22. Vaba kui lind

Hei-hei! Vaatasin, et tegin viimase postituse 10. mail... ja sealt maalt kuni eksamini nagu väga midagi muud ei toimunudki kui töö-trenn-õppimine. Vaatasin oma „õppimispäevikust“, et kokku läks eksamiks õppimise peale 115h (Arvil kaks korda nii palju), ma pole elu sees ühelegi kooli eksamile nii palju aega alla pannud. Aga tegelikult paar asja ikka toimus ka enne eksameid.

Üks näiteks oli pidu, ühe investeerimisfirma (seesama, kes meisse investeerima peaks) bossu pidu miskit fääncis baaris. Lõin siis ennast parajalt üles ja läksin peole ja seal olid meie omadest veel Tom, Lars, Lothar ja Sarah. Tom ei tundnud mind meigiga õieti äragi (mul on endiselt kombeks tööl meigita käia) :P. Aga jah, pidu ise oli suht mõttetu selles mõttes, et me (mina ja Sarah) ei teadnud absoluudselt mitte kedagi, ja ega Tom ja Larski hoidsid suht meie juurde ja tšättisime niisama, Lothar ainult networkis kõvasti kõigiga. Tubli müügijuht on meil ikka.

Üks teine asi oli, et saime endale teleka (mida siiamaani kordagi käima pole pannud :P). Kuna meil flat screeni jaoks raha pole otseloomulikult, siis ostsime suure kolaka ja džiisas kui raske seda tassida oli. Tegime iga korruse peal peatuse, sest mul tahtsid käed küljest kukkuda. Arvi muidugi ikka ei saa aru, et kui ma koguaeg seal jõusaalis käin, siis kuidas mul kätes ikka veel jõudu ei ole, aga no see ei ole ka normaalne, et ta minu muskleid endaga omadega võrdleb. Trennist on mul muidu nii kõriauguni kui olla saab. Kuna ma enam hommikustesse trennidesse töö pärast ei jõua, aga õhtuseid ka ei viitsi ära oodata, siis käin pärastlõunati; aga siis pole ühtegi rühmatrenni ja niisama jõusaalis olla on uhh kui nüri. Ootan juba juunit, et mul leping läbi saaks ja oleksin sellest spordiklubi orjusest vaba. Õnneks on sinna ainult paar päeva veel.

21. mail, laupäeval oli Arvi sünnipäev. Ärkasime kell 7 hommikul nagu tavaliselt (kogu selle õppimise asja oleme nädalavahetustel ka 7 ärganud), jooksin kiirelt Bäckereri’sse Arvile kooki tooma. Esimene väike kingitus minu poolt oli 4x tangotrenni :), õige kingituse järgi peame veel koos poodi minema (sest et me kumbki ei tea veel, mis see olla võiks).

Tööl on viimasel ajal maru palju tegemist olnud. Olen tunduvalt rohkem kui poole koha eest tööd teinud, aga õnneks sain Tomiga kokkuleppele, et saan need kaks eksami-päeva ületundide arvelt võtta, mitte ei pea puhkust kasutama. Minu uus hobi on EUR/USD vahetuskursi jälgimine :). Nimelt maksame me paarile oma „hankijale“ USD’ides ja kuna kurss on viimasel ajal palju muutunud (meile kahjulikus suunas), siis ma koguaeg jälgin uudiseid, et mis toimub ja püüan arvete maksmist kuskile poole sättida. Aga no olgem ausad, ega absoluudselt pole võimalik mingeid muutuseid ennustada, nii et jah... Tegime pangaga miski hedge’imise lepingu ka, aga kuna seal peab 10-15% deponeerima forward lepingute puhul ja meil raha vähe, siis me vist isegi ei saa seda varianti mingit aega veel kasutada. See investeering võiks ikka juba rutem tulla.

Esmaspäev, 23. mai oli siis see päev, kui pidime eksamikeskuse poole sõitma hakkama (ainus koht, kus saksas eskamiseid teha saab on inglise sõjaväe baas Möchengladbachis (kuskil väga kaugel Lääne-Saksamaal), mis asub Berliinist 600 km kaugusel). Olin lõunani tööl, siis kiirelt koju, lõunasöök ja autosse ja teele. Olin kogu tee ise roolis, sest Arvi kordas oma teisipäevaseks eksamiks (minul siis eksamit polnud). Olime juba mingi hetk rõõmsad, et jõuame kella 8-ks hotelli, aga siis jäime ummikusse, kus istusime üle tunni aja. Lihtsalt ühe koha peal. Ilmselt oli mingi õnnetus, aga kui rodu ükskord liikuma hakkas, siis ei olnud kuskil mingit märki sellest, et oleks õnnetus toimunud või midagi. See teede võrk ja liiklus on Saksamaal ikka täiesti jõhkralt suur. Arvi ka imestas, et kuidas Saksas on nii suur teede võrk ja Eestis ei suudeta ühte 200-kilomeetrist lõiku neljarealist teed valmis ehitada. Lõpuks jõudsime 21.30 hotelli, oli selline väike armas pereettevõte. Keerasime kohe tuttu, sest 7h autos istuda on suht väsitav.

Hommikul tegime kiire söögi (kuna ma endiselt vegan dieedi peal, siis minu hommikusöök oli ainult kukkel moosiga) ja sõidutasin Arvi eksamit tegema. See sõjaväe baas oli nagu mingi omaette väike linnake, sissesõites kontrolliti passe ja... ja no viskasin siis Arvi maha ja läksin ise tagasi hotelli õppima. Lõunast korjasin ta jälle peale, kuulsin, et eksam läks normaalselt, aga et päris mitu küsimust olid lihtsalt sellised laia silmaringi küsimused (ehk siis õpiku teadmistega mitte just eriti seotud) ning et need kaks kõige suuremat küsimust olid marketingi/brändingu ja HRM’i kohta, mis muidugi on Management Accountanti põhitöö onju :P. Arvi ütles, et pidi nii palju ja nii kiiresti kirjutama, et tal nüüd käsi valutab ja pea veel rohkem. Läksime sööki otsima, leidsime mingi resto, kus tellisin spagetid pesto ja parmesaniga (mõtlesin, et selle neerupuhastusega olen enam-vähem ühel pool juba, et väike parmesan äkki ei tee hullu, aga sain siiski päris korraliku kõhuvalu endale). Siis käisime poes, Arvi ostis väikese Jägermeister’i närvide rahustamiseks ja võtsime veel üht-teist, et ei peaks õhtul kuskile välja sööma minema.

Hotelli jõudes oli mõnus pärastlõuna kooma peal, nii et keerasime õppimise asemel hoopis magama :P. Ja no ega oli juba õpitud ka omajagu. Õhtu poole siiski võtsime konspektid jälle uuesti kätte ja läksime õue jalutama. Jalutamise käigus rääkisime kõik teooriad-valemid läbi; päris hea on niimoodi kahekesi õppida. Meil kohe lähedal oli ameerika jalgpalli staadion, kus mingi kutid tegid trenni ka. Nats naljakas nägi see seltskond muidu välja, enamus olid suht trullakad :). Treener lasi neil ühest staadioni otsas teise joosta. Õhtul tuli uni suht lihtsalt, ka hommikul polnud nagu õiget närvi sees. Ja ega väga ei tulnud seda närvi ka eksami ajal sisse. Et siis eksam nägi välja nii, et 20 minutit oli alguses lugemiseks – selle ajal võiks ülesannete lehe peale joonistada-kirjutada, aga vastuste vihikusse ei võinud midagi teha ja siis oli 3h lahendamiseks. Vaatasin alguses siis kiirelt üle, et mis sorti ülesanded on, siis brainstormisin kõikide teooriaküsimuste juurde märksõnad ära ja siis hakkasin otsast esimest osa lahendama (lühikesed valikvastustega küsimused-ülesanded). Mingi hetk siis pärast seda 20 minutit anti roheline tuli, et võib kirjutama hakata. Võtsin kõik järjest ette ja ei jälginud väga, et kuidas ajas olen, lihtsalt tulistasin järjest. Enne viimast ülesannet vaatasin, et mul on veel 1:15 aega, et jõuab ilusasti (norm aeg oleks ühe ülesande kohta vist 45 minutit). Siis kuulsin, et Arvi ütles p...i, naersin ja mõtlesin, et raudselt leidis mingi arvutusvea üles või luges teksti lohakalt ja jättis midagi välja. Igal juhul läks viimane ülesanne ka normilt ja siis oli veel 15 mintsa aega, et esimesed küsimused üle käia ja täiendasin nats mõningaid vastuseid ka. Kui eksami ruumist välja läksime, siis esimene asi, mida Arvi ütles, oli, et sellest eksamist kukub ta küll läbi. Et tal viimasest ülesandes tuli NPV negatiivne ja ta hakkas viga otsima ja ei leidnudki seda üles ja siis tal selle tõttu jäid ka mingid järgmised asjad arvutamata (IRR ja payback). Ja kuna ta võttis kahest pikast ülesandest just selle esimesena ette, siis tal jäi teise jaoks väga vähe aega ja ta ei jõudnud toda ka valmis. Ma siis püüdsin pilti ette saada, et mida ja kui palju ta ikka valmis jõudis ja arvutasin, et 50% punktidest ikka peaks täis saama ja püüdsin teda rahustada. Vist õnnestus ka. Aga pettunud oli ta ikkagi, et tal nii kehvasti läks sellega...

Igal juhul siis viis tee meid edasi Wuppertali, sest olime lubanud kella 16-ks külla minna. Jõudsime Wuppi umbes kella 2-ks, käisime ühes hiinakas söömas (mul õnnestus väga maitsev mango-kookose-karri roog saada, mis tõenäoliselt oli isegi vegan, igal juhul kõhuvalu ma ei saanud). Õues oli väga-väga soe, jalutasime pärast söömist nats linna peal ringi ka, mulle jäi üks pood silma, kus kõigepealt olid päikeseprillid, läksin siis neid vaatama ja nägin, et edasi tulevad ägedad kotid. Ja siis tabasmind armastus esimesest silmapilgust :) – väike valge kott kollase-lilla lillega. Arvi tuli mind juba otsima, et hakkame minema, aga no siis nägin suvekleitide rivi ja ei saanud vaatamata jätta, et mis seal on. Ja kiiruga noppisin paar tükki välja, Arvi tuli ka kabiini kaasa otsustamise protsessi kiirendama. Üks ei läinud selgagi, nii et sellega oli asi otsustatud, aga teine läks ja oli väga nummi ja selle võtsin ära ka :) Selline valge põhjaga, rohelise-lillaga lilled peal; panen kindlasti ühte pulma selle selga.

Panime jooksuga auto poole, möödaminnes võtsime poest külakostiks veel šokolaadikomme ja maasikaid kaasa. Jäime hea 20 mintsa hiljaks, aga no polnud vast hullu. Ah jah, et külla läksime me Brigittele. Nimelt siis tema mees oli see mustpeade liige, kes korraldas Eesti tudengeid Saksamaale praktikale ja üks nendest tudengitest 3 aastat tagasi oli Arvi, kes siis Wuppertalis praktikal oli. Igal juhul mees suri juba aasta tagasi äkki, aga kuna me juba tookord nendega ikkagi läbi käisime (ja mina käisin ka korra külas neil), siis on Arvi taga ühendus hoidnud. Nüüd siis on Brigitte mehe töö üle võtnud ja tegeleb ise tudengitega. Ja üldse on ta maru tore naisterahvas, hästi intelligentne ja hea vestluskaaslane :). Muidu sujust kõik superhästi, välja arvatud see, et ta oli meile jogurtikooki teinud... ja no ma ei tahtnud seletama hakata, et ma piimatooteid nagu ei tarbi ja... ja no olgem ausad, ega kook nägi hea välja ka :), nii et kokkuvõttes lasin sellel hea maitsta. Ja siis mingi hetk tunnen, et pea hakkab täiega ringi käima ja süda on oi kui paha. Mõtlesin omaette, et Margit, palun ära minesta ära ja palun ära jookse vetsu oksendama ka, ela kuidagi üle see värk. Ja läks ikka mingi 15 mintsa enne kui see hull tunne üle läks, aga kõhuvalu olin ma endale terveks õhtuks garanteerinud...

Oeh. Ei teagi siis nüüd, kas nüüd siis peakski vegan dieedi peale jääma või... kehale teeb see muidugi head, aga elu teeb keeruliseks. Ilma lihata saan ma ilusasti hakkama, vegetarian toitu on igalt poolt võimalik saada, aga see vegan variant (ilma piimatoodeteta ka) on palju keerulisem. Mõtlesin, et teen ikkagi selle teekuuri lõpuni ja püüan enam-vähem ennast vegan dieedi peal ka hoida.

Lahkusime Brigitte juurest umbes 7 paiku ja ees ootas 500 km kojusõitu. Olin jälle terve tee roolis, sest Arvi õppis kõrvalistmel järgmise päeva kooli strateegilise juhtimise eksamiks. Mingi hetk sõitis meie ette tolli auto sildiga „folgen“. Mul polnud õrna aimugi, et mis see tähendab, aga siis Arvi ütles, et sõida sellele järgi. Viidi meid siis parklasse ja 3 tollimeest tuli autost välja. Kontrollisid dokumente, palusid meil autost välja tulla, tõmbasid kindad kätte ja hakkasid autot läbi otsima. Vaatasime Arviga rahulikult kõrvalt pealt, sest no mis meil ikka muud teha, saigi natuke sirutada... ja mingeid salasigarette ega narkootikume meil autos ka otseloomulikult pole, nii et polnud karta ka midagi. Hehe, pealegi mis kurjategijatel oleks auto täis juhtimisarvestuse ja strateegilise juhtimise konspekte :). Kutid lõpetasid ja tänasid ja sõitsime edasi. Peale väikese ummiku midagi muud põnevat tee peal rohkem ei juhtunud. Pärast keskööd olime kodus.

Neljapäeva hommikul vara läksin tööle. Enesetunne oli väga OK arvestades, et olin ainult 6h maganud ja eelmisel päeval pikalt roolis olnud. Tööl tuli välja, et meie andmebaasil on mingi kala sees ja ma ei saanudki oma reportingut teha. Tegelesin siis muude asjadega ja kella 12-ks läksin tagasi koju. Nimelt siis pidi 12-16 vahel tulema tehnik Alice’ist, et meile nett uuesti sisse panna (eriti täpselt tehtud graafik onju – tööpäeval peab keegi 4h kodus passima ja tehnikut ootama). Mõtlesin, et kuna ma midagi muud niikuinii tegema ei pea, siis oleks kõige targem oodata seda kutti magades :). Aga ei tulnud mingit tehnikut, vaid hoopis Arvi jõudis kell 14:30 eksamilt koju. Kobisin siis voodist välja ja läksin tagasi tööle. Tehnik olevat jõudnud täpselt siis, kui ma majast välja sain. Lootsin, et tööl läheb kiirelt aga no kohe kuidagi ei läinud. Olin lubanud Matthiasega kokku saada ja ta ütles, et saab juba kell 5 vabaks, aga iroonia-iroonia, minul läks kella 7-ni (tavaliselt ootan mina tema järgi). Olin maru näljane, tegime Arkadeni keskuses kiirelt ühed nuudlid ja ilmselt seetõttu, et jutt väga ei jooksnud tegi Matthias ettepaneku, et läheks kinno. Mõeldud-tehtud, läksime vaatama Hannat, päris äge film oli, soovitan. Pärast kino oligi aeg juba koju tuttu minna.

Reede hommikul jõudis väsimus lõpuks järgi. Vedasin ennast pärast tööd ikkagi jõusaali ka ja... ja kojujõudes oli aega täpselt nii palju, et kiirelt süüa ja juuksed ära kuivatada ja siis pidime minema Potsdamerile, kus saime kokku Arvi kursakatega, et kinno minna piraatide neljandat osa vaatama. Nii kallist kinopiletit pole ma vist kunagi ostnud (14 eurot), see kino on nii lollakas, et põhihind on 3D filmil 11 euri ja siis hakkab lisatasusid võtma igast asjade eest (näiteks filmi pikkuse ja 3d prillide eest), a ma vist olen seda juba varem ka kurtnud siin. Igal juhul film oli ok, aga mitte nii naljakas kui eelmised osad. Ja sellest meremeeste lobast oli ilma subtiitriteta ka natuke keeruline aru saada. Pärast filmi läksime 100 õlu baari, kõik maitsesid erinevaid õllesid, mina olin õunašorle peal. Kõige põnevam kahjuks ei olnud, sest üks tüdruk võttis üles teema Lääne-vs-Ida-Saksamaa ja oli väga vaimustuses sellest, aga meid see nagu väga ei huvitanud. Ja muudkui jahus, et ta on nii väiksest kohast pärit, et kõik saavad šoki, kui sinna lähevad (koht oli 25.000 elanikuga linn), me siis pööritasime Arvi ja Annaga (kes on Venemaalt), et ta ei tea ikka mitte midagi väikestest vaestest masendavatest kohtadest. Ah jah, algselt pidime ju üldse Arvi sünnat pidama reedel, aga ei jõudnud selle korraldamisega tegeleda ja nüüd ei teagi, et millal siis ükskord peo teeme... aga no kunagi ikka teeme.

Laupäeva hommik oli esimene kord üle pika-pika aja, kui äratuskellale puhkust andsin. Saime silmad lahti umbes 11 ajal, plaanis oli šoppamine ja trenn ja õhtul teadusöö külastamine, aga laiselda oli nii mõnus, et jõudsime ainult viimasele. Nimelt siis on siin kord aastas mingi selline värk, et ülikoolid ja haiglad ja mingid instituudid on ööni lahti ja esitlevad igast teadusteemalisi asju. Hästi palju on loenguid, aga on ka ise-tegemise võimalusi. Ühinesime ühe Aieseci grupiga kell 6 ja esineme peatus oli elektriautode, segwayde ja elektrirataste juures. Kõike saime ise proovida ka, mina sain elektri-Smart’iga sõita näiteks. Kõige naljakam on see, kui vaiksed need autod ikka on... Järgmisega läksime tehnikaülikooli ja kuna grupiga ringi liikumine oli päris aeglane, siis otsustasime neist lahku lüüa. Kuulasime juuste kasvatamise kohta (kuidas juuksekanalistest laboritest juukseid kasvatatakse) ja interneti ohutuse kohta (seal oli mingi programm, kuhu said oma parooli sisse panna ja siis ta häkkis selle välja), proovisime tehisjalgu (mis on tehtud nendele, kes näiteks suhkuruhaiguse tõttu jalad kaotanud, päris mugavad olid), siis mõõtsime vererõhku mingi uut moodi asjaga, tegime touch-screeni peal gräffitit ja mina lasin oma näo 3D-sse panna – nüüd mul on pilt sellest, et milline ma keskealisena välja näen :). Lõpuks mõtlesime, et läheks kuulaks mingit 3D muusika värki. Asi algas sellega, et mingi professor rääkis 15 mintsa midagi (Arvi ütles, kokkuvõtteks, et nelja ülikooli professorid tulid kokku, et rekonstrueerida mingi 58. aasta muusikatükk) ja siis hakkas pihta – ma pole kunagi midagi nii haiget kuulnud ja näinud, moodne sõna selle koha oleks performance, aga minu meelest oli see puhas lollus ja aja raiskamine. See muusikapala oli muusikast kaugel, see oli pidgem mingi piiks-puuks-prääks-kill-kõll. Ja pilt, mis taustaks käis oli üli-sürr (seosetud pildid üksteise järel). Päris palju inimesi kõndis kohe alguses minema. Ja no miks peaksid nelja ülikooli professorid oma aega millegi nii ülimõttetu peale kulutama minu pähe ei mahu. Teeks midagi kasulikku. Oeh. No pärast seda otsustasime, et on viimane aeg ära koju minna. Bussiga joppas hästi ja kesköö paiku vist jõudsime koju ka.

Pühapäev on siis täna. Magasime taas nii kaua kui torust tuli. Siis vaatasime 45 mintsa Shaun the Sheepi ja... ja mingi hetk oligi juba pärastlõuna ja olime kokku leppinud ühte ratast vaatama minna mulle. Ratas oli väga ilus ja korralik ja kõige rohkem ei maksnud ka (90 euri) ja ostsin ära :). Nüüd on mul ratas!!! Kuna see autosse ei mahtunud (esimene kord, kus auto meid alt vedanud on), siis tulin hoopis metrooga koju tagasi (ja kuna rattalukku mul veel pole, siis tassisin ratta 5. korrusele ilusasti :), Arvi sõitis autoga sauna. Mul oli hommikul veel kindel plaan trenni ka minna, aga nii suur trennivastane trots on peal praegu, et laiskus sai võitu ja jäin koju blogi kirjutama :).

Kokkuvõttes on siis elu praegu selline, et 1) korter on meil põhimõtteliselt valma (pesumasin veel puudu) ja ainus miinus on see, et jagame ühe toidupoega sisehoovi ja nad kolistavad seal suht tihti oma kaubaga; 2) trenniga saan mai lõpus ühele poole; 3) neerupuhastusega tegelen veel seni kuni tee otsa saab (nädalaks vist umber jätkub veel), otseselt mingit muutust ei tunne, aga üldises plaanis on korralikum söömine energiataset tõstnud; 4) tööl olen juunist täiskohaga; 5) juunis on siin kaks vaba päeva (2. ja 13. juuni), 6) Mari-Liis ja Jüri tulevad 6ndast meile külla, 7) Arvi sõidab 10ndal eesti ja mina 17ndal. Ja lõpuks et ma praegu naudin täiega oma laiskust ja seega ei viitsi kodu koristada, et siis pilte teha ja neid üles laadida. Nii et pilte saate siis, kui mul laiskus üle läheb. Nii hea on tunda ennast vabana :) Sauks!

21. Uus päikeseline kodu

Hei-hei! Seekord tuleb mammutpikk postitus, aga mul tõesti-tõesti pole aega olnud vahepeal kirjutada ja kuna mul praegu kodus netti ka pole (selle osas võite kurja pilku saata Arvi poole), siis lõpuks sain postituse ikkagi kokku ja kunagi kui veel aega peaks tekkima, siis panen pilte ka üles. Aga siis sealt, kust pooleli jäin:

Esmaspäevast-teisipäevast (18-19 aprill) on meeles, et suutsin endale osta väga mõnusa kookose lõhnaga kehakreemi, mis, tuli välja, pigem kuivatas kui niisutas mu nahka, ning avastasin, et tumeda bio-šokolaadi saab poest odavamalt kui tavalise tumeda šokolaadi :). Ja ma ei tea, mis hetkel täpselt, aga Arvi sai teada, et tal on endal koolis üks eksam ja üks ettekanne täpselt samas nädalas kui CIMA eksamid. Nii et tal vaesekesel saab päris raske nädal olema siis. Ja kohe pärast seda rasket nädalat, nädalavahetusel, peame Arvi sünnat ja uue korteri soolaleivakat. Kunagi nädala alguses vaatasime ka Youtube’ist mingit videot loomsete toodete tööstusest (seafarmid, piimakarjad, munad ja kogu see värk) – see oli ikka nii julm, et... Ma tean, et see oli mingi USA värk ja igal pool asi nii hull pole, aga no... Lihaisu nüüd küll enam peal ei ole. Ja pärast seda videot sattusime igast paksude inimeste videode peale. Maailm on ikka haige – ühel naisel näiteks oli eesmärk saada maailma raskemaiks naiseks ja ta mees ütles selle peale, et toetab teda 100%-liselt; üks naine söötis oma väikese lapse 200-kiloseks, laps võeti talt ära ja pandi haiglasse dieedile, kus ta kõvasti alla võttis, aga nahka on tal ikka 200-kilose inimese jagu; ja üks tšikk, kelle käsivars oli sama jäme kui mu vöökoht, väitis, et tema küll ei usu, et ta söömise pärast nii paks on, sest ta ei söö üldse nii palju. Ja mina muretsen oma paari liigse kilo pärast...

Peaaegu oleks unustanud, et teisipäeva õhtul käisime Marina sünnipäeval, viisime talle lilli ja ostsime endale koju ka tulpe, sest lilled on siin nii odavad (10 tulpi 2 eurot, 10 roosi 2,5 eurot vist). Sünnipäev ise oli selline vaikne. Marina oli kõvasti salateid teinud ja kuna meil oli plaanis nädalavahetusel maksapuhastust teha (juba neljandat korda!), siis me neid nautida kahjuks ei saanud (tegelt Arvi natuke ikka maitses, aga ma sõin ainult viinamarju). Vahetasime Annaga veel ka Malaga pilte, nii et sain mõned ägedad pildid juurde.

Kolmapäeval käisin ühe Eesti tšiki Ulla (saime temaga tuttavaks läbi Helene) ema Terje poolt antud tantsutunnis. Trenn ise trenni kui sellise mõttes oli väga bro, sai liigutada küll, aga koreograafiliselt ei olnud kahjuks väljakutsuv, nii et otsustasin, et ei hakka seal käima. Aga Ullaga tahaks edasipidi sellegipoolest läbi käia, ta eesti keele aktsent on nii tore :). Ütlesin ka oma praeguse trennikohaga lepingu üles, sest suvel ei taha niikuinii kuskil spordiklubis istuda ja sügisest tahaks hoopis Arviga koos kuskile tantsima minna. Mul jäigi üks päev metroos silma ühe tantsukooli kuulutus, mis lisaks tantsutundide andmisele korraldab ka tantsuõhtuid, nii et saaks nii õppida kui ka praktiseerimas käia. Aga eks sügisel vaatab täpsemalt edasi. Meil on muidu Arviga kasutamata veel kaks Groupon’i vautšerit, üks on joogatundidesse ja teine tavalisse spordiklubisse, aga mõtlesime, et kuna see viimane oli nii odav (10x maksis kokku 30 euri) ja seal on saun, siis on mõistlik seda kasutada, sest siin maksab 1x saunaskäiku niisama juba 9 eurot. Lisaks avastasin, et seal spordiklubis oli Hip-hop’i, Streetdance’i ja Contemporary kõrval ka postitantsu trenn :P. Kui võimalik, siis kindlasti tahan selle ka ära proovida. Trenni teemal veel, et meil siin lähedal on üks staadion ja spordisaalid, jalutasime ükskord mööda ja kiikasime läbi akende, et kas miskit toimub ka. Kõik tundus tühi ja staadion suletud, aga nägime ukse peal miskit tunniplaani, nii et mingi elu peaks selles kohas ikkagi sees olema. Aeg-ajalt staadioni peal trenni teha oleks päris mõnus.

Neljapäeval oli niiiii mõnus ilm. Läksin hommikul kohe tööle, tegin seal ruttu-ruttu kõik vajalikud asjad ära, käisin ostsin päikesekreemi, jõudsin lõuna paiku koju, sõin kiirelt ja läksin Spree äärde päikest võtma. Nimelt siis on Spree see jõgi, mille ääres Arvi jooksmas käib ja see lookleb meie lähedalt rongijaama ja Bundestagini ja sealt veel edasi. Mingi koha peal mitte väga kaugem meist on jõe ääres park ja jõekallas on selline mõnus muruga kaetud, kuhu hea pikali visata. Etteruttavalt, et olime seal ka järgmised 3 päeva ja iga päev oli seal palju inimesi lebotamas, õllet joomas ja kanepit suitsetamas?! Just, iga päev tegi mingi seltskond kanepit. Aga see selleks. Kui Arvil kool läbi sai, siis ta ka ühines muga tunniks ajaks. Õhtul läks Arvi lennujaama järgi oma sõbra Vitali õele, kes on peotantsija, lisaks õele oli veel õe tantsupartner pluss praegu valitsevad peotantsu maailmameistrid, kes ka kord kuus Eestis trenni andmas käivad. Igal juhul siis ta pidi neid nats ringi sõidutama, aga enne viis veel minu trenni ära. Ma pole miljon aastat õhtutul trenni teinud ja džiis kui palju lihtsam on trenni teha õhtul vs hommikul! Olin ilma probleemita tund aega jooksulindi peal, ja oleks veel kauemgi võinud olla, aga tahtsin kunagi tagasi koju ka jõuda. Ja mul hakkab jalataldadel ka miskipärast maru kuum joostes. Telekast tulid õhtul ka palju normaalsemad saated - näiteks Saksamaa supermodelli saade. Kui päeval jõusaalis olen, siis jooksulintide juures on kolm telekat – kahe pealt tuleb alati mingi realiti show – kas siis lahendatakse kellegi suhte- või rahaprobleeme või keegi trullakas tahab alla võtta, aga ei saa aru, et selleks peab ikka pistu vaeva ka nägema – ja kolmanda pealt lõigatakse loomi lõhki ja õmmeldakse kokku (mingi veterinaariasaated koguaeg, mis mul südame pahaks ajavad – kes tahab midagi nii haiget vaadata!?). Siis seal edasi tuleb mingi telekas, kust näitab koguaeg vanu ameerika koguperesarju, järgmine on Viva, mille peal mul alati kõrvaklapid on (aga paraku tuleb ka sealt aegajalt nõmedaid saateid)... ja siis jalgrataste juures on üks spordikanal ja veel mingi, kust näitab Saksa oma kodu-keset-linna-stiilis saateid. Ühesõnaga – hommikune-päevane programm on ikka nii kräpp kui olla saab.

Reede oli munadepüha ja vaba päev. Alustasime hommikut õppimisega ja lõunast läksime jõe äärde. Võtsime sinna ka õppematrejalid kaasa, nii et päikese käes lebotamise vahele lugesime oma CIMA matrejale ka edasi. Õhtu poole käisime ühte jalgratast vaatamas. Nimelt siis kui Arvi mind autoga trenni viis, siis vaatasime Tomi pealt, et mul kodust trenni ainult 5km ja rattaga saaks selle vahemaa kõvasti kiiremini kaetud kui metrooga (millega läheb 40 minutit). Ja kuna ilmad ka nii ilusaks läksid, siis tuli tõesti selline tunne peale, et tahaks rattaga tööle-trenni-koju sõita. Vaatasime siis eBay’st, et 50 euroga umbes peaks mingi enamvähem kasutatud ratta saame ja käisime ühte vaatamas, aga kahjuks see oli kehvemas seisus kui pildi peal, nii et diil jäi katki. Läksime ka Alexanderplatzilt läbi, et uudistada, mida sealne pühadeturg endast kujutab. Oli turg nagu turg ikka, käsitöö, ehted, Berliini nänn ja isegi piparkooke müüdi :). Maiustasime natuke mandlitega ja läksime ära koju.

Laupäeval siis jälle hommikul õppimine ja päeval rand. Õhtu lõppes kahjuks suhteliselt kehvasti. Nimelt otsisin netist välja, et võiks mingist pühadeüritusest ka osa võtta ja leidsin ühe peo pargis, kus pidi ka lõke ja ilutulestik olema. Hakkasime kella 8 ajal sinnapoole liikuma, Arvi otsis netist aadressi, mida Tomi panna ja hakkasime sõitma. Jõudsime sinna aadressile siis kohale ja no keset elumaju olime, ei mingit parki kuskil või sellist muljet, et 5000 inimest pidutseb (nii palju oli sinna inimesi oodata). Mõtlesime siis, et äkki meil mingi vale aadress. Arvi helistas kursavend Thomasele ja palus netist otsida, et äkki ta leiab õige koha üles. Sõitsime veel kaks kohta läbi ja ei midagi – ei leidnudki üles õiget kohta ja jõudsime kella 10-ks tagasi koju närvis ja pettunud. Arvi vaatas uuesti järgi, et kus kuradis see üritus siis toimuma pidi ja selgus, et see esialgne tänav, mis Tomis see oli, oli ikkagi õige, me oleks pidanud lihtsalt kaugemale minema ja seal majade vahel tiirutama, et õigesse kohta välja jõuda. Aga kuna Tom ei näidanud, et seal midagi pargi moodi võiks olla, siis me suht kohe lasime selle mõtte peast, et edasi otsida sealt kandist. Uhh. Nii rumalad, et ei tulnud korraks autost välja ja ei küsinud mõnelt mööduvalt inimeselt, et kas siin lähedal on miski park ja pidu või mitte. Mitte siis ainult ei jõudnud me peole, vaid veetsime ka laupäeva õhtu autos oli olime maruvihased.

Pühapäev hommikuks olid halvad emotsioonid peaaegu kadunud, sest päike siras jälle taevas. Hommikul õppisime jälle kodus, siis lõunaks pidime maksapuhastuse pärast sööma riisi ja keedetud juurikaid. Kuna meil peale porgandite polnud, siis keetsime neid. Riisi söömise välistasin ma kohe ära, sest mulle ei lähe see enam üldse sisse. Ja Arvile ka enam mitte. Ma ei tea, kas keha mäletab seda maksapuhastuse piina, aga dšiis kui vastu see viimane söök enne puhastust on. Mina suutsin oma poolteist porgandit ikka sisse ära suruda, aga Arvil jäigi suurem osa söömata. No ja siis jõe ääres KÕIK sõid midagi. Krõpse-küpsiseid-friikaid-dönerit. Ja meil olid kõhud päris tühjad. Õhtul ootas ees tavaline maksapuhastuse rutiin – kaks korda mõrusoola joomist ja kell 10 õhtul oliiviõli greibimahlaga. Oeh. See oli ikka jälle nii raske, võitlesin pisarate ja okserefleksiga. Ja püüdsin magama jääda.

Miks me üldse maksapuhastust pühapäeval tegime oli see, et esmaspäev on ka siis pühade tõttu vaba päev. Niisiis esmaspäeva hommikul kella 5 paiku läks mul uni ära, käisin korraks üleval ja siis püüdsin kella 6-ni lebotada, et kolmas mõrujook teha. Pärast seda uuesti voodisse ja kella 8-st viimane jook. Kive tuli suht vähe meil mõlemal. Mina otsustasin, et ma praegu mõneks ajaks nüüd ei tee rohkem neid puhastusi, et vast olen puhas (või no õigemini selle neerupuhastuse ma võtan varsti-varsti ette, aga see on täitsa omaette teine organ juba :P). Püüdsin õppima hakata, aga aju ei võtnud üldse midagi ja ei suutnud keskenduda. Kuna olin eelmiste päevadega juba kokku õppinud üle 20 tunni, siis mõtlesin, et lasen natukeseks lõdvaks ja vaatan modelle. Päevaga sain hakkama terve 14nda hooajaga :). Arvi oli tubli ja õppis ikkagi terve päeva. Õhtul ütlesin Arvile, et tahaks hea meelega jälle Twilighti filme vaadata kunagi (üldse mitte selle mõttega, et nüüd kohe peab vaatama), aga natukese aja pärast ta juba tuligi arvutiga minu kõrvale, film valmis pandud. Nii et õhtu lõppes Edwardi ja Bellaga. Küll see armastus on ilus.

Teisipäeva hommikul oli aeg jälle tööle minna. Pühade ajal käivitusid mõned uued projektid, nii et tegemist oli päris palju. Kiikasin töö juures ka Berliini ilmaennustust ja vaatasin, et järgmiseks kaheks nädalaks enam üle 20 ei ennustagi. Teel trenni helistasin Ivole (vanemale vennale), et õnne soovida ja sain teada, et ta parasjagu päevitab Eestis :). Nii et jõudis soojalaine siit põhja poole. Trenni minnes oli ilm küll pilvine, aga ei midagi hullu. Kui riided vahetatud sain ja jõusaali jõudsin oli aga alanud suur äike ja vihma tuli 15 minutit järjest nagu pangest. Koju õnnestus mul jälle kuiva jalaga saada, aga õhtul hiljem oli jälle äike tagasi. Vähemalt auto peaks nüüd puhas olema :). Käisime teisipäeva õhtul vihmale vaatamata ka ühel voodil järel. Maksis 40 euri, nii et sai vast hea diil küll.

Kolmapäeval jõudsin umbes 10 paiku tööle ja Tom oli mind juba ette hoiatanud, et tuleb miskit äriplaani hakata kokku panema ja et sellega on kiire. Ja oi sellega oli tegemist... olin tööl kokku üle kümne tunni ja see ei tähendanud ka, et oleks kõik valmis saanud. Pea valutas ja kõht oli tühi (seda viimast sai õnneks leevendada šokolaadikommidega, mida keegi terve kausitäie tööle oli toonud) ja.... peaaegu selline tunne nagu oleks tagasi PwC-s :). Aga kõige hullem see päev ka ei olnud, sest minu ammune armastus matemaatika vastu lõi taas lõkkele :P. Nimelt tulid Tomile koguaeg mingid uued mõtted, mida sinna äriplaani panna ja siis ma sain kõvasti IF-lauseid välja mõelda, et kõik need tingimused valemitega kirja panna. Joonistasin paberi peale valmis oma laused ja siis panin Exclisse – mõnus on see tunne, kui suudad probleemile lahenduse leida :). Trenni ma enam ei jõudnud kuidagi ja koju jõudes leidsin eest küürus Arvi. Nimelt siis oli ta seljaga jälle mingi jama juhunud. Ja seekord oli seda täitsa silmaga näha ka – see alaselja osa, mis peaks kergelt nõgus olema oli täiesti sirge, lihased paistes ja pingul. Sirgelt seista oli tal väga valus, istumisel vist probleemi polnud... Eniveis ta näitas ja jutustas mulle kiirelt oma järgmise päeva ettekannet kooli jaoks ja läksime ära tuttu.

Neljapäeval olin kokku leppinud Tomiga, et saame juba kell 8.30 tööl kokku, aga ta saatis mulle sõnumi, et teeme hoopis 9.15. Niisiis otsustasin Arvi kooli saata :). Viisin ta kooli nagu oma lapse – kandsin ta seljakotti (seljavalu pärast) ja hoidsin käest kinni ning kooli ees sai head-aega-musi ka. Ja tööl läks jälle täie tinnaga, Tom konkreetselt mingi hetk istus mu kõrval närviliselt ja vaatas, kuidas ma mingeid ridu ja valemeid muudan, et kohe, kui tal mingi uus mõte tuleb, siis saab mulle ette sööta selle. Küsisin ta käest ka nii muuseas, et miks me seda kõike nii hilja tegema hakkasime ja sain vastuseks, et tal polnud enne aega... Oeh. Ja see ei olnud ainus tulekahju, mis sel päeval põles. Nimelt otsustas Arvi ka Otsassoni stipendiumile kandideerida (seesama, mille mina paar aastat tagasi sain) ja kirjutas paar nädalat tagasi juba TÜ Majandusteaduskonna dekaanile, et kas saaks soovituskirja (dekaan juba DAAD stipi jaoks kunagi kirjutas talle ühe). Aga vastust ei tulnud ega tulnud ja Otsassoni tähtaeg oli juba laupäeval. Ma siis rääkisin Skype’is emaga, et ta uuriks, mis tegemised dekaanil on ja siis ma ütlesin Arvile, et ta ikkagi ise motivatsioonikirja põhja valmis mõtleks. Aga Arvi oli sel ajal koolis ja siis pidi seljaga arsti juurde minema ja no kujutate ette küll, mis sagimine mul koguaeg käis. Töökaaslased juba naersid, et ma olen nagu telefonikeskjaam. Igal juhul sai mot.kirja põhi ära saadetud. Seekord tuli tööpäeva pikkkuseks 9h ja trenni mineku mõtte matsin taas maha. Kojujõudes ootas mind lõpuks ees mu neerupuhastuse tee segu, mille Hollandist tellinud olin. Pärast kolimist tahaks kohe sellega pihta hakata, loodan, et õnnestub. Puhastus ise kujutab ette seda, et jood iga päev seda teed onju (vähemalt 20 päeva järjest) ja loomsetest toitudest, suhkrust, kohvist, teest ja alkoholist peab ka loobuma. Ehk siis midagi selle Levini dieedi sarnast, mida kunagi tegin.

Reede – laupäeva kohta ei meenu väga midagi, ilmselt õppisime kõvasti. Laupäeval toodi meile üks madrats ka, mida oleks pidanud enne ostmist natuke korralikumalt vaatama, sest see ei näinud enam väga hea välja (katte alt), aga kuna me ei vaadanud, siis ostsime ära. Reede õhtul vist tegelt oli plaan Kaiega välja ka minna, aga kuna Kaie tahtis õppida ja me ka kõige värskemad polnud, siis mõtlesime, et lükkame selle väljamineku kuskile määramatusse kaugusesse.

Pühapäev oli suur kolimise päev. Tulime vara üles, Arvi hakkas õppima ja mina asju pakkima. Kella 12-ks, kui Kaie meile appi jõudis, oli mul juba paras ports asju koos ja oli aeg seda kõike teise korterisse vedama hakata. Kuna uus korter oli ainult paarsada meetrit eelmisest, siis tegime nii, et panime auto kola täis, ma sõitsin uue korteri maja hoovi ja seal vedasime kõik koos asju üles. 5 korrust ilma liftita. Oeh. Kokku võttis asjade tassimine umbes 4 tundi aega. Ülisuured tänud Kaiele, et meile abiks oli! Ülejäänud õhtu kuni vähemalt südaööni püüdsime asju lahti pakkida. Ahjaa. Eelmised üürnikud olid kolimise käigus suure toa vaiba ikka päris koledaks teinud. Uurisin esmaspäeval tööl netist, et palju puhastus maksabja tuli välja, et uus vaip osta on odavam kui vana ära puhastada. Tööl läks päris pikalt, trenni jätsin vahele ja õhtul käisime ehituspoes uut vaipa ostmas. Pressisime 21m2 vaipa kuidagi autosse ära ja sõitsime kodu poole. Kella 8-st saime kokku Janine’iga, kes siis rentis meile meie eelmist korterit. Andsime võtmed üle ja võtsime näidud ja... no sellega oli päris korralik jama. Siin on nii haige süsteem ikka nende kommunaalkuludega. Nimelt siis maksad sa iga kuu kommunaalkulude eest fix summat ja siis kord aastas võetakse tegelikud näidud ja tasaarveldatakse sellega, mida sa juba maksnud oled. Ja meil oli see summa 55 eurot kuus, mis 7 kuu peale tegi kokku 385 eurot, aga tegelikult olime tarbinud suurusjärgus 700 euri eest. Nomh, ja siis meie üürilepingus oli tegelikult hoopis kirjas, et peab juurde maksma ainult juhul, kui tarbimine on oluliselt ületanud normaalset taset. Aga et mis see normaalne tase siis on, seda pole kuskil kirjas. Ja tuli välja, et ka Janine ise oli tunduvalt juurde maksnud varem, ehk siis algusest peale oli see 55 eurot kuus vale. Vaidlesime seal pikka aega ja lõpuks jäi kokkulepe nii, et meil jääb korteri pandiraha 300 eurot tagasi saamata. Võimalik, et annaks asja edasi protsessida, aga meil pole aega ja pealegi on ära antud raha palju keerulisem tagasi saada kui lihtsalt mitte maksta. Ja teisest küljest on õige ka see, et maksame selle eest, mida tarbisime... Jõudsime nii hilja koju, et vaipa enam maha panna ei jõudnudki.

Teisipäeval oli jälle tööl palju tegemist, nii et jätsin trenni vahele ja panin kohe kodu poole, et saaks hakata vaipa maha panema. Ja see ei olnud üldse lihtne, sest me ei saanud kogu mööblit toast välja (kapp on nii raske ja ei mahu uksest läbi) ja tuba ei ole ruudu kujuline vaid igast astmeliste üleminekutega. Mässasime jälle tuduajani välja. Aga valmis ta sai.

Kolmapäevast alustasin oma neerpuhastuse kuuriga ka lõpuks. Kuna meil kodus polnud muffigi süüa ja köök veel parajas segaduses ka, siis läksin lõunasöögi järgi Adam&Eves’i. Nimelt see on üks biotoidu söögikoht, kus saab endale ise salati kokku lasta panna (kuna ma nüüd ei või ju praktiliselt midagi süüa). Salat ise oli väga hea, aga maksis 5,25, mis enam nii tore ei ole (et igapäevaselt söömas käia seal), lisaks ei saanud seda kaardiga maksta ja pidin raha välja võtma minema (ja siin ei ole automaadid iga nurga peal nagu Eestis). Kokku läks kogu söögi jahtimise protseduuri peale 30 mintsa ära ja kuna aeg on praegu kriitiline tegur, siis olin parajalt pahane. Edaspidi teen alati salati ise kaasa, mõtlesin. Tee ise maitses päris koledalt. Või no joodavalt, aga kaugeltki mitte hästi. Andsin kodus Arvile ka maitsta ja ta küsis suurte silmadega, et mis sellel siis viga on, et maitseb ju nagu tavaline ravimtee, et kas ma siis pole sellist asja varem joonud. Aga tuleb välja, et tõesti-tõesti, ma pole kunagi halba teed jooma pidanud.

Neljapäeval tegelesin tööl äriplaaniga. Mingi hetk tahtis Tom mulle mingeid juhiseid anda ja läksime nõupidamiste ruumi. Aga lisaks juhistele rääkis ta, et kui meil see laienemine ükskord toimuma hakkab, siis läheb mu töökoormus tunduvalt suuremaks. Et ta hea meelega näeks mind kogu seda finantspoolt kamandamas, et ma käiksin neid tütreid siis õpetamas, et kuidas mida teha jne. Et siis on variant, kas võtta siia teine assistent juurde, kes minu praeguseid asju teeks või võtta keegi senioorsem hoopis, kes tegeleks ise laienemisega ja ma jääks oma praeguste liistude juurde. Nii et andis mulle natuke mõtteainet... Ühest küljest oleks jube põnev laienemisega tegeleda, teisest küljest on nii palju asju, mida ma ei tea ja ei oska... ja samas mulle ei meeldiks ka endale uut ülemust saada, sest tahaks asju ikkagi oma moodi teha, mitte kellegi pilli järgi. Aga eks siis kui aeg kätte jõuab, siis vaatab täpsemalt. Teine asi, mis ta muga rääkis oli see, et kuna tema enam ei saa väga aru, et mida ja kuidas ma teen, siis kui mul peaks tulema tahtmine ettevõttest ära minna, siis ma sellest kindlasti pikalt ette teada annaks, et jõuaks kedagi mu asemele võtta ja välja õpetada. Aga et parem muidugi, kui ma kuskile ei läheks ja et ta püüab mulle selle töökoha nii atraktiivseks teha (nii ülesannete kui palga näol), et ma ei tahakski kuskile ära minna. Seda palka ma ootan juba küll, sest aeg-ajalt tekib kergelt alamakstud tunne.

Reede hommikul oli mul selline tunne, et tuleb lühike tööpäev. Ja oi kui vale see tunne oli. Tegin päris-päris hommikul mõned kiired asjad ära ja siis küsisin Tomilt, et kas ta jõudis äriplaani üle vaadata, et kui jah, siis räägiks läbi ja teeks vajalikud muudatused. Aga ei, ei olnud veel vaadanud. Leppisime siis kokku, et ma käin vahepeal trennis ära ja siis pärastlõunal räägime. Ja neid muudatusi tuli pärastlõunal korralikult. Sain kõvasti tegemist ja aeg muudkui läks ja läks ja läks... kell oli vist juba 7, kui Tom ütles, et: Margit, saad boonust kui tuled pühapäeval tööle, me peame selle asja esmaspäeval ära esitama. Ja no mis mul ikka üle jäi. Tuli nõus olla. Jõudsin siis lõpuks koju, tegin kiirelt meigi ja muud protseduurid ja läksime Anna ja Marina korteri soolaleivapeole. Peo teema oli Roheline ja peaaegu kõik olid sellest kinni pidanud. Peol midagi erakordset ei juhtunud, lahkusime kunagi pärast keskööd. Kuna ma olen nüüd mõnda aega veel kainekas (ja Hispaania reisist saati pole midagi joonud), siis olime peol ka autoga ja nii mõnus on ikka autoga koju minna, see metroodega tund aega loksumine on ikka päris tüütu.

Laupäeva hommikul õppisime, kella kolmest oli kokku lepitud ühte voodit vaatama minna. Nimelt siis meile see eelmine ikka nagu väga ei istunud. Esiteks on ta tiba lai (ma alguses tahtsin laiemat, sest 140-ne jäi nagu kitsaks kahele, aga kui nüüd nädal aega 160-se peal maganud olin, siis oli nii üksildane olla, sest terve öö otsa ei saanud Arviga kokku – nagu üksi oleks maganud), teiseks oli madrats kehva (ärkasin iga päev peavaluga) ja kolmandaks oli sõrestik jama (üldse ei püsinu paigal). Uus uus voodi tundus ilus ja hea, võtsime selle nii lahti kui võimalik ja pressisime kõik oma VW-isse sisse (auto on ennast praegu ikka sajaga ära tasunud ja TomTom ka). Ja siis edasi IKEA-sse, kus veetsime mitu head tundi. Aga saime ka päris palju vajalikke asju... ja otseselt mitte vajalikke ka. Nüüd on meil uue korteri sisustuse peale kulunud juba üle 600 euro... Õhtul käis Arvi ühe Eesti tšikiga väljas. Ma mõtlesin, et hakkan õppima, aga kuna tõime IKEA-st nii palju asju, siis mõtlesin, et panen need asjad kõigepealt korda ja siis ma veel kleepisin köögi seina peale lillemustrit ja... lõpetsin tiba enne kümmet, lugesin veel 30-40 mintsa ja keerasin ära tuttu. Arvi jõudis 2 minutit pärast seda, kui olin pikali visanud.

Pühapäeva hommikul jõudsin paar tundi õppida, siis hakkasime uut voodit kokku panema. Kõik klappis ja uus madrats tundus ka ikka kordades parem kui eelmine. Lõunast lippasin tööle, seal läks kuni 20.30-ni. Koju jõudes kleepisin veel voodi kohale IKEA kleepsu-pildi ja... ja kööki panime riiulid ka üles. Nüüd hakkab juba looma, paar asja veel puudu (telekas, pesumasin), aga nendega veel kriitiliselt kiire pole.

Esmaspäeval sain tööl lõpuks selle äriplaaniga ühele poole, hommikul veel viimistlesin natuke ja valmis oligi. Tegelesin veel muu nipet-näpet asjadega, siis trenni ja poodi ja koju ja õhtusöök ja blogi kirjutamine. Nüüd siis teisipäev, olen oma töö asjadega suht ühel pool juba, nüüd siis veel trenni ja siis koju asjatama. Sauks!