Hei-hei! Vaatasin, et tegin viimase postituse 10. mail... ja sealt maalt kuni eksamini nagu väga midagi muud ei toimunudki kui töö-trenn-õppimine. Vaatasin oma „õppimispäevikust“, et kokku läks eksamiks õppimise peale 115h (Arvil kaks korda nii palju), ma pole elu sees ühelegi kooli eksamile nii palju aega alla pannud. Aga tegelikult paar asja ikka toimus ka enne eksameid.
Üks näiteks oli pidu, ühe investeerimisfirma (seesama, kes meisse investeerima peaks) bossu pidu miskit fääncis baaris. Lõin siis ennast parajalt üles ja läksin peole ja seal olid meie omadest veel Tom, Lars, Lothar ja Sarah. Tom ei tundnud mind meigiga õieti äragi (mul on endiselt kombeks tööl meigita käia) :P. Aga jah, pidu ise oli suht mõttetu selles mõttes, et me (mina ja Sarah) ei teadnud absoluudselt mitte kedagi, ja ega Tom ja Larski hoidsid suht meie juurde ja tšättisime niisama, Lothar ainult networkis kõvasti kõigiga. Tubli müügijuht on meil ikka.
Üks teine asi oli, et saime endale teleka (mida siiamaani kordagi käima pole pannud :P). Kuna meil flat screeni jaoks raha pole otseloomulikult, siis ostsime suure kolaka ja džiisas kui raske seda tassida oli. Tegime iga korruse peal peatuse, sest mul tahtsid käed küljest kukkuda. Arvi muidugi ikka ei saa aru, et kui ma koguaeg seal jõusaalis käin, siis kuidas mul kätes ikka veel jõudu ei ole, aga no see ei ole ka normaalne, et ta minu muskleid endaga omadega võrdleb. Trennist on mul muidu nii kõriauguni kui olla saab. Kuna ma enam hommikustesse trennidesse töö pärast ei jõua, aga õhtuseid ka ei viitsi ära oodata, siis käin pärastlõunati; aga siis pole ühtegi rühmatrenni ja niisama jõusaalis olla on uhh kui nüri. Ootan juba juunit, et mul leping läbi saaks ja oleksin sellest spordiklubi orjusest vaba. Õnneks on sinna ainult paar päeva veel.
21. mail, laupäeval oli Arvi sünnipäev. Ärkasime kell 7 hommikul nagu tavaliselt (kogu selle õppimise asja oleme nädalavahetustel ka 7 ärganud), jooksin kiirelt Bäckereri’sse Arvile kooki tooma. Esimene väike kingitus minu poolt oli 4x tangotrenni :), õige kingituse järgi peame veel koos poodi minema (sest et me kumbki ei tea veel, mis see olla võiks).
Tööl on viimasel ajal maru palju tegemist olnud. Olen tunduvalt rohkem kui poole koha eest tööd teinud, aga õnneks sain Tomiga kokkuleppele, et saan need kaks eksami-päeva ületundide arvelt võtta, mitte ei pea puhkust kasutama. Minu uus hobi on EUR/USD vahetuskursi jälgimine :). Nimelt maksame me paarile oma „hankijale“ USD’ides ja kuna kurss on viimasel ajal palju muutunud (meile kahjulikus suunas), siis ma koguaeg jälgin uudiseid, et mis toimub ja püüan arvete maksmist kuskile poole sättida. Aga no olgem ausad, ega absoluudselt pole võimalik mingeid muutuseid ennustada, nii et jah... Tegime pangaga miski hedge’imise lepingu ka, aga kuna seal peab 10-15% deponeerima forward lepingute puhul ja meil raha vähe, siis me vist isegi ei saa seda varianti mingit aega veel kasutada. See investeering võiks ikka juba rutem tulla.
Esmaspäev, 23. mai oli siis see päev, kui pidime eksamikeskuse poole sõitma hakkama (ainus koht, kus saksas eskamiseid teha saab on inglise sõjaväe baas Möchengladbachis (kuskil väga kaugel Lääne-Saksamaal), mis asub Berliinist 600 km kaugusel). Olin lõunani tööl, siis kiirelt koju, lõunasöök ja autosse ja teele. Olin kogu tee ise roolis, sest Arvi kordas oma teisipäevaseks eksamiks (minul siis eksamit polnud). Olime juba mingi hetk rõõmsad, et jõuame kella 8-ks hotelli, aga siis jäime ummikusse, kus istusime üle tunni aja. Lihtsalt ühe koha peal. Ilmselt oli mingi õnnetus, aga kui rodu ükskord liikuma hakkas, siis ei olnud kuskil mingit märki sellest, et oleks õnnetus toimunud või midagi. See teede võrk ja liiklus on Saksamaal ikka täiesti jõhkralt suur. Arvi ka imestas, et kuidas Saksas on nii suur teede võrk ja Eestis ei suudeta ühte 200-kilomeetrist lõiku neljarealist teed valmis ehitada. Lõpuks jõudsime 21.30 hotelli, oli selline väike armas pereettevõte. Keerasime kohe tuttu, sest 7h autos istuda on suht väsitav.
Hommikul tegime kiire söögi (kuna ma endiselt vegan dieedi peal, siis minu hommikusöök oli ainult kukkel moosiga) ja sõidutasin Arvi eksamit tegema. See sõjaväe baas oli nagu mingi omaette väike linnake, sissesõites kontrolliti passe ja... ja no viskasin siis Arvi maha ja läksin ise tagasi hotelli õppima. Lõunast korjasin ta jälle peale, kuulsin, et eksam läks normaalselt, aga et päris mitu küsimust olid lihtsalt sellised laia silmaringi küsimused (ehk siis õpiku teadmistega mitte just eriti seotud) ning et need kaks kõige suuremat küsimust olid marketingi/brändingu ja HRM’i kohta, mis muidugi on Management Accountanti põhitöö onju :P. Arvi ütles, et pidi nii palju ja nii kiiresti kirjutama, et tal nüüd käsi valutab ja pea veel rohkem. Läksime sööki otsima, leidsime mingi resto, kus tellisin spagetid pesto ja parmesaniga (mõtlesin, et selle neerupuhastusega olen enam-vähem ühel pool juba, et väike parmesan äkki ei tee hullu, aga sain siiski päris korraliku kõhuvalu endale). Siis käisime poes, Arvi ostis väikese Jägermeister’i närvide rahustamiseks ja võtsime veel üht-teist, et ei peaks õhtul kuskile välja sööma minema.
Hotelli jõudes oli mõnus pärastlõuna kooma peal, nii et keerasime õppimise asemel hoopis magama :P. Ja no ega oli juba õpitud ka omajagu. Õhtu poole siiski võtsime konspektid jälle uuesti kätte ja läksime õue jalutama. Jalutamise käigus rääkisime kõik teooriad-valemid läbi; päris hea on niimoodi kahekesi õppida. Meil kohe lähedal oli ameerika jalgpalli staadion, kus mingi kutid tegid trenni ka. Nats naljakas nägi see seltskond muidu välja, enamus olid suht trullakad :). Treener lasi neil ühest staadioni otsas teise joosta. Õhtul tuli uni suht lihtsalt, ka hommikul polnud nagu õiget närvi sees. Ja ega väga ei tulnud seda närvi ka eksami ajal sisse. Et siis eksam nägi välja nii, et 20 minutit oli alguses lugemiseks – selle ajal võiks ülesannete lehe peale joonistada-kirjutada, aga vastuste vihikusse ei võinud midagi teha ja siis oli 3h lahendamiseks. Vaatasin alguses siis kiirelt üle, et mis sorti ülesanded on, siis brainstormisin kõikide teooriaküsimuste juurde märksõnad ära ja siis hakkasin otsast esimest osa lahendama (lühikesed valikvastustega küsimused-ülesanded). Mingi hetk siis pärast seda 20 minutit anti roheline tuli, et võib kirjutama hakata. Võtsin kõik järjest ette ja ei jälginud väga, et kuidas ajas olen, lihtsalt tulistasin järjest. Enne viimast ülesannet vaatasin, et mul on veel 1:15 aega, et jõuab ilusasti (norm aeg oleks ühe ülesande kohta vist 45 minutit). Siis kuulsin, et Arvi ütles p...i, naersin ja mõtlesin, et raudselt leidis mingi arvutusvea üles või luges teksti lohakalt ja jättis midagi välja. Igal juhul läks viimane ülesanne ka normilt ja siis oli veel 15 mintsa aega, et esimesed küsimused üle käia ja täiendasin nats mõningaid vastuseid ka. Kui eksami ruumist välja läksime, siis esimene asi, mida Arvi ütles, oli, et sellest eksamist kukub ta küll läbi. Et tal viimasest ülesandes tuli NPV negatiivne ja ta hakkas viga otsima ja ei leidnudki seda üles ja siis tal selle tõttu jäid ka mingid järgmised asjad arvutamata (IRR ja payback). Ja kuna ta võttis kahest pikast ülesandest just selle esimesena ette, siis tal jäi teise jaoks väga vähe aega ja ta ei jõudnud toda ka valmis. Ma siis püüdsin pilti ette saada, et mida ja kui palju ta ikka valmis jõudis ja arvutasin, et 50% punktidest ikka peaks täis saama ja püüdsin teda rahustada. Vist õnnestus ka. Aga pettunud oli ta ikkagi, et tal nii kehvasti läks sellega...
Igal juhul siis viis tee meid edasi Wuppertali, sest olime lubanud kella 16-ks külla minna. Jõudsime Wuppi umbes kella 2-ks, käisime ühes hiinakas söömas (mul õnnestus väga maitsev mango-kookose-karri roog saada, mis tõenäoliselt oli isegi vegan, igal juhul kõhuvalu ma ei saanud). Õues oli väga-väga soe, jalutasime pärast söömist nats linna peal ringi ka, mulle jäi üks pood silma, kus kõigepealt olid päikeseprillid, läksin siis neid vaatama ja nägin, et edasi tulevad ägedad kotid. Ja siis tabasmind armastus esimesest silmapilgust :) – väike valge kott kollase-lilla lillega. Arvi tuli mind juba otsima, et hakkame minema, aga no siis nägin suvekleitide rivi ja ei saanud vaatamata jätta, et mis seal on. Ja kiiruga noppisin paar tükki välja, Arvi tuli ka kabiini kaasa otsustamise protsessi kiirendama. Üks ei läinud selgagi, nii et sellega oli asi otsustatud, aga teine läks ja oli väga nummi ja selle võtsin ära ka :) Selline valge põhjaga, rohelise-lillaga lilled peal; panen kindlasti ühte pulma selle selga.
Panime jooksuga auto poole, möödaminnes võtsime poest külakostiks veel šokolaadikomme ja maasikaid kaasa. Jäime hea 20 mintsa hiljaks, aga no polnud vast hullu. Ah jah, et külla läksime me Brigittele. Nimelt siis tema mees oli see mustpeade liige, kes korraldas Eesti tudengeid Saksamaale praktikale ja üks nendest tudengitest 3 aastat tagasi oli Arvi, kes siis Wuppertalis praktikal oli. Igal juhul mees suri juba aasta tagasi äkki, aga kuna me juba tookord nendega ikkagi läbi käisime (ja mina käisin ka korra külas neil), siis on Arvi taga ühendus hoidnud. Nüüd siis on Brigitte mehe töö üle võtnud ja tegeleb ise tudengitega. Ja üldse on ta maru tore naisterahvas, hästi intelligentne ja hea vestluskaaslane :). Muidu sujust kõik superhästi, välja arvatud see, et ta oli meile jogurtikooki teinud... ja no ma ei tahtnud seletama hakata, et ma piimatooteid nagu ei tarbi ja... ja no olgem ausad, ega kook nägi hea välja ka :), nii et kokkuvõttes lasin sellel hea maitsta. Ja siis mingi hetk tunnen, et pea hakkab täiega ringi käima ja süda on oi kui paha. Mõtlesin omaette, et Margit, palun ära minesta ära ja palun ära jookse vetsu oksendama ka, ela kuidagi üle see värk. Ja läks ikka mingi 15 mintsa enne kui see hull tunne üle läks, aga kõhuvalu olin ma endale terveks õhtuks garanteerinud...
Oeh. Ei teagi siis nüüd, kas nüüd siis peakski vegan dieedi peale jääma või... kehale teeb see muidugi head, aga elu teeb keeruliseks. Ilma lihata saan ma ilusasti hakkama, vegetarian toitu on igalt poolt võimalik saada, aga see vegan variant (ilma piimatoodeteta ka) on palju keerulisem. Mõtlesin, et teen ikkagi selle teekuuri lõpuni ja püüan enam-vähem ennast vegan dieedi peal ka hoida.
Lahkusime Brigitte juurest umbes 7 paiku ja ees ootas 500 km kojusõitu. Olin jälle terve tee roolis, sest Arvi õppis kõrvalistmel järgmise päeva kooli strateegilise juhtimise eksamiks. Mingi hetk sõitis meie ette tolli auto sildiga „folgen“. Mul polnud õrna aimugi, et mis see tähendab, aga siis Arvi ütles, et sõida sellele järgi. Viidi meid siis parklasse ja 3 tollimeest tuli autost välja. Kontrollisid dokumente, palusid meil autost välja tulla, tõmbasid kindad kätte ja hakkasid autot läbi otsima. Vaatasime Arviga rahulikult kõrvalt pealt, sest no mis meil ikka muud teha, saigi natuke sirutada... ja mingeid salasigarette ega narkootikume meil autos ka otseloomulikult pole, nii et polnud karta ka midagi. Hehe, pealegi mis kurjategijatel oleks auto täis juhtimisarvestuse ja strateegilise juhtimise konspekte :). Kutid lõpetasid ja tänasid ja sõitsime edasi. Peale väikese ummiku midagi muud põnevat tee peal rohkem ei juhtunud. Pärast keskööd olime kodus.
Neljapäeva hommikul vara läksin tööle. Enesetunne oli väga OK arvestades, et olin ainult 6h maganud ja eelmisel päeval pikalt roolis olnud. Tööl tuli välja, et meie andmebaasil on mingi kala sees ja ma ei saanudki oma reportingut teha. Tegelesin siis muude asjadega ja kella 12-ks läksin tagasi koju. Nimelt siis pidi 12-16 vahel tulema tehnik Alice’ist, et meile nett uuesti sisse panna (eriti täpselt tehtud graafik onju – tööpäeval peab keegi 4h kodus passima ja tehnikut ootama). Mõtlesin, et kuna ma midagi muud niikuinii tegema ei pea, siis oleks kõige targem oodata seda kutti magades :). Aga ei tulnud mingit tehnikut, vaid hoopis Arvi jõudis kell 14:30 eksamilt koju. Kobisin siis voodist välja ja läksin tagasi tööle. Tehnik olevat jõudnud täpselt siis, kui ma majast välja sain. Lootsin, et tööl läheb kiirelt aga no kohe kuidagi ei läinud. Olin lubanud Matthiasega kokku saada ja ta ütles, et saab juba kell 5 vabaks, aga iroonia-iroonia, minul läks kella 7-ni (tavaliselt ootan mina tema järgi). Olin maru näljane, tegime Arkadeni keskuses kiirelt ühed nuudlid ja ilmselt seetõttu, et jutt väga ei jooksnud tegi Matthias ettepaneku, et läheks kinno. Mõeldud-tehtud, läksime vaatama Hannat, päris äge film oli, soovitan. Pärast kino oligi aeg juba koju tuttu minna.
Reede hommikul jõudis väsimus lõpuks järgi. Vedasin ennast pärast tööd ikkagi jõusaali ka ja... ja kojujõudes oli aega täpselt nii palju, et kiirelt süüa ja juuksed ära kuivatada ja siis pidime minema Potsdamerile, kus saime kokku Arvi kursakatega, et kinno minna piraatide neljandat osa vaatama. Nii kallist kinopiletit pole ma vist kunagi ostnud (14 eurot), see kino on nii lollakas, et põhihind on 3D filmil 11 euri ja siis hakkab lisatasusid võtma igast asjade eest (näiteks filmi pikkuse ja 3d prillide eest), a ma vist olen seda juba varem ka kurtnud siin. Igal juhul film oli ok, aga mitte nii naljakas kui eelmised osad. Ja sellest meremeeste lobast oli ilma subtiitriteta ka natuke keeruline aru saada. Pärast filmi läksime 100 õlu baari, kõik maitsesid erinevaid õllesid, mina olin õunašorle peal. Kõige põnevam kahjuks ei olnud, sest üks tüdruk võttis üles teema Lääne-vs-Ida-Saksamaa ja oli väga vaimustuses sellest, aga meid see nagu väga ei huvitanud. Ja muudkui jahus, et ta on nii väiksest kohast pärit, et kõik saavad šoki, kui sinna lähevad (koht oli 25.000 elanikuga linn), me siis pööritasime Arvi ja Annaga (kes on Venemaalt), et ta ei tea ikka mitte midagi väikestest vaestest masendavatest kohtadest. Ah jah, algselt pidime ju üldse Arvi sünnat pidama reedel, aga ei jõudnud selle korraldamisega tegeleda ja nüüd ei teagi, et millal siis ükskord peo teeme... aga no kunagi ikka teeme.
Laupäeva hommik oli esimene kord üle pika-pika aja, kui äratuskellale puhkust andsin. Saime silmad lahti umbes 11 ajal, plaanis oli šoppamine ja trenn ja õhtul teadusöö külastamine, aga laiselda oli nii mõnus, et jõudsime ainult viimasele. Nimelt siis on siin kord aastas mingi selline värk, et ülikoolid ja haiglad ja mingid instituudid on ööni lahti ja esitlevad igast teadusteemalisi asju. Hästi palju on loenguid, aga on ka ise-tegemise võimalusi. Ühinesime ühe Aieseci grupiga kell 6 ja esineme peatus oli elektriautode, segwayde ja elektrirataste juures. Kõike saime ise proovida ka, mina sain elektri-Smart’iga sõita näiteks. Kõige naljakam on see, kui vaiksed need autod ikka on... Järgmisega läksime tehnikaülikooli ja kuna grupiga ringi liikumine oli päris aeglane, siis otsustasime neist lahku lüüa. Kuulasime juuste kasvatamise kohta (kuidas juuksekanalistest laboritest juukseid kasvatatakse) ja interneti ohutuse kohta (seal oli mingi programm, kuhu said oma parooli sisse panna ja siis ta häkkis selle välja), proovisime tehisjalgu (mis on tehtud nendele, kes näiteks suhkuruhaiguse tõttu jalad kaotanud, päris mugavad olid), siis mõõtsime vererõhku mingi uut moodi asjaga, tegime touch-screeni peal gräffitit ja mina lasin oma näo 3D-sse panna – nüüd mul on pilt sellest, et milline ma keskealisena välja näen :). Lõpuks mõtlesime, et läheks kuulaks mingit 3D muusika värki. Asi algas sellega, et mingi professor rääkis 15 mintsa midagi (Arvi ütles, kokkuvõtteks, et nelja ülikooli professorid tulid kokku, et rekonstrueerida mingi 58. aasta muusikatükk) ja siis hakkas pihta – ma pole kunagi midagi nii haiget kuulnud ja näinud, moodne sõna selle koha oleks performance, aga minu meelest oli see puhas lollus ja aja raiskamine. See muusikapala oli muusikast kaugel, see oli pidgem mingi piiks-puuks-prääks-kill-kõll. Ja pilt, mis taustaks käis oli üli-sürr (seosetud pildid üksteise järel). Päris palju inimesi kõndis kohe alguses minema. Ja no miks peaksid nelja ülikooli professorid oma aega millegi nii ülimõttetu peale kulutama minu pähe ei mahu. Teeks midagi kasulikku. Oeh. No pärast seda otsustasime, et on viimane aeg ära koju minna. Bussiga joppas hästi ja kesköö paiku vist jõudsime koju ka.
Pühapäev on siis täna. Magasime taas nii kaua kui torust tuli. Siis vaatasime 45 mintsa Shaun the Sheepi ja... ja mingi hetk oligi juba pärastlõuna ja olime kokku leppinud ühte ratast vaatama minna mulle. Ratas oli väga ilus ja korralik ja kõige rohkem ei maksnud ka (90 euri) ja ostsin ära :). Nüüd on mul ratas!!! Kuna see autosse ei mahtunud (esimene kord, kus auto meid alt vedanud on), siis tulin hoopis metrooga koju tagasi (ja kuna rattalukku mul veel pole, siis tassisin ratta 5. korrusele ilusasti :), Arvi sõitis autoga sauna. Mul oli hommikul veel kindel plaan trenni ka minna, aga nii suur trennivastane trots on peal praegu, et laiskus sai võitu ja jäin koju blogi kirjutama :).
Kokkuvõttes on siis elu praegu selline, et 1) korter on meil põhimõtteliselt valma (pesumasin veel puudu) ja ainus miinus on see, et jagame ühe toidupoega sisehoovi ja nad kolistavad seal suht tihti oma kaubaga; 2) trenniga saan mai lõpus ühele poole; 3) neerupuhastusega tegelen veel seni kuni tee otsa saab (nädalaks vist umber jätkub veel), otseselt mingit muutust ei tunne, aga üldises plaanis on korralikum söömine energiataset tõstnud; 4) tööl olen juunist täiskohaga; 5) juunis on siin kaks vaba päeva (2. ja 13. juuni), 6) Mari-Liis ja Jüri tulevad 6ndast meile külla, 7) Arvi sõidab 10ndal eesti ja mina 17ndal. Ja lõpuks et ma praegu naudin täiega oma laiskust ja seega ei viitsi kodu koristada, et siis pilte teha ja neid üles laadida. Nii et pilte saate siis, kui mul laiskus üle läheb. Nii hea on tunda ennast vabana :) Sauks!
Üks näiteks oli pidu, ühe investeerimisfirma (seesama, kes meisse investeerima peaks) bossu pidu miskit fääncis baaris. Lõin siis ennast parajalt üles ja läksin peole ja seal olid meie omadest veel Tom, Lars, Lothar ja Sarah. Tom ei tundnud mind meigiga õieti äragi (mul on endiselt kombeks tööl meigita käia) :P. Aga jah, pidu ise oli suht mõttetu selles mõttes, et me (mina ja Sarah) ei teadnud absoluudselt mitte kedagi, ja ega Tom ja Larski hoidsid suht meie juurde ja tšättisime niisama, Lothar ainult networkis kõvasti kõigiga. Tubli müügijuht on meil ikka.
Üks teine asi oli, et saime endale teleka (mida siiamaani kordagi käima pole pannud :P). Kuna meil flat screeni jaoks raha pole otseloomulikult, siis ostsime suure kolaka ja džiisas kui raske seda tassida oli. Tegime iga korruse peal peatuse, sest mul tahtsid käed küljest kukkuda. Arvi muidugi ikka ei saa aru, et kui ma koguaeg seal jõusaalis käin, siis kuidas mul kätes ikka veel jõudu ei ole, aga no see ei ole ka normaalne, et ta minu muskleid endaga omadega võrdleb. Trennist on mul muidu nii kõriauguni kui olla saab. Kuna ma enam hommikustesse trennidesse töö pärast ei jõua, aga õhtuseid ka ei viitsi ära oodata, siis käin pärastlõunati; aga siis pole ühtegi rühmatrenni ja niisama jõusaalis olla on uhh kui nüri. Ootan juba juunit, et mul leping läbi saaks ja oleksin sellest spordiklubi orjusest vaba. Õnneks on sinna ainult paar päeva veel.
21. mail, laupäeval oli Arvi sünnipäev. Ärkasime kell 7 hommikul nagu tavaliselt (kogu selle õppimise asja oleme nädalavahetustel ka 7 ärganud), jooksin kiirelt Bäckereri’sse Arvile kooki tooma. Esimene väike kingitus minu poolt oli 4x tangotrenni :), õige kingituse järgi peame veel koos poodi minema (sest et me kumbki ei tea veel, mis see olla võiks).
Tööl on viimasel ajal maru palju tegemist olnud. Olen tunduvalt rohkem kui poole koha eest tööd teinud, aga õnneks sain Tomiga kokkuleppele, et saan need kaks eksami-päeva ületundide arvelt võtta, mitte ei pea puhkust kasutama. Minu uus hobi on EUR/USD vahetuskursi jälgimine :). Nimelt maksame me paarile oma „hankijale“ USD’ides ja kuna kurss on viimasel ajal palju muutunud (meile kahjulikus suunas), siis ma koguaeg jälgin uudiseid, et mis toimub ja püüan arvete maksmist kuskile poole sättida. Aga no olgem ausad, ega absoluudselt pole võimalik mingeid muutuseid ennustada, nii et jah... Tegime pangaga miski hedge’imise lepingu ka, aga kuna seal peab 10-15% deponeerima forward lepingute puhul ja meil raha vähe, siis me vist isegi ei saa seda varianti mingit aega veel kasutada. See investeering võiks ikka juba rutem tulla.
Esmaspäev, 23. mai oli siis see päev, kui pidime eksamikeskuse poole sõitma hakkama (ainus koht, kus saksas eskamiseid teha saab on inglise sõjaväe baas Möchengladbachis (kuskil väga kaugel Lääne-Saksamaal), mis asub Berliinist 600 km kaugusel). Olin lõunani tööl, siis kiirelt koju, lõunasöök ja autosse ja teele. Olin kogu tee ise roolis, sest Arvi kordas oma teisipäevaseks eksamiks (minul siis eksamit polnud). Olime juba mingi hetk rõõmsad, et jõuame kella 8-ks hotelli, aga siis jäime ummikusse, kus istusime üle tunni aja. Lihtsalt ühe koha peal. Ilmselt oli mingi õnnetus, aga kui rodu ükskord liikuma hakkas, siis ei olnud kuskil mingit märki sellest, et oleks õnnetus toimunud või midagi. See teede võrk ja liiklus on Saksamaal ikka täiesti jõhkralt suur. Arvi ka imestas, et kuidas Saksas on nii suur teede võrk ja Eestis ei suudeta ühte 200-kilomeetrist lõiku neljarealist teed valmis ehitada. Lõpuks jõudsime 21.30 hotelli, oli selline väike armas pereettevõte. Keerasime kohe tuttu, sest 7h autos istuda on suht väsitav.
Hommikul tegime kiire söögi (kuna ma endiselt vegan dieedi peal, siis minu hommikusöök oli ainult kukkel moosiga) ja sõidutasin Arvi eksamit tegema. See sõjaväe baas oli nagu mingi omaette väike linnake, sissesõites kontrolliti passe ja... ja no viskasin siis Arvi maha ja läksin ise tagasi hotelli õppima. Lõunast korjasin ta jälle peale, kuulsin, et eksam läks normaalselt, aga et päris mitu küsimust olid lihtsalt sellised laia silmaringi küsimused (ehk siis õpiku teadmistega mitte just eriti seotud) ning et need kaks kõige suuremat küsimust olid marketingi/brändingu ja HRM’i kohta, mis muidugi on Management Accountanti põhitöö onju :P. Arvi ütles, et pidi nii palju ja nii kiiresti kirjutama, et tal nüüd käsi valutab ja pea veel rohkem. Läksime sööki otsima, leidsime mingi resto, kus tellisin spagetid pesto ja parmesaniga (mõtlesin, et selle neerupuhastusega olen enam-vähem ühel pool juba, et väike parmesan äkki ei tee hullu, aga sain siiski päris korraliku kõhuvalu endale). Siis käisime poes, Arvi ostis väikese Jägermeister’i närvide rahustamiseks ja võtsime veel üht-teist, et ei peaks õhtul kuskile välja sööma minema.
Hotelli jõudes oli mõnus pärastlõuna kooma peal, nii et keerasime õppimise asemel hoopis magama :P. Ja no ega oli juba õpitud ka omajagu. Õhtu poole siiski võtsime konspektid jälle uuesti kätte ja läksime õue jalutama. Jalutamise käigus rääkisime kõik teooriad-valemid läbi; päris hea on niimoodi kahekesi õppida. Meil kohe lähedal oli ameerika jalgpalli staadion, kus mingi kutid tegid trenni ka. Nats naljakas nägi see seltskond muidu välja, enamus olid suht trullakad :). Treener lasi neil ühest staadioni otsas teise joosta. Õhtul tuli uni suht lihtsalt, ka hommikul polnud nagu õiget närvi sees. Ja ega väga ei tulnud seda närvi ka eksami ajal sisse. Et siis eksam nägi välja nii, et 20 minutit oli alguses lugemiseks – selle ajal võiks ülesannete lehe peale joonistada-kirjutada, aga vastuste vihikusse ei võinud midagi teha ja siis oli 3h lahendamiseks. Vaatasin alguses siis kiirelt üle, et mis sorti ülesanded on, siis brainstormisin kõikide teooriaküsimuste juurde märksõnad ära ja siis hakkasin otsast esimest osa lahendama (lühikesed valikvastustega küsimused-ülesanded). Mingi hetk siis pärast seda 20 minutit anti roheline tuli, et võib kirjutama hakata. Võtsin kõik järjest ette ja ei jälginud väga, et kuidas ajas olen, lihtsalt tulistasin järjest. Enne viimast ülesannet vaatasin, et mul on veel 1:15 aega, et jõuab ilusasti (norm aeg oleks ühe ülesande kohta vist 45 minutit). Siis kuulsin, et Arvi ütles p...i, naersin ja mõtlesin, et raudselt leidis mingi arvutusvea üles või luges teksti lohakalt ja jättis midagi välja. Igal juhul läks viimane ülesanne ka normilt ja siis oli veel 15 mintsa aega, et esimesed küsimused üle käia ja täiendasin nats mõningaid vastuseid ka. Kui eksami ruumist välja läksime, siis esimene asi, mida Arvi ütles, oli, et sellest eksamist kukub ta küll läbi. Et tal viimasest ülesandes tuli NPV negatiivne ja ta hakkas viga otsima ja ei leidnudki seda üles ja siis tal selle tõttu jäid ka mingid järgmised asjad arvutamata (IRR ja payback). Ja kuna ta võttis kahest pikast ülesandest just selle esimesena ette, siis tal jäi teise jaoks väga vähe aega ja ta ei jõudnud toda ka valmis. Ma siis püüdsin pilti ette saada, et mida ja kui palju ta ikka valmis jõudis ja arvutasin, et 50% punktidest ikka peaks täis saama ja püüdsin teda rahustada. Vist õnnestus ka. Aga pettunud oli ta ikkagi, et tal nii kehvasti läks sellega...
Igal juhul siis viis tee meid edasi Wuppertali, sest olime lubanud kella 16-ks külla minna. Jõudsime Wuppi umbes kella 2-ks, käisime ühes hiinakas söömas (mul õnnestus väga maitsev mango-kookose-karri roog saada, mis tõenäoliselt oli isegi vegan, igal juhul kõhuvalu ma ei saanud). Õues oli väga-väga soe, jalutasime pärast söömist nats linna peal ringi ka, mulle jäi üks pood silma, kus kõigepealt olid päikeseprillid, läksin siis neid vaatama ja nägin, et edasi tulevad ägedad kotid. Ja siis tabasmind armastus esimesest silmapilgust :) – väike valge kott kollase-lilla lillega. Arvi tuli mind juba otsima, et hakkame minema, aga no siis nägin suvekleitide rivi ja ei saanud vaatamata jätta, et mis seal on. Ja kiiruga noppisin paar tükki välja, Arvi tuli ka kabiini kaasa otsustamise protsessi kiirendama. Üks ei läinud selgagi, nii et sellega oli asi otsustatud, aga teine läks ja oli väga nummi ja selle võtsin ära ka :) Selline valge põhjaga, rohelise-lillaga lilled peal; panen kindlasti ühte pulma selle selga.
Panime jooksuga auto poole, möödaminnes võtsime poest külakostiks veel šokolaadikomme ja maasikaid kaasa. Jäime hea 20 mintsa hiljaks, aga no polnud vast hullu. Ah jah, et külla läksime me Brigittele. Nimelt siis tema mees oli see mustpeade liige, kes korraldas Eesti tudengeid Saksamaale praktikale ja üks nendest tudengitest 3 aastat tagasi oli Arvi, kes siis Wuppertalis praktikal oli. Igal juhul mees suri juba aasta tagasi äkki, aga kuna me juba tookord nendega ikkagi läbi käisime (ja mina käisin ka korra külas neil), siis on Arvi taga ühendus hoidnud. Nüüd siis on Brigitte mehe töö üle võtnud ja tegeleb ise tudengitega. Ja üldse on ta maru tore naisterahvas, hästi intelligentne ja hea vestluskaaslane :). Muidu sujust kõik superhästi, välja arvatud see, et ta oli meile jogurtikooki teinud... ja no ma ei tahtnud seletama hakata, et ma piimatooteid nagu ei tarbi ja... ja no olgem ausad, ega kook nägi hea välja ka :), nii et kokkuvõttes lasin sellel hea maitsta. Ja siis mingi hetk tunnen, et pea hakkab täiega ringi käima ja süda on oi kui paha. Mõtlesin omaette, et Margit, palun ära minesta ära ja palun ära jookse vetsu oksendama ka, ela kuidagi üle see värk. Ja läks ikka mingi 15 mintsa enne kui see hull tunne üle läks, aga kõhuvalu olin ma endale terveks õhtuks garanteerinud...
Oeh. Ei teagi siis nüüd, kas nüüd siis peakski vegan dieedi peale jääma või... kehale teeb see muidugi head, aga elu teeb keeruliseks. Ilma lihata saan ma ilusasti hakkama, vegetarian toitu on igalt poolt võimalik saada, aga see vegan variant (ilma piimatoodeteta ka) on palju keerulisem. Mõtlesin, et teen ikkagi selle teekuuri lõpuni ja püüan enam-vähem ennast vegan dieedi peal ka hoida.
Lahkusime Brigitte juurest umbes 7 paiku ja ees ootas 500 km kojusõitu. Olin jälle terve tee roolis, sest Arvi õppis kõrvalistmel järgmise päeva kooli strateegilise juhtimise eksamiks. Mingi hetk sõitis meie ette tolli auto sildiga „folgen“. Mul polnud õrna aimugi, et mis see tähendab, aga siis Arvi ütles, et sõida sellele järgi. Viidi meid siis parklasse ja 3 tollimeest tuli autost välja. Kontrollisid dokumente, palusid meil autost välja tulla, tõmbasid kindad kätte ja hakkasid autot läbi otsima. Vaatasime Arviga rahulikult kõrvalt pealt, sest no mis meil ikka muud teha, saigi natuke sirutada... ja mingeid salasigarette ega narkootikume meil autos ka otseloomulikult pole, nii et polnud karta ka midagi. Hehe, pealegi mis kurjategijatel oleks auto täis juhtimisarvestuse ja strateegilise juhtimise konspekte :). Kutid lõpetasid ja tänasid ja sõitsime edasi. Peale väikese ummiku midagi muud põnevat tee peal rohkem ei juhtunud. Pärast keskööd olime kodus.
Neljapäeva hommikul vara läksin tööle. Enesetunne oli väga OK arvestades, et olin ainult 6h maganud ja eelmisel päeval pikalt roolis olnud. Tööl tuli välja, et meie andmebaasil on mingi kala sees ja ma ei saanudki oma reportingut teha. Tegelesin siis muude asjadega ja kella 12-ks läksin tagasi koju. Nimelt siis pidi 12-16 vahel tulema tehnik Alice’ist, et meile nett uuesti sisse panna (eriti täpselt tehtud graafik onju – tööpäeval peab keegi 4h kodus passima ja tehnikut ootama). Mõtlesin, et kuna ma midagi muud niikuinii tegema ei pea, siis oleks kõige targem oodata seda kutti magades :). Aga ei tulnud mingit tehnikut, vaid hoopis Arvi jõudis kell 14:30 eksamilt koju. Kobisin siis voodist välja ja läksin tagasi tööle. Tehnik olevat jõudnud täpselt siis, kui ma majast välja sain. Lootsin, et tööl läheb kiirelt aga no kohe kuidagi ei läinud. Olin lubanud Matthiasega kokku saada ja ta ütles, et saab juba kell 5 vabaks, aga iroonia-iroonia, minul läks kella 7-ni (tavaliselt ootan mina tema järgi). Olin maru näljane, tegime Arkadeni keskuses kiirelt ühed nuudlid ja ilmselt seetõttu, et jutt väga ei jooksnud tegi Matthias ettepaneku, et läheks kinno. Mõeldud-tehtud, läksime vaatama Hannat, päris äge film oli, soovitan. Pärast kino oligi aeg juba koju tuttu minna.
Reede hommikul jõudis väsimus lõpuks järgi. Vedasin ennast pärast tööd ikkagi jõusaali ka ja... ja kojujõudes oli aega täpselt nii palju, et kiirelt süüa ja juuksed ära kuivatada ja siis pidime minema Potsdamerile, kus saime kokku Arvi kursakatega, et kinno minna piraatide neljandat osa vaatama. Nii kallist kinopiletit pole ma vist kunagi ostnud (14 eurot), see kino on nii lollakas, et põhihind on 3D filmil 11 euri ja siis hakkab lisatasusid võtma igast asjade eest (näiteks filmi pikkuse ja 3d prillide eest), a ma vist olen seda juba varem ka kurtnud siin. Igal juhul film oli ok, aga mitte nii naljakas kui eelmised osad. Ja sellest meremeeste lobast oli ilma subtiitriteta ka natuke keeruline aru saada. Pärast filmi läksime 100 õlu baari, kõik maitsesid erinevaid õllesid, mina olin õunašorle peal. Kõige põnevam kahjuks ei olnud, sest üks tüdruk võttis üles teema Lääne-vs-Ida-Saksamaa ja oli väga vaimustuses sellest, aga meid see nagu väga ei huvitanud. Ja muudkui jahus, et ta on nii väiksest kohast pärit, et kõik saavad šoki, kui sinna lähevad (koht oli 25.000 elanikuga linn), me siis pööritasime Arvi ja Annaga (kes on Venemaalt), et ta ei tea ikka mitte midagi väikestest vaestest masendavatest kohtadest. Ah jah, algselt pidime ju üldse Arvi sünnat pidama reedel, aga ei jõudnud selle korraldamisega tegeleda ja nüüd ei teagi, et millal siis ükskord peo teeme... aga no kunagi ikka teeme.
Laupäeva hommik oli esimene kord üle pika-pika aja, kui äratuskellale puhkust andsin. Saime silmad lahti umbes 11 ajal, plaanis oli šoppamine ja trenn ja õhtul teadusöö külastamine, aga laiselda oli nii mõnus, et jõudsime ainult viimasele. Nimelt siis on siin kord aastas mingi selline värk, et ülikoolid ja haiglad ja mingid instituudid on ööni lahti ja esitlevad igast teadusteemalisi asju. Hästi palju on loenguid, aga on ka ise-tegemise võimalusi. Ühinesime ühe Aieseci grupiga kell 6 ja esineme peatus oli elektriautode, segwayde ja elektrirataste juures. Kõike saime ise proovida ka, mina sain elektri-Smart’iga sõita näiteks. Kõige naljakam on see, kui vaiksed need autod ikka on... Järgmisega läksime tehnikaülikooli ja kuna grupiga ringi liikumine oli päris aeglane, siis otsustasime neist lahku lüüa. Kuulasime juuste kasvatamise kohta (kuidas juuksekanalistest laboritest juukseid kasvatatakse) ja interneti ohutuse kohta (seal oli mingi programm, kuhu said oma parooli sisse panna ja siis ta häkkis selle välja), proovisime tehisjalgu (mis on tehtud nendele, kes näiteks suhkuruhaiguse tõttu jalad kaotanud, päris mugavad olid), siis mõõtsime vererõhku mingi uut moodi asjaga, tegime touch-screeni peal gräffitit ja mina lasin oma näo 3D-sse panna – nüüd mul on pilt sellest, et milline ma keskealisena välja näen :). Lõpuks mõtlesime, et läheks kuulaks mingit 3D muusika värki. Asi algas sellega, et mingi professor rääkis 15 mintsa midagi (Arvi ütles, kokkuvõtteks, et nelja ülikooli professorid tulid kokku, et rekonstrueerida mingi 58. aasta muusikatükk) ja siis hakkas pihta – ma pole kunagi midagi nii haiget kuulnud ja näinud, moodne sõna selle koha oleks performance, aga minu meelest oli see puhas lollus ja aja raiskamine. See muusikapala oli muusikast kaugel, see oli pidgem mingi piiks-puuks-prääks-kill-kõll. Ja pilt, mis taustaks käis oli üli-sürr (seosetud pildid üksteise järel). Päris palju inimesi kõndis kohe alguses minema. Ja no miks peaksid nelja ülikooli professorid oma aega millegi nii ülimõttetu peale kulutama minu pähe ei mahu. Teeks midagi kasulikku. Oeh. No pärast seda otsustasime, et on viimane aeg ära koju minna. Bussiga joppas hästi ja kesköö paiku vist jõudsime koju ka.
Pühapäev on siis täna. Magasime taas nii kaua kui torust tuli. Siis vaatasime 45 mintsa Shaun the Sheepi ja... ja mingi hetk oligi juba pärastlõuna ja olime kokku leppinud ühte ratast vaatama minna mulle. Ratas oli väga ilus ja korralik ja kõige rohkem ei maksnud ka (90 euri) ja ostsin ära :). Nüüd on mul ratas!!! Kuna see autosse ei mahtunud (esimene kord, kus auto meid alt vedanud on), siis tulin hoopis metrooga koju tagasi (ja kuna rattalukku mul veel pole, siis tassisin ratta 5. korrusele ilusasti :), Arvi sõitis autoga sauna. Mul oli hommikul veel kindel plaan trenni ka minna, aga nii suur trennivastane trots on peal praegu, et laiskus sai võitu ja jäin koju blogi kirjutama :).
Kokkuvõttes on siis elu praegu selline, et 1) korter on meil põhimõtteliselt valma (pesumasin veel puudu) ja ainus miinus on see, et jagame ühe toidupoega sisehoovi ja nad kolistavad seal suht tihti oma kaubaga; 2) trenniga saan mai lõpus ühele poole; 3) neerupuhastusega tegelen veel seni kuni tee otsa saab (nädalaks vist umber jätkub veel), otseselt mingit muutust ei tunne, aga üldises plaanis on korralikum söömine energiataset tõstnud; 4) tööl olen juunist täiskohaga; 5) juunis on siin kaks vaba päeva (2. ja 13. juuni), 6) Mari-Liis ja Jüri tulevad 6ndast meile külla, 7) Arvi sõidab 10ndal eesti ja mina 17ndal. Ja lõpuks et ma praegu naudin täiega oma laiskust ja seega ei viitsi kodu koristada, et siis pilte teha ja neid üles laadida. Nii et pilte saate siis, kui mul laiskus üle läheb. Nii hea on tunda ennast vabana :) Sauks!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen