Hei-hei!
Kuigi mul tavaliselt on iga uue aasta alguses plaan olla veel tublim kui varem, siis see aasta tundub küll hetke seisuga vastupidiselt minevat :P. Niisiis ongi juhtunud, et viimasest postitusest on möödas rohkem kui 2 kuud. Ja selles pole süüdi muu kui puhas laiskus. Tekkis juba mõte, et äkki lõpetaks üldse selle kirjutamise ära, aga tegelikult on endalgi mõnikord tore sirvida, et millega ma siin tegelenud olen. Ja kuna ka Berliini on lõpuks talv saabunud, on pühapäev ja akna taga sajab valget laia lund, siis voodis teki all istuda ja blogi kirjutada tundub isegi kuidagi mõnus :). Et siis tagasi detsembri algusesse, kus pooleli jäin.
Kirjutasin, et jäin juba Varssavis köhasse ja mingi hetk tuli nohu ka peale ja sain sellest kõigest lahti alles Eestis olles. Ehk siis põhimõtteliselt põdesin kuu aega. Aga ravimiseks nagu väga aega polnud, sest töölt puududa polnud just eriti võimalik. Ja ma kõige agaram ravija pole ka. Niisiis kogu detsembrit varjutas väike uimasus ning jooksma ma ka otseloomikult seetõttu ei jõudnud.
Sellegipoolest jäi detsembrisse nii mõnigi üritus. 9ndal tulid kõik meie account managerid Berliini kokku ja tegid ühepäevase workshopi, ma esinesin ka lühikese esitlusega, et kes ma olen ja mis ma teen. Pärast workshopi tuli rahvas tagasi kontorisse et mõned õlled ja snäkid võtta. See Poola pangakonto teema – just täpselt sel õhtul saime lõpuks ühe teise lahenduse kätte (see autoriseerimiskaart ei hakanudki tööle) ja kui teised juba takso peale läksid, et hakata restosse sõitma, siis tegime meie Tomiga lõpuks ülekanded ära ja läksime vähe hiljem järgi. Tegemist oli Korea restoga, söök oli enamvähem, aga juua polnud seal küll midagi – ainult mingid Korea joogid (riisivein ja muud imelikud asjad), nii et ma vist olingi lihtsalt tee peal. Pärast restot läksime ühte väiksesse ööklubisse, kuhu Sarah oli saanud meile tasuta sissepääsud + hästi palju tasuta jookide kuponge ka. Kuigi nagu päris igav seal just polnud, siis asja tegid hullemaks tohutu õhus olev suits ja mõttetu uimane elektromuusika. Lisaks üks uus töötaja Pariisi kontorist jõi nii palju, et päris piinlik oli kohe. Lahkusime äkki miski kolme paiku koos Varssavi kontori kuttidega, kõige parem meel oligi mul vist selle üle, et neid jälle nägin.
Sel samal nädalavahetusel olid meil jälle Arvi vend Lauri koos sõbra Priiduga külas. Muidu kondas Arvi nendega mööda linna ringi, aga laupäeval oli meil ühine üritus – Eestlaste jõulupeo külastamine. Palusime Laurilt juba enne, et ta võtaks Eestist komme kaasa selle tarvis ja ta tuligi nagu korralik jõuluvana 20 paki Kalevi kommidega. Osad neist jätsime kodus maiustamiseks ja ülejäänud võitsime peole kaasa. Pidu oli tore, hästi palju väikeseid lapsi oli seekord, Ulla mängis jõuluvana abilist ja laulis ja kõik teised said ka laulda ja lapsed tegid koos Rongisõidu lugu. Verivorst maitses paremini kui eelmisel aastal, hapukapsas oli ka väga hea ja mul väga palju ruumi üle muuks ei jäänudki.
Viimane nädal enne Eesti tulekut pingutasin tööl kõvasti, et miski põlema ei jääks. Arvi andis koolis viimased loengud ja olimegi valmis Eesti sõiduks. Algne plaan oli sõitu alustada laupäeva varahommikul. Ja siis ühe jutiga Tartusse välja. Aga reede hommikul küsis Arvi mu käest, et kaua ma tööl olema pean, et äkki sõidaks õhtul juba minema, ööbiks Poolas kuskil ja sõidaks sealt siis hommikul edasi. Mu esimene reaktsioon oli, et ei-ei, mul ju kõik asjad veel pakkimata ja....ja et ma ikka ei taha niimoodi kiirustada ja... aga siis, teel tööle, hakkasin mõtlema, et äkki tõesti. Et sõidaks mingi 3-400km juba õhtul ära ja siis jõuks järgmisel päeval südaööks Eesti. Tööle jõudes võtsin Google Mapsi lahti ja hakkasin vaatama, et mis linnad vahepeale jäävad. Pakkusin Arvile välja, et võiks siis äkki Poznani sõita, aga Arvi oli ambitsioonikam ja pakkus välja Lodzi. Arvi jäi peale, nii et kui koju olin jõudnud, pakkisin veel kiirelt oma asjad kokku ja ca 7-8 paiku startisime Berliinist. Lodzi hostelisse jõudsime südaöö paiku ja sealt startisime kell 7 hommikul. Vahetasime juhikohta iga 4-5 tunni tagant ja väga nagu ei tulnudki väsimust peale. Ja auto pidas ka peaaegu vastu. Ainult kliimaseadme toru oli ei-tea-mis-põhjusel ära jäätunud, mis tähendas, et viimased paarsada kiltsa sõitsime ilma kliimata – kui aken liiga uduseks läks, siis kasutasime vana head aken-lahti-meetoodit.
Õhtul 11 paiku Ülenurme jõudes ootasid meid ees Arvi ema ja väike Laura-Liisa. Viimane oli keeldunud magama minemast enne kui me pole jõudnud. Soojendasime ennast teega üles, tassisime asjad tuppa ja... ja natuke jutustasime ja läksime siis ära magama. Ma vist sellest Eestis-olekust väga põhjalikult ei räägiks, sest muidu ma jäängi kirjutama (seal sai ikka päris palju tehtud). Et siis nii lühidalt kui võimalik: Esmaspäeva hommikul käisime autoga ülevaatuses ja üllatuseks saime kohe probleemideta läbi ning ülevaatuse järgmiseks 15 kuuks?! Kartsime, et antakse ainult kuni märtsini (ehk siis kolm kuud), aga läks õnneks. Lasime autol päris palju asju ära ka vahetada töökojas, aga õnneks väga kalliks see kogu üritus maksma ei läinud. Õhtul käisime Arviga „Laula mu laulu“ kontserdil, mis mulle väga meeldis (ei lauldud jõululaule, vaid Maarja, Koikson, Lepland ja Raud laulsid teineteise laule).
Teisipäeval võtsime osa Friis Kinnisvara jõulupeost, peamiselt eesmärgiga Merle ja Meelisega natuke aega koos veeta. Lõpetasime koos kahe töötajaga Pooles Kuues, kus olimegi nii kaua, kuni koht kinni pandi. Ja see koht on ikka endiselt väga kriipi. Eriti, kui seal kaine peaga viibida. Kolmapäeva veetsin ma kodus oma ema juures, skännisin vanu fotosid sisse ja värvisin ema juukseid ja tema värvis minu omi :). Arvi oli Tln-s kursaõe sünnipäeval. Neljapäeval käisime kogu Kassi-perega plus mu ema Mary Poppinsi muusikali vaatamas, Hanna-Liinaga peaosas, jälle hästi tore elamus. Ikka väga hea etendus oli. Soovitan kõigile. Ilmselt oli see siis reede, kui käisime Helena ja Katiga külas Britil ja väikesel Rebeccal. Õhtul hiljem tähistasime Ülenurmes Kristi sünnipäeva. Kinkisime talle lauamängu „7 Wonders“, mis alguses tundus ilgelt keeruliste reeglitega, aga kui Annelyga reeglitest läbi närisime ja mängima hakkasime, siis nagu oli täitsa põnev.
Laupäeva hommikul sain Mari-Liisiga kokku, käisime pannkooke söömas ja jutustasime maast ja ilmast. Pärastlõunast olime emaga natuke aega Marise ja Mailise juures ja vaatasin Mailise kaks väikest kutti üle. Hiljem liitusime Ülenurmes Kassi-pere õhtusöömaga ja kingituste jagamisega. Ilmselt oli see 25nda hommik, kui Kristi meile kõigile joogatunni tegi. Suur tuba lükati mööblist nii koomale kui võimalik ja laotati joogamatte täis – osavõtjaid oli kokku tervelt 6. Ma arvasin, et Lauri raudselt ei suuda vait olla ja kõike kaasa teha, aga väga tubli oli. Ja Arvi ema ja Raivo olid ka väga tublid, kuigi nemad muidugi päris kõiki harjutusi kaasa teha ei saanud.
26ndal käisin oma vanavanemad läbi. Alustasime Oravalt mu isapoolse vanaema juurest, siis läksime edasi Räpinasse emapoolse suguvõsa juurde. Ivo viskas mu pärast Arvi õe Kairi juurde ja mängisime Kinektiga, sattusin tantsumängust sõltuvusse ja takistusraja mängu tõttu valutasid kõik lihased nädal aega. Teisipäeval käisid naabripoiss Marko ja ta tüdruk Laura-Liis meie pool nii ennast ka väikest titat Rebekat näitamas ja mängisime lauamänge.
Pärast jõule tegime tiiru Tallinnasse. Seal oli nagu liinitöö – kolmapäeval kohe jõudes läksime lõunale Arvi kursavenna Sandriga, siis edasi PwC-ka Kristi ja tema tibude juurde, siis PwC-ka Jüri ja tema tibude juurde :). Seal tulles panin Arvi Chicago juures maha ja viisin ise auto Annely juurde ära ja ühinesin ka. Chicagos olid juba Arvi töökaaslased E&Y’st ja ühinesid ka minu kaks kursakat – Helene ja Ingrid. Järgmisel päeval oli meil järjest kolm lõunasööki erinevate inimestega – kell 12, kell 1 ja kell 2. Edasi käisime Kalamajas Helene korterit vaatamas ja siis Inxi oma. Sealt tulles käisime kiirelt Rimist läbi, ostsime kaasa sööki jooki, vahetasime Annely juures riided ja võtsime takso Raili juurde, kes lubas meil lahkelt enda juures pidu teha. Rahvast kogunes päris palju ja kui pererahval väss peale tuli, siis suundusime osa seltskonnaga edasi linna peale, olime Depesh Mode’i baaris ja lõpetasime Taco’s. Reede hommikul, enne Tartusse sõitu, tegin Karitaga kiire tiiru PwC laiendatud kontoris, mis oli küll suht tühi, aga Agoga õnnestus sellegipoolest kokku sattuda. Tallinnast tulles läksin Helena juurde soengut saama, et minna Vanemuise ballile. Seal oleks rohkem tantsida tahtnud, aga põhimõtteliselt oli mõnus ikkagi.
Vana aasta viimasel päeval käisin kodust mõningaid asju otsimas Berliini võtmiseks. Arvi küpsetas samal ajal Ülenurmes vahvleid õhtuks. Õhtut alustasime Merle ja Meelise juures, sest Friisi peol nagu ei jõudnud nii palju suhelda. Sealt läksime edasi Kairi ja Priidu juures, seal olid veel paar Kaissu töökaaslast naiste ja lastega. Käisime ilutulestikku vaatamas, mängisime (õigemini vist suht ainult mina mängisin) Kinekti ja võtsime suht rahulikult, sest järgmise päeva hommikul oli start Berliini poole tagasi. Üsna tegusat kaks nädalat või mis :) ?
Mina alustasin tagasi sõiduga (seepärast olin ka aastavahetuse õhtu praktiliselt kaine olnud), aga kuidagi olid silmad nii väsinud, et Arvi võttis juba Valgast rooli üle. Vahetasime päeva peale veel mõned korrad rooli, nii et kell 12 öösel andsin viimased 300km üle Arvile ja keerasin ise kõrvalistmele magama. Ärkasin üles juba Berliinis A100 peal olles ja nägin, et Arvil on ikka päris raske sõita, et uni tuleb peale. Ta ütles, et terve see viimane ots oli ikka päris raske ja arvestades, mis unekas mul peal oli, siis teadsin täpselt, mida ta tundis. 20-tunnise sõidu järel olime tagas Berliinis kohaliku aja järgi kell 3 öösel. Tassisime veel asjad üles viiendale ära ja läksime magama. Järgmisel päeval oli mul täispikk tööpäev, sest oli ju kuu algus ja aeg arved klientidele välja saata. Läksin tööle siiski allest lõunast ja olin siis hiliste õhtutundideni. Meilboksis oli nii palju kirju, et väike ahastus tuli peale. Õnneks paari nädala möödudes suutsin kõikide mured enam-vähem ära lahendada. Muidugi tuli uusi järjest peale ka... Päris väsitav oli.
Kuna saime Amsterdami ja Pariisi kontorid enam-vähem vonksu, siis oli aeg neid külastada, pluss kohalikke outsource’itud raamatupidamisfirmasid ka siis. Alustasin Amsterdami kontorist – hommikul lendasin sinna, rääkisin kontoris Basi ja Yoriga, et kuidas neil läheb jne, planeerisin Basiga natuke tulevasi kuid finantspoole pealt, siis käisime koos lõunal ja sealt otse edasi raamatupidamisfirmasse. Jättis väga korraliku mulje ja oli väga kasulik jutuajamine. Tagasi kontoris tõmbasin veel kohtumist kokku ja tegelesin muude tööasjadega. Natuke kontorist ka – see asub kesklinnas vahetult ühe kanali ääres vanas tüüp-Amsterdami majas. Üle kanali teisel pool on täpselt samasugused majad vastas. Kontori põhiruumi aknad ongi kanali peale ja vaade on seega superilus. Lisaks on siis veelläbikäidab köök, kust edasi läheb konverentsiruumi, kus on ka muidugi lahtikäiv diivan sees, nii et kui tahtmine ööseks jääda, saab seda kasutada. Sealt toast edasi saab vannituppa. Aga mina jäin ainult üheks päevaks, nii et õhtul ootas ees tagasilend Berliini.
Järgmisel nädalal käisin Pariisis – jälle sama lugu, et hommikul sinna ja õhtul tagasi. Metroojaamast kontorisse otsustasin jalgsi minna, sest ilm oli ilus päikeseline. Mul polnud oma esimesest Pariisi külastusest just väga rabavad mälestused (see oli koolireis 9ndas klassis vist ja kuna koguaeg sadas, siis oli kõik ühtlaselt hall ja emotsioonitu), aga seekord, võimalik, et ka sirava päikese tõttu, mida polnd ammu näinud, tundus kõik nii ilus. Tee kontorisse läks läbi ostutänavate, kus kõik kallid firmamärgid reas ja kingapaarid algasis tuhandest eurost. Mõtlesin, et kes küll sellised asju osta jõuavad, aga seal oli neid peeneid kasukas daame küll ja mulle üllatuseks ka hästi palju asiaate. Pariisis oli soodusmüügi aeg ja seetõttu oli rahvast tänavatel tohutu palju. Kontorisse jõudes tegime Ludovic’ga kõigepealt lõunapausi. Läksime kuskile eriti täistopitud kohta, aga sain tast aru, et kuna siin piirkonnas on kõik need fäänsid poed, siis normaalse hinnaga söögikohtade jaoks nagu väga ruumi ei jätkugi. Pärast lõunat pani Ludo mind metroo peale ja sain kokku Christopheriga, kellega siis läksime raamatupidajaga kokku saama. Kuna see naisterahvas küll sai inglise keelest aru, aga vastu rääkida eelistas ainult Prantsuse keeles, siis oli Christo meie vahel tõlgiks. Seega venis kohtumine päris pikaks. Tagasi kontoris olles rääkisime veel Christoga pakilisemad asjad läbi ja oligi aeg ennast tagasiteele sättitda. Kontorist endast nii palju, et nad põhimõtteliselt üürivad hetkel lihtsalt ühte 15 m2-st tuba hinge hinna eest (2.300 eur kuu).. Pariis... Aga märtsist keskpaigast kolivad oma kontorisse. Kuigi mul algselt oli plaan, et äkki jõuan ise ka tagasiteel mõnest poest läbi hüpata, siis läks nii kiireks, et ei jõudnud isegi mitte midagi õhtusöögiks osta. Lennujaamas tekkis segadus, et kuhu minema peab, sest Ryanair’i check-in oli kuskil ühel korrusel ja värav hoopis kuskil kaugel teises kohas. Nägin veel ühte ekslevad tütarlast ja sain teada, et ta ka teel Berliini ning ühinesime ja leidsime õige koha üles. Oleks saanud veel poest mingit küpsist või kommi osta, aga mul ei olnud nende järgi üldse isu, sest oleks ainult sooja toitu tahtnud. Niisiis jõudsingi hilja õhtul koju eriti väsinud ja näljasena.
Nagu alguses kirjutasin, on aasta 2012 üsna laisalt alanud. Ühest küljest on põhjuseks väsitavad tööpäevad – koju tulles lihtsalt ei viitsi enam midagi asjalikku teha. Niisiis vaatasingi ära viimase So you think you can dance’i hooaja ja lugesin läbi 3nda ja 4nda osa Twilighti raamatutest (käisime 4ndat osa kinos vaatamas ja ma tahtsin teada, mis lõpus saab, nii et lugesin juba ette ära). Jooksma olen kokku jõudnud ainult 3 korda. Või vist 4. No igal juhul vähe. Ostsin endale uue pulsikella – Suunto oma, sest Polaril on see vana pulsivöö võimatult ebamugav ikka ja uuemal versioonil on andur nii suur rinna peal, et kui vähe liibumava pluusi selga paned, siis oleks nagu mingi kasvaja rindade all. Kui keegi tahaks endale Polari käekella, siis andke kiirelt märku, muidu mul see plaan eBays maha müüa. Otsisin netist tegelt välja ka ühe maratoniks treenimise graafiku, mida püüan ikka varsti korralikult järgima hakata ka. Isegi nagu sain väikese hoo juba sisse, aga siis läks siin ka külmemaks ja -10 –ga väga nagu ei kutsu õue jooksma. Mõtlesime siis, et võtaks kuskile lähedale jõusaali 10x pileti või kuukaardi, aga siin kõik kohad pooleaastaste või aastaste lepingutega. Üks päev käisin siis ikkagi -7 –ga jooksmas ja oli enamvähem, nii et kui külmemaks ei lähe, siis äkki ikkab pingutab ära selle jaheda aja ilma jõusaalita. Eks järgmine kord kuulete, kuidas mul sellega edeneb. Suuntol on ka üks täitsa mõnus sait treeningpäeviku pidamiseks www.movescount.com. Eriti meeldib mulle see, et saad Google Mapsi abil oma jooksu trajektoori välja joonistada kaardi peal ja ta arvutab selle põhjal siis distantsi välja. Olengi kõik oma selle aasta sportlikud tegemised sinna juba üles märkinud. Ja loodetavasti saab neid sinna palju.
Arvi on tublilt magistritööd kirjutanud, nüüd just selle nädala reedel esitas kooli ära. Ma sain ka päris kõvasti oma panust sinna panna – nii sisulist kui ka lõpuks grammatika parandust. Nii et mul ka nüüd kergendus, et see tehtud on :). Kaitsmine on 15ndal veebruaril, nii et varsti meil peres kaks magistrit. Arvi on juba töökuulutusi ka sirvinud, aga kandideerinud veel mitte. Novembri eksami tulemused saime ka kätte, minu tulemused olid 79 ja 69 ning Arvil vastavalt 86 ja 75. Nii et saime probleemideta mõlematest läbi. Selle-aastase mai eksami sessiooni teeme ilmselt Amsterdamis, mõlemad teeme jälle kahte eksamit. Varsti ongi juba aeg õppima hakata jälle... saab otsa see mõnus laisklemise aeg.
Üks uus põnev tegevus mul siin on Eesti kooris laulmine. Sain meili eestlaste grupist, et tahetakse Berliinis koori teha ja mul on juba keska lõpust saati tahtmine kooris laulda. Niisiis käisin vaatamas, mis toimub. Kokku saab meil olema nii ca 10-12 naisterahvast, praeguseks on ruum ka leitud ja proovid hakkavad toimuma esmaspäeviti. See sobib mulle superhästi, sest vastavalt jooksugraafikule on esmaspäevad alati vabad. Homme ongi esimene kord päris-proovi (esimene kord pigem tutvusime ja tegime plaane). Ootan juba põnevusega.
Shoppamisega olen ka oma aega sisustanud. Jaanuari aled on ikka täitsa mõnusad. Kokku kulutasin jaanuaris uute riiete peale ca 350 euri, aga sain selle eest ka ikka päris suure hunniku uusi riideid, nii et nüüd ei mahu sahtlid enam kinni. Müüsimegi hoiuruumist ühe suure madratsi ja vana voodi ära, et siis asemele osta üks pikk riidepuu sinna, kuhu mingeid asju eest ära panna. Pidutsenud oleme ka. Arvi käis paar õhtut väljas ühe teise DAAD stipendiaadiga, mina olen korra kokku saanud Mathiasega. Siis käisime kahe Arvi õpilase sünnipäeval (sealt uuelt kursalt, mida Arvi õpetab), kuna ma läksin järgmine hommik Pariisi, siis lahkusin südaööl, aga Arvi jõudis koju alles hommikul, enne kui ma ära hakkasin minema. Sain teada, et neil oli pidu hoopiski haiglas lõppend, sest üks tüdruk seltskonnast kukkus tantsides ja lõi pea niimoodi vastu betoonpõrandat ära, et kutsuti kiirabi. Eelmisel reedel saime kokku Ullaga, tegime ühes baaris mõned joogid ja käisime klubis Fritz, päris okei pidu oli ja Ullat näha oli veel toredam.
Nüüd neljapäeval oli meil Yori Amsterdami kontorist külas ja kuna meie uus koduleht sai valmis (minge vaadake sealt uut videot www.sociomantic.com), siis otsustati väike pidu teha. Mul oli päeva jooksul suht uimane olla, nii et polnud kindel, kas üldse õhtuks jään. Aga otsustasin, et natukeseks ikka võiks jääda. Sõime kontoris pizzat ja jõime veintsi-õlut ja edasi plaaniti minna Amano baari neid maasika mojitosid jooma. Helistasin siis Arvile, et jään vist ikka vähe kauemaks siiski välja. Amano baarist läksime edasi mingisse järgmisesse, kindel ei ole, aga äkki oli selle nimi Odessa. Vahepeal oli lund sadama hakanud, nii et tegin kuttidele nats lumesõda – virutasin ühe kuuli täpselt oma bossule habemesse :P. Õhtu, või täpsem oleks öelda hommiku, lõpetasime Trust baaris. See oli selline kilud-karbis-stiilis koht, kõik tantsisid külg külje vastas. Ja mingi hetk mulle jõudis kohale, et tegemist oli vist geibaariga – kõik kutid nägid jube head välja ja tantsisid maru hästi. Koju jõudsin selleks ajaks, kui oleks pidanud juba tööle minema hakkama. Magasin siiski paar tundi ja läksin tööle kella 12-ks. Nagu võis arvata, oli tööl väga raske päev, aga venitasin kella kuueni välja, võtsin kojutulles ühe döneri ja keerasin ära magama. Pärast 13-tunnist und tegin silmad lahti 9:30 laupäeva hommikul.
Laupäeva pärastlõunal käisin siis katsetasin -7 –ga jooksmist ja pärast seda läksime Arvi kursaõe Anna sünnipäevale. Oli selline vaiksem/väiksem korteripidu. Jutustasin seal peamiselt Corinna ja Marinaga ja täitsa tore oli. Koju saime ca 2 paiku, sest kluppi otsustasime mitte minna. Ja nüüd olengi jutuga pühapäevas – tulime just pesumajast ja lõpetan veel viimaseid lõike. Jutt on seekord vist küll rekordpikk :).
Natuke siis tulevikuplaanidest ka. Töö juures läheb jälle hullumajaks ära. Kuulsin Tomi käest, et meil sel aastal plaanis 4-5 tütart veel asutada. Osa neist suure lombi taha. Ja otseloomikult on ka minul selles suur roll, nii et ma juba kardan ette neid pikki päevi – eriti arvestades, et peaks nagu CIMA jaoks ka õppima ja maratoniks treenima jne. Tundub, et elu nautimiseks nagu üldse ei jää enam aega. Peab hakkama aega paremini planeerima. Ja assistendi otsingutega peaks ka alustama, aga kuidagi üldse pole veel viitsind sellega tegeleda. Märtsist hakkavad meil töö juures saksa keele kursused kord nädalas. Tehakse kaks gruppi ja ma olen siis seal edasijõudnumates – äkki siis ükskord hakkan nagu päriselt ka sellega tõsisemalt tegelema. Praegu oleme lihtsalt Sarah, Beni, Dylani ja Marine’iga kord nädalas koos istunud ja korranud seda, mida nad esimese taseme kursusel kunagi õppisid. Ameeriklaste aktsent on ikka nii uskumatult naljakas.
Mille üle ma eriliselt rõõmustan on see, et tulen märtsi lõpus Eesti. Jõuan kolmapäeval, 28ndal ja sõidan tagasi pühapäeval, 1sel aprillil. Agendas on PwC pidu ja ema 55. juubel. Ja ülejäänud aja kavatsen ka kallite inimestega kokkusaamise peale planeerida, nii et pange ennast valmis! Arvi tuleb Eesti natuke enne mind. Tal see mustpeade liikmeks võtmise üritus, aga ta pole veel lennukipileteid ära ostnud, nii et täpseid kuupäevi veel ei tea. Püüan edaspidi vähe kärmem olla oma postitustega, nii et võite ikka aeg-ajalt piilumas käia. Pilte mul on ka omajagu, aga pole kindel, kas nad täna enam üles panna jõuan. Aga varsti siiski.
Seniks kallid ja hoidke end soojas!!!
Kuigi mul tavaliselt on iga uue aasta alguses plaan olla veel tublim kui varem, siis see aasta tundub küll hetke seisuga vastupidiselt minevat :P. Niisiis ongi juhtunud, et viimasest postitusest on möödas rohkem kui 2 kuud. Ja selles pole süüdi muu kui puhas laiskus. Tekkis juba mõte, et äkki lõpetaks üldse selle kirjutamise ära, aga tegelikult on endalgi mõnikord tore sirvida, et millega ma siin tegelenud olen. Ja kuna ka Berliini on lõpuks talv saabunud, on pühapäev ja akna taga sajab valget laia lund, siis voodis teki all istuda ja blogi kirjutada tundub isegi kuidagi mõnus :). Et siis tagasi detsembri algusesse, kus pooleli jäin.
Kirjutasin, et jäin juba Varssavis köhasse ja mingi hetk tuli nohu ka peale ja sain sellest kõigest lahti alles Eestis olles. Ehk siis põhimõtteliselt põdesin kuu aega. Aga ravimiseks nagu väga aega polnud, sest töölt puududa polnud just eriti võimalik. Ja ma kõige agaram ravija pole ka. Niisiis kogu detsembrit varjutas väike uimasus ning jooksma ma ka otseloomikult seetõttu ei jõudnud.
Sellegipoolest jäi detsembrisse nii mõnigi üritus. 9ndal tulid kõik meie account managerid Berliini kokku ja tegid ühepäevase workshopi, ma esinesin ka lühikese esitlusega, et kes ma olen ja mis ma teen. Pärast workshopi tuli rahvas tagasi kontorisse et mõned õlled ja snäkid võtta. See Poola pangakonto teema – just täpselt sel õhtul saime lõpuks ühe teise lahenduse kätte (see autoriseerimiskaart ei hakanudki tööle) ja kui teised juba takso peale läksid, et hakata restosse sõitma, siis tegime meie Tomiga lõpuks ülekanded ära ja läksime vähe hiljem järgi. Tegemist oli Korea restoga, söök oli enamvähem, aga juua polnud seal küll midagi – ainult mingid Korea joogid (riisivein ja muud imelikud asjad), nii et ma vist olingi lihtsalt tee peal. Pärast restot läksime ühte väiksesse ööklubisse, kuhu Sarah oli saanud meile tasuta sissepääsud + hästi palju tasuta jookide kuponge ka. Kuigi nagu päris igav seal just polnud, siis asja tegid hullemaks tohutu õhus olev suits ja mõttetu uimane elektromuusika. Lisaks üks uus töötaja Pariisi kontorist jõi nii palju, et päris piinlik oli kohe. Lahkusime äkki miski kolme paiku koos Varssavi kontori kuttidega, kõige parem meel oligi mul vist selle üle, et neid jälle nägin.
Sel samal nädalavahetusel olid meil jälle Arvi vend Lauri koos sõbra Priiduga külas. Muidu kondas Arvi nendega mööda linna ringi, aga laupäeval oli meil ühine üritus – Eestlaste jõulupeo külastamine. Palusime Laurilt juba enne, et ta võtaks Eestist komme kaasa selle tarvis ja ta tuligi nagu korralik jõuluvana 20 paki Kalevi kommidega. Osad neist jätsime kodus maiustamiseks ja ülejäänud võitsime peole kaasa. Pidu oli tore, hästi palju väikeseid lapsi oli seekord, Ulla mängis jõuluvana abilist ja laulis ja kõik teised said ka laulda ja lapsed tegid koos Rongisõidu lugu. Verivorst maitses paremini kui eelmisel aastal, hapukapsas oli ka väga hea ja mul väga palju ruumi üle muuks ei jäänudki.
Viimane nädal enne Eesti tulekut pingutasin tööl kõvasti, et miski põlema ei jääks. Arvi andis koolis viimased loengud ja olimegi valmis Eesti sõiduks. Algne plaan oli sõitu alustada laupäeva varahommikul. Ja siis ühe jutiga Tartusse välja. Aga reede hommikul küsis Arvi mu käest, et kaua ma tööl olema pean, et äkki sõidaks õhtul juba minema, ööbiks Poolas kuskil ja sõidaks sealt siis hommikul edasi. Mu esimene reaktsioon oli, et ei-ei, mul ju kõik asjad veel pakkimata ja....ja et ma ikka ei taha niimoodi kiirustada ja... aga siis, teel tööle, hakkasin mõtlema, et äkki tõesti. Et sõidaks mingi 3-400km juba õhtul ära ja siis jõuks järgmisel päeval südaööks Eesti. Tööle jõudes võtsin Google Mapsi lahti ja hakkasin vaatama, et mis linnad vahepeale jäävad. Pakkusin Arvile välja, et võiks siis äkki Poznani sõita, aga Arvi oli ambitsioonikam ja pakkus välja Lodzi. Arvi jäi peale, nii et kui koju olin jõudnud, pakkisin veel kiirelt oma asjad kokku ja ca 7-8 paiku startisime Berliinist. Lodzi hostelisse jõudsime südaöö paiku ja sealt startisime kell 7 hommikul. Vahetasime juhikohta iga 4-5 tunni tagant ja väga nagu ei tulnudki väsimust peale. Ja auto pidas ka peaaegu vastu. Ainult kliimaseadme toru oli ei-tea-mis-põhjusel ära jäätunud, mis tähendas, et viimased paarsada kiltsa sõitsime ilma kliimata – kui aken liiga uduseks läks, siis kasutasime vana head aken-lahti-meetoodit.
Õhtul 11 paiku Ülenurme jõudes ootasid meid ees Arvi ema ja väike Laura-Liisa. Viimane oli keeldunud magama minemast enne kui me pole jõudnud. Soojendasime ennast teega üles, tassisime asjad tuppa ja... ja natuke jutustasime ja läksime siis ära magama. Ma vist sellest Eestis-olekust väga põhjalikult ei räägiks, sest muidu ma jäängi kirjutama (seal sai ikka päris palju tehtud). Et siis nii lühidalt kui võimalik: Esmaspäeva hommikul käisime autoga ülevaatuses ja üllatuseks saime kohe probleemideta läbi ning ülevaatuse järgmiseks 15 kuuks?! Kartsime, et antakse ainult kuni märtsini (ehk siis kolm kuud), aga läks õnneks. Lasime autol päris palju asju ära ka vahetada töökojas, aga õnneks väga kalliks see kogu üritus maksma ei läinud. Õhtul käisime Arviga „Laula mu laulu“ kontserdil, mis mulle väga meeldis (ei lauldud jõululaule, vaid Maarja, Koikson, Lepland ja Raud laulsid teineteise laule).
Teisipäeval võtsime osa Friis Kinnisvara jõulupeost, peamiselt eesmärgiga Merle ja Meelisega natuke aega koos veeta. Lõpetasime koos kahe töötajaga Pooles Kuues, kus olimegi nii kaua, kuni koht kinni pandi. Ja see koht on ikka endiselt väga kriipi. Eriti, kui seal kaine peaga viibida. Kolmapäeva veetsin ma kodus oma ema juures, skännisin vanu fotosid sisse ja värvisin ema juukseid ja tema värvis minu omi :). Arvi oli Tln-s kursaõe sünnipäeval. Neljapäeval käisime kogu Kassi-perega plus mu ema Mary Poppinsi muusikali vaatamas, Hanna-Liinaga peaosas, jälle hästi tore elamus. Ikka väga hea etendus oli. Soovitan kõigile. Ilmselt oli see siis reede, kui käisime Helena ja Katiga külas Britil ja väikesel Rebeccal. Õhtul hiljem tähistasime Ülenurmes Kristi sünnipäeva. Kinkisime talle lauamängu „7 Wonders“, mis alguses tundus ilgelt keeruliste reeglitega, aga kui Annelyga reeglitest läbi närisime ja mängima hakkasime, siis nagu oli täitsa põnev.
Laupäeva hommikul sain Mari-Liisiga kokku, käisime pannkooke söömas ja jutustasime maast ja ilmast. Pärastlõunast olime emaga natuke aega Marise ja Mailise juures ja vaatasin Mailise kaks väikest kutti üle. Hiljem liitusime Ülenurmes Kassi-pere õhtusöömaga ja kingituste jagamisega. Ilmselt oli see 25nda hommik, kui Kristi meile kõigile joogatunni tegi. Suur tuba lükati mööblist nii koomale kui võimalik ja laotati joogamatte täis – osavõtjaid oli kokku tervelt 6. Ma arvasin, et Lauri raudselt ei suuda vait olla ja kõike kaasa teha, aga väga tubli oli. Ja Arvi ema ja Raivo olid ka väga tublid, kuigi nemad muidugi päris kõiki harjutusi kaasa teha ei saanud.
26ndal käisin oma vanavanemad läbi. Alustasime Oravalt mu isapoolse vanaema juurest, siis läksime edasi Räpinasse emapoolse suguvõsa juurde. Ivo viskas mu pärast Arvi õe Kairi juurde ja mängisime Kinektiga, sattusin tantsumängust sõltuvusse ja takistusraja mängu tõttu valutasid kõik lihased nädal aega. Teisipäeval käisid naabripoiss Marko ja ta tüdruk Laura-Liis meie pool nii ennast ka väikest titat Rebekat näitamas ja mängisime lauamänge.
Pärast jõule tegime tiiru Tallinnasse. Seal oli nagu liinitöö – kolmapäeval kohe jõudes läksime lõunale Arvi kursavenna Sandriga, siis edasi PwC-ka Kristi ja tema tibude juurde, siis PwC-ka Jüri ja tema tibude juurde :). Seal tulles panin Arvi Chicago juures maha ja viisin ise auto Annely juurde ära ja ühinesin ka. Chicagos olid juba Arvi töökaaslased E&Y’st ja ühinesid ka minu kaks kursakat – Helene ja Ingrid. Järgmisel päeval oli meil järjest kolm lõunasööki erinevate inimestega – kell 12, kell 1 ja kell 2. Edasi käisime Kalamajas Helene korterit vaatamas ja siis Inxi oma. Sealt tulles käisime kiirelt Rimist läbi, ostsime kaasa sööki jooki, vahetasime Annely juures riided ja võtsime takso Raili juurde, kes lubas meil lahkelt enda juures pidu teha. Rahvast kogunes päris palju ja kui pererahval väss peale tuli, siis suundusime osa seltskonnaga edasi linna peale, olime Depesh Mode’i baaris ja lõpetasime Taco’s. Reede hommikul, enne Tartusse sõitu, tegin Karitaga kiire tiiru PwC laiendatud kontoris, mis oli küll suht tühi, aga Agoga õnnestus sellegipoolest kokku sattuda. Tallinnast tulles läksin Helena juurde soengut saama, et minna Vanemuise ballile. Seal oleks rohkem tantsida tahtnud, aga põhimõtteliselt oli mõnus ikkagi.
Vana aasta viimasel päeval käisin kodust mõningaid asju otsimas Berliini võtmiseks. Arvi küpsetas samal ajal Ülenurmes vahvleid õhtuks. Õhtut alustasime Merle ja Meelise juures, sest Friisi peol nagu ei jõudnud nii palju suhelda. Sealt läksime edasi Kairi ja Priidu juures, seal olid veel paar Kaissu töökaaslast naiste ja lastega. Käisime ilutulestikku vaatamas, mängisime (õigemini vist suht ainult mina mängisin) Kinekti ja võtsime suht rahulikult, sest järgmise päeva hommikul oli start Berliini poole tagasi. Üsna tegusat kaks nädalat või mis :) ?
Mina alustasin tagasi sõiduga (seepärast olin ka aastavahetuse õhtu praktiliselt kaine olnud), aga kuidagi olid silmad nii väsinud, et Arvi võttis juba Valgast rooli üle. Vahetasime päeva peale veel mõned korrad rooli, nii et kell 12 öösel andsin viimased 300km üle Arvile ja keerasin ise kõrvalistmele magama. Ärkasin üles juba Berliinis A100 peal olles ja nägin, et Arvil on ikka päris raske sõita, et uni tuleb peale. Ta ütles, et terve see viimane ots oli ikka päris raske ja arvestades, mis unekas mul peal oli, siis teadsin täpselt, mida ta tundis. 20-tunnise sõidu järel olime tagas Berliinis kohaliku aja järgi kell 3 öösel. Tassisime veel asjad üles viiendale ära ja läksime magama. Järgmisel päeval oli mul täispikk tööpäev, sest oli ju kuu algus ja aeg arved klientidele välja saata. Läksin tööle siiski allest lõunast ja olin siis hiliste õhtutundideni. Meilboksis oli nii palju kirju, et väike ahastus tuli peale. Õnneks paari nädala möödudes suutsin kõikide mured enam-vähem ära lahendada. Muidugi tuli uusi järjest peale ka... Päris väsitav oli.
Kuna saime Amsterdami ja Pariisi kontorid enam-vähem vonksu, siis oli aeg neid külastada, pluss kohalikke outsource’itud raamatupidamisfirmasid ka siis. Alustasin Amsterdami kontorist – hommikul lendasin sinna, rääkisin kontoris Basi ja Yoriga, et kuidas neil läheb jne, planeerisin Basiga natuke tulevasi kuid finantspoole pealt, siis käisime koos lõunal ja sealt otse edasi raamatupidamisfirmasse. Jättis väga korraliku mulje ja oli väga kasulik jutuajamine. Tagasi kontoris tõmbasin veel kohtumist kokku ja tegelesin muude tööasjadega. Natuke kontorist ka – see asub kesklinnas vahetult ühe kanali ääres vanas tüüp-Amsterdami majas. Üle kanali teisel pool on täpselt samasugused majad vastas. Kontori põhiruumi aknad ongi kanali peale ja vaade on seega superilus. Lisaks on siis veelläbikäidab köök, kust edasi läheb konverentsiruumi, kus on ka muidugi lahtikäiv diivan sees, nii et kui tahtmine ööseks jääda, saab seda kasutada. Sealt toast edasi saab vannituppa. Aga mina jäin ainult üheks päevaks, nii et õhtul ootas ees tagasilend Berliini.
Järgmisel nädalal käisin Pariisis – jälle sama lugu, et hommikul sinna ja õhtul tagasi. Metroojaamast kontorisse otsustasin jalgsi minna, sest ilm oli ilus päikeseline. Mul polnud oma esimesest Pariisi külastusest just väga rabavad mälestused (see oli koolireis 9ndas klassis vist ja kuna koguaeg sadas, siis oli kõik ühtlaselt hall ja emotsioonitu), aga seekord, võimalik, et ka sirava päikese tõttu, mida polnd ammu näinud, tundus kõik nii ilus. Tee kontorisse läks läbi ostutänavate, kus kõik kallid firmamärgid reas ja kingapaarid algasis tuhandest eurost. Mõtlesin, et kes küll sellised asju osta jõuavad, aga seal oli neid peeneid kasukas daame küll ja mulle üllatuseks ka hästi palju asiaate. Pariisis oli soodusmüügi aeg ja seetõttu oli rahvast tänavatel tohutu palju. Kontorisse jõudes tegime Ludovic’ga kõigepealt lõunapausi. Läksime kuskile eriti täistopitud kohta, aga sain tast aru, et kuna siin piirkonnas on kõik need fäänsid poed, siis normaalse hinnaga söögikohtade jaoks nagu väga ruumi ei jätkugi. Pärast lõunat pani Ludo mind metroo peale ja sain kokku Christopheriga, kellega siis läksime raamatupidajaga kokku saama. Kuna see naisterahvas küll sai inglise keelest aru, aga vastu rääkida eelistas ainult Prantsuse keeles, siis oli Christo meie vahel tõlgiks. Seega venis kohtumine päris pikaks. Tagasi kontoris olles rääkisime veel Christoga pakilisemad asjad läbi ja oligi aeg ennast tagasiteele sättitda. Kontorist endast nii palju, et nad põhimõtteliselt üürivad hetkel lihtsalt ühte 15 m2-st tuba hinge hinna eest (2.300 eur kuu).. Pariis... Aga märtsist keskpaigast kolivad oma kontorisse. Kuigi mul algselt oli plaan, et äkki jõuan ise ka tagasiteel mõnest poest läbi hüpata, siis läks nii kiireks, et ei jõudnud isegi mitte midagi õhtusöögiks osta. Lennujaamas tekkis segadus, et kuhu minema peab, sest Ryanair’i check-in oli kuskil ühel korrusel ja värav hoopis kuskil kaugel teises kohas. Nägin veel ühte ekslevad tütarlast ja sain teada, et ta ka teel Berliini ning ühinesime ja leidsime õige koha üles. Oleks saanud veel poest mingit küpsist või kommi osta, aga mul ei olnud nende järgi üldse isu, sest oleks ainult sooja toitu tahtnud. Niisiis jõudsingi hilja õhtul koju eriti väsinud ja näljasena.
Nagu alguses kirjutasin, on aasta 2012 üsna laisalt alanud. Ühest küljest on põhjuseks väsitavad tööpäevad – koju tulles lihtsalt ei viitsi enam midagi asjalikku teha. Niisiis vaatasingi ära viimase So you think you can dance’i hooaja ja lugesin läbi 3nda ja 4nda osa Twilighti raamatutest (käisime 4ndat osa kinos vaatamas ja ma tahtsin teada, mis lõpus saab, nii et lugesin juba ette ära). Jooksma olen kokku jõudnud ainult 3 korda. Või vist 4. No igal juhul vähe. Ostsin endale uue pulsikella – Suunto oma, sest Polaril on see vana pulsivöö võimatult ebamugav ikka ja uuemal versioonil on andur nii suur rinna peal, et kui vähe liibumava pluusi selga paned, siis oleks nagu mingi kasvaja rindade all. Kui keegi tahaks endale Polari käekella, siis andke kiirelt märku, muidu mul see plaan eBays maha müüa. Otsisin netist tegelt välja ka ühe maratoniks treenimise graafiku, mida püüan ikka varsti korralikult järgima hakata ka. Isegi nagu sain väikese hoo juba sisse, aga siis läks siin ka külmemaks ja -10 –ga väga nagu ei kutsu õue jooksma. Mõtlesime siis, et võtaks kuskile lähedale jõusaali 10x pileti või kuukaardi, aga siin kõik kohad pooleaastaste või aastaste lepingutega. Üks päev käisin siis ikkagi -7 –ga jooksmas ja oli enamvähem, nii et kui külmemaks ei lähe, siis äkki ikkab pingutab ära selle jaheda aja ilma jõusaalita. Eks järgmine kord kuulete, kuidas mul sellega edeneb. Suuntol on ka üks täitsa mõnus sait treeningpäeviku pidamiseks www.movescount.com. Eriti meeldib mulle see, et saad Google Mapsi abil oma jooksu trajektoori välja joonistada kaardi peal ja ta arvutab selle põhjal siis distantsi välja. Olengi kõik oma selle aasta sportlikud tegemised sinna juba üles märkinud. Ja loodetavasti saab neid sinna palju.
Arvi on tublilt magistritööd kirjutanud, nüüd just selle nädala reedel esitas kooli ära. Ma sain ka päris kõvasti oma panust sinna panna – nii sisulist kui ka lõpuks grammatika parandust. Nii et mul ka nüüd kergendus, et see tehtud on :). Kaitsmine on 15ndal veebruaril, nii et varsti meil peres kaks magistrit. Arvi on juba töökuulutusi ka sirvinud, aga kandideerinud veel mitte. Novembri eksami tulemused saime ka kätte, minu tulemused olid 79 ja 69 ning Arvil vastavalt 86 ja 75. Nii et saime probleemideta mõlematest läbi. Selle-aastase mai eksami sessiooni teeme ilmselt Amsterdamis, mõlemad teeme jälle kahte eksamit. Varsti ongi juba aeg õppima hakata jälle... saab otsa see mõnus laisklemise aeg.
Üks uus põnev tegevus mul siin on Eesti kooris laulmine. Sain meili eestlaste grupist, et tahetakse Berliinis koori teha ja mul on juba keska lõpust saati tahtmine kooris laulda. Niisiis käisin vaatamas, mis toimub. Kokku saab meil olema nii ca 10-12 naisterahvast, praeguseks on ruum ka leitud ja proovid hakkavad toimuma esmaspäeviti. See sobib mulle superhästi, sest vastavalt jooksugraafikule on esmaspäevad alati vabad. Homme ongi esimene kord päris-proovi (esimene kord pigem tutvusime ja tegime plaane). Ootan juba põnevusega.
Shoppamisega olen ka oma aega sisustanud. Jaanuari aled on ikka täitsa mõnusad. Kokku kulutasin jaanuaris uute riiete peale ca 350 euri, aga sain selle eest ka ikka päris suure hunniku uusi riideid, nii et nüüd ei mahu sahtlid enam kinni. Müüsimegi hoiuruumist ühe suure madratsi ja vana voodi ära, et siis asemele osta üks pikk riidepuu sinna, kuhu mingeid asju eest ära panna. Pidutsenud oleme ka. Arvi käis paar õhtut väljas ühe teise DAAD stipendiaadiga, mina olen korra kokku saanud Mathiasega. Siis käisime kahe Arvi õpilase sünnipäeval (sealt uuelt kursalt, mida Arvi õpetab), kuna ma läksin järgmine hommik Pariisi, siis lahkusin südaööl, aga Arvi jõudis koju alles hommikul, enne kui ma ära hakkasin minema. Sain teada, et neil oli pidu hoopiski haiglas lõppend, sest üks tüdruk seltskonnast kukkus tantsides ja lõi pea niimoodi vastu betoonpõrandat ära, et kutsuti kiirabi. Eelmisel reedel saime kokku Ullaga, tegime ühes baaris mõned joogid ja käisime klubis Fritz, päris okei pidu oli ja Ullat näha oli veel toredam.
Nüüd neljapäeval oli meil Yori Amsterdami kontorist külas ja kuna meie uus koduleht sai valmis (minge vaadake sealt uut videot www.sociomantic.com), siis otsustati väike pidu teha. Mul oli päeva jooksul suht uimane olla, nii et polnud kindel, kas üldse õhtuks jään. Aga otsustasin, et natukeseks ikka võiks jääda. Sõime kontoris pizzat ja jõime veintsi-õlut ja edasi plaaniti minna Amano baari neid maasika mojitosid jooma. Helistasin siis Arvile, et jään vist ikka vähe kauemaks siiski välja. Amano baarist läksime edasi mingisse järgmisesse, kindel ei ole, aga äkki oli selle nimi Odessa. Vahepeal oli lund sadama hakanud, nii et tegin kuttidele nats lumesõda – virutasin ühe kuuli täpselt oma bossule habemesse :P. Õhtu, või täpsem oleks öelda hommiku, lõpetasime Trust baaris. See oli selline kilud-karbis-stiilis koht, kõik tantsisid külg külje vastas. Ja mingi hetk mulle jõudis kohale, et tegemist oli vist geibaariga – kõik kutid nägid jube head välja ja tantsisid maru hästi. Koju jõudsin selleks ajaks, kui oleks pidanud juba tööle minema hakkama. Magasin siiski paar tundi ja läksin tööle kella 12-ks. Nagu võis arvata, oli tööl väga raske päev, aga venitasin kella kuueni välja, võtsin kojutulles ühe döneri ja keerasin ära magama. Pärast 13-tunnist und tegin silmad lahti 9:30 laupäeva hommikul.
Laupäeva pärastlõunal käisin siis katsetasin -7 –ga jooksmist ja pärast seda läksime Arvi kursaõe Anna sünnipäevale. Oli selline vaiksem/väiksem korteripidu. Jutustasin seal peamiselt Corinna ja Marinaga ja täitsa tore oli. Koju saime ca 2 paiku, sest kluppi otsustasime mitte minna. Ja nüüd olengi jutuga pühapäevas – tulime just pesumajast ja lõpetan veel viimaseid lõike. Jutt on seekord vist küll rekordpikk :).
Natuke siis tulevikuplaanidest ka. Töö juures läheb jälle hullumajaks ära. Kuulsin Tomi käest, et meil sel aastal plaanis 4-5 tütart veel asutada. Osa neist suure lombi taha. Ja otseloomikult on ka minul selles suur roll, nii et ma juba kardan ette neid pikki päevi – eriti arvestades, et peaks nagu CIMA jaoks ka õppima ja maratoniks treenima jne. Tundub, et elu nautimiseks nagu üldse ei jää enam aega. Peab hakkama aega paremini planeerima. Ja assistendi otsingutega peaks ka alustama, aga kuidagi üldse pole veel viitsind sellega tegeleda. Märtsist hakkavad meil töö juures saksa keele kursused kord nädalas. Tehakse kaks gruppi ja ma olen siis seal edasijõudnumates – äkki siis ükskord hakkan nagu päriselt ka sellega tõsisemalt tegelema. Praegu oleme lihtsalt Sarah, Beni, Dylani ja Marine’iga kord nädalas koos istunud ja korranud seda, mida nad esimese taseme kursusel kunagi õppisid. Ameeriklaste aktsent on ikka nii uskumatult naljakas.
Mille üle ma eriliselt rõõmustan on see, et tulen märtsi lõpus Eesti. Jõuan kolmapäeval, 28ndal ja sõidan tagasi pühapäeval, 1sel aprillil. Agendas on PwC pidu ja ema 55. juubel. Ja ülejäänud aja kavatsen ka kallite inimestega kokkusaamise peale planeerida, nii et pange ennast valmis! Arvi tuleb Eesti natuke enne mind. Tal see mustpeade liikmeks võtmise üritus, aga ta pole veel lennukipileteid ära ostnud, nii et täpseid kuupäevi veel ei tea. Püüan edaspidi vähe kärmem olla oma postitustega, nii et võite ikka aeg-ajalt piilumas käia. Pilte mul on ka omajagu, aga pole kindel, kas nad täna enam üles panna jõuan. Aga varsti siiski.
Seniks kallid ja hoidke end soojas!!!
