37. November 2012-2013

Arvasin, et mu viimasest kirjutisest on möödas nii 9-10 kuud, aga tegelikult lugesin kokku, et tervelt 13 kuud... Tahaks jälle oma tegemisi üles märkima hakata, nii et püüan need möödunud 13 kuud kokku võtta nii västi või halvasti, kui mul veel meeles on. Suht kreisi aasta on ikka olnud, lähen siis järge mööda kuude kaupa.

November 2012 oli vaieldamatult mu elu kõige raskem kuu. Esiteks mu assistent läks töölt ära, ja isegi kui novembris leidsin kaks uut töötajat tiimi (Poola tšiki Paulina ja Ameerika tšiki Jessica), siis alguses läheb ikka alati aega õpetamise peale – üheksast viieni õpetad ja kontrollid uut töötajat ja siis viiest üheteistkümneni või nii teed oma tööd. Novembris oli lisaks tiimi vahetusele töö juures veel eriti intensiivne. Ühe projekti raames tegin nii pikki päevi, et üks päev olin konreetselt terve öö tööl ja töötasin järgmise päeva pärastlõunani. Sinna kõigele otsa CIMA eksamiteks õppimine ja vanast korterist välja, ja uude sisse kolimine. Firma jõulupeol sain Iron Woman tiitli, ilmselt pandi tähele kuidas ma lihtsalt toore (tahte)jõuga kõik läbi surun ja tehtud saan. 

CIMA eksamid olid ka ikka paras stress. Olin nädal aega Londonis, mingid päevad töötasin meie Londoni kontori tiimiga ja kahel päeval kirjutasin eksameid. Kui esimese ära kirjutasin (see oli see, millest ma suvel läbi kukkusin), siis olin täiesti kindel, et kukun sellest jälle uuesti läbi. Helistasin pärast eksamit Arvile ja vandusin telefonis vihast. Olin nii vihane enda peale, et ma selle kõigega ennast piinan – ei jõua tööd teha korralikult, sest pean õppima, ja ei jõua õppida korralikult, sest pean tööd tegema. Järgmine päev läksin kirjutasin ikkagi järgmise eksami ka ära ja selle osas oli parem tunne. Jaanuaris anti tulemused teada – oli hommik ja olime Arviga veel voodis, tulemused saadeti emailiga ja ma ei tahtnud ise seda masendavat tulemust lahti tehagi, nii et Arvi avas emaili ja hüüdis rõõmuga, et „musi, sa said läbi!“. Kivi langes südamelt – see eksam, millest arvasin, et läbi kukkusin, sain 51 punktiga läbi (alla 50 on läbi-kukkumine), teine eksam oli parem, aga ei mäletagi kui palju. Korraks veel tagasi Londonisse – nädalavahetusel tuli Arvi ka ja käisime linna avastamas. Kuna oli novembri lõpp, siis oli ilm suht kehva ja terve päev ringi tatsates olid meil jalad täiesti läbimärjad, nii et ööelust osa võtmiseni me ei jõudnudki. Nägime põhiliselt turistikad ära, ekslesime ühistranspordiga natuke ja kuna pühapäeval oli lõpuks ilus ilm, siis käisime Hyde park’is jõuluturul – see oli tohutult suur ja pooled putkad olid saksa-teemalised, a’la Baieri õlletuba jne.

Üks asi Novembrist tuli veel meelde. Nimelt võtsime firmaga kahe tiimiga teatemaratonist osa, mis toimus vanas Tempelhofi lennujaamas. See nägi siis nii välja, et tiimis on viis liiget, esimene jookseb 12, teine 10, kolmas 10, neljas 5 ja viies 5 km – kokku 42 km. Mina jooksin 10 km-st osa aja natuke üle ühe tunni ja minu tiim kaotas meie teisele tiimile paari minutiga. Koguaega ma ei mäleta, aga kui kilomeetri põhjale ümber arvestasin kõigi ajad, siis olin kümnest osavõtjast kõige aeglasem – ehk siis fakt, et ma suutsin kaks kuud tagasi 42 km joosta ei tähendanud üldse, et ma suudaks 10 km kiiresti joosta. Hoopiski tasa ja targu... Aa ja huvitav fakt ka võib-olla see, et pärast seda teatemaratoni pole ma mitte kordagi jooksmas käinud J.

Viimane lõik novembrist 2012 kuulub korteri vahetusele. See oli ka ikka omaette õudus. Et siis... olen juba kindlasti maininud, et Saksas on kõikige üürikorterite seinad valged ja süsteem on selline, et iga üürnik, kes minema läheb, tõmbab seinad üle. Meil oli novebris loomikult ilgelt palju aega, et selle jamaga tegelda onju. Kuidagi saime omaniku ära räägitud, et me värvime ainult köögi ja vannitoa, sest ta tahtis niikuinii remonti teha. Tagant järgi mõeldes oleks võinud nende osas ka lihtsalt mingi papi maksta ja kogu selle vaeva nägemata jätnud. Esimese värvi ostsime lihtsalt mingi valge seinavärvi ja läksime õhtul pärast tööd värvima ja valgus oli küll kehva, aga jäi selline mulje, nagu oleks piimaga seina üle tõmmanud – see värv ei katnud mitte midagi ära. Vandusime siis, et on mingi odav s*** ja ei ole mõtet sellega edasi nühkida, raiskame ainult oma aega. Otsustasime, et peame järgmine päev uue värvi ostma ja tollega jätkama – jägmine päeva oli ka viimane, kui korter meie käes oli, nii et pidime sellega kõik viimased asjad tehtud saama – viimase mööbli välja ja seinad värvitud. Arvi pani päeval mööbi ära-andmise kuulutused ülesse ja sai kohe palju kõnesid, kes tahtsid neid asju endale – et siis järgmistele ta ütles, et need asjad on juba antud. No ja mis te arvate, kas keegi tuli nendele asjadele järgi ka – ainult telekas viidi ära, kõik kapid ja riiulid, telekalaud ja veel midagi, kõik olid lihtsalt korteris, oli viimane õhtu ja meil polnud mitte kuskile neid viia. Mis seals ikka, lihtsalt lammutasime/lõhkusime kõik nii juppideks kui suutsime, surusime nii palju kui läks prügikastidesse, mingid väikesed asjad panime lihtsalt tänavale ja riiuli ja kapi jupid vedasime autoga otseses mõttes kuskile põõsa alla. Olime nii vihased ja tülpinud. Pean veel tagasi tulema selle seinte värvimise teema juurde. Elasime juba uues korteris sees, nii et kui töölt tulema saime, siis võtsime uuest kodust auto ja hakkasime ehituspoe poole sõitma, et korralikumat värvi osta. Õues oli juba kottpime ja sadas, Arvi oli roolis. Ma hakkasin just helistama, kui Arvi ühel valgusfooriga ristmikul vasakpööret tegema hakkas. Ta lasi vastutuleva jalgratturi läbi ja hakkas siis kiirendama, et enne järgmist vastu tulevat autot läbi jõuda, aga talle jäi täpselt üks ajalkäia sinna pimedasse akna nurka – Arvi ei näinud ja hakkas kiirendama, mina olin telefoniga hõivatud, aga kui ma pilgu tõstsin, siis nägin tüdrukut ja karjusin Arvile, et ta pidurdaks. Ta jõudis hoo peaaegu kinni pidurdada, aga tüdruk sai auto nurgaga ikkagi väikese löögi ja kukkus pikali. Üks poiss jooksis talle appi ja aitas ta ohutussaarele, me panime ka auto tee äärde ja jooksime vaatama. Tüdruk hoidis jalast kinni ja oli suht šokis, ei rääkinud suurt midagi, aga see appi tulnud poiss oli täiega äksi täis, oli Arvi peale vihane ja helistas politseisse ja kiirabisse. Arstid vaatasid tüdruku jala üle ja ta kõndis väheke longates ise minema lõpuks, nii et ei olnud väga hull. Politsei võttis Arvilt andmed ja mingi aja pärast lasi meid minema. Aga no meil oli siis täpselt mingi 10 minutit ehituspoe sulgemiseni ja Berliin ei ole Tartu, kus jõuad igale poole 5 mintsaga. Õnneks saime oma värvi napilt kätte. No ja siis ülejäänust ma juba kirjutasin. Nii suur leevendus oli, kui vana korteri võtmed üle antud said – lahti sellest vanast jamast.

Uude korterisse sisse seadmine oli ka omaette pingutus. Saime ju täitsa tühja korteri, kus laes juhtmed rippusid ja ainult pliit ja muu köögimööbel oli sees. Tegime oma volksuga arvukalt reide Ikeasse ja teistesse mööbi- ja ehituspoodidesse, tassisime nädalavahetusel hunnikute viisi mööblit kokku ja siis hilisõhtutel pärast oma pikki tööpäevi kruvisime mööblit kokku, panime lampe lakke jne. Ikeast mööblit otsides ma kuidagi instiktiivselt vaatasin alati kõige odavamaid asju – ma lihtsalt olin harjunud kokkuhoidlikult elama, sest töötasin pikka aega poole koha ja palgaga ja täis kohaga tööle hakates nagu ei tundnud, et nüüd võik hoobilt kohe poole rohkem laristada. Arvi siis üks kord Ikeas ollese ütles, et „musi me ei pea ju alati kõige odavamat ostma, me nii vaesed ka ei ole“. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et ega jah, tegelikult suutsime me täiesti tühja korteri meie kahe kuupalga eest ära sisustada... Enne jõuluks Eesti minekut saimegi enamuse asju paika ära, töö kiire ja korralik. 

Detsember möödus töö ja korteri kallal nokitsemise tähe all. Kolisime firmaga uude kontoriise, mis meie uuest kodust on ainult 1,5 km kaugusel. Ma olin niiii üli-õnnelik, et see kontor nii lähedal on. Eelmine talv käisin veel jalgsi tööd, aga alates kevadest olen non-stop jalgrattaga käinud, sadagu või pussnuge. Jõuan ca 6-7 minutiga kodust tööle ja Berliinis on see tõeline luksus. Firma jõulupeoks korraldati meil jälle kogu ettevõte üle maailma Berliini kokku ja tore oli kõiki näha. Päris jõuludeks ja aastavahetuseks läksime Eesti. Kuigi läpakad olid kaasas ja tegime mõlemad tööd ka natuke, siis mingi aja saime ikka tšillida. Käisime otepääl lumesaanidega sõitmas, saime sõpradega kokku, veetsime aega perega ja üldiselt võtsime üsna rahulikult.

Jaanuaris aprillini vist nagu ei olegi väga midagi raporteerida. Kuigi mu uued tšikid tööl õppisid kiirelt ja aitasid mind palju, siis ettevõte kasvas nii kiiresti ja nii palju tööd tuli koguaeg juurde, et töötasin pidevalt pikki õhtuid ja nädalavahetusi. Brasiilia ettevõte võttis omajagu auru, paralleelselt asutasin kahte uut – Venemaale ja Hispaaniasse. Kuna Arvil oli tööl sama kreisi seis, siis kodurahu säilis, ei õiendanud kumbki teise kallal, et liiga palju tööd teeb. Igasugune seltskonnaelu oli küll täiesti nullis. Käisime 24. veebruaril kohalike Eestlaste kokkusaamisel ja saime seal ühe toreda omavanuse paariga tuttavaks ja mõtlesime, et nendega võiks ikka sidet hoida, aga reaalsuses saime alles suvel järgmine kord kokku. 

Üks töö uudis sellest perioodist veel, et üks päev mu ülemus mainis niimoodi ümber nurga, et nad on mõelnud CFO palkamise peale. Selgituseks mitte-finants-inimestele, et minu positsioon on Finance Manager, mis tähendab finantsjuhti, ja eesti keelde tõlgitakse CFO ka kui finantsjuht, aga sisuliselt siis on CFO kõrgemal positsioonil. Mu esimene mõte oli, et mismõttes, mina olen finantsjuht. Aga hiljem ma hakkasin mõtlema, et kui ma tahan kunagi jälle vabu nädalavahetusi nautida ja üleüldse vältida täielikku läbipõlemist, siis poleks paha osa vastutusest ja töökoormusest kellelegi ära lükata. Juhtuski siis nii, et aprillist tuli meile CFO Anja, kes enne oli meie maksukonsultant. Tema tulek oli mitmes mõttes hea – kuna ta on maksuekspert, siis sain kõik need nõmedad rahvusvahelised maksujamad oma õlgade pealt ära. Ja kuna ta on meie ettevõttega seotud olnud juba pikka aega, siis ei olnud talle ettevõte täiesti võõras, nii et ei pidanud nullist pihta hakkama, et teda kõigega kurssi viia. Ja kolmandaks on ta tore inimene, mitte mingi corporate bastard.

Aprillis, mingi ime läbi, õnnestus mul oma ema ja ta sõbrantsi Marisega lõuna-prantsusmaale reis korraldada. Korraldamine tähendas siis seda, et ostsin bussi- ja lennuki piletid, bookisin kõik majutused, rentisin kohapealt auto, panin paika marsruudi, lugesin läbi ühe travel-guidi ja olin kohapeal autojuht ja giid. Ma pole päris kindel, kas ma selle nädala jooksul väga puhkasin ka või ainult muretsesin, et kogu logistika laabuks, aga kokkuvõttes on mul hea meel, et sain emaga koos olla ja talle ühe toreda nädala pakkuda. Lühidalt ka, et kus me siis ära käisime. Alustasime Nizzast, käisime linna peal jalutamas, sõime head steiki ja kõndisime mööda pikka ilusat rannapromenaadi. Järgmine sihtkoht vist oli Monaco, tee peal käisime väikeses Eze külas, kus on mäe tipus hästi armasd kitsad tänavad, mille ääres väikesed poekesed ja butiigid. Kõige tipus oli väike vaba-õhu botaanikaaed, kust avanes superilus vaade merele ja mägedele. Monacos valmistuti just vormeli etapiks, tribüünid olid juba püsti ja paljud tänavad ka piiretega ääristatud. Kasiino juures käisime ka. Kuna olime seal päeval ja ilm oli vihmane, siis ei tundnunud see üldse nii glämm nagu mõni aasta tagasi suvel, kui kuttidega euroopa ringreisi ajal öösel seal kasiinos käisime.

Järgmised päevad viisid meid Nizzast lääne poole, käisime linnades Cannes, Antibes, Tolous, Saint Tropez, Grasse. Ütleme nii, et praktiliselt igas linnas oli mingi mägi, mille otsas oli vana loss või varemed, nii et saime igas linnas natuke ronida. Suurem osa ajast mööduski tegelikult lihtsalt nendes linnades ringi jalutades, näpp travel-guide raamatu vahel. Grasse linnas käisime parfürmeeria muuseumis. See oli pärast lahe. Vanasti need pudelid olid ikka uskumatult ilusad nikerdised. Autoga oli selles mõttes mõnus liigelda, et sai igale poole minna täpselt siis kui tuju tuli, aga no nendel ühesuunalistel püstloodis tänavatel ringi nikerdamine oli omaette kunst eriti kui Tomtom ka loivas. Ma arvan, et see oli seal samas Grasse linnas, kui mu ema üks hetk kiljus ühe sellise tänava peal, et „Margit, ära mine sinna!“ ja ma panin vastu, et „pekki, kuhu ma siis lähen!?“. Maris tuletas siis meelde, kuidas mu ekskutt Tanel oli talle kunagi maininud minu autosõitu, et ta oli ka aeg-ajalt mu manöövrite suhtes ähmi täis kõrvalistmel. Kujutasin siis ette, et ta vist oleks samamoodi mu peale seal kõrvalistmel röökinud :P. Viimane sihtpunkt oli meil Marseilles. See linn meenutas mulle natuke Berliini – selline busy, natuke räpane, palju erinevaid rahvusi koos. Olime seal ühe öö, vaatasime linna, šoppasime... A jaa üks naljakas fakt ka. Lugesin sellest travel-guide’ist, et Provance’i speciality on kohalikud roosad veinid. Esimsel õhtul siis käisime Carrefouris ja ostsime vist 6 pudelit erinevaid roosasid kohalikke veine, et proovime igal õhtul ühte. Tuli aga välja, et maitse oli praktiliselt identne kõigil nendel kuuel ja lõpuks sai suht siiber koguaeg umbes-täpselt sama maitsega veini juua.

Kui mais oleks meil pidanud järgmised CIMA eksamid olema, siis otsustasime Arviga juba varakevadel, et seekord jätame selle nalja vahele. Tagantjärgi vaadates oli see väga õige otsus, sest me poleks mingil juhul jõudnud nendeks õppida. Mais hakkasime endale Moskva kontorisse finantstöötajat otsima. Ma olin plaaninud, et siis mingi hetk lendan sinna, et teda õpetada, aga see hetk saabus ootamatult kiiresti, kui selgus, et kohe kui ta tööle tuleb on Moskva kontori juht messil ja siis läheb kaheks nädalaks puhkusele ja et siis nagu pole seal tegelikult keegi teda õpetamas ja juhendamas. Oligi siis nii, et pidin kiir-viisa tegema ja juba vähem kui nädala pärast olin Moskvas. See oli ikka eriti väsitav reis. Mul oli varahommikune lend Berliinist Moskvasse, lõunaks olin kontoris ja ja hakkasin Lyubaga pihta. Õhtul käisime kogu kontori rahvaga väljas söömas ja pärast seda Gorki pargis jalutamas. Päris äge park on see. Jõhkralt suur. Ma ei mäleta, kas ma hotelli jõudes enam tööd tegin või mitte, aga mida ma mäletan on see, et ma vaatasin, et mu telefon polnud automaatselt ajatsooni ära vahetanud. Mõtlesin, et no mis seals ikka, et kui tahan Moskva aja järgi kell 8 üles tõusta, siis panen lihtsalt 6-ks äratuse (Berliin oli too hetk 2 tundi taga) ja ongi korras. Ja oligi korras. Päev oli jälle väga intsentiivne. Kui Lyubaga töötamise mingi 5-6 ajal ära lõpetasin, jäin veel oma tööd kontorisse tegema koos kontori juhiga, kes oli ka messilt tagasi jõudnud. Olime vist 11ni kontoris, siis käisime söömas ja sain pärast südaööd magama. Telefoni ma enam ei näppinud, sest äratus oli juba säetud, niisiis lihtsalt vajusin kohe hotelli jõudes unne. Kui telefon mind äratas, mõtlesin, et pekki küll, ma olen niiiiii väsinud. Põõnasin veel vist pool tundi ja ajasin ennast siis ikka üles ära, käisin pesus, pakkisin ennast kokku, sõin hotellist kiirelt hommikust ja tegin check-outi ja hakkasin kontori poole kõndima. Hullult kiirustasin ise, sest nii palju oli veel teha ja ma põõnasin pool tundi kauem ka veel. Kirusin ennast kontori poole kõndides, et ma ikka selline unekott olen. Kui kontorisse jõudsin siis põhimõtteliselt neil on selline süsteem, et all on valvelaud ja võõraid sisse ei lasta, aga ma lootsin, et see onu mäletab mind eilsest. Ütlesin, sinna jõudes, et kust ma olen ja selle kontori numbri, kuhu lähen ja siis ta ütles, et kedagi pole seal, et ma pean võtme võtma. Ma mõtlesin, et mismõttes, et kell on 9:45 ja kedagi pole kontoris, et kas ma olen millestki valesti aru saanud? Pidin võtme võtmise registreerima vihikusse ka, kirjutasin siis oma nime ja vaatasin seina pealt kella ja kirjutasin raamatusse 7:45, võtsin võtme, läksin kontorisse, istusin maha, avasin läpakat ja mõtlesin, et maru imelik ikka, et kus kõik on. No ja siis lõpuks jõudis kohale, et kell on 7:45 mitte 9:45. Mu telefon oli ikka lõpuks aru saanud, mis ajatsoonis ta on ja äratas mind tegelt ka kell 6 hommikul. Pole ime, et kui ma Berliini aja järgi kell 4:30 ennast üles ajasin, siis ma täiesti zombi olin. A no mis seals ikka. Hakkasin pihta ja kokkuvõttes hea oligi, et nii vara jõudsin, sain kahe tunni jagu rohkem tööd tehtud. Aga sellega seiklused ei lõppenud. 

Meil oli pärastlõunaks kohtumine raamatupidajatega kokku lepitud. Läksime Lybaga metrooga, sest maapealne liiklus on seal suht aeglane. Ma olin seal kontoris juba korra käinud, nii et mul nagu ähmaselt oli see maja ja kant meeles. Aga metroopeatus oli kontorist ikka päris kaugel ja me ei leidnud vapsee seda tänavat ja maja ega midagi üles, Lyubal ei olnud nutitelefoni ja õues oli sigapalav ja... uuhh... No lõpuks ikka jõudsime mingi pooletunnise hilinemisega kohale. Ja lõpuks tagasiminekust ka. Sinna lennujaama viis ekspressrong. Täpselt kui selle rongi peale sain, hakkas vihma sadama. Ja mainisin enne, et õues oli ilgelt palav – see palavus eelneski ühele korralikule äikesetormile. Kogu see mingi tund aega, kui lennujaama poole sõitsin, vahtisin suu ammuli aknast välja, et mis taevas toimub. Rong jäi ka mitu korda lihtsalt seisma ja lülitas mootori välja, nii et ma polnud üldse kindel, millal ma ükskord sinna lennujaama veel jõuan. Mu kõrval istus üks läti kutt ja küsis, et mis ma arvan, et kas mõni lend ka täna veel üldse välja läheb või. Siis mõtlesin küll õudusega, et ma olen niiii väsinud ja ma tahan koju!!! Enam ei jõuaaaa!!! Mis päriselt sai oli see, et mu lennu väljumine hilines mingi tunni või nii. Jõudsin ööseks koju, läbi nagu läti raha...

Olengi otsaga suves. Eestis käisime varakult – nädal enne jaanipäeva, sest juuni keskel oli mu Treffneri klassikokkutulek. Lõpetamisest sai mööda 10 aastat. Veetsime vanade klassikaaslastega mõnusalt koos ühe laupäeva Käärikul. Mängisime sportmänge, grillisime, kandsime ette, et kes mida 10 aasta jooksul teinud on ja miks. Sain veel mõndade sõpradega kokku nii Tartus kui Tallinnas. Arvi ainult kahjuks praktiliselt töötas kogu aja... Oma auto müüsime ka Eesti ära maha. Meil oligi nii plaanis, et tuleme autoga, jätame auto müüki ja lähme lennukiga tagasi. Aga selle müügiga läks meil huvitavalt. Kui me Ülenurme jõudsime, siis oli majaesine juba täis pargitud, nii et jätsime auto teisele poole teed garaazide ette. Ta seisis seal vist paar päeva, sest meil ülevaatust polnud ja tahtsime enne tagatule ära parandada, enne kui ülevaatusele lähme. Ma siis üks päev ajasin auto aeda sisse ja hakkasin seda pesema ja koristama. Olin juba peaaegu valmis, kui naabrimees tuli mingi teise mehega värava taha ja tahtis midagi. Ja tuli välja, et see teine mees tahtis meie autot osta J. Et nagu kust üldse selline mõte, siis see aeg, kui auto garaazide ees seisis, oli naabrimees küsinud vist mööda jalutava Rauli käest, et kelle auto see on. Raul siis oli öelnud, et meie oma ja et me tahame maha müüa seda. Naabrimehel oli sõber, kes tahtis autot otsta ja kuna sõber tuli parajasti tol päeval läbi, kui ma autot pesema hakkasin, siis tulidki vaatama, et kus see auto jäänud on. Saime kiirelt kaubale, isegi nii et seda tuld me ei jõudnud korda teha ja ülevaatuse tegemine pidi ka uuele omanikule jääma. Mõnikord ikka läheb hästi ka – saime auto enne müüdud, kui üldse jõudsime seda müüma hakatagi.

Suvi Berliinis oli see aasta super. Päikeseline ja soe. Käisime nii Helene ja Daniiliga kui ka uute sõprade Ivo ja Kerliga nädalavahetustel erinevate järvede ääres, või siis kui kaugele ei viitsinud minna, siis lihtsalt lähedal asuvas vabaõhu basseinis. Ostsime endale lahtikäivad rannatoolid ja kui seal basseini ääres käisime, siis mõnikord võtsime need kaasa – siis lesisime seal naku kunnid kõikide teiste kõval, kes olid oma rätid lihtsalt kivide peale maha visanud :P. Aa ja suvel ostsime rolleri ka. See on ka omaette ooper, mis meil kõik sellega juhtunud on, aga ma väga ei viitsi sellest kirjutada. Kokkuvõte on, et odavat s***a ikka ei tasu osta ja et kallimat kraami ostes võiks tausta-uuringuga natuke rohkem vaeva näha. 

Suvest veel, et meil oli firmas suvine ühine suur kokkusaamine. Kolm päeva work-shop’e ja pidu. Esimesel õhtul oli meil Spree peale laev renditud ja käisime sellega sõitmas. Pärast istusime Monbijou pargis ja päris lõpuks jõudsime, nagu ikka, CCCP baari. Panime seal tantsu kuni hommikuni, mäletamist mööda oli päike juba väljas, kui ma takso peale ja kodu poole minema sain, aga kindel pole. Järgmine päev oli päääris raske. See oli siis reede. Kuna meil olid Moskva ja Brasiilia finantstšikid ka seal, siis püüdsime seda ühist aega maksimaalselt efektiivselt kasutada. Aga magamata ja pohmas peaga oli pärastlõunaks juhe ikka täiesti koos ja mingite Brasiilia maksuküsimuste arutamine selleks ajaks paras ajukepp. Reede õhtuks oli meil planeeritud sisehoovis grillimine ja pidu kontoris. Kõik juba ammu sõid, kui ma Tomile ikka veel mingeid update’e tegin. Tüüpiline. Kõik käisid keelitamas, et Margit, mis sa siin arvuti taga teed, tule ka peole. Aga no mis sa teed... Lõpuks sain ka teistega õues ühinetud. Õhtu nael oli sociomanticu enda bänd – neli tüüpi võtsid ennast kokku, harjutasid, ja andsid ülivinge kontserdi. Rahvas oli täiesti pöördes. Kuna oli soe suveõhtu, siis inimesed eelistasid õues olla, mis aga tähendas, et meile kutsuti üsna varakult juba politsei. Püüti siis pidu suuremas osas vähemalt tagasi kontorisse kolida. Ma praegu mõtlen, et uuest kontorist ma polgi midagi rääkinud. Kogu see kompleks on vanasse tootmishoonesse tehtud, pisut meenutab võibolla seda Tallinna Ülemiste linnakut, aga kahjuks päris nii ilusaks pole tehtud. Enivei. Meil on seal avatud kontor, mis on kolmel korrusel, millest üks on keldrikorrus, kus on lihtsalt suur nõupidamistelaud ja mõned diivanid. Selle ruumi kohal on suur klaasist malelaud, nii kolm kord kolm meetrit vast. Nimelt oli seal varem lihtsalt auk, enne kui nad tööstushoonest kontorit ehitama hakkasid. Ja siis ma ei tea kelle idee see oli, aga sinna otsustati klaasist malelaud peale teha. Kaks müügimeest reaalselt mängivad seal malet ka. Aa ja kraana on meil ka kontoris. Aga nüüd tagasi peo juurde. Meil olid peo ajaks laenutatud valgusprozektorid, mis olid pandud seinte vastu, et sellist mõnusat valgust tekitada. Nüüd needsamad prozektorid pandi vilkuvate tulede peale ja pöörati selle malelaua peale pikali – allumine korrus muutus niimoodi ehtsaks ööklubiks sähviva valgusega. Muusika valik ei olnud just eriti minu maitsele ja seal oli hullult palav, aga sellest hoolimata sai korralikult tantsitud. Ma ei tea, kas mingi hetk sai alkohol otsa, aga otsustati kontorist ära minna edasi kuskile baari. Aga no kuhu sa selle mingi ca 50 inimesega ikka lähed. Keegi idioot otsustas minna just täpselt sinna ühte baari, mida ma kõige rohkem vihkan, sest see on alati hullult suitsune. Ma ükskord konkreetselt jooksin seal välja sellepärast et mu silmades kõrvetas nii kõvasti, et ma ei suutnud enam silmi lahti hoida. Kuigi ma olin magamata ja terve päev nii väsinud olnud, siis ma lubasin endale, et kuna ma näen kõiki neid inimesi nii harva, siis no way ma lähen enne päikesetõusu magama. Aga kui ma kuulsin, et kõik lähevad sinna tobedasse baari, siis oli mu peotuju hetkega kadunud. Ma olin nii vihane. Ja võtsin oma ratta ja kärutasin koju magama. Pekki kõik suitsetajad, vähk teid võtku!

Suvesse jäi meil veel üks reis ka. Mallorcale augusti keskel. See algas ka väikese draamaga, sest see korter, mille ma olin kogu meie sealviibimise ajaks rentinud, oli nii lärmaka tänava ääres (liiklusmüra öö läbi, mitte inimesed), et ma ei saanud seal vapsee magada. Õnneks see vahendusfirma mõistis probleemi, jäime sinna veel kaheks ööks ja ülejäänud ööd saime tühistatud ja raha tagasi. Veetsime esimesed kolm päeva Palma de Mallorca linnas, avastasime linna ja käisime renditud ratastega ranna äärt sõitmas. Kuna käigu pealt tuli uued ööbimispaigad leida, siis otsustasime mitte Palmasse jääda, vaid mujal ööbimised võtta. Sellest hetkest, kui meil rendiauto võetud oli, võtsime suuna läände ja mägedesse. Ööbisime Port de Solleri linnakeses. Seal oli armas väike sadam ja rand ja ümberringi lahedad mäed. Esimesel õhtul pakkisin mõned Breezerid, viinamarjad ja küpsised kaasa ja võtsime suuna ühe vaateplatvormi poole, mida ma kaardi pealt nägin. Eesmärk oli seal päikeseloojangu ajal piknik teha. Minnes tuli välja, et see rada, mis meid kohale pidi viima, oli ühe luksushotelli-kompleksi poolt enda alla maetud. Kuna päike oli juba üsna madalal, siis polnud meil mahti hakata mingit ringi tegema ja otsima, kõndisime natuke sinna kompleksi sisse ja siis lihtsalt ronisime seal üle aia, et raja peale jõuda J. Pingutus oli seda väärt, sest jõudsime imeilusa vaatega kohta ja nautisime oma piknikku täiega. Järgmisel päeval käisime mägedes matkamas. Kõige kõrgem tipp Mallorcas on mingi militaarbaasi poolt hõivatud, nii et sinna me ei saanud minna, seega võtsime eesmärgiks kõrguselt teise tipu, mis oli 1352km kõrgune ja nimeks Massanella. Meil oli natuke tegu, et õiget raja algust kätte saada, nii et hakkasime offroadi minema, lihtsalt mingit orgu mööda ja päris lahe oli seal kivide vahel turnida. Hoidsime suuna Massanella peale ja kui selle jalamile lähenema hakkasime, tuli motikaga üks mees, kes ütles, et tema ma ei tea kas haldab või omab seda ala ja me peame talle raha maksma, kui tahame edasi minna. See tundus nii veider, kuna olime keset ei midagit ja seal polnud praktiliselt ühtegi inimest rohkem. Maksime talle ära ja ta näitas meile suuna kätte. Kuna rajad polnud seal märgistatud, siis jõudsime kõigepealt tupikusse ja pidime tagasi tulema. Edasi saime juba õige raja peale ja hakkas lõputu tõus sinka-vonka mööda mäe selga üles. Me päris-päris tipus ära ei käinudki, aga saime ikka omajagu ronidaja kõmpida. Kui ära üles jõudsime, siis tuli otsustada, et kas lähme sama teed tagasi (oma auto juurde) või lähme edasi, nii et jõuame selle sama maantee äärde ja siis hääletame autoni. Tundus, et teine variant on lühem. Aga no oli ikka ka päris pikk. Jõudsime alla maantee äärde hämaraga, aga õnneks näkkas hääletamisega kohe. 

Kolmandal päeval tšekkisime sealt välja, käisime kõigepealt ühes väikeses rannas Cala Tuent, kus Arvi sai millimallika käest kõrvetada, ja pärast seda ühte kaljulõhes olevat randa vaatamas (Sa Calobra). See viimane on tohutu turistiatraktsioon ja oli puupüsti inimesi täis, nii et vaatasime lihtsalt ära ja panime edasi Port de Pollencasse. Sõime seal lõunat ja võtsime suuna kõige põhjapoolsemasse tippu (Cap de Formentor). Ma ei ütleks, et see päris tipp midagi erilist on, aga pigem olid lahedad mõned vaateplatvormid enne seda. Õhtul võtsime suuna tagasi saare lõunaossa, kus meil oli hotell kolmeks ööks Playa de Palmas. 

Sinna jõudes saime aru, mida sakslased koguaeg muigasid, kui ütlesime, et läheme Mallorcale. Ma arvasin, et eestlased joovad palju, aga see, mis seal toimus, oli ikka kordades hullem. Seal müüvad kõik poed „paketti“ 10-15 euroga, mis koosneb ämbrist, jääst, pikkadest joogikõrtest, liitrist kangest alkoholist ja paarist liitrist mahlast või karastusjoogist. Need segatakse kõik sinna ämbrisse kokku ja siis selskonnad istuvad rannas ümber selle ämbri ja lürbivad. Ja seda juba hommikust peale. Lisaks siis veel, et hästi paljud teevad seal oma bachelor party’sid, nii et pidevalt oli liikvel kostümeeritud inimesi. Mõned vedasid tümpsuvad kõlarit kaasa nagu ratastega reisikohvrit. Siis seal ranna ääres on üks suur baar või kõrts, kus on vähemalt kella 11st hommikul juba pidu lahti ja maja püsti täis. Muusika tümpsub, kõigil joogid ees, poolpaljad naised tantsivad laudade peal... suht veider oli... Käisime Arviga ringi ja vahtisime suu ammuli, kuidas sakslased pidutsevad. Ühel õhtul käisime ise ka väljas klubitamas, läksime suht varakult, nii et oli ruumi ennast tantsupõrandal liigutada, ja tulime ära kui liiga kitsaks läks.

Ühe päeva veetsime veel sealt rannast eemal ka. Nimelt käisime Coves del Drac’i koopaid vaatamas. Seal olid hästi ilusti valgustatud stalakmiitidega ja stalaktiitidega koopad, aga kokkuvõttes tundus jälle, et oli kuidagi liiga turistikaks üles puhutud kogu see värk. Samal päeval käisime ka seal lähedal asuvas väikeses rannas, Cala Anguila’s. Seal oli minu meelest hästi ilus, kuigi tegelikult on enamus randades mõnus liiv ja helesinine vesi. Ja ongi vist Mallorcast kõik – superilusad 9 päeva, võiks teinekordki tagasi minna lõõgastuma.

Viimastel kuudel on meil ka külalisi olnud siit ja sealt. Augustis oli Helena külas. Kuna ma olin enamus päevi tööl, siis ta kondas ja šoppas ise ringi suurema osa ajast, aga koos käisime näiteks ühel India värviloopimis-peol. Päris külm oli, aga me olime vapralt oma ühesugustes 5-eurostes valgetes kleitides ja loopisime värve nii mis jaksasime. Septembri alguse poole käis Mari-Liis, kellega käisime Berlin Festival muusikafestivalil ja ilutulestiku võistlusel. Septembri lõpus oli meil Arvi õde Kairi perega külas. Kuna me olime Arviga tööl, siis jälle enamus ajast kolasid nad omapead ringi, aga üks ühtu näiteks käisime Kairiga Show Me etendust vaatamas. See on selline Las Vegase show stiilis värk. Päris lahe oli, üks vee-efekt eriti, kus teatri laest sadas veekosk alla ja see pandi kuidagi sädelema nii, nagu oleks seal miljon Swarowski kristalli sees. Käisime Kairi ja Priiduga klubitamas ka ja kõigiga koos laevatripil Spree peal ja mõned korrad koos väljas söömas. Oktoobri alguses peatusid meie juures Mari ja Jochen, kes on nüüdseks ka Berliinlased. Nii et saime oma gängi jälle rahvast juurde.

Oktoobri algusest hakkasime Arviga jälle trenni tegema. Insanity’t. See on üks DVD sari, mis koosneb 14st erinevast workout’ist. Trennid on sellised military drill’i laadsed, palju kätekõverdusi, igasugust küppamist, kükke jne. Viskab nii pulsi lakke kui võtab ka lihased läbi. Vastavalt plaanile peaks kogu asi kestma ca 60 päeva ja trenni peaks tegema 6 korda nädalas. Praeguseks ongi meil umbes 60 päeva läbi ja oleme teinud 42 trenni selle jooksul, mis siis tähendab ca 5 trenni nädalas. Olen kolm kilo alla võtnud, aga ootused olid tunduvalt kõrgemad L. Sest mul oli eesmärk ka. Nimelt lähme me juba varsti kolmeks nädalaks Taisse. Ja no siis on tarvis ju rannavormis olla. Reisi osas on juba praktiliselt kõik paigas, aga sellest ma praegu ei kirjuta. Võtan reisi kokku siis, kui ta läbi on.

Viimase asjana tahaks kiirelt kirjutada ka oma musikaalsest poolest J. Üks uudis on see, et ostsime endale koju elektrilise klaveri, aga selle taha olen kolme kuuga kolm korda jõudnud :P. Veel põnevam tegelikult oli Euroopa Eestlaste kooriga ühinemine ja laululaager Bonni lähedal oktoobri viimasel nädalavahetusel. Helene, Kaie ja Mari olid ka seal ja lisaks veel ca 80 eestlast erinevatest Euroopa riikidest. Harjutasime ja lindistasime laulupeo laule ja tutvusime teiste välismaal elavate eestlastega ja kuulasime lugusid, kes kuhu ja miks sattunud on. Väga tore nädalavahetus oli, midagi vaimule ja hingele. Seekordses repertuaaris on mõned üli-ilusad laulud. Ootan juba põnevusega jaanuari lõpus Luxemburgis toimuvat järgmist laagrit. Ja siis laulupidu Eestis!

Kuna mainisin, et lähme varsti Taisse, siis see tähendab, et jõuluks ja aastavahetuseks me sel aastal Eesti ei tule, aga ostsime juba piletid Eesti 21-31 märts, nii et siis saab meid näha. Päikest!

36. Tööloomad

Sissejuhatuseks, et panin täna veel 2 postitust üles, maratonist ja Brasiilia reisist – vaadake altpoolt neid ka. Selle postitusega katan natuke seda, mis sügisel muidu toimunud on.

Esiteks uudiseid töömaailmast: noh... ütleme nii, et motivatsiooni tase on endiselt mõõdukas. Olen nii maksumaailma ära uppunud, et toredamate ülesannete jaoks ei jää üldse aega. Ei tea ka, kas see kunagi muutuma hakkab, võtame eesmärgiks järjest keerulisemaid turge. Eks ma pean kuidagi nendega hakkama saama ja lootma, et kuskil midagi väga valesti ei tee. Olen siin maininud vist ka, et pole oma assistendiga just super-rahul. Nüüd ongi nii, et otsin uut – aga vana mitte ei lasnud lahti, vaid ta ise pidi teatud põhjustel tagasi Inglismaale kolima – praegu on ta veel tööl, aga kohe kui kellegi asemele leiame, siis kolib ära. Lisaks assistendile otsin veel ühte suurema ajupotensiaaliga tegelast, kes kõikide tütarde finantsid enda peale suudaks võtta. Sain alles kuulutused üles, nii et tagasisidet veel anda ei oska.

Üks naljakas asi juhtus ka seoses kuulutamisega. Nimelt valmistasin need ette pühapäeval ja esmaspäeva hommikul rääkisin personalijuhiga, et ta need kodulehele üles paneks. Ta siis küsis, et kas mul on eelmisest värbamisest keegi, kellega võiks uuesti ühendust võtta. Ütlesin, et oli üks USA tüdruk, keda me kaalusime, aga ma ei tea, mis tast edasi saanud on. Kui oma arvuti taha tagasi läksin, nägin selle tüdruku käest emaili! Ta oli just samal ajal kirjutanud, et näeb, et meil firma areneb ja äkki meil tekib finantstiimis jälle vajadus lisatööjõu järele. Ütlesi siis talle, et just täna tulevad uued kuulutused üles ja mingu vaadaku, kas tahab jälle kandideerida :). Uskumatu kokkusattumus, pärast kuut kuud täpselt sel ajal kirjutada, kui mul kedagi tarvis on. Ei tea, kas peaks seda saatuseks kutsuma ja ta tööle võtma? :)

Sain ka bossudelt väikese eelhoiatuse, et järgmisted kuud on kiired. Nii et blogi kirjutada ma enne jõule ilmselt ei jõua. Või no mine tea. Kiired päevad töö juures ei aita muidugi eriti kaasa CIMA õpingutele – jah – registreerisin ennast jälle ära. Kuigi ütlesin, et kui Arvi ei tee, siis ma ei tee, läks täpselt vastupidi – mina teen ja Arvi mitte. Tegema lähen novembris Londonisse ja ostsin piletid ära täpselt nädalaks – et siis saab kohapeal nats tööd teha ja nädalavahetusel tuleb Arvi ka ja saab nats linna uudistada. Olen üldse viimasel ajal kõvasti lennupileteid ostnud – lisaks siis Eesti novembri alguseks Arvi ema sünnipäevale ja sealt edasi Moskvasse kaheks päevaks kontorit külastama. Ja siis jõuluks-koju-piletid ostsime ka ära. Saabume 21. detsembri hilisõhtul Tallinnasse ja tagasilend on sealt 1. jaanuari pärastlõunal. Arvi küll rääkis, et võiks kuskile reisima minna, et äkki ei lähe nii pikalt Eesti, aga ausalt öeldes ma ei suuda küll miskit ära planeerida ja kardan, et Arvigi ei jõuaks. Juba kõikide nende lennupiletite planeerimine ja ostmine võttis tunde. Puhkusepäevi jääb sellest aastast kasutamata ca 7-8, ei teagi, kas tuleb kunagi aeg, kus saaks ühe mõnusa pika puhkuse tehtud. Oleneb ilmselt, kui hea tiimi endale leian.

Arvi rabab ka tööd teha. Ma vist pole veel mainind seda eespool, aga ta on nüüd ühe meie kliendi finantsjuht, firma müüb internetipoe kaudu rehve ja hakkab muud autojura ka müüma. Kuna ettevõte on suhteliselt algusjärgus, siis on tööd palju. Piisavalt palju, et kahe inimese jagu töötada. Raul siin käis maratoni ajal, siis ikka vangutas pead, et me ei oska üldse elada – teeme ainult tööd. Et töö tegemine ei ole enam moes – kõik püüavad minimaalse töötamisega hakkama saada... Tahaks ka aasta või paariga sinna jõuda, et rahulikult 40-tunniseid nädalaid teha. Arvestades meie ettevõtte plaane ja kasvu see vist ei juhtu...

Korteri otsingutega saime lõpule – kolime novembri keskel Kreutzbergi, Dresdener Strasse’le. Ruutmeetreid ilma rõduta on ca 60, kaks tuba ja eraldi köök, vannituba vanniga ja suht suur rõdu. Kui sisse seame ennast, siis teen pilte ka ja nagu ka siiamaani, on kõik külla oodatud.

Sotsiaalelu pool on suhteliselt tagasihoidlik olnud. Ühel reedel oli meil firmaga õhtusöök ja pidu, aga kuna kellelgi tuli mõte edasi mingisse väga haigesse baari minna (muusika asemel oli seal taustaks mingi kaootiline kilks-kolks), siis ma läksin sealt kohe koju ära. Helenel ja Daniilil käisime külas koos Kaiega ühel pühapäeva õhtul ning nüüd just eile Daniili sünnipäeval ka, bowlingut mängimas. Täna (pühapäeval) plaanisin ja tegelt ka lubasin tööle minna, aga ei tea, kas ajavahe või pika reisimise või mille iganes tõttu oli nii sooda olla, et olen pool päeva aind maganud... või no õigemini vist terve päeva. Igal juhul kulub see väike laisklemise-pühapäev ära, sest nüüd läheb suuremaks andmiseks – CIMA, töö, tööintervjuude tegemine, järgmine jooksuüritus, kolimine, reisid... ja äkki siis jõulude ajal saab jälle natuke hinge tõmmata ja järgmise postituse üles panna.

Kallid!

35. Brasiilias käigud

Kuigi väga piinlik on, siis peaksin vist oma esimesest Brasiilias käigust ka rääkima. Et kellele siis õpetuseks ja kellele meelelahutuslikuks lugemiseks. Oeh. Et siis. Mineku eesmärk oli seal meie uues tütres asju korda sättida, kohtumisi teha jne. Reis pidi toimuma 7-16 september. Enne Brasiiliasse minekut lõi pähe mõte, et okou, äkki mul on viisat tarvis. Kiire googeldus andis tulemuse, et Eesti ja Brasiilia vahel on miski leping, et kuni 3-kuulise viibimise jaoks viisat vaja pole. ’Hästi’, mõtlesin. Pakkisin rõõmsalt oma kaks kohvrit, rügasin enne äraminekut tööd ja magasin vähe ja jõudsin lennujaama puruväsinuna. Kuna mul check-in oli online’is tehtud, siis andsin ainult pagasi ära, väravatest läbi ja Berliin-Pariis lennule kõigepealt. Pariisis sain 6h järgmist lendu oodata, mille jooksul lakkisin küüsed punaseks ja vaatasin mitu osa tantsu-saadet. Kogu Pariisi-Sao Paulo lennu ma praktiliselt ainult magasin – mõtlesin, et raudselt hakkavad kael ja selg valutama, aga suureks üllatuseks tegid seda hoopiski põlved – mõtlesin, et ’kuri, pärast rikub veel maratonijooksu ka ära’, aga õnneks läks mööda ära.

Niisiis, jõudsin Sao Paulo lennujaama. Sörkisin teiste turistide taga passikontrolli (pole nii ammu Euroopast väljas käinud, et isegi ei mäleta sellist asja nagu passikontroll). Tädi lõi mu passi lahti ja küsis, miks viisat pole – ma siis vastu, et on selline leping ja nii ja naa, aga teda ei paistnud see rahuldavat. Läks oma kabiinist ära asja uurima. Mul nagu tekkis kerge kahtlus, et mis värk on... Tädi tuli tagasi onuga, kes kutsus mu kaasa. Istutas mu oma kontorisse maha ja hakkas asja uurima. Ma saatsin samal ajal Arvile sõnumi, et ta ka uuriks. Ja sain vastu sõnumi teatega, et ’jaa musi sul on viisat vaja, viisavaba periood algab alles oktoobrist’. ’Okou...fck’. Mis nüüd saab...

Onu arvuti taga tegeles asjaga edasi, tuli üks teine onu, Air France’ist ja võttis mu kaasa – kui küsisin, et mis nüüd saab, siis ta ütles, et kaks varianti – kas lähed Buenos Airesesse, mis on viisavaba, ja lähed teed seal endale viisa, või lähed kohe tagasi Berliini. !?!?!? Istutas mu kuskile järgmisse kohta maha, võttis mu passi ja ütles, et oota siin. Ta tegeleb asjaga. Istusin siis seal ja püüdsin Franciscoga, kes oli mulle vastu tulnud, ühendust võtta, aga telefoniühendus vapsee ei funkand. Siis tuli mingi järgmine tegelane, tädi, võttis mu boarding pass’i ja ütles, et tule kaasa. Läksin. Istutati järgmisse kohta maha. Seal oli veel ca 5 lennujaama töötajat ja mõned, kes nägid välja nagu illegaalid. Püüdsin infot saada, et mis toimub, kus mu pass on, mis must saab – aga vastuseks sain ainult ’no english’. Püüdsin tulutult Franciscoga ühendust saada, aga liin lihtsalt ei toiminud. Asi lõppes sellega, et mu 20-eurone kõnekaart oli tühi ja ei saanud ühendust mitte kellegagi, sest ka sissetulevad kõned ju maksid.

Need lennujaama töötajad olid seal ikka täitesti mõttetud tegelased – kokkuvõttes veetsin selles alas umbes 6-7 tundi ja kogu selle aja passis seal 5-6 töötajat, kellest ükski ei teinud terve päeva jooksul mitte midagi asjalikku – üks tibi ainult pläkutas, paar kutti mängisid oma telefonidega ja üks tegi sudokusid ja... no ja siis nii umbes kord 30 minuti jooksul keegi helistas lauatelefoni peale, aga kuna mingit aktsiooni ei järgnenud, siis ilmselt need kõned olid ka rohkem kuulujuttude levitamiseks, mitte tööalased. Ühe tädiga sealt sain käte-jalgade abiga nii kaugele, et sain tema telefoniga Franzile helistada, kes siis tagasi helistas ja sain talle olukorda selgitada. Aga ega sellega asi piirduski, sest midagi parandada enam ei saanud. Saatsin Arvile ka sõnumi tädi numbrilt, et tulen tagasi koju ja saatku mulle kõneaega juurde. Ja siis vaatasin tantsusaateid kuni mulle järgi tuldi.

Kogu selle aja ma loomulikult polnud oma pagasit näinud, sest ma ei saanud passikontrollistki läbi. Küsisin siis Air France’i tädi käest, kes mulle vastu tuli, et mind lennuki peale viia, et kus mu pagas on – ta ütles vastu, et see pole Pariisist kaugemale jõudnud veel... ahah... Lennuki peale minnes anti mu pass ja Pariis-Berliini pilet piloodi kätte ja öeldi, et Pariisi jõudes saan tagasi (eriline kriminaal ikka...). Pariisi jõudes paluti mul viimasena lennukist välja tulla. Mõtlesin, et saan siis oma passi kätte ja asi ants, aga mind anti hoopis politseile üle... okou... eriline kriminaal... läksin siis kolme politseinikuga autosse ja sõitsime kuskile lennujaama teise otsa. Istutati mind maha koos mustanahaliste kuttidega politseiruumi, tehti passist või millesti koopia, anti pilet näppu ja öeldi, et nüüd võid minna. Lõpuks ometi! 

Käisin veel Air France’i boksist läbi, et oma pagasi kohta uurida. Öeldi, et pagas on kuskil Pariisi lennujaamas, aga ei tea, kus täpsemalt – et kui tagasi Berliini jõuan, siis avaldus sisse anda kadunud pagasi kohta. No ja ma ei osanud vastu vaielda ka ja tegin nagu öeldud – Berliinis läksin lennujaamas avaldust sisse andma ja tädi hakkas pahandama, et miks ma seda avaldust juba Pariisis ei teinud.... Eniveis on asjad nüüd nii, et pagas on endiselt kadunud ja andsin sisse nimekirja kadunud asjadega ja hüvitise nõude, aga sellele vastati, et andsin kadumise avalduse liiga hilja sisse ja ei hüvitata kahju – püüan nendega edasi protsessida, et mul polnud võimalik varem midagi avaldada ja eks vaatab, mis sest edasi saab. Oma kaasa võetud kingadest ja hilpudest olen aga praeguseks igaveseks ilma...

Õnneks võib öelda seda, et teine kord läks reis kordades paremini. Kuupäevadeks 11-20 oktoober. Esiteks võtsin kaasa ainult käsipagasi, et mitte korrata eelmises lõigus juhtunut. Reis läks normaalselt, jõudsin kohale neljapäeva varahommikul ja Sao Paulo lennujaama jõudes sain ca tunni Franzi ja Danieli (mõlemad siis kolleegid Brasiilia ettevõttest) oodata, kes olid ummikusse jäänud, ja siis algas reis koos mere äärde. Nimelt on Franzi isal mere ääres väike majake ja plaanisime nädalavahetuse seal veeta. Mul olid algselt ainult võimalikult napid suveriided pakitud, aga õnneks vaatasin enne äratulekut, et lubab vihma ja külmemat ilma ka, nii et viskasin lõpus kiiruga vihmavarju ja mõned soojemad riided ka kaasa. Kahjuks läks neid tarvis.

Ilusa ilmaga oleks nädalavahetus nagu unelm olnud, aga mul on ikka mingi karmavõlg vist, et selle Brasiiliaga hästi ei lähe. Igal juhus siis seadsime suuna Ubatuba poole ning tegime tee peal kuttidele väikese hommikusöögipeatuse, sain proovida Brasiilia esimest spetsialiteeti, milleks on omamoodi juustusai. Peatust tehes vahetasin oma teksad lühikese seeliku ja kingad plätude vastu, sest ilm oli päris mõnus soe. Pärast veel ühte peatust mere äärses baaris jõudsime oma majakesse kohale pärastlõunal, oli selline minimalistlik koht mäe otsas, aga täiesti piisav. Sättisime ennast sisse, panime võrkkiiged üles ja vedelesime esialgu niisama. Õhtu poole jalutasime mäest alla mere äärde restosse sööma. Sõime erinevaid mereande ja jõime Brasiilia põhijooki Caipirinha kokteili. Kala maitses ülihästi, aga muud asjad, seal hulgas krevetid väga muljet ei avaldanud. Umbes parajasti siis, kui tahtsime tagasi minna, hakkas vihma sadama, nii et tegime veel mõned kokteilid ja siis jalutasime üles mäkke tagasi. Magama vajusime kõik maru vara – mina kindlasti juba kell 21, sest saksa aja järgi oli kell juba 2 öösel...

Seevastu hommikul oli mul silm juba kella 4-st lahti, aga kuna ei tahtnud teisi segada, siis põõnasin edasi. Tegime hommikusööki ja sättisime ennast ranna poole. Ilm oli küll jahekas ja pilves, aga Franz lubas, et vesi on soe, nii et mõtlesin, et peab ikka ujumas ära käima. Võtsime surfilauad ka kaasa ja läksime ühte lahesoppi, kus oli rohkem lainet. See rohkem lainet oli Eesti mõistes ikka päris korralik laine. Franzile küll surfamiseks väga ei sobinud, aga mul oli lõbu laialt. Franzi abiga sain lõpuks lainele ka pihta. Ja vesi oli soe. Piisavalt, et mitte välja tulla. Mingi tund aega järjest kindlasti solberdasin seal. Siis hakkas jälle ladinal sadama ja kõht tühjaks minema, pakkisime ennast kokku, käisime pesime soolasest mereveest puhtaks ja võtsime suuna linna poole. Ma nüüd ei mäleta, kas tegu oli itaalia restoga, aga tellisime pastat ja see maitses ülihea. Lisaks sain esimest korda maitstud ühe superhea magustoidu – papaiakreemi mingi magusa likööriga – see kreem maitseb nagu jäätis ja magus liköör peal, mmm... Daniel pidi kahjuks tagasi Sao Paulosse minema, nii et viisime ta bussi peale, ostsime Caipide tegemiseks ühe ananassi ja suundusime majakesse tagasi.

Lebotasime sohva peal, jõime Caipisid ja vaatasime kõvale lihtsalt videosid netist. Kell 9 õhtul on siin terve populatsioon teleka ette naelutatud, sest käib viimane nädal mingist Telenovelast. Täiesti uskumatu, et isegi Franz seda vaatas, aga ta ütles, et muidu pole inimestega millestki rääkida, et seda lihtsalt peab nägema. Ma jõudsin esimese 5 mintsaga sinna sohva peale magama jääda ning kui silmad lahti tegin tund või paar hiljem, siis Franz ka magas mu kõrval. Ta väitis siiski, et Telenovela vaatas lõpuni... väga ei usu teda. Kolisime ära magama...

Ärkasin öösel korduvalt ülesse ja koguaeg kuulsin, et vihma kallab. Lootsin, et magan vähe veel ja äkki läheb üle selleks ajaks, kui ärkan, aga ei muhvigi. Otsustasime, et rannas pole sellise ilmaga ikka mitte kui midagi teha, pakkisime asjad ja võtsime suuna tagasi Sao Paulo poole. Siis nägin ka auto aknast, kui kreisi suur see linn ikka on. Hästi palju on getot, kus ei saa aru, kuidas need majad püsti püsivad ja kas seal räämas akendeta ubrikutes keegi elab ka, ja päris palju on kõrghooneid, aga sellised kuni 30 korrust, mitte megakõrged. Arvestades seda, kui palju seal vaeseid inimesi olema peaks, siis autosid ja liikust on kreisilt palju. Franz ütles, et väga paljud veedavad tööle minekuks ja tulekuks päevas 4-5 tundi. Ja et linna lõuna osas olevatele elanikele on põhja poole minek nagu reisi eest. Ja et enamus on nii vaesed, et pole kunagi linnast välja saanud ega merd näinud. Et siis selline värks. Franzi pere ise elab ühes aiaga piiratud ja värava patrulliga elamupiirkonnas, kus on ka palju teisi saksa peresid (selgituseks, et Franz on brasiillane, aga teistmelisena saksa kolinud ja seal elanud ja saksa naisega abiellunud). Seal oli ca 5-6 kõrget korrusmaja, park, tenniseplats, pallimänguplats, laste mänguplats, kaks basseini, pizzeria... jõusaal all korrusel... ja võib-olla veel midagi. Ahjaa ja neil käib kaks korda nädalas teenijanna ka. See on sealmaal väga tavaline. Daniel ütles, et tal käib teenijanna iga päev. Kui ma neid kiusasin vähe siidikäpluse eest, siis nad ütlesid et tegelikult see on nagu sotsiaalne projekt ka – need inimesed on ilma igasuguse hariduseta, nii et see on ainus, mida nad teha suudaksid ja püüavad siis selle raha eest kuidagi ära elada.

Kuna Franzi korteris on piisavalt ruumi (ja 4 vannituba?!), siis otsustasime, et ma peatun nende juures, et siis on lihtsam ka logistikat korraldada, sest Sao Paulos üksi ringi liikuda, eriti läpakas kaasas, ei ole just kõige targem mõte. Sain siis tuttavaks ta naise Bettinaga, kes on saklsane, ja lastega, kelle nimed Carlos, Luana ja Louis. Kuigi Franzil on tumedad juuksed, siis kõik kolm last on täiesti blondid ja kuttidel on juuksed lokkis ka veel, nagu kolm inglikest. Luanast tuleb küll kunagi päris kuum tšikk ;). Kuna perekond, peale Franzi, rääkis ainult saksa keelt, siis sain kõvasti praktiseeritud. Terve laupäeva õhtu mängisin Luanaga ja olin talle nuku eest – tegi mulle soengut ja pani ehteid külge ja.... no ja siis me poksisime poksikotiga :). Õhtuks toodi koju pizzat ja ma ei uskund oma kõrvu ja hiljem silmi, kui kuulsin, et Luanale telliti topelt kogus sibulat, ja nägin, kuidas ta seda sibulat kahe käega sisse ajas ja ülejäänud pizza puutumatuks jäi... hull tüdruk.

Pühapäeval tegin päeva jooksul tööd ja õhtuks läksime kõik koos, pluss Franzi vennanaine, ühte sushikohta sööma. Vaieldamatu lemmik oli krõbeda koorega sushi. Ja seda head papaia magustoitu sai ka. Üldse olen selle nädalaga nii palju (häid asju) söönud, et ei julge vist tükk aega kaalu peale minna.

Hommikuti siis nägi asi välja järgmine, et kella 6-st umbes üles, Luanale ja Louisile tuli koolibuss järgi juba 6:30?! Vaesed lapsed. Ja meie Franziga startisime kell 7:30 viies kõigepeal Carlose lasteaeda ja siis edasi kontorisse, mis asus päris lahedas ärihoonete piirkonnas. Ma vist sellest väga ei viitsi rääkida, et mis kohtumised ja asjad mul seal olid, aga lihtsalt niipalju, et päevad olid päris pikad ja internsiivsed. Nagu tavaliselt.

Käisime erinevates kohtades lõunat söömas. Sain ära proovitud järgmise kohaliku toidu ja selleks on külmutatud acai (akai eesti keeles) puuviljamehu. Seda süüakse müsli ja muude krõbinatega, aga mulle meeldis puhtalt kõige rohkem. Sisuliselt oli see nagu jäätise söömine lõunaks, ainult et palju tervislikum. Teisipäeva õhtul kutsus Daniel enda poole sööma, kuna ta mees (geipaariga tegemist siis) juhib restot ja neil on koos ka väike maiustustevabrik, siis ootasin hõrgutavat õhtusööki, aga tuli välja, et tegime võikusid :P. Aga kuna Daniel on eriline maisasmokk, siis erinevad magustoitu oli päris palju. Kuigi Daniel on 38-aastane, siis on ta näonahk kadestamisväärselt värske ja sile – õhtu jooksul tuligi välja, et ta läib kord kvartalis mingit laseriga protseduuri tegemas nahale. Peaks ka proovima :) Ta rääkis ka, et sotsiaalelu Sao Paulos on väga äge ja et hetero-klubid ja baarid on tunduvalt igavamad kui geiklubid :P. Ahjaa ja mainis veel ühte naljakat fakti, et tal ühes tuttavas perekonnas on ema-isal viis poega ja kõik on geid!

Kolmapäeval oli meil pikk ja informatiivne kohtumine raamatupidajatega. Makse saab Brasiilias ikka päris korralikult maksta. Õnneks tundub raamatupidamisfirma väga asjalik ja professionaalne, nii et vähemalt sealt poolt ei tohiks mingeid jamasid tulla. Pärastlõunal tegin Daniga nats tööluusi. Nimelt rääkisime teisipäeval, et ma tahaks nats kuskile shoppama ka minna, sest tahtsin endale uusi bikintse osta ja kohalikke Havaiana plätusid ka. Dan ütles, et on üks piirkond, kus on hästi palju odavat kraami ja tee peale jääb suur Havaiana pood, aga et sinna peaks minema suht vara ja autoga ei ole mõtet üldse proovima hakatagi, sest ummikud on nii suured. Ja kuna Danil on motoroller, siis saigi nii tehtud, et ca kella 4-st startisime kontorist rolleriga kesklinna poole shoppama. Nagu ma juba mainisin, siis liiklus on siin kaootiline, tohutud ummikud, aga kõik mootorratturid sõidavad autode vahelt läbi selle raja-vahe-joone peal. Ja kuigi aeg-ajalt on see vahe päris kitsas, siis sõidetakse kiiresti. Dan küll hoidis natuke tagasi, et mitte ohtlikke olukordi tekitada, aga päris hirmutav ja samas põnev sõit oli. See shoppingu piirkond on tohutult suur ala, kus kõik esimesed korrused on väikesed poed. Ostsin paar sallikest, sain bikiinid, ühe kleidi ja jaki ka. Tobe oli see, et ühtegi hilpu, peale jaki, ei lastud selga proovida, nii et said ainult endale ette panna ja silmaga hinnata, kas istub selga või mitte. Kodus proovides bikiinid istusid väga hästi, aga kleidiga pean nats vaatama, kas saan kuidagi kohendada. Sealt piirkonnast läksime edasi high-end shoppingutänavale, kus ääres olid siis sadade meetrite kaupa kallite kaubamärkide poode. Ja ka Havaiana plätude pood, kus plätud olid õnneks hinnavahemikus ainult 10-20 eurot. 

Kella 7ks olime tagasi kontoris, tegin veel natuke tööd ja siis läksime Franzi ja Daniga mingisse Araabia kohta sööma. Minipizzad olid kõige parem roog, falafel oli kuiv ja... ja muud ma väga ei söönudki, kutid panid veel toorest hakkliha (või no umbes selline nägi välja) sibulaga, aga no see ei ole ka väga minu värk :).

Neljapäeval oli superilus ilm, üle 30 kraadi sooja ja päikeseline. Tegime üsna pika lõuna ostukeskuse päikeseterraassil (sõime seda acai külmutatud mehu) ja jäime natukeseks sinna päikese kätte lebotama. Päike on siin ikka päris karm, kõrvetas korralikult jalgu. Neljapäeva õhtul käisime söömas vähe peenemas Peruu restos. Veendusin lõplikult, et krevetid ei ole ikka minu värk ja toorelt marineeritud kala mind ka väga rõõmsaks ei tee. Nii et kui teistel kõht täis oli, siis tahtsin mina veel magustoitu ka. Ja see oli väga hea mõte, sest sain oma elu parima magustoidu vist seal, no ma kohe tõesti ei ole kunagi varem midagi nii head söönud – kui nüüd siis peaks seletama, et mis see oli, siis ei oskagi kuskilt otsast pihta hakata... selline tihke kreem oli nagu... ja maitses nagu... pole õrna aimugi misasi :). Mina tahtsin kuskile baari edasi minna, kus saaks natuke jalga keerutada ja kuttidega veel viimane õhtu mõnusalt koos veeta, aga Dan tahtis ära koju... Franz õnneks nõustus minema ja leidsimegi ühe baari suht lähedalt, kus oli mingi samba-muusika-bänd laivis. Tegime ühed kokteilid ja keerutasime tund aega jalga ja kui bänd lõpetas, siis läksime ära. Jõudsime koju kella 2-ks öösel ja kuna ma tahtsin veel järgmiseks päevaks kindlasti mõned asjad valmis saada, siis tegin veel kella 4-ni tööd. Mõtlesin, et kas lähen üldse magama või mitte, aga panin kaheks tunniks ikkagi silma looja.

Reede hommik algas kiire pakkimisega. Käisime Franziga toidupoest läbi, et head ja paremat Berliini kaasa osta ja siis edasi tööle. Lõunasöögi ajaks oli meil kohtumine planeeritud juristiga, kes meid ettevõtte asutamisel aitas ja praegu ka erinevates küsimustes. See oli all-you-can-eat resto, kus serveeriti kõikvõimalikke veiselihavariante. Suur-suur resto oli praktiliselt ainult mehi täis ja maja ees oli rivi kalleid maasturautosid. Meeste värk see liha ikka. Aga maitses väga hästi. Ja oma papaiamagustoitu sõin ka veel otsa. Ma teadsin, et see jurist, Marina, on kuidagi Franziga seotud, aga ma arvasin, et lihtsalt mingi tuttav. Tuli välja, et tegelikult on nad puha pool-vend ja õde. Franzi isa ja Marina ema on abielus. Aga kuna Franz elas oma emaga koos ja kolis juba 15-selt Saksamaale, siis pole nad praktiliselt kunagi väga läbi käinud. Franz ütles kontorisse tagasi jalutades, et ta oli seal meestesumma seas päris uhke meiega istuda (Marina on väga ilus tüdruk) :P

Jõudsin kontoris veel tunni tööd teha ja siis oli aeg takso võtta ja lennujaama poole teele asuda. Taksos tuli hea unekas peale. Lennujaamas läks kõik probleemideta ja lend ise ka okeikalt. Alguses raputas aind nats rõvedalt, sest äike oli. 

Mõned üldised tähelepanekud Sao Paulost veel – kõik mehed kannavad sinist triiksärki, kui lõuna ajal välja minna, siis on tänavad täis sinisärklasi, mõni üksik valge särk ka sekka. Aga mingeid muid värve üldse ei eksisteeri. Naised on seal piirkonnas hästi riides ja tundub, et eriline rõhk on kingadel (mis üldjuhul on kõrge kontsaga), sest nägin päris palju omapäraseid ja ägedaid kingi. Inimesed on üldjuhul nats pontšakamad kui Berliinis. Tagasilennul rääkisin ühe Iraanist pärit meesterahvaga, kes Brasiilias elab, et tema arvates on üldiselt Brasiillased rumalad ja laisad, keeli ei viitsita näiteks absoluudselt õppida. Mida veel tähele panin, oli hästi palju meie mõistes mõttetut tööjõu kasutamist. Näiteks valgusfooriga ristmikutel olid veel mingid kutid lippudega väljas, kes näitasid, kas võib sõita või mitte. Ja poodides on tohutult müüjaid. Ja turvamehi on ka igal pool palju, aga see vist on pigem hea arvestades kuritegevuse taset. Poliitiline kultuur paistab keskerakonna tasemel olevat – raadios jooksevad erakondade reklaamlaulud, kus tehakse teisi maha ja kiidetakse ennast. Ja korruptisooni on palju. Varanduslik lõhe on riigist hästi suur. Rikkad on väga rikkad ja vaesed väga vaesed. Üldine hinnatase Sao Paulos on kõrgem kui Lääne-Euroopas.

Kokkuvõttes olen üli-rahul reisiga. Franz ja Dan on superlahedad ja kohtumised olid väga kasulikud. Tahaks kunagi kindlasti tagasi minna jälle. Ükskõik kas siis töö asjus ja võtta reisimiseks aega, või siis lihtsalt puhkama (kui peaks kunagi juhtuma, et saab pikemalt puhkama minna).

Kuna ma enamus aega veetsin kontoris, siis pilte väga pole, aga mõned, mis tegime panen üles.

34. Berliini maratoni emotsioonid

Oma jooksudega jõudsin septembri lõpuks nii kaugele, et olin kokku jooksnud ca 650 km. Proovisin ka üks kord 30km-st otsa joosta ja kuna tunne oli ok, siis tekkis lootus, et selle 42km-ga peaks ka hakkama saama. Vahtisin nädal otsa pühapäeva ilmateadet ja lootsin, et tuleb sobiv ilm – tuli täiuslik. Oma jooksunumbritel ja muul nännil käisime Rauliga järel reede õhtul. Kuna Arvil põlv endiselt valutas, siis tema kahjuks joosta ei saanudki – käis arsti juures lõpuks ära ja saab praegu taastusravi. Maratoni või üldse jooksmisega tal väga ei soovitata enam tegeleda :(

Aga siis et reede õhtul käisime Tempelhofi lennuväljal spordimessil numbreid saamas. Messihall oli pikk-pikk-pikk ja numbrid kõige lõpus. Kuigi mul silmad koguaeg vilkusid Rauli sabas joostes, et mida müüakse, siis spordiriideid on nii piisavalt palju kodus, et ei suutnud midagi välja mõelda, mida tarvis oleks. Numbrid ja nänn käes, tagasi koju uudistama ja plaani pidama.

Laupäeva hommikul oli nagu mõte osa võtta ’hommikusöögijooksust’ – see on 6km aeglast soojendusjooksu Charlottenburgi lossist Olümpisastaadionile, kus siis saab teha ringi staadionil ja suunduda siis hommikusöögile. Magasime Rauliga vähe sisse ja mõtlesime, et ühineme jooksuga poole pealt. Sõitsime metrooga minu arvutuste kohaselt poole peale, tulime metroost välja ei näinud mingit jälge, et sealt oleks keegi jooksnud või varsti jooksmas. Võimalik, et marsruut, mille netist leidsin, polnud õige.... Igal juhul siis panime uuesti metroo peale ja sõitsime staadionini välja. Vaatasime, kuidas jooksjad staadioni peale jõudsid ja hommikust sõid (meid see sai ja jogurt väga ei kutsunud), võtsime mõlemad pudeli vett ja sõitsime koju tagasi – selline soojendusjooks siis :).

Laupäev möödus suht lebotades ja pastat süües. Laadisin endale jooksuks tempokamat muusikat mp3-mängijasse ja ostsin endale ja Raulile kaltsukast 2-eurosed dressikad hommikuks peale võtta.

Aga nüüd jooksupäeva. Nagu ma ütlesin, oli ilm ideaalne – päike paistis ja kraade kuskil 8-14 vahel või nii. Ärkasime 6.30, pugisime nats putru ja seadsime sammud stardi suunas. Kuigi ma väga ei uskunud, et bussid käivad, siis saime mingi hetk bussi peale ka. Tulime pearaudteejaama juures maha ja seal oli juba paras laulupidu – jalakäijate silla peal, mis rongijaamast stardi poole üle jõe läheb, oli nii suur ummik inimestest, et osad läksid ringiga järgmise silla poole. Jooksjate ala oli paksult inimesi täis. Läksime Rauliga lahku, et oma riidehoidusid otsida. Päris hea pikk maa tuli maha käia – õhus tugev annus spordikreemi aroomi. Leidsin lõpuks enda koha üles ja natuke kõhe oli küll ennast lühkarite peale koorida, aga õnneks andis vähemalt see 2-eurone dressikas sooja. Kui olin valmis, hakkasin stardikoridori poole liikuma. Seal sai ka omajagu oodatud, soojendusaeroobikat tehtud, vetsus käidud ja üks energiabatoon aeglaselt enne starti ära pugitud. Ja siis hakkas pihta:

Kui esimene stardipauk anti, siis hakkasid kõigil riided lendama – tundub, et ma polnud ainus, kes mingi ajutise hilbu endale peale oli võtnud. Esimeste kilomeetrite peal oli raja ääres lademeted riideid. Start anti kolmes laines, mina sain oma viimase grupiga minema kell 9:20. Esimese kilomeetri märk oli kuidagi eriti lähedal – vaatasin, kella, et olin jooksnud alles 5:30 – mitte mingil juhul ei saanud ma esimest kiltsa nii kiirest joosta. Järgmiste kilomeetrite peal arvutasin, et minuti aeg on kuskil 7:20-7:30 – kiirem, kui ma arvasin, et jooksen. Pärast kolme kiltsa viskasin ise ka oma dressika pealt ära – kogu maratoni ajaks jäi sisse selline mõnus soe tunne ja ülekuumenemise hetke ei tekkinud korrakski. Neljanda km peal oli mul Arvi vastas ja sõitis muga rattaga kaasa ja filmis. Tegin talle vist liiga palju showd, sest pulss keris kõrgemaks. Ma vist olen varem maininud ka, et mul hommikuti palju raskem joosta, et pulss on kõrge ja maratoni ajal oligi keskmine pulss lõpuks 169 – palju kõrgem kui mul tavaliselt õhtuti trenni tehes.

Üsna raske oli oma rahulikku tempot hoida – esimesed 10km oli selline tunne, et kõik jooksevad must mööda. Aeg-ajalt vaatasin taha, et kas mõni inimene veel pärast mind ka on, aga oli murdu – 42.000 inimese hulgas ikka naljalt viimaseks ei jää. Pärast esimest 10km nägin ka tegelikult esimesi kõndijaid. Ja neid kõndijaid jagus lõpuni välja. Ma ise ei julgenud korrakski kõnnisammu sisse lasta – et mine tea, kas siis jälle jooksma saab. Käisin igas joogipunktis joomas ja trügisin sealt laua juurest kiiresti raja peale tagasi, sest nii paljud inimesed jäid seal kõndima või isegi seisma. Iga joogipunkti juures mõtlesin ka, et kas peaks vetsus käima – ükski kord polnud sellist tunnet, et nüüd kindlasti peaks minema, ja kuna ka alati oli paar inimest järjekorras, siis otsustasin alati järgmise punktini oodata. Asi lõppes sellega, et läksin vetsu alles koju jõudes :)

Aga siis et kulgesin seal vaikselt omas tempos, kuulasin mõnusat tantsumussi ja lehvitasin aeg-ajalt rajaäärsematele häälekamatele pealtvaatajatele. Raja ääres oli ka päris palju bände, kellest osad tegid supermõnusat muusikat, aga seda muusikat jätkus kahjuks ainult kümneks-kahekümneks sekundiks, nii et olin ülirahul, et oma muusika ka ikkagi kaasa võtsin. Ca iga tunni tagant neelasin ühe energiageeli sisse. Poole maa peal oli tunne endiselt hea ja kuskilt ei valutanud – vaatasin täpselt poole peal kella, aeg oli 2h ja 36m – tegin kiire arvutuse, et terve maratoni aeg oleks samas tempos jätkates 5h ja 12 min (mu eesmärk oli alla 5h ja 30min joosta). Peast käis läbi ka mõte, et kui suudan samas tempos jätkata ja lõpus kiirendada, siis äkki suudan oma bossu 5-aasta taguse aja üle joosta (see oli kas 5:08 või 5:09). Püüdsin sama tempot säilitada ja jälgisin, kuidas enesetunne on. Kuskil 27nda km kandis läks raskemaks – puusad olid hästi jäigad. See raske tunne jätkus kuskil 35nda km-ni – vaheaegadest on ka näha, et tempo läks siis pisut allapoole. Tee äärsetes massaazipunktides olid kõik lauad rahvast täis – ’ei, mina siia ei jää’.

Pärast 35ndat oli viimane aeg otsustada, et kas minna bossu rekordit üle lööma – enesetunne läks ootamatult heaks ja hakkasin tempot tõstma – kalkuleerisin koguaeg mõttes, et palju mul veel joosta on ja kui kiiresti ma peaks kilomeetri jooksma, et jõuaks. 35da ja 40nda km vahel oli keskmine aeg juba 7 min ja 3 sek – tavaliselt tegin ma oma lühemaid jookse selle tempoga. See hetk hakkasin ka juba teistest jooksjatest mööda panema. Jätkasin arvutusi ja kella vahtimist ja vandusin peas koguaeg, a’la et ’kus kurat see 39km märk juba on! Peaks juba siin olema!’ Ei julgenud selles mõttes enam kella vaadata, et ei tahtnud teada, palju mu pulss on. Kartsin, et kohe hakkab pistma ja lõpp mu lõpuspurdil. Aga tuli see 39sas, 40nes, 41ne ja siis olingi varsti Unter den Lindeni tänaval ja Brandenburgi väravad paistsid. Selle viimase lõigu tegin küll täie tinnaga. Ei jõudnud isegi raja ääres vaadata, kas Arvi on kuskil. Viimase kahe km keskmine aeg tuli 6 min. Koguaeg 05:07:41 – ära tegin!!! Läbi!!! SUPER!!!

Sain medali kaela, poseerisin fotograafile ja vedasin ennast aeglase sammuga riietusala poole. Tegin nii käbe kui suutsin, sest Arvi juba ootas. Kuna ta arvas, et ma jooksen vähe aeglasemalt (sest ma ka ise arvasin, et jooksen), siis tal õnnestus mu finish maha magada, millest on kahju, a no mis sa teed. Panin kuivad riided selga ja liikusin Arviga muljeid vahetades kodu poole. Sealt võtsime Rauli ja läksime saunatama – kõndida oli ikka päris raske, aga pärast sauna oli tunduvalt parem olla. Järgmine päev tööl kõik õnnitlesid, naersid mu vaevalist liikumist ja uurisid, et kas plaanin mingit järgmist maratoni ka juba – ütlesin, et ’ei, see oli mu esimene ja viimane’, aga praegu, kui üle nädala möödas on, on selline tunne, et mine sa tea... äkki ikka kunagi jälle. Maratoni ennast joosta on päris mõnus, aga see trenni tegemine ja distsipliin on vähe tüütud. 

Igal juhul üks jooks ootab mind ees küll ja see on teatemaraton, kuhu ma meie ettevõttest kaks tiimi kirja panin. Jooks ise on 18ndal novembril, nii et peab ennast jälle liigutama hakkama. Kevadel võib-olla võtan osa kas poolmaratonist või mõnest 10km-sest jooksust, neid siin jagub. Eks näeb.

Kokkuvõttes siis võib öelda, et olen superuhke, et selle ära tegin. Aeg ei ole küll uhkustamist väärt, aga oli parem, kui ma ise oleks oodanud. Ja no 5h järjest joosta on ikka paras tegu omaette küll :)