Heips!
Teisipäeva hommikul tegin üle pika aja joogat. Nats viilisin ja nii hoolega ei teinud, kui varem, aga isegi sellest piisas, et lihased veel mitme päeva pärast kanged oleks. Ja täitsa õudne, kuidas ma enam ühtegi suunda ei paindu. Vedasin Arviga kihla, et järgmisel aastal samaks ajaks on mul kõik spagaadid maas :P Mida pole kunagi varem juhtunud... nii et tegevusest mul puudu ei tule. Alustasin uue raamatuga – Meri Raju „Hingele pai“. Laenasin selle taas Kaie käest. Olime seda Arviga Eestis olles sirvinud, seega huvi oli juba varem olemas. Nimelt on Merit olnud ka kunagi DAAD stipendiaat ja nad kohtusid Arviga ühel üritusel. Merit pakkus tookord, et võib tulla meie juurde koju joogat õpetama. Väga kahju, et meil see plaan ainult plaaniks jäi. Ilmselt jäi see, nagu ka kõik muud toredad tegevused siin elus, plaaniks seetõttu, et tegime nii palju tööd (ja mina kooli ka) ja mitte millegi muu jaoks enam energiat ei jäänud...
Muideks, kirjutasin viimati, et meil on netiga ikka maru jama, et nad on meie lepingu ära kaotand jne. Tegelt siin ma pean endale veits süüd võtma, sest kui Arvi helistas Alice’isse, siis nad otsisid lepingut Arvi telefoninumbri järgi. Kuna Arvil oli juba uus number, siis ta küsis, kas mul on vana telefoni mälus olemas – oli – lugesin selle talle ette, aga ei osanud vaadata, et ekraan ei näidanud kogu numbrit ja viimane number jäi välja. Sellepärast nad ei leidnudki meie lepingut üles. Aga nüüd ta helistas uuesti ja sai teada, et meie nett lülitatakse sisse 27. oktoobril. Ehk siis peaaegu kuu aega lepingu sõlmimisest!? Arvi on juba ühe kuutasu jagu raha (15 euri) pannud magama Alice’iga telefoni otsas olles, mis paneb mõtlema, et kuna see nats minu süü ka oli, siis peaks selle kuidagi tasa tegema...
Pärastlõunal võtsin Arvi koolist peale ja käisime tiiru IKEAs. Nimelt, nagu kunagi varem mainisin, siis unustasime kogu voodipesu Tallinnasse ning enda jaoks on meil praegu kõik olemas, aga külaliste tarbeks oli meil ainult magamiskoti variant, nii et käisime ostsime juurde lina, padjapüüri ja tekikoti, et saaks ikka tekki-patja kasutada. Kuna Arvi pidi nädalavahetusel ära sõitma, Kaie sõitis Cambridge’i, Frederik Münhenisse, siis uurisin, kas Matthias tahaks nädalavahetuseks Berliini jääda ja midagi laupäeval koos teha ja ühtlasi oleks ta ka siis meie pool ööbida saanud. Aga kuna ta oli nädala alguses haige, siis ta ei teadnud üldse, kas sel nädalal Berliini tuleb...
Lisaks otsime öökapi peale lambi, et saaks lugega (praegu on meil selline punase valgusega lamp, millega on hea romantikat teha, aga lugemiseks tast kasu pole). IKEA on ikka mõnus koht, kust võib lõppodavalt asju saada. Kuna seal IKEAs on ka Rootsi toidukaupade pood, siis käisime sealt läbi ja muuhulgas ostsime Marabu šokolaadi Daimi tükkidega.. mmm... ülihea. Nii hea, et kui koju jõudsime, siis oli mul süda paha ja pea valutas ning minust ei olnud sel õhtul enam midagi kasu. Meil oli alguses plaan ka veel toidupoes käia, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest ma ei suutnud ennast üldse liigutada. Mõtlesime, et püüame olemasolevate jääkidega hakkama saada :).
Kolmapäeval võtsin ennast esimest korda kokku ja läksin jooksma. Enne seda olin loomulikult veel viimased Marabu tükid ära söönud, et oleks kaloreid, mida kulutada. Võtsin suuna ühe pargi poole, mis on siit umber kiltsa kaugusel (mitte see suur-suur park, kus kõndimas käisime). Alguses oli tunne päris hea, siis hakkas kõrge pulss häirima. Lõpuks harjus keha pulsiga ära, aga siis väsisid jalad ja põlved hakkasid nats valutama (jooksin päris palju kõval pinnal). Kokku venitasin siiski 45 minutit ära. Käisin pesus ja sättisin ennast korda ja seadsin sihi Alexanderplatzi poole, kus pidin kokku saama Frederikuga. Läksime ühte hispaania restosse sööma, jõime veini ja jutustasime, et mis me teinud oleme ja teeme jms. Mainisin mitu korda jutu sees naljaga pooleks, et „noh, mis ma siin ikka teen, mul pole ju sõpru“, mille peale ta lõpuks ütles, et läheb koju ja kirjutab kõigile inimestele, keda ta Berliinis teab, et siin on üks tagasihoidlik üksik tüdruk, kes otsib endale sõpru :). Aga tegelikult oli sellest naljatamisest kasu ka, sest ta pakkus välja, et võiksin Aieseci praktikantide tegemistega ühineda mõnikord ja andis mulle nende Facebooki community koordinaadid. Pole veel täpsemalt uurinud, et mis neil plaanis on lähiajal, aga teen seda kindlasti ja võtan aktiivselt osa. Igasugused huvitavad välismaalased mulle meeldivad.
Pärast söömist küsis Frederik, et kas tahan tema poole mingit filmi näiteks vaatama minna. Ja tahtsin. Valisime välja Robin Hoodi, aga suutsime seda vaadata ainult pool tundi, sest sellel oli heliga midagi viga ja tekstist ei saanud üldse aru. Leppisime siis kokku, et kui ta mõne parema versiooni saab, siis vaatame selle koos lõpuni ja hakaksime vaatama hoopis ühte krimkasarja Castle. See oli täitsa lahe. Frederik muideks vaatab täiesti uskumatult palju sarju ja filme. Tõmbab need alla ja siis kodus vaatab. Temalt saingi tookord Saksas olles idee, et võiks vaadata How I met you mom’i ja Family Guy’d. Tal räägib ka hästi puhtalt ingilse keelt, milles ma usun, et on oma osa kõigil nendel sarjadel ja filmidel, mida ta originaalkeeles vaatab, sest kõik see, mis saksa kanalite pealt tuleb, on reeglina saksakeelne (peale loetud). Kui me neti ükskord saame, siis tõmban endale The Big Bang Theory’t, mida ta kiitis. Pärast krimka lõppu saatis ta mu trammi peale ja navigeerisin ennast ära koju.
Lugesin Liisi blogist, et ta blond pea ja sinised silmad panevad Frankfurdis päid pöörduma. Mul sellist blondi pead ei ole, aga kuna käin väljas enamasti lühikese seeliku või kleidiga, siis olen paar „Ich liebe dich’i“ ja vilet saanud küll ja sammu selle peale kiirendanud, sest sellised austusavaldused tulevad enamasti kahtlastelt türklastelt. Heh, ja need kingad, mis ma ostsin ja mille kohta ütlesin, et pole viga, et nad väga kvaliteetsed pole, sest kannan neid niikuinii paar korda kuus ainult, on nii palju vatti saanud, et pean vist varsti uued ostma :). Nimelt on nad sametised ja seda sametit seal peal enam väga palju alles ei ole...
Neljapäeval püüdsin lugeda Tip’i. See on üks ajakiri, mis tuleb koos mingi ajalehega, mille Arvi tellis. Ta on üldse mingi hunniku asju meile juba koju tellinud lugemiseks. Igal juhul see Tip käib kaks korda kuus ja seal on siis välja toodud kahe nädala tulevased sündmused Berliinis – muusika, kino, teater, uued raamatud, kunst ja näitused... ja telekava ka ja lõpus on kuulutused. Nägin ühte reklaami, et Kylie tuleb Berliini ja otsustasin selle kohta rohkem välja uurida. Ja kuulutuste rubriigist leidsin palju tantsukursuste pakkumisi, millega kohta tahtsin ka siis netist lisa uurida. Heh, piilusin ka, et mida siis suhete rubriigis kuulutatakse ja leidsin sellise omapärase kuulutuse: „Ebaatraktiivne, igav ja paks mees ilma sarmi, hariduse ja huumorimeeleta otsib sobivat kaaslast – kiretut, võimalikult mittesportlikku ja kahe vasaku käega (!?) - et koos logeleda ja aega surnuks lüüa“.
Pärastlõunast läksin meie kohalikku netikohvikusse ja hakkasin kõiki neid aadresseid läbi klõpsima, mille Tip’ist sain. Leidsin nii palju Argnetiina tango ja peotantsu kohti, et silmad lõid särama. Siis ära sähvatas, et Arvi selg on ju haige. Kuna ta oli samal ajal koolis Skype’is, siis küsisin kohe, et kas ta saab üldse tantsida ja sain vastuseks „EI“.... :(... „Mitte veel“... :(. Oeh... hakkasin siis edasi vaatama hip-hopi ja jooga tunde. Leidsin mõned variandid, aga need on kodust suht kaugel ja kallid ka. Nii et ma pean veel natuke mõtlema ja otsustama, et mis ma tegema hakkan. Ülikoolide juures on ka hästi palju igasuguseid sportimisvõimalusi, aga kõik grupid on praeguseks täis. Samas lugesin nii Hingepai raamatust kui kuulsin ka Kaie käest, et Saksa tervisekindlustusfirmad maksavad kinni 80% joogatundide tasust, kui sa käid kohal vähemalt 80% tunddidest. Selle mõttega siis, et kui teed joogat, siis tõenäoliselt oled sa ka terve ja ei vaja hiljem nii palju ravi. Kui ma tööle lähen ja endale ka Saksa kindlustuse saan, siis uurin kindlasti selle kohta järele.
Matthias saatis sõnumi, et kas ma tahan õhtul kokku saada, et ta nädalavahetuseks ikkagi jääda ei saa. Muidugi tahtsin. Tšättisin skype’is nats ka Ave ja Mari-Liisi ja Karitaga. Ajasin pisut tööviisa asju ja kella viie paiku otsustasin ära minna. Arvi kirjutas, et on veel nats aega koolis ja et ta telefoni aku on tühi... ja ma unustasin talle öelda, et lähen Matthiasega õhtul välja... aga selle info edasiandmine oleks pidanud toimuma, sest kuna meil on endiselt ainult 1 välisukse võti, siis pidin Arvi ära ootama, enne kui välja sain minna... ja tema ju ei teadnud, et pidi koju tulema. Ja telefon oli tal ju ka tühi. Niisiis mõtlesin välja sellise süsteemi, et jätan talle sisemise ukse võtme mati alla (sellist asja pole ma pärast lapsepõlve kunagi teinud :) ja välisukse juurde jätsin kirja, et helista mõnele naabrile kella sissesaamiseks. Ja siis lippasin ise linna poole.
Berliinis on praegu miskid valgusshow’d. PwC maja sädeles Potsdameri ääres nii ilusasti (panin pildid ka üles) ja mõned majad olid veel värvilised. Peabki uurima, et kuhu see show edasi liigub... Enivei sain Matthiasega kokku ja meil polnud kummalgi mingit plaani kuhu minna. Sõitsime metrooga Nollendorf Platzile ja jalutasime seal ringi, et äkki leiame mõne koha, kuhu maha istuda. Leidsimegi ühe india resto ja kokteilikoha. Ja samas kohas tegid õhtunapsu ka ta töökaaslased. Täiesti müstika ikka, kuidas Berliini suuruses kohas võib ka kokku sattuda nii juhustlikult. Ma tellisin endale Mambo Colada, mis oli lihtsalt jumalikult hea ja võtsime kahepeale ühe kanaprae ka. See oli ka väga hea. Ja me poleks seda mingil juhul kumbi jõudnud üksi ära süüa. Ja väga mõnus oli ka Matthiasega juttu ajada. Mul on väga hea meel, et ta ütlemus ta siia komandeeris. Kuigi see on ka omaette ooper, see tema siiasattumine. Nimelt töötas ta varem Dortmundis ja tal oli tüdruk Berliinis. Aga kuna kaugsuhe väga hästi ei toiminud, siis läksid nad lahku. Ülemus tuli paari nädala pärast, et „Matthias, tead. Sa oled rääkinud, et sul on Berliinis tüdruk ja meil on mõned projektid seal ja me otsustasime su sinna tööle saata“. Matthias siis ütles, et meis seis tal tüdrukuga on, mille peale ülemus ütles, et kurb küll, aga me saadame su sinna sellegipoolest...
Kesköö paiku hakkasime kodu poole kõmpima. Läksime Nollendorfilt metroo peale, Matthias läks Potsdameril maha ja ma siis mõtlesin, et paari peatuse pärast peaks tulema Zooloogischer Garteni peatus, kus ma pean metrood vahetama... aga ei tulnud ja ei tulnud... ja kui ma siis lõpuks kaarti vaatasin, sain aru, et sõitsin puha valele poole. Oleksin pidanud kohe alguses Nollendorfil teisele poole sõitma... oeh... tulin siis maha ja sõitsin tagasi. Kuna oli neljapäev ja metrood asendatakse öösel bussidega, siis pidin Zooloogischeris bussi peale minema, mis otseloomikulilt pani otse mu nina eest uksed kinni ja sõitis minema. Järgmist pidin ootama 15 minutit ja selleks ajaks oli peatus rahvast nii täis, et kui buss lõpuks tuli, siis olime seal nagu kilud karbis. Jõudsin koju kell 1.45, pole kunagi vist nii kaua veel koju tulnud.
Reede hommikul oli Arvil vene keele tund, mina põõnasin rahulikult edasi. Mulle nii meeldib see, kui Arvi on hommikul ära läinud ja ma saan veel paar tundi üle terve voodi üksi laiutada. Tegingi endale hommikusöögi alles siis, kui Arvi juba koolist tagasi oli, ehk siis kella ühe paiku (leidsin lõpuks kaerahelbeid, millest putru teha :). Uurisin Arvilt, et kuidas koolis läheb (nagu lapsevanem :) ja siis ta kurtis, et IT Applications loeng neljapäeval oli ikka mõttetuse tipp. Kuulasin ta ära ja ütlesin, et nad peavad ikka minema dekanaati rääkima, et see õppejõud ei ole normaalne ja nii ikka ei saa jne, aga siis Arvi küsis, et kas ma läksin oma magistratuuri ajal millegi üle kurtma ja kuigi põhjust oleks küllaga olnud, siis pidin talle vastama, et ei. Meie eesmärgid koolis on ka muidugi veidi erinevad. Mina tegin asja lõpuks lihtsalt paberi pärast (et tasuta koht ja peaks ikka ära lõpetama selle, mis alustatud sai), aga tema tahab tõesti õppida ja targemaks saada. Oeh.... ilmselt on ta nüüd iga järgmine neljapäev masenduses... See-eest vene keele tund reedel oli parem olnud. Arvi peab küll päris palju ise järgi õppima ja kordama, aga mulle tundub, et ta teeb seda hea meelega.
Ahjaa, ühe asja pärast pidin veel Arvit lohutama. Neljapäeva õhtul, kui teda koju ootasin, siis istus ta Danieliga kooli kohvikus. Enne äratulekut küsis Daniel, et kas ta võib ka korraks Arvi arvutiga neits käia. Arvi muidugi lubas ja käis ise samal ajal vetsus ära. Tagasitulles siis pakkisid asjad kokku ja hakkasid koju minema. Tee peale ütles Daniel, et kas Arvi on kuulnud Facebook rapingust, et Briti kuttidele ei tohiks anda arvutit, kui sul on Facebooki konto parasjagu lahti, et nad võivad seal igasuguseid asju teha. Arvi ütles, et ei ole kuulnud ja ei arvanud Danielist ka, et too oleks võinud midagi teha. Arvi ütles, et tal kodus netti ei ole, nii et eks ta vaatab Facebooki uuesti järgmisel nädalal. Arvi jõudis koju ära, kui Daniel helistas, et Arvi ikka tõesti peaks netti minema kindlasti kohe. Siis sai Arvi aru, et Daniel siiski on üks nendest Briti kuttidest, kes teistele käkki keeravad ja läks siia meie kohalikku netipunkti. Ja oligi Arvi wall’i peal, et „Arvi vihkab kõiki oma kursakaaslasi“, mida oli juba palju kommenteeritud, plus mingisse kursa community’sse oli saadetud, et „Olen gei“, mis sai ka muidugi kõvasti vastukaja. Eks Arvi siis püüdis parandada, mis andis ja läks vihasena koju tagasi. Ta ikka ei saanud sellest üle, et miks peab nii lapsikuid nalju tegema. Eks ma siis püüdsin teda lohutada...
Tšillisime rahulikult pärastlõuna kodus, tegime väikese beauty sleep’i, õhtu poole hakkasime ennast peole sättima. Nimelt siis oli õhtul Arvi ja mingi teise kooli sügissemestri pidu, enne seda läksime soojendust tegema ühe saksa tüdruku Corinna poole, keda ka eelmine nädal klubis nägin. Peol olid veel juba tuttavad Palestiina tüdruk Ravan, valgevenelanna Marina ja kaks saksa kutti Christian ja Sören. Mina olin veintsi peal, aga teised tegid Caipirinha’sid, sest Corinna oli kunagi Brasiilias olnud ja talle hakkasid need seal meeldima. Lõbus oli. Ja poole kaheteistkümne paiku hakkasime klubi poole liikuma. Metroodega võttis see aega kokku umbes 45 minutit, pidime kaks korda ümber istuma. Tee peal rääkis Ravan elust Palestiinas. Et see on seal täiuslik, kui oled mees ja kuulud valitsusparteisse. Et siis on lubatud varastamine, vägistamine ja kõik muud sellised asjad. Ja kui et 11-aastane tüdruk vägistatakse (nagu näiteks tegi tema naabrimees), siis on see ju otseloomulikult tüdruku süü. Maailm on ikka nii julm. Ravan rääkis veel, et ta isal oli Palestiinasse sisenemise keeld vist kümneks aastaks, ning et nad elasid nii kaua hoopis Moskvas. Ja et ta ei lähe enam elu sees Palestiinasse tagasi, pärast magistri lõppu läheb ilmselt doktorisse edasi. Vot sellised lood... Christian rääkis natuke lõbusamaid lugusid sellest, kuidas ta Kanadas seljakotiga ringi reisis ja jõudsimegi lõpuks klubi juurde ja oi-oi, mis järjekord meid seal ootas. Arvi nägu venis pikaks, et ta tegelt tahaks juba koju ära minema hakata ilmselt sel ajal, kui me lõpuks uksest sisse saame, aga mina ajasin vastu, et ootame ikka ära, et küll see järjekord ka ikka liigub ja lähme ikka vähemalt vaatame korraks ära, et mis klubi on, kui me juba siin olema. Järjekorras oli tegelt päris tore (välja arvatud see, et paljud suitsetasid), sest kutte oli hästi palju ja kõik tegid juttu, et kust sa oled ja mis sa teed ja... Lõpuks jõudsime kella üheks kluppi sisse (võttis aega ligi kolmveerand tundi). Klubi oli tehtud ümber kinomajast, ruumi oli palju, rahvast veel rohkem :). Aa muideks, meiega tulid sisse ainult Ravan ja Maria, teised mõtlesid, et teevad kuskil ühe õlle ja tulevad hiljem, sest ei viitsind järjekorras olla. Et siis tantsisime tunnikese neljakesi. Muusika oli enam-vähem... ja kella kahest hakkasime Arviga koju minema. Väljudes nägime ülejäänud seltskonda, kes ka nüüd jõudnud olid. Kojuminekuga läks meil üle tunni aja, jälle pidime kaks korda ümber istuma. Ja lõpuks hakkas veel vihma ka sadama. Aga kuna takso on väga kallis siin, siis on ikkagi väga hea, et metrood öösel sõidavad.
Täna, laupäeval, tegin vist oma viimase viie aasta unerekordi. Mitte siis kestvuse osas, aga ärkamisaja osas. Nimelt tõusin üles kell 3 päeval. Kuigi jah, korra käisin üleval ka kella 8 ajal, kui viisin Arvi lennujaama (ta sõitis Bonni DAADi üritusele). Aga siiski-siiski. Hommikusöögi ja muud hommikused toimetused tegin alles kell 3. Olen kogu siinolekuaja jooksul peale passinud, et kuskilt avokaadosid osta, aga alati on nad olnud kas täiesti lödid või siis kivikõvad. Reedel siis lõpuks saime täitsa õigeid avokaadosid ja veel hea hinnaga ka – 2 suurt-suurt avokaadot ühe euroga. Laupäeva hommikul pugisingi isuga avokaadot ja lugesin kõrvale Hingepai raamatut. Hästi armas raamat on ikka. Soovitan lugeda ja mitte ainult lugeda, vaid ka tegutseda. Kui raamatu läbi sain, siis tegin endale ingveriteed sidruni ja meega ja panin mängima rahuliku klaverimuusika ja nüüd ma siis siin istun. Kirjutan jälle. Ja mõtlen, et aeg on ikka nii kiiresti läinud. Juba kuu aega möödas sellest, kui Eestis ära tulime. Ja mõtlen, et on tore, et meile on juba külalisi oodata. Arvi õe kutt tuleb oktoobri lõpus siia ja Liis novembri teises pooles. Ja oi me peame Liisiga raudselt sellised peod maha, et mäletame elu lõpuni :).
Laupäeva õhtul vaatasin tantsusaadet, neli osa järjest. Kuna olin nii paljudest kavadest liigutatud ja vaimustatud ja vaatasin neid uuesti ja uuesti, siis loetlen nad siinkohal üles ka, et kui kellelgi huvi on, siis saab Youtube’ist järgi vaadata. Tegu siis neljanda hooajaga: 10. osa. Courtney ja Gev Rumba; Kourtni ja Matt Contemporary; Chelsie ja Mark Hip-hop. 12. osa. Katee ja Joshua Contemporary; Jessica ja Will Lyrical jazz; Kherington ja Twitch Contemporary.
Pärast tantsumaratoni, õhtul kell 11 mõtlesin, et peaks midagi asjalikku ka tegema, niisiis tõmbasin oma kummikindad kätte, viisin prügi välja, pesin nõud ja panin muidu nii enda kui Arvi asju paika. Nüüd on kõik ilus-korras ja kuna Arvi jõuab alles pühapäeva õhtul, siis ka jääb korda vähemalt selle ajani :)
Tsau!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen