3. Hakkab nagu argisemaks muutuma...

Heips! Hakkame Türgi haavadest juba tasakesi paranema (Arvil on ohatis huule pealt peaaegu kadunud juba, tal pole minu mäletamist mööda seda kunagi varem olnud, nii et see ainuüksi näitab, kui „mõnus“ puhkus meil oli :) ja püüame ka igapäevaelus rahu säilitada, vaatamata Saksa ametnikele ja muudele ärritajatele. Püüan siis meenutada, et millega me vahepeal hakkama oleme saanud.

Neljapäeval oli Arvil koolis esimene sissejuhatav päev. Tal oli mõttes samal päeval seljaga seoses veel arstile minna ning hommikul selgus, et arst võtab ainult lõunani vastu. Seega läks kiireks, sest kool hakkas kell 10 ja kell 9 helistas ta arstile. Viisin ta autoga arsti juurde ja ootasin tund aega autos, kuni ta lõpuks tuli ja viisin ta edasi kooli. Kõige asjalikumast infost jäi ta ilma, aga õppejõud vist pärast seletas talle lühidalt olulisemad punktid ära. Arsti juures tehti seljast pildid, mis ei näidanud midagi... ragistati selga, tehti mõnus suur valu vaigistav süst selga ja kirjutati retsept jõhkratele valuvaigistitele, mille mõju all ta siiamaani on. Mina ise veetsin suurema osa päevast raamatut lugedes (laenasin Kaielt „Eat, pray, love“ raamatu, mida nüüd isuga loen) ning kella 15-st sain oma bossu Tomiga kokku. Rääkisime läbi, et mis paberid mul korda on vaja ajada tööle asumise eesmärgil ning natuke tööst täpsemalt ka. Mul enda arvates on suht hea inglise keel, aga täiesti õudne kui palju ma puterdan, kui temaga räägin. Kõik sõnad on meelest läinud ja grammatika nendega koos. Muideks, kuna ettevõttes on tööl ka inglasi ja usakaid, siis nad võimaldavad kõigile saksa keele kursusi väidetavalt parimas Berliini keeltekoolis ning kuna üks töötaja peaks olema minuga samal tasemel enam-vähem, siis äkki saame seal koos tundides käima hakata. Mis oleks super, sest ma pole veel jõudnud ise õppimisega õieti peale hakata. Rääkisin ka sellest, et tantsisin Eestis ning ta ültes selle peale, et Berliinis on väga head klubid ning et üks töötaja Sarah on DJ ja teab Berliini ööelust kõike. Nii et ma ei suuda ära oodata, kuni lõpuks tööle jõuan ja tema käest kõike uurida saan :) Lisaks küsisin puhkuste kohta, nimelt et tahaksin lõpuks ometi Alpidesse minna talvel, mille peale ta ütles, et tegelt neil on endalgi väike plaan töötajatega üks suusareis Alpidesse teha – nagu kui ÄGE!!! Ma vist kogu aja särasin, kui temaga seal juttu ajasin, sest mulle tundub kogu see värk lihtsalt täiuslik ning tundus, et ka Tom oli rahul, et leidis kellegi, kes ta töökoormat lõpuks vähendab. Pärast kohtumist šoppasin natuke oma kodutänava poodides, meil on siin tee ääres toidupoed, mille puuvilja/juurvilja riiulid on väljas ja türklased hõikavad seal kõva häälega, et „Magusad ananassid või melonid või banaanid!“ või mis iganes neil parajasti magus on. Ja hinnad seal on paremad kui Eestis. Näiteks mu lemmikõunad on Granny Smithid, mis Eestis maksid midagi 21 kr/kilo kanti aga siin on ca 9 kr/kilo.

Reedel läksime hommikul linna Starbucksi netti istuma. Ma kutsun seda „linna minekuks“, sest meist kaks metroopeatust edasi on suur ostutänav, mis annab siis justkui „kesklinna“ mõõdu välja. Nimelt kes ei tea, siis Berliinil ei ole sellist ühtset kesklinna, on mitmeid suuremaid keskusi. Enne netti minekut jõudsime veel voodilina osta (unistasime kogu voodipesu Tallinnasse) ning Arvile Kosmodiski (selle saime vapsee kuskilt nurgatagusest kohast, sest tegelikult müüakse neid ainult neti teel, aga Arvi tahtis selle kohe kätte saada, nii et läks neile sisuliselt kontorisse kohale). Pärast netis asjatamist otstsime veel telefonikaardid endale. Tegime küll netis suurt otsimistööd, et millist võtta, aga kõige soodsamad on need, mille sa peadki netist tellima ja me tahtsime kohe kätte saada (mulle tundub, et siin Saksamaal saadetakse sulle kõik asjad koju ja kõike peab tellima, midagi ei anta kohe kätte), nii et lõpuks läksime ikkagi esimesse telefonipoodi ja otsime sealt kellegi Orteli kaardid. Vaatasime, et kõneminuti hind on suht ok Saksa kohta (2 kr/minut) + et omavahel saame tasuta rääkida. Mida me ei osanud üldse arvestadagi oli see, et leviga võib probleeme olla. Panime siis oma uued kaardid rõõmsalt telefoni sisse ja täiesti uskumatu, kuidas levi kõigub – see levi näitaja lihtsalt liugeb koguaeg üles-alla. Ka helistades on meil juba probleeme olnud, nii et nüüd oleme uue pakkuja otsinguil. Internetist on nii raske aru saada nendest pakettidest, kõik tunduvad nii kallid (kõneminutid kuni 4kr!). Nii et ongi plaan kohapeale minna igale poole ja lasta endale puust ja punaseks teha. Uut telefoni tahame ka endale mõlemad osta, nii et tegemist meil on sellega. Praegu aga on mu telefoninumber siis 0049 1577 840 8448, kui kellelgi mingi hädaolukord peaks olema. Eesti numbrilt saab ka kätte.

Laupäeva hommikul võtsime sammud Bürgeramti poole. Sellel pole midagi tegemist burgeritega :) Tegemist on pigem nagu mingi linnaametiga vms. Nimelt ütles Tom mulle, et peaksin sealt saama miski maksukaardi ja uurisime ise juba ette, et meil on tarvis ennast ka Berliinis registreerida. Astusime siis sisse ja leidsime eest pika järjekorra ja ootetoa, mis oli inimestest tulvil. Õnneks oli seal olemas järjekorranumbrisüsteem nagu Eestis pankades on. Saksa pankades, muideks, et ei ole järjekorraautomaate – kui tahad isiklikku nõustamist, siis lihtsalt jääd kontorisse nõudliku näoga seisma ja siis mõni teenindaja tuleb su juurde ja palub su enda juurde (muideks, hästi palju sakslasi ei kasuta internetipanka – maksete tegemiseks tulevad nad kontorisse ja täidavad sellised sedeleid, et kellele kui palju tarvis kanda on, siis panevad need sedelid pangas olevasse kasti ja siis panga töötaja teeb nende alusel ülekanded ära). Või siis ühe teise ameti näide, kust Arvi mingi paberi sai, et iga järgmine, kes tuli, küsis sissetulles, et kes on viimane ja siis teenindaja saabudes teadis igaüks, et kes järgmisena minema peab. Tulles tagasi Bürgeramti juurde, siis seda järjekorranumbrit ei saanud sa ise automaadist võtta, vaid selle andis sulle üks meeldiv härra, kes uuris ka, et mis sul asja ja andis paar saksakeelset paberit eeltäitmiseks. Enne meid oli järjekorras veel 49 inimest. Nii et saime vahepeal vajalikud sisseostud tänaval ära teha ja kui tagasi tulime, siis saimegi üsna pea ühe naisterahva juurde jutule. See proua ametnik polnud just kõige kirkam kriit ja kahjuks ka mitte kõige viisakam ja sõbralikum. Esiteks ei saanud ta aru, et kui palju inimesi meie väikeses korteris siis ikkagi elab. Et kui meie oleme ühe tüdruku allüürnikud, et kas me siis kõik elame seal koos või... ja kuna Arvi nimel on üürileping, siis pidi minu vormistama just kui Arvi allüürniku... no igal juhul saime lõpuks oma Berliini elaniku tunnistused kätte ja Arvi küsis ta käest saksa keeles selle minu maksukaardi kohta. Tädi vastas, et selleks on töölepingut vaja ja rääkis midagi Arbeitsamtist (tööturuamet vms) ja elamisloast ka vist (mida meil üldse vaja ei ole) ja no ma ei saanud saksa keelest väga aru, et mida ta jahvatas ja ausalt öeldes ega Arvi vist ka ei saanud. Aga kuna tädil oli meist ilmselt siiber (või siis oli ta pahane, et järgmised idaeurooplased siia immigreerunud on), siis juhatas ta meid minema ilma et me oleks aru saanud, et mis me siis edasi tegema peame. Igal juhul peaksin nüüd Tomilt varsti töölepingu saama ja siis lähen järgmisele katsele ja ei lahku enne, kui saan, mida vaja. Õhtu poole otsustasime kepikõndi tegema minna. Sõitsime metrooga ühe peatuse edasi Berliini keskel olevasse suurde parki ning jõudsime seal kõndides välja pidustusteni :). Nimelt jäävad selle pargi ühte äärde Brandenburgi väravad ja kuna parajasti oli Saksamaa ühendamise 20. aastapäev, siis olid seal suured pidustused. Võtsime siis sammu aeglasemaks ja jalutasime seal ringi. See park on ühest küljest hästi tore sportimiseks, teisalt on nõme, et seal on ainult asfalt- või kiviteed ja radade ääres on kohe puud, nii et muru peal nagu joosta ja kõndida ei saagi. Eestis oleks vist küll kohe märgistatud saepurukattega rajad igal pool. Sellegipoolest näeb seal päris palju inimesi trenni tegemas. Ikka parem ju kui kuskil keset tänavat. Hilisem õhtupoolik möödus So you think you can dance’i seltsis ja lugedes nagu ikka :)

Pühapäeva hommik algas taas Starbucksis (täiesti uskumatu kui palju internetti tänapäeva inimesed ikka vajavad – me oleme püsti hädas sellega, et meil kodus netti pole), seekord mitte seal ostukvartalis vaid Potsdamer Platzi juurdes, mille lähedal ka Kaie elab. Netis olles tuligi välja, et Kaie on koos oma Austraallasest sõbra Marcoga ühes teises lähedalasuvas Starbucksis netis (sest ka Kaiel pole veel siiamaani netti – tal vist on sellega juba üle kuu läinud ja saaga jätkub), nii et Thank God for Starbucks!!! Otsustasime kokku saada ja minna jälle sinna Brandenburgi väravate juurde pidustustele. Jalutasime seal niisama ringi, sõime natuke Saksa vorsti ja magusaid mandleid ja läksime siis koju ära. Läksime Arviga jalgsi, nii et saime päris hea trenni :) Õhtul oli meil veel mõte kinno minna ja pärast seda Kaie juurde lauamänge mängima, aga lõpuks jäid mõlemad plaanid ära, sest vässu tuli peale ja Marco pidi miskit õppimistööd tegema. Kusjuures rääkisin samal päeval veel ühe mu väga ammuse Saksa sõbra Matthiasega, et võiks kokku saada. Nimelt on ta nädala sees Berliinis tööl, aga muidu elab Dortmundis. Ta küsis, et kus ma tahaksin kokku saada ja ütlesin, et olen Berliinis siiamaani ainult Starbucksis ja McDonaldsis käinud :S Täesti piinlik ikka, et ei ole mitte kuskile veel välja jõudnud. Püüan ennast parandada alustades kolmapäevaga, kus lubasingi Matthiasega kokku saada. Pole teda juba üle kolme aasta näinud, nii et olen päris elevil! Netist muideks nii palju, et otsustasime ikkagi sama pakkuja võtta, kellega Kaiel nii palju jamamist on, sest see on ainus, kellega on võimalik lepingut katkestada enne kahe aasta möödumist (sest peame juba märtsist välja kolima ju siit). Küll aga pole meil õrna aimugi, millal see nett meile siis saabuma peaks. Arvi andis tellimuse sisse telefoni teel ja me nüüd ei teagi, et mida me ootame... kas lepingut postkasti või neti sisselülitamist või mida... nii et Starbucksi hommikud tee ja muffiniga jätkuvad veel ilmselt mõnda aega.

Esmaspäeva hommikul vara, enne kui mina maast lahti sain, läks Arvi juba kooli, ja mitte õppima, sest esmaspäeviti tal loenguid ei ole, vaid taas internetti. Nimelt lõpetab ta veel miskeid raamatupidamise otsi ja JCI asju ja mida kõike veel. Mina sain siis veits hiljem jalad alla ja seadsin sammud linna poole. Nimelt oli mul missioon endale uued kingad osta :) Päris paljud vanad viisin Eestis ära Humanasse, sest nad ei näinud enam väga värsked välja. Tulemuseks oli kaks paari uusi jalavarje. Ühed kõrged iludused otsin oma lemmikkingapoest Deichmanist, kust on ka pärit mu lemmikud lipsuga kingad. Seal müüakse üliodavaid jalavarje (enamus on 20 euri), mis muidugi ei ole mingi kvaliteedi tipp, aga kui neid enivei kanda ca korra kuus, siis pole väga vahet. Teised, madalamad, mugavamad, kvaliteetsemad ostin tööl ringi komberdamiseks. Kuigi samas oleks pidanud vist pigem tennised ostma, sest kui paar korda kontorist läbi käinud olen, siis on seal kõik tennistes-teksades :) Aga kuna olen harjunud viisaka riietuse ja kontsaga, siis ei tahaks latti väga alla lasta, nii et väike konts ikkagi jääb, isegi kui teksad jalga lähevad. Astusin läbi ka KaDeWe keskusest, kus on koos kõik kõige nooblimad firmamärgid. Ehk siis sattusin Sex and the City maailma, kus on Vuittoni, Prada, Bossi ja muude säravate disainerite kingad, mille hinnad on sadades eurodes. Tegin sealt ruttu vehkat, et laostumist vältida :) Šoppamise ja taas Starbucksis istumise vahepeal suutsin endale Saksa pangakonto teha Deutsche Bank’is (DB). Astusin kontorisse sisse ja oli täpselt nagu ma enne kirjeldasin – ei mingit järjekorraautomaati. Oli miski infolaud, mille taga inimesed seisid järjekorras (ma ei kujuta ette, mida nad tahtsid või ootasid, aga mulle tundus, et ma ei peaks sinna pöörduma), niisiis liikusin edasi tahapoole, kus nägin ühte meesterahvast laua taga ning küsisin siis, et kas saaksin nende juures konto avada. Ta siis otsis mulle kontori pealt ühe teise meeldiva meesterahva, kes võttis mu enda hoole alla. Saksamaa pankades muideks on selline süsteem, et sa maksad kuutasu ning kõik ülekanded ja tehingud on tasuta. See kuutasu on muidugi veits rohkem kui Eestis, kuskil 60-70 krooni kanti kuus, aga tudengitele on tasuta ning mina sain näiteks poole hinnaga, kuna Arvi on juba seal pangas klient ja sain pereallahindluse :) Nii et see on küll normaalne, sest Eestis maksin Swedis iga teise panka tehtud ülekande eest 6 kr, mis on minu meelest täiesti ebamormaalselt palju ja täiesti mõttetu kulu. Või äkki mõni pankur seletab mulle ära, mis need kulud on ülekannete tegemise juures panga jaoks. Pangakaarti muidugi loomulikult kohe kätte ei antud, see saadetakse postiga koju. Ja siis järgmise postiga saan pangakaardi pinkoodi ja siis järgmise postiga internetipangakoodid. Turvakaalutlustel ei saa vaata kõike korraga saata onju :P Pinkalkulaatorit ja ammugi mitte ID-kaarti siin ei tunta, nii et vana hea koodikaart läheb jälle käiku. Koodikaart pole ka siin plastikkaardi kujul, vaid paberi peal. Heh, ja eriline boonus on see, et saan tehinguid teha ja pangakontoreid külastada ka teiste Saksamaa linnade DB kontorites :) Nimelt, kui olin eelmine kord Saksamaal, siis ma avasin konto Paderbornis Volksbank’is. Hiljem kolisin Wuppertali, mis ei ole Paderbornist üldse kaugel, ja enne Eesti sõitmist tahtsin konto kinni panna. Läksin siis Wuppertalis Volksbank’i kontorisse ja sealt öeldi mulle, et olen vales pangas. Mõtlesin, et mismõttes, on ju Volksbank. Aga nemad vastu, et ei, see on sama vale pank kui oleks näiteks Sparkasse või DB. Nimelt on neil seal filiaalide süsteem. Igas linnas on pangal oma filiaal ja üks filiaal ei saa teise nimel tehinguid teha. See oleks sama hea, kui teed Tartu SEB’is konto ja ei saaks seda Tallinna SEB’is sulgeda. Aga DB’i puhul tuleb välja, et see ei kehti. Progress.

Teisipäeval läks Arvi kooli ja minul oli plaan siis mobiilsidepakkujate kontoreid külastama hakata. Et siis ikkagi aru saada, mis süsteem nende erinevate pakettidega on. Lühike kokkuvõte ja järledus, mis mina teha suutsin oli see, et kui sa tahad endale mingit fancy’t telefoni osta ja sellega ka netis palju ringi surfata, siis tasub sõlmida kahe-aastane leping, sest nii saad telefoni hinnast suht palju alla ja ka internetiside on odavam. Kui sa piirdud aga ainult rääkimise ja sõnumitega ja su ego lubab ringi käia ka näiteks 100-eurose telefoniga, siis on mõistlikum see telefon näiteks Amazonist tellida ja osta sisse endale kõnekaart. Niisiis olemegi Arviga praegu nii kaugel, et tellime endale mõlemad telefonid ära ja uued sim-kaardid ka, sest praeguste levi on ikka täiesti košmaar. Arvi esimene päris-koolipäev oli vist paras pettumus, aga kolmapäeval oli juba huvitavam, nii et lootust on, et see magistriprograamm ei ole nii mõttetu kui minu oma oli :)

Kolmapäeval läksin lõunast Arvi juurde kooli, et Amazonist telefonid ära tellida ja maksta. Muushulgas registreerisime ennast ka CIMA õpilasteks. See on üks juhtimisarvestuse sertifikaat, mida tegema plaanime hakata. Nii et hakkan jälle õppima, wohoo. Esimesed eksamid on aga alles mais, nii et aega on veel. Õhtul kella 6-st sain aga Matthiasega kokku, läksime Potsdamer Platzi lähedal asuvasse restosse, mis asus 17-ndal korrusel, nii et vaade oli sama hea kui Berliini teletornist :). Jõime veintsi ja rääkisime juttu. Mul oli inglise keele osas jälle mingi tõrge, nii et Matthias aitas mul koguaeg õigeid sõnu leida ja meelde tuletada... täitsa piinlik kohe. Ta rääkis, et töötab praegu koos PwC konsultantidega, kes pidavat väga meeldivad inimesed olema ;) Ma ütlesin, et ma isegi täitsa kujutan seda ette jah. Kuna ta pidi juba kella 9-ks Dortmundi rongi peale minema, siis jäi õhtu üsna lühikeseks, aga kindlasti mitte viimaseks.

Neljapäeval alustasin siis esimest korda saksa keele õppimisega. Mul oli mingist ajast tehtud üks exceli-fail sõnavaraga, täiendasin seda, et saaks seda kasutama hakata, aga kõik reeglid, mis puudutavad tegusõna käänamist on täiesti meelest läinud. Mässasingi selle tabeliga praktiliselt terve päeva. Kella kaheksaks läksin Potsdamerile Sony centeri kinno, kus mind ootasid juba Arvi ja ta kursakaaslased Thomas, Steffani, Ravan ja David. Käisime vaatamas Facebook’i filmi (The Social Networks). Ma ei mäleta täpselt, et kui pikalt Eestis enne filme reklaame näidati, aga siin näidati vähemalt pool tundi, kusjuures üks ehituspoe reklaam kestis konkreetselt kümme minutit. Film ise mulle täitsa meeldis, oli huvitav ja hästi mängitud. Ravan ütles pärast filmi, et tema paneb nüüd oma Facebooki konto kinni, et talle ikka avaldas see film nii suurt mõju, et talle ikka ei meeldi selline raha peal väljasolek ja bla-bla-bla. Thomas aga ütles hoopis, et on vist viimane aeg endale seal konto teha :) Siis nad rääkisid midagi homsest Erasmuse tudengite peost, ja et info on Facebookis, nii et Ravan vist lõpuks pidi ka tunnistama, et ilma Facebookita ikka ei saa. Pärast kino istusime veel tunnikese Thomase ja Arviga baaris.

Reede hommikul saime kätte oma Amazonist tellitud telefonid. Arvi läks 12-ks kooli ja mina jäin telefoniga edasi mässama. Lõpetasin kella kolme paiku, siis koristasin paar tundi (neljapäeval oli jutt, et äkki teeme meie poole midagi), sõin ja uurisin Arvilt, et kas ta koju ka jõuab. Jõudis, aga üsna hilja ja väsinuna. Nimelt oli tal koolis keelte päev, saksa keele ja vene keele tunnid. Meie pool pidu ei tulnud, tahtsin siis, et Arvi uuriks, et äkki kuskil mujal miskit toimub, aga tal oli toss ikka suht väljas. Lõpuks siis mingi 11 paiku sain tal ikka jalad alla ja hakkasime hoopis selle Erasmuse peo poole liikuma. See toimus WMF klubis. Kuna jõudsime sinna enne keskööd, siis oli see ikka veel väga tühi. Võtsime joogid ja istusime maha ja mõtlesime, et kas siin saab üldse mingi pidu olema.... ja sai. Mingi hetk tulid Arvi kursakaaslased. Lisaks Davidile, keda juba teadsin, ka valgevenelanna Maria, saksa kutt Matthias ja mõned veel (loetlen neid nimesid selleks, et nad mulle endale meelde jääksid :). Klubis oli kaks ruumi, millest ühes tuli suht monotoonset ja igavat house’i, aga teine oli selline klubikam ning vahepeal tuli sealt ikka väga head kraami (kui Eric Prydz’i Pjanoo tuli, siis oli minu õhtu korda läinud :). Nii et saime päris kõvasti tantsida. Klubi läks järjest rohkem rahvast täis ja hakkas väga kitsas. Samas oli nii äge olla tagasi peol, kus valgeid Eurooplasi polnud sugugi rohkem kui kõiki muid eksootilisemaid kokku. Kella kolmeks olime juba parajalt väsinud, nii et hakkasime kodu poole liikuma, õues oli klubi taga veel päris pikk järjekord. Berliinis on metroodega see hea asi, et nad käivad kogu reede ja laupäeva öö. Ja kui on parajasti mingi muu öö, siis sõidavad samu liine pidi ööbussid. Nii et taksoga põhimõtteliselt nagu öösiti sõitma ei peagi. Kella neljast jõudsime koju. Kõmpides tuli mul mõte, et kuna Arvi niikuinii kainekas on, siis oleksime võinud ju autoga minna... täitsa rumalad, et me selle mõtte peale varem ei tulnud.

Kuigi mina olin Saksamaalse tulles leppinud mõttega, et ma nüüd püüan šoppamisega piiri pidada, siis oli Arvil soov laupäeval poodlema minna. Mis siis ikka, mõtlesin, et lähen kolan ise ka veits ringi ja istun nats Starbucksis netis ka, nii et võtsime mõlemad seljakotid läpakatega ka kaasa. Tulime metroost välja ja otsustasime, et käime eraldi ringi. Kohe metroopeatuse kõrval oli Orsay pood, kus veetsin vist tund aega ja jätsin maha 75 euri... nii palju siis mitte šoppamisest. Käisin riburada pidi veel poode läbi ja kui mu seljakott enam uusi asju ei mahutanud, siis helistasin Arvile ja uurisin, kuidas tal läheb. Tema skoor oli veel null. Mõtlesin siis talle appi minna, ja avasime ta skoori lõpuks :) Samas ma saan täiesti aru, miks tal nii rakse riideid leida on. Esiteks, meestel üleüldse ei ole mingit normaalset valikut, enamus asju on nii igavad (ühtlaselt hallid ja mustad ja igavad). Teiseks, hinnad on vähemalt kahekordsed võrreldes naiste riietega (ja riiet nüüd küll kaks korda rohkem ei kulu), käisime koos näiteks United Corols of Benetton poes, sisseastudes ütlesin, et ohhoo, näed, kampsun ainult 20 euri... aga siis vaatasin et olen naiste korrusel. Kui läksime meeste korrusele, siis oli täpselt samasugune kampsun juba 40 euri... Kolmandaks, kõik riided on tehtud ümaratele meestele :) Arvi seljas kõik lihtsalt lotendab... Kokkuvõttes siis leidsime Arvile mõned kampsikud ja pusad, aga veel peame otsima minema teksasid ja ketse. Lõpetasime kell kaheksa, siis kui poed kinni pandi, ning Starbucksi enam minna ei jõudnud. Selg valutas täiega sellest seljakoti tassimisest. Tahtsime lihtsalt ära koju puhkama saada. Algselt oli plaan veel õhtul välja minna, aga olime mõlemad selleks liiga surnud. Vaatasime tantsu ja keerasime tuttu.

Pühapäeva hommikul polnud mul kõige värskem olek ja ma ei näinud palju vaeva selle varjamisega, nii et keerasime veits tülli. Tulin korterist tulema, et värske õhu ja päikese käes ennast laadida. Hakkan vist nats lolliks minema selle üksiolemise peale. Sõpru pole, tööd ei tee veel ja isegi netti pole, et saaks teisi töötegijaid segada... ainult mina ise koguaeg. Käisin võtsin väljast hommikusööki ja lugesin pargipingil raamatut ja kirjutasin blogi (päris mõnus oli päikese käes peesitada :). Läksin siis mingi hetk ikka koju tagasi ka ja istusime suht omaette terve õhtu... Jäärapead nagu me oleme.

Täna siis on esmaspäev. Lõpetasin päeval "Eat, pray, love" raamatu, viimane sektsioon, mis oli siis armastusest, meeldis mulle kõige rohkem, aga üldiselt oli kogu raamat päris huvitav. Pärastlõunal helistas Arvi koolist, et ta uuris Alice'ist, et kus meie internet on, ning talle vastati, et neil pole süsteemis midagi selle kohta, et neil üldse leping Arviga sõlmitud oleks. Samas sai Arvi sõnumi, et "Tere tulemast ja bla-bla-bla". Nii et meil pole õrna aimugi praegu, millal ja kas me neti saame. Nii et pakkuge, kus me praegu oleme? Ikka jälle Starbucksis. Panin mõned peo pildid ka üles lisaks eelmistele klõpsudele, aga midagi muud põrutavat vahepeal teinud pole, seega pole ka rohkem pilte :) Nädalavahetusel läheb Arvi Bonni DAAD üritusele, nii et organiseerin siin endale tegevust praegu. Äkki jääb Matthias nädalavahetuseks siia, ei tea veel... Eks järgmisest postitusest saate lugeda ;)

Tsau-tsau!