Tegemist on viimasel ajal palju olnud, nii et alustan kohe ruttu pihta :). Kolmapäeva hommik algas kiirelt. Trenn, tagasitulles poest läbi, et kingipakkimis-materjali osta, siis koju kinke pakkima (ilma teibita muuseas on päris keeruline pakkida) ja omi asju pakkima ja lõpuks otsustasin veel ka lokid teha. Enne kodust äratulekut sain SMSi, et minu lennu väljumine hilineb ning see peaks toimuma mitte 14.30, vaid siis 15.20. Mõtlesin et ok, järgmise lennuni Riiast Tartusse on mul niikuinii päris palju aega, et ei tohiks hullu olla. Jõudsin siis nii enam-vähem õigeks ajaks lennujaama ja oligi nii, et lend väljus hiljem, aga lausa kell 16:00 alles. Kasutasin aega mõnusalt tantsusaateid vaadates :). Riiasse jõudes oli vastas keegi AirBalticu töötaja, kes kihutas osa inimesi jooksujalu mingi järgmise reisi peale, AirBalticu infoleti juures oli päris pikk ja vihane järjekord ning kuulsin möödaminnes, et kogu see järjekord oligi reisi hilinemise pärast oma järgmisest lennust maha jäänud… mis neist edasi sai, ei tea. Arvi luges just lehest, et Heathrow lennujaamas saab lennujaama juht rohkem palka kui on aastane eelarve lumetõrjele… ja siis veedavad tuhanded inimesed oma jõulud lennujaamas. Väga kurb. Mina igal juhul tatsusin aga oma järgmise lennu poole ja see väljus probleemideta. Tartus oli Arvi mulle juba vastu tulnud ja läksime Ülenurme. Sain sealt kohe ette taldriku verivorsti ja mulgikapsastega nagu tellinud olin ja sain lõpuks oma tühja kõhu täis pugitud. Päeval ju ei jõudnud üldse midagi süüa (täpsemalt 2 saiakest) ja lennukis ka midagi tasuta ei anta. Kolmapäeva õhtul olimegi niisama mõnusalt kodus ja lebotasime.
Neljapäeva hommiku poole tegid Arvi-Priit-Annely õues nats tööd (vedasid puid katlamajja) ja ma siis mässasin samal ajal Laura-Liisaga õues. Kelgutasime ja sõitsime mängutraktoriga ja matsime jäätükke lume alla :). Kella neljaks läksime Jaani kirikusse Kuurma, Leplandi ja poistekoori jõulukontserdile. Kuna me just kõige varasemad ei olnud, siis jäid meile kohad täiesti viimases reas... vähemalt ei pidanud seisma koju aja. Õigemini me oleks isegi tiba võib-olla varaseamd olnud, aga parkimispileti ostmisega ei läinud väga lihtsalt. M-parkimise numbrit ei teadnud ja kõige lähem parkimisautomaat väljastas ainult vale piirkonna pileteid… Aga kontsert ise oli kena, natuke kõvem muusika oleks võinud olla, aga laulude valik mulle meeldis. Ja tore oli taas Eesti artiste kuulata. Saksamaal ma tegelt polegi ühelgi sellisel kontserdil käinud, sest need kohalikud nimed siin ei ütle mulle mitte midagi…
Pärast kontserti käisime kiire tiiru Lõunakas (Arvi pidi ülikonna keemilisest ära tooma), tegime tiiru toidupoes, ostsime Kikule lilled ja suundusimegi tema juurde sünnipäevale. Sõin päris mitu tükki kooki ära ja jõin magusat hõõgveini peale, nii et kui kella 9 ajal linnas Mari-Liisiga kokku saime, siis oli kõht nii täis, et tellitud hõõgveini klaas tühjenes väga-väga aeglaselt :). Pläkutasime siis Mari-Liisiga maast ja ilmast ja kui Arvi 12 ajal helistas, et kas ma koju ka tulen, siis otsustasime, et võib vist õhtu lõppenuks lugeda ja Mari-Liis viis mu Ülenurmele.
24ndal nagu väga ei tulegi meelde, et mis me päeval tegime… köögitoimkond alustas üsna varakult, me hakkasime Arviga vahvleid tegema (kuigi ma pigem vaatasin, kuidas Arvi neid tegi), aga siis pani Arvi ema mind laudlinu õmblema… ja siis ma mäletan, et kaunistasin piparkooke, glasuuri oli rohkem kui piparkooke, nii et kõik said endale päris korraliku katte peale. Ah jah, vahepeal tekkis mõte ka ühelt teiselt jõulupeolt päeval läbi hüpata, aga transpordiprobleemide tõttu jäi plaan siiski katki. Igal juhul siis kella 6-ks kogunesime kõik sööma. Jagasime ka kingipakid laiali (luuletuste lugemine jäi kuidagi unarusse, nii et ma ei saanudki oma värskelt õpitud saksakeelset luuletust deklameerida), mina sain endale lillad, roosade kivikestega kõrvarõngad :).
25. oli päris huvitava toidusedeliga päev – hommikut alustasin verivorsti ja kapsaga, lõunaks sõin vahvli sisse pandud jäätist, õhtuks Helena enda tehtud trühvleid ja päris-päris õhtul veel kaks tükki torti. Magamaminnes oli kõht tegelt üsna tühi, aga läikis magusast täiega. Nimelt lubasin endale Eesti tulles, et söön täpselt seda ja nii palju, kui isu on. Ja pidasin sellest lubadusest hästi kinni. Aga räägin päevast natuke täpsemalt ka. Hommikul oli mul plaan koos emaga maale minna. Aga oh häda, öö jooksul oli metsikult lund tulnud, sh siis kõik Ülenurmes olevad autod lume all ja teed lahti ajamata. Ema siis rääkis mu venna Ivoga, et autoga meil minekut ikkagi ei ole ja ütles, et läheb ise bussiga. Kuna mina ei saanud Ülenurmest kuidagi liikuma, siis ma ei jõudnud ei bussi peale ega ka maale mitte. Millest on väga kahju. Aga järgmine kord siis. Jäime siis Ülenurmele, rookisime kõvasti lund, kaevasime kõikide autod välja ja pärastlõunal tulid Kiku ja Raul ja Tulka ja mängisime Asustajaid. Raul võitis nii pika puuga, et teised nagu ei jõudnudki veel õieti mängima hakata. Raul viis mu kella viieks Helena juurde – tegime seal natsa hõõgveini (jõin esimest korda elus astelpaju hõõgveini) ja pläkutasime, nagu tüdrukud ikka. Mingi hetk tulid Helena ema-isa ka koju ja ema siis jagas Soome muljeid (kus nad siis elavad-töötavad), mida oli päris huvitav kuulata. Kella 8-9 ajal jõudsin siis lõppude lõpuks ka oma ema juurde. Vennakesed olid ka kodus. Otsisin kodust oma suurest kolahunnikust ühtesid dressipükse, mida tahtsin Saksa kaasa võtta tagasiminnes, aga tulutult. Igasuguseid muid asju leidsin, aga seda mida vaja mitte. Tüüpiline. Ajasime mampsiga siis nats juttu ja mingi hetk tuli Arvi mulle järgi. Ülenurme olid tulnud mõned Arvi sugulased, sõime kooki ja jutustasime nendega ka nats. Pakkisime asjad hommikuseks reisiks kokku ja läksime ära tuttu.
Pühapäeva hommikul oli äratus juba 6.30 vist, sõime kiirelt ja kobisime oma asjad kokku ja siis meid viidi lennujaama ära. Järgneva panen kellaaegadega kronoloogilisse järjekorda :)
7.20 või umbes nii jõudsime Tartu lennujaama. Olime suht esimesed, lend pidi väljuma 8.05 ehk siis boarding pidi toimuma 7.50.
7.45 rahvast on juurde tulnud, aga pardale minekust ei kippu ega kõppu.
7.50 tuleb AirBalticu neiuke ja teatab, et Riiast tulnud lennukil ei olnud võimalik siin maanduda, mis tähendab, et ta sõitis Riiga tagasi ja meid pannakse bussi peale. Buss peaks jõudma lennujaama juurde nii 8:15-ks umbes (tuleb Annelinnast). Kõik siis hakkasid uurima, et kas nad jõuavad ikka oma järgmiste lendude peale – meie järgmine lend Berliini väljus kell 12:15 – arvutasime, et nelja tunniga peaks nibin-nabin jõudma küll, sest meil on ainult käsipagas. Seal oli veel üks isa ja tütar, kelle järgmine lend pidi minema 11:30 Riiast Inglismaale ja sealt järgmine lend vist 18:00 kuskile Tahiitile vms. Riiast mineva lennu osas neile vist lootust ei antud ja tehti skeem Riia-Kopenhaagen-London. Ja ma ei kujuta ette, kas nad lõpuks jõudsid ka sinna, kuhu minema pidid.
8:45 Annelinnast tulnud buss lõpuks ometi jõuab ja kobime kiiruga peale (kusjuures, keegi reisijatest, kes juba enne meid lennujaamas oli, rääkis, et buss oli juba varem seal olnud, aga siis saadeti ikkagi koju tagasi – ja siis meil tekkis mõte, et millal nad üldse ise teada said, et lend ei välju – tegelikult vist oleks pidanud see juba eelmisel õhtul teada olema). Kuna buss tuli 30 min. hiljem kui plaanitud, siis matsime Arviga juba tasakesi seda mõtet maha, et pärastlõunal Berliinis oleme. Mina tõmbasin turvavöö peale ja keerasin bussis magama ja tegin silmad lahti alles Riias. Arvi rääkis, et buss olevad täiesti hullu sõitu teinud ja et vahepeal oli metsik lumesadu tee peal olnud, nii et tekkis hirm, et ei jõuagi Riiga.
11:59 saame bussist maha ja jookseme lennujaama, et otsida, mis väravast lennuki peale saame – näeme tabloolt oma kurvastuseks, et värav on juba suletud – jäime hiljaks ca 10-15 minutit… AirBalticu infoletist saame teada, et meid pannakse õhtuse lennu peale, milleni on aega 6,5h + meile anti 5-latised toiduvautcherid. Wohoo!
Grupeerusime siis ühe Eesti tüdrukuga, kes ka Berliini poole teel, läksime turvaväravatest läbi ja istusime maha ühte pizzakohta. Kuna lõuna oli juba käes ja kõhud tühjad, siis võtsimegi pizzat ja hakkasime siis uurima, et mis tüdruk see Heleri on ja mis ta Berliinis teeb. Ja oi see maailm on ikka väike. Esiteks siis on ta pärit Tõrvandist (mis asub Ülenurmest üle tee), käis esimeses-teises klassis Arviga samas koolis + hiljem ka Treffneris (kuna ta on alles 23, siis me muidugi seal kokku ei puutunud). Tunneb samu inimesi Berliinist, keda meiegi ning elab meist Berliinis vähem kui kilomeetri kaugusel (järgmises metroopeatuses). Pläkutasime seal siis, et mis me teinud oleme ja praegu teeme ja Arvil tuli mingi hetk mõte, et aeg läheks palju kiiremini edasi, kui midagi juua ostaks. Ma ikka kõhklesin, et kas meil lastakse siin söögikohas juua, aga tuli välja, et lasti küll. Arvi tuli tagasi pudeli punase Martiniga ja tõsi-tõsi, varsti oligi kell nii palju, et võis väravate poole liikuma hakata. Väravate juures saime veel ühe tõestuse sellest, et maailm on väike. Nimelt sosistas Arvi mulle kõrva, et see tema kõrval seisev naisterahvas on vist see tema venna Lauri endine tüdruk Kristiina. Sel hetkel tundis Kristiina ära, et jah, ta seisab tõesti Arvi kõrval ja ütles meile tere (nad pole aastaid näinud, nii et vist kumbki polnud kindel, kas on ikka õige inimene). No ja siis me rääkisime (bussis teel lennuki peale), et mis me seal Berliinis teema ja Kristiina kutsus meid ühele tema poolt dirigeeritavale sümfooniaorkestri kontserdile Berliinis jaanuaris :). Nii tore, natuke kultuuri ka jälle ellu. Õhtune lend väljus õigel ajal, kella 8 paiku Saksa aja järgi olime kodus (võtsime veel tee pealt dönerid, sest meil polnud kodus muhvigi süüa).
Esmaspäeval mõtlesime, et läheks jalutaks ühte suuremasse toidupoodi, mille kohta olime Helerilt infot saanud. Ja oligi jutt täitsa tõsi – jõudsime toidupoodi, mis andis sellise korraliku Selveri mõõdu välja (siiani oleme käinud väikeste Säästukate mõõtu toidupoodides). Ladusime siis oma ostukorvi pilgeni head ja paremat täis. Põhimõtteliselt ostsime kõike, mille järgi isu oli. Ehk siis ma pikendasin oma ebatervislikku toitumise programmi veel ca nädala võrra. Ostsime materjali, millega teha pastat koorekastmes (salaami ja šampinjonidega), majoneesi, sinki ja juustu võikude jaoks (meie standardvõiku on muidu ju kurgi-avokaado kattega), hõõgveini, pizzat, friikaid, vahvleid ja õunamoosi... ja no veel piisavalt palju asju, et arve tuli kokku 77 euri. Kodus panimegi kohe pasta hakkama ja mmm kui hea. Õnneks jätkus veel pärast seda söömist õhtul jaksu trenni minna – seekord Step Dance’i, mis oli täitsa tore ja piisavalt keeruline.
Teisipäeva hommikut oli plaanis alustada trenniga, aga kuna ei saanud maast üldse lahti, siis põõnasin veits kauem, läksin kodust otse tööle ja siis sealt edasi trenni. Istusin jõusaalis tund aega selle mugava jalgratta peal (kus istud nagu tooli peal) ja lugesin ühte diplomitööd, mida olin lubanud retsenseerida. Ja oi kui halvasti see ikka kirjutatud oli ja kui vale seal kõik oli... kui koju jõudsin, siis lugesime seda edasi Arviga koos ja lihtsalt naersime kõva häälega, kui valesid asju seal kirjutas. Aga tegelikult on asi päris kurb, et pärast nelja-aastast (vist) majandusarvestuse õpet ei tea õpilane mida näitab rahavoogude aruanne ja ta juhendaja ei ütle ka, et tööl midagi viga oleks. Mõnes kohas on Eesti kõrgharidus ikka ülimadalal tasemel. Täitsa kahju nendest inimestest, kes sellise hariduse eest maksavad...
Kolmapäeval mõtlesime muskaga šoppama minna. Et siis Arvil oli uusi teksasid tarvis. Sõitsime Alexanderplatzi, käisime Galeriast läbi ja siis suundusime edasi Alexasse. Pärast mõningast otsimist jõudsime tulemuseni ka. Pärast Alexat mõtlesime, et võiks minna kinno Harry Potteri viimast osa vaatama. Kino hakkas kell 14:30, astusime saali sisse ca 14:40 ja see oli täiesti pime ja vaikne. Mõtlesime, et mis siis nüüd toimub, aga kui maha istusime, siis pandi mingid reklaamid jooksma, film hakkas pihta 30 minutit pärast õiget algust, nagu ikka. Väike vahejuhtum oli ka kinos, nimelt otstsime oma piletid ära ja vaatasime filmi ära ja kui välja tulime, siis mõtlesime, et miks pilet nii kallis oli. Vaatasime siis kuskilt brozüürist, et pilet oleks pidanud olema 6 eurot, aga me maksime 8.50. Läksime siis kassasse uurima, et miks me nii palju maksma pidime ja siis meile selgitati, et 1,5 euri vist oli lisa selle eest, et tegemist oli pika filmiga ja 1 euro selle eest, et istusime tagapool, mitte eespool. Meil polnud kummalgi õrna aimugi, et seal mingi hinnavahe võiks olla. Ja endiselt ajab närvi mustaks, et nad ei saa sulle ekraani pealt näidata, et mis kohad neil vabad on. Aga noh, võtsime seda kaotatud 2,5 euri kui kooliraha ja õppetundi, et siin tuleb koguaeg näpuga järge ajada, kui palju millegi eest raha annad. Pärast kino käisime veel Arkadeni keskuses, ma sain endale uue roosa pesu :).
Neljapäeval oli mul üle pika aja selline tööpäeva moodi asi. Enne seda käisin hommikul Body Art tunnis. See oli miski selline jooga ja pilatese segu. Peamiselt tegimegi selliseid staatilisi harjutusi, mis üldiselt väga rasked ei olnud. Aga oi seda lihasvalu järgmistel päevadel... need harjutused panid tööle need sisemised lihased, mida muidu tavatrennis ei kasuta. Ja no need mul siis valutavad siiamaani. Aga et siis tööl ma sain lõpuks ometi tegelema hakata selle raporteerimisega, milleks mind sinna üldse tööle võeti. Uurisin erinevaid andmebaase, kus andmeid saab ja Tom seletas mulle asja lähemalt ka. Õhtul läksime Arviga ühte Jaapani restosse, mille vautšeri me Groupon’ist (Saksa variant Cherry.ee’st) ostnud olime. Resto ise oli hästi kena, sisekujunduses domineeris lilla, mis mulle väga meeldis, ülla-ülla. Vautšer maksis 40 euri ja selle sees oli siis pudel veini ja kolm käiku – supp, sushitaldrik ja praad. Supp oli õigemini küll pigem mingi kalaleem, aga sushi maitses hästi ja prael oli nii hea kaste et, no ma ausalt ei ole kunagi kuskil nii head maitseelamust saanud kui selle kastmega seal. Mõnulesin igat ampsu võttes :). Ja siis ampsude vahele tegime Arviga järgmise aasta plaani. Õigemini me tegime Arvile plaani, sest minuni me veel väga ei jõudnud, aga ma võtan selle ka kohe käsile.
Reede hommikul läksin kümneks tööle, sest Tom tahtis natuke varem pihta hakata kui tavaliselt (mu tööinimestest sõpradele on see ilmselt natuke irooniline, et kell 10 tööpäeva alustamine on varajane, aga noh, nii see siin on). Ma siis kõigepealt tegin kiirelt oma raporti valmis ja siis hakkasin välja töötama sellist fäänsimat raportivormi jaanuariks (see praegune on selline põlve otsas tehtud variant). Läks aega ca 4h ja valmis ta oligi, Tom ei suutnud uskuda, et ma nii ruttu sellise asja valmis sain, ta nüüd kutsub mind Excel Wizardiks :). PwC kool Exceli alal tasub ennast praegu täiega ära. Pärast tööd läksin jõusaali, väga pikalt ei viitsind olla, sest kõht hakkas juba tühjaks minema. Seega läksin pessu, mõtlesin, et istuks veel mõnusalt saunas, aga kui sauna jõudsin, siis vaatasin et aurusanuas pole nagu auru ja tavalises saunas ka nagu ei ole õiget funki sees, et mis toimub. Läksin pettunult ära dušši alla ja mingi hetk keegi koputab uksele, et me sulgeme 10 minuti pärast :P. Et siis seepärast saunad enam ei töötandki... panin ennast kiirelt riidesse ja helistasin muskale, et ta süüa teeks. Koju jõudes sain kohe pliidilt värskelt valminud pastat.... mmm.... nämm.
Tegin enne õhtut veel väikese beauty sleep’i. Siis sättisin ennast õhtuks valmis ja suundusime metroo poole, et minna Arvi kursavenna Oliveri juurde. Õues käis nagu sõda. Kõik türklased lasid paugutajaid ja ilutulestikku otse aknast, nii et pidi koguaeg ringi vaatama, et millegagi pihta ei saaks. Siinsed paugutajad on palju-palju kõvemad kui Eestis, nimelt käiakse neid siin spetsiaalselt Poolast toomas, sest seal on sellised lubatud. Ja no need on konkreetselt nagu pommid. Jõudsime siiski ühes tükis Oliveri poole, kus olime ca tund aega ja siis liikusime edasi Brandenburgi väravate poole, kuhu ennustati tulevat miljon inimest ja kus pidi esinema David Hasselhoff :). Kõik sakslased peol ütlesid, et kas me ikka tõesti tahame sinna minna, sest seal on nii ohtlik – purjus inimesed lasevad oma rakette kõikvõimalikes suundades. Aga me vaprad eestlased + kaks hiina tüdrukut (kellest üks oli praktikant Ernst&Youngis) võtsime selle tee ikkagi ette. Jõudsime Unter der Lindeni tänava peale umber 23:45 ja rahvast oli nagu laulupeol. Miskipärast ei lastud rahvast edasi Brandenburgi väravate poole. Küsisime ka ühe politseiniku käest, et kas sinna saab kuidagi ja ta vastas, et ei, sinna enam ei lasta... nii et pidime siis leppima sellega, oleme väravatest paarsada meetrit eemal ja Hasselhoffi ei näegi :). Ei tea, kas asi selles, et ilm oli pilvine, aga see nö linna ilutulestik ei olnud nagu midagi eriliselt suurejoonelist. Aga see eest lasid inimesed tänava peal kõvasti rakette ja rahvas oli lõbusas tujus, nii et kokkuvõttes oli ikkagi tore. Õppetund järgmisseks aastaks, et peab juba varem kohale minema. Pärast siis suundusime tagasi Oliveri poole, kus pidu oli veel täies hoos. Jõime ja pläkutasime ja... märkamatult hakkas rahvast ära minema ja kell oli tiksunud viie peale. Hakkasime siis riidesse panema ja Arvi ei leidnud oma mantlit kuskilt. Ja ei leidnudki – keegi oli tema mantliga ära läinud. Kuna tal oli eesti sim-kaardiga telefon mantli taskus, siis helistasime selle peale ja telefoni võttis vastu Arvi kursavend Daniel :). Oliver andis Arvile oma mantli, et me saaksime ikkagi ära koju minna.
Täna siis on juba uue aasta esimene hommik. Olemine on suht hõre, sest jõime Arviga kahe peale ära pudeli Captain Morgani rummi (maksab siin ainult 12 euri kusjuures) ja siis veel hõõgveini ja šampust ka. Hommikuks tegime hea pohmaka-hommikusöögi: ahjus tehtud vorstikesed, praemuna, hapukurgid ja äädikas küüslaugujupid. Praegu mõlemad vegeteerime, Arvi saab varsti Danieliga kokku, et mantel tagasi saada ja... ja no tuleb selline rahulikum päev. Trenni ei lähe täna kindlasti. Väike kokkuvõte ka trennidest, et kuna mul on koguaeg pulsikell peal, siis võin täpselt öelda, et tegin see kuu 19h trenni ja kulutasin sellega ära 7200 kalorit. Vaatame, kas suudan seda jaanuaris ületada :). Igal juhul kuulub uue aasta lubadustesse kaalust ka alla võtta :P
Mõnusat alanud aastat kõigile ja seekord saate pilte vaatama ka minna :)
Neljapäeva hommiku poole tegid Arvi-Priit-Annely õues nats tööd (vedasid puid katlamajja) ja ma siis mässasin samal ajal Laura-Liisaga õues. Kelgutasime ja sõitsime mängutraktoriga ja matsime jäätükke lume alla :). Kella neljaks läksime Jaani kirikusse Kuurma, Leplandi ja poistekoori jõulukontserdile. Kuna me just kõige varasemad ei olnud, siis jäid meile kohad täiesti viimases reas... vähemalt ei pidanud seisma koju aja. Õigemini me oleks isegi tiba võib-olla varaseamd olnud, aga parkimispileti ostmisega ei läinud väga lihtsalt. M-parkimise numbrit ei teadnud ja kõige lähem parkimisautomaat väljastas ainult vale piirkonna pileteid… Aga kontsert ise oli kena, natuke kõvem muusika oleks võinud olla, aga laulude valik mulle meeldis. Ja tore oli taas Eesti artiste kuulata. Saksamaal ma tegelt polegi ühelgi sellisel kontserdil käinud, sest need kohalikud nimed siin ei ütle mulle mitte midagi…
Pärast kontserti käisime kiire tiiru Lõunakas (Arvi pidi ülikonna keemilisest ära tooma), tegime tiiru toidupoes, ostsime Kikule lilled ja suundusimegi tema juurde sünnipäevale. Sõin päris mitu tükki kooki ära ja jõin magusat hõõgveini peale, nii et kui kella 9 ajal linnas Mari-Liisiga kokku saime, siis oli kõht nii täis, et tellitud hõõgveini klaas tühjenes väga-väga aeglaselt :). Pläkutasime siis Mari-Liisiga maast ja ilmast ja kui Arvi 12 ajal helistas, et kas ma koju ka tulen, siis otsustasime, et võib vist õhtu lõppenuks lugeda ja Mari-Liis viis mu Ülenurmele.
24ndal nagu väga ei tulegi meelde, et mis me päeval tegime… köögitoimkond alustas üsna varakult, me hakkasime Arviga vahvleid tegema (kuigi ma pigem vaatasin, kuidas Arvi neid tegi), aga siis pani Arvi ema mind laudlinu õmblema… ja siis ma mäletan, et kaunistasin piparkooke, glasuuri oli rohkem kui piparkooke, nii et kõik said endale päris korraliku katte peale. Ah jah, vahepeal tekkis mõte ka ühelt teiselt jõulupeolt päeval läbi hüpata, aga transpordiprobleemide tõttu jäi plaan siiski katki. Igal juhul siis kella 6-ks kogunesime kõik sööma. Jagasime ka kingipakid laiali (luuletuste lugemine jäi kuidagi unarusse, nii et ma ei saanudki oma värskelt õpitud saksakeelset luuletust deklameerida), mina sain endale lillad, roosade kivikestega kõrvarõngad :).
25. oli päris huvitava toidusedeliga päev – hommikut alustasin verivorsti ja kapsaga, lõunaks sõin vahvli sisse pandud jäätist, õhtuks Helena enda tehtud trühvleid ja päris-päris õhtul veel kaks tükki torti. Magamaminnes oli kõht tegelt üsna tühi, aga läikis magusast täiega. Nimelt lubasin endale Eesti tulles, et söön täpselt seda ja nii palju, kui isu on. Ja pidasin sellest lubadusest hästi kinni. Aga räägin päevast natuke täpsemalt ka. Hommikul oli mul plaan koos emaga maale minna. Aga oh häda, öö jooksul oli metsikult lund tulnud, sh siis kõik Ülenurmes olevad autod lume all ja teed lahti ajamata. Ema siis rääkis mu venna Ivoga, et autoga meil minekut ikkagi ei ole ja ütles, et läheb ise bussiga. Kuna mina ei saanud Ülenurmest kuidagi liikuma, siis ma ei jõudnud ei bussi peale ega ka maale mitte. Millest on väga kahju. Aga järgmine kord siis. Jäime siis Ülenurmele, rookisime kõvasti lund, kaevasime kõikide autod välja ja pärastlõunal tulid Kiku ja Raul ja Tulka ja mängisime Asustajaid. Raul võitis nii pika puuga, et teised nagu ei jõudnudki veel õieti mängima hakata. Raul viis mu kella viieks Helena juurde – tegime seal natsa hõõgveini (jõin esimest korda elus astelpaju hõõgveini) ja pläkutasime, nagu tüdrukud ikka. Mingi hetk tulid Helena ema-isa ka koju ja ema siis jagas Soome muljeid (kus nad siis elavad-töötavad), mida oli päris huvitav kuulata. Kella 8-9 ajal jõudsin siis lõppude lõpuks ka oma ema juurde. Vennakesed olid ka kodus. Otsisin kodust oma suurest kolahunnikust ühtesid dressipükse, mida tahtsin Saksa kaasa võtta tagasiminnes, aga tulutult. Igasuguseid muid asju leidsin, aga seda mida vaja mitte. Tüüpiline. Ajasime mampsiga siis nats juttu ja mingi hetk tuli Arvi mulle järgi. Ülenurme olid tulnud mõned Arvi sugulased, sõime kooki ja jutustasime nendega ka nats. Pakkisime asjad hommikuseks reisiks kokku ja läksime ära tuttu.
Pühapäeva hommikul oli äratus juba 6.30 vist, sõime kiirelt ja kobisime oma asjad kokku ja siis meid viidi lennujaama ära. Järgneva panen kellaaegadega kronoloogilisse järjekorda :)
7.20 või umbes nii jõudsime Tartu lennujaama. Olime suht esimesed, lend pidi väljuma 8.05 ehk siis boarding pidi toimuma 7.50.
7.45 rahvast on juurde tulnud, aga pardale minekust ei kippu ega kõppu.
7.50 tuleb AirBalticu neiuke ja teatab, et Riiast tulnud lennukil ei olnud võimalik siin maanduda, mis tähendab, et ta sõitis Riiga tagasi ja meid pannakse bussi peale. Buss peaks jõudma lennujaama juurde nii 8:15-ks umbes (tuleb Annelinnast). Kõik siis hakkasid uurima, et kas nad jõuavad ikka oma järgmiste lendude peale – meie järgmine lend Berliini väljus kell 12:15 – arvutasime, et nelja tunniga peaks nibin-nabin jõudma küll, sest meil on ainult käsipagas. Seal oli veel üks isa ja tütar, kelle järgmine lend pidi minema 11:30 Riiast Inglismaale ja sealt järgmine lend vist 18:00 kuskile Tahiitile vms. Riiast mineva lennu osas neile vist lootust ei antud ja tehti skeem Riia-Kopenhaagen-London. Ja ma ei kujuta ette, kas nad lõpuks jõudsid ka sinna, kuhu minema pidid.
8:45 Annelinnast tulnud buss lõpuks ometi jõuab ja kobime kiiruga peale (kusjuures, keegi reisijatest, kes juba enne meid lennujaamas oli, rääkis, et buss oli juba varem seal olnud, aga siis saadeti ikkagi koju tagasi – ja siis meil tekkis mõte, et millal nad üldse ise teada said, et lend ei välju – tegelikult vist oleks pidanud see juba eelmisel õhtul teada olema). Kuna buss tuli 30 min. hiljem kui plaanitud, siis matsime Arviga juba tasakesi seda mõtet maha, et pärastlõunal Berliinis oleme. Mina tõmbasin turvavöö peale ja keerasin bussis magama ja tegin silmad lahti alles Riias. Arvi rääkis, et buss olevad täiesti hullu sõitu teinud ja et vahepeal oli metsik lumesadu tee peal olnud, nii et tekkis hirm, et ei jõuagi Riiga.
11:59 saame bussist maha ja jookseme lennujaama, et otsida, mis väravast lennuki peale saame – näeme tabloolt oma kurvastuseks, et värav on juba suletud – jäime hiljaks ca 10-15 minutit… AirBalticu infoletist saame teada, et meid pannakse õhtuse lennu peale, milleni on aega 6,5h + meile anti 5-latised toiduvautcherid. Wohoo!
Grupeerusime siis ühe Eesti tüdrukuga, kes ka Berliini poole teel, läksime turvaväravatest läbi ja istusime maha ühte pizzakohta. Kuna lõuna oli juba käes ja kõhud tühjad, siis võtsimegi pizzat ja hakkasime siis uurima, et mis tüdruk see Heleri on ja mis ta Berliinis teeb. Ja oi see maailm on ikka väike. Esiteks siis on ta pärit Tõrvandist (mis asub Ülenurmest üle tee), käis esimeses-teises klassis Arviga samas koolis + hiljem ka Treffneris (kuna ta on alles 23, siis me muidugi seal kokku ei puutunud). Tunneb samu inimesi Berliinist, keda meiegi ning elab meist Berliinis vähem kui kilomeetri kaugusel (järgmises metroopeatuses). Pläkutasime seal siis, et mis me teinud oleme ja praegu teeme ja Arvil tuli mingi hetk mõte, et aeg läheks palju kiiremini edasi, kui midagi juua ostaks. Ma ikka kõhklesin, et kas meil lastakse siin söögikohas juua, aga tuli välja, et lasti küll. Arvi tuli tagasi pudeli punase Martiniga ja tõsi-tõsi, varsti oligi kell nii palju, et võis väravate poole liikuma hakata. Väravate juures saime veel ühe tõestuse sellest, et maailm on väike. Nimelt sosistas Arvi mulle kõrