12. Kevadball Nirvana saatel

Ola!

Ilma pikema sissejuhatuseta alustan esmaspäeva õhtust. Pakkisin oma asjad kokku, viisime kõik Alexi juurde, sest lubasin oma ühikatoa ära anda, aga uut kindlat kohta ei olnud veel. Läksime siis seda raekojaplatsi-äärset kohta vaatama, poistele sobis, et ma tulen (elan siis koos kahe saksa poisi, Martini ja Björniga). Alex hakkas rolleriga mu asju uude kohta viima (ta on ikka ingel) ja ma läksin ühikass, koristasin viimased asjad ära ja läksin ülikooli ühele tüdrukule võtit ära viima. Seal oli parajasti aieseci infoõhtu, astusin sisse ja võtsin nats sõna ka :) Pool kümme vist jõudsin koju, uude koju ja hakkasin lahti pakkima.

Panin pildid uuest korterist ka üles:
http://www.imagestation.com/8278427/3928808876
Selline tüüpiline noorte koht vist, plakateid ja klepse täis ja... parajalt segamini ka, mõnda kohta koristati ilmselt eelmise aastanumbri sees :) Aga no ma pole kunagi mingi puhtusehull olnud, nii et kuu aega elab üle. Poiste kohta ma midagi väga rääkida ei oska, Martin on selline suur ja Björn jälle hästi väike, aga töötab lennujaamas turvakontrollis :P

Pidin täna uue voodi saama, aga tulin koju ja ei midagi, diivani peal on ikka tiba kitsas, eks kui Martin koju tuleb, siis uurin, mis värk on. Muidu on mööblit peaaegu piisavalt. Aga telekat ei ole enam... õigemini on aga ei tööta.

Lähen siis edasi oma tegemistega... hmm... ega väga ei tulegi meelde, et mis vahepeal toimus... aa... teisipäeva õhtul oli jälle aieseci infoõhtu, tegin seal ühe väikse esitluse ka... tundus, et rahvas oli rahul. Aga üks suurem uudis aieseci liinist ka - sain üks päev meili, et kas ma tahaks ühte aieseci konvrentsi juhtida, et ma selline energetic and funny :) mõtlesin, et miks mitte, pole seda varem teinud, aga oleks hea kogemus. Täpsemat infot väga ei tea, aint seda, et toimub 4-6. mai Bielefeldi lähedal ja on peamiselt uutele liikmetele mõeldud.

Kolmapäeval tuli Alex siit läbi, ütles, et läheb mäkki, et tulgu ma kaasa. Eks ma siis läksin, ega mul ka ühe jäätisekokteili ja burxi vastu midagi pole. Alex oli imelikus tujus. Tal on mingi tüdruk tekkind, see on vist pähe löönud talle, keksib ringi koguaeg, naljakas :D

Neljapäeva õhtul siis taas ülikooli pidu. Istusime enne Frederikuga pubis nimega Alex :) võtsin väikse veini ja rääkisime juttu. Ta on selline ilgelt asjalik poiss, ja reisida meeldib talle ka, sada kohta, kuhu tahaks minna. Küsis mu käest, et kuhu sa järgmisena tahaksid minna, mai osanud midagi vastata, ei ole üldse sellele mõelnud, et võiks nüüd kuskile minna jälle... tagasi Eesti ja tööle ja kooli ja... võib-olla talvel mäe peale kuskile aga... et nüüd võtaks kätte ja põrutaks USA-sse - seda küll mitte.

Pidu oli seekord üsna mage, vähemalt algus... väga haige muusika... või no selline mõtetu. Aga mingi hetk läks heaks, asi sai alguse Timberlake'i "Sexy back'iga" ja sealt kuni äraminekuni aint kargasin. Läksime Frederikuga koos, sest ta elab raudteejaama lähedal ja minu uus place jääb tee peale. Ruttu tuttu et hommik raske ei oleks.

Ega väga ei mäletagi, kuidas see reede hommik tuli. Pakkisin asjad kokku nädalavahetuseks ja läksin tööle. Lõpetasime varakult, nii et sain juba kolmese rongi peale. Viieks olin rongijaamas ja Arvi vastas. Oh seda õnne ja rõõmu küll kui ma teda jälle üle pika aja näen. Tegelt on teda üle lühikese aja ka hea näha. Läksime poest läbi ja koju, õhtul väike pokkeriring jälle.

Laupäev... õppisime vist nats... või? Vapsee mälukas. Kuue-seitsme paiku hakkasime igal juhul balliks ennast sättima. Poole üheksaks olime nii valmis, et võisime minema hakata, väike pilt ka enne seda. Jõudsime siis linnahalli, ilus kõik, tüdrukud kleitidega ja poisid ülikondades ja väike shampus, mõnus muusika kvartetilt jne. Läksime teisele korrusele, tegime tiiru peale, ilgelt suur koht, palju lavasid, ilus. Ja siis hakkas pihta - esimene lugu oli viinivalss, teise järgi andis ka midagi tantsida ja siis läks käest ära... edasi tuli ainult popi ja rocki ja kõike muud kui balli-muusikat. Ainult siis kui üks bluusibänd laval oli, sai nats foxi või steppi või mai tea mida tantsida. Ja kui pidu edasi läks, siis võis näha tüdrukuid ilusa pika kleidiga, õlu ühes ja suits teises käes, ringi tuterdamas. Hiljem ilmusid veel igast karvikud ja teksapükstes inimesed, sest mingi alternatiivi saal oli ka. Lõpetasime oma peo tiba pärast ühte suht suure pettumusega. Aga noh, anname sakslastele andeks - nad ju ikka parajad lambad, mida teavad nemad rumbast ja tangost. Varajase lahkumise põhjuseks olid ka minu väsinud jalad. Koju jõudes läksime vanni, sõime jätsi ja sain pika ja mõnusa jalamassazi.

Niisiis, pühapäeva hommik, Arvi suutis taas niimoodi üles tulla, et mai saanud midagi aru. Ärkasin selle peale, et keegi mind talla alt kõditas. Tegime väikese spordiringi ka, õigemini Arvi tegi, mina väsisin ära ja istusin maha ja vaatasin kuidas Arvi jooksis. No kui nüüd aus olla, siis ei olnud ainsaks põhjuseks äraväsimine, õues tuli õietolmuallergia ja peale ja nina hakkas jooksma ja ilgelt palav oli ka ja mul olnud õigeid trenniriideid kaasas jne. Aga sealt tulid uued hüüdnimed - Arvi koguaeg kiusab mind - ise kõdi ei karda, siis on hea teist kõditada - Kiusupunn. No ja mina kukun aeg-ajalt liiga palju vinguma - Jonnipunn. Pärast õhtusööki ja väikest leppimist minu jonnimise pärast läksime õue. Mõned õuepildid on ka üleval, kommenteerida siin rohkem väga ei viitsi, aga tore oli. Õhtul jõudsime järelduseni, et rongi peale ma veel ei lähe. Harjutasime Arvi ettekannet USA majanduse kohta ja läksime tuttu.

Hommikul kell 5 äratus. Kibekähku riided selga, hambad puhtaks, Arvile musi ja minekut. Alles siis kui Paderbornis olin, sain aru, et kell saab alles 8 ja oleks võinud tund hilisema rongiga tulla, et oleks 9-ks tööle jõudnud. Tööl olin meie seltskonnast esimene. Ja no oli täna mida teha ka. Täitsa viieni välja kohe. Ajasin seal muid asju ka, nimelt üks aieseci poiss ütles, et tal mehhikos üks sõbrants, kes tahaks saksa praktikale tulla, et kas ma tean, kas fujitsusse tahetakse kedagi veel. Uurisin siis asja ja tahetaksegi Javieri asemel kedagi alates augustist. Kirjutasin kõigile asjaosalistele kirja ja kui hästi läheb, siis tuleb match.

Vist ei oska rohkem midagi lisada... aa... kas seda olen maininud, et sain PWC-st vastuse, et kui eesti jõuan, siis võtaks nendega kohe ühendust. Et see siis tähendab, et tulen suht ruttu peale praktika lõppu Eesti tagasi, juuni alguses, sest ma väga tahan sinna tööle saada. Ja see tähendab seda ka, et mul on Tallinnasse uut elamist vaja jälle. Kui keegi miskit kuuleb-näeb, siis võib teada anda.

Nüüd on kõik. Kallid ja päikest teile (siin on jälle ülikuumad ilmad :) !!!

11. Neegriplika

Hei-hoo!

Küll pühapäev on tore päev, jälle saab kirjutada. Aga seekord tuleb vist lühem postitus. Niisiis...

Jäin eelmine kord pooleli kolmapäeva õhtust. Neljapäeval oli tööl tore lugu. Teised on tavaliselt varem kohal kui mina, ma jõun umbes 10 mintsa enne üheksat. Singapuris on meil üks üksus, kellega veebruari sulgemise ajal oli ilge jama. Niisiis saatsin neile seekord hästi palju faile ise ära, et nad saaksid need lihtsalt ära täita ja tagasi saata, et asi lihtsamalt läheks. Neljapäeva hommikul, enne kui ma tööle jõudsin, helistas üks Rachel Singapurist mulle ja Jörg võttis vastu. Rachel küsis mind, Jörg ütles, et mind ei ole veel, aga rääkigu talle, mis teema on, et ta aitab. Rachel ikka vastu, et ei, ma tahan ikka Margitit. Jörg vastu, et rääkigu ikka talle murest, et ta on üsna kindel, et ta saab aidata. No ja siis lahendasidki selle asja ära, aga naljakas oli see, et Rachel arvas, et mina olen boss seal ja Jörg on minu alluvuses, et ainult mina oleks saanud teda aidata.

Nüüd siis neljapäeva õhtuse peo juurde. Olime enne Johanna juures, aga suht vähe aega. Ja mai joonud midagi. Läksime Alexiga tiba varem peole kui teised, sest Alex oli korraldusmeeskonnas ja ma tahtsin võimalikult vara peoga pihta hakata, et varem magama saaks. Aga ega rahvast siis veel suurt ei olnud. Sellegipoolest tantsisime seal kahekesi keset suurt põrandat ja siis hakkas rahvast ka tulema. Nägin ühte töökaaslast ka peol, aga mei rääkind, lihtsalt teretasime. Ühe paiku umbes läksin ära koju tuttu.

Reede hommik ei olnudki väga raske. Tõusin tiba varem, et ülikoolist läbi käia ja kuulutus üles panna, see korteri-otsimise oma. Kui see tehtud sai, istusin bussipeatusesse bussi ootama. Aga seal oli kaks tänavakoristajat, kaks kutti. Need seal sahkerdasid ringi ja ma ikka silmanurgast jälgisin, et mis nad seal mässavad. Mingi hetk üks kõndis must mööda ja naeratas, ja no kui keegi sulle naeratab, siis ikka tuleb endal ka naeratus näkku. Kui nad ära minema hakkasid, siis see tüüp tuli ja andis mulle oma numbri paberi peal :D ma hakkasin täiega naerma... aga ma miskipärast ei usu, et ma kunagi seda numbrit valiksin.

Tööl oli vahelduseks suht rahulik päev. Olin kolm päeva järjest 10-11 tundi töötand, nüüd olin ainult viieni. Pärastlõunal tähistasime Jörgi sünnipäeva, tal naine oli koogi küpsetanud, kook koosnes sellest saia-kihist ja Bounty shokolaadist, pole kunagi midagi sellist näinud. Aga ilgelt hea oli. Sain oma uue lepingu ka kätte, nüüd siis olen ametlikult tööl mai lõpuni.

Viie paiku, kui ära hakkasin minema, läksin koos Janellaga. Kui ta eelmine kord, kuu tagasi umbes, Paderbornis meie juures oli, siis ta rääkis, et leidis siit ühed kingad, mis ta kindlasti ostma peab, aga eelmine kord tai jõudnudki sinna poodi. Nüüd siis oli plaan minna ja ära osta. Mõtlesin, et saan taga linna, et lähen kaasa ja vaatan ka siis, et mis imekingad need siis sellised on. Helmut veel küsis, et kas lähen kaasa nõu andma. Ütlesin, et ma peaks tegelt sellistest kohtadest eemale hoidma, sest kui ma midagi ilusat näen, on hammas kohe verel. Alguses läksime otsisme need Janella kingad ära, tegelt olid need hoopis tennad, aga inglise keeles on kõik jalanõud "shoes", seal poes ei näinud ma midagi sellist, mida ise tahaks. Janella hakkas Hollandi poole sõitma ja ma kodu poole astuma, kui tee peale jäi üks teine kingapood. Akna peal reklaam, et Pussycat Dolls'i kollektsioon... mõtlesin, et lähen vaatan, mis seal siis on. Astusin sisse ja bling-bling, nii ilusad kingad, ja hind ka ok - 20 eurtsi, tiba üle 300 krooni. Käisin siis terve poe läbi aga lõpuks ostsin ikka need, mida alguses kohe nägin. Ilgelt kõrged, aga uskumatult mugavad selle kohta. Me happy!

Reede õhtu istusin jälle niisama, puhkasin, see tiba lühem öö andis ikka tunda, jäin kesköö paiku magama. Ärkasin hommikul kell 9. Jätsin kaardinad ette tõmbamata õhtul, nii et nägin hommikul kohe aknast välja - superilm! Alex lubas mulle kümne ajal helistada, kannatasin siis kümneni ära ja ei jõudnud rohkem oodata, helistasin ise ja ütlesin, et võiks juba päikese kätte lebotama minna. Aga enne töö ja pärast lõbu. Läksin tema juurde ja hakkasime kohtasid läbi helistama. Paljud kuulutused olid suht vanad netis ja kohad ammu võetud, helistasime päris pikalt kui Alex pakkus välja, et äkki ei ütleks, et ma ainult mai lõpuni olen. Ma jäin ka mõtlema, et võiks vist tõesti proovida. Et nagu väga viisakas ja ilus ka ei ole aga... tahaks nagu kuskil ikka elada. Võtsime siis ühe koha ette ja proovisime, korteri asukoht on iseenesest ilgelt hea, täpselt reakoja platsi juures. See omanik seal või keegi, kellega rääkisime, küsis, et kauaks ma tahan seda, Alex ütles, et kindlalt ei tea, mai lõpuni kindlasti ja loodetavasti kauem. Mõtlesime sellise stoori välja et olen mai lõpuni nö katseajal ja tahaks pikemaks jääda, aga ei tea, kas saan. Ja vist töötas see stoori, vähemalt ei saanud me eitavat vastust ja homme lähme õhtul kohta vaatama. Loodan, et sellest saab asja.

Kaheteist paiku saime siis lõpuks õue päikese kätte. Siin selle ülikooli über on hästi palju muruplatse, ja hästi palju üliõpilasi päikese käes, umbes nagu Pirogov Tartus. Viskasime pikali, ma pidasin umbes 4-5 tundi vastu, Alex kolis juba varem varju. Koju jõudsin, siis ehamatasin päris ära, kann oli punane nagu vähk, põsed ka... Aga noh, mis seals ikka, juhtub.

Käisin pesus, sõin, panin riidesse ja rongijaama poole teele. Nimelt oli saksa aiesecil mingi suurem konverents käsil sel nädalal ja laupäeval kutsuti muud rahvast ka sinna, peole. Rongijaama jõudsin, siis oli väike paanikahetk - kus kõik on!? Õnneks lahenes see probleem kaks mintsa enne kui rong väljus, nägin tulemas Frederiku. Arvasin, et meie peo-delegaate on kõvasti rohkem, aga lõpuks olime ainult viiekesi ja Johanna läks peolt üsna vara ära. Nägin peol ühte tuttavat nägu ka, saksa poissi Thomast, kes oli aasta tagasi vist Eesti Maailm Ratastel projekti raames. Pidu oli nagu aieseci pidu ikka, aieseci tantsud, suht halb muusika, palju alkoholi jne. Hängisin suurema osa ajast Frederikuga koos, sest ega sealt kedagi teist nagu väga ei teadnudki. Mõtlesime oma peo lõpetada nelja paiku. Leidsime isegi ühe vaba madratsi, mille ma sain endale ja Frederik oli põrandal :P mõnikord on ikka hea tüdruk olla.

Hommik oli üllatavalt kerge, ärkasime pool üheksa, pakkisime ennast kokku, ja jäime ootama, millal meid rongi peale ära visatakse. Alles rongi peal tuli uni peale. Tiba enne 12-st olime Paderbornis, ühtegi bussi ei tulnud lähema poole tunni jooksul, nii et hakkasin astuma... ja oi kui piinarikas tee see oli, nii palav...

Koju jõudsin, tegin väikse võileipsi ja pugesin teki alla. Mul oli alguses idee, et lähen päikese kätte magama, aga siin on nagu tõega lihtsalt liiga kuum. Alles kahe paiku läksin õue ja olin seal neljani. Kahe tunniga on võimalik väga korralik päevitus saada, selg on juba praegu sama pruun nagu tavalisel suve lõpuks, nii et väike neegriplika tunne on. Ja jälle, me happy!

Hakkan nüüd õhtusööki vaaritama endale, mul peaks tiba veel midagi kapis alles olema, tarbiks selle ära. Huhh... täitsa pikk jutt sai tegelt jälle. Ma olen ikka nii tubli. Aga kõhukorin kutsub, adjöö!!!

10. Hullud päevad

Hei-hoo!

Nii kiire on vist olnud, et ei ole siiamaani midagi kirjutada jõudnud. Et siis mis ma teinud olen?

Eelmise nädala algus oli selline pigem rahulik, teisipäeva õhtul oli AIESECi koosolek, tegin seal Eesti esitlust. Kõigile meeldis. Osad plaanisid juba, millal külla tulla. Üldiselt on siin levinud arvamus, et oleme mingis stagnaajas veel, aga kui näitasin neile graafikuid, kus netikasutajaid ja mobiiltelefone on inimese kohta tunduvalt rohkem kui saksas, siis vajus neil suu lahti küll... nii et saavutasin oma eesmärgi, jess!

Kolmapäeva õhtul oli ülikoolis pidu. Siin algas just uus semester ja neil on iga nädal pidu, erinevad teaduskonnad korraldavad. Eelmise nädala pidu oli esimene, nii et kohal oli tohutult palju rahvast, muusika kolmes saalis, põrand kleepus õllest jne. Hästi lahe oli, istusime enne Johanna/Javieri/Alexi juures (elavad kõik ühes kohas) ja jõime tiba. Plaanisin peolt normaalsel ajal ära tulla, aga väga ei õnnestunud, sain mingi kolme paiku magama.

Neljapäev tööl oli killer. Esiteks oli väsimus ja teiseks oli palju teha ka. Õhtu veetsin vist niisama vaikselt.

Reede oli vaba, pidin hommiku poole Rüdigerile tantsutundi andma :) Ta ülikooli peol avastas, et ma tantsin päris hästi, et ma võiks teda õpetada, mõtlesin, et mis seal ikka, vabalt. Aga reedel polnud temast kippu ega kõppu, õhtu poole saatis sõnumi, et unustas ära. Aga tantsu tunni asemel läksime hoopis Alexiga linna peale kondama. Võtsin fotoka kaasa, et mõned pildid ka linnast teha, laadisin nad üles ka juba, nii et saate tsekata. Hästi ilus ilm oli ja olime päris pikalt väljas. Mingi hetk helistas Arvi, kes oli saksa jõudnud, et ei tea, millal õhtul jõuab, sest rongiliiklus ei ole kõige parem.

Enivei, kui kõhud tühjaks läksid, siis otsustasime Alexiga, et lähme tema poole ja sööme pizzat, kui sinna jõudsime, helistas Arvi uuesti, et jõuab 18:40 vist. See oli tiba varem, kui ma ootasin, nii et läks kiireks. Alex viis mu rolleriga ühikasse, pakkisin asjad ja rolleriga rongi peale, söömisest ei tulnud midagi välja.

Rongijaamas sain siis reisiseltskonnaga kokku. Mis neil kõik seal ka ära ei juhtunud... sellest võiks vist raamatu kirjutada. Kuna Arvil oli selja taga magamata öö, siis õhtul miskit ei teinud. Ma ainult tujutsesin nata... ei tea, mis peale tuli, aga nagu minu puhul ikka, on hommikuks kõik möödas ja korras.

Nädalavahetus oli väga rahulik. Ei mingit sport ega alkoholi... või no tegelt kaks rummi koksi läks ikka ära. Käisime kaks õhtut järjest vannis, sõime seal jäätist ja jõime rummi koksi... ilgelt mõnus... väike jalamassaaz ja... heaven.

Esmaspäev oli ka saksas vaba. Nii et olin Osnabrückis. Jalutasime päeval linna peal tiba ringi, sealt ka üks pilt, minu tulevane auto, muahh!!! Õhtul mõtlesime, et mis kell ma siis ära lähen, aga üldse kuidagi ei tahtnud minna. Nii et ei läinudki, ärkasin teisipäeva hommikul kell 6 üles ja jooksin rongi peale ja otse tööle. Ja no mine ära, mis päev tööl oli. Seitsmeni olin tööl, ainult nina arvutis, mingi tähtaeg oli jälle ja kõik saatsid oma faile ja uuhh... hullumaja.

Pidin enne kaheksat AIESECi kontorist läbi käima, et aprilli üüri maksta ja paar väikest asja veel. Läksin siis sinna ja mai tea, kas olen seda varem maininud, aga elan praegu ühe teise tüdruku toas, kes tuleb selle nädala lõpus tagasi, nii et ma peaks endale uue koha saama. No Johanna siis üritas mulle uut kohta leida, aga ainus ühikas, mis vaba on, maksab 260 euri kuu. ja see on täiesti killer hind, sest praegu maksan ainult 160 euri. Ütlesin, et ei taha seda kallist ühikat, olen jälle täiesti pankrotis kui selle võtan, et hakkan ise otsima midagi. Ülikoolis on seina peal hästi palju kuulutusi, kus otsitakse korterikaaslasi, hinnad enam-vähem. Helistasin eile mõned kohad läbi, jama on selles, et tahetakse pikaks ajaks, mul on vaja ainult mai lõpuni. Nii et ei tea, mis saama hakkab. Mul on õnneks varuvariant Osnabrückist tööle käia, aga iga päev nagu küll ei taha 5-6h transpordi peale panna. Mõtlesingi täna ise ka kuulutuse teha ja ülikooli stendi peale üles riputada.

Õhtul pidime emmega juttu ajama, aga kuna nii palju ringi sebisin, siis oli emps juba ära väsinud selleks ajaks, kui arvuti taha jõudsin. Aga saime ikka kaks sõna vahetatud, lasin tal ballikleidi ikka saata siia.

Täna, ehk siis kolmapäeval läksin varem tööle, sest eilsest jäi veel palju asju tegemata. Janella oli jälle meie juures (üks töötaja, kes oli meie kontoris kuu tagasi), ta on selline energiapomm, et lahe, kui ta kohal on. Aga päev oli täpselt sama hull. Siiamaani on selles mõttes rahulik olnud, et isegi kui on palju teha, siis keegi ei aja sind närvi. Täna näiteks pidin nii palju asju uuesti ja uuesti ümber tegema, sest inimesed ei suuda ühe korraga õigeid arve oma failidesse sisse panna. Nii et nii mõnigi kord oli närv jumala must. Tööpäev läks jälle seitsmeni välja, pärast seda läksime kõik koos ühte itaalia restosse sööma, mina, Jörg, Wichtrud, Janella ja Helmut. Rääkisime juttu ja mõnus oli. Helmutil on sellised sõbrad, rikkad veinisõbrad, rääkis pikalt nende tegemistest, et kuidas 1000 eurist veini jõid ja kuidas kõigil on täielik kollektsioon klaasidest, millest igaüks maksab mingi 60-90 euri. Rikaste asi.

Nüüd siis olen kodus, surmväsind jälle, aga lubasin kirjutada, nii et siin see on. Homme on jälle ülikooli pidu, hankisin endale juba pileti ka ära. Nädalavahetusel olen siin, sest Arvi on Essenis. Eks paistab, mis saama hakkab. Pühapäeval-esmasoäeval peaks ühikast välja kolima, loodan, et kuskile lähemale kui Osnabrücki, aga jah... ei viitsi stressata sellepärast, probleemidel on veider omapära laabuda, nii et olen loobunud muretsemast.

Oh, üks asi tuli veel meelde. Kandideerisin PWC-sse. Sain eile meili, et ma väga meeldin neile, aga jama on selles, et tulen alles suve alguses tagasi, et neil on praegu see kandideerimisprotsess jne, et mai saa sellest osa võtta. Saatsin talle meili vastu ja loodan, et sellest tuleb ikka midagi välja, nii tahaks sinna tööle. Aga nüüd said küll kõik uudised otsa.

Tervitused siis Eesti ja kohtumiseni ilmselt kunagi nädala lõpus!!!

9. Salsa Queen

Sauh!

Päris tegus nädal oli. Hakkaks siis kuskilt otsast kirja panema. Esmaspäeval ei juhtunud suurt midagi, tavaline tööpäev. Teisipäeval tulin töölt, rääkisin Arviga netis juttu kui Alex helistas ja küsis, kas tahan Cubanasse minna, üks selline baar, kus mängitakse salsamuusikat. Mõtlesin, et mis seal ikka, võiks ju minna. Mõeldud-tehtud. Väga lahe koht on, tantsupõrand võiks suurem olla, aga noh, saab hakkama.

Alguses istusime niisama, see salsaõpetaja Oscar (sain ta nime lõpuks teada) oli ka seal mingite tüdrukutega, nii et ühinesime nendega. Mul jäi karp lahti kui nägin, kui hästi kõik tantsisid. Mõtlesin, et sakslased on vapsee tantsulõvid. Aga siis Alex seletas, et pooled põrandal on treenerid või mitu aastat tantsind ja nii. Et need on iga õhtu kohal. Tantsisime ise ka nats, aga olime peaaegu kõik ära unustanud, mis eelmine kolmapäev õppisime... enivei, kesköö paiku jõudsin koju ja kohe ära tuttu.

Kolmapäeval siis tööle, päeval saatis Alex sõnumi, et tal partner jälle ei saa salsatundi tulla, et kas ma tahan asendada. Ja mis mul muud ikka siin teha on. Tund oli ilgelt lahe. Tuletasime igast vanu asju meelde ja õppisime uusi. Mul on see probleem, et mai lase ennast üldse juhtida. Ja see häiris Alexit sajaga, nii et me poole ajast vist kaklesime seal. Aga ilgelt fun oli, mingi hetk lihtsalt istusin põrandal ja naersin. Kahju, et viimane salsatund oli...

Neljapäeval käisime AIESECi rahvaga keeglit mängimas. Mai olnud kindel, kas olen varem keeglit mänginud, teadsin, et kuul on väiksem ja ilma aukudeta, aga rada ja kurikad olid ka hoopis teistsugused. Rada oli alguses hästi kitsas, mingi 40cm laiune äkki või nii. Nii et mina tegin koguaeg saianaist, ühe käega visates läks koguaeg renni. Alguses tegime 2 individuaalset mängu ja siis moodustasime kaks võistkonda ja tegime mingi süsteemiga mängu. Mina ja üks poiss olime ainsad, kes 8 maha said. Kõiki, ehk üheksat, ei saand keegi maha. Bowling on ikka palju lihtsam. Kui õhtul tagasi jõudsin rääkisin veel Arviga nats juttu. Ta pakkis Itaaliasse minekuks asju... nii oleks tahtnud taga kaasa minna...

Reedel oli töö juures üks vahejuhtum. Helmut kutsus meid ühte esitlust vaatama. Kuna praegu on majandusaasta lõpp, siis on maja audiitoreid täis. See esitlus oli tehtud majandustulemustest ja juures oli siis mingeid fakte, mis audiitorid avastanud olid. Enivei, vaatasime siis kõik seda, Helmut kommenteeris juurde ja lõpus oli mingi teema, et mingi probleem on, mis tuleb kiiresti ära lahedada, et kes teda aitab, vaatas Wichtrudile ja Jörgile otsa. Jörg siis hakkas saksa keeles midagi Helmutiga rääkima. Mingi hetk Helmut vihastas täiega ja Jörg kõndis toast välja... mõtlesin, et mis nüüd! Läksime Wichtrudiga ka välja. Siiamaani on kõik nii kenad ja sõbralikud olnud, see ehmatas ikka täiega ära. Mingi poole tunni pärast tuli Helmut meie laua juurde ja kutsus Jörgi ja Wichtrudi jälle enda juurde. Ilmselt siis klaarisid asja ära. Lõunalauas Jörg seletas mulle, et kui Helmut abi küsis, siis ta hakkas uurima, et milles see abi konkreetselt seisneb, sest tegelikult peaks selle küsimusega tegelema üldse keegi kolmas inimene ja kõigil on ajaga kitsas. Helmut aga sai sellest nii aru, et Jörg ei kavatse teda aidata. Enivei pärast selguski, et see keegi kolmas juba tegeles selle küsimusega ja asi sai lahendatud. Nii et palju kära ei millestki. Reede õhtul istusin üksi kodus :(

Aga laupäeva hommik oli mõnna. Hea on kaua magada. Üles tulin, siis koristasin, sõin ja läksin linna peale. Ilm oli hästi ilus, kolasin mööda poode ringi, linn oli rahvast täis, mõnus oli. Ostsin paar vidinat ka, aga ei midagi suurt. Hommikul rääkisin Intsuga juttu, ta küsis, et kas olen mõne hip-hop riiete poe ka leinud, ütlesin, et ainus pood kus siiamaani käinud olen, on toidupood :D

Aga kui linna peal olin, siis sattusin kogemata nägema ühte silti, mis viitas sellisele poele, läksin sisse ja ülla-ülla, terve pood tihedalt seda stuffi täis. Sellist jakki-jopet aga ei näinud, nagu Ints tahtis, ainult tagisid ja need maksid miljon ja kaalusid tonn :). Kui jälle aega saan, siis lähen vaatan mis seal veel huvitavat on, võiks ikka vennakesele midagi tuua.

Kahe ajal sain Alexiga linna peal kokku, ta näitas mulle natuke "kultuuri" ka, jalutasime nats ringi, käisime ühes hästi suures kirikus ja. Pärast mõtlesime, et võiks süüa midagi, et läheks kokkaks tema pool midagi. Kui poodi jõudsime, siis nägime seal Javieri, võtsime tema ka kampa ja tegime spagette. Mõtlesime, et mida õhtul teha, mul oli idee, et võiks kuskile kluppi minna, et tahaks tantsida. Klubides on igal pool piletiga nagu eestiski, pileti vahemikus 7-10 euri, nii et kui hea pidu, siis võib minna küll. Aga ilmselt ei leidnud kuskilt nii head pidu, nii et õhtul jõime Alexi ja Javi pool tiba ja läksime jälle Cubanasse. Nagu ÜLIHEA pidu oli. Lihtsalt kõige paremat muusikat lasti, sain nii palju tantsida, et olin lõpuks läbimärg. Ülirahul olin. Ja pealegi on seal peod tasuta. Mingi kaklus oli ka seal, koht on igast latiinosid ja türklasi täis ja neil ajab emotsioone ikka igast äärest üle, ei saanudki aru, milles asi oli, aga hetkega oli põrand tatsijatest tühi ja need kaks hüppasid seal. Aga õnneks rahunes asi suht ruttu maha ja pidu läks täiega edasi. Nii et kui kunagi nädalavahetusel jälle Paderborni jään, siis on raudselt Cubanasse minek.

Nüüd siis on pühapäev. Sain Arvi käest just sõnumi, et Itaalias on ka hästi ilus ilm ja et ta tahaks et ma ka seal tema oleks.... nagu awww... ma ka ju nii tahaks seal olla... aga selle asemel lähen esmaspäeval jälle tööle. Elu on mõnikord nii ebaõiglane :(

Lõpetuseks üks pilt sellest, kui mina Itaalias olin, sest pole vahepeal siin pilte teinud. Aga üritan seda parandada. Kalli!!!