2. Viis tärni Türgi moodi

Heips! Esimesest postitusest polegi möödas just väga palju aega, aga tegemisi ja emotsioone on palju olnud, nii et jutt tuleb päris pikk ja olen seda tükk aega juba ette valmistanud. Mõned pildid olen ka üles saanud aadressile http://picasaweb.google.com/margitvaaks/

Enne veel kui Türgi reisi juurde lähen, siis juttu ka Saksamaa tegemistest. Laupäeval saime siis lõpuks ometi muuseumide tuuriga alustatud. Seda küll üsna pärastlõunal juba, sest otsisime netist reisi. See reisi otsimine oli ikka päris tüütu. Tegime seda lastminute.de kaudu, kus on iseenesest toodud pikk rida pakkumisi, aga kui sa mõne välja valid, siis pead vajutama mingit nuppu, et ta kontrolliks, kas on vabu kohti, ja põhimõtteliselt mingi 95% pakkumistest oli juba broneeritud, ehk siis lõpuks meil oligi valida vist ainult kolme variandi vahel, võtsime 7-päevase all inclusive paketi 5-tärnises Simena hotellis, maksime ära ja lootsime parimat :).

Aga esimese päeva muuseumide skoor oli kolm – Altes Museum, Neues Museum ja Altes Nationalgalerie. Kõik olid sellised „väga vana kraami“ kohad – maalid, kujud, vaasid jms. Liuglesime nad suht kiirelt läbi. Õhtul pidasime siis jälle peo plaani, niisama asjatasime Kaie juures, Arvi tegi miskeid jooga harjutusi ja siis käis kraks... alaseljas läks miskit natsa viltu ja hakkas haiget tegema. Nii et klubitamine jäi taas ära...

Kuna tahtsime teada, et seljaga miskit hullu pole, siis käisime pühapäeva hommikul traumapunktis. Sealt anti valuvaigisteid ja öeldi, et kui hullemaks läheb, siis tulge tagasi ja soovitati ringi liikuda. Niisiis jätkasime meeseumide tuuri, seekord jäi skoor samaks – Pergamonmuseum (Babüloni väravad on põhi vaatamisväärsus), Bode-Museum (maja ise on superilus) ja Museum für Islamische Kunst. Arvi selg läks järjest paremaks. Õhtul vaatasime Kaie juures taas So You Think You Can Dance’i teist hooaega, mille ma arvutisse tõmbasin kunagi. Vaatasime Türgis olles hooaja lõpuni ka. Ja ma hakkan kindlasti järgmist ka kohe vaatama. Tantsimine on ikka kõige ägedam.

Pühapäeva õhtul selgus, et olime Kaie netipulga tühjaks tarbinud. Peaks vist avama täitsa uue rubriigi totrustest Saksamaal, ehk siis siit tulebki Nr 1 – Internet – kui tahad endale koju netti ja sul pole seal veel kaableid ega miskit, siis võid ca kuu aega oodata, kuni tuleb tehnik ja seal miskit paika paneb, tehnik tuleb otseloomulikult keset päeva vahemikus a’la 12 kuni 15, nii et pead seal ajal kodus passima. Kaie näitel pidi tehnik üks päev tulema aga jättis tulemata. Kui Kaie kirjutas teenuse pakkujale, et kuhu ta tehnik jäi, siis vastati, et neil on ppikad järjekorrad ja läheb nädal enne, kui tema küsimusega üldse tegeldakse. Kuna meil praegu korteris ka netti ei ole, siis ma nats kardan, et millal me selle üldse saame... Interneti lepingu saad sõlmida minimaalselt kaheks aastaks, ja nii ongi, kaks kaks aastat või ei midagi. Kui plaanid Saksamaal olla näiteks aasta, siis see ei loe, leping kaks aastat. Variant on võtta netipulk, aga sellel on mahupiirang ja nagu Kaie juhtum näitas, siis sai meil üks giga otsa vähem kui nädalaga, kusjuures me ei tõmmanud midagi alla ega olnud Youtube’is ega miskit. Klientisõbralikkus ja konkurents missugune.

Sattusin nüüd nats hoogu selle rubriigiga ja räägin südamelt ära ka mõned teised totrused:

Nr 2 – Telefonid – üllatus-üllatus, leping jälle võimalik sõlmida ainult kaheks aastaks, ning kui sa kolm kuud ette ei teata, et tahad lõpetada, siis pikeneb jälle kaheks ja selle osas ei saa sa mitte muffigi teha. Taas on lahendus olemas – kõnekaart – aga ei, see ei saa ka olla nii lihtne kui Eestis, et lähed R-kioskisse ja ostad. Selleks on sul tarvis anda oma nimi, aadress (see peab olema Saksa oma) ja pangaandmed (ehk sul peab olema Saksa pangas konto). Ehk siis mul pole siiamaani veel Saksa SIM-kaarti, kuna mul pole ei aadressit ega pangakontot.

Nr 3 – Pangakaart – kui lähed panka ja tahad saada pangakaarti, siis esiteks läheb selle saamisega ca kaks nädalat – ja ei, sa ei saa seda kätte pangast – see saadetakse sulle postiga. Punkt. Selles järgmises süsteemis ma nüüd päris kindel ei ole, aga Kaie jutust sain aru, et deebetkaarti saab justkui kasutada ka krediitkaardina, ehk siis saab netist osta, kui tead kaardi numbrit, kehtivusaega jm infot, mis seal kaardi peal on. Kõik see info on olemas ka väljavõtete peal, mida pank sulle koju saadab ning ta ei asenda osa numbreid x-dega, et turvalisust tagada. Nii et kui sa neid väljavõtteid pisikesteks tükkideks ei rebi enne äraviskamist, siis võib selle leidja rõõmsalt sinu rahast elada. Ka pangad on aru saanud, et süsteem on nats ebaturvaline ja nende lahendus sellele on – sa pead iga kuue nädala tagant tegema pangaautomaadist (mitte internetipangast) oma kontoväljavõtte veendumaks, et need tegingud seal on ikka sinu tehingud, mitte et keegi on sinu raha kasutanud. Ja kui sa seda väljavõtet ei tee, siis saadab pank selle sulle ise koju ja see otseloomulikult maksab. Wohoo!

Nr 4 – aadressid – oeh... see on neil ilmselt mingi ajalooline värk, aga Saksamaal pole korteritel numbreid. Uksekellade kõrval on ainult elanike nimed. Ma ühest küljest saan aru selle kasust, sest kui keegi külla tuleb, siis ta võiks su nime teada, erinevaid korteri numbreid on keerulisem meelde jätta, aga suurtes saja korteriga majades on see ikka täitsa tobe. Nägime Kaie ühika ukse juures ükskord DHL’i tüüpi, kes ajas näpuga uksekellade juures järge ja otsis nimesid. Arvi mõtles alguses tellida oma pangakaardi Kaie aadressile, aga no kuidas sa seda teed, kui postiljon vaatab kirja pealt, et see on Herr Arvi Kassile ja sellist nime ühika ukse peal ei ole. Ja selgeks teha, et saata Herr Arvi Kassi kiri hoopis Frau Kaie Kubjase postkasti on kosmos. Meie enda korteri üürilepingus oli kirjas a’la „teise korruse vasakpoolne korter“, mitte a’la korter nr 2. Me veel ei tea, kas saame oma uksekella juurde panna meie mõlema nimed, loodetavasti jah.

Hmm, tulles tagasi nüüd oma tegemiste juurde, siis pidime otsima uut kohta netis olemiseks. Saksas pole just päris iga nurga peal avalikku WiFit, aga Kaie vihjas meile, et Starbucksis peaks olema ja nii oligi. Niisiis seadsime esmaspäeva hommikul Starbucksi poole, tegime väikesed kohvid ja teed ja muffinid ja istusime netis. Meil tekkis seal uudishimu, et kui suur kohv on suur kohv. Arvi võttis väikese ja see oli sellise korraliku kruusi täis (mitte mingi tilluke 0,2 tops). Ja siis neil on veel keskmine ja suur – kas suur on siis mingi pool liitrit või? Kes joob nii palju kohvi korraga? Igal juhul saime oma asjad aetud ja jõudsime isegi kahte muuseumi – Märkisches Museum (Berliini linnaosade ajaloost) ja Juudi muuseum. Juudi muuseumis olid kõige kõvemad turvanõuded, metalliväravatest tuli läbi tulla. Muuseum ise oli jõhkralt suur ja rääkis põhiliselt inimestest, kes olid siis koonduslaagrid läbi elanud või mitte. Esmaspäeviti on muidu paljud muuseumid kinni, see-eest juudi muuseum on lahti tervelt kümneni õhtul.

Teisipäeva hommikul tegime jälle tiiru Starbucksi, printisime väljamõned vajalikud paprad, pakkisime reisiasjad kokku ja asusime teele Erfurti poole, kus väljus meie lend Türki. 300 km läks üsna ruttu ja valutult. Saksa kiirteed on ikka super. Erfurtis parkisime auto ära, tegime check-in’i ja kõik läks nii nagu pidi. Õhtul jõudsime Antalyasse, sealt võttis meid shuttle peale (mida pidime ootama nii kaua, et arvasime juba, et jäämegi sinna lennujaama ööseks) ja viis hotelli... oeh... siis kõik hakkas... Enne veel mainin, et minu enda kogemus Türgiga pole just eriti rõõmus, aga kuna Arvi õde Annely on siin puhkamas käinud ja rahule jäänud, siis julgeisin Türgit uuesti katsetada. Aga siis... võiks öelda, et reisi juures on kolm head asja – hotelli taga on mäed, mida on ilus vaadata, hotelli ees on meri, kus on tore ujuda ja taevas paistab päike, mille käes on hea lebotada. Peaaegu kõik ülejäänu on pettumus. Esiteks pandi meid kaheks päevaks mitte hotelli vaid hotelli kõrval asuvasse majakestesse, mis on kaugel viie tärni hotellist ja kus polnud sooja vett. Nad oleks meid vist sinna jätnudki, kui me poleks häält tõstnud... siis leiti üks vaba hotellituba küll. See tuba oli juba tunduvalt etem. Sooja veega. Kuigi linad olid rebitud äärtega. Teiseks, hotelli töötajad ei räägi absoluudselt inglise keelt, kusjuures baarmenid, kelnerid ja kohvrite tassijad veel oskavad midagi rääkida, aga receptioni töötajad on täiesti umbkeelsed. No ja püüa sa siis midagi teada saada, et mis siin ümberringi teha saab jms. Hotellis puudub igasugune (arusaadavas keeles) info võimaluste kohta (on näha tenniseväljakuid, aga kust saab reketeid laenutada ja palju see maksab; kas on mingeid ümbruskonnas toimuvaid tuure (nagu mainisin, siis siin on kõrval suured mäed, kuhu otsa peaks gondliga saama) mis toimub õhtuti, kas on mingeid show’sid jms). Kõike seda saaks ju ka muidugi küsida, aga kui keegi sust aru ei saa, siis pole nagu väga mõtet küsida ka... point siis on siin selles, et 90% külastajatest on türklased või venelased ja seda keelt siin osatakse. Inglased ja sakslased vaadaku ise, kuidas endaga hakkama saavad. Pettumuse valmistas ka toiduvalik, mis esiteks oli nädal aega päevast päeva sama ja täiesti maitsestamata... nii et maitseelamust ei saanud kordagi. Lisaks tuli söögi saamiseks pidevalt järjekorras seista ja lauad olid koguaeg kinni. Üks positiivsem söögikord oli a’la carte restos, milles oli võimalik süüa tervelt 3 korda nädalas ?! See pidi olema meie ultra all inclusive paketti sees, aga tuli välja, et tuli siiski tasuda veel 5 euri service’i tasu... no ja kui me lõpuks leidsime neljapäeval kellegi, kelle käest uurida, et mis süsteem nende a’la carte söökidega on, siis selgus, et üks kord oli juba kolmapäeval ära olnud, laupäevasele õnnestus laud reserveerida, esmaspäevasele mitte, sest kohad olid juba täis (36 kohta terve hotelli peale!). Paketi see pidid olema ka importjoogid Bacardi, Martini jms, pakuti ainult mingeid selliseid marke, mida kunagi näinud pole... aga sellest polnud väga hullu, sest ka koahlik rumm läks libedalt alla :P. Nii, mis siis veel kehva oli... ahjaa... hotell polnud päris mere ääres, sinna viis ca 200-meetrine tee, mis isenenesest oli ok... ainult et see rand seal, mis oli hotellile eraldatud oli üliväike, kõik olid nagu silgud reas ja teise hotelli alale ju otseloomulikult minna ei võinud, kuigi seal haigutas tühjus. Naersime Aviga ka seda, et naaberhotelli juures, mis kandis nime Sinema Sun Club, oli hästi mõnus Beach Bar, selline pealt roogudega ja laudade-toolidega, siis meil oli selline nõukaaegne haisev putka, mille ääres polnud laudu-toole ja ega seal poleks tahtnud olla ka. Meie baari kõrval olid duššid, mis roostetasid ja üllatus-üllatus haisesid samamoodi. Aga meri oli hea. Ja hotelli juures olivad basseinid ka mõnusad ja ümbrus kena. Üks vahejuhtum veel. Et me ometi oma puhkust nautida ei saaks. Nimelt ei läinud meil toa uks hästi kinni, st et kui muidu uksed langesid ise kinni ja läksid lukku, siis meie pidime enda oma ise jõuga tõmbama. Üks õhtu, kui tuppa hakkasime tulema, nägin nagu üks tüüp oleks justkui meie toast välja tulnud, kuna koridoris oli hämar, siis ei olnud päris kindel, kas tuli meie toast või kuskilt kõrvalt. See tüüp kõndis meile vastu ja Arvile tundus, et see oli turvamees. Enivei jooksin kohe meie ukse juurde ja vaatasin, et see on lahti. No siis panime kohe tuppa vaatama, et kas kõik asjad on alles. Arvi läpakas oli ilusasti laua peal ja kõik tundus puutumata. Läksime aga ikkagi alla receptionisse uurima, et miks turvamees meie toas käis, hotelli manager võttis välja uksekaartide lugeja ja läksime vaatama, et kelle kaartidega meie toas käidud on ja tuli välja, et ainult me ise. Nii et leppisime lõpuks variandiga, et äkki tõesti jätsime ukse ise kinni tõmbamata ja turvamees ainult piilus, et miks uks lahti oli. Hoidsime oma asju edaspidi hoolikalt seifis. Järgmine päev kui vist hommikusöögilt tulime, oli uks jälle lahti... minibaari oli jooke juurde toodud ja see, kes tõi, jättis ukse kinni panemata. Läksime siis tipa-tapa jälle manageri juurde ja palusime ukse korda teha. Pärastlõunaks oli see mure murtud. Oli aeg järgmiste jaoks :) Tegelt pärast seda väga midagi ei juhtunudki vist... olime ainult nukrad kui esmaspäevasele õhtusöögile kohti ei saanud. Üks asi, millega Türgis arvestama vist peab, aga mis sellegipoolest hommikuti häiris, oli palvetamine. Nimelt kella 5.40 paiku igal hommikul tuli mošeest valjuhääldajatega laulu, ma paar ööd ei kuulnud seda, aga ülejäänud aja ärkasin iga kord selle peale üles. Ahjaa...kui esimesed kaks ööd seal majakestes olime, siis ärkasime kukkede kiremise peale :) Nimelt seal jooksid kuked-kanad ringi. Ja loomadest veel, et hotelli ümber olid kassid, kes ilmusid alati söögiaegadel välja ja neile sai seda maitsetut liha visata, mis me ise süüa ei tahtnud. Hästi elasid need kassid seal. Üks must oli eriti kift, nägi välja nagu väike panter. Heh, üks tore kogemus oleks peaaegu meelest läinud kogu selle negatiivse peale. Käisime teisel päeval türgi „vannis“. See tähendas, et olime alguses 10 minutit tavalises saunas, siis pandi meid hamami peale lamama ja kaks neiut hakkasid meiega tegelema. Kõigepealt loksutasid meid veega üle, kulma ja kuuma vaheldumisi, nii et mind võttis külma ajal täisa kiljuma, mis andis neile indu veel juurde. Tüdrukud olid hästi toredad ja pritsisid seal teineteist ka veega ja üldse olid sellised lõbusad. Igal juhul pärast esimest vee loopimist tuli keha koorimine. Jäime too hetk sinna ruumi Arviga kahekesi ja üks tüdruk hakkas laulma. Sellist puhast Türgi värki. Mulle üldiselt ei lähe selline stiil väga peale, aga ta hääl kõlas seal ruumis nii hästi ja see tõesti oli väga ilus. Pärast koorimist tuli väike loputus, siis kaeti meid üleni paksu seebivahuga ja hakkas pesemine-masseerimine. Sellel ajal tuli veel kolm inglise tädi sisse ja nad pressiti kõik meie vahele ära. Pärast loputust kuivaks ja teed jooma. Tee maitses nagu kuum lahjendamata siirup.

Kokkuvõttes olime puhkuse alguses pidevalt närvis ja vihased ning püüdsime teineteist rahustada, ning reisi lõpus olime lihtsalt närdinud ja kurvad ja püüdsime teineteist lohutada :) Aga päike ja meri olid head. Ja magada sai ka, kui just kuked ei kirenud ja mošeed ei laulnud.

Aga et elus peab valitsema tasakaal, siis pidi pärast reisi midagi head juhtuma. Ja juhtus koguni kaks asja korraga. Esiteks sain tööle ja teiseks kolisime oma korterisse sisse, mis on ülisupermõnus. Kõigepealt siis töökohast. Ettevõtte nimi on Sociomantic Labs. Tegelevad turundusega, sisuliselt sellega, et Sinuni jõuksid just need reklaamid, mis Sind huvitavad. Mina aitan neid seal finantspoolega, aitab rahavoogude juhtimisel ja tasuvusarvutustega. Kuna tegemist on kiiresti kasvava (aga veel väikese ja armsa) ettevõttega, siis tõenäoliselt saan tööd järjest juurde. Töö hakkab pihta alles novembris, kui nad uude kontorisse kolivad ning paar esimest kuud olen seal poole kohaga ja edasi täiskohaga.
Korter on meil ilus ja mõnus. Saame seda üürida kuni veebruari lõpuni, nii et siinkohal kutsungi kõiki üles meile külla tulema! Mul pilte ei õnnestunud siia postituse juurde panna, nii et vaadake selle teise lingi alt.

Tsau!

1. Tagasi Saksamaal :)

Hallo, meine Damen und Herren! Aeg jälle blogi pidama hakata. Viimasest postitusest on möödas hea kolm aastat ja blogitamise keskkond on parajalt muutunud, nii et kui aega saan, siis tuunin oma lehte ka. Tookord sain mõne käest pahandada, et blogi eesti keeles pean, aga kuna seda loevad ka mu vanaemad (tervitused neile), siis jääb see ka edasipidi emakeelseks. Sissekandeid teen nii, kuidas juhtub, eelmisel korral istus mulle pühapäeviti kirjutamine :). Igasugused kommentaarid ja küsimused on oodatud.

Sissejuhatuseks nendele, kes ei tea, mis toimub: nimelt sai Arvi kaheks aastaks taas DAAD stipendiumi ning sai sisse sellisesse kooli nagu Berlin School of Economics and Law, kuhu asub õppima controllingut, kool hakkab 1. oktoobrist, programm kestab kaks aastat, millest kolmanda semestri saab teha veel omakorda kuskil partnerülikoolis (hetkel sihikul mõni USA ülikool). Mina seevastu pole midagi saanud ega kuhugi sisse saanud :), aga elu sakslaste maal mulle varem väga meeldis, nii et otsustasin Arviga kaasa tulla. Lihtne see otsus muidugi ei olnud, kõige rohkem just töökoha tõttu, sest kolleegid ja kliendid on kolme aastaga väga armsaks saanud... aga samas tean, et oleksin Eestisse jäämist kahetsema hakanud.

Nii siis juhtuski, et hakkasime Berliini korterit otsima (neti teel on seda väga keeruline teha), ostsime piletid Tallinn-Helsinki-Rostock liinile (otsustasime Berliini autoga tulla ja Eesti-Läti-Leedu-Poola-ots ei tundunud väga ahvatlev sõita), mille osas tänu Peritile ;), pakkisime asju kokku ja jagasime küla peal oma vara laiali, pidasime maha viimased peod ja hakkasime Saksamaa poole liikuma.

Pakkimine oli muidugi omaette ooper. Uskumatu, kui palju võib inimesel ikka asju olla. Ja jumal tänatud, et on olemas vanematekodud, kus neid ladustada saab :). Ühe autotäie (ühe täiesti täis oleva auto täie) asju viisime Tartusse ja teist sama palju asju pakkisime Berliini kaasa. Ca 6-7 paari jalanõusid viisin Humanasse ka. Korter nägi pärast väljakolimist täitsa nukralt tühi välja. Muideks, viimase mulle teada oleva info kohaselt kolib Marika meie korterisse, nii et PwC ja Ernsti rahva kooviibimised võivad jätkuda ;).

Laeva peale jõudmine oli teine ooper. Esiteks lõpetasime pakkimise esmaspäeva öösel kell 2 (eelnevad 3 ööd olid ka suht magamata), mina läksin teisipäeval juba kella 9-ks hommikul tööle, kella 10-ks viimasele kliendikohtumisele ja kell 12:30 pidime sadamas olema. Ja selle kohtumise ja sadama vahele mahtus veel raha vahetamine, kojusõit ja viimaste asjade auto peale panek, cargost mantli võtmine, Kaupsist läbikäik ja Annely juurde asjade viimine...

Aga saime selle kõigega hakkama ja esimene ots oli siis Tallinn-Helsinki. Laevas oli wifi ning aeg möödus kiiresti. Helsinkis sõitsime ühest sadamast teise (meie uus parim sõber on nüüd TomTom, kellest me ei lahku hetkekski), lõime veits aega surnuks Supermario ja Tank´iga ja läksime Helsinki-Rostock laeva peale. Ütleme nii, et seda laeva ma kujutasin küll natuke teist moodi ette... polnud just päris Tallinn-Stockholmi kruiiseri mõõtu. Ainus meelelahutus kogu reisi jooksul oli päästevesti selgapanemise demonstratsioon. Ja lõunasöök Rootsi lauas koosnes: lihapallid/lõhe, kartulipuder/riis, seljanka, värske salat/koorega salat ja kook. Kusjuures need lihapallid olid täpselt samad, mida Tallinn-Helsinki laeval juba sõime... sellegipoolest venitasime lõunasöögiga 1,5h jälle ära. Helsinki-Rostock ots võtab muideks kokku aega 27h, nii et kui arvuteid poleks kaasas olnud, oleks suht igav hakkand küll. Kokku oli seal täpselt 2 poodi, mis olid mõlemad ca 2h avatud... Esimesel õhtul külastasime Wellness Centerit, mis koosnes saunast, mullivannist ja ühest jalgrattast :). Positiivne oli see, et olime seal puhta kahekesi. Teisel päeval mängisime lauahokit ning meie skoor oli seal ees kuni reisi lõpuni, ehk siis ka see polnud teiste seas väga populaarne. Igal juhul jõudis laev sadamasse õigeaegselt ning asusime Berliini poole teele.

Mina olin roolis... kiirusepiirangut polnud... alguses tundus isegi 130-ga sõitmine jube palju, aga kui juba 150-ga ära harjusin, siis 130-alasse jõudmisel oli kippus jalg ikka rohkem vajutama. Tahaks ausalt öeldes proovida mõne teise autoga ka sõita siin, sest mulle tundub, et meie auto ei taha ikka üldse teel püsida... et kas teistega on ka nii hull. Aga Berliini jõudsime natuke pärast südaööd ning maandusime Arvi klassiõe Kaie pool.

Neljapäeval oli siis plaan igasugu asju linna peal ajada: käisime võtsime autole mingi kleepsu peale, mida Berliinis vaja on, käisime veel mingis ametis, kooli juures, uue korteri juures, sõlmisime korteri lepingu ära, käisime minu võib-olla-tulevase-töökoha juures jm. Korter on vaikse munakivitänava ääres, parkimine tasuta, hind hea ja ruumi kaks korda vähem kui Tallinnas :) Õhtuks olime täitsa väsind, jutustasime veel Kaiega ja keerasime magama.

Reedel oli meil plaan hakata muuseume külastama (neid peaks Berliinis ca 60 olema). Õhtuks oli meil külastatud täpselt 0 muuseumi. Läks päev kuidagi nii ära, et ei jõudnudki (3-päeva muuseumide pileti ostsime ära, nii et alustame siis tuuriga loodetavasti laupäeval). Mõte oli ka klubitama minna, aga mina olen kuidagi väsind ja Arvi vist veel rohkem (magab siin hetkel mu kõrval suu lahti :), nii et ilmselt lükkame ka selle laupäeva peale.

Minul oli aga täna üks hästi tähtis sündmus. Nimelt käisin tööintervjuul. Järgmise nädala lõpuks antakse teada, kas sain või ei, neli kandidaati on veel peale minu valikus... kui valituks osutun, siis räägin täpsemalt. Igal juhul tundub see koht lihtsalt „see õige“ ja ma niiiiiii loodan, et jätsin neile ka hea mulje. Täitsa närvesööv oli tegelt seal olla... pole nii umbes 3 aastat ühelgi sellisel intervjuul käinud. Natuke rahustas muidugi see, et läksin kogemata tund varem kohale (Eesti aja järgi) ja siis lihtsalt jalutasin ümbruskonnas ringi ja kogusin mõtteid. Fingers crossed.

Meil oli algselt muidu mõte, et läheks teeks nädalase road-tripi Saksamaa peal enne kooli algust, aga kuna siin on ilmad suht kohutavad ja Arvil hakkas juba nina kinni jääma, siis mõtlesime ümber, et võtaks hoopis mõne viimase hetke all-inclusive paketi kuskile Türki või Kreekasse ja lihtsalt magaks basseini ääres ja laeks patareisid. On küll nagu puhkus ja värk, aga ikka on närvid püsti... ja road-trip ei ole sellises konditsioonis vist kõige mõistlikum...

Pildimaterjali mul veel väga ei ole, aga kui tekib, siis otsin koha, kuhu seda üles riputada. Tervitused kõigile!