Alustaks siis sellest, et neljapäeval oli tööl üks tähtaeg ja teha oli nii palju, et sain alles 19.30 tulema. Linna kõndisin jalgsi, sest ühtegi bussi ei tulnud. Töö juurest linna on mingi pool tundi umbes. Bussid käivad siin harvemini kui Tartus. Tavaliselt poole tunni tagant ja mõni liin lõpetab juba kell 19-20 sõitmise. Neljapäeva õhtul suurt midagi teha ei jõudnud. Keerasin ära magama.
Reede hommikul pakkisin nädalavahetuseks asjad kaasa ja vedasin kõik tööle, tahtsin sealt otse rongi peale minna. Jörg tegi märkuse, et kas hakkan riigist lahkuma. Ja et vaatas mingit naistekat, kus öeldi, et suured kotid on praegu in, et ma oled väga trenditeadlik :)
Kuna hommikul ärkasin vist juba 6.30, oli mu kõht kella 10ks tühi. Pea hakkas ka valutama ja nii ootasingi pikkisilmi, millal kell 12 saab. Sööma lähme alati kell 12, suht minuti pealt.
Kella 14ks said mu 35h tööd nädalas läbi. Aga tööd oli veel küll. Ka tunni aja pärast ei saanud veel minema. Nats enne kella nelja tõmbasin jope selga selle märgiks, et ma nüüd lähen. Need jäid mulle ikka midagi seletama, nii et lõpuks panin pool-joostes bussipeatuse poole. Kuna meie maja on nii suur, siis juba maja ühest otsas teise jõudmine võtab 6-7 mintsa. Seal teises otsas on peatus ka. Tsekkasin küll bussiaegu, aga jooksu pealt läksin vist ikka vale bussi peale. Kui see ühe vale pöörde tegi, siis sain aru, et olen vale bussi peal. Hüppasin ruttu maha, jooksin üle tee ja sain bussi peale, mis viis rongijaama. Sain kohe rongi peale, istusin maha ja hakkasin raamatut lugema. Olin omas maailmas, nii et väga ei pööranud tähelepanu sellele, mis ümberringi toimus. Pea ka ikka nats veel valutas.
Tulin Herfordis maha, nagu ikka. Seal peab alati rongi vahetama. Ei vaadanud väga, mille peale ümber istusin ja nagu paarikümne minuti pärast selgus, olin jõudnud Osnabrücki asemel hoopis Bielefeldi. Mis seals ikka, vaatasin, millal siis sealt rong Osnabrücki läheb, läks suht kohe. Uurisin Johanna käest, et kas saame selle otsa ka tasuta, saame. Kõik ok, jõuan tund hiljem, aga noh, elab üle.
Lugesin siis rongis raamatut kui mingi meeshääl mikrofonis seletab midagi saksa keeles. Enda arvates sain aru, et mingi hilinemine, aga küsisin igaks juhuks üle ühe neiu käest, kes minu vastas istus. Olin õigesti aru saanud. Helistasin siis Arvile, et ta mulle hiljem vastu tuleks. Juba teist korda, et jõuan hiljem.
Rong hakkas uuesti sõitma mingi 15 mintsa pärast. Jõudsin jälle midagi lugeda, kui meeshääl mikrofonis jälle midagi seletas. Umbes sain aru, aga igaks juhuks uurisin mingite poiste käest, mis värk on. Selgus, et tuli ümber istuda. Tegid seal omavahel nalja minu üle mulle tundus. Arvasid, et olen Ameerikast või midagi. Ha-haa.
Neljas rong siis juba ja jälle raamat. Lõpuks kuulsin kohanime, mis mulle sobis - Osnabrück. Hüppasin rongist maha ja vaatasin, et kus kuradis ma olen. Rong pani uksed kinni ja sõitis minema. Tõmbasin ruttu ühte tüdrukut varukast ja küsisin, et kas see on ikka õige linn. Õige linn küll, aga vale peatus. Jälle kõne Arvile, jõuan hiljem. Võtsin bussi ja jõudsin kesklinna kaheksa paiku, tund ja 45 hiljem kui plaanitud. Aga vähemalt olin kohal ja nädalavahetus võis alata.
Meie pool oli reedel päris palju rahvast. Nii palju ei olegi vist kunagi olnud. Jõime Arviga rummi ja maru hea oli. Meie rahulolevaid nägusid võid vaadata kõrvalolevalt pildilt :) Mai vaadanud terve õhtu jooksul kordagi kella, nii et mul ei olnud õrna aimugi, millal rahvas ära läks. Aga kui rahvas lahkuma hakkas, tundsin korraga, et olen maru purjus. Kohe nagu nii purjus, et enam ei suuda püsti olla. Viskasin voodisse pikali, mingi hetk tuli Arvi ka ja ega väga midagi rohkemat ei mäletagi. Rumm oli oma töö teinud. Uni oli magus.Kuskil kaheksa ajal hommikul tegin silmad esimest korda lahti. Koka tahtis välja saada. Püsti tõustes sain aru, et pea on haige. Enivei, vetsus käidud, magama tagasi. Lõuna ajal saime mõlemad silmad lahti. Ja jumalale tänatud, Arvi pea polnud ka liiga terve. Muidu oleks raudselt midagi asjalikku pidanud tegema. Nüüd sai lebotada. Lebotamisele läks suht terve päev. Kella 16 paiku käisime ühes ühikas pinksi mängimas.
Õhtul olin ilgelt väsind. Millest, võib igaüks ise pakkuda :) Igal juhul vajusin vist 10 paiku voodisse ära. Nii palju siis sellest päevast.
Pühapäeval ajasime ennast varem üles. Käisime jooksmas, sõime väikese hommikusöögi, nats lebotasime ja läksime ujuma. Kuna oli nädalavahetus, siis oli väliujula ka avatud ja seal oli mõnus soe vesi, nii et olime õue-basseinis ka päris pikalt. Paradiisi tunne oli. Päike siras ja... oleks palme tahtnud :)
Tagasitulles tegime pannkooke. Või no õigemini peakokk Kass tegi. Ma olen see nõudepesija :) Kõht täis, ülla-ülla kellele jälle uni peale tuli. Ja nii jäingi magama, Arvi vist luges-õppis midagi. Kui silmad lahti tegin, siis nägin enda eest silti, et muska on läinud kursakaaslastega kokku saama. Teadsin, et nad pidid mingit kodutööd koos tegema ja seda kell 18 arutama. Aga juba kuuslingi, kuidas ta tuli. Tegime väikse võileipsi ja asusime rongijaama poole teele.
Tagasitulek läks peaaegu hästi. Rongidega oli kõik ok. Mul on ühe lehe peale kirjutatud bussiajad, mis rongijaamast minu kodu poole lähevad, vaatasin, et ühtegi bussi poole tunni jooksul ei tule, et lähen jala. Unustasin ainult väikese fakti, et mul olid kirjas tööpäevade bussiajad. Olin poole tee peal kui buss must mööda sõitis. Sitta kah, kõndimine ongi tervislikum.
Ja nüüd siis pealkirja juurde. Ühikasse jõudsin siis nägin riiuli peal suurt ämblikku. Hakkasin salfakat otsima, millega ta kahjutuks teha. Selle ajaga oli ta jõudnud juba kuskile ära kaduda. Aega läks, aga kätte ma ta sain. Ma poleks vist enne magama läinud. Aga mind hirmutab ikka teadmine, et äkki neil on siin pesa.
Kell hakkab pool üks saama. Nii et on tagumine aeg taas magama minna. Mõltesin koju kõndides, et kui mul Arvit ei oleks siin lähedal, siis ma nutaks vist iga õhtu üksindusest patja. Või siis otsiks endale ruttu ühe kena saksa kuti. Kuigi hea on, kui saab kellegagi eesti keelt rääkida. Ja mitte ainult... siin on nüüd hästi pikad mõttepausid vahel, mõtlen, mida kirjutada ja mida mitte. Aga kui kõik need mõtted kokku võtta, siis võib öelda, et ma olen õnnelik, väga-väga õnnelik. Päikest teile!!!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen