5. (Pool)paljaste tüdrukute nädal :P

Tsau!

Kui neljapäeval kirjutama hakkasin, siis kirjutasin, et selle nädala postitus tuleb ilmselt lühem, sest ma pole suurt millegagi hakkama saanud, aga nädalavahetus tuli nii tegus, et peaks jätkuma lugemist mõneks ajaks :). Aga hakkan siis jälle meenutama – alustades pühapäeva õhtust, kui Arvi koju jõudis. Olin tubli perenaine, ootamas oli korras kodu, soe toit ja soe ... kallistus :P. Arvi rääkis oma DAAD üritusest, kuidas nad seal kõik terve päeva näljas olid, sest õhtusöök oli alles kell 8 ja kõik olid sinna jõudnud ju ainult hommikusöögiga. Vahepeal olid küll mingid snäkid, aga mitte piisavalt. Ja kuskilt lähedalt polnud võimalik endale ka midagi osta. Aga muidu olevat tore olnud.

Esmaspäeval alustasin uue raamatuga – Jon Barroni „Imeliste arstide õpetused“. Seal räägib alguses, kui haiged me ikka oleme ning kuidas kaasagne meditsiin on täiesti ebaõnnestunud (ravitakse sümptomeid, mitte põhjuseid) ja et mida siis teha, et terve olla. Olen praeguseks jõudnud poole peale ja päris huvitavaid asju teada saanud. Lisaks aru saanud sellest, et mitte midagi ei ole võimalik tänapäeval enam süüa. Aga ma ümber jutustama ei hakka, nii et peate ise lugema :). Õhtul käisin kontorist läbi ja allkirjastasin oma töölepingu. Alustan igal juhul 1. novembrist, olenemata kui kiiresti selle tööloaga edeneb; esimesed kolm kuud on poole kohaga, edasi täiskohaga. Positiivne töövõtja poole pealt on siin see, et haiguse puhul maksab esimesed 6 nädalat tööandja ja edasi kindlustaja, nii et enda kulu ja kirjadega ei tule haiguse ajal hakkama saada. Mitte, et ma plaaniks haigeks jääda siin jubedalt...

Pärast kontoris käiku ühinesin Arviga ühes pubis, kus toimus Berliini DAAD stipendiaatide kogunemine. Neid oli seal jõhkralt palju. Istusime koos Marinaga, üle laua olid ühed Tšehhi tüdrukud, laua otsas Tšiili poisid-tüdrukud. Seltskond oli väga kirju. Jõime veintsi ja pläkutasime paar tundi ja kobisime ära koju. Teel nägime litsi koos oma pimp’iga :). Tüdrukul olid jalas nii lühikesed püksid, et mina kasutan sellised aluspesuna :P. Aga vaade polnud paha, ilus sale tüdruk oli.

Teisipäeval ei saanud ma suurt millegagi hakkama. Kui siis ainult nii palju, et käisin ostsin endale jooksmas käimiseks dressipüksid, sest lipadega läheb siin juba jahedaks. Kusjuures üleüldse siin läheb ikka täitsa hullult jahedaks juba. Päris öökülma pole olnud, aga õhtuti on ikka miski 5 kraadi ringis ja päeval siis umbes 10 ümber. Polegi Eesti ilmaennustust vaadanud, et mis teil seal toimub.

Kolmapäeva hommikul kell 8 sain Thomasega kokku Arbeitsamti ees (tööturuamet vms) ja läksime andsime sisse mu tööloa taotluse. Heh, sisseastudes ütleski Thomas sellele ametnikutädile, et tulime mulle tööluba taotlema, mille peale tädi küsis, et kas Thomas on mu abikaasa :P. Üks naljakas asi oli veel, kui tädi küsisis minu käest, et „Kas abielus“ – „Ei“ – „Lapsi“ – „Ei“ – „Gut“ – „Das is gut?“ :) Küisisin, et kas see on hea, et olen vallaline ja lasteta, mille peale tädi ainult naeris. Protsessimisega peaks neil minema nädal, nii et loodetavasti on novembri alguseks kõik korras.

Õhtu oli Wall Street’i päralt. Nimelt oli Sony Centeri kinos eelesilinastus, aga kuna paljud (kaasa arvatud mina), ei olnud ka esimest osa näinud, siis läksime Arvi kursakatega Söreni poole, kus vaatasime kõigepealt esimese osa ära ja siis läksime kella 8-ks kinno, et vaadata see uus osa ära. Suht erinevad olid need kaks osa – esimeses oli rohkem seda raha taga ajamist, teises oli suhtedraamat ka. Mulle meeldisid mõlemad. Esimene oli selles mõttes naljakas, et seal kasutati ägedat retro tehnikat. Mobiilid olid nagu klotsid ja arvuti ekraani peal jooksis ainult tekstirida, ja prillid olid inimestel nagu tõllarattad. Aga selle kinoskäiguga saan ma nüüd kohe 4 Saksamaa totrust jälle välja tuua:

Nr 5 – kinopileti internetist ostmine. Võiks ju arvata, et millegi netist ostmine võiks olla odavam, kui kohapealt. Aga ei, kinopileteid on vähemalt selle kino puhul netist kallim osta kui kohapealt. Ja netist ei saa osta soodustusega pileteid (näiteks tudengile), ainult täishinnaga + veel siis kuskil 1 eur, sellepärast, et ostad netist.

Nr 6 – kinopileti ette otsmine. Kui tahad olla kindel, et saad head kohad ja tahad minna näiteks koos viie sõbraga kinno, siis kui lähed kassasse kohale, peab sul tudengisoodustusega piletite ostmiseks kaasas olema kõigi nende tudengite tudengipiletid. Ehk siis selle asemel, et kinno sisenemisel kontrollida soodustust tõendavat dokumenti, kontrollitakse seda ostmisel.

Nr 7 – istekohtade valimine. Nii kaugele pole sakslased veel jõudnud, et sa näeksid pileteid ostes, mis kohad on kinni ja mis mitte. Müüja võib heal juhul sulle kinoplaani peal näidata, et kus tal vabu kohti on, aga sellist ekraani nagu Eestis kinodes on, siin veel pole.

Nr 8 – filmi algus. Seda ma juba rääkisin eelmine kord, et film algab vähemalt 30 min. peale ajakavas märgitud algust, sest alguses on nii palju reklaame. Aga seekord lisandus veel midagi. Nimelt oli viimane reklaam Magnumi jäätisereklaam, pärast mida pandi tuled põlema ja teatati, et nüüd saab jäätist osta siitsamast kinosaalist ja tuligi üks neiuke, jäätist täis karp käes ja hakkas inimestele jäätist müüma. Ja terve saalitäis inimesi ootas siis kuni see üks neiu seal ringi tippis ja ükshaaval inimestele jäätist müüs. Kusjuures üks jäätis maksis suurusjärgus 35 krooni.

Film vaadatud, jalutasime Brandenburgi väravate juurde, sest ka sinna oli see Berliini valgusfestival jõudnud. Midagi väga erilist seal siiski ei olnud, minu lemmik on endiselt sätendav PwC hoone :). Kojuminnes jäime mõnusa vihma kätte. Märk ja külm, öäkk. Vihmavarju pole ma siiamaani endale soetanud...

Neljapäev hakkas minu jaoks suht hilja, aga see-eest oli üsna asjalik. Kuna Arvi pidi alles lõunast kooli minema, siis vedelesime ca 11-ni voodis. Kui Arvi ära läks, siis tegin joogat ja sõin hommikust alles pool üks. Lugesin mõned tunnid ja siis sundisin ennast jooksma minema. Seekord polnud sugugi kergem kui esimene kord. See park, millest rääkisin on päris korralikkude tõusude ja langustega. Kusjuures seal on üks laugem ilma puudeta koht, mis oleks ideaalne kelgutamiseks... kui siin ainult piisavalt lund talvel oleks. See näeb välja ümbes nagu Kuutseka see esimene lauge laskumine, ainult et umbes poole lühem. Kui sealt mäest üles joosta, siis saaks meelde tuletada Treffneti trepijooksu Tartu laululaval ;).

Pärast jooksmist-pesu-sättimist võttis mind Matthias oma takso peale ja sõitsime Potsdameri poole. Jalutasime seal veits ringi ja otsisime kohta, kuhu maha istuda. Ma polnudki varem seal Potsdameril nii palju ringi käinud. Nägin esimest korda ühte kaubanduskeskust nimega Arkade ja Potsdameri teatrit, kus mängitakse muuseas praegu Dirty Dancing’ut. Igal juhul leidsime ühe enam-vähem koha, sõime-jõime ja ajasime juttu. Kella 9-ks pidi Matthias jälle Dortmundi rongi peale minema, nii et jõudsin üsna varakult koju.

Reede hommik algas mulle jälle joogaga (püüan ennast sinna igahommikusse joogarütmi saada). Päeva jooksul asjatasin niisama ringi, sealhulgas käisin raha välja võtmas, sest mu Eestist kaasa võetud 1000 eurot oli otsas. Kuna siin on panku kõvasti rohkem kui Eestis, siis on siin mõned pangad teinud kokkulepped, et kliendid saavad nende sularahaautomaate tasuta kasutada. Siin on pangakaartide peal märk EC ehk Electronic Cash. Ja tänavate peal on pangaautomaadid, millel on samasugused sildid peal + veel on seal automaadi peal ekstra kirjas, et EC märgistutega pangakaartidelt saab nendest automaatidest tasuta raha välja võtta. Ja no Arvi ongi sealt oma kaardiga juba kaks korda raha välja võtnud ja vaatas siis üks päev pangaväljavõtet ja ohhoo... teenustasu ühe väljavõtmise pealt 6 euri. Ehk siis päris valus 200-kroonine õppetund, et nendest automaatidest peaks ikkagi eemale hoidma.

Õhtu poole läksime erootikamessile :P (vanaemad võiksid selle lõigu vahele jätta :) Ma pole kunagi ühelgi sellisel käinud ja Arvi ka mitte, nii et ei teadnud mida oodata. Pilet oli suht palju – 25 euri, aga selle eest oli show’d ka... vähemalt meestele oli seal jube palju vaadata ja enamus külastajaid olidki mehed, kellest osad lahkusid sealt kotid asju täis. Aga et mis seal siis oli. Esiteks pakkusid igast firmad oma kõikvõimalikke vigureid, sidumistehnikat, geele, DVD-sid, riideid ja neid 20-sentimeetriste kontsadega kingi ja saapaid. Teiseks oli üleval hästi palju ekraane, kus siis demonstreeriti nende vigurite kasutamist või kanti laivis üle kuskil kaardina taga toimuvat aktsiooni või oli mängima pandud lihtsalt mõni pornofilm. Ja kolmandaks olid laivis toimuvad tegevused. Näiteks postitants, striptiis, teineteise lakkumine või kui sisse tulime siis nägime näiteks ühes boksis tütarlast, kes näitas mida kõike saab vibraatoriga teha. Suht tihti jooksid mööda kas täiesti alasti tüdrukud, või siis ainult „vöösid“ kandvad või võrku või lateksisse tõmmatud tüdrukud, ühed ägedate kehamaalingutega tüdrukud olid ka. Osa tüdrukuid tundusid nii noored... ja teisalt osad olid ikka täitsa vanad. Oli ilusaid vormis tüdrukuid (eriti just postitantsijad) ja eriti suuri ja tselluliidiseid rippuva tagumikuga tädisid. Naistele seal kahjuks väga midagi... õigemini kedagi vaadata polnud. Mingi hetk küll sattusime ühte suure lavaga ruumi, kus lavale oli toolide peale istuma pandud kaks saksa tädi ja siis kaks kutti tegid neile lapdance’i. Tädid silitasid mõnuga kuttide treenitud keha :P Ja siis oli veel fetishite ala. Seal olid näiteks sidumispingid, müüdi köit ja veidi teistsuguseid DVD’sid. Heh, üks eriti naljakas asi, mida nägime oli nagu selline kiiktooli moodi asi, kus naine (eeldatavasti) saab peal istuda ja siis seal tooli küljes on tildo ka, mis siis kiikumisel üles-alla käib. Olime seal kokku peaaegu kolm tundi, tagasitulles käisime veel kiirelt toidupoest läbi ja läksime ära koju. Mul oli pikast seismisest ja kõndimisest selg valus, nii et Arvi tegi mulle massaazi pärast mida vajusin mõnusalt unne.

Laupäev oli mõnusalt spontaanne päev. Päeva peale me millegi väga asjalikuga hakkama ei saanud, aga õhtu poole oli mõte, et võiks Arkade keskusesse Potsdameril veits šoppama minna ja siis sööma ka kuskile. Kui sinna jõudsime, siis mõtlesime, et käiks sealt Potsdameri teatrist ka läbi, et äkki on Dirty Dancing’ule veel pileteid võimalik saada. Tuli välja, et saab isegi samal õhtul minna. Mõeldud-tehtud. Ostsime piletid (40 euri tükk :S) ja läksime Arkadesse süüa otsima, sest teatrini oli veel ca 1,5h aega. Teatrist väljudes pakuti meile Adagio klubi pileteid, et nendele, kes enne teatris käivad, on soodushinnaga klubipiletid. Võtsime need ka (10 euri tükk :). Sõime kiirelt ühes hiinakas ja käisime keskuses ka nats ringi. Nägime ühte piletikassat ja ostsime Usheri kontserdile piletid. Piletid ise 38 euri, teenustasu pileti pealt 4 euri. Kontsert toimub 12.01. Kylie’ile otsustasime siiski mitte minna. Piletid on kallid... ja päris nii palju ma ka teenima ei hakka, et võiks kõike endale lubada :P.

Kaheksaks läksime teatrisse. Teater oli ilus suur. Ainult see oli tobe, et garderoobi eest tuli 2 euri maksta. Need sakslased koorivad ikka iga asja eest lisaks. Hästi ägedalt oli lahendatud filmis see vees hüppe harjutamise koht. Näitlejate ees oli nagu selline läbipaistev kaardin, kuhu peale näidati järve ning selle kaardina tagant oligi näha ainult näitlejate ülakehasid. Ehk siis oligi täpselt nagu nad oleks kõhuni vees olnud. Üldse oli seal hästi palju kaasaegset tehnikat kasutatud, mitte ei pidanud ise ette kujutama, et nüüd ollakse toas või õues või metsas või kus iganes. Tantsud ja tantsijad olid ka väga ehtsad ja lahedad.

Teater vaadatud käisime tiiru mäkis, sest kõht oli juba tühjaks läinud ning liikusime edasi kluppi. Kõige ilusam klubi, kus ma käinud olen. Näeb välja nagu oleks kirikust ümber ehitatud... ilmselt ongi, sest sees on orel, suured võlvid ja vitraazid, laemaalid, lühtid küünaldega jms. Baarides on lauad ja toolid nagu lossides. Ja muusika oli ka hea. Kunagi Arvi rääkis mulle, et Saksas on klubides hoopis teistmoodi muusika, et kõik lood on hästi miksitud ja ükski laul ei tuli kauem kui 30 sekundit. No nüüd ma siis nägin (kuulsin) selle ise ka ära. Ja oligi nii, et mõnda laulu tuli ainult 5 sekundit, teist maksimaalselt minut. Rahvast oli just parasjagu, liiga kitsas ei olnud ja tühi ka mitte. Meie jõudsime sinna enne keskööd, saime tervitusnapsu ja istusime ja jõime seda natuke aega ja kuskil kesköö paiku läksime tantsima, siis oli pidu juba täies hoos. Mingist hetkest tulid ka klubitantsijad postide ümber hõõritama (meenutas reedest erootikamessi :).
Tantsisime kella kaheni ja hakkasime siis metroodega kodu poole liikuma. Käisime läbi ka oma kodu lähedal olevast internetipunktist, et vaadata pühapäevase DAAD linnaekskurssiooni alguaega ja –kohta. Me polnud mõlemad mitu päeva netis käinud, nii et olime mõlemad maha maganud mõned reedesed peokutsed.... aga sellest polnudki nagu väga midagi, sest meil oli reedel niigi tore.

Pühapäeval siis ajasime ennast üles piisavalt hilja, et jõuda kella üheks kokkusaamiskohta. Avastasime muideks tee peaks ka Ritter Sport šokolaadi poe, kus saab endale ise oma valitud komponentidest šokolaadi teha. Sinna peaks kindlasti kunagi tagasi minema. Saime grupiga kokku, esimene peatus oli Humbolti ülikool, siis kõndisime muuseumisaarest mööda ja läksime laeva peale, mis siis sõitis mööda jõge ning aknast nägime ka igasuguseid tähtsaid-ajaloolisi maju ja kuulasime nende kohta infot. Õues oli täiesti kohutavalt külm-tuuline ja veidi vihmane ilm, nii et oli väga tore sinna laeva lõpuks jõuda. Leidsime ka Ernst&Youngi kontori hoone üles, mis siis oli ka jõe ääres, riigihoonete lähedal. Tulimegi laevalt maha seal parlamendi hoone juures ja läksime sinna sisse ekskurssioonile. Äge maja selles mõttes, et arhitektuur on hästi läbimõeldud. Maksimaalselt on säilitatud ajalugu (sõjaaegsed kuuliaugud seinas, sõja ajal vene sõdurite poolt seintele soditud kirjad jms), kõik detailid on läbimõeldud ja tähendavad midagi (näiteks iga aken ühe linna kohta, iga kuju esindab midagi Saksamaale omast, maja ehitamiseks toodud kive igast Saksamaa kohast, et kogu riik oleks esindatud jne). Parlamendi saal asub esimesel korrrusel, üleval on suur kuppel, kuhu lastakse turiste/tavakodanikke. See sümboliseerib seda, et parlament töötab rahva heaks, ehk parlament on alam ja rahvas saab vaadata, et töö ikka käiks.

Lisaks mõned huvitavad faktid, mida teada saime. Esiteks, parlamendi liikmetel on hääletamistel, istungitel ja muudel kogunemistel kohalolek kohustuslik. Kui kohal ei ole, siis on trahv 50 euri; kui oled samal ajal näiteks haige, siis 20 euri (ehk siis „haige“ ka ei saa tasuta olla). Teiseks, kuigi hoone ise on väga moodne ja kaasaegse tehnikaga, siis hääletamine toimub käe tõstmisega. Ja neid käsi mitte ei loeta üle, vaid sekretärid hindavad, kas enamus on saavutatud või mitte. Kui selget ühe poole ülekaalu ei paista, siis läheb kogu saal tühjaks ja hakkab sisse tulema kahest uksest: „Jah“ ja „Ei“. Ukse peal sekretärid loevad kokku mitu inimest sealt sisse tuleb ja siis on selge, kumba rohkem oli. Kolmandaks, alla saali siniste toolide peale lastakse ainult valitud parlamendi liikmeid, ülevalpool on rõdu, kus on siis ajakirjanikud, külalised ja tavakodanikud juhul, kui nad 6-8 nädalat ette koha broneerinud on. Tavakodanikega muidugi võib tekkida see probleem, et nad võivad midagi ettearvamatut seal teha. Ja on näiteks juhtunud, et keegi on rõdult alla hüpanud saadikute sekka. Selle eest määratakse magus viiekohaline trahv + 5 kuni 10 aastat vanglakaristust. Sest segatud on demokraatia toimimist. Peaaegu sama hea, kui riigi reetmine. Pärast sisemist ekskurssiooni käisime seal üleval kuplis ka ära ja siis panime kodu poole, et võtta auto ja sõita lennujaama vastu Raulile. Õhtul tegime kodus veel nats süüa ja pläkutasime niisama.

Panin ka pilte nats juurde, erootikamessist siiski mitte nii palju, ei tahtnud oma kodulehte pornosaidiks muuta :)

Tervitused kõigile!

4. Pealkirjatu lugu seekord :)

Heips!

Teisipäeva hommikul tegin üle pika aja joogat. Nats viilisin ja nii hoolega ei teinud, kui varem, aga isegi sellest piisas, et lihased veel mitme päeva pärast kanged oleks. Ja täitsa õudne, kuidas ma enam ühtegi suunda ei paindu. Vedasin Arviga kihla, et järgmisel aastal samaks ajaks on mul kõik spagaadid maas :P Mida pole kunagi varem juhtunud... nii et tegevusest mul puudu ei tule. Alustasin uue raamatuga – Meri Raju „Hingele pai“. Laenasin selle taas Kaie käest. Olime seda Arviga Eestis olles sirvinud, seega huvi oli juba varem olemas. Nimelt on Merit olnud ka kunagi DAAD stipendiaat ja nad kohtusid Arviga ühel üritusel. Merit pakkus tookord, et võib tulla meie juurde koju joogat õpetama. Väga kahju, et meil see plaan ainult plaaniks jäi. Ilmselt jäi see, nagu ka kõik muud toredad tegevused siin elus, plaaniks seetõttu, et tegime nii palju tööd (ja mina kooli ka) ja mitte millegi muu jaoks enam energiat ei jäänud...

Muideks, kirjutasin viimati, et meil on netiga ikka maru jama, et nad on meie lepingu ära kaotand jne. Tegelt siin ma pean endale veits süüd võtma, sest kui Arvi helistas Alice’isse, siis nad otsisid lepingut Arvi telefoninumbri järgi. Kuna Arvil oli juba uus number, siis ta küsis, kas mul on vana telefoni mälus olemas – oli – lugesin selle talle ette, aga ei osanud vaadata, et ekraan ei näidanud kogu numbrit ja viimane number jäi välja. Sellepärast nad ei leidnudki meie lepingut üles. Aga nüüd ta helistas uuesti ja sai teada, et meie nett lülitatakse sisse 27. oktoobril. Ehk siis peaaegu kuu aega lepingu sõlmimisest!? Arvi on juba ühe kuutasu jagu raha (15 euri) pannud magama Alice’iga telefoni otsas olles, mis paneb mõtlema, et kuna see nats minu süü ka oli, siis peaks selle kuidagi tasa tegema...

Pärastlõunal võtsin Arvi koolist peale ja käisime tiiru IKEAs. Nimelt, nagu kunagi varem mainisin, siis unustasime kogu voodipesu Tallinnasse ning enda jaoks on meil praegu kõik olemas, aga külaliste tarbeks oli meil ainult magamiskoti variant, nii et käisime ostsime juurde lina, padjapüüri ja tekikoti, et saaks ikka tekki-patja kasutada. Kuna Arvi pidi nädalavahetusel ära sõitma, Kaie sõitis Cambridge’i, Frederik Münhenisse, siis uurisin, kas Matthias tahaks nädalavahetuseks Berliini jääda ja midagi laupäeval koos teha ja ühtlasi oleks ta ka siis meie pool ööbida saanud. Aga kuna ta oli nädala alguses haige, siis ta ei teadnud üldse, kas sel nädalal Berliini tuleb...

Lisaks otsime öökapi peale lambi, et saaks lugega (praegu on meil selline punase valgusega lamp, millega on hea romantikat teha, aga lugemiseks tast kasu pole). IKEA on ikka mõnus koht, kust võib lõppodavalt asju saada. Kuna seal IKEAs on ka Rootsi toidukaupade pood, siis käisime sealt läbi ja muuhulgas ostsime Marabu šokolaadi Daimi tükkidega.. mmm... ülihea. Nii hea, et kui koju jõudsime, siis oli mul süda paha ja pea valutas ning minust ei olnud sel õhtul enam midagi kasu. Meil oli alguses plaan ka veel toidupoes käia, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest ma ei suutnud ennast üldse liigutada. Mõtlesime, et püüame olemasolevate jääkidega hakkama saada :).

Kolmapäeval võtsin ennast esimest korda kokku ja läksin jooksma. Enne seda olin loomulikult veel viimased Marabu tükid ära söönud, et oleks kaloreid, mida kulutada. Võtsin suuna ühe pargi poole, mis on siit umber kiltsa kaugusel (mitte see suur-suur park, kus kõndimas käisime). Alguses oli tunne päris hea, siis hakkas kõrge pulss häirima. Lõpuks harjus keha pulsiga ära, aga siis väsisid jalad ja põlved hakkasid nats valutama (jooksin päris palju kõval pinnal). Kokku venitasin siiski 45 minutit ära. Käisin pesus ja sättisin ennast korda ja seadsin sihi Alexanderplatzi poole, kus pidin kokku saama Frederikuga. Läksime ühte hispaania restosse sööma, jõime veini ja jutustasime, et mis me teinud oleme ja teeme jms. Mainisin mitu korda jutu sees naljaga pooleks, et „noh, mis ma siin ikka teen, mul pole ju sõpru“, mille peale ta lõpuks ütles, et läheb koju ja kirjutab kõigile inimestele, keda ta Berliinis teab, et siin on üks tagasihoidlik üksik tüdruk, kes otsib endale sõpru :). Aga tegelikult oli sellest naljatamisest kasu ka, sest ta pakkus välja, et võiksin Aieseci praktikantide tegemistega ühineda mõnikord ja andis mulle nende Facebooki community koordinaadid. Pole veel täpsemalt uurinud, et mis neil plaanis on lähiajal, aga teen seda kindlasti ja võtan aktiivselt osa. Igasugused huvitavad välismaalased mulle meeldivad.

Pärast söömist küsis Frederik, et kas tahan tema poole mingit filmi näiteks vaatama minna. Ja tahtsin. Valisime välja Robin Hoodi, aga suutsime seda vaadata ainult pool tundi, sest sellel oli heliga midagi viga ja tekstist ei saanud üldse aru. Leppisime siis kokku, et kui ta mõne parema versiooni saab, siis vaatame selle koos lõpuni ja hakaksime vaatama hoopis ühte krimkasarja Castle. See oli täitsa lahe. Frederik muideks vaatab täiesti uskumatult palju sarju ja filme. Tõmbab need alla ja siis kodus vaatab. Temalt saingi tookord Saksas olles idee, et võiks vaadata How I met you mom’i ja Family Guy’d. Tal räägib ka hästi puhtalt ingilse keelt, milles ma usun, et on oma osa kõigil nendel sarjadel ja filmidel, mida ta originaalkeeles vaatab, sest kõik see, mis saksa kanalite pealt tuleb, on reeglina saksakeelne (peale loetud). Kui me neti ükskord saame, siis tõmban endale The Big Bang Theory’t, mida ta kiitis. Pärast krimka lõppu saatis ta mu trammi peale ja navigeerisin ennast ära koju.

