Heips. Olen siin mõeldnud, et peaks endale mingi märkmiku voodi kõrvale võtma, et siis igal õhtul päeva kohta paar rida kirja panna, sest no mälu on mul ikka täitsa olematu. Aga miskit meenus isegi kahe nädala tagant. Nimelt tuli meelde, et kui teisipäeval, pärast esimest tööpäeva käisin mingeid pabereid ära viimas Zooloogische Garteni kandis, siis marssisin ikka kiirel sammul nagu kombeks mööda tänavat ja üks kutt jooksis mulle järgi. Kui minuni jõudis, siis hakkas saksa keeles midagi seletama. Palusin tal siis inglise keele peale üle minna ja siis ta rääkis, et nägi mind kaugelt ja vaatas et ma olen ikka maru ilus ja ta kohe kindlasti peab mu kohvile viima. Et kes ma ikka olen ja kust ma tulen jne. Kutt ise polnud kindlasti sakslane, selline tõmmum... aga ei suutnud tuvastada mis täpselt. Ma jätkasin oma marssi ja ütlesin kindlalt „ei“ iga ettepaneku peale. Lõpuks ta siis küsis, et „miks sa muga välja ei tule, kas ma pole sinu tüüp“, mille peale ütlesin, et „minu tüüp ootab mind kodus“. Siis ta andis alla :). Ühel teisel vihmasel hommikul kõndisin pilk maas metroojaama poole ja keegi ütles mulle möödaminnes „bella“... ei näinud, kes. Aga mõtlesin, et ilusamaks ma tõenäoliselt muutunud ei ole võrreldes Eestis oleku ajaga ja et nendel komplimentidel on hoopis kaks muud põhjust. Esiteks, neid komplimente teevad türklased ja muud temperamentsemad ugri-mugrid vs siis Eesti mehed, kes ei tule nii naljalt sulle hästi ütlema keset tänavat. Teiseks, Eestis keset ilusaid tüdrukuid olles on üsna raske välja paista, siinsed kohalikud on pigem tennisekandjad, nii et mina oma roosade kõpsukatega ilmselt jään silma.
Aga et jätkata sealt, kus pooleli jäin, siis lähen reede õhtusse, kui läksime AIESECi rahvaga India restosse Amrit’i. Olin seal juba kunagi varem Matthiasega käinud. Alguses oli meil veits probleeme õigete inimeste leidmisega, sest ma ju ei teadnud sealt kedagi. Ja resto oli hullult suur. Ja kellegi numbrit mul ka ei olnud. Aga nägime seal veel ekslevaid inimesi, uurisime, et kas nad on AIESECist ja selgus, et olidki ja koos leidsime ka õige laua üles. Sõime miskit kana (olen siiamaani proovinud kolme erinevad varianti ja kõik on meeldinud), jõime kokteile (Mai Tai oli paras killer) ja rääkisime juttu ühe paariga, kellest tüdruk oli sakslane ja käinud Indias praktikal, kus siis leidnud endale ühe kohaliku kuti, kes oli nüüd siis tulnud Saksamaale IT-praktikat tegema. Kutt rääkis meile India elust ja olust, aga enam nagu väga ei mäletagi, et mis ta rääkis... Aga üks üllatav asi oli, et ta ütles, et hästi paljud lähevad pärast keskat edasi ülikooli. Ainult et siis ülikoolide kvaliteet on hästi erinev, et kui raha on, siis võib endale hariduse lihtsalt „osta“ ka.
Laupäeval-pühapäeval olime kodus. Kuna ma tundus ennast veits tõbiselt ja ei suutnud üldse magada (Arvi laiutamine ka väga kaasa ei aidanud), siis kolisin madratsi peale magama. Ja oi kui hea see madrats oli. Magasin järgmine nädal aega ainult maas koguaeg. Nohu läks üle köhaks ja praeguseks on mõlemad läinud. Sain terveks ilma ühtegi rohtu võtmata. Wohoo!
Esmaspäeva hommikul pidin oma uued kingad (need kallimad) poodi tagasi viima, sest nad läksid mõlemad katki. Anti raha tagasi ilma suuremat probleemi tegemata. Aga no nüüd mul oli ju ikkagi uusi tarvis. Teisipäeva hommikul käisingi enne tööd Alexanderplatzi ääres olevas Alexa keskuses otsimas, aga ei muhvigi. Igal pool müüakse praegu põhiliselt ainult saapaid ja isegi kui on mingeid kingi, siis suht kehva valik. Kolmapäeval aga astusin läbi ühest kingapoest, mida bussiaknast märkasin ja sealt leidsingi endale uued :). Mitte küll samasugused, nagu mul enne, aga kontoris ringi kõpsutamiseks peaksid hästi sobima (terve päev saabastega olla mulle väga ei meeldi).
Olen hommikuti bussis nüüd viimane nädal saksa keelt õppinud. Võtsin ette kõigepealt grammatika, et meelde tuletada need der-die-das’id. Ja on selline tunne, et peaksin varsti selle sakslaste keelega hakkama ka saama.
Kolmapäev õhtul saime Matthiasega kokku. Käisime vaatamas filmi „Scott Pilgrim vs the world“. Päris naljakas ja teistsugune oli. Pärast filmi käisime läbi Potsdameri jõuluturult, võtsime glögi ja pannkooke. Edasi tahtsime jälle sinna kõrgele drinkidele minna, aga see oli reserveeritud, nii et võtsime kohad sisse ühes suvalises tänavaäärses kohas. Jõime kahepeale ära liitri veini ja üsna lõbus oli.
Neljapäeval jõudis siis kätte tähtis päev – minu sünnipäev. Muska tõi mulle hommikul lilli ja kooki ja sain kingiks bling-blingi :). Enne tööle minekut käisime läbi oma ülemise naabri juurest talle teada andmas, et teeme reedel peo ja tõenäoliselt me väga vaiksed ei ole. Nimelt on meil olnud probleeme siiamaani muusikaga - me ei mängi seda absoluudselt kõvasti ja absoluudselt mitte öösel, aga meie ülemisele naabrile ei paista see sellegipoolest meeldivat, sest kohe kui miskit mängima paneme, siis kolgib nii kõvasti jalaga vastu põrandat, et meie lagi ja lamp rapuvad. Ja seda näiteks ka päeval kell 1. Nii et ega me ei olegi siin kogu selle aja jooksul mõnusalt kõvasti muusikat kuulata saanud... Samas kui meil tuba vaikne on, siis kuuleme ise ka altpoolt muusikat või klaverimängu. Aga igal juhul tundus ta üsna mõistev ja lubas mitte probleemi teha.
Töö juures sõime ka kooki. Kandsin Tomile lõpuks ette kõik selle, mille kallal ma nädal aega nokitsenud olin (sealhulgas pusisin terve päeva saksa tööjõumaksude arusaamise nimel) ja ta oli väga rahul (jess!). Ütles, et ma olen kõik tabelid nii keeruliseks teinud, et ainult mina saan neist aru ja et nüüd on kindel, et ma pean sinna ettevõttesse jääma, sest muidu tuleb neil kaos :). Järgmiseks nädalaks sain ka ülesande veel rohkem detailsemaks minna mõnede asjadega, nii et tegevust jätkub. Ja oi mulle meeldib neid excelitabeleid vorpida :). Nii tore on, kui sulle öeldakse, et „take your time, make it look professional“ mitte et „ära auditeeri üle, mõtle recovery peale“ :).
Kohe pärast tööd sain kokku Arvi ja Corinna ja veel mingi saksa tüdrukuga ja plaan oli minna karnevalile. Me ei teadnud Arviga üldse mida oodata ja ammugi polnud meil kostüüme, aga tuli siis välja et tegemist oli peoga, mis algas 11.11 kell 11:11 selles samas klubis, kus toimus Erasmuse pidu. Läksime siis klubi ukse taha järjekorda ja kõik, kes seal ootasid või välja tulid, olid kostüümides. Kuna klubi oli täis (neljapäeval kell 5?!), siis lasti sisse inimesi ainult juhul, kui keegi ära läks. Aga no ei läinud keegi ära, nii et ootasime seal ikka parasjagu ja siis otsustasime Arviga, et lähme hoopis kuskile sööma ja ei lähegi peole. Kuna me söögikohaga väga katsetada ei viitsind, siis läksime jälle Amrit’i, sõime kana ja jõime kokteile (Mambo Colada kokteil on seal ikka ülihea). Restos olles helistas mulle Kristi, kes laulis koos Tulkaga sünnipäevalaulu, nii tore oli! Koju jõudes olid mul jalad üliväsinud, tegin neile väikese vanni ja pärast Arvi masseeris neid ka, samal ajal kui tantsu vaatasime telkust. Ja selline mu tähtis päev oligi.
Reedesse jagus aga palju rohkem kärtsu ja mürtsu. Nimelt siis plaanisime enda pool pidu – soolaleivapidu üheskoos minu sünnipäevaga. Arvi oli hommikul koolis ja mina võtsin päeva vabaks, nii et alustasin hommikut koristamisega. Arvi käis ühest poest kojutulles läbi ja tõi hapukapsaid, kruupe ja liha – otsustasime õhtuks mulgikapsaid teha :P. Panimegi siis kõik hakkama ja otsustasime enne õhtut veel väikese beauty sleep’i teha. Kui üles tulime, siis käisime veel tiiru poodides – tõime kooki ja näksimist ja jooke juurde. Siis valmistasime kõik ette (muuhulgas tegime kiluvõileibu) ja jäime külalisi ootama. Kutsusime nad kella 8-ks, aga suurem osa jõudis alles 9-ks... ja osa isegi alles 11 paiku. Lugesin kokku 17 külalist, kes siis olid suures osas Arvi kursakad või nende sõbrad + siis meie eesti sõbrants Kaie. Mulgikapsad meeldisid päris mitmele ja tegelikult sõid kõik oma taldrikud ilusasti tühjaks, aga kiluvõileivad ei olnud päris nii populaarsed. Tegime kõikidega koos Vana Tallinna shotte ka, see läks päris hästi peale. Arvi tegi lõpus juba kuttidega Viru Valge shotte ka, aga ma enam sellest osa võtta ei tahtnud. Kõik olid rõõmsas meeleolus, sõid ja jõid ja kella 1 paiku liikusime edasi kluppi, mis asus Kulturbrauerei’s, nimi Alte Kantine (vana söökla :). Seal oli palju rahvast ja muss täitsa ok. Panin täpselt nii hullu tanntsu kui 10-sentimeetrised kontsad ja purjus pea lubasid, tantsisime non-stop kella poole viieni ja siis hakkasime kodu poole kooberdama (te ei kujuta ette, kui valusad mu jalad olid). Keerasime magama ja oi seda järgmist hommikut.
Laupäeval tegime esimest korda silmad lahti 12 paiku. See ei olnud väga hea mõte, sest pea oli veel täitsa laiali otsas. Mõtlesime, et kas tulla üles või mitte, sest Kaie kutsus meid ühinema ökoturule. Aga vajusime jälle uuesti sujuvalt magama, saades uuesti jalad alla kell 4. Koristasime kodu peost ära, sõime mulgikapsaid ja kooki ja mõtlesime, et midagi asjalikku küll ei viitsi teha. Seega siis vaatasime kaks osa tantsusaadet, Jääaja kolmanda osa uuesti ja Robin Hood’i filmi ka. Kirjutamise hetkel siis oligi laupäeva õhtu, mina kirjutasin voodis ja muska kõrval luges jälle mingit juhtimisarvestuse raamatut. Ta on üldse suht hulluks läinud selle õppimisega – muudkui loeb ja loeb. Ma hakkan juba kartma, et saab äkki targemaks kui mina :P. Peab ikka järgi võtma, arvestades, et peaks otsast neid CIMA eksameid ka tegema hakkama. Võib-olla alustan uuest nädalast :) Eks järgmisest postitusest saate lugeda.
Kallid!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen