17. Lord of the Board

Yo-yo!

Üle-eelmine nädal tundub väga kauge ja hägune, aga mõned killud suudan vast ikka kokku koguda. Üks uudis on seoses meie ümberkolimisega – nimelt pole meil siiamaani lepingut tehtud, sest ei suutnud ühist aega leppida. Ja nüüd see praegune üürnik kirjutas Arvile, et ta läks oma mehest lahku ning ei koligi mehe juurde, vaid jääb Berliini ja siia korterisse edasi. Böö. Väike lootuskiir ikkagi on, et ta vist hakkab endale väiksemat korterit otsima ja äkki me ikkagi saaks sinna kolida, aga ta lubas meile mingit infot anda märtsi lõpus alles. Saime oma praeguse üürileandjaga kokkuleppele, et oleme aprilli lõpuni siin, aga mis siis edasi saab, ei tea... See Potsdameri korteri variant oleks ülihea, üldse ei viitsi enam mingit muud varianti otsima hakata.

Nädala alguses hakkas Arvi natsa nohuseks jääma, see läks üle palavikuks, nii et ta ei jõudnudki oma kolmapäevasele vene keele eksamile ja lükkas selle edsasi. Ka seetõttu oli terve nädal selline vähe vaiksem. Ja ma mängisin palju Wiid. Nimelt siis seda Party Game’i. Seal peab mingeid challenge’id tegema ja üks õhtu, kui tegema hakkasin, mängisin vist 4h järjest non-stop. Puhas rõõm. Neljapäeva õhtul käisin Matthiasega jälle seal 10nda korruse Executive Lounge’s. Seal oli mingit ülihead valge šokolaadiga magustoitu. Sõin kaks portsu ära ja pärast süda läikis, nii et vähe polnud. Sain ka „väikese“ hilinemisega oma jõulukingituse kätte – vee- ja kortsutamiskindla Berliini kaardi ja vautšerite raamatu, kus on Berliini pakkumised sees – seda pean hakkama nüüd uurima ja kasutama.

Üks uudis on veel seoses Eesti tulekuga. Kuna Austriasõit (millest räägin allpool) oli päris väsitav, siis mõtlesime, et see 5 päeva peale lükatud Eesti-ots saab ikka täielik õudusunenägu olema, sest peaksime non-stop 20h sõitma ühte ja teist pidi ja saaks kohal olla ainult 3 päeva ja... ja no see oleks selline suht kurnav ettevõtmine. Sellepärast otsustasime, et jätame selle Eesti tuleku praegu ära ja plaanime seda hoopis jaanipäeva kanti. Lisaks ma sain positiivseid uudised 19.06 kohta, mis praegu on veel saladus, aga millal tuleb kindlasti Eestis olla :). Nii et kuskil seal kandis oleme platsis. Ja siis tuleme ikka terveks nädalaks.

Esmaspäeval (21.02) teadsin, et pean maru tegus olema. Reisi jaoks tuli igasuguseid asju kokku pakkida ja varuda ja saatsin Eesti ka kaks sünnipäevakaarti ära ja ajasin muid asju. Hommikul käisin trennis ka, kus treener armu väga ei andnud, nii et mõlemad sääremarjad lõpetasid krambiga :). Ega mul tegelt vist läkski igasuguste asjatamistega terve päev ära. Õhtul rääkis Arvi oma sõbra Andy’ga skype’is juttu, nii et kuulasin natuke seda ka ja... ja nii oligi.

Teisipäeva hommikul tegin kiire tiiru jõusaalis, siis edasi tööle, kus tuli välja, oli päris palju tegemist, aga sain ikkagi kella 1-st minema, sõin kodus ülihelikiirusel makarontse ja siis läksime Annat ja Borissi peale võtma. Ja siis hakkas sõit. Mina olin roolis ca 440 kiltsa alguses ja Arvi viimased 260, siis kui juba pimedaks läks. Kokku läks reisu peale 6,5h koos peatusega, ehk siis edenesime väga edukalt. Peatuses ajal jagasin Arviga kohvi, mis vist polnud kõige parem mõte, sest ma pole enam nii ammu kohvi joonud... Tom juhatas öömaja ka väga hästi kätte, ainult et lõpuks jäi meil valida kahe maja vahel, et kuhu õue siis sisse pöörata. Vaatasin, et ühest majast tuleb keegi välja ja hüüdsin juba, et „Entschuldigung!“, aga siis see keegi tuli lähemale ja see oli Raul :). Nimelt elab ta siis reedeni meie kõrval asuvas külalistemajas. Meie enda majas saime sooja vastuvõtu, seda majandab üks vanaproua, kes pakkus meile kohe šnapsu. Otsustasime veel natuke küla peale jalutama minna, see tehtud, keerasime ära tuttu.

Kolmapäeva hommikul ajasime ennast kell 7 maast lahti. Ei tea kas see oli eelmise päeva kohvist või lihtsalt ärevusest, aga öösel nagu väga magada ei saanud. Hommikusöögiks apelsinimahl ning kukkel vorsti-juustuga ning mäe poole teele. Tuli välja, et olime oma suusad laenutanud hoopis teisest kohast kus Raul. Niisiis saime hommikul veidi ringi sõita. Mäkke läksime kõik koos üles, Raul võttis Arvi õpetamise ette ja Boris Anna. Valisime välja ühe sinise raja (teoorias kõige laugemad), aga seal olid ka mõned järsemad lõigud, nii et mul polnud ka absoluudselt igav ning sain oma pepsi aeg-ajalt maha pandud. Arvi õppis väga ruttu, seevastu Annal ikka üldse ei läinud. Tal oli ikka nii suur hirm peal, et päeva jooksul nad jõudsidki täpselt ühe laskumise kokku teha. Borisist oli täitsa kahju, sest ta ei saanud ju ka siis absoluudselt sõita. Mingi hetk lõuna paiku läksime tolle raja pealt ära, tegime Arvi ja Rauliga lõunasöögipausi ja siis läks Raul oma teed ja me hakkasime Arviga ümberkaudseid mäge proovima. Olime kokku leppinud, et saame 16:30 auto juures uuesti kokku jälle, aga me jäime ca 15 minutit hiljaks, sest ei suutnud leida ühtegi normaalset võimalust allatulemiseks. Eniveis, siis panime kodu poole, tegime kiire söögi ja läksime Rauliga ühte kõrvalkülla saunakompleksi. Päris mõnus koht oli. Kokku oli ca 8 sauna vist, infrapuna ja aurukas olid suht mõttetud, aga kokkuvõttes saime ikkagi tublisti higistada. Pärast saunatamist tulime Westendorfi ühte hotelli netti kasutama. Siin on kogu küla peale avalik Wifi ainult kahes hotellis ja siis maksab ka 30 minutit 1,5 euri. Minul üldse netti vaja polnud ja mul oli väga vässu juba, aga poisid siin häkkisid midagi ja no eks ma siis pidin kannatama.

Neljapäeva hommik oli ka kuidagi uimane. Kas see oli nüüd saunast või millest, aga ka kõik järgnevad hommikud tõestasid, et selles voodis mina normaalselt magada ei saanudki. Ja Arvi ka mitte. Mäe peal oli jälle super-perfektne ilm – päike paistis ja oli väike miinus. Neljapäeval avastasin oma lemmikraja mäe peal ja kui õigesti meeles on, siis panin esimese korraliku käna maha. Asjatundlikumad siis ilmselt teavad, et päeva lõpuks tekivad mäele lumevaalud ja kui parajasti varjus sõidad, siis ei saa midagi aru, et kus on vaal ja kus mitte. Ja nii siis juhtuski, et esimene kant jäi lumme kinni ja kukkusin kõhu peale maha ja kündsin vist lõuaga ka natuke mäge, sest lõug ajab jubedalt nahka praegu. Haiget nagu väga ei saanudki, aga ära ehmatas veidi küll, nii et edasipidi võtsin rahulikumalt. Lihased olid teise päeva lõpuks ikka juba üsna haiged, pikemate laskumiste peal pidi mõnikord seisma jääma, et jalga lõdvestada ja siis sai edasi liikuda. Arvi oli teisel päeval juba nii tubli, et järgi teda väga ootama ei pidanudki. Õhtul käisime kõik viiekesi väljas ühe hotelli restos söömas.

Reedel jälle suht sama stsenaarium, superilm, palju sõitmist, natuke vähem kukkumist, aga rohkem lihasevalu... ja õhtul püüdsime taas välja sööma minna, aga kella 7 ajal olid kõik kohad nii täis, et meil õnnestus saada kõige viimasesse kohta, mis meil tee peal veel variandiks oli. Olime enne seda praktiliselt kogu selle küla läbi käinud. Aga söök see eest oli hea. Laupäev erines eelmistest selle poolest, et otsustasime jälle saunatama minna. Anna-Boriss ei ühinenud, nii et olime kolmekesi. Seekord läksime Kirchbergi ühte saunakeskusesse, mis oli gramm kallim, aga see-eest väga korralik ka. Ja infrapuna saun oli superhea. Higi tuli nagu kraanist. Muideks, siin need ühissaunad on kõik sellised, kus peab paljalt olema. Ja noori nendes saunades arusaadavalt ei ole. Ja naisi ka väga mitte. Nii et ongi ainult vanad tillud :). Mul alguses oli ikka päris veider seal olla, aga mingi aja peale harjusin ära. Ja pärast sauna käisime mäkist kanaburkse võtmas :P.

Pühapäev oli viimane päev mäel. Ja kahjuks sadas lund. Ja soojem oli ka, nii et lumi oli suht jama. Aga ponnistasime sellegipoolest terve päeva mäe peal ära. Nägime ka mitut Eesti seltskonda, kes just alustasid ja sai neile natuke juhised-nõuandeid antud. Ja sain oma teise korralikuma käna ka tehtud. Kuna ülevalpool oli sadu kõvem, siis nähtavus sedavõrd halvem ja jumal seda teab, mille taha (või no ilmselgelt lume taha...) ma kinni jäin, aga maandusin pea peale, sealt edasi õla peale ja siis puusa peale. Need kaks viimast valutavad siiani. Prillid ja müts lendasid peast ja Arvi tõi need mulle tagasi. Prillid olid lund täis ja mõtlesin, et sõidan ilma, et kui tõstukini jõuan, siis puhastan. Aga oi kui vale otsus see oli. Ikka päris-päris valus on silmadel, kui lumi nende sisse tuiskab. Aga päeva veel valusam osa oli ees :(. Kella 5 paiku saime mäelt ära, vahetasime oma ööbimiskohas riided, pakkisime asjad autosse ja hakkasime Berliini poole sõitma. Ma tegin esimese otsa ja dziisas mis ilm! Pime, vihmane, udune – mingi hetk sõitis kogu rodu kiirteel 80-ga, sest nähtavus oli 0. Ma keskendusin ainult ees oleva auto tuledele, sest muud niikuinii ei näinud ja mingi hetk sõitis katus täitsa ära, selline arvutimängu tunne oli, üldse reaalsustaju enam ei olnud ja pea valutas täiega. Ehk siis oli vahetuse tegemise aeg. Poole maa peal lasingi Arvi rooli ja mõtlesin, et lasen nüüd silma kinni, sest tõesti ülihalb oli olla, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest Arvile tikkus ka uni peale ja pidin valves olema, et ikka õigel kursil püsiksime ja püüdsin Arviga suhelda, et ta silm kinni ei vajuks. Nats pärast südaööd jõudsime Berliini, viskasime Anna-Borissi koju ja siis vedasime ennast ka kodu poole. Ja ruttu voodisse.

Esmaspäeval äratust ei pannud, magasime nii kaua, kui torust tuli. Minul tuli vist paeaegu 10-ni, otsustasin trenni mitte minna, sest peavalu oli ikka korralik. Tööle jõudsin pärastlõunal. Ja uudiseid töölt ka, et mu poole kohaga periood kestab veel kauem... kuni suveni. Palka saan küll nats juurde, aga muidugi mitte nii palju, kui ma täiskohaga saaks. Olen selle üle nii kurb kui rõõmus – oleks hea muidugi palju raha saada, sest meil siin igast reisid ja tegemised planeeritud, aga teisest küljest saan aru, et ega mul ei jätku seal tööd täiskohaks ja see poole kohaga käimine on ikka päris chill. Berliinis on ilmad ka nii ilusad, et veedaks hea meelega väljaspool kontorit. Täna (teisipäeval) olid müts ja kindad täielik overkill, salli ainult jätsin veel kaela.

Esmaspäeva õhtul pani Arvi rahuliku muusika mängima, pani meie punase sekslambi põlema, tõstis toa keskele tooli ja.... ja hakkas mulle peamassaazi tegema :). Ta vist nägi, kui vaevatud olekuga ma olin. Ja juba see esimene hetk, kui ta oma käed mulle pea peale pani, oli nii hea, et mu peavalu oli kohe kadunud. Teisipäeval suutsin ennast trenni ka vedada, aga olin ainult lindi peal, sest kuna mul õlg haige, siis ma mingeid raskusi tõsta või niisamagi käsi liigutada praegu väga ei suuda. Tööl kirjutas Iff (mu vanem venna), et ta tuleb Hannoveri IT-messile ja mul süttis see peale kohe tuluke, et siis ta tuleb ju Berliinist mööda ja saaks mulle kodust üht-teist kaasa võtta. Niisiis organiseerisingi ema mulle suveriideid kokku pakkima ja mahlapressi panin ka kaasa. Nii et suvi võib nüüd täiega tulla, mul kleidid ja plätud valmis.

Pildid on ka üleval viimastest tegemistest, minge ja uudistage.

Päikest!!!