36. Tööloomad

Sissejuhatuseks, et panin täna veel 2 postitust üles, maratonist ja Brasiilia reisist – vaadake altpoolt neid ka. Selle postitusega katan natuke seda, mis sügisel muidu toimunud on.

Esiteks uudiseid töömaailmast: noh... ütleme nii, et motivatsiooni tase on endiselt mõõdukas. Olen nii maksumaailma ära uppunud, et toredamate ülesannete jaoks ei jää üldse aega. Ei tea ka, kas see kunagi muutuma hakkab, võtame eesmärgiks järjest keerulisemaid turge. Eks ma pean kuidagi nendega hakkama saama ja lootma, et kuskil midagi väga valesti ei tee. Olen siin maininud vist ka, et pole oma assistendiga just super-rahul. Nüüd ongi nii, et otsin uut – aga vana mitte ei lasnud lahti, vaid ta ise pidi teatud põhjustel tagasi Inglismaale kolima – praegu on ta veel tööl, aga kohe kui kellegi asemele leiame, siis kolib ära. Lisaks assistendile otsin veel ühte suurema ajupotensiaaliga tegelast, kes kõikide tütarde finantsid enda peale suudaks võtta. Sain alles kuulutused üles, nii et tagasisidet veel anda ei oska.

Üks naljakas asi juhtus ka seoses kuulutamisega. Nimelt valmistasin need ette pühapäeval ja esmaspäeva hommikul rääkisin personalijuhiga, et ta need kodulehele üles paneks. Ta siis küsis, et kas mul on eelmisest värbamisest keegi, kellega võiks uuesti ühendust võtta. Ütlesin, et oli üks USA tüdruk, keda me kaalusime, aga ma ei tea, mis tast edasi saanud on. Kui oma arvuti taha tagasi läksin, nägin selle tüdruku käest emaili! Ta oli just samal ajal kirjutanud, et näeb, et meil firma areneb ja äkki meil tekib finantstiimis jälle vajadus lisatööjõu järele. Ütlesi siis talle, et just täna tulevad uued kuulutused üles ja mingu vaadaku, kas tahab jälle kandideerida :). Uskumatu kokkusattumus, pärast kuut kuud täpselt sel ajal kirjutada, kui mul kedagi tarvis on. Ei tea, kas peaks seda saatuseks kutsuma ja ta tööle võtma? :)

Sain ka bossudelt väikese eelhoiatuse, et järgmisted kuud on kiired. Nii et blogi kirjutada ma enne jõule ilmselt ei jõua. Või no mine tea. Kiired päevad töö juures ei aita muidugi eriti kaasa CIMA õpingutele – jah – registreerisin ennast jälle ära. Kuigi ütlesin, et kui Arvi ei tee, siis ma ei tee, läks täpselt vastupidi – mina teen ja Arvi mitte. Tegema lähen novembris Londonisse ja ostsin piletid ära täpselt nädalaks – et siis saab kohapeal nats tööd teha ja nädalavahetusel tuleb Arvi ka ja saab nats linna uudistada. Olen üldse viimasel ajal kõvasti lennupileteid ostnud – lisaks siis Eesti novembri alguseks Arvi ema sünnipäevale ja sealt edasi Moskvasse kaheks päevaks kontorit külastama. Ja siis jõuluks-koju-piletid ostsime ka ära. Saabume 21. detsembri hilisõhtul Tallinnasse ja tagasilend on sealt 1. jaanuari pärastlõunal. Arvi küll rääkis, et võiks kuskile reisima minna, et äkki ei lähe nii pikalt Eesti, aga ausalt öeldes ma ei suuda küll miskit ära planeerida ja kardan, et Arvigi ei jõuaks. Juba kõikide nende lennupiletite planeerimine ja ostmine võttis tunde. Puhkusepäevi jääb sellest aastast kasutamata ca 7-8, ei teagi, kas tuleb kunagi aeg, kus saaks ühe mõnusa pika puhkuse tehtud. Oleneb ilmselt, kui hea tiimi endale leian.

Arvi rabab ka tööd teha. Ma vist pole veel mainind seda eespool, aga ta on nüüd ühe meie kliendi finantsjuht, firma müüb internetipoe kaudu rehve ja hakkab muud autojura ka müüma. Kuna ettevõte on suhteliselt algusjärgus, siis on tööd palju. Piisavalt palju, et kahe inimese jagu töötada. Raul siin käis maratoni ajal, siis ikka vangutas pead, et me ei oska üldse elada – teeme ainult tööd. Et töö tegemine ei ole enam moes – kõik püüavad minimaalse töötamisega hakkama saada... Tahaks ka aasta või paariga sinna jõuda, et rahulikult 40-tunniseid nädalaid teha. Arvestades meie ettevõtte plaane ja kasvu see vist ei juhtu...

Korteri otsingutega saime lõpule – kolime novembri keskel Kreutzbergi, Dresdener Strasse’le. Ruutmeetreid ilma rõduta on ca 60, kaks tuba ja eraldi köök, vannituba vanniga ja suht suur rõdu. Kui sisse seame ennast, siis teen pilte ka ja nagu ka siiamaani, on kõik külla oodatud.

Sotsiaalelu pool on suhteliselt tagasihoidlik olnud. Ühel reedel oli meil firmaga õhtusöök ja pidu, aga kuna kellelgi tuli mõte edasi mingisse väga haigesse baari minna (muusika asemel oli seal taustaks mingi kaootiline kilks-kolks), siis ma läksin sealt kohe koju ära. Helenel ja Daniilil käisime külas koos Kaiega ühel pühapäeva õhtul ning nüüd just eile Daniili sünnipäeval ka, bowlingut mängimas. Täna (pühapäeval) plaanisin ja tegelt ka lubasin tööle minna, aga ei tea, kas ajavahe või pika reisimise või mille iganes tõttu oli nii sooda olla, et olen pool päeva aind maganud... või no õigemini vist terve päeva. Igal juhul kulub see väike laisklemise-pühapäev ära, sest nüüd läheb suuremaks andmiseks – CIMA, töö, tööintervjuude tegemine, järgmine jooksuüritus, kolimine, reisid... ja äkki siis jõulude ajal saab jälle natuke hinge tõmmata ja järgmise postituse üles panna.

Kallid!