Hei-hei! Kohe asja kallale:
Esmaspäeva (30.05) 6htul proovisin l6puks ära Zumba-trenni. Oeh... see treener ei lasnud ennast muusikast ikka absoluudselt segada - ta oli koguaeg nii rütmist väljas, et mul oli tükk tegemist, et ise ka samamoodi rütmist väljas olla. Kust sellised treenerid tulevad, mina aru ei saa... Teisipäeval oleks olnud viimane v6imalus trenni minna, aga ei läinud. Nii kopp oli ees. Mis siis veel toimus... Ahjaa, neljapäev teoreetiliselt oleks pidanud olema vaba päev siin, aga otsustasin selle vaba päeva vahetada hoopis järgmise teisipäeva vastu, et saaksin Mari-Liisi ja Jüriga koos päeval ringi hängida.
Reede 6htu veetsime pesumajas :P. Tegelt sai asi alguse sellest, et nii ilus ilm oli 6htul, et ütlesin Arvile, et läheks kuskile välja sööma - väljas söömine piirdus meil küll j6e ääres nuudlite söömisega, aga m6te oligi tegelt lihtsalt päikest nautida, mitte otseselt toitu. J6e äärde jalutades jäi meil tee peale üks pesumaja ja kuna meil endiselt pesumasinat ei ole (ja v6ib-olla et isegi ei ostagi ühtegi), siis m6tlesime, et peaks sinna pesema minema. Toppisime seljakotid-spordikotid asju täis, v6tsime läpaka filmiga kaasa ja asusime teele. Pesumaja oli suur, stiilne ja rahvast täis. Ja vist suht ok hinnaga ka, üks korralik masinatäis oli 3.50. Ja pesi ainult 45 mintsa, nii et filmist j6udsime ainult osa ära vaadata; pärast kodus vaatasime l6puni (film oli Reese Witherspooniga How Do You Know); täitsa armas film oli. Kunagi selle nädala jooksul vaatasime ka The Way Back'i, mis oli ka päris huvitav (kuidas grupp inimesi Siberist jalgsi p6genes).
Laupäeva hommikul käisime Arvile natsa asju shoppamas, saime valged püksid, ühe pluusi ja triiksärgi (see viimane siis oli minu kingituse teine osa :). Pärastl6unal s6itsime Wannsee äärde. Päris 6igesse randa me minna ei osanud, aga saime napilt auto mingisse parklasse pandud ja liivane järvekallas sobis lebotamiseks suurepäraselt. Kui järve peal nii palju jahte poleks olnud, oleks täitsa Pühajärve tunne peal olnud. Arvi luges rannas ühe kursa6e kursusetööd, mida ta retsenseerima pidi ja saime k6va k6hutäie naerda. See oli k6ige halvemas inglise keeles, mida ma üldse lugenud olin ning umbes sama sisutühi nagu see bakalaureusetöö, mida ma kunagi retsenseerisin. Teisest küljest täitsa kurb, et m6ned inimesed ikka nii rumalad ja/v6i laisad on. Ja paratamatult tekib jälle tunne, et kui tark ma ikka ise olen :P. 6htul pidime kokku saama Heleri ja Kaiega, aga kohale j6udis ainult Kaie. Sellegipoolest, istusime maha ühte suurde välikohvikusse, j6ime veintsi ja rääkisime maast ja ilmast.
Pühapäeval läksime hommikul j6e äärde lebotama. Nii hullult palav oli, et väga kaua seal olla ei j6udnud. Arvi tegeles kojutulles veel koolitööga, aga ma hakkasin juba vaikselt tuba ette valmistama vaiba-aktsiooniks. Nimelt siis elas meil see vaip suht oma elu, krussitas igalt poolt. Otsustasime selle kruvidega p6randa külge kinni lasta :). Ma tassisin toa tühjaks ja kui Arvi l6puks kell 9 kursakatega Skype'ik6ne l6petas, siis hakkasime pihta. Nüüd on tulemus märkimisväärselt parem, aga päris perfektne ka kahjuks mitte. No mis teha, pole päris vaibapanijad.
Esmaspäeval (06.06) oli tööpäev nagu ikka, pärast tööd käisin meie raamatupidaja juurest läbi ja kiirustasin koju, sest Mari-Liis ja Jüri olid juba saabunud. Kojuj6udes nägin Jüri ja Arvit Wiid mängimas ning Mari-Liis istus arvuti taga ja tegi bookinguid :P. Otsustasime linna peal väikese jalutuskäigu teha, käisime rongijaama turismiinfo punktist läbi, jalutasime Bundestagist ja Brandenburgi väravatest mööda ning läksime edasi Potsdamer Platzi ja Sony Centeri majja. Ostsime teisipäeva 6htuks Hangover 2-le piletid ka :). Siis näitasin Mari-Liisile Arkadeni ostukeskust ja hüppasime korraks Mäkist ka läbi, aga enne kui tagasi 6ue j6udsime sealt, hakkas täiega vihma kallama. Seega olime sunnitud natuke aega veel Mäkis veetma. Kuigi vihma veel veits tibutas, siis m6tlesin, et äikest oleks lahe vaadata seal k6rgelt Solarise baarist (kus Matthiasega käinud olen), m6eldud-tehtud ja t6esti hästi äge vaade oli, kuidas linna kohal äike sähvis.
Teisipäeval oli mul siis see vaba päev, mis algas sellegipoolest tööle minekuga. Saatsin s6brad Kurfürstenile shoppama ja ise rattaga tööle. Tegin paari tunniga kiiremad asjad ära ja s6itsin ka siis nende juurde, et koos loomaaeda minna. M6nus on siin ikka rattaga ringi tuhiseda, liigub kiiremini kui bussiga. Loomaaed oli tore, kassid olid nunnud (eriti ägedad olid kaks väikest tiigrikutsut) ja ahvid olid naljakad, hüljes tegi trikki ja pingviinid olid ülbikud. Kuna Jüri otsustas "väikese" jalutuskäigu teha Alexanderplatzi poole, aga meil Mari-Liisiga sellist tahtmist polnud, siis m6tlesime, et läheks bussiga samma suunda. Kuna mul oli ratas kaasas, siis see ei 6nnestunud (buss oli maru täis). Proovisime siis metrood ja sinna mahtusime ilusasti ära, aga, oeh.... Tuli kontroll ja me sirutasime oma piletid julgelt välja, et me pole üldse jänesed vaid täitsa ausalt s6idame. Ja siis küsis kontrolör mu käest, et "jalgratta pilet ka palun" - "Mida? Jalgratta jaoks on piletit vaja? Esimest korda kuulen! Eino ausalt esimest korda kuulen! Ma alles nädal tagasi ostsin ratta ja missest et ma pool aastat olen Berliinis elanud ma t6esti esimest korda kuulen, et jalgrattale on piletit vaha, kust ma seda teadma peaks, seda pole ju kuskil kirjas? Aga et ma siis lähen metroost maha ja ostan pileti ja s6idan edasi." - "Ei, palun esitage oma dokument ja tulge metroost välja". No ja siis läks kemplemiseks lahti, esiteks ma p6him6tteliselt ei tahtnud maksta trahvi mingile ülbele südametule türklasele ja teiseks polnud mul 40 euro jagu sulli ka ehk siis me j6udsime välja Bahnhofis olevasse politseisse, kes siis ikkagi kinnitas, et minu 60 eurot maksev kuupilet, mida ma nii kohusetundlikult maksan ja kaasas kannan ei v6imalda mul metroos jalgratast kaasa v6tta ja ma siiski pean sellele idioodile 40 eurot andma. Klappisime Mari-Liisiga raha kokku ja samal ajal kui tegin vahetuskaupa raha dokumentide vastu v6ttis Mari-Liis telefoni välja, et kas kella vaadata v6i Jürile helistada vms. Ja kus siis see türklane läks ähmi täis: "Pane telefon kohe kotti tagasi!" (nagu ta oleks püstoli välja t6mband sealt) "Pane kohe tagasi v6i ma ei liigu siit kuskile, ma keelan sul ilma loata must pilti teha" ??? Vaatasime teineteisele hämmastunud nägudega otsa ja Mari-Liis ütles, et see on tema telefon ja ta ei pane seda kotti, vaid tahab helistada, mitte mingist koledast türklasest pilte teha. No siis läks see segane türklane talle p6him6tteliselt käsipidi kallale ja ma jooksin vahele ja kogu rongijaama rahvas vaatas pealt, kuidas me seal kaklesime. Asi lahenes sellega, et läksime jälle uuesti tagasi politseisse, kes siis vaatas üle, et ühtegi türklase pilti telefonis pole ja lasi meil minna. Türklane veel ähvardas, et kui ta peaks mingi video endast Youtube'ist leidma, siis me veel saame... ja me polnud ka vastusega kitsid. Aga no mis siis ikka. Olin 40 euro v6rra vaesem, nutt kurgus, tuju null, Mari-Liis oli ka endast väljas ja läksime siis niimoodi edasi Alexanderplatzi poole... Helistasin tee peal veel Arvile ja rääkisin juhtunust ja tema esimene küsimus oli ka, et "misasja, jalgrattale peab pileti ostma v6i?" No ei ole see ühele eestlasele iseenesest m6istetav, et rattapiletid on olemas.
Aga siis oligi k6ige 6igem v6tta järgmisena ette Ritteri shokolaadipood. Jätsin ratta Brandenburgi väravate juurde ja jalutasime Gedarmenmarkti, Humbolti, muuseumisaare ja Domi juurest mööda ja istusime mingisse Itaalia restosse maha. Pasta maitses hästi :). Edasi hakkasime vaatama, et kuidas me kinno mindud saame, aga kuna bussini oli ca 15 minutit aega, siis käisime läbi 3 tee peale jäävad kingapoodi ja Mari-Liis ostis endale kaks paari :). Kinno j6udsime täpselt 6igeks ajaks, Arvi ja Jüri juba ootasid meid ees. Film oli lahe ja naljakas. Pärast kino läksin v6tsin Brandenburgi väravate juurest oma ratta ja hakkasin kodu poole väntama, j6udsin ette teisi... Tegime veel Jürile-Marile Bundestagi külastuse bronni ära (vähemalt 2 päeva tuleb ette regada).
Esmaspäeva (30.05) 6htul proovisin l6puks ära Zumba-trenni. Oeh... see treener ei lasnud ennast muusikast ikka absoluudselt segada - ta oli koguaeg nii rütmist väljas, et mul oli tükk tegemist, et ise ka samamoodi rütmist väljas olla. Kust sellised treenerid tulevad, mina aru ei saa... Teisipäeval oleks olnud viimane v6imalus trenni minna, aga ei läinud. Nii kopp oli ees. Mis siis veel toimus... Ahjaa, neljapäev teoreetiliselt oleks pidanud olema vaba päev siin, aga otsustasin selle vaba päeva vahetada hoopis järgmise teisipäeva vastu, et saaksin Mari-Liisi ja Jüriga koos päeval ringi hängida.
Reede 6htu veetsime pesumajas :P. Tegelt sai asi alguse sellest, et nii ilus ilm oli 6htul, et ütlesin Arvile, et läheks kuskile välja sööma - väljas söömine piirdus meil küll j6e ääres nuudlite söömisega, aga m6te oligi tegelt lihtsalt päikest nautida, mitte otseselt toitu. J6e äärde jalutades jäi meil tee peale üks pesumaja ja kuna meil endiselt pesumasinat ei ole (ja v6ib-olla et isegi ei ostagi ühtegi), siis m6tlesime, et peaks sinna pesema minema. Toppisime seljakotid-spordikotid asju täis, v6tsime läpaka filmiga kaasa ja asusime teele. Pesumaja oli suur, stiilne ja rahvast täis. Ja vist suht ok hinnaga ka, üks korralik masinatäis oli 3.50. Ja pesi ainult 45 mintsa, nii et filmist j6udsime ainult osa ära vaadata; pärast kodus vaatasime l6puni (film oli Reese Witherspooniga How Do You Know); täitsa armas film oli. Kunagi selle nädala jooksul vaatasime ka The Way Back'i, mis oli ka päris huvitav (kuidas grupp inimesi Siberist jalgsi p6genes).
Laupäeva hommikul käisime Arvile natsa asju shoppamas, saime valged püksid, ühe pluusi ja triiksärgi (see viimane siis oli minu kingituse teine osa :). Pärastl6unal s6itsime Wannsee äärde. Päris 6igesse randa me minna ei osanud, aga saime napilt auto mingisse parklasse pandud ja liivane järvekallas sobis lebotamiseks suurepäraselt. Kui järve peal nii palju jahte poleks olnud, oleks täitsa Pühajärve tunne peal olnud. Arvi luges rannas ühe kursa6e kursusetööd, mida ta retsenseerima pidi ja saime k6va k6hutäie naerda. See oli k6ige halvemas inglise keeles, mida ma üldse lugenud olin ning umbes sama sisutühi nagu see bakalaureusetöö, mida ma kunagi retsenseerisin. Teisest küljest täitsa kurb, et m6ned inimesed ikka nii rumalad ja/v6i laisad on. Ja paratamatult tekib jälle tunne, et kui tark ma ikka ise olen :P. 6htul pidime kokku saama Heleri ja Kaiega, aga kohale j6udis ainult Kaie. Sellegipoolest, istusime maha ühte suurde välikohvikusse, j6ime veintsi ja rääkisime maast ja ilmast.
Pühapäeval läksime hommikul j6e äärde lebotama. Nii hullult palav oli, et väga kaua seal olla ei j6udnud. Arvi tegeles kojutulles veel koolitööga, aga ma hakkasin juba vaikselt tuba ette valmistama vaiba-aktsiooniks. Nimelt siis elas meil see vaip suht oma elu, krussitas igalt poolt. Otsustasime selle kruvidega p6randa külge kinni lasta :). Ma tassisin toa tühjaks ja kui Arvi l6puks kell 9 kursakatega Skype'ik6ne l6petas, siis hakkasime pihta. Nüüd on tulemus märkimisväärselt parem, aga päris perfektne ka kahjuks mitte. No mis teha, pole päris vaibapanijad.
Esmaspäeval (06.06) oli tööpäev nagu ikka, pärast tööd käisin meie raamatupidaja juurest läbi ja kiirustasin koju, sest Mari-Liis ja Jüri olid juba saabunud. Kojuj6udes nägin Jüri ja Arvit Wiid mängimas ning Mari-Liis istus arvuti taga ja tegi bookinguid :P. Otsustasime linna peal väikese jalutuskäigu teha, käisime rongijaama turismiinfo punktist läbi, jalutasime Bundestagist ja Brandenburgi väravatest mööda ning läksime edasi Potsdamer Platzi ja Sony Centeri majja. Ostsime teisipäeva 6htuks Hangover 2-le piletid ka :). Siis näitasin Mari-Liisile Arkadeni ostukeskust ja hüppasime korraks Mäkist ka läbi, aga enne kui tagasi 6ue j6udsime sealt, hakkas täiega vihma kallama. Seega olime sunnitud natuke aega veel Mäkis veetma. Kuigi vihma veel veits tibutas, siis m6tlesin, et äikest oleks lahe vaadata seal k6rgelt Solarise baarist (kus Matthiasega käinud olen), m6eldud-tehtud ja t6esti hästi äge vaade oli, kuidas linna kohal äike sähvis.
Teisipäeval oli mul siis see vaba päev, mis algas sellegipoolest tööle minekuga. Saatsin s6brad Kurfürstenile shoppama ja ise rattaga tööle. Tegin paari tunniga kiiremad asjad ära ja s6itsin ka siis nende juurde, et koos loomaaeda minna. M6nus on siin ikka rattaga ringi tuhiseda, liigub kiiremini kui bussiga. Loomaaed oli tore, kassid olid nunnud (eriti ägedad olid kaks väikest tiigrikutsut) ja ahvid olid naljakad, hüljes tegi trikki ja pingviinid olid ülbikud. Kuna Jüri otsustas "väikese" jalutuskäigu teha Alexanderplatzi poole, aga meil Mari-Liisiga sellist tahtmist polnud, siis m6tlesime, et läheks bussiga samma suunda. Kuna mul oli ratas kaasas, siis see ei 6nnestunud (buss oli maru täis). Proovisime siis metrood ja sinna mahtusime ilusasti ära, aga, oeh.... Tuli kontroll ja me sirutasime oma piletid julgelt välja, et me pole üldse jänesed vaid täitsa ausalt s6idame. Ja siis küsis kontrolör mu käest, et "jalgratta pilet ka palun" - "Mida? Jalgratta jaoks on piletit vaja? Esimest korda kuulen! Eino ausalt esimest korda kuulen! Ma alles nädal tagasi ostsin ratta ja missest et ma pool aastat olen Berliinis elanud ma t6esti esimest korda kuulen, et jalgrattale on piletit vaha, kust ma seda teadma peaks, seda pole ju kuskil kirjas? Aga et ma siis lähen metroost maha ja ostan pileti ja s6idan edasi." - "Ei, palun esitage oma dokument ja tulge metroost välja". No ja siis läks kemplemiseks lahti, esiteks ma p6him6tteliselt ei tahtnud maksta trahvi mingile ülbele südametule türklasele ja teiseks polnud mul 40 euro jagu sulli ka ehk siis me j6udsime välja Bahnhofis olevasse politseisse, kes siis ikkagi kinnitas, et minu 60 eurot maksev kuupilet, mida ma nii kohusetundlikult maksan ja kaasas kannan ei v6imalda mul metroos jalgratast kaasa v6tta ja ma siiski pean sellele idioodile 40 eurot andma. Klappisime Mari-Liisiga raha kokku ja samal ajal kui tegin vahetuskaupa raha dokumentide vastu v6ttis Mari-Liis telefoni välja, et kas kella vaadata v6i Jürile helistada vms. Ja kus siis see türklane läks ähmi täis: "Pane telefon kohe kotti tagasi!" (nagu ta oleks püstoli välja t6mband sealt) "Pane kohe tagasi v6i ma ei liigu siit kuskile, ma keelan sul ilma loata must pilti teha" ??? Vaatasime teineteisele hämmastunud nägudega otsa ja Mari-Liis ütles, et see on tema telefon ja ta ei pane seda kotti, vaid tahab helistada, mitte mingist koledast türklasest pilte teha. No siis läks see segane türklane talle p6him6tteliselt käsipidi kallale ja ma jooksin vahele ja kogu rongijaama rahvas vaatas pealt, kuidas me seal kaklesime. Asi lahenes sellega, et läksime jälle uuesti tagasi politseisse, kes siis vaatas üle, et ühtegi türklase pilti telefonis pole ja lasi meil minna. Türklane veel ähvardas, et kui ta peaks mingi video endast Youtube'ist leidma, siis me veel saame... ja me polnud ka vastusega kitsid. Aga no mis siis ikka. Olin 40 euro v6rra vaesem, nutt kurgus, tuju null, Mari-Liis oli ka endast väljas ja läksime siis niimoodi edasi Alexanderplatzi poole... Helistasin tee peal veel Arvile ja rääkisin juhtunust ja tema esimene küsimus oli ka, et "misasja, jalgrattale peab pileti ostma v6i?" No ei ole see ühele eestlasele iseenesest m6istetav, et rattapiletid on olemas.
Aga siis oligi k6ige 6igem v6tta järgmisena ette Ritteri shokolaadipood. Jätsin ratta Brandenburgi väravate juurde ja jalutasime Gedarmenmarkti, Humbolti, muuseumisaare ja Domi juurest mööda ja istusime mingisse Itaalia restosse maha. Pasta maitses hästi :). Edasi hakkasime vaatama, et kuidas me kinno mindud saame, aga kuna bussini oli ca 15 minutit aega, siis käisime läbi 3 tee peale jäävad kingapoodi ja Mari-Liis ostis endale kaks paari :). Kinno j6udsime täpselt 6igeks ajaks, Arvi ja Jüri juba ootasid meid ees. Film oli lahe ja naljakas. Pärast kino läksin v6tsin Brandenburgi väravate juurest oma ratta ja hakkasin kodu poole väntama, j6udsin ette teisi... Tegime veel Jürile-Marile Bundestagi külastuse bronni ära (vähemalt 2 päeva tuleb ette regada).
Kolmapäeva hommikul andsin külalistele marsruudiks ette Tehnikamuuseum - Pergamoni muuseum ja läksin ise bussiga tööle (kuna lubas äikest, siis otsustasin ratta koju jätta). Ja äikest oli, kohe nii palju ja k6vasti, et ma ei mäleta küll, et oma elu jooksul nii k6vasid kärgatusi kuulnud oleks. Piilusime vahepeal aknast välja, et kas teletorn ikka on veel püsti v6i mitte. Kella viiest umbes j6udsin koju (ma viilin 8-tunniselt tööpäevalt veits nurki maha) ja olin esimene. Arvi oli veel koolis mingi presentatsiooni ettevalmistamise kallal ja Jüri-Mari muuseumis. Kui nad ka koju j6udsid, siis tundus, et jäid oma käiguga rahule, ainult et Mari-Liisil oli toss suht väljas. Sellegipoolest v6tsime tee ette India resto Amari poole. Restos maitses kana endiselt superhästi ja erinevad Colada kokteilid läksid ka (välja arvatud siis Mari-Liisi oma, kes kustus l6puks täiesti)... koju j6udsime enne südaööd ja esimest korda vist tuttu ka napilt enne südaööd.
Neljapäeval tegin järgmise marsruudi: Bundestag - Bellevue loss - Charlottenburgi loss - Spandau Zitadelle; ja läksin rattaga tööle. Nii umbes l6unani oli midagi teha ka, aga siis said m6tted otsa ja niisama passimise (ja blogi kirjutamisega) tikkus uni kangesti silma. Koju j6udsin esimesena ja otsustasin väikese beauty sleep'i teha. Mingi hetk j6udis Arvi ka ja hakkas Eesti jaoks asju pakkima, kella 19 paiku helistas Mari-Liis, et Jüri ei taha edasi Helmut Newtoni muuseumisse minna, et läheks kahekesi siis. Saime Zooloogischer Gartenis kokku ja kuuslin, et nad ei saanudki Bundestagi sisse, sest nende nimesid ei leitud listist üles... Ja sinna Zitadelli nad ka ei j6unud, aga noh, reede oligi meil veel täitsa plaanivaba veel. Igal juhul otsustasime esmalt ette v6tta hoopis ühe poe (selle, kust ma Wuppertalis kleidi ja koti ostsin), sest pood oli lahti 9-ni, aga muuseum 10-ni. Mari-Liis proovis suurt hunnikut kleite selga ja ostis ka l6puks ühe. Mina proovisin ühte nr 34 seelikut, mis oli suur (!?) ja piilusin ka kingariiulite vahele. Jäid silma ühed lilla-roosa kirjud k6psukad. Kui need jalga panin ja peeglit otsima läksin, siis j6udsid kaks naist tee peal öelda, et superilusad, et need sa peaksid küll ära v6tma. Ja no olid ka superilusad, nii et nüüd mul on kodus taas üks kingapaar rohkem :).
Edasi siis muuseumisse. Seal oli just mingi uue osa avamine olnud ja rahvast oli palju (ja k6vasti viisakamalt riides kui meie :P) ning sissepääs tasuta (wohoo!). Näitus koosnes siis p6him6tteliselt Vogue'i, Marie Claire'i ja igast muude moeajakirjade, moekunstnike reklaamide ja muidu modellide piltidest - täpselt minu teema :). Tekkis ainult küsimus, et US Vogue'i piltide hulgas oli jube palju poolpaljaid pilte, et kas siis nagu ongi pool ajakirja paljaid naisi täis v6i? Eniveis oli väga m6nus näitus. Kui koju j6udsime, polnud Jüri ikka veel tagasi, aga kui ta l6puks j6udis, siis rääkis, et tuli jala Charlottenburgi lossi juurest koju ja nägi tee peal Tehnikaülikooli ka ja see oli nagu omaette linn. Njah.
Reede hommikul t6usis Arvi juba vara-vara, et lennukile minna. Ta suutis nii vaikselt tegutseda, et ma kuulsin ainult ärkamismomenti ja seda, kui ta mulle head-aega-musi tegema tuli. Ise ajasin ennast 7 ajal püsti, kui ära hakkasin minema, ajasid audiitorid ka l6puks jalad alla :). Olin tööl terve päeva ära ja j6udsin enne teisi tagasi koju, ma arvan, et nad vist olid seal Spandau Zitadellis. Ja keerasin ise tuttu vist, kui 6igesti meeles on. Mingi hetk käisin väljast dönerit ostmas, oli Gemüse döner, aga miskipärast pandi ikka kanaliha ka sisse... ja siis hakkasime Jüriga Martinit jooma. Kui Mari-Liis ka oma bjuuti sliibi ära oli teinud, siis läksime edasi klubitama. Adagios oli seekord pidu parem kui siis, kui eelmisel korral käisime (Helenega vist). Sain baarileti ääres ühe saksa kutiga ka tuttavaks, kes oli suht humoorikas ja tantsis ka täitsa hästi, nii et sai k6vasti jalga keerutatud. Pidu l6ppes kunagi 5-6 ajal...
Selle m6tte, et läheks laupäeval Potsdami, lükkasime me pärast eelmise päeva pidutsemist sujuvalt edasi. Kuigi tulin juba 10st üles, sest uni läks ära, oli ikkagi väga h6re olla. Jüri läks kuskile oma teed ja me Mari-Liisiga s6itsime Alexanderplatzi. Näitasin talle oma kontorit, käisime ümberkaudsetes poodides nats ringi ja siis tegime tiiru platsi enda peal. Näitasin Mari-Liisile ka Alexa keskuse ära kätte, aga endal oli toss nii väljas, et jätsin ta üksi shoppama (millega ta sai väga hästi hakkama :) ja läksin ise koju tuttu. Ärkamismoment oli äge - lesisin voodis, toas oli pime, v6tsin telefoni ja hakkasin Mari-Liisile helistama, et kus nad nii kaua on. Kui kutsuma hakkas, kuulsin telefonihelinat, t6stsin pead ja nägin m6lemat maas madratsi peal magamas :). Ma ikka üldse ei kuulnud, et nad vahepeal koju olid j6udnud. 6htu plaaniks oli Berghain, Kaie s6brantsiga pidid ka ühinema. Aga kui Kaie rääkis, et seal on pikad järjekorrad tavaliselt ja ettearvamatu poliitika ukse peal (et kas üldse lastakse sisse) + veel fakt, et sinna minek v6tab peaaegu tund aega, siis Jüri ütles, et ta eelistaks pigem pühapäeval Potsdami minna kui see klubi ära näha ja järgmine päev jälle surra. Sellega oli asi otsustatud. Mängisime veel kella 3-ni öösel Touche'd ja keerasime siis ära magama.
Pühapäeva hommikul oli kell 10 äratus ja kell 11:30 olime juba Potsdamis. Kaie ütles, et seal peaks olema umbes poole päeva jagu vaatamist, aga meil 6nnestus ca 9 tundi ringi k6ndida. Lühidalt kokkuv6ttes käisime peaaegu k6ik vaatamisväärsused läbi, mis kaardi peale märgitud olid. Ja oli ilus linn, ägedad vanad majad ja lossid ja aiad ja... Käisime vahepeal Bratwursti hapukapsastega ja hiljem ühes geibaaris (kogemata) kooki söömas :P. Kuigi lubas vihma, jäime k6ik kuivaks ja ilm oli üsna m6nus. Parklaski ootas ees meeldiv üllatus, et maksimum päevaarve limiit oli 10 eurot, ma juba olin j6udnud arvutada, et peaks rohkem minema. Kella 10-ks 6htul olime tagasi kodus, kiire riiete vahetus ja jalgade pesu (Jüri must jalajälg on siiani vannitoa vaiba peal) ja edasi Kultuuride Karnevalile. 6igemini see karnevali osa l6pes juba kell 21.30, aga festival ise pidi veel südaööni kestma. Tegemist siis miski iga-aastase üritusega, kust läib läbi üle miljoni inimese, erinevatel lavadel mängib muusika igast maailma otsast ja pakutakse sööke-jooke ja mudu nänni. Kui j6udsime, siis oli kohe üks lava türgi muusikaga vist. See ei olnud väga kutsuv ja liikusime edasi - rahvast oli meeletult palju. Ühtegi muud lava, kus veel muusika mänginud oleks, me ei leidnud (juba pakiti kokku). Seega jalutasime lihtsalt ringi nende putkade vahel ja läksime sama targalt koju tagasi.
Esmaspäev oli siin siis taas püha. Läksime ühte Bäckerei'sse hommikust sööma. V6tsime Touche ka kaasa ja mängisime seda seal väljas laua taga päikese käes paar tundi. Ideaalne algus päevale. Ja siis oligi aeg s6brad ära saata. Panin nad lennujaama bussi peale ja ise tagasi koju koristama. L6puks ometi sain kodust pildid ka ära tehtud. Püüan nad täna-homme üles saada. Lisaks saatsin veel peo kutsed laiali ja tegin Skype'ik6ne Helenaga, et Briti tüdrukute 6htut korraldada. Järgmisteks päevadeks on ka veel palju tegemist ja Eesti j6udes graafik tihe. Praegu siis on teisipäev, olen tööl (kuna meie andmebaasis on mingi kala sees, siis löön blogi kirjutamisega aega surnuks), 6ues sajab lahinal vihma ja m6tlen, et rattaga tööletulek täna polnud just k6ige targem m6te. Loodetavasti läheb kojumineku ajaks üle ära...
Varsti siis v6ite Picasawebist pilte ka otsima minna ja järgmine postitus kunagi siis, kui Eesti-tuurilt tagas olen. Sauks!
1 Kommentar:
Mulle tuli ka jalgrattapilet üllatusena, aga õnneks oli see üllatusemoment, kui keegi teine oli rattaga ja ma imestasin, et kas ta tõesti peab jalgratta eraldi pileti ostma. Õnneks üliõpilaspiletiga võib ka ratta kaasa võtta, nii et kui Arviga koos oled, siis võid ratta tema kätte anda;)
Kommentar veröffentlichen