Tuli mõte seekord alustada juttu lõpust ja siis ettepoole liikuda. Mõeldud-tehtud ja alustan käesolevast hetkest :). Postituse alguses ei tea kunagi, et kui pikk see tulla võiks, aga arvestades et viimasest korrast on möödas kaks kuud, siis on nii üht koma teist juhtunud küll.
Ehk siis. Täna on esmaspäeva õhtu, tööl läks suht kaua ja stressirohkelt - nimelt saime selle pangakonto Poolas lõpuks avatud ja saime ülekannete autoriseerimise kaardi koos lugejaga ka kätte, ja no püüdsin seda lugejat (näeb välja nagu Eestis ID-kaardi lugeja) installida kaks tundi järjest, aga ei miskit. Lõpuks tuli Lars appi ja mässas veel tund aega ja ikka ei miskit. Nii et jäid kõik maksud üle kandmata ja viivis tiksub edasi... Ei teagi, et kuidas me siis nüüd saame.
Arvi oli ka täna tööl - seal samas uuringufirmas, kus mina eelmisel aastal olin. Teeb interneti pakkujate vahel mingit uurimust. Ta enda uurimus magistritöö jaoks on suht hästi läinud - sai kokku 24 vastust, mis peaks põhimõtteliselt piisav olema, aga ta juhendaja kirjutas talle, et peaks vist veel püüdma rohkem saada... Eks paistab, mis sellest saab. Töö tähtaeg on tal veebruari keskel, algne lootus oli jõuludeks valmis saada, aga praegu vist on siht pigem jaanuari peal.
Nädalavahetusel oli plaanis blogi kirjutada ja igast muid vajalikke-kasulikke asju teha, aga Heroes'i mängimine tundus palju ahvatlevam, nii et praktiliselt mängisimegi kaks päeva järjest arvutiga. Puhkus missugune. Ja puhkus kulus pärast suur pingutust ära küll. Räägingi siis nüüd meie Varssavi-reisist. Startisime kolmapäeva hommikul rongiga - sattusime mõnusalt tühja boksi ja ees ootas 5,5h sõitu ja õppimist. Varssavisse jõudes käisime eksami maja juures olukorda takseerimas ja siis edasi meie kontorisse. Seal ootasid meid juba ees Maciej ja Mariusz. Kontor on super-ilus ja hea ja mõnus. Kahe vannitoa ja vanniga (mis jäi kahjuks ära proovimata), ja siis üks suur tuba, köök, üks väiksem nõupidamiste ruum ja lahtikäiva diivaniga külaliste tuba. Kuigi sisustust oli minimaalselt, tekkis kohe kodune tunne ja lasime sokkide väel ringi. Esimesel õhtul siis tegime väljas ainult kiire õhtusöögi ja õppisime kuni magama minekuni.
Neljapäeva hommikul kõndisime ülikooli, kus eksamit läbi viidi. Mõtlesime enne, et huvitav, palju inimesi tuleb ja kumbki ei osanud arvata, et nii palju - ikka üle 100 inimese oli mõlemal eksamil. Ja kõik pandi ühte klassiruumi kokku ning lauad olid eriti pisikesed, nii et pidi vaikselt tegutsema, et naabrile küünarnukiga ei virutaks. Kuna ruumi oli nii vähe, et ei saanud isegi küsimuste ja vastuste raamatut korraga lahti võtta, siis kõikil pastakad ja kalkulaatorid koguaeg lendasid. Igal juhul siis esimese eksami lõpetasin ca tund aega varem. Ühe 5-punktise jätsin ainult vastamata, sest see teema oli nii mõttetu, et ei viitsind isegi aega raisata selle õppimise peale. Võtsin asja rahulikult ja mingit peavalu ega väsimust peale ei tulnud. Arvil vist ikka nats tuli. Tegime kooli sööklas kiire lõuna ja õues väikese jalutuskäigu ja hakkaski teine eksam. See oli juba märkimisväärselt raskem ja ajaga kitsam, üheks suureks ülesandeks tuli arvatult konsolideerimine, aga kahjuks täpselt selles võtmes, mida ma nii hästi ei osanud - jupi kaupa omandamine. Tegin siis täpselt nii palju ära kui oskasin ja kuna ülejäänud asjad läksid tiba paremini, siis usun, et saan oma vajalikud 50% punktidest ikkagi kätte. Kogemata unustasin ühe 5-punktise küsimuse üldse vastata, kust oleks kindlasti natuke lisa saanud, a no mis seal enam.
Pärast eksamit ostsime esimesest alkopoest väike pudeli Jägermeistrit ja tegime tee peal mõned klõmmid :P. Ostsime veel ka kokat ja krõpsu, ja kontorisse jõudes tegime kokteili ja sõime krõpsu. Mariusz oli juba ära läinud pojale lasteaeda järgi, aga Maciej ootas meid, et siis koos välja minna. Võtsime natuke aega, et riided vahetada ja kokteile nautida ja siis sõitsimegi vanalinna poole. Mul olid mõned vaated tuttavad Varssavist küll, aga seda, et vanalinn nii suur on, ma küll ei mäletanud. Täitsa tahaks kunagi piki linnamüüri jalutada ja rohkem vaadata. Läksime ühte kohta, kus sai pirkukaid ja varsti ühines Mariusz ka meiega. Ma võtsin seente ja hapukapsaga variandi. Maitses hästi küll. Hästi tore oli koos jutustada, mõlemad kutid on hästi sõbralikud ja koheselt tekib nii hea klapp. Ka Arvi ütles, et selline tunne, nagu oleks juba pikka aega sõbrad olnud. Restost läksime edasi väikest jalutuskäiku tegema ja siis sobivat baari otsima, et veel paar kokteili teha. Baari otsimisega läks meil päris kaua, aga lõpuks leidsime ja kui esimese joogiga lõpule olime jõudnud, oli piisavalt suur väss peal, et ära tuttu minna.
Reede hommikul passisime Arviga niisama kontoris ja kella 11 ajal läksime Maciej'ga raamatupidaja juurde koosolekule. Mul olid küll ainult mõned küsimused valmis mõeldud, aga juttu jätkus kaheks tunniks - nii palju nüansse on ikka, mida isegi ei oska küsida. Ja raamatupidaja jättis hästi professionaalse mulje. Nii et kogu selle poolega võib küll väga rahul olla ja mul on hea meel, et selle kohtumise tegime, sest me mõlemad Maciej'ga palju targemad. Pean ikka Pariisis ja Amsterdamis ka samasuguse kohtumise tegema, kui asjad nendega ka nii kaugel. Pärast kohtumist hüppasime pangast läbi, kus kohtusime oma halduriga - see tüüp oli nagu tigu - pole ime, et meil konto avamisega nii palju aega läks. Õnneks vähemalt seekord saime asjad suht kiirelt kätte ja tulime tulema. Kell oli juba 3 vist kui tagasi kontoriise jõudsime, võtsime Arvi ja Mariusz'e ka kaasa ja läksime ühte prantsuse restosse sööma. Söök oli kahekäiguline ja väga maitsev ja maksis alla 7 euro. Superluks. Kuulsin Arvi käest, et ta oli vahepeal kontori kõrval olevas pargis jalutamas käinud ja nägi oravaid ja paabulindu!? Selgus, et seal pargis hoitaksegi muidu paabulinde, aga et nad nii jaheda ilmaga ikka veel väljas on, tuli ka poolakatele üllatusena. Kui söök nauditud, siis oligi aeg nii kaugel, et minna rongijaama. Jõudsime ilusasti kohale, aga mingi tehnilise rikke tõttu jäi rong 50 mintsa hiljaks, nii et saime seal seista ja passida veel omajagu. Rongis vaatasime kolm filmi ära - Valentine's Day, Thor ja Arthur. Berliini jõudes saime endale külalise - Kaie (kes on praegu muidu Lääne-Saksas praktikal) oli Berliinis ja tuli meile öömajale. Kuna kell oli juba üle südaöö, siis väga pikalt ei jutustanud ja läksime ära tuttu.
Kuigi enne eksameid püüdsime pidutsemist pigem vältida, siis mõned õhtud käisime väljas küll. Näiteks siis minu sünnipäev (reede) plus sellele järgnev laupäev. Sünnipäeva hommik algas rooside ja koogi ja kingitusega. Kingitus oli superlahe ja täitesti ootamatu - Kindle Reader. Kuigi meil nagu töö juures eriti tavaliselt sünnipäevasid ei tähistata, siis kõik teadsid, et mul on sünnipäev (ikkagi 11.11.11 onju) ja soovisid õnne. Lisaks oli Anja toonud karnevalivarustust, mida kell 11:11 õhku visata ja millega tuututada. Nimelt siis on Anja saksast pärit ja mäeltab, et just nii tähistati alati 11. novembrit. Siis aga oli ta 10 aastat Austraalias elanud ja seal on 11.11 kurb päev ja keegi ei pidutse. Nüüd, esimest korda tagasi olles tahtis ta jälle 11ndast rõõmu tunda ja me aitasime kõik talle oma pasunatega kaasa. Kontor oli terveks päevaks mõnusalt värviline. Võtsin kontorisse kaasa oma viimased eesti kommid ja šokolaadid ja õhtu poole toodi kukleid ka. Pärast tööd sain jälle uuesti Arviga kokku ja läksime ühte restosse õhtust sööma, mida Sarah oli soovitanud. Kui kell 6 kohale jõudsime oli kohe täitesti tühi ja üsna kõle, sest tegemist oli väga minimalistliku kohaga (puust toolid-lauad, ei mingied laudlinu ega miskit), aga mulle meeldis see, et kõik oli ainult küünlavalgel ja tunni pärast oli koht nii rahvast täis, et inimesed isutsid ja sõid isegi baarileti taga. Pärast õhtusööki ja pudelit väga head veini asusime teele olümpiastaadioni poole, kus pidavat olema miski lasershow. Noo oli palju värvilisi prozektoreid ja ilus valgus, aga show kui selline küll puudus. Jalutasime ringi peale ja läksime ära koju.
Laupäeval läksime siis välja Arvi kursavenna Thomase sünnipäeva tähistama. Alustasime Itaalia restos, mis andis juba rohkem korraliku resto mõõdu välja - ilus sisustus, laudlinad, lipsustatud kelnerid. Tellisime mingisuguse parmesani juustuga pasta kõik, nii et onud tulid seda pastat meie laua äärde valmistama. Asi nägi välja selline, et laua peal oli suur-suur juustukera (diameeter ca 50cm), sinna peale visati põlevat konjakit ja kraabiti niimoodi juustu lahti, siis visati spagetid ka peale ja segati kõik kokku - serveerides lisati veel trühvlit. Maitses hästi, aga kogus oleks võinud vähe korralikum olla. Edasi läksid kutid (kaks tükki peale sünnipäeva lapse ja Arvi) teatrisse, aga kuna ma otsustasin keelebarjääri tõttu selle vahele jätta, siis ma tegin kodus väikese õppimispausi. Ühinesin poistega juba hiljem Potsdamer Platzil, kui läksime koos Adagio klubisse. Seal oli parajasti ühe raadiokanali sünnipäevapidu ja lasti päris mõnusat muusikat. Tantsisime kõvasti ja... ja no kui enam ei jõudnud, siis läksime ära koju tuttu.
Aga üks teine tore pidu oli ka - koos mu töökaaslastega. Ma ei ootanud sellist üldse midagi erilist, sest pidime minema lihtsalt koos õhtust sööma ja oli neljapäeva õhtu, mitte nädalavahetus. Juba söömas oli tegelt hästi tore - tellisime meie laua otsaga kamba peale erinevaid sushisid ja mina mitte kõige suurema riisi fännina nautisin ka neid täiega, sest no nii hästi maitsesid. Sarah ja Anke rääkisid, et kuidas nad ikka igal nädalavahetusel väljas käivad ja et Berliinis ikka nii palju pidusid jne... Siis tuli küll natuke masekas, et mul siin päris selliseid sõpru ei ole... Aga see selleks. Õhtusöögilt edasi läksime Amano baari, kus jõime maasika-mojito'sid - ülihead! Ja siis edasi ühte baari, kus tegime veel mõned kokteilid ja shotid ja jutustasime niisama. Lothar ütles mulle seal olles saladuskatte all, et ta saab teist korda isaks ja ma olin rõõmust (ja ilmselt avaldas ka rumm mõju) pisarates. Mul on tast jäänud mulje kui hästi armastavast ja hoolivast isast ja uudis, et ta saab veel ühe lapse oli nii liigutav. Ammu polnud juhtunud sellist asja, et ma oleks liiga purjus pea pärast peolt ära koju läinud - seekord aga juhtus. Üks hetk oli tunne, et sai liiga palju ja nii saigi takso võetud ja ära koju sõidetud. Reede hommikul olin ma otseloomikult esimene, kes hommikul (ikka veel purjus peaga) kontoris oli ja läks mitu head tundi, kui järgmised vaikselt jõudma hakkasid. Väga-väga-väga raske oli see reede. Ei jõudnud oodata, millal see ükskord läbi saab.
Aga lõpuks sai. Lootus kiiresti koju jõuda kadus sellega, et bussi peale tuli miljon inimest ja see liikus nagu tigu. Tund aega vähemalt läks kindlasti koju jõudmisega. Koju jõudes keerasin kohe magama. Kella 9 ajal vist tegin jälle silma lahti, et ära otsustada, kas minna õhtul Chase & Status kontserdile või mitte. Kuna mulle nende lood väga meeldivad, siis otsustasime ikkagi minna. Läksime autoga, kuna ma otseloomulikult ei tahtnud enam alkoholiga kokku puutuda. Kontsert oli kahjuks vähe mage. Esiteks oli muusika liiga vaikne - kui DnB'd kuulata, siis peab bass ikka selline olema, mis seest värisema võtab, aga no ei võtnud. Ja teiseks häiris mind see, et oli täiesti võimatult kitsas ja purjus jorsid tõukisid ja tallusid koguaeg. Oleks hea meelega tantsinud, aga no ei olnud ruumi... Aga samas ma ei kahetse ka, et käisin, muusika kui selline mulle väga meeldis.
Üks korteri pidu oli ka vahepeal - Anna ja Borissi sünnipäev ja soolaleiva pidu. Nende uus korter on jõhkralt suur ja eriti kõrgete lagedega. Ja maksab ka kaks korda rohkem kui meie oma. Pidu ise polnud väga miskit erilist... või no siis võib-olla see, et dresscode oli jooksupüksid - et kõik ennast mugavalt tunneks. Ma olin kainekas ja igavlesin suht niisama kogu aja. Kuna mul oli Arvi kursakate seltskonnast natuke siiber, siis läkski järgmisele peole, Söreni sünnipäevale, Arvi juba üksi ja ma nautisin kodus passimist ja ei midagi tegemist.
Vahepeal juhtus ka veel selline asi, et registreerisime ennast järgmise aasta Berliini maratonile. Oleme juba jooksmas ka käinud (nii kaua kuni õppimisega väga kiireks läks ja mul köha tuli). Töö juures olid kõik positiivselt üllatunud, kui kuulsid, et osa võtan sellest. Ja sain teada, et mu boss Tom on ka seda kunagi jooksnud koos kogu oma perega. Püüan ettevalmistust igal juhul tõsiselt võtta ja lihtsalt niisama surema sinna minna ei tahaks. Kuigi noh, surnud olen ma pärast seda nii või naa. Jaa... ja kuigi ma ühtegi poodi füüsiliselt jõudnud ei ole, siis olen sellegipoolest talvemantli ja kolme paari jalanõude võrra rikkam - nimelt siis šoppasin Zalando internetipoes. Tellisin tegelt palju rohkem asju, aga kuna kõik riided olid nii suured (kuigi tellisin S'i) või lihtsalt ei meeldinud, siis saatsin kõik ülejäänud tagasi. Aga need asjad, mis jäid, nende üle on mul küll väga hea meel. Said head asjad. Mul polnudki nagu väga enam jalanõusid, mis vett läbi ei laseks.
Ja lõpuks siis nüüd sinna hetke, kus eelmine kord pooleli jäin - Kiku ja Rauli külaskäik oktoobri alguses. Õppimise jätsin mina koguks pooleteiseks nädalaks pooleli ja nautisin kodus ühiseid õhtuid lauamängudega. Välja sööma jõudsime vist ainult ühel õhtul ning üks kord päevasel ajal saime veel minu kandis kokku kiireks pärastlõunaseks kohviks. Kuna kolmas oktoober oli siin vaba päev ja ilus ilm ka, siis mõtlesime, et läheks koos spaasse - palusin veel Arvil järgi vaadata, et kas see koht on ikka lahti, muidu sõidame ilma asjata 100km maha. Pakkisime juba asjad kokku ja olime autoga tankimas kui küsisin Arvilt, et 'on siis lahti, jah?' mille peale ta ütles, et kodulehel ei olnud midagi kirjas, aga et ta võttis kontakttelefoni sealt ja helistab. Keegi muidugi vastu ei võtnud ja infoliini tädi ka ei osanuid midagi arvata. Kuna olime juba sama kiirtee peal, mis viib Potsdami, siis tegime plaanis kiired muutused ja viisime Kiku-Rauli hoopis Potsdami peale jalutama.
Joogat tegime ka Kiku juhendamisel, mahtusime kuidagi meie väiksesse elamisse kolmekesi kõrvuti tegema küll. Endale üllatuseks suutsin isegi natuke pea peal seista. Polnud kunagi varem proovinud. Aga kindlasti oli asi ka väga heas ja innustavas joogaõpetajas :). Kuigi tegin Kiku joogaõpetaja konspektist endale ka koopiaid, siis tegelikult ei olegi pärast ise enam kordagi joogat ette võtnud. Arvi küll vahest seisab pea peal ja teeb muid harjutusi, aga ma pole mitte midagi liigutanud. Rauli ja Kikuga käisime ühel õhtul Ewert and the Two Dragons'i kontserdil ühes väikses ööklubis. Ma polnud neid kunagi õieti varem kuulnud. Siis, kui Vabaduse Laulu tagantjärgi kuulasin, siis kuulsin neid esimest korda. Aga sellest piisas, et rohkem tahta. Mulle meeldis kontsert väga, laivis olid laulud kuidagi eriti võimsad. Eriti mõned kohad, mida nad mitmehäälselt tegid. Kikule ja Raulile meeldis vist soojendusbänd isegi rohkem, mis oli vähe meloodilisem, nime kahjuks enam ei mäleta... Mis siis veel... ahjaa - lisaks joogale tõi Kiku meile ka kitšerii (pole õrna aimugi, kuidas seda õigesti kirjutada) ja ahjujuurikad, mille eest suur-suur aitäh! Teeme mõlemat ikka aeg-ajalt ja maitsevad väga head. Seda nagu täpselt ei mäleta, et mis päeval nad ära läksid, aga igal juhul oli nende järgmine sihtpunkt Mallorca. Ja me jäime Berliini kadestama... ja õppima.
Aga nüüd siis jälle tagasi käesolevasse hetke. Natuke veel tööuudiseid, et Amsterdami kontori jaoks sai pangakonto tehtud ja Thomas tegi täna aktsiakapitali ülekande ka ära, mis tähendab, et varsti peaks asutamisega lõpusirgele jõudma. Pariisi lendavad mõlemad Tomid neljapäeval, et seal konto ära avada ja siis oleme seal ka valmis. Tohutult auru võtab ikka kogu see asjaajamine ja kuigi meil nüüd see kasutajaliides (user interface) täitsa toimib juba ja ma klientidele raporteid enam tegema ei pea, siis meil neid kliente on nii palju praeguseks, et juba see hommikune põhiraporti kokkupanek võtab mul 2-3 tundi ära. Töötasingi enne Varssavisse minekut uue faili kallal, mis võtaks valemitega kõik algandmed, et ma ise ei peaks enam praktiliselt midagi tegema. Kahekordseid vlookup'e ja muid põnevaid funktsioone avastada oli nii tore. Excel on ikka mul suur sõber. Detsembrist peaks meil siis alustama kaks uut inimest - prantsuse tüdruk Mariene ja saksa-vene poiss Boriss. Meil kontoris ühtegi vaba lauda pole, nii et ma ei tea, kus nad istuma hakkavad, aga no ju on selle peale mõeldud. Töölt veel nii palju, et 9ndal tulevad kõik müügimehed kolmest tütrest Berliini workshopile ja õhtuks on planeeritud ühine õhtusöök ja muu meelelahutus ka - ootan juba pikisilmi, sest eelmine kord oli nii tore. Ja seekord loen korralikumalt, et mitu rummikoksi ma joonud olen :P.
Pilte meil ka ilmselt on, aga pole neid veel üles saanud ja ilmselt läheb paar päeva, enne kui sellega valmis saan. Aga varsti võite juba kiikama minna küll. Ja lõpetuseks veel, et sain bossuga oma puhkusepäevad ka ära kinnitatud ja plaanime Eestis olla 19-29 (võibolla 30) detsember. Ostsin juba 19. detsembri õhtuks Vanemuisesse 'Laula mu laulu' kontserdile piletid ja kuulsin Arvi ema käest, et 22.-l lähme kõik Mary Poppinsit vaatama. Tahaks Eesti kultuuri ja muusikat maksimaalselt endasse ammutada, nii et kui teil peaks mingeid toredaid ideid-pakkumisi olema, siis olen üks suur kõrv. Püüan enne Eestisse tulekut veel kiirelt ühe postituse ka teha.
Seniks kallid ja sauks!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen