Hallo, meine Damen und Herren! Aeg jälle blogi pidama hakata. Viimasest postitusest on möödas hea kolm aastat ja blogitamise keskkond on parajalt muutunud, nii et kui aega saan, siis tuunin oma lehte ka. Tookord sain mõne käest pahandada, et blogi eesti keeles pean, aga kuna seda loevad ka mu vanaemad (tervitused neile), siis jääb see ka edasipidi emakeelseks. Sissekandeid teen nii, kuidas juhtub, eelmisel korral istus mulle pühapäeviti kirjutamine :). Igasugused kommentaarid ja küsimused on oodatud.
Sissejuhatuseks nendele, kes ei tea, mis toimub: nimelt sai Arvi kaheks aastaks taas DAAD stipendiumi ning sai sisse sellisesse kooli nagu Berlin School of Economics and Law, kuhu asub õppima controllingut, kool hakkab 1. oktoobrist, programm kestab kaks aastat, millest kolmanda semestri saab teha veel omakorda kuskil partnerülikoolis (hetkel sihikul mõni USA ülikool). Mina seevastu pole midagi saanud ega kuhugi sisse saanud :), aga elu sakslaste maal mulle varem väga meeldis, nii et otsustasin Arviga kaasa tulla. Lihtne see otsus muidugi ei olnud, kõige rohkem just töökoha tõttu, sest kolleegid ja kliendid on kolme aastaga väga armsaks saanud... aga samas tean, et oleksin Eestisse jäämist kahetsema hakanud.
Nii siis juhtuski, et hakkasime Berliini korterit otsima (neti teel on seda väga keeruline teha), ostsime piletid Tallinn-Helsinki-Rostock liinile (otsustasime Berliini autoga tulla ja Eesti-Läti-Leedu-Poola-ots ei tundunud väga ahvatlev sõita), mille osas tänu Peritile ;), pakkisime asju kokku ja jagasime küla peal oma vara laiali, pidasime maha viimased peod ja hakkasime Saksamaa poole liikuma.
Pakkimine oli muidugi omaette ooper. Uskumatu, kui palju võib inimesel ikka asju olla. Ja jumal tänatud, et on olemas vanematekodud, kus neid ladustada saab :). Ühe autotäie (ühe täiesti täis oleva auto täie) asju viisime Tartusse ja teist sama palju asju pakkisime Berliini kaasa. Ca 6-7 paari jalanõusid viisin Humanasse ka. Korter nägi pärast väljakolimist täitsa nukralt tühi välja. Muideks, viimase mulle teada oleva info kohaselt kolib Marika meie korterisse, nii et PwC ja Ernsti rahva kooviibimised võivad jätkuda ;).
Laeva peale jõudmine oli teine ooper. Esiteks lõpetasime pakkimise esmaspäeva öösel kell 2 (eelnevad 3 ööd olid ka suht magamata), mina läksin teisipäeval juba kella 9-ks hommikul tööle, kella 10-ks viimasele kliendikohtumisele ja kell 12:30 pidime sadamas olema. Ja selle kohtumise ja sadama vahele mahtus veel raha vahetamine, kojusõit ja viimaste asjade auto peale panek, cargost mantli võtmine, Kaupsist läbikäik ja Annely juurde asjade viimine...
Aga saime selle kõigega hakkama ja esimene ots oli siis Tallinn-Helsinki. Laevas oli wifi ning aeg möödus kiiresti. Helsinkis sõitsime ühest sadamast teise (meie uus parim sõber on nüüd TomTom, kellest me ei lahku hetkekski), lõime veits aega surnuks Supermario ja Tank´iga ja läksime Helsinki-Rostock laeva peale. Ütleme nii, et seda laeva ma kujutasin küll natuke teist moodi ette... polnud just päris Tallinn-Stockholmi kruiiseri mõõtu. Ainus meelelahutus kogu reisi jooksul oli päästevesti selgapanemise demonstratsioon. Ja lõunasöök Rootsi lauas koosnes: lihapallid/lõhe, kartulipuder/riis, seljanka, värske salat/koorega salat ja kook. Kusjuures need lihapallid olid täpselt samad, mida Tallinn-Helsinki laeval juba sõime... sellegipoolest venitasime lõunasöögiga 1,5h jälle ära. Helsinki-Rostock ots võtab muideks kokku aega 27h, nii et kui arvuteid poleks kaasas olnud, oleks suht igav hakkand küll. Kokku oli seal täpselt 2 poodi, mis olid mõlemad ca 2h avatud... Esimesel õhtul külastasime Wellness Centerit, mis koosnes saunast, mullivannist ja ühest jalgrattast :). Positiivne oli see, et olime seal puhta kahekesi. Teisel päeval mängisime lauahokit ning meie skoor oli seal ees kuni reisi lõpuni, ehk siis ka see polnud teiste seas väga populaarne. Igal juhul jõudis laev sadamasse õigeaegselt ning asusime Berliini poole teele.
Mina olin roolis... kiirusepiirangut polnud... alguses tundus isegi 130-ga sõitmine jube palju, aga kui juba 150-ga ära harjusin, siis 130-alasse jõudmisel oli kippus jalg ikka rohkem vajutama. Tahaks ausalt öeldes proovida mõne teise autoga ka sõita siin, sest mulle tundub, et meie auto ei taha ikka üldse teel püsida... et kas teistega on ka nii hull. Aga Berliini jõudsime natuke pärast südaööd ning maandusime Arvi klassiõe Kaie pool.
Neljapäeval oli siis plaan igasugu asju linna peal ajada: käisime võtsime autole mingi kleepsu peale, mida Berliinis vaja on, käisime veel mingis ametis, kooli juures, uue korteri juures, sõlmisime korteri lepingu ära, käisime minu võib-olla-tulevase-töökoha juures jm. Korter on vaikse munakivitänava ääres, parkimine tasuta, hind hea ja ruumi kaks korda vähem kui Tallinnas :) Õhtuks olime täitsa väsind, jutustasime veel Kaiega ja keerasime magama.
Reedel oli meil plaan hakata muuseume külastama (neid peaks Berliinis ca 60 olema). Õhtuks oli meil külastatud täpselt 0 muuseumi. Läks päev kuidagi nii ära, et ei jõudnudki (3-päeva muuseumide pileti ostsime ära, nii et alustame siis tuuriga loodetavasti laupäeval). Mõte oli ka klubitama minna, aga mina olen kuidagi väsind ja Arvi vist veel rohkem (magab siin hetkel mu kõrval suu lahti :), nii et ilmselt lükkame ka selle laupäeva peale.
Minul oli aga täna üks hästi tähtis sündmus. Nimelt käisin tööintervjuul. Järgmise nädala lõpuks antakse teada, kas sain või ei, neli kandidaati on veel peale minu valikus... kui valituks osutun, siis räägin täpsemalt. Igal juhul tundub see koht lihtsalt „see õige“ ja ma niiiiiii loodan, et jätsin neile ka hea mulje. Täitsa närvesööv oli tegelt seal olla... pole nii umbes 3 aastat ühelgi sellisel intervjuul käinud. Natuke rahustas muidugi see, et läksin kogemata tund varem kohale (Eesti aja järgi) ja siis lihtsalt jalutasin ümbruskonnas ringi ja kogusin mõtteid. Fingers crossed.
Meil oli algselt muidu mõte, et läheks teeks nädalase road-tripi Saksamaa peal enne kooli algust, aga kuna siin on ilmad suht kohutavad ja Arvil hakkas juba nina kinni jääma, siis mõtlesime ümber, et võtaks hoopis mõne viimase hetke all-inclusive paketi kuskile Türki või Kreekasse ja lihtsalt magaks basseini ääres ja laeks patareisid. On küll nagu puhkus ja värk, aga ikka on närvid püsti... ja road-trip ei ole sellises konditsioonis vist kõige mõistlikum...
Pildimaterjali mul veel väga ei ole, aga kui tekib, siis otsin koha, kuhu seda üles riputada. Tervitused kõigile!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen