18. Hispaania-reisi ootuses...

Hei-hei!

Teisipäevast reedeni ei ole mul miskit märkimisväärset meeles. Ühtegi rühmatrenni ma ei jõudnud, käisin ainult jõusaalis... jõin tublilt õunamahla ja sõin korralikult, sest ees ootas puhastus... ja mingil õhtul mängisime Arviga golfi ja lauatennnist. Wiiga siis onju. Tegelt mul vist sellepärast pole ka midagi märkimisväärset meeles, et tegin suht palju tööd, seega jõudsin 6-7 paiku koju iga päev ja no mis sa siis ikka enam nii väga teha jõuad. Arvi ostis endale uue fotoka ja katsetab seda nüüd igat pidi plus püüab oma uurimustööd siin kirjutada, mis neile vaheajaks anti. Aa ja muska käest sain kingituseks ühe käevõru ka. Lihtsalt niisama :).

Nädalavahetusest ka midagi väga põnevat kirjutada ei ole – tegime juba neljandat korda läbi maksapuhastuse, kive tuli küll vähem, aga nats ikkagi tuli. Oliiviõli-greibimahla segu maitseb endiselt kohutavalt ja mõrusool ka pole paremaks läinud. Sisustasin aega ka saksa keele õppimise ja supermodellide vaatamisega. Ja laupäeval tegin Wiiga trenni. Seal on üks naljakas mäng, kus pead puusanõksuga lööma enda ümber olevaid palle, mille peal on numbrid – näiteks pead iga kord kokku saama palli peal olevatest numbritest 15. Aga mul läheb selle arvutamisega alati nii kaua aega, et saan skooriks ainult amatööri. Aga hularõnga keerutamisest olen ma päris proff juba ja mõnede lihasharjutuste järel ütleb treener, et „seems like you are no stranger to exercise“. Pühapäeva õhtul käis Arvi klassiõe Ingega saalihokit vaatamas ja söömas. Ja rohkem nagu miskit ei toimunudki.

Esmaspäeva alustasin kerge jõusaalitrenniga, sest pärast nädalavahetuse puhastusprotseduure ei tahtnud keha väga koormata, pärast seda tööle ja siis ühte korterit vaatama, mis oli Alexanderplatzile suht lähedal ja lubas olla kolmetoaline ja väga soodsa hinnaga. Tegelikult tuli välja, et korter oli hoopis kahetoaline, millest meie oleks saanud kasutada ainult ühte, sest teises elab aeg-ajalt üks näitleja, kes Berliinis etendusi tegemas käib. Tuba iseenesest oli suur ja rõduga õhtuse päikese poole, kus oleks ülimõnus õhtuti tšillida olnud. Äraminnes me veel midagi otsustavat neile ei öelnud, seekord oli Arvi pigem poolt ja mina vastu sinnaminemise osas. Rääkisime ja arutasime siis kodus veel ja mõtlesime, et tahaks ikkagi vähemalt kahetoalist. Nii et ütlesime selle variandi ära. Arvi helistas ka ühe teise kuulutuse peale ja saime seda samal õhtul vaatama minna. Seekord oli tõesti tegemist kolmetoalisega, millest üks tuba on küll pisike ja läbikäidav, aga töötoa mõõtmed annab sellegipoolest hästi välja. Majas ja ümbruskonnas just palju valgeid inimesi ei ole :P (türklased, araablased ja muud murkad), aga ega siin Turmstrasselgi on palju türklasi, nii et see meid väga ei häirinudki. Korter ise aga meeldis meile väga. Ja hinna poolest mahtus ka eelarvesse. Olime seal kohapeal tund aega ja ütlesime lõpuks, et tahame seda kindlasti üürida. Nii et pöidlad pihku, et meil see seekord ka õnnestuks.

Teisipäeva hommikul ajasime jalad alla, tegime oma tavalisi hommikusi toimetusi, kui mingi hetk Arvi jope selga tõmbas ja ütles, et läheb posti tooma. Kui ta juba mõnda aega ära oli olnud (tunduvalt kauem, kui posti toomiseks vaja on), siis mulle tuli pähe, et ta läks raudselt hoopis lilli tooma, sest on ju naistepäev. Tühjendasin siis juba ettenägelikult vaasi valentinipäevast sinna jäänud roosist ja jäin teda põnevusega ootama. Ja tuligi tagasi 20 punase tulbi ja koogiga :), nii et pidi hoopis suurema vaasi kapist välja otsima. Kook oli päris korralik, nii et otsustasin selle peale ka korraliku trenni teha. Ja tegin ka. Polegi ammu lihtsalt järjest jooksnud, olen koguaeg mingite teiste masinate peal olnud. Tööl midagi erilist ei toimunud (naistepäevast polnud õrna haisugi), seega pärast paari tundi liikusin tagasi kodu poole. Sõin kiirelt, tegin ennast ilusaks ja palusin Arvil mõne pildi teha lilledega koos. Mõnest pildist sai päris korralik seeria, sest Arvi pidi ju kõikvõimalikke funnktsioone katsetama. Õhtul läksime välja sööma ja jazzi kuulama. Korjasime Helene (kes tuli eestist siia turismimessile) Alexanderplatzilt üles ja hakkasime kohviku poole liikuma. Algselt pidi meiega ka Heleri ühinema, aga ta suutis palavikku jääda. Seega nautisime kolmekesi sööki ja muusikat ja rääkisime, mis vahepeal teinud oleme. Kuigi maksapuhastus oli alles selja taga, siis jõime siiski veini ja südametunnistus võtab veits selle kallal, aga no mis tehtud, see tehtud. Reedel ilmselt ka ilma alkota ei saa, sest lähme Helenega Berliini peale klubitama. Nädalavahetusel võib-olla lähme ise ka sinna messile, pidavat euroopa suurim turismimess olema.

Kolmapäeva hommikul läksime Arviga mingisse kinnisvarafirmasse üürimise jaoks vajalikke pabereid ära viima. Enne käisime ka tiiru korteri juurest läbi, et mis seal seal päevaajal toimub. Ei toimund suurt miskit erilist, vaatasime, et päike paistab ilusasti aknast sisse ja selle üle oli hea meel :). Praegu me ei saa peaaaegu üldse päikest, sest oleme liiga madalal ja teised majad varjavad. Edasi läksin mina tööle ja Arvi koju. Tööl hakkasin lepingute regitrit tegema ja üldse kõiki meie kaustu korda sättima, sest seal on paras puder ja kapsad koos. Ehk siis täitsin sedakorda sekretäri rolli :). Ei tea kas eelmise päeva veinist või korralikumast trennist, aga üldse kuidagi ei olnud tahtmist trenni minna, seega sättisingi sammud pärast tööd kodu, mitte trenni poole.

Neljapäevast miskit erilist ei meenud, nii et sujuvalt edasi järgmisse päeva. Reede õhtul oli siis üle pika aja plaan kluppi minna ja sinna jõuda ka. Kiire soojenduse tegime meie pool – Helene saabus miski kella 9 ajal umbes, jõime paar kokteili ja tõmbasime piipu. Edasi koperdasime ühte baari, kus mu töökaaslane Sarah ja ta kutt Will keerutasid plaate. Baar oli jube suitsune, aga jäime sinna ikkagi natukeseks pidama ja tegime väiksed kokteilid. Kui silmad enam suitsu sees ei kannatanud olla, siis liikusime edasi klubi poole – Adagiosse. Muusika ei olnud just päris nii hea, nagu mõned eelmised peod on olnud, aga tantsisime sellegipoolest non-stop kella neljani (Helene jäi veel kauemaks :P). Tegime poole tee peal veel ühe vegidöneri (ehk ilma lihata döner) ja kobisime koju tuttu.

Laupäeval oli siis kokku lepitud šoppama minek. Ilm oli superilus ja kuna Helene ei võtnud tükk aega telefoni vastu, siis peksin Arvit, et lähme siis juba ees ära sinna šopingutänavale, et las Helene tuleb järgi, kui pildi ette võtab lõpuks (et tahaks juba õue ilusa ilma kätte minna). Alustasin Karstadtist, Arvi läks spordipoodide poole endale ketse otsima. Karstadtist sain endale ripsmetušši ja sattusin ühe ehete soodusmüügi peale, kus kõik ehted olid poole hinnaga ja müüdi sellised erksavärvilisi kividest kokku pandud kaelakeesid peamiselt ja natuke oli käevõrusid-kõrvarõngaid-sõrmuseid ka. Etteruttavalt ütlen, et mul õnnestus päeva jooksul seal kokku käia kolm korda ja ostsin kokku 7 kaelakeed ja ühe käevõru (täiesti kreisi, onju), aga rahakotile see polnudki väga hull, kokku läks alla 50 euri. Läksin mingi hetk Arvile ka appi šoppama ja saime talle paar ägedat T-särki ja siis jõudis ka Helene meie juurde. Käisime ühes teeäärses saksa kohas söömas ja siis mõtlesime minna ühte kangialusesse kohta, kus koos mitu hip-hopi/ketsipoodi, et Arvile ketse otsida. Ühest ägedast T-särgi poest käisime ka läbi, kus Adidasest oli saanud Adidose, Pumast Pudel, lausest Just do it – Just did it ja Nike´i märgi asemel spermatosoid jne. Tulemus oli see, et Arvile me ketse ei saanud, aga Helene sai endale lahedad Puma saapad, mille üle tal väga hea meel oli :). Edasi otsustasime lahku minna ja omapead ringi vaadata. Helene leidis veel endale ühed kärts-sinised saapad, mina sain Orsay´st liivakarva teksad... ja Arvi ostis Karstadtist kõvasti jooksmisvarustust (lippad, särgi, mütsi, kindad, sokid). Kui Helene hotelli ära läks, siis mõtlesime veel, et võiks õhtul kokku saada, aga kui Arviga kell 9 koju jõudsime ja sõime, siis pärast seda me ei suutnud ikka vapsee enam midagi ette võtta peale magamise.

Pühapäeval oli aeg turismimessile minna, kus siis Helene töötas (saime tema kaudu tasuta sisse ka, wohoo). Jõudsime ca kahe ajal sinna, meid kostitati Eesti boksis Aura mahla ja Praline kommidega, küll maitsesid hästi. Istusime-jutustasime natuke aega seal ja siis läksime ringile – mess oli ikka päris suur, nii et tegime paar tundi kõigele ringi peale (kusjuures Ameerika osa jätsime üldse vahele ja paljudest saalidest jalutasime niisama peatumata läbi). Siht oli otsida infot Tai kohta (kuhu tahame järgmise aasta alguses minna), Malaga kohta (kuhu lähme järgmisel nädalal) ja Leipzigi-Dresdeni kohta (kuhu lähme nüüd nädalavahetusel). Missioon õnnestus täiesti, nii et saabusime Eesti boksi tagasi kahe raske kotiga täis brozüüre. Sealt edasi komberdasime oma raskete kottide ja väsind jalgadega kodu poole, et teha üks väike beauty sleep ja siis Helene ja ta kahe sõbranjega välja sööma minna. Sõbrajned olid kolleeg Eva ja üks Saksas Berliinis üles kasvanud tšikk Ulla, kes räägib küll aktsendiga, aga muidu puhast Eesti keelt (täpselt ei mäleta, et kuidas tal see elu-lugu Eestiga seotud oli). Istusime maha ühte India kohta minu töökoha lähedal. Söök oli väga maitsev ja seltskond super, naerda sai palju. Tuli ka välja, et Ulla käib kord nädalas miskis tantsutrennis, nii et kunagi plaanin taga ühineda, et vaadata, millega tegu. Kella 11 paiku jätsime Helenega hüvasti ja kobisime viimase TXL-iga koju.

Esmaspäeval õnnestus meil jälle ühte korterit vaatamas käia. Nimelt nägime ühte ühetoalise kuulutust kohe meie kõrvaltänavas ja mõtlesime, et lähme käime läbi, vaatame, millega tegemist on. Ja päris mõitslik korter – ruumi on palju (kuigi miinus, et ühetoaline), osa mööblit on olemas sees ka juba, valgust on palju, tänavamüra ei kostu ja olgem ausad, ega meile see praegune piirkond suht meeldib ka. Ja kõige lõpuks on ta ca 100 euri odavam, kui see kolmetoaline oleks. Nii et praegu on seis selline, et ütlesime sellele korterile jah, aga meile antakse esmaspäeval teada, et kas saame seda üürida või mitte – teise korteriga on meil praegu lepingu sõlmimiseks kokku lepitud teisipäev ja seda me pole veel igaks juhuks ära öelnud. Nii et kõik on endiselt lahtine...

Mis siis veel nädala jooksul toimunud on... Arvi saatis selle fotoka tagasi ja jõudis juba uue tellida ja sai kätte ka, nii et nüüd klõpsib ja katsetab sellega. Tänaseks (reede õhtuks) on tal oma uurimistöö ka juba suht lõpusirgel, nii et võib rahuliku südamega reisudele minna. Käisime veel ühte koridorimööbli komplekti toomas, mis on siiamaani meil veel autos, tuleb praegu meelde... Mina olen peale töö ja trenni veel tegelenud raamatute lugemisega, vahest oleme õhtuti Wiid mänginud... Kuna mu emal pühapäeval sünnipäev, siis panin talle kaardi ära posti koos väikese kingitusega.... Ja kuna nädal on vihmane ja hall olnud ja Arvi koguaeg oma tööd kirjutanud, siis ega magi pole midagi väga suurt ette võtnud. Meil oli küll plaan eile-täna lõpuks ühe söögikoha vautšer ära kasutada, aga see jääb nüüd ka järgmise nädala algusesse. Vaarikaid ostsime üks päev ja siis ma sõin üle saja aasta jogurtit ka, nii et lõikasin viinamarju ja ja vaarikaid jogurti sisse (tuleb meelde, kui mõnna oli Tartus ema kirsikompoti kirsse jogurtiga süüa, nämm). Neljapäeva õhtul rääkisime Arvi emaga Skype´is juttu... Ja nüüd ma vist lõpetan selle mosaiigi siin :).

Minge vaadake pilte ja järgmine postitus peaks päris põnev olema, sest meil kaks reisu ees – järgmise postituse saan üles ilmselt aprilli alguseks. Musid-kallid!

17. Lord of the Board

Yo-yo!

Üle-eelmine nädal tundub väga kauge ja hägune, aga mõned killud suudan vast ikka kokku koguda. Üks uudis on seoses meie ümberkolimisega – nimelt pole meil siiamaani lepingut tehtud, sest ei suutnud ühist aega leppida. Ja nüüd see praegune üürnik kirjutas Arvile, et ta läks oma mehest lahku ning ei koligi mehe juurde, vaid jääb Berliini ja siia korterisse edasi. Böö. Väike lootuskiir ikkagi on, et ta vist hakkab endale väiksemat korterit otsima ja äkki me ikkagi saaks sinna kolida, aga ta lubas meile mingit infot anda märtsi lõpus alles. Saime oma praeguse üürileandjaga kokkuleppele, et oleme aprilli lõpuni siin, aga mis siis edasi saab, ei tea... See Potsdameri korteri variant oleks ülihea, üldse ei viitsi enam mingit muud varianti otsima hakata.

Nädala alguses hakkas Arvi natsa nohuseks jääma, see läks üle palavikuks, nii et ta ei jõudnudki oma kolmapäevasele vene keele eksamile ja lükkas selle edsasi. Ka seetõttu oli terve nädal selline vähe vaiksem. Ja ma mängisin palju Wiid. Nimelt siis seda Party Game’i. Seal peab mingeid challenge’id tegema ja üks õhtu, kui tegema hakkasin, mängisin vist 4h järjest non-stop. Puhas rõõm. Neljapäeva õhtul käisin Matthiasega jälle seal 10nda korruse Executive Lounge’s. Seal oli mingit ülihead valge šokolaadiga magustoitu. Sõin kaks portsu ära ja pärast süda läikis, nii et vähe polnud. Sain ka „väikese“ hilinemisega oma jõulukingituse kätte – vee- ja kortsutamiskindla Berliini kaardi ja vautšerite raamatu, kus on Berliini pakkumised sees – seda pean hakkama nüüd uurima ja kasutama.

Üks uudis on veel seoses Eesti tulekuga. Kuna Austriasõit (millest räägin allpool) oli päris väsitav, siis mõtlesime, et see 5 päeva peale lükatud Eesti-ots saab ikka täielik õudusunenägu olema, sest peaksime non-stop 20h sõitma ühte ja teist pidi ja saaks kohal olla ainult 3 päeva ja... ja no see oleks selline suht kurnav ettevõtmine. Sellepärast otsustasime, et jätame selle Eesti tuleku praegu ära ja plaanime seda hoopis jaanipäeva kanti. Lisaks ma sain positiivseid uudised 19.06 kohta, mis praegu on veel saladus, aga millal tuleb kindlasti Eestis olla :). Nii et kuskil seal kandis oleme platsis. Ja siis tuleme ikka terveks nädalaks.

Esmaspäeval (21.02) teadsin, et pean maru tegus olema. Reisi jaoks tuli igasuguseid asju kokku pakkida ja varuda ja saatsin Eesti ka kaks sünnipäevakaarti ära ja ajasin muid asju. Hommikul käisin trennis ka, kus treener armu väga ei andnud, nii et mõlemad sääremarjad lõpetasid krambiga :). Ega mul tegelt vist läkski igasuguste asjatamistega terve päev ära. Õhtul rääkis Arvi oma sõbra Andy’ga skype’is juttu, nii et kuulasin natuke seda ka ja... ja nii oligi.

Teisipäeva hommikul tegin kiire tiiru jõusaalis, siis edasi tööle, kus tuli välja, oli päris palju tegemist, aga sain ikkagi kella 1-st minema, sõin kodus ülihelikiirusel makarontse ja siis läksime Annat ja Borissi peale võtma. Ja siis hakkas sõit. Mina olin roolis ca 440 kiltsa alguses ja Arvi viimased 260, siis kui juba pimedaks läks. Kokku läks reisu peale 6,5h koos peatusega, ehk siis edenesime väga edukalt. Peatuses ajal jagasin Arviga kohvi, mis vist polnud kõige parem mõte, sest ma pole enam nii ammu kohvi joonud... Tom juhatas öömaja ka väga hästi kätte, ainult et lõpuks jäi meil valida kahe maja vahel, et kuhu õue siis sisse pöörata. Vaatasin, et ühest majast tuleb keegi välja ja hüüdsin juba, et „Entschuldigung!“, aga siis see keegi tuli lähemale ja see oli Raul :). Nimelt elab ta siis reedeni meie kõrval asuvas külalistemajas. Meie enda majas saime sooja vastuvõtu, seda majandab üks vanaproua, kes pakkus meile kohe šnapsu. Otsustasime veel natuke küla peale jalutama minna, see tehtud, keerasime ära tuttu.

Kolmapäeva hommikul ajasime ennast kell 7 maast lahti. Ei tea kas see oli eelmise päeva kohvist või lihtsalt ärevusest, aga öösel nagu väga magada ei saanud. Hommikusöögiks apelsinimahl ning kukkel vorsti-juustuga ning mäe poole teele. Tuli välja, et olime oma suusad laenutanud hoopis teisest kohast kus Raul. Niisiis saime hommikul veidi ringi sõita. Mäkke läksime kõik koos üles, Raul võttis Arvi õpetamise ette ja Boris Anna. Valisime välja ühe sinise raja (teoorias kõige laugemad), aga seal olid ka mõned järsemad lõigud, nii et mul polnud ka absoluudselt igav ning sain oma pepsi aeg-ajalt maha pandud. Arvi õppis väga ruttu, seevastu Annal ikka üldse ei läinud. Tal oli ikka nii suur hirm peal, et päeva jooksul nad jõudsidki täpselt ühe laskumise kokku teha. Borisist oli täitsa kahju, sest ta ei saanud ju ka siis absoluudselt sõita. Mingi hetk lõuna paiku läksime tolle raja pealt ära, tegime Arvi ja Rauliga lõunasöögipausi ja siis läks Raul oma teed ja me hakkasime Arviga ümberkaudseid mäge proovima. Olime kokku leppinud, et saame 16:30 auto juures uuesti kokku jälle, aga me jäime ca 15 minutit hiljaks, sest ei suutnud leida ühtegi normaalset võimalust allatulemiseks. Eniveis, siis panime kodu poole, tegime kiire söögi ja läksime Rauliga ühte kõrvalkülla saunakompleksi. Päris mõnus koht oli. Kokku oli ca 8 sauna vist, infrapuna ja aurukas olid suht mõttetud, aga kokkuvõttes saime ikkagi tublisti higistada. Pärast saunatamist tulime Westendorfi ühte hotelli netti kasutama. Siin on kogu küla peale avalik Wifi ainult kahes hotellis ja siis maksab ka 30 minutit 1,5 euri. Minul üldse netti vaja polnud ja mul oli väga vässu juba, aga poisid siin häkkisid midagi ja no eks ma siis pidin kannatama.

Neljapäeva hommik oli ka kuidagi uimane. Kas see oli nüüd saunast või millest, aga ka kõik järgnevad hommikud tõestasid, et selles voodis mina normaalselt magada ei saanudki. Ja Arvi ka mitte. Mäe peal oli jälle super-perfektne ilm – päike paistis ja oli väike miinus. Neljapäeval avastasin oma lemmikraja mäe peal ja kui õigesti meeles on, siis panin esimese korraliku käna maha. Asjatundlikumad siis ilmselt teavad, et päeva lõpuks tekivad mäele lumevaalud ja kui parajasti varjus sõidad, siis ei saa midagi aru, et kus on vaal ja kus mitte. Ja nii siis juhtuski, et esimene kant jäi lumme kinni ja kukkusin kõhu peale maha ja kündsin vist lõuaga ka natuke mäge, sest lõug ajab jubedalt nahka praegu. Haiget nagu väga ei saanudki, aga ära ehmatas veidi küll, nii et edasipidi võtsin rahulikumalt. Lihased olid teise päeva lõpuks ikka juba üsna haiged, pikemate laskumiste peal pidi mõnikord seisma jääma, et jalga lõdvestada ja siis sai edasi liikuda. Arvi oli teisel päeval juba nii tubli, et järgi teda väga ootama ei pidanudki. Õhtul käisime kõik viiekesi väljas ühe hotelli restos söömas.

Reedel jälle suht sama stsenaarium, superilm, palju sõitmist, natuke vähem kukkumist, aga rohkem lihasevalu... ja õhtul püüdsime taas välja sööma minna, aga kella 7 ajal olid kõik kohad nii täis, et meil õnnestus saada kõige viimasesse kohta, mis meil tee peal veel variandiks oli. Olime enne seda praktiliselt kogu selle küla läbi käinud. Aga söök see eest oli hea. Laupäev erines eelmistest selle poolest, et otsustasime jälle saunatama minna. Anna-Boriss ei ühinenud, nii et olime kolmekesi. Seekord läksime Kirchbergi ühte saunakeskusesse, mis oli gramm kallim, aga see-eest väga korralik ka. Ja infrapuna saun oli superhea. Higi tuli nagu kraanist. Muideks, siin need ühissaunad on kõik sellised, kus peab paljalt olema. Ja noori nendes saunades arusaadavalt ei ole. Ja naisi ka väga mitte. Nii et ongi ainult vanad tillud :). Mul alguses oli ikka päris veider seal olla, aga mingi aja peale harjusin ära. Ja pärast sauna käisime mäkist kanaburkse võtmas :P.

Pühapäev oli viimane päev mäel. Ja kahjuks sadas lund. Ja soojem oli ka, nii et lumi oli suht jama. Aga ponnistasime sellegipoolest terve päeva mäe peal ära. Nägime ka mitut Eesti seltskonda, kes just alustasid ja sai neile natuke juhised-nõuandeid antud. Ja sain oma teise korralikuma käna ka tehtud. Kuna ülevalpool oli sadu kõvem, siis nähtavus sedavõrd halvem ja jumal seda teab, mille taha (või no ilmselgelt lume taha...) ma kinni jäin, aga maandusin pea peale, sealt edasi õla peale ja siis puusa peale. Need kaks viimast valutavad siiani. Prillid ja müts lendasid peast ja Arvi tõi need mulle tagasi. Prillid olid lund täis ja mõtlesin, et sõidan ilma, et kui tõstukini jõuan, siis puhastan. Aga oi kui vale otsus see oli. Ikka päris-päris valus on silmadel, kui lumi nende sisse tuiskab. Aga päeva veel valusam osa oli ees :(. Kella 5 paiku saime mäelt ära, vahetasime oma ööbimiskohas riided, pakkisime asjad autosse ja hakkasime Berliini poole sõitma. Ma tegin esimese otsa ja dziisas mis ilm! Pime, vihmane, udune – mingi hetk sõitis kogu rodu kiirteel 80-ga, sest nähtavus oli 0. Ma keskendusin ainult ees oleva auto tuledele, sest muud niikuinii ei näinud ja mingi hetk sõitis katus täitsa ära, selline arvutimängu tunne oli, üldse reaalsustaju enam ei olnud ja pea valutas täiega. Ehk siis oli vahetuse tegemise aeg. Poole maa peal lasingi Arvi rooli ja mõtlesin, et lasen nüüd silma kinni, sest tõesti ülihalb oli olla, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest Arvile tikkus ka uni peale ja pidin valves olema, et ikka õigel kursil püsiksime ja püüdsin Arviga suhelda, et ta silm kinni ei vajuks. Nats pärast südaööd jõudsime Berliini, viskasime Anna-Borissi koju ja siis vedasime ennast ka kodu poole. Ja ruttu voodisse.

Esmaspäeval äratust ei pannud, magasime nii kaua, kui torust tuli. Minul tuli vist paeaegu 10-ni, otsustasin trenni mitte minna, sest peavalu oli ikka korralik. Tööle jõudsin pärastlõunal. Ja uudiseid töölt ka, et mu poole kohaga periood kestab veel kauem... kuni suveni. Palka saan küll nats juurde, aga muidugi mitte nii palju, kui ma täiskohaga saaks. Olen selle üle nii kurb kui rõõmus – oleks hea muidugi palju raha saada, sest meil siin igast reisid ja tegemised planeeritud, aga teisest küljest saan aru, et ega mul ei jätku seal tööd täiskohaks ja see poole kohaga käimine on ikka päris chill. Berliinis on ilmad ka nii ilusad, et veedaks hea meelega väljaspool kontorit. Täna (teisipäeval) olid müts ja kindad täielik overkill, salli ainult jätsin veel kaela.

Esmaspäeva õhtul pani Arvi rahuliku muusika mängima, pani meie punase sekslambi põlema, tõstis toa keskele tooli ja.... ja hakkas mulle peamassaazi tegema :). Ta vist nägi, kui vaevatud olekuga ma olin. Ja juba see esimene hetk, kui ta oma käed mulle pea peale pani, oli nii hea, et mu peavalu oli kohe kadunud. Teisipäeval suutsin ennast trenni ka vedada, aga olin ainult lindi peal, sest kuna mul õlg haige, siis ma mingeid raskusi tõsta või niisamagi käsi liigutada praegu väga ei suuda. Tööl kirjutas Iff (mu vanem venna), et ta tuleb Hannoveri IT-messile ja mul süttis see peale kohe tuluke, et siis ta tuleb ju Berliinist mööda ja saaks mulle kodust üht-teist kaasa võtta. Niisiis organiseerisingi ema mulle suveriideid kokku pakkima ja mahlapressi panin ka kaasa. Nii et suvi võib nüüd täiega tulla, mul kleidid ja plätud valmis.

Pildid on ka üleval viimastest tegemistest, minge ja uudistage.

Päikest!!!