Lugesin Liisi blogist, et ta blond pea ja sinised silmad panevad Frankfurdis päid pöörduma. Mul sellist blondi pead ei ole, aga kuna käin väljas enamasti lühikese seeliku või kleidiga, siis olen paar „Ich liebe dich’i“ ja vilet saanud küll ja sammu selle peale kiirendanud, sest sellised austusavaldused tulevad enamasti kahtlastelt türklastelt. Heh, ja need kingad, mis ma ostsin ja mille kohta ütlesin, et pole viga, et nad väga kvaliteetsed pole, sest kannan neid niikuinii paar korda kuus ainult, on nii palju vatti saanud, et pean vist varsti uued ostma :). Nimelt on nad sametised ja seda sametit seal peal enam väga palju alles ei ole...

Neljapäeval püüdsin lugeda Tip’i. See on üks ajakiri, mis tuleb koos mingi ajalehega, mille Arvi tellis. Ta on üldse mingi hunniku asju meile juba koju tellinud lugemiseks. Igal juhul see Tip käib kaks korda kuus ja seal on siis välja toodud kahe nädala tulevased sündmused Berliinis – muusika, kino, teater, uued raamatud, kunst ja näitused... ja telekava ka ja lõpus on kuulutused. Nägin ühte reklaami, et Kylie tuleb Berliini ja otsustasin selle kohta rohkem välja uurida. Ja kuulutuste rubriigist leidsin palju tantsukursuste pakkumisi, millega kohta tahtsin ka siis netist lisa uurida. Heh, piilusin ka, et mida siis suhete rubriigis kuulutatakse ja leidsin sellise omapärase kuulutuse: „Ebaatraktiivne, igav ja paks mees ilma sarmi, hariduse ja huumorimeeleta otsib sobivat kaaslast – kiretut, võimalikult mittesportlikku ja kahe vasaku käega (!?) - et koos logeleda ja aega surnuks lüüa“.

Pärastlõunast läksin meie kohalikku netikohvikusse ja hakkasin kõiki neid aadresseid läbi klõpsima, mille Tip’ist sain. Leidsin nii palju Argnetiina tango ja peotantsu kohti, et silmad lõid särama. Siis ära sähvatas, et Arvi selg on ju haige. Kuna ta oli samal ajal koolis Skype’is, siis küsisin kohe, et kas ta saab üldse tantsida ja sain vastuseks „EI“.... :(... „Mitte veel“... :(. Oeh... hakkasin siis edasi vaatama hip-hopi ja jooga tunde. Leidsin mõned variandid, aga need on kodust suht kaugel ja kallid ka. Nii et ma pean veel natuke mõtlema ja otsustama, et mis ma tegema hakkan. Ülikoolide juures on ka hästi palju igasuguseid sportimisvõimalusi, aga kõik grupid on praeguseks täis. Samas lugesin nii Hingepai raamatust kui kuulsin ka Kaie käest, et Saksa tervisekindlustusfirmad maksavad kinni 80% joogatundide tasust, kui sa käid kohal vähemalt 80% tunddidest. Selle mõttega siis, et kui teed joogat, siis tõenäoliselt oled sa ka terve ja ei vaja hiljem nii palju ravi. Kui ma tööle lähen ja endale ka Saksa kindlustuse saan, siis uurin kindlasti selle kohta järele.

Matthias saatis sõnumi, et kas ma tahan õhtul kokku saada, et ta nädalavahetuseks ikkagi jääda ei saa. Muidugi tahtsin. Tšättisin skype’is nats ka Ave ja Mari-Liisi ja Karitaga. Ajasin pisut tööviisa asju ja kella viie paiku otsustasin ära minna. Arvi kirjutas, et on veel nats aega koolis ja et ta telefoni aku on tühi... ja ma unustasin talle öelda, et lähen Matthiasega õhtul välja... aga selle info edasiandmine oleks pidanud toimuma, sest kuna meil on endiselt ainult 1 välisukse võti, siis pidin Arvi ära ootama, enne kui välja sain minna... ja tema ju ei teadnud, et pidi koju tulema. Ja telefon oli tal ju ka tühi. Niisiis mõtlesin välja sellise süsteemi, et jätan talle sisemise ukse võtme mati alla (sellist asja pole ma pärast lapsepõlve kunagi teinud :) ja välisukse juurde jätsin kirja, et helista mõnele naabrile kella sissesaamiseks. Ja siis lippasin ise linna poole.

Berliinis on praegu miskid valgusshow’d. PwC maja sädeles Potsdameri ääres nii ilusasti (panin pildid ka üles) ja mõned majad olid veel värvilised. Peabki uurima, et kuhu see show edasi liigub... Enivei sain Matthiasega kokku ja meil polnud kummalgi mingit plaani kuhu minna. Sõitsime metrooga Nollendorf Platzile ja jalutasime seal ringi, et äkki leiame mõne koha, kuhu maha istuda. Leidsimegi ühe india resto ja kokteilikoha. Ja samas kohas tegid õhtunapsu ka ta töökaaslased. Täiesti müstika ikka, kuidas Berliini suuruses kohas võib ka kokku sattuda nii juhustlikult. Ma tellisin endale Mambo Colada, mis oli lihtsalt jumalikult hea ja võtsime kahepeale ühe kanaprae ka. See oli ka väga hea. Ja me poleks seda mingil juhul kumbi jõudnud üksi ära süüa. Ja väga mõnus oli ka Matthiasega juttu ajada. Mul on väga hea meel, et ta ütlemus ta siia komandeeris. Kuigi see on ka omaette ooper, see tema siiasattumine. Nimelt töötas ta varem Dortmundis ja tal oli tüdruk Berliinis. Aga kuna kaugsuhe väga hästi ei toiminud, siis läksid nad lahku. Ülemus tuli paari nädala pärast, et „Matthias, tead. Sa oled rääkinud, et sul on Berliinis tüdruk ja meil on mõned projektid seal ja me otsustasime su sinna tööle saata“. Matthias siis ütles, et meis seis tal tüdrukuga on, mille peale ülemus ütles, et kurb küll, aga me saadame su sinna sellegipoolest...

Kesköö paiku hakkasime kodu poole kõmpima. Läksime Nollendorfilt metroo peale, Matthias läks Potsdameril maha ja ma siis mõtlesin, et paari peatuse pärast peaks tulema Zooloogischer Garteni peatus, kus ma pean metrood vahetama... aga ei tulnud ja ei tulnud... ja kui ma siis lõpuks kaarti vaatasin, sain aru, et sõitsin puha valele poole. Oleksin pidanud kohe alguses Nollendorfil teisele poole sõitma... oeh... tulin siis maha ja sõitsin tagasi. Kuna oli neljapäev ja metrood asendatakse öösel bussidega, siis pidin Zooloogischeris bussi peale minema, mis otseloomikulilt pani otse mu nina eest uksed kinni ja sõitis minema. Järgmist pidin ootama 15 minutit ja selleks ajaks oli peatus rahvast nii täis, et kui buss lõpuks tuli, siis olime seal nagu kilud karbis. Jõudsin koju kell 1.45, pole kunagi vist nii kaua veel koju tulnud.

Reede hommikul oli Arvil vene keele tund, mina põõnasin rahulikult edasi. Mulle nii meeldib see, kui Arvi on hommikul ära läinud ja ma saan veel paar tundi üle terve voodi üksi laiutada. Tegingi endale hommikusöögi alles siis, kui Arvi juba koolist tagasi oli, ehk siis kella ühe paiku (leidsin lõpuks kaerahelbeid, millest putru teha :). Uurisin Arvilt, et kuidas koolis läheb (nagu lapsevanem :) ja siis ta kurtis, et IT Applications loeng neljapäeval oli ikka mõttetuse tipp. Kuulasin ta ära ja ütlesin, et nad peavad ikka minema dekanaati rääkima, et see õppejõud ei ole normaalne ja nii ikka ei saa jne, aga siis Arvi küsis, et kas ma läksin oma magistratuuri ajal millegi üle kurtma ja kuigi põhjust oleks küllaga olnud, siis pidin talle vastama, et ei. Meie eesmärgid koolis on ka muidugi veidi erinevad. Mina tegin asja lõpuks lihtsalt paberi pärast (et tasuta koht ja peaks ikka ära lõpetama selle, mis alustatud sai), aga tema tahab tõesti õppida ja targemaks saada. Oeh.... ilmselt on ta nüüd iga järgmine neljapäev masenduses... See-eest vene keele tund reedel oli parem olnud. Arvi peab küll päris palju ise järgi õppima ja kordama, aga mulle tundub, et ta teeb seda hea meelega.

Ahjaa, ühe asja pärast pidin veel Arvit lohutama. Neljapäeva õhtul, kui teda koju ootasin, siis istus ta Danieliga kooli kohvikus. Enne äratulekut küsis Daniel, et kas ta võib ka korraks Arvi arvutiga neits käia. Arvi muidugi lubas ja käis ise samal ajal vetsus ära. Tagasitulles siis pakkisid asjad kokku ja hakkasid koju minema. Tee peale ütles Daniel, et kas Arvi on kuulnud Facebook rapingust, et Briti kuttidele ei tohiks anda arvutit, kui sul on Facebooki konto parasjagu lahti, et nad võivad seal igasuguseid asju teha. Arvi ütles, et ei ole kuulnud ja ei arvanud Danielist ka, et too oleks võinud midagi teha. Arvi ütles, et tal kodus netti ei ole, nii et eks ta vaatab Facebooki uuesti järgmisel nädalal. Arvi jõudis koju ära, kui Daniel helistas, et Arvi ikka tõesti peaks netti minema kindlasti kohe. Siis sai Arvi aru, et Daniel siiski on üks nendest Briti kuttidest, kes teistele käkki keeravad ja läks siia meie kohalikku netipunkti. Ja oligi Arvi wall’i peal, et „Arvi vihkab kõiki oma kursakaaslasi“, mida oli juba palju kommenteeritud, plus mingisse kursa community’sse oli saadetud, et „Olen gei“, mis sai ka muidugi kõvasti vastukaja. Eks Arvi siis püüdis parandada, mis andis ja läks vihasena koju tagasi. Ta ikka ei saanud sellest üle, et miks peab nii lapsikuid nalju tegema. Eks ma siis püüdsin teda lohutada...

Tšillisime rahulikult pärastlõuna kodus, tegime väikese beauty sleep’i, õhtu poole hakkasime ennast peole sättima. Nimelt siis oli õhtul Arvi ja mingi teise kooli sügissemestri pidu, enne seda läksime soojendust tegema ühe saksa tüdruku Corinna poole, keda ka eelmine nädal klubis nägin. Peol olid veel juba tuttavad Palestiina tüdruk Ravan, valgevenelanna Marina ja kaks saksa kutti Christian ja Sören. Mina olin veintsi peal, aga teised tegid Caipirinha’sid, sest Corinna oli kunagi Brasiilias olnud ja talle hakkasid need seal meeldima. Lõbus oli. Ja poole kaheteistkümne paiku hakkasime klubi poole liikuma. Metroodega võttis see aega kokku umbes 45 minutit, pidime kaks korda ümber istuma. Tee peal rääkis Ravan elust Palestiinas. Et see on seal täiuslik, kui oled mees ja kuulud valitsusparteisse. Et siis on lubatud varastamine, vägistamine ja kõik muud sellised asjad. Ja kui et 11-aastane tüdruk vägistatakse (nagu näiteks tegi tema naabrimees), siis on see ju otseloomulikult tüdruku süü. Maailm on ikka nii julm. Ravan rääkis veel, et ta isal oli Palestiinasse sisenemise keeld vist kümneks aastaks, ning et nad elasid nii kaua hoopis Moskvas. Ja et ta ei lähe enam elu sees Palestiinasse tagasi, pärast magistri lõppu läheb ilmselt doktorisse edasi. Vot sellised lood... Christian rääkis natuke lõbusamaid lugusid sellest, kuidas ta Kanadas seljakotiga ringi reisis ja jõudsimegi lõpuks klubi juurde ja oi-oi, mis järjekord meid seal ootas. Arvi nägu venis pikaks, et ta tegelt tahaks juba koju ära minema hakata ilmselt sel ajal, kui me lõpuks uksest sisse saame, aga mina ajasin vastu, et ootame ikka ära, et küll see järjekord ka ikka liigub ja lähme ikka vähemalt vaatame korraks ära, et mis klubi on, kui me juba siin olema. Järjekorras oli tegelt päris tore (välja arvatud see, et paljud suitsetasid), sest kutte oli hästi palju ja kõik tegid juttu, et kust sa oled ja mis sa teed ja... Lõpuks jõudsime kella üheks kluppi sisse (võttis aega ligi kolmveerand tundi). Klubi oli tehtud ümber kinomajast, ruumi oli palju, rahvast veel rohkem :). Aa muideks, meiega tulid sisse ainult Ravan ja Maria, teised mõtlesid, et teevad kuskil ühe õlle ja tulevad hiljem, sest ei viitsind järjekorras olla. Et siis tantsisime tunnikese neljakesi. Muusika oli enam-vähem... ja kella kahest hakkasime Arviga koju minema. Väljudes nägime ülejäänud seltskonda, kes ka nüüd jõudnud olid. Kojuminekuga läks meil üle tunni aja, jälle pidime kaks korda ümber istuma. Ja lõpuks hakkas veel vihma ka sadama. Aga kuna takso on väga kallis siin, siis on ikkagi väga hea, et metrood öösel sõidavad.

Täna, laupäeval, tegin vist oma viimase viie aasta unerekordi. Mitte siis kestvuse osas, aga ärkamisaja osas. Nimelt tõusin üles kell 3 päeval. Kuigi jah, korra käisin üleval ka kella 8 ajal, kui viisin Arvi lennujaama (ta sõitis Bonni DAADi üritusele). Aga siiski-siiski. Hommikusöögi ja muud hommikused toimetused tegin alles kell 3. Olen kogu siinolekuaja jooksul peale passinud, et kuskilt avokaadosid osta, aga alati on nad olnud kas täiesti lödid või siis kivikõvad. Reedel siis lõpuks saime täitsa õigeid avokaadosid ja veel hea hinnaga ka – 2 suurt-suurt avokaadot ühe euroga. Laupäeva hommikul pugisingi isuga avokaadot ja lugesin kõrvale Hingepai raamatut. Hästi armas raamat on ikka. Soovitan lugeda ja mitte ainult lugeda, vaid ka tegutseda. Kui raamatu läbi sain, siis tegin endale ingveriteed sidruni ja meega ja panin mängima rahuliku klaverimuusika ja nüüd ma siis siin istun. Kirjutan jälle. Ja mõtlen, et aeg on ikka nii kiiresti läinud. Juba kuu aega möödas sellest, kui Eestis ära tulime. Ja mõtlen, et on tore, et meile on juba külalisi oodata. Arvi õe kutt tuleb oktoobri lõpus siia ja Liis novembri teises pooles. Ja oi me peame Liisiga raudselt sellised peod maha, et mäletame elu lõpuni :).

Laupäeva õhtul vaatasin tantsusaadet, neli osa järjest. Kuna olin nii paljudest kavadest liigutatud ja vaimustatud ja vaatasin neid uuesti ja uuesti, siis loetlen nad siinkohal üles ka, et kui kellelgi huvi on, siis saab Youtube’ist järgi vaadata. Tegu siis neljanda hooajaga: 10. osa. Courtney ja Gev Rumba; Kourtni ja Matt Contemporary; Chelsie ja Mark Hip-hop. 12. osa. Katee ja Joshua Contemporary; Jessica ja Will Lyrical jazz; Kherington ja Twitch Contemporary.

Pärast tantsumaratoni, õhtul kell 11 mõtlesin, et peaks midagi asjalikku ka tegema, niisiis tõmbasin oma kummikindad kätte, viisin prügi välja, pesin nõud ja panin muidu nii enda kui Arvi asju paika. Nüüd on kõik ilus-korras ja kuna Arvi jõuab alles pühapäeva õhtul, siis ka jääb korda vähemalt selle ajani :)

Tsau!

3. Hakkab nagu argisemaks muutuma...

Heips! Hakkame Türgi haavadest juba tasakesi paranema (Arvil on ohatis huule pealt peaaegu kadunud juba, tal pole minu mäletamist mööda seda kunagi varem olnud, nii et see ainuüksi näitab, kui „mõnus“ puhkus meil oli :) ja püüame ka igapäevaelus rahu säilitada, vaatamata Saksa ametnikele ja muudele ärritajatele. Püüan siis meenutada, et millega me vahepeal hakkama oleme saanud.

Neljapäeval oli Arvil koolis esimene sissejuhatav päev. Tal oli mõttes samal päeval seljaga seoses veel arstile minna ning hommikul selgus, et arst võtab ainult lõunani vastu. Seega läks kiireks, sest kool hakkas kell 10 ja kell 9 helistas ta arstile. Viisin ta autoga arsti juurde ja ootasin tund aega autos, kuni ta lõpuks tuli ja viisin ta edasi kooli. Kõige asjalikumast infost jäi ta ilma, aga õppejõud vist pärast seletas talle lühidalt olulisemad punktid ära. Arsti juures tehti seljast pildid, mis ei näidanud midagi... ragistati selga, tehti mõnus suur valu vaigistav süst selga ja kirjutati retsept jõhkratele valuvaigistitele, mille mõju all ta siiamaani on. Mina ise veetsin suurema osa päevast raamatut lugedes (laenasin Kaielt „Eat, pray, love“ raamatu, mida nüüd isuga loen) ning kella 15-st sain oma bossu Tomiga kokku. Rääkisime läbi, et mis paberid mul korda on vaja ajada tööle asumise eesmärgil ning natuke tööst täpsemalt ka. Mul enda arvates on suht hea inglise keel, aga täiesti õudne kui palju ma puterdan, kui temaga räägin. Kõik sõnad on meelest läinud ja grammatika nendega koos. Muideks, kuna ettevõttes on tööl ka inglasi ja usakaid, siis nad võimaldavad kõigile saksa keele kursusi väidetavalt parimas Berliini keeltekoolis ning kuna üks töötaja peaks olema minuga samal tasemel enam-vähem, siis äkki saame seal koos tundides käima hakata. Mis oleks super, sest ma pole veel jõudnud ise õppimisega õieti peale hakata. Rääkisin ka sellest, et tantsisin Eestis ning ta ültes selle peale, et Berliinis on väga head klubid ning et üks töötaja Sarah on DJ ja teab Berliini ööelust kõike. Nii et ma ei suuda ära oodata, kuni lõpuks tööle jõuan ja tema käest kõike uurida saan :) Lisaks küsisin puhkuste kohta, nimelt et tahaksin lõpuks ometi Alpidesse minna talvel, mille peale ta ütles, et tegelt neil on endalgi väike plaan töötajatega üks suusareis Alpidesse teha – nagu kui ÄGE!!! Ma vist kogu aja särasin, kui temaga seal juttu ajasin, sest mulle tundub kogu see värk lihtsalt täiuslik ning tundus, et ka Tom oli rahul, et leidis kellegi, kes ta töökoormat lõpuks vähendab. Pärast kohtumist šoppasin natuke oma kodutänava poodides, meil on siin tee ääres toidupoed, mille puuvilja/juurvilja riiulid on väljas ja türklased hõikavad seal kõva häälega, et „Magusad ananassid või melonid või banaanid!“ või mis iganes neil parajasti magus on. Ja hinnad seal on paremad kui Eestis. Näiteks mu lemmikõunad on Granny Smithid, mis Eestis maksid midagi 21 kr/kilo kanti aga siin on ca 9 kr/kilo.

Reedel läksime hommikul linna Starbucksi netti istuma. Ma kutsun seda „linna minekuks“, sest meist kaks metroopeatust edasi on suur ostutänav, mis annab siis justkui „kesklinna“ mõõdu välja. Nimelt kes ei tea, siis Berliinil ei ole sellist ühtset kesklinna, on mitmeid suuremaid keskusi. Enne netti minekut jõudsime veel voodilina osta (unistasime kogu voodipesu Tallinnasse) ning Arvile Kosmodiski (selle saime vapsee kuskilt nurgatagusest kohast, sest tegelikult müüakse neid ainult neti teel, aga Arvi tahtis selle kohe kätte saada, nii et läks neile sisuliselt kontorisse kohale). Pärast netis asjatamist otstsime veel telefonikaardid endale. Tegime küll netis suurt otsimistööd, et millist võtta, aga kõige soodsamad on need, mille sa peadki netist tellima ja me tahtsime kohe kätte saada (mulle tundub, et siin Saksamaal saadetakse sulle kõik asjad koju ja kõike peab tellima, midagi ei anta kohe kätte), nii et lõpuks läksime ikkagi esimesse telefonipoodi ja otsime sealt kellegi Orteli kaardid. Vaatasime, et kõneminuti hind on suht ok Saksa kohta (2 kr/minut) + et omavahel saame tasuta rääkida. Mida me ei osanud üldse arvestadagi oli see, et leviga võib probleeme olla. Panime siis oma uued kaardid rõõmsalt telefoni sisse ja täiesti uskumatu, kuidas levi kõigub – see levi näitaja lihtsalt liugeb koguaeg üles-alla. Ka helistades on meil juba probleeme olnud, nii et nüüd oleme uue pakkuja otsinguil. Internetist on nii raske aru saada nendest pakettidest, kõik tunduvad nii kallid (kõneminutid kuni 4kr!). Nii et ongi plaan kohapeale minna igale poole ja lasta endale puust ja punaseks teha. Uut telefoni tahame ka endale mõlemad osta, nii et tegemist meil on sellega. Praegu aga on mu telefoninumber siis 0049 1577 840 8448, kui kellelgi mingi hädaolukord peaks olema. Eesti numbrilt saab ka kätte.

Laupäeva hommikul võtsime sammud Bürgeramti poole. Sellel pole midagi tegemist burgeritega :) Tegemist on pigem nagu mingi linnaametiga vms. Nimelt ütles Tom mulle, et peaksin sealt saama miski maksukaardi ja uurisime ise juba ette, et meil on tarvis ennast ka Berliinis registreerida. Astusime siis sisse ja leidsime eest pika järjekorra ja ootetoa, mis oli inimestest tulvil. Õnneks oli seal olemas järjekorranumbrisüsteem nagu Eestis pankades on. Saksa pankades, muideks, et ei ole järjekorraautomaate – kui tahad isiklikku nõustamist, siis lihtsalt jääd kontorisse nõudliku näoga seisma ja siis mõni teenindaja tuleb su juurde ja palub su enda juurde (muideks, hästi palju sakslasi ei kasuta internetipanka – maksete tegemiseks tulevad nad kontorisse ja täidavad sellised sedeleid, et kellele kui palju tarvis kanda on, siis panevad need sedelid pangas olevasse kasti ja siis panga töötaja teeb nende alusel ülekanded ära). Või siis ühe teise ameti näide, kust Arvi mingi paberi sai, et iga järgmine, kes tuli, küsis sissetulles, et kes on viimane ja siis teenindaja saabudes teadis igaüks, et kes järgmisena minema peab. Tulles tagasi Bürgeramti juurde, siis seda järjekorranumbrit ei saanud sa ise automaadist võtta, vaid selle andis sulle üks meeldiv härra, kes uuris ka, et mis sul asja ja andis paar saksakeelset paberit eeltäitmiseks. Enne meid oli järjekorras veel 49 inimest. Nii et saime vahepeal vajalikud sisseostud tänaval ära teha ja kui tagasi tulime, siis saimegi üsna pea ühe naisterahva juurde jutule. See proua ametnik polnud just kõige kirkam kriit ja kahjuks ka mitte kõige viisakam ja sõbralikum. Esiteks ei saanud ta aru, et kui palju inimesi meie väikeses korteris siis ikkagi elab. Et kui meie oleme ühe tüdruku allüürnikud, et kas me siis kõik elame seal koos või... ja kuna Arvi nimel on üürileping, siis pidi minu vormistama just kui Arvi allüürniku... no igal juhul saime lõpuks oma Berliini elaniku tunnistused kätte ja Arvi küsis ta käest saksa keeles selle minu maksukaardi kohta. Tädi vastas, et selleks on töölepingut vaja ja rääkis midagi Arbeitsamtist (tööturuamet vms) ja elamisloast ka vist (mida meil üldse vaja ei ole) ja no ma ei saanud saksa keelest väga aru, et mida ta jahvatas ja ausalt öeldes ega Arvi vist ka ei saanud. Aga kuna tädil oli meist ilmselt siiber (või siis oli ta pahane, et järgmised idaeurooplased siia immigreerunud on), siis juhatas ta meid minema ilma et me oleks aru saanud, et mis me siis edasi tegema peame. Igal juhul peaksin nüüd Tomilt varsti töölepingu saama ja siis lähen järgmisele katsele ja ei lahku enne, kui saan, mida vaja. Õhtu poole otsustasime kepikõndi tegema minna. Sõitsime metrooga ühe peatuse edasi Berliini keskel olevasse suurde parki ning jõudsime seal kõndides välja pidustusteni :). Nimelt jäävad selle pargi ühte äärde Brandenburgi väravad ja kuna parajasti oli Saksamaa ühendamise 20. aastapäev, siis olid seal suured pidustused. Võtsime siis sammu aeglasemaks ja jalutasime seal ringi. See park on ühest küljest hästi tore sportimiseks, teisalt on nõme, et seal on ainult asfalt- või kiviteed ja radade ääres on kohe puud, nii et muru peal nagu joosta ja kõndida ei saagi. Eestis oleks vist küll kohe märgistatud saepurukattega rajad igal pool. Sellegipoolest näeb seal päris palju inimesi trenni tegemas. Ikka parem ju kui kuskil keset tänavat. Hilisem õhtupoolik möödus So you think you can dance’i seltsis ja lugedes nagu ikka :)

Pühapäeva hommik algas taas Starbucksis (täiesti uskumatu kui palju internetti tänapäeva inimesed ikka vajavad – me oleme püsti hädas sellega, et meil kodus netti pole), seekord mitte seal ostukvartalis vaid Potsdamer Platzi juurdes, mille lähedal ka Kaie elab. Netis olles tuligi välja, et Kaie on koos oma Austraallasest sõbra Marcoga ühes teises lähedalasuvas Starbucksis netis (sest ka Kaiel pole veel siiamaani netti – tal vist on sellega juba üle kuu läinud ja saaga jätkub), nii et Thank God for Starbucks!!! Otsustasime kokku saada ja minna jälle sinna Brandenburgi väravate juurde pidustustele. Jalutasime seal niisama ringi, sõime natuke Saksa vorsti ja magusaid mandleid ja läksime siis koju ära. Läksime Arviga jalgsi, nii et saime päris hea trenni :) Õhtul oli meil veel mõte kinno minna ja pärast seda Kaie juurde lauamänge mängima, aga lõpuks jäid mõlemad plaanid ära, sest vässu tuli peale ja Marco pidi miskit õppimistööd tegema. Kusjuures rääkisin samal päeval veel ühe mu väga ammuse Saksa sõbra Matthiasega, et võiks kokku saada. Nimelt on ta nädala sees Berliinis tööl, aga muidu elab Dortmundis. Ta küsis, et kus ma tahaksin kokku saada ja ütlesin, et olen Berliinis siiamaani ainult Starbucksis ja McDonaldsis käinud :S Täesti piinlik ikka, et ei ole mitte kuskile veel välja jõudnud. Püüan ennast parandada alustades kolmapäevaga, kus lubasingi Matthiasega kokku saada. Pole teda juba üle kolme aasta näinud, nii et olen päris elevil! Netist muideks nii palju, et otsustasime ikkagi sama pakkuja võtta, kellega Kaiel nii palju jamamist on, sest see on ainus, kellega on võimalik lepingut katkestada enne kahe aasta möödumist (sest peame juba märtsist välja kolima ju siit). Küll aga pole meil õrna aimugi, millal see nett meile siis saabuma peaks. Arvi andis tellimuse sisse telefoni teel ja me nüüd ei teagi, et mida me ootame... kas lepingut postkasti või neti sisselülitamist või mida... nii et Starbucksi hommikud tee ja muffiniga jätkuvad veel ilmselt mõnda aega.

Esmaspäeva hommikul vara, enne kui mina maast lahti sain, läks Arvi juba kooli, ja mitte õppima, sest esmaspäeviti tal loenguid ei ole, vaid taas internetti. Nimelt lõpetab ta veel miskeid raamatupidamise otsi ja JCI asju ja mida kõike veel. Mina sain siis veits hiljem jalad alla ja seadsin sammud linna poole. Nimelt oli mul missioon endale uued kingad osta :) Päris paljud vanad viisin Eestis ära Humanasse, sest nad ei näinud enam väga värsked välja. Tulemuseks oli kaks paari uusi jalavarje. Ühed kõrged iludused otsin oma lemmikkingapoest Deichmanist, kust on ka pärit mu lemmikud lipsuga kingad. Seal müüakse üliodavaid jalavarje (enamus on 20 euri), mis muidugi ei ole mingi kvaliteedi tipp, aga kui neid enivei kanda ca korra kuus, siis pole väga vahet. Teised, madalamad, mugavamad, kvaliteetsemad ostin tööl ringi komberdamiseks. Kuigi samas oleks pidanud vist pigem tennised ostma, sest kui paar korda kontorist läbi käinud olen, siis on seal kõik tennistes-teksades :) Aga kuna olen harjunud viisaka riietuse ja kontsaga, siis ei tahaks latti väga alla lasta, nii et väike konts ikkagi jääb, isegi kui teksad jalga lähevad. Astusin läbi ka KaDeWe keskusest, kus on koos kõik kõige nooblimad firmamärgid. Ehk siis sattusin Sex and the City maailma, kus on Vuittoni, Prada, Bossi ja muude säravate disainerite kingad, mille hinnad on sadades eurodes. Tegin sealt ruttu vehkat, et laostumist vältida :) Šoppamise ja taas Starbucksis istumise vahepeal suutsin endale Saksa pangakonto teha Deutsche Bank’is (DB). Astusin kontorisse sisse ja oli täpselt nagu ma enne kirjeldasin – ei mingit järjekorraautomaati. Oli miski infolaud, mille taga inimesed seisid järjekorras (ma ei kujuta ette, mida nad tahtsid või ootasid, aga mulle tundus, et ma ei peaks sinna pöörduma), niisiis liikusin edasi tahapoole, kus nägin ühte meesterahvast laua taga ning küsisin siis, et kas saaksin nende juures konto avada. Ta siis otsis mulle kontori pealt ühe teise meeldiva meesterahva, kes võttis mu enda hoole alla. Saksamaa pankades muideks on selline süsteem, et sa maksad kuutasu ning kõik ülekanded ja tehingud on tasuta. See kuutasu on muidugi veits rohkem kui Eestis, kuskil 60-70 krooni kanti kuus, aga tudengitele on tasuta ning mina sain näiteks poole hinnaga, kuna Arvi on juba seal pangas klient ja sain pereallahindluse :) Nii et see on küll normaalne, sest Eestis maksin Swedis iga teise panka tehtud ülekande eest 6 kr, mis on minu meelest täiesti ebamormaalselt palju ja täiesti mõttetu kulu. Või äkki mõni pankur seletab mulle ära, mis need kulud on ülekannete tegemise juures panga jaoks. Pangakaarti muidugi loomulikult kohe kätte ei antud, see saadetakse postiga koju. Ja siis järgmise postiga saan pangakaardi pinkoodi ja siis järgmise postiga internetipangakoodid. Turvakaalutlustel ei saa vaata kõike korraga saata onju :P Pinkalkulaatorit ja ammugi mitte ID-kaarti siin ei tunta, nii et vana hea koodikaart läheb jälle käiku. Koodikaart pole ka siin plastikkaardi kujul, vaid paberi peal. Heh, ja eriline boonus on see, et saan tehinguid teha ja pangakontoreid külastada ka teiste Saksamaa linnade DB kontorites :) Nimelt, kui olin eelmine kord Saksamaal, siis ma avasin konto Paderbornis Volksbank’is. Hiljem kolisin Wuppertali, mis ei ole Paderbornist üldse kaugel, ja enne Eesti sõitmist tahtsin konto kinni panna. Läksin siis Wuppertalis Volksbank’i kontorisse ja sealt öeldi mulle, et olen vales pangas. Mõtlesin, et mismõttes, on ju Volksbank. Aga nemad vastu, et ei, see on sama vale pank kui oleks näiteks Sparkasse või DB. Nimelt on neil seal filiaalide süsteem. Igas linnas on pangal oma filiaal ja üks filiaal ei saa teise nimel tehinguid teha. See oleks sama hea, kui teed Tartu SEB’is konto ja ei saaks seda Tallinna SEB’is sulgeda. Aga DB’i puhul tuleb välja, et see ei kehti. Progress.

Teisipäeval läks Arvi kooli ja minul oli plaan siis mobiilsidepakkujate kontoreid külastama hakata. Et siis ikkagi aru saada, mis süsteem nende erinevate pakettidega on. Lühike kokkuvõte ja järledus, mis mina teha suutsin oli see, et kui sa tahad endale mingit fancy’t telefoni osta ja sellega ka netis palju ringi surfata, siis tasub sõlmida kahe-aastane leping, sest nii saad telefoni hinnast suht palju alla ja ka internetiside on odavam. Kui sa piirdud aga ainult rääkimise ja sõnumitega ja su ego lubab ringi käia ka näiteks 100-eurose telefoniga, siis on mõistlikum see telefon näiteks Amazonist tellida ja osta sisse endale kõnekaart. Niisiis olemegi Arviga praegu nii kaugel, et tellime endale mõlemad telefonid ära ja uued sim-kaardid ka, sest praeguste levi on ikka täiesti košmaar. Arvi esimene päris-koolipäev oli vist paras pettumus, aga kolmapäeval oli juba huvitavam, nii et lootust on, et see magistriprograamm ei ole nii mõttetu kui minu oma oli :)

Kolmapäeval läksin lõunast Arvi juurde kooli, et Amazonist telefonid ära tellida ja maksta. Muushulgas registreerisime ennast ka CIMA õpilasteks. See on üks juhtimisarvestuse sertifikaat, mida tegema plaanime hakata. Nii et hakkan jälle õppima, wohoo. Esimesed eksamid on aga alles mais, nii et aega on veel. Õhtul kella 6-st sain aga Matthiasega kokku, läksime Potsdamer Platzi lähedal asuvasse restosse, mis asus 17-ndal korrusel, nii et vaade oli sama hea kui Berliini teletornist :). Jõime veintsi ja rääkisime juttu. Mul oli inglise keele osas jälle mingi tõrge, nii et Matthias aitas mul koguaeg õigeid sõnu leida ja meelde tuletada... täitsa piinlik kohe. Ta rääkis, et töötab praegu koos PwC konsultantidega, kes pidavat väga meeldivad inimesed olema ;) Ma ütlesin, et ma isegi täitsa kujutan seda ette jah. Kuna ta pidi juba kella 9-ks Dortmundi rongi peale minema, siis jäi õhtu üsna lühikeseks, aga kindlasti mitte viimaseks.

Neljapäeval alustasin siis esimest korda saksa keele õppimisega. Mul oli mingist ajast tehtud üks exceli-fail sõnavaraga, täiendasin seda, et saaks seda kasutama hakata, aga kõik reeglid, mis puudutavad tegusõna käänamist on täiesti meelest läinud. Mässasingi selle tabeliga praktiliselt terve päeva. Kella kaheksaks läksin Potsdamerile Sony centeri kinno, kus mind ootasid juba Arvi ja ta kursakaaslased Thomas, Steffani, Ravan ja David. Käisime vaatamas Facebook’i filmi (The Social Networks). Ma ei mäleta täpselt, et kui pikalt Eestis enne filme reklaame näidati, aga siin näidati vähemalt pool tundi, kusjuures üks ehituspoe reklaam kestis konkreetselt kümme minutit. Film ise mulle täitsa meeldis, oli huvitav ja hästi mängitud. Ravan ütles pärast filmi, et tema paneb nüüd oma Facebooki konto kinni, et talle ikka avaldas see film nii suurt mõju, et talle ikka ei meeldi selline raha peal väljasolek ja bla-bla-bla. Thomas aga ütles hoopis, et on vist viimane aeg endale seal konto teha :) Siis nad rääkisid midagi homsest Erasmuse tudengite peost, ja et info on Facebookis, nii et Ravan vist lõpuks pidi ka tunnistama, et ilma Facebookita ikka ei saa. Pärast kino istusime veel tunnikese Thomase ja Arviga baaris.

Reede hommikul saime kätte oma Amazonist tellitud telefonid. Arvi läks 12-ks kooli ja mina jäin telefoniga edasi mässama. Lõpetasin kella kolme paiku, siis koristasin paar tundi (neljapäeval oli jutt, et äkki teeme meie poole midagi), sõin ja uurisin Arvilt, et kas ta koju ka jõuab. Jõudis, aga üsna hilja ja väsinuna. Nimelt oli tal koolis keelte päev, saksa keele ja vene keele tunnid. Meie pool pidu ei tulnud, tahtsin siis, et Arvi uuriks, et äkki kuskil mujal miskit toimub, aga tal oli toss ikka suht väljas. Lõpuks siis mingi 11 paiku sain tal ikka jalad alla ja hakkasime hoopis selle Erasmuse peo poole liikuma. See toimus WMF klubis. Kuna jõudsime sinna enne keskööd, siis oli see ikka veel väga tühi. Võtsime joogid ja istusime maha ja mõtlesime, et kas siin saab üldse mingi pidu olema.... ja sai. Mingi hetk tulid Arvi kursakaaslased. Lisaks Davidile, keda juba teadsin, ka valgevenelanna Maria, saksa kutt Matthias ja mõned veel (loetlen neid nimesid selleks, et nad mulle endale meelde jääksid :). Klubis oli kaks ruumi, millest ühes tuli suht monotoonset ja igavat house’i, aga teine oli selline klubikam ning vahepeal tuli sealt ikka väga head kraami (kui Eric Prydz’i Pjanoo tuli, siis oli minu õhtu korda läinud :). Nii et saime päris kõvasti tantsida. Klubi läks järjest rohkem rahvast täis ja hakkas väga kitsas. Samas oli nii äge olla tagasi peol, kus valgeid Eurooplasi polnud sugugi rohkem kui kõiki muid eksootilisemaid kokku. Kella kolmeks olime juba parajalt väsinud, nii et hakkasime kodu poole liikuma, õues oli klubi taga veel päris pikk järjekord. Berliinis on metroodega see hea asi, et nad käivad kogu reede ja laupäeva öö. Ja kui on parajasti mingi muu öö, siis sõidavad samu liine pidi ööbussid. Nii et taksoga põhimõtteliselt nagu öösiti sõitma ei peagi. Kella neljast jõudsime koju. Kõmpides tuli mul mõte, et kuna Arvi niikuinii kainekas on, siis oleksime võinud ju autoga minna... täitsa rumalad, et me selle mõtte peale varem ei tulnud.

Kuigi mina olin Saksamaalse tulles leppinud mõttega, et ma nüüd püüan šoppamisega piiri pidada, siis oli Arvil soov laupäeval poodlema minna. Mis siis ikka, mõtlesin, et lähen kolan ise ka veits ringi ja istun nats Starbucksis netis ka, nii et võtsime mõlemad seljakotid läpakatega ka kaasa. Tulime metroost välja ja otsustasime, et käime eraldi ringi. Kohe metroopeatuse kõrval oli Orsay pood, kus veetsin vist tund aega ja jätsin maha 75 euri... nii palju siis mitte šoppamisest. Käisin riburada pidi veel poode läbi ja kui mu seljakott enam uusi asju ei mahutanud, siis helistasin Arvile ja uurisin, kuidas tal läheb. Tema skoor oli veel null. Mõtlesin siis talle appi minna, ja avasime ta skoori lõpuks :) Samas ma saan täiesti aru, miks tal nii rakse riideid leida on. Esiteks, meestel üleüldse ei ole mingit normaalset valikut, enamus asju on nii igavad (ühtlaselt hallid ja mustad ja igavad). Teiseks, hinnad on vähemalt kahekordsed võrreldes naiste riietega (ja riiet nüüd küll kaks korda rohkem ei kulu), käisime koos näiteks United Corols of Benetton poes, sisseastudes ütlesin, et ohhoo, näed, kampsun ainult 20 euri... aga siis vaatasin et olen naiste korrusel. Kui läksime meeste korrusele, siis oli täpselt samasugune kampsun juba 40 euri... Kolmandaks, kõik riided on tehtud ümaratele meestele :) Arvi seljas kõik lihtsalt lotendab... Kokkuvõttes siis leidsime Arvile mõned kampsikud ja pusad, aga veel peame otsima minema teksasid ja ketse. Lõpetasime kell kaheksa, siis kui poed kinni pandi, ning Starbucksi enam minna ei jõudnud. Selg valutas täiega sellest seljakoti tassimisest. Tahtsime lihtsalt ära koju puhkama saada. Algselt oli plaan veel õhtul välja minna, aga olime mõlemad selleks liiga surnud. Vaatasime tantsu ja keerasime tuttu.

Pühapäeva hommikul polnud mul kõige värskem olek ja ma ei näinud palju vaeva selle varjamisega, nii et keerasime veits tülli. Tulin korterist tulema, et värske õhu ja päikese käes ennast laadida. Hakkan vist nats lolliks minema selle üksiolemise peale. Sõpru pole, tööd ei tee veel ja isegi netti pole, et saaks teisi töötegijaid segada... ainult mina ise koguaeg. Käisin võtsin väljast hommikusööki ja lugesin pargipingil raamatut ja kirjutasin blogi (päris mõnus oli päikese käes peesitada :). Läksin siis mingi hetk ikka koju tagasi ka ja istusime suht omaette terve õhtu... Jäärapead nagu me oleme.

Täna siis on esmaspäev. Lõpetasin päeval "Eat, pray, love" raamatu, viimane sektsioon, mis oli siis armastusest, meeldis mulle kõige rohkem, aga üldiselt oli kogu raamat päris huvitav. Pärastlõunal helistas Arvi koolist, et ta uuris Alice'ist, et kus meie internet on, ning talle vastati, et neil pole süsteemis midagi selle kohta, et neil üldse leping Arviga sõlmitud oleks. Samas sai Arvi sõnumi, et "Tere tulemast ja bla-bla-bla". Nii et meil pole õrna aimugi praegu, millal ja kas me neti saame. Nii et pakkuge, kus me praegu oleme? Ikka jälle Starbucksis. Panin mõned peo pildid ka üles lisaks eelmistele klõpsudele, aga midagi muud põrutavat vahepeal teinud pole, seega pole ka rohkem pilte :) Nädalavahetusel läheb Arvi Bonni DAAD üritusele, nii et organiseerin siin endale tegevust praegu. Äkki jääb Matthias nädalavahetuseks siia, ei tea veel... Eks järgmisest postitusest saate lugeda ;)

Tsau-tsau!