Samstag, 2. April 2011

19. Turistid

Heips! Seekord päris pikk postitus, aga vast ikka jõuate lõpuni ;)


Laupäeva hommik algas kell 7. Tegime kiire hommikupudru ja asusime Leipzigi poole teele. Kuigi ilmaennustus midagi head ei lubanud, oli päike täitsa väljas ja vihmavari jäi kogu nädalavahetuseks autosse. Leipzigis võttis meid siis vastu Arvi endine kolleeg Sergei, kes seal õpib. Kutid tegid kiire tequila-shoti ja asusime vaatamisväärsuste poole teele. Esimene oli väidetavalt suurim mälestusmärk Euroopas – Völkerschlachtdenkmal, mida hakati ehitama pärast seda, kui Napoleon Leipzigi kandis suured lahingud maha oli pidanud, seda ehitati 100 aastat ja sai valmis täpselt enne esimest maailmasõda. Veel nägime uut ja vana raekoda, Bachi muuseumi (ta sealt pärit :), paari kirikut, ühte vana borsi maja ja suurt rongijaama, käisime ka vaatetornis ning lõunasöögi tegime Moritzbastei´s, mis on selline maa-alune värk, mis kuulub ülikoolile ning seda kaevas ka Merkel :). Läksime läbi A&O Hostelist, et uurida, kas ööbimiskohti on (algne plaan oli minna õhtul juba Dresdenisse ja seal ööbida, aga kuna Sergei pidi pühapäeval õppima, siis otsustasime Leipzigisse jääda). Ja kohti oli, aga kuueses toas maksis üks koht 36 euri!? Tuli välja, et linnas on mingi suur mess ja kõik ööbimiskohad välja müüdud. Pidasime siis natuke plaani ja otsustasime, et magame Arviga kahekesi Sergei kitsas voodis ja Sergei magab oma korteri koridoris välisvoodi peal. Et parem ikka, kui 36 euri ööbimise peale panna. Käisime ka Sergei koolimaja tšekkamas – tegemist on päris korraliku õppemaksuga erakooliga ja see erineb Eesti omadest nii mõneski mõttes. Näiteks on kool avatud 24/7 ja sa saad sinna oma võtmega sisse. Loenguruume oli vist 5 tükki, aga see-eest on kõvasti väiksemaid õpperuume, kus me nägime laupäeval päris palju rahvast. Ja õpperuumides on ka välivoodid, nii et kui tahad väikese uinaku teha, siis palun aga. Raamatute ja ajakirjade laenutamine näiteks käib nii, et lähed lattu ja võtad, mida vaja. Ja siis pärast lihtsalt tood tagasi. Kooli taga oli suur park ja jõgi ja tegime seal pika jalutuskäigu. Koogil ja kohvil käisime 500 aastat vanas kohvikus Zum Arabischen Coffe Baum. Õhtul läksime ühe Costa Ricast pärit kursakaaslase poole drinkidele ja pärast seda sinnasamma Moritzbastei´sse peole. Kui seal päeval söömas käisime, siis ei saanudki selle suurusest aru, aga tegelikult oli seal kolme saaliga ööklubi + jäi ruumi ka veel laudadele-pinkidele. Sissepääs ja kokteilid olid odavad, rahvast mõnusalt palju, muss enam-vähem ja keerutasime jalga kella kolmeni. Ei saaks öelda, et me just kõige paremini/mugavamalt maganud oleks, aga kella 9 paiku läks ikkagi uni ära ja kobisime maast lahti, et alustada teed Dresdeni poole. Dresdenis võtsime ette vanalinna, kus on ikka päris ägedad kolossaalsed ehitised.


Pärastlõunal käisime ka kolme lossi vaatamas – nimelt tõuseb seal jõe ühelt kaldalt üles mägi ja seal mäe peal on kõrvuti kolm lossi, kes siis omavahel nagu naabrid. Lossid ise olid ägedad ja vaade nende juurest ülejäänud linna peale ka superhea. Lõpuks mõtlesime, et kas pöörata nüüd ots Berliini poole või siis käia läbi veel ühest kaljumägedega kohast, mis jääb ca 25 km vales suunas. Otsustasime, et kui juba siin oleme, siis käime ikka ära. Meil mingit aadressi ei olnud, nii et panime Tomi lihtsalt kaardilt lähima küla ja lootsime seal abistavaid silte leida. Ja no see küla oli ikka täiesti küla, hobuste ja lammastega, kitsaste mägiste tänavatega ja mitte liiga heade siltidega. Pärast peatut ringitiirutamist parkisime auto kuskile ära ja otsustasimee jala edasi minna. Liikusime mingi matkaraja siltide järgi ja jõudsime välja põllu peale (ees olid mäed näha) – meil olid jalas kingad, seljas mantlid ja kõndisime siis tipa-tapa üle põllu metsa poole. Metsa sees saime aru, et asi on õige – sattusime suurtele kivimürakatele vastu ja kui mööda rada tippu jõudsime oli vaade super. Küll ei näinud me ühte silda, mis mulle brozüüri peal vastu vaatas, aga no mis sellest. Klõpsisime seal üleval korralikult pilte ja kobisime siis alla tagasi ja sõitsime koju Berliini. Kuna Arvil on uus fotokas ja ta viitsib nüüd koguaeg klõpsida, siis saime suure pildimaterjali ka, nii et minge picasawebi vaatama.


Esmaspäeval oli tööl päris palju asjatamist, jõudsime Arviga mõlemad suht hilja (Arvi käis saunas) ja panime kohe edasi sinna restosse, kuhu meil vautšer oli. Sõime mõlemad pastat ja midagi ülierilist ei olnud, aga oli sellegipoolest mõnus väljas istuda vahelduseks. Eriti arvestades, et meil polnud kodus vapsee mitte midagi süüa. Õhtul saime ka teada, et saame sinna korterisse kolida – wohoo! Ja saime ühe pulmakutse ka veel – nüüd meil on kaks pulma järjestikustel päevadel :).


Teisipäeva hommikul töö ja trenn ja pärast seda läksin ühte kingapoodi. Nimelt oli mul üks 10-eurone vautšer ja mõtlesin, et võiks äkki ära kasutada. Leidsingi endale ühed nats tenniste välimusega kingad, 13 euroga :P. Koju jõudes käisin läbi Aldist, et osta lasanjet. Nimelt andis Sergei meile poes vihje, et see lasanje on neil koolis suur hitt – nimelt siis maksab kilo lasanjet 2.99 (ehtne tudengitoit). Ostsin ära, panin pooleks tunniks ahju ja maitses suht normaalselt, Arvile vist päris nii väga ei meeldinud. Õhtul asjatasin nädalavahetuse reisipiltide üleslaadimisega.


Kolmapäeva hommikul läksime korteri üürilepingut sõlmima. Meid võttis vastu korteri omanik, kes oli üks väga-väga veider vanamees, kes koguaeg naeris ja rääkis kõrge häälega. Kui ta mu suure trennikoti üle imestas, siis tegin nalja, et seal on kautsjoniraha sees ja siis ta üritas mult seda ära tirida :P. Ja kui ta mingeid lehti üritas kokku klammerdada, siis tal ei tulnud see üldse välja, sest tal lihtsalt ei olnud jõudu, et suruda. Hale oli vaadata. Aga eniveis, saime lepingu tehtud – kolime siis ümber nurga majja esimesest maist, rent pisut rohkem, aga ruute oluliselt rohkem, nii et majutame kõik külalised ilusasti ära :). Pärast lepingu sõlmimist oli mul plaanis trenn-töö, aga kuna Arvil polnud veel ikka uusi ketse, siis tegime käigu pealt uue plaani, et lähme Alexasse koos vaatama, käime koos lõunal ja ma siis lähen tööle-trenni. Ketsid saime, valged Nike´d, soodsalt. Lisaks leidsime keskuse keldrikorruselt vene kaupade poe Aljoša – seal oli hapukoort, keefiri, vahvlitopsijäätist, kohukesi, pelmeene, halvaad, kalja, sefiiri, hematogeeni – ehk siis kõikvõimalikke asju, mida saksa poodidest ei leia. Mõtlesime, et kui nüüd uue korteri soolaleivaka teeme, siis peab sealt ka nats asju tooma. Pärast väikest šoppamist panin Arvi bussi peale ja läksin ise tööle. Lootsin, et tuleb lühike päev, sest oli tarvis veel pakkida ja tiir korteris käia (et praeguste üürnikega kokku leppida, mis mööbel sisse jääb ja mis mitte). Aga võta näpust, olin tööl 6.15-ni, trenni enam aega minna ei olnudki. Kihutasin koju, tegin ülikiire õhtusöögi ja siis uude korterisse. Pärast seda hakkasin pakkima ja muid asju ajama, nii et läkski päris hilja peale ära.


Neljapäev oli esimene Hispaania-reisu päev. Sõitsime metrooga lennujaama, saime seal kokku Corinnaga ja istusime lennukisse – sõit kestis peaaegu 4h (see Hispaania on ikka kõvasti kaugemal Berliinist kui Eesti). Lennujaamast kobistasime ennast mingi bussi peale ja sõitsime kesklinna. Siis kaart välja ja hosteli poole orienteeruma. Tee peal jõudsime juba palju pilte teha ja söömaski käia. Sellel ajal kui ühes väliskohvikus sõime ja veini jõime, käis kohviku eest läbi vist vähemalt 5 pilli/laulumeest. Üks vanamees isegi tegi flamenkot. Panime asjad hostelisse ära ja läksime linna peale, võtsime ühest poest kaks liitrit veini (2 eurot liiter :P), topsid, kõrpsud ja läksime mere äärde istuma. Mõnusad suured lained, soe, vein... mmm... Mingi hetk tulid randa kaks kutti, suur pall kaasas (selline, millega trenni tehakse), viskasid jalanõud jalast ja hakkasid liiva sisse auku kaevama. Mõtlesime, et mida kuradit nad tegema hakkavad... Siis matsid palli peaaegu üleni ära, ainult nii palju jätsid välja, et see oleks nagu batuut või trampliin ja hakkasid siis selle peal saltosid tegema. Nii et meelelahutus oli ka täiesti olemas lisaks merelainetele. Õhtul poole läksime uuesti linna peale tagasi, otsisime ühe tapase koha, tellisime endale hunniku sööki ja juba kolmanda pudeli veini ja lasime heal maitsta. Suht tüütu on siin, et kui istud väljas baaris, siis käivad neegrid mingeid ehteid ja kellasid koguaeg pakkumas. No nii umbes 20 korda vähemalt selle aja jooksul, kui seal olime. Pärast söömist-joomist jalutasime ära tudule.


Reedet oli plaanis alustada ühe tasuta linnatuuriga, aga giid olevat haigeks jäänud, nii et tegime ise endale tuuri. Alustasime ühe suure katedraaliga, mis oli tõesti-tõesti suur ja sees oli kaks orelit, 12 altarit vist ja eraldi puidust keskmine osa, mis mõeldud preestrite koosolekuteks. Katedraali ehitati 200 aastat – hakati ehitama siis, kui Hispaania Ameerikasse kolooniaid tegi (sealt sai sulli) ja jäeti lõpuni ehitamata (kahest kellatornist tehti ainult üks valmis) siis, kui Ameerikas oli vabadussõda ja sull sinna läks. Edasi läksime kahe lossi varemetesse, mis asusid mäe otsas ja kust avanes äge vaade (Alcazaba ja Castillo de Gibralfaro). Mäe otsa tuli jala kõmpida ja mul ausalt-öeldes lõid jalad suht tuld juba ning palav oli ka. Pärast vaatamisväärsusi võtsime kaks pizzat randa kaasa ja istusime seal nii kaua kuni Marina ja Anna jõudsid lennujaamast ka linna (nad tulid Itaaliast). Viisime nende asjad hosteli ära ja läksime tapaseid sööma. Sealt edasi ühte salsabaari, siis kluppi ja lõpuks koju tuttu. Hästi naljakas on siin see, et linn näeb õhtul hoopis teistsugune välja kui päeval – õhtul kooruvad kõik baarid ja klubid välja, mida päeval üldse tähele ei pane. Ja terve öö on linnas paksult rahvast – kõikidel baaridel on õues ka lauad ja rahvahordid teevad seal drinke. Isegi kui hommikul vara rõdule minna, siis näeb veel noori ringi kakerdamas, väsinud näod peas, alkoholi hais küljes ja meik laiali :).


Laupäeval oli selle tasuta tuuri giid jälle tervise juures, nii et võtsime ennast ka talle sappa. Väga huvitav tuur oli, kuigi olime linna juba päris palju näinud, siis taustalood ja ajalugu oli meil ikkagi teadmata, nii et nüüd saime selles osas ka haritud. Tuuri käigus vaatasime Picasso sünnikohta, Plaza de Merced´i, paari purskkaevu, mälestusmärki, väljakut, kirikut; käisime turul, mere äärses pargis ja üldiselt lihtsalt kuulasime huviga, et mis ta meile rääkis. Linn oli paksult rahvast täis, sest nädalavahetusele langes kaks üritust. Esiteks filmifestival, kuhu pidi ka Banderas tulema (ta on Malagast pärit) – terve linn oli punaseid vaipu täis ja kohe meie hosteli kõrval oli kino, kus ees oli siis staaride vastuvõtt, nii et saime seda rõdult vaadata. Teiseks avati laupäeval üks muuseum/näitus ning kuna esimesel päeval oli sissepääs tasuta, siis järjekord oli nii pikk, et me ei näinudki otsa (ma ei liialda, kui ütlen, et seal järjekorras võis tuhat inimest olla). Pärast tuuri võtsime Arviga dönerid ja läksime randa lebotama. Siis võtsime poest veini ja maasikaid ja isutsime pargis ja kugistasime neid sisse (tüdrukud käisid samal ajal linna vaatamas, sest Anna ja Marina polnud veel mõndasid kohti näinud). Õhtul jõudsime veel Picasso muuseumi, mis oli suht mõttetu. Õhtusöögi tegime hostelis. Ja natuke käisime õhtul veel linna peal Corinnaga ringi ka, aga kuskile baari või peole otseselt ei läinud.


Pühapäeval läksime lennujaama, et sealt auto rentida, saime 117 euroga uhiuue, ainult 12km sõitnud Hyndai kolmeks päevaks (kuna Malaga on suht väike koht, siis otsustasime ka ümberkaudsetes linnades käia). Ning kuna mina oli oma load Saksa jätnud, siis oli Arvi kogu aja autojuht. Lennujaamast võtsime suuna Granadasse, mida mu töökaaslane oli külastada soovitanud. Käisime alguses natuke vanalinna peal ringi ja kella kahest oli meil sissepääs Alhambrasse. Julgen väita, et see on üks kõige ilusamatest kohtadest, mida kunagi näinud olen. Nimelt oli Granada kunagi moslemite käes, kes ehitasid sinna mäe otsa uhked majad ja pargid ning suured müürid; kui kristlased maa tagasi võtsid, siis nad miskipärast ei lammutanud neid ära ja seega ongi kõik tänaseni säilinud ja päevas külastavad kompleksi tuhandeded turistid. Õhtu poole tegime linnas õhtusöögi ja läksime seda sama Alhambrat vaatama kõrvaloleva mäe kiriku platsile. Tee sinna üles oli autoga päris hull mööda kitsaid kurvilisi tänavaid, aga vaade oli super. Sealt tagasi Malagasse ja suht kohe tuttu.


Esmaspäeva hommikut alustasime turulkäiguga – ostsime kasti maasikaid, banaane ja muud head-paremat, et kuskil mere ääres piknikku teha. Sõitsime mööda rannikut esmalt Marbellasse. Jalutasime promenaadil ja päevitasime. Ilm oli ülisoe ja mõnna. Pärast paari tundi Marbellat sõitsime veel edasi lõuna poole, tegime ka tee ääres oma piknikupeatuse ära ja võtsime suuna Gibraltari poole. Gibraltariga läks aga natuke õnnetult. Nimelt me ei olnud üldse ette valmistunud, et millal seal mingid asjad lahti on jne. Sinna sõites lugesin Corinna reisiraamatust (travel guid´ist), et viimane tõstuk sinna mäe otsa läheb enne, kui me sinna jõuame. Mõtlesime, et äkki siis saab jalgsi või autoga ka ikkagi kuskile sinna ülespoole. Panime Anna ja Marina maha La Lineas (see on just enne Gibraltarit), sest nemad niikuinii ei saa sinna minna (kuna nad on Venemaalt ja Valgevenest, siis neil on tarvis viisat Gibraltarile) ja hakkasime ise Gibraltari piiri poole sõitma. Jõudsime üsna kiirelt reaalsusesse, et täna me sinna üles ikkagi mindud ei saa – piiri peal oli pikk järjekord ja nägime ka seda mäge lähemalt, et sealt autoga küll kuskile üles ei saa ja jalgsi oleks see ka päris pikk ettevõtmine. Helistasime tšikkidele, et me ikkagi täna ei saa sinna mindud, korjasime nad peale ja võtsime suuna Tarifale, kus meil oli ööbimine. Meil oli mõte, et äkki tuleks siis järgmise päeva hommikul vara kohe uuesti Gibraltarile, sest see oli ainult mingi 45-mintsane ots, aga siis hakkas draama pihta, sest Anna ja Marina ei tahtnud absoluudselt enam sinna tagasi minna ja nad polnud ka sellega nõus, et siis Tarifal meid oodata. Ja no draama-draama. Arvi oli jumala vihane ja ma ikka püüdsin mingit lahendust välja mõelda.


Eniveis tegime tee peal ühe vaateplatvormi juures peatuse, kus oli hea vaade Maroko mägedele ja olimegi varsti Tarifal. Viisime asjad hostelisse, käisime poest süüa-juua toomas, võtsime ühest Kebabist dönerid ja läksime ookeani äärde päikeseloojangut vaatama. Ilus oli. Tarifat tuntakse kui surfarite linna, sest lained on seal korralikud ja rannajoon pikk. Ja terve linn oli täis ekstreemspordi poode. Me Arviga jäime mingi hetk kahekesi randa, jõime Malibud ja nautisime merelaineid. Hosteli tagasi jõudes tegin netis uurimust, et mis seal Gibraltaris siis täpselt on ja kui pikad meil need vahemaad täpselt on, et siis äkki saaks ikka mingi plaani kokku pandud. Lõpuks oli plaan selline, et otsustasime Gibraltari seekohrd vahele jätta ja hommikul kohe põhja poole edasi sõita. Arvi väga õnnelik just polnud, aga mõtlesime, et siia võiks suve lõpus näiteks vabalt uuesti tulla ja siis saame oma Gibraltari tehtud ja oleme nõrkemiseni rannas ja ei külasta ühtegi kirikut ega muuseumi.


Teisipäeva hommikul kell 9 saime hosteli köögis kokku hommikusöögiks ja siis tegime veel ühe kiire tiiru ookeani äärde. Ilm oli päris pilves ja tuuline, nii et ega Gibraltarist polekski vist midagi välja tulnud. Siis hakkasime Cadizi poole sõitma, tee ääres tegime ainult ühe peatuse ühe liivapaljandi juures. Cadizi jõudes oli ilm küll veel tuuline, aga täiesti päikeseline. Parkisime auto ära ja võtsime turistikast kaardid. Käisime tüdrukutest eraldi ringi – meid linnatuur nii väga ei huvitanud, seega võtsime ette ühe tuuri, mis läks mereäärt mööda. Ja väga ilus oli – seal oli pikk promenaad ja ühes kohas oli hästi äge park ka ning mingi hetk jõudsime rannani välja. Kuna oli juba lõunaaeg, siis sõime rannakohvikus kala (polnud just kõige suurem maitseelamus) ja siis viskasime siruli päikest nautima. Ja päike võttis korralikult. Teised ühinesid ka meiega mingi hetk ja Arvi ja Corinna käisid ujumas. Tšikid läksid ka ära sööma, me veel nats lebotasime, siis käisime vanalinnas ka paar kohta läbi ja oligi aeg auto peale minna, et Sevilla poole sõita. Ah jah, enne veel pöörasime sisse ühte randa Cadizis, mis oli kilomeetreid pikk ja kus olid suured lained. Arvi käis veelkord ujumas. Äge oli vaadata, kuidas ta oli nagu väike laps seal lainetes – mängis rõõmsalt ja üldse ei hakanud külm :P.


Sevillasse jõudes hakkas päike juba ära kukkuma – käisime kiiresti läbi kaks kohta: Plaza de Espana ja Sevilla katedraali. Esimene neist oli päris äge suur ilus ehitis, kus praegu on sees linnavalitsus ja muud administratiivsed asutused, ehitatud 1929. Katedraal oli nagu katedraal ikka. Edasi liikusime ühte baari flamenko show´d vaatama. Show koosnes neljast inimesest – üks kutt mängis ülihästi kitarri, üks kutt laulis nii, nagu tal oleks väga-väga valus, üks korpulentne tädi tantsis väga võimsalt flamenkot ja üks kena neiu lihtsalt plaksutas rütmi kaasa. Etendus kestis 25 mintsa ja oli kindlasti vaatamist väärt. Ja siis natuke enne keskööd saime lõpuks õhtusöögile mindud. Tellisime erinevaid tapaseid ja olime Arviga ühel meelel, et see oli siiani parim söök, mida reisi jooksul olime saanud. Siis orienteerusime mööda kitsaid tänavaid tagasi auto juurde ja hakkasime tagasi Malaga poole sõitma, et jõuda hommikusele lennukile. Sõit läks üllatavalt sujuvalt, väga ei tulnudki und peale, mängisime sõnade äraarvamismängu ja lobisisime niisama. Autot äraandes vaatasime, et sõitsime kokku maha 950 km ja kütust kulus 50 liitrit, ehk kokkuvõttes väga soodus värk oli meil see auto võtmise mõte – diisel maksab Hispaanias vähem ka kui Saksas, nii et sellise autotripi võib teinekordki ette võtta.


Reisi kokkuvõtteks võib öelda, et väga tore oli. Ilmad olid tunduvalt paremad, kui üldse loota oskasin (ei arvanud, et päevitamis-soe ilm on), nägi palju ilusat ja meri ja ookean olid võimsad. Arvi uue fotokaga sai ka päris palju nalja (seal on fish-eye ehk siis kalasilma effekt) ja kokku tegime üle 1500 pildi. Ainult et edaspidi peaks reisikaaslasteks võtma vähe aktiivsemad inimesed, kelle pole viisaprobleeme. Marina oli nats haige ka, nii et arusaadav, et ta ei jõudnudki väga ringi trallida. Aga jah. Ma usun, et kuskil augustis uuesti tagasi minna oleks päris mõnna. Ja siis ainult randa :).


Kolmapäev kuni reede olid suht rutiinsed-igavad. Kolmapäeva hommikul kell 6.55 läks lennuk Malagast Berliini. Panin lennukis tropid kõrva ja keerasin saunalina pea alla ja täiesti uskumatu, aga ei mäleta ei õhkutõusu ega maandumist – magasin nii sügavalt. Sõit kestis 3,5h, mahatulles jätsime tšikkidega hüvasti ja läksime metroo peale. Kuna metrooni oli veits aega, siis Arvi jooksis kuskile ja tõi meile dönerit hommikusöögiks :). Metrooga sõitis Arvi otse koju ja mina otse tööle. Väga hull ei olnudki tööl arvestades, et olin ainult 3,5h maganud. Tööl läks suurusjärk 5h, kojujõudes tegin kohe alustuseks ühe kahetunnise uinaku, siis ajas Arvi mind üles, et on õhtusöögi aeg; sõin ära, mudisin veidi reisipilte ja keerasin uuesti magama. Neljapäeval läks tööl kiirelt, sealt trenni, kodus jälle väike uinak ja siis tassisime lõpuks oma kokkuostetud mööbli kelrisse ära, nii et nüüd on mõnusalt ruumi jälle toas. Reede hommikul läksime Arviga koos bussi peale, mina läksin trenni ja tema DAAD kokkusaamisele Dresdenis. Lootsin, et tuleb lühike tööpäev, et saan ruttu koju koristama, blogi kirjutama ja jõuab pildid ka üles panna, aga võta näpust, lahkusin töölt alles 20:30. Koju jõudes oli toss nii väljas, et võtsin poest jäätist ja vaatasin kuni magamaminekuni modelle :P.


Nüüd siis on laupäev. Hommikul koristasin tiba, siis võtsin poest maasikaid ja saiakesi ja sain kokku Kaie ja Triinuga (üks Eesti tšikk, kes siin ülikoolis ja praktikal on), et teha üks väike piknik. Läksime Görlitzer parki, kus oli päris palju rahvast. Kraade oli ilmselt nii palju, kui lubatud oli (20), aga kuna päike oli pilve taga, siis väga soe ikka ei olnud. Kojutulles tuli päike ka välja, siis oli ikka päris palav teksade-pusaga olla. Puud hakkavad ka juba roheliseks minema, nii et hakkab looma :). Õhtul lähme vist veel Kaiega välja, homme pidi ta meile Wiid mängima tulema ja... ja pildid ma püüan ka täna üles saada, loodan, et jõuan. Tšau-tšau!

Keine Kommentare: