11. Neegriplika

Hei-hoo!

Küll pühapäev on tore päev, jälle saab kirjutada. Aga seekord tuleb vist lühem postitus. Niisiis...

Jäin eelmine kord pooleli kolmapäeva õhtust. Neljapäeval oli tööl tore lugu. Teised on tavaliselt varem kohal kui mina, ma jõun umbes 10 mintsa enne üheksat. Singapuris on meil üks üksus, kellega veebruari sulgemise ajal oli ilge jama. Niisiis saatsin neile seekord hästi palju faile ise ära, et nad saaksid need lihtsalt ära täita ja tagasi saata, et asi lihtsamalt läheks. Neljapäeva hommikul, enne kui ma tööle jõudsin, helistas üks Rachel Singapurist mulle ja Jörg võttis vastu. Rachel küsis mind, Jörg ütles, et mind ei ole veel, aga rääkigu talle, mis teema on, et ta aitab. Rachel ikka vastu, et ei, ma tahan ikka Margitit. Jörg vastu, et rääkigu ikka talle murest, et ta on üsna kindel, et ta saab aidata. No ja siis lahendasidki selle asja ära, aga naljakas oli see, et Rachel arvas, et mina olen boss seal ja Jörg on minu alluvuses, et ainult mina oleks saanud teda aidata.

Nüüd siis neljapäeva õhtuse peo juurde. Olime enne Johanna juures, aga suht vähe aega. Ja mai joonud midagi. Läksime Alexiga tiba varem peole kui teised, sest Alex oli korraldusmeeskonnas ja ma tahtsin võimalikult vara peoga pihta hakata, et varem magama saaks. Aga ega rahvast siis veel suurt ei olnud. Sellegipoolest tantsisime seal kahekesi keset suurt põrandat ja siis hakkas rahvast ka tulema. Nägin ühte töökaaslast ka peol, aga mei rääkind, lihtsalt teretasime. Ühe paiku umbes läksin ära koju tuttu.

Reede hommik ei olnudki väga raske. Tõusin tiba varem, et ülikoolist läbi käia ja kuulutus üles panna, see korteri-otsimise oma. Kui see tehtud sai, istusin bussipeatusesse bussi ootama. Aga seal oli kaks tänavakoristajat, kaks kutti. Need seal sahkerdasid ringi ja ma ikka silmanurgast jälgisin, et mis nad seal mässavad. Mingi hetk üks kõndis must mööda ja naeratas, ja no kui keegi sulle naeratab, siis ikka tuleb endal ka naeratus näkku. Kui nad ära minema hakkasid, siis see tüüp tuli ja andis mulle oma numbri paberi peal :D ma hakkasin täiega naerma... aga ma miskipärast ei usu, et ma kunagi seda numbrit valiksin.

Tööl oli vahelduseks suht rahulik päev. Olin kolm päeva järjest 10-11 tundi töötand, nüüd olin ainult viieni. Pärastlõunal tähistasime Jörgi sünnipäeva, tal naine oli koogi küpsetanud, kook koosnes sellest saia-kihist ja Bounty shokolaadist, pole kunagi midagi sellist näinud. Aga ilgelt hea oli. Sain oma uue lepingu ka kätte, nüüd siis olen ametlikult tööl mai lõpuni.

Viie paiku, kui ära hakkasin minema, läksin koos Janellaga. Kui ta eelmine kord, kuu tagasi umbes, Paderbornis meie juures oli, siis ta rääkis, et leidis siit ühed kingad, mis ta kindlasti ostma peab, aga eelmine kord tai jõudnudki sinna poodi. Nüüd siis oli plaan minna ja ära osta. Mõtlesin, et saan taga linna, et lähen kaasa ja vaatan ka siis, et mis imekingad need siis sellised on. Helmut veel küsis, et kas lähen kaasa nõu andma. Ütlesin, et ma peaks tegelt sellistest kohtadest eemale hoidma, sest kui ma midagi ilusat näen, on hammas kohe verel. Alguses läksime otsisme need Janella kingad ära, tegelt olid need hoopis tennad, aga inglise keeles on kõik jalanõud "shoes", seal poes ei näinud ma midagi sellist, mida ise tahaks. Janella hakkas Hollandi poole sõitma ja ma kodu poole astuma, kui tee peale jäi üks teine kingapood. Akna peal reklaam, et Pussycat Dolls'i kollektsioon... mõtlesin, et lähen vaatan, mis seal siis on. Astusin sisse ja bling-bling, nii ilusad kingad, ja hind ka ok - 20 eurtsi, tiba üle 300 krooni. Käisin siis terve poe läbi aga lõpuks ostsin ikka need, mida alguses kohe nägin. Ilgelt kõrged, aga uskumatult mugavad selle kohta. Me happy!

Reede õhtu istusin jälle niisama, puhkasin, see tiba lühem öö andis ikka tunda, jäin kesköö paiku magama. Ärkasin hommikul kell 9. Jätsin kaardinad ette tõmbamata õhtul, nii et nägin hommikul kohe aknast välja - superilm! Alex lubas mulle kümne ajal helistada, kannatasin siis kümneni ära ja ei jõudnud rohkem oodata, helistasin ise ja ütlesin, et võiks juba päikese kätte lebotama minna. Aga enne töö ja pärast lõbu. Läksin tema juurde ja hakkasime kohtasid läbi helistama. Paljud kuulutused olid suht vanad netis ja kohad ammu võetud, helistasime päris pikalt kui Alex pakkus välja, et äkki ei ütleks, et ma ainult mai lõpuni olen. Ma jäin ka mõtlema, et võiks vist tõesti proovida. Et nagu väga viisakas ja ilus ka ei ole aga... tahaks nagu kuskil ikka elada. Võtsime siis ühe koha ette ja proovisime, korteri asukoht on iseenesest ilgelt hea, täpselt reakoja platsi juures. See omanik seal või keegi, kellega rääkisime, küsis, et kauaks ma tahan seda, Alex ütles, et kindlalt ei tea, mai lõpuni kindlasti ja loodetavasti kauem. Mõtlesime sellise stoori välja et olen mai lõpuni nö katseajal ja tahaks pikemaks jääda, aga ei tea, kas saan. Ja vist töötas see stoori, vähemalt ei saanud me eitavat vastust ja homme lähme õhtul kohta vaatama. Loodan, et sellest saab asja.

Kaheteist paiku saime siis lõpuks õue päikese kätte. Siin selle ülikooli über on hästi palju muruplatse, ja hästi palju üliõpilasi päikese käes, umbes nagu Pirogov Tartus. Viskasime pikali, ma pidasin umbes 4-5 tundi vastu, Alex kolis juba varem varju. Koju jõudsin, siis ehamatasin päris ära, kann oli punane nagu vähk, põsed ka... Aga noh, mis seals ikka, juhtub.

Käisin pesus, sõin, panin riidesse ja rongijaama poole teele. Nimelt oli saksa aiesecil mingi suurem konverents käsil sel nädalal ja laupäeval kutsuti muud rahvast ka sinna, peole. Rongijaama jõudsin, siis oli väike paanikahetk - kus kõik on!? Õnneks lahenes see probleem kaks mintsa enne kui rong väljus, nägin tulemas Frederiku. Arvasin, et meie peo-delegaate on kõvasti rohkem, aga lõpuks olime ainult viiekesi ja Johanna läks peolt üsna vara ära. Nägin peol ühte tuttavat nägu ka, saksa poissi Thomast, kes oli aasta tagasi vist Eesti Maailm Ratastel projekti raames. Pidu oli nagu aieseci pidu ikka, aieseci tantsud, suht halb muusika, palju alkoholi jne. Hängisin suurema osa ajast Frederikuga koos, sest ega sealt kedagi teist nagu väga ei teadnudki. Mõtlesime oma peo lõpetada nelja paiku. Leidsime isegi ühe vaba madratsi, mille ma sain endale ja Frederik oli põrandal :P mõnikord on ikka hea tüdruk olla.

Hommik oli üllatavalt kerge, ärkasime pool üheksa, pakkisime ennast kokku, ja jäime ootama, millal meid rongi peale ära visatakse. Alles rongi peal tuli uni peale. Tiba enne 12-st olime Paderbornis, ühtegi bussi ei tulnud lähema poole tunni jooksul, nii et hakkasin astuma... ja oi kui piinarikas tee see oli, nii palav...

Koju jõudsin, tegin väikse võileipsi ja pugesin teki alla. Mul oli alguses idee, et lähen päikese kätte magama, aga siin on nagu tõega lihtsalt liiga kuum. Alles kahe paiku läksin õue ja olin seal neljani. Kahe tunniga on võimalik väga korralik päevitus saada, selg on juba praegu sama pruun nagu tavalisel suve lõpuks, nii et väike neegriplika tunne on. Ja jälle, me happy!

Hakkan nüüd õhtusööki vaaritama endale, mul peaks tiba veel midagi kapis alles olema, tarbiks selle ära. Huhh... täitsa pikk jutt sai tegelt jälle. Ma olen ikka nii tubli. Aga kõhukorin kutsub, adjöö!!!