10. Vaikselt juba jõulutab

Heips!

Alustangi kohe meie maksapuhastuse tulemustest. Võib vist öelda, et olin selle suhtes parajalt skeptiline ja seda üllatavam oli näda, et see tõesti töötas. Nimelt siis oli asja mõte maksast välja saada sinna tekkinud kivid, mis siis hiljem elu jooksul edasi sappi „kukuvad“ ja siis neid tuntakse juba sapikivide all. Ma enda arvates nagu ei ole just kõige ebatervislikum inimene, nii et ma väga ei uskunud, et mul sealt miskit välja hakkab tulema, aga pärastlõunal hakkas midagi liigutama Ja tulid välja sellised rohelised herne suurused jublakad, kokku 10 või nii. Arvil hakkas see protsess juba hommikust pihta, nii et arvasin, et mul siis järelikult ei olegi midagi, aga võta näpust. Jaanuari alguses kordame seda jälle, sest seda peab tegema nii kaua, kuni kahel korral enam midagi välja ei tule. Vot sellised lood. Pärast puhastust nagu väga suurt erinevust ei tundnud, ainult alkoholiisu oli kadunud. Heh, ja lisaks oli minul kadunud umbes kilo ja Arvil kolm. Arvi kaalus vist 66 kilo :S. Täiesti haige.

Laupäeval-pühapäeval võtsin ette ka esimese CIMA raamatu teemal management accounting. Tegin endale täitsa graafiku isegi, et kui tahan kahe kuuga (detsember-jaanuar) kõik viis alusõpikut läbi lugeda, siis peaksin päevas keskmiselt 40 lk lugema. Praegu olen sellest graafikust muidugi mõnusalt maas, aga kuna mul esmaspäev on vaba (Tom on ära kuskil), siis kavatsen järgi võtta. Piilusin ka teistesse õpikutesse ja raamat „Ethics, Corporate Governance and Business Law“ tundus ikka päris hirmutav. Ma ei saanud esiteks üldse pooltest sõnadest arugi, mis seal olid, veel vähem siis, et ma neile küsimustele vastata oskaksin. Samas vaatasin ka, et nendes eelolevates eksamites seda teemat enam väga ei puudutada ka. Kui siis ainult eetika teemat, aga see ei tohiks vast ka kõige hullem olla. Ka Management Accountingus on päris palju uusi mõisteid, mida ei mäleta küll, et oleks koolis kunagi õppinud. Nii et tarkus tuleb :)

Esmaspäeva hommikul käisin Pilateses. See oli natsa nõrk, nii et jooksin pärast veel 30 min peale. Siis tööle, kus läks suht ruttu, nii umbes 4h, ja siis olin vaba koju tulema. Tegelikult käisin enne kojutulekut ka ühtest spordipoest läbi, kus vahetatakse Polari kella patareisid. Nimelt otsisin Polari kodulehelt, et kas leian Berliinist mõne koha, kus saaks patareid vahetada. Ja otseloomulikult ei leidnud muhvigi, terve Saksamaa peale näitas ainult ühte kohta kuskil kaugel. Niisiis kirjutasingi kliendiinfo meilile, et kas Berliinis ka võimalik vahetada on ja tuli välja, et terve suure Berliini peale tõesti ongi üks pood (!?), kus seda tehakse. Õnneks polnud see väga kaugel, nii et viisin kella sinna ja järgmisel päeval pidin kätte saama jälle.

Õhtul saime Matthiasega kokku, seekord õnnestus see eriti varakult, juba kell 18:30, aga lõppkokkuvõttes jõudsin ikka südaööks koju. Nimelt siis olin talle lubanud kunagi Eesti muusikat viia. Võtsingi ühtteist mälupulgale ja kui kokku saime, sis käisimegi ta hotellitoas muusikat arvutisse tõmbamas. Kuulasime ka mõnda ja tõlkisin talle mõne laulu sisu/mõtet. Näiteks meeldib mulle väga Lenna Kuurmaa Jüriöö laul. Seletasin talle siis, et millest see laul on: „Well, this song is about war and how one woman poisoned the enemies with food“ – „Oh... It actually sounds kinda cheerful and happy“ :). Tõlkisin talle veel mõned laulud ja saime hea kõhutäie naerda. Ja siis läksime söögikohta otsima. Mina tahtsin oma hiljutise maksapuhastuse tõttu miskit kerget (ehk siis salatit) süüa ja ka Matthias ültes, et talle ei taha enam ühed ülikonnapüksid jalga minna, mis tähendab, et peab vaatama hakkama, mida ta sööb, nii et ta oli ka salti peal väljas. Ja no täitsa lõpp, kui raske oli leida kohta, mis oleks selline mõnus hubane ja pakuks ka salatit. Hotelli kõrval oli kohe Vapiano, aga Matthias ei tahtnud sinna minna, sest talle ei meeldi „touristy“ kohad. No ja siis me kõndisime ringi vähemalt tund, enne kui leidsime ühe päris hea koha. Ma sõin tuunikalaga salatit ja Matthias lihtsalt miskit taimetoitu. Rääkisin talle ka oma nädalavahetuse puhastusprotsessist ja siis sain hästi armsa komplimendi, et „You do look very fresh and healthy“. Matthias nimelt enamasti näeb päris räsitud välja, sest ta töötab nii võimatult palju ja ta silmad ei varja seda absoluudselt. Mm, ja lisaks komplimendile sain veits tögada oma mütsi pärast. Nimelt oli mul seljas must mantel, mis siis on selline suht viisakas, aga kunagi mul ühtegi paremat mütsi ei ole, siis mul oli peas selline suht suusamütsi moodi must müts, mis Matthiasele ikka üldse ei istunud... et need ikka üldse ei sobi kokku ja ma pean endale ikka ilmtingimata midagi uut otsima. Nii et ma siis vist lähen esmaspäeval šoppama ka. Tegelt ma kunagi juba Galeriast või kuskilt vaatasin selliseid kübara moodi asju, aga need maksid kõik vähemalt 50 euri. Ja no halloo, ma ei maksa nii palju mingi mütsi eest. Nii et mai teagi, kust oma otsingut alustada... peaks mingi kõrvalisema koha leidma, kus hinnad ei ole nii laes, aga no kust sellist kohta leida...oeh...

Teisipäeval läksin esimest korda siis sinna uuringufirmasse tööd tegema. Seal oli koos ca 10 inimest erinevatest maadest, suhtlesin lõunapausi ajal peamiselt ühe Iiri kuti ja Läti tüdrukuga, kelle nimi muideks oli Linda ja kellel oli kunagi eestlasest peika :). Töö ise oli ausalt öeldes ikka päris igav, aga nagu ka varem ütlesin, siis päris hästi makstud. Arvutasime Arviga, et kui sellist asja teeks täiskohaga, siis teeniks kuus 40 tuhat krooni kätte. Ja sellise raha eest tegelt teeks seda igavat no brain tööd mingi aeg küll. Vaatasin just oma pangakontot ja päris nukker seis seal. Neli kuud puhkust ja praegu poole kohaga töö just rikkamaks teinud ei ole... suure vaevaga PwC-s teenitud raha on kõik ära kulunud. Mõtlesin, et peaks hakkama jälle üles kirjutama oma kulutusi, sest praegu pole õrna aimugi, palju mul reaalselt raha kulub siin. Pole nagu harjunud ennast väga tagasi ka hoidma :)

Kolmapäeval tegin päeval seda uuringut ja pärast seda läksin oma enda kontorisse, kus meil pidi olema väike jõulu tähistamine kolleegidega. Kõik olidki kaasa toonud midagi nende jõulutraditsioonidega seotut (Sarah, Dylan ja Ben lausa küpsetasid ise kõik miskit) ja pugisime siis koos kõvasti ja rääkisime oma jõulutraditsioonidest (esindatud olid siis USA, UK, Saksamaa ja Eesti). Gavin (Saksamaa) selgitas meile, miks mõnel pool süüakse jõulude ajal kala – nimelt see tuli kuidagi ladina keelest, et mingi piibli lause sõnade esimesed tähed andsi kokku „kala“. Ja siis Sarah (USA, Texas) joonistas meile „Darwin fishi“. Ja Ben (UK) selgitas, et Boxing Day peaks vist tulema sellest, et „sellel päeval pakiti kingid karpidesse (box) ja kingiti need oma alamatele (servants). Sarah siis naeris et jah, alamatele ja oma kolooniatele tehti kingitusi. Ja Lars tegi ka päris hea nalja, et tuli istus ka maha meie juurde ja pöördus minu poole, et „noh Margit, kuidas siis Lätis jõule tähistatakse“ :) Ma siis panin vastu, et mul pole kõige vähimatki aimu, kuidas Lätis jõule tähistatakse. Siis Tom ütles kõrvalt, et „ta on Eestist“, mille peale Lars tegi „oh, cheers“, ja võttis ruttu korraliku lonksu šampust :). See on nii naljakas, kuidas Sakslased Baltimaadel vahet ei tee. Kui esimene päev tööl olin, siis ütles Tom ka kuskil lause sees, et ma olen Lätist. Heh, plus ma sain endale kirillitsaga klaviatuuri, sest ta arvas, et meil on Eestis kirillitsa. Dylan (USA, California) ültes, et tema ei aja Eestit Lätiga sassi, sest enne kui ma tööle tulin ta üldse ei teadnudki, et sellised kohad eksisteerivad :P Plus et talle kõlab see nimi Estonia nagu tegu oleks mingi muinasjutumaaga. Ehk siis kokkuvõttes otsustasin, et kui kõik oma jõulureisidelt tagasi on, siis pean ikka tegema ühe „Eesti õhtu“ ja neile puust ja punaseks tegema, mis maa see Eesti ikka on ja mis keelt seal räägitakse.

Pärast kontoris maiustamist oli meil plaan minna jõuluturule, aga kuna jõudsime sinna alles kella 9-ks, siis hakati juba kõike kinni panema. Niisiis ei saanudki me tilkagi hõõgveini. Aga Tomi hammas oli šampusest juba verel ja ta ei saanud seda nii jätta, et kontori jõulupidu lõppeb kell 9. Seega läksime mingit baari otsima, kus edasi istuda. Selleks hetkeks, kui baari jõudsime, oli meid alles 4 – mina, Tom, Sarah ja Dylan (kellel oli muideks samal päeval sünnipäev). Mul oli süda magusast suht paha, nii et ma tellisin edale ainult vett, Tom ja Sarah olid veini peal ja kuna Dylan ei joo tilkagi (ta pole vist aasta aega juba tiklagi alkoholi joonud), siis ta jõi ka vett. Tom tellis ka mõned suupisted ja sõin peale paar soolast kartuliviilu, mis tundusid pärast kõike seda suhkrut ülihead. Tom rääkis, et kuidas meil läheb ja... no niisama jutustasime seal maast ja ilmast. Hakkasime ära tulema 11 paiku, kõndisime Tomiga koos metroojaama ja siis ta rääkis, et peaks ikka töötajate eest rohkem hoolitsema, et praegu on kõigil (pigem siis tegelt programmeerijatel) nii hull tamp peal, et nii ikka ei saa. Ja ma siis noogutasin, et jaa-jaa, töötajate eest peab hoolitsema :)

Neljapäev möödus kiirelt, olin tööl ja õhtul käisin jõusaalis. Reede hommikul ei läinud kohe tööle, vaid käisin hommikul Flexi tunnis ka. Nimelt oli meil selle uuringu läbiviimiseks planeeritud neli päeva, aga kuna ma edenesin kiiremalt kui teised, siis mul ei olnud nii palju aega vaja. Selle raha nimel oleks võinud muidugi veits aeglasemalt ka asja võtta, aga no ma lihtsalt ei oska tööl aega venitada (tööandja unistus). Lõuna ajal lugesin uudiseid Eesti lumetormist ja näitasin teistele ka pilte, kuidas autod lume sees kinni istusid. Nägin ka uudist pealkirjaga traktori ja rongi kokkupõrge, aga ei vaadanud sisse (sellest kohe täpsemalt). Niisiis olin reedel 4h tööl ja siis hakkasin koju tulema. Kuulasin telefonist muusikat ja isegi päike tuli välja, nii et tuju oli väga hea. Õhtul pidid ka miskid jõulupeod ja asjad olema, nii et tõesti. Tuju oli hea. Ja siis ma jõudsin koju. Arvi võttis mu ukse peal vastu ja ütles, et tal on halbu uudiseid... sain aru, et saa halb tähendab tõesti halba ja võtsin talt kohe ümbert kinni. Ja siis ta hakkas rääkima, et isaga juhtus õnnetus. Seesama traktori ja rongi värk. Ja et seis on halb... Hakkasime vaatama lennukipileteid Eesti. Arvi läheb Tartusse 15ndal, mina 22-l, tagasi Berliini sõidame 26ndal... Nii et jõuluks ikkagi koju.

Laupäeva hommikul käisin jälle Flexis, varasel õhtupoolikul läksime Eesti jõulupeole. See oli siis siinse Eesti kogukonna ühine jõuluõhtusöök. Korraldajameeskonnas oli Kaie ka. Kohal oli ca 80-90 inimest, sealhulgas nii noori jai vanemaid, lapsi ja pensionäre. Kõik muidugi ei olnud eestlased, aga oli ka lihtsalt Eestiga kuidagi pidi seotud inimesi. Pakuti verivorsti pohlamoosiga, hapukapsast, mulgiputru, kartulisalatit ja muud head ja paremat. Programmi kuulus ka jõuluvana, jõululaulude laulmine ja loterii. Me võitsime ka natsa nänni. Jõime Arviga mõlemad klaasi veini ja Kaie ja ta sõbraga pitsi Viru Valget ja Vana Tallinnat. Magustoiduks oli igasugu erinevaid kooke, mida inimesed olid kaasa toonud. Õunakook maitses kõige paremini. Kui Eesti tulen, siis söön nii palju verivorsti kui sisse mahub :) ja siis lähen tagasitulles jälle salatite ja suppide peale üle.

Nüüd siis on pühapäev, hommikul alustasin blogi kirjutamist, oli mõte trenni minna, aga ikka ei läinud (see minek-tulek võtab päris palju aega ja leppisin sellega, et neli trenni nädalas pole ka üldse paha saavutus) ja olin kodus, lugesin CIMA-t ja asjatasin niisama ringi. Õhtul tuli Arvi kursakas Thomas meie poole ühte filmi vaatama ja... ja nii saigi nädal lõpule. Pildimaterjali osas jälle vabandan, et vapsee midagi pole juurde klõpsinud :) Kallid ja hoidke end soojas ja turvaliselt!