku kollaazi meie kahe piltidest. Mul oli kunagi varem juba mingi valik tehtud, tõmbasin seda veel koomale ja andsin printimise-tellimuse sisse. Pildid saabusid 13ndal veebruaril. Mõtlesin, et päris hea ajastus juhtus, Arvi on õhtul kodust ära mingil tööüritusel ja ma saan kodus pildi valmis meisterdada ja talle sõbrapäevaks kinkida. Olin lõikamise-kleepimisega nii õhinas, et unustasin isegi õhtust süüa. Arvil oli järgmine hommik päris suur üllatus, kui ta seda nägi.
Sõbrapäeva ennast tähistasime koos Eesti gängiga õhtusöögi näol ühes Hiina restos. Söök oli superhea ja maasika mohiitod magusad nagu moos. Rääkisin teistele ka uhkusega oma käsitöö saavutusest eelmisel õhtul ja tögasime sõbralikult Arvit, et noh, kus siis minu kingitus on. Kuna me üldiselt teineteisele teeme ainult sünnipäeva kingitusi ja vahest ka seda poole-aastase hilinemisega, siis ma tegelikult ei oodanudki üldse mingit kingitust ja see et ma ise selle pildi täpselt valentinipäevaks valmis sain oli ka pigem juhus kui plaan. Aga ülla-ülla. Musi üllatas mind koju jõudes järgmiste teemantitega, seekord kaelakee näol. Et siis Happy wife, happy life :).
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen