Heips! Seekordne postitus tuleb nüüd tõesti lühem, peamiseks põhjuseks on see, et saime lõpuks ometi interneti, mis tähendab, et tõmbasime tantsusaateid juurde ja vaatasime neid ning lisaks tõmbasin mina endale Sims’i, mida ma kunagi baka ajal mängisin ja sukeldusin sinna :)
Aga et siis alustada algusest, alustan esmaspäevaga. Alustasime päeva suure pudrupajaga. Kuna mul veel korralikke helbeid ei olnud, siis nägi puder välja üsna lögane. Aga tuli välja, et poistele maitses küll, nii et saime peaaegu kõik söödud. Edasi suundusime Starbucksi, kus Raul otsis oma autovärke ja me Arviga ajasime ka vajalikke asju. Pärast seda tegime Raulile veits ekskurssiooni marssruudil rongijaam – riigihooned – Brandenburg Tor – Unter der Linden – Ritteri šokolaadipood :) – Humbolt – muuseumisaar – Alexanderplatz – Potsdamer – kodu. Õhtul vaaritasime süüa jälle ja tšillisime niisama.
Teisipäeval avastas Raul, et meil on otse maja ees pargipingil WiFi täesti olemas ja istus seal päikese käes mingi aja. Mina võtsin ette uue raamatu, mille Raul eestist kaasa tõi – Steven M. Bragg „Uus finantsjuhtimise käsiraamat“. Mõtlesin, et äkki saan siit mingeid ideid, mida uues töös tarvis läheb. Ja no midagi saab ka, aga see on ikka suht USA-põhine (näiteks räägib tšekiraamatutest) ja hästi palju on keskendutud tootmisettevõtetele või üldse ettevõtetele, kellel on varud + silmas on peetud ikka tõeliselt suuri ettevõtteid. Õhtu poole käisime käisime Rauliga jooksmas ja hängisime kodus.
Kolmapäeva hommikul võttis Raul meie Volksu ja sõitis lääne poole autosid vaatama. Arvi läks kooli ja... ma vist lugesin raamatut ja asjatasin niisama... Kolmapäev oli see päev, kui oleksime pidanud interneti saama, aga meile polnud isegi modemit veel koju saadetud. Arvi siis helistas jälle ja uuris, milles asi ning selgus, et nad olid Arvi perekonnaniime kirjutanud G-ga, mis tähendab, et meile ei tulnud ei leping ega modem koju (majadel on ju peal perekonnanimed onju) + meilid ka ei läinud läbi. Parandasid siis nime ära ja lubasid kõik paari päeva jooksul saata. Muuseas tehnik käis küll kolmapäeval ja asjatas meil midagi laua all ja ütles, et „alles klar“.
Neljapäeval oli Raul ikka sõidus ja Arvil sedakorda vaba päev. Mida me tegime, mina enam ei mäleta. Seega hüppan edasi sujuvalt reedesse. Reedel oli Raul juba tagasi ja kuna ka modem jõudis, siis hakkas juhtmeid kokku toppima. Selgus, et on tarvis miskit kasutajanime, mida meil polnud. Arvi siis jälle helistas Alice’isse ja uuris asja. Kasutajanime polnud meil sellepärast, et meile polnud ju ükski kiri ega e-mail kohale tulnud. Aga õnneks andsid nad kõik vajaliku telefoni teel ja voilaa – pärast kuuajast ootamist oli meil lõpuks internet. Pärastlõunal käisime vaatasime Olümpiastaadionit, kust leidsime kivitahvlilt ka Palusalu nime ning jalutasime Charlottenburgi lossi pargis ringi. Õhtul läksime ühe Arvi kursavenna Jorise poole soolaleivapeole. Rahvast oli päris palju ja korter ka parajalt suur, ainult et hästi tobeda lahendusega (jube pikk kasutu korider oli seal). Kutid mängisid mingit joomismängu ja me Rauliga sättisime ennast diivani peale mugavalt sisse ja libistasime veini. Arvi sotsialiseerus ikka pisut rohkem. Kesköö paiku otsustasime, et võiks Raulile ka Adagio klubi näidata. Meiega tulid veel kaks tüdrukut kaasa. Klubis jagati tasuta pääsmeid nelja- ja laupäevastele pidudele. Saime neid kokku kuskil 15 kanti, nii et Adagio't külastame me lähiajal veel. Kusjuures hästi huvitav tundus neljapäevase peo variant - see on nagu kohe-pärast-tööpäevalõppu-pidu, ehk siis algab juba kell 6 ja kella 8-st on mingi happy hour. Et siis kui tantsuisu on, saab kohe pärast tööd kluppi minna :P. Tantsisime seal tunnikese ja siis koju tuttu.
Laupäeva hommikul läks Raul ära lennuki peale. Mina tegelesin tantsusaate ja Simsi tõmbamisega. Millegi erilisega me hakkama ei saanud. Õhtul pidi ühe Arvi kursaõe sünnipäev olema, aga me ei viitsindki sinna minna. Pühapäev oli ka selline suht lebo, õhtul viieks aga läksime mu uude kontorisse „ümberkolimise kokkusaamisele“. Seal olid siis ka teised töökaaslased oma naiste/lastega. Uus kontor on mitu korda vanast suurem, näeb täitsa ok välja. Püüdsin nimesid ka õppida, aga nüüd mäletangi ainult nimesid, aga näoga kokku panna ei suuda. Jõime õlu-šampust-õunašorlet ja sõime pizzat ja olime seal kokku lausa 3 tundi. Kodust sinnaminek võttsis 40 minutit aega, sealhulgas 2 ümberistumist. Berliini kohta pole palju, aga nats ebamugav siiski. Aga õhtul otsisin välja juba parem variandi sinnaminekuks, mis võtab kokku ka 40 mintsa, aga ei pea kordagi ümber istuma, nii et saan bussis raamatut lugeda.
Esmaspäeva hommikul sukeldus Arvi miskisse raamatusse ja mina Simsi, sest sain hommikul Thomaselt sõnumi, et nad seal asjatavad seoses kolimisega midagi ning ta ei jõua minuga ikka veel tegeleda. Arvi sai päeval ühelt õppejõult e-maili, et kas ta ei tahaks oma kursakaaslastele, kes pole juhtimisarvestust varem õppinud, anda järeleaitamiskursust. Arvi mõtles pikalt ja mina püüdsin ka nii palju aidata kui sain ja lõpuks siis jõudsimegi selleni, et detsembrist hakkab Arvi loengut andma :)
Teisipäeval jõudis siis lõpuks kätte mu esimene tööpäev. Kuigi mu esimesed kolm päeva on olnud ainult viietunnised, siis ma millegi muu märkimiseväärsega hakkama pole saanud. Võibolla ka sellepärast, et olen endale väikese nohupisiku külge saanud. Aga et siis natukene tööst ka. Esimesed kaks päeva olin ma sisuliselt raamatupidaja. Õigemini on neil küll raamatupidamine sisse ostetud, aga iga kuu lõpus tuleb siiski selle kuu arved kokku koguda ja süstematiseerida jms. Selline pool-päeva-pikk töö. Täna (neljapäeval) tegelesin juba põnevamate asjadega. Põhimõtteliselt siis et kuidas paremini juhtida likviidsust ja korraldada arvete saatmist raamatupidajale. Mõtlesin tunni, mõtlesin kaks, ja mõtlesingi välja. Tegin Thomasele kaheslaidilise powepoint presentatsiooni ja talle väga meeldis. Homme peaksin veel detailidega tegelema + miskeid tasuvusanalüüse ka, mis paistab nii konfidetsiaalne praegu olevat, et ma igaks juhuks ei kirjuta siia midagi :). Mõned asjad on nii naljakad ja harjumatud tulles PwC-st. Näiteks see, et ise peab oma nõud ära pesema (nõudepesumasin on veel teel). Või pead ise endale kontoritarbeid tellima (Thomas andis mulle täna ettevõtte krediitkaardi ja on-line poe aadressi ja ütles, et anna minna – jube tore oli meelde tuletada selliseid sõnu nagu Taschenrechner jms). Ja töökaaslased on mul ikka kõik täitsa ööloomad. Alustavad päeva nii 10-11 ajal ja siis on terve õhtu kontoris. Nii et ka minu päevad on siiamaani kell 11 algand, aga kuna mul on pool kohta praegu, siis olen ikkagi 4-5 ajal tulema saanud.
Teisipäeva õhtul vaatasime Eat, Pray, Love filmi. Võrreldes raamatuga oli minu arvates kordades kehvem. Raamatus on nii palju huvitavaid sisedialooge, mis kõik filmis kuskilt otsast välja ei tule. Ja üldse on film nii kokkusurutud. Pigem oleks pidanud olema üks osa iga asukohta kohta: Itaalia, India ja Indoneesia.
Lõpetuseks täiendan Kaie kommentaaride põhjal totrust nr 8, et päris igas kinos siiski ei eelne filmile 30 minutit reklaame ja ei tulda jäätist müüma. Aga kuna need kinod on saksakeelsed, siis ma ilmselt neisse ei jõua veel pea.
Vaadake pilte ka ja kallid!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen