Tsau!
Kui neljapäeval kirjutama hakkasin, siis kirjutasin, et selle nädala postitus tuleb ilmselt lühem, sest ma pole suurt millegagi hakkama saanud, aga nädalavahetus tuli nii tegus, et peaks jätkuma lugemist mõneks ajaks :). Aga hakkan siis jälle meenutama – alustades pühapäeva õhtust, kui Arvi koju jõudis. Olin tubli perenaine, ootamas oli korras kodu, soe toit ja soe ... kallistus :P. Arvi rääkis oma DAAD üritusest, kuidas nad seal kõik terve päeva näljas olid, sest õhtusöök oli alles kell 8 ja kõik olid sinna jõudnud ju ainult hommikusöögiga. Vahepeal olid küll mingid snäkid, aga mitte piisavalt. Ja kuskilt lähedalt polnud võimalik endale ka midagi osta. Aga muidu olevat tore olnud.
Esmaspäeval alustasin uue raamatuga – Jon Barroni „Imeliste arstide õpetused“. Seal räägib alguses, kui haiged me ikka oleme ning kuidas kaasagne meditsiin on täiesti ebaõnnestunud (ravitakse sümptomeid, mitte põhjuseid) ja et mida siis teha, et terve olla. Olen praeguseks jõudnud poole peale ja päris huvitavaid asju teada saanud. Lisaks aru saanud sellest, et mitte midagi ei ole võimalik tänapäeval enam süüa. Aga ma ümber jutustama ei hakka, nii et peate ise lugema :). Õhtul käisin kontorist läbi ja allkirjastasin oma töölepingu. Alustan igal juhul 1. novembrist, olenemata kui kiiresti selle tööloaga edeneb; esimesed kolm kuud on poole kohaga, edasi täiskohaga. Positiivne töövõtja poole pealt on siin see, et haiguse puhul maksab esimesed 6 nädalat tööandja ja edasi kindlustaja, nii et enda kulu ja kirjadega ei tule haiguse ajal hakkama saada. Mitte, et ma plaaniks haigeks jääda siin jubedalt...
Pärast kontoris käiku ühinesin Arviga ühes pubis, kus toimus Berliini DAAD stipendiaatide kogunemine. Neid oli seal jõhkralt palju. Istusime koos Marinaga, üle laua olid ühed Tšehhi tüdrukud, laua otsas Tšiili poisid-tüdrukud. Seltskond oli väga kirju. Jõime veintsi ja pläkutasime paar tundi ja kobisime ära koju. Teel nägime litsi koos oma pimp’iga :). Tüdrukul olid jalas nii lühikesed püksid, et mina kasutan sellised aluspesuna :P. Aga vaade polnud paha, ilus sale tüdruk oli.
Teisipäeval ei saanud ma suurt millegagi hakkama. Kui siis ainult nii palju, et käisin ostsin endale jooksmas käimiseks dressipüksid, sest lipadega läheb siin juba jahedaks. Kusjuures üleüldse siin läheb ikka täitsa hullult jahedaks juba. Päris öökülma pole olnud, aga õhtuti on ikka miski 5 kraadi ringis ja päeval siis umbes 10 ümber. Polegi Eesti ilmaennustust vaadanud, et mis teil seal toimub.
Kolmapäeva hommikul kell 8 sain Thomasega kokku Arbeitsamti ees (tööturuamet vms) ja läksime andsime sisse mu tööloa taotluse. Heh, sisseastudes ütleski Thomas sellele ametnikutädile, et tulime mulle tööluba taotlema, mille peale tädi küsis, et kas Thomas on mu abikaasa :P. Üks naljakas asi oli veel, kui tädi küsisis minu käest, et „Kas abielus“ – „Ei“ – „Lapsi“ – „Ei“ – „Gut“ – „Das is gut?“ :) Küisisin, et kas see on hea, et olen vallaline ja lasteta, mille peale tädi ainult naeris. Protsessimisega peaks neil minema nädal, nii et loodetavasti on novembri alguseks kõik korras.
Õhtu oli Wall Street’i päralt. Nimelt oli Sony Centeri kinos eelesilinastus, aga kuna paljud (kaasa arvatud mina), ei olnud ka esimest osa näinud, siis läksime Arvi kursakatega Söreni poole, kus vaatasime kõigepealt esimese osa ära ja siis läksime kella 8-ks kinno, et vaadata see uus osa ära. Suht erinevad olid need kaks osa – esimeses oli rohkem seda raha taga ajamist, teises oli suhtedraamat ka. Mulle meeldisid mõlemad. Esimene oli selles mõttes naljakas, et seal kasutati ägedat retro tehnikat. Mobiilid olid nagu klotsid ja arvuti ekraani peal jooksis ainult tekstirida, ja prillid olid inimestel nagu tõllarattad. Aga selle kinoskäiguga saan ma nüüd kohe 4 Saksamaa totrust jälle välja tuua:
Nr 5 – kinopileti internetist ostmine. Võiks ju arvata, et millegi netist ostmine võiks olla odavam, kui kohapealt. Aga ei, kinopileteid on vähemalt selle kino puhul netist kallim osta kui kohapealt. Ja netist ei saa osta soodustusega pileteid (näiteks tudengile), ainult täishinnaga + veel siis kuskil 1 eur, sellepärast, et ostad netist.
Nr 6 – kinopileti ette otsmine. Kui tahad olla kindel, et saad head kohad ja tahad minna näiteks koos viie sõbraga kinno, siis kui lähed kassasse kohale, peab sul tudengisoodustusega piletite ostmiseks kaasas olema kõigi nende tudengite tudengipiletid. Ehk siis selle asemel, et kinno sisenemisel kontrollida soodustust tõendavat dokumenti, kontrollitakse seda ostmisel.
Nr 7 – istekohtade valimine. Nii kaugele pole sakslased veel jõudnud, et sa näeksid pileteid ostes, mis kohad on kinni ja mis mitte. Müüja võib heal juhul sulle kinoplaani peal näidata, et kus tal vabu kohti on, aga sellist ekraani nagu Eestis kinodes on, siin veel pole.
Nr 8 – filmi algus. Seda ma juba rääkisin eelmine kord, et film algab vähemalt 30 min. peale ajakavas märgitud algust, sest alguses on nii palju reklaame. Aga seekord lisandus veel midagi. Nimelt oli viimane reklaam Magnumi jäätisereklaam, pärast mida pandi tuled põlema ja teatati, et nüüd saab jäätist osta siitsamast kinosaalist ja tuligi üks neiuke, jäätist täis karp käes ja hakkas inimestele jäätist müüma. Ja terve saalitäis inimesi ootas siis kuni see üks neiu seal ringi tippis ja ükshaaval inimestele jäätist müüs. Kusjuures üks jäätis maksis suurusjärgus 35 krooni.
Film vaadatud, jalutasime Brandenburgi väravate juurde, sest ka sinna oli see Berliini valgusfestival jõudnud. Midagi väga erilist seal siiski ei olnud, minu lemmik on endiselt sätendav PwC hoone :). Kojuminnes jäime mõnusa vihma kätte. Märk ja külm, öäkk. Vihmavarju pole ma siiamaani endale soetanud...
Neljapäev hakkas minu jaoks suht hilja, aga see-eest oli üsna asjalik. Kuna Arvi pidi alles lõunast kooli minema, siis vedelesime ca 11-ni voodis. Kui Arvi ära läks, siis tegin joogat ja sõin hommikust alles pool üks. Lugesin mõned tunnid ja siis sundisin ennast jooksma minema. Seekord polnud sugugi kergem kui esimene kord. See park, millest rääkisin on päris korralikkude tõusude ja langustega. Kusjuures seal on üks laugem ilma puudeta koht, mis oleks ideaalne kelgutamiseks... kui siin ainult piisavalt lund talvel oleks. See näeb välja ümbes nagu Kuutseka see esimene lauge laskumine, ainult et umbes poole lühem. Kui sealt mäest üles joosta, siis saaks meelde tuletada Treffneti trepijooksu Tartu laululaval ;).
Pärast jooksmist-pesu-sättimist võttis mind Matthias oma takso peale ja sõitsime Potsdameri poole. Jalutasime seal veits ringi ja otsisime kohta, kuhu maha istuda. Ma polnudki varem seal Potsdameril nii palju ringi käinud. Nägin esimest korda ühte kaubanduskeskust nimega Arkade ja Potsdameri teatrit, kus mängitakse muuseas praegu Dirty Dancing’ut. Igal juhul leidsime ühe enam-vähem koha, sõime-jõime ja ajasime juttu. Kella 9-ks pidi Matthias jälle Dortmundi rongi peale minema, nii et jõudsin üsna varakult koju.
Reede hommik algas mulle jälle joogaga (püüan ennast sinna igahommikusse joogarütmi saada). Päeva jooksul asjatasin niisama ringi, sealhulgas käisin raha välja võtmas, sest mu Eestist kaasa võetud 1000 eurot oli otsas. Kuna siin on panku kõvasti rohkem kui Eestis, siis on siin mõned pangad teinud kokkulepped, et kliendid saavad nende sularahaautomaate tasuta kasutada. Siin on pangakaartide peal märk EC ehk Electronic Cash. Ja tänavate peal on pangaautomaadid, millel on samasugused sildid peal + veel on seal automaadi peal ekstra kirjas, et EC märgistutega pangakaartidelt saab nendest automaatidest tasuta raha välja võtta. Ja no Arvi ongi sealt oma kaardiga juba kaks korda raha välja võtnud ja vaatas siis üks päev pangaväljavõtet ja ohhoo... teenustasu ühe väljavõtmise pealt 6 euri. Ehk siis päris valus 200-kroonine õppetund, et nendest automaatidest peaks ikkagi eemale hoidma.
Õhtu poole läksime erootikamessile :P (vanaemad võiksid selle lõigu vahele jätta :) Ma pole kunagi ühelgi sellisel käinud ja Arvi ka mitte, nii et ei teadnud mida oodata. Pilet oli suht palju – 25 euri, aga selle eest oli show’d ka... vähemalt meestele oli seal jube palju vaadata ja enamus külastajaid olidki mehed, kellest osad lahkusid sealt kotid asju täis. Aga et mis seal siis oli. Esiteks pakkusid igast firmad oma kõikvõimalikke vigureid, sidumistehnikat, geele, DVD-sid, riideid ja neid 20-sentimeetriste kontsadega kingi ja saapaid. Teiseks oli üleval hästi palju ekraane, kus siis demonstreeriti nende vigurite kasutamist või kanti laivis üle kuskil kaardina taga toimuvat aktsiooni või oli mängima pandud lihtsalt mõni pornofilm. Ja kolmandaks olid laivis toimuvad tegevused. Näiteks postitants, striptiis, teineteise lakkumine või kui sisse tulime siis nägime näiteks ühes boksis tütarlast, kes näitas mida kõike saab vibraatoriga teha. Suht tihti jooksid mööda kas täiesti alasti tüdrukud, või siis ainult „vöösid“ kandvad või võrku või lateksisse tõmmatud tüdrukud, ühed ägedate kehamaalingutega tüdrukud olid ka. Osa tüdrukuid tundusid nii noored... ja teisalt osad olid ikka täitsa vanad. Oli ilusaid vormis tüdrukuid (eriti just postitantsijad) ja eriti suuri ja tselluliidiseid rippuva tagumikuga tädisid. Naistele seal kahjuks väga midagi... õigemini kedagi vaadata polnud. Mingi hetk küll sattusime ühte suure lavaga ruumi, kus lavale oli toolide peale istuma pandud kaks saksa tädi ja siis kaks kutti tegid neile lapdance’i. Tädid silitasid mõnuga kuttide treenitud keha :P Ja siis oli veel fetishite ala. Seal olid näiteks sidumispingid, müüdi köit ja veidi teistsuguseid DVD’sid. Heh, üks eriti naljakas asi, mida nägime oli nagu selline kiiktooli moodi asi, kus naine (eeldatavasti) saab peal istuda ja siis seal tooli küljes on tildo ka, mis siis kiikumisel üles-alla käib. Olime seal kokku peaaegu kolm tundi, tagasitulles käisime veel kiirelt toidupoest läbi ja läksime ära koju. Mul oli pikast seismisest ja kõndimisest selg valus, nii et Arvi tegi mulle massaazi pärast mida vajusin mõnusalt unne.
Laupäev oli mõnusalt spontaanne päev. Päeva peale me millegi väga asjalikuga hakkama ei saanud, aga õhtu poole oli mõte, et võiks Arkade keskusesse Potsdameril veits šoppama minna ja siis sööma ka kuskile. Kui sinna jõudsime, siis mõtlesime, et käiks sealt Potsdameri teatrist ka läbi, et äkki on Dirty Dancing’ule veel pileteid võimalik saada. Tuli välja, et saab isegi samal õhtul minna. Mõeldud-tehtud. Ostsime piletid (40 euri tükk :S) ja läksime Arkadesse süüa otsima, sest teatrini oli veel ca 1,5h aega. Teatrist väljudes pakuti meile Adagio klubi pileteid, et nendele, kes enne teatris käivad, on soodushinnaga klubipiletid. Võtsime need ka (10 euri tükk :). Sõime kiirelt ühes hiinakas ja käisime keskuses ka nats ringi. Nägime ühte piletikassat ja ostsime Usheri kontserdile piletid. Piletid ise 38 euri, teenustasu pileti pealt 4 euri. Kontsert toimub 12.01. Kylie’ile otsustasime siiski mitte minna. Piletid on kallid... ja päris nii palju ma ka teenima ei hakka, et võiks kõike endale lubada :P.
Kaheksaks läksime teatrisse. Teater oli ilus suur. Ainult see oli tobe, et garderoobi eest tuli 2 euri maksta. Need sakslased koorivad ikka iga asja eest lisaks. Hästi ägedalt oli lahendatud filmis see vees hüppe harjutamise koht. Näitlejate ees oli nagu selline läbipaistev kaardin, kuhu peale näidati järve ning selle kaardina tagant oligi näha ainult näitlejate ülakehasid. Ehk siis oligi täpselt nagu nad oleks kõhuni vees olnud. Üldse oli seal hästi palju kaasaegset tehnikat kasutatud, mitte ei pidanud ise ette kujutama, et nüüd ollakse toas või õues või metsas või kus iganes. Tantsud ja tantsijad olid ka väga ehtsad ja lahedad.
Teater vaadatud käisime tiiru mäkis, sest kõht oli juba tühjaks läinud ning liikusime edasi kluppi. Kõige ilusam klubi, kus ma käinud olen. Näeb välja nagu oleks kirikust ümber ehitatud... ilmselt ongi, sest sees on orel, suured võlvid ja vitraazid, laemaalid, lühtid küünaldega jms. Baarides on lauad ja toolid nagu lossides. Ja muusika oli ka hea. Kunagi Arvi rääkis mulle, et Saksas on klubides hoopis teistmoodi muusika, et kõik lood on hästi miksitud ja ükski laul ei tuli kauem kui 30 sekundit. No nüüd ma siis nägin (kuulsin) selle ise ka ära. Ja oligi nii, et mõnda laulu tuli ainult 5 sekundit, teist maksimaalselt minut. Rahvast oli just parasjagu, liiga kitsas ei olnud ja tühi ka mitte. Meie jõudsime sinna enne keskööd, saime tervitusnapsu ja istusime ja jõime seda natuke aega ja kuskil kesköö paiku läksime tantsima, siis oli pidu juba täies hoos. Mingist hetkest tulid ka klubitantsijad postide ümber hõõritama (meenutas reedest erootikamessi :).
Tantsisime kella kaheni ja hakkasime siis metroodega kodu poole liikuma. Käisime läbi ka oma kodu lähedal olevast internetipunktist, et vaadata pühapäevase DAAD linnaekskurssiooni alguaega ja –kohta. Me polnud mõlemad mitu päeva netis käinud, nii et olime mõlemad maha maganud mõned reedesed peokutsed.... aga sellest polnudki nagu väga midagi, sest meil oli reedel niigi tore.
Pühapäeval siis ajasime ennast üles piisavalt hilja, et jõuda kella üheks kokkusaamiskohta. Avastasime muideks tee peaks ka Ritter Sport šokolaadi poe, kus saab endale ise oma valitud komponentidest šokolaadi teha. Sinna peaks kindlasti kunagi tagasi minema. Saime grupiga kokku, esimene peatus oli Humbolti ülikool, siis kõndisime muuseumisaarest mööda ja läksime laeva peale, mis siis sõitis mööda jõge ning aknast nägime ka igasuguseid tähtsaid-ajaloolisi maju ja kuulasime nende kohta infot. Õues oli täiesti kohutavalt külm-tuuline ja veidi vihmane ilm, nii et oli väga tore sinna laeva lõpuks jõuda. Leidsime ka Ernst&Youngi kontori hoone üles, mis siis oli ka jõe ääres, riigihoonete lähedal. Tulimegi laevalt maha seal parlamendi hoone juures ja läksime sinna sisse ekskurssioonile. Äge maja selles mõttes, et arhitektuur on hästi läbimõeldud. Maksimaalselt on säilitatud ajalugu (sõjaaegsed kuuliaugud seinas, sõja ajal vene sõdurite poolt seintele soditud kirjad jms), kõik detailid on läbimõeldud ja tähendavad midagi (näiteks iga aken ühe linna kohta, iga kuju esindab midagi Saksamaale omast, maja ehitamiseks toodud kive igast Saksamaa kohast, et kogu riik oleks esindatud jne). Parlamendi saal asub esimesel korrrusel, üleval on suur kuppel, kuhu lastakse turiste/tavakodanikke. See sümboliseerib seda, et parlament töötab rahva heaks, ehk parlament on alam ja rahvas saab vaadata, et töö ikka käiks.
Lisaks mõned huvitavad faktid, mida teada saime. Esiteks, parlamendi liikmetel on hääletamistel, istungitel ja muudel kogunemistel kohalolek kohustuslik. Kui kohal ei ole, siis on trahv 50 euri; kui oled samal ajal näiteks haige, siis 20 euri (ehk siis „haige“ ka ei saa tasuta olla). Teiseks, kuigi hoone ise on väga moodne ja kaasaegse tehnikaga, siis hääletamine toimub käe tõstmisega. Ja neid käsi mitte ei loeta üle, vaid sekretärid hindavad, kas enamus on saavutatud või mitte. Kui selget ühe poole ülekaalu ei paista, siis läheb kogu saal tühjaks ja hakkab sisse tulema kahest uksest: „Jah“ ja „Ei“. Ukse peal sekretärid loevad kokku mitu inimest sealt sisse tuleb ja siis on selge, kumba rohkem oli. Kolmandaks, alla saali siniste toolide peale lastakse ainult valitud parlamendi liikmeid, ülevalpool on rõdu, kus on siis ajakirjanikud, külalised ja tavakodanikud juhul, kui nad 6-8 nädalat ette koha broneerinud on. Tavakodanikega muidugi võib tekkida see probleem, et nad võivad midagi ettearvamatut seal teha. Ja on näiteks juhtunud, et keegi on rõdult alla hüpanud saadikute sekka. Selle eest määratakse magus viiekohaline trahv + 5 kuni 10 aastat vanglakaristust. Sest segatud on demokraatia toimimist. Peaaegu sama hea, kui riigi reetmine. Pärast sisemist ekskurssiooni käisime seal üleval kuplis ka ära ja siis panime kodu poole, et võtta auto ja sõita lennujaama vastu Raulile. Õhtul tegime kodus veel nats süüa ja pläkutasime niisama.
Panin ka pilte nats juurde, erootikamessist siiski mitte nii palju, ei tahtnud oma kodulehte pornosaidiks muuta :)
Tervitused kõigile!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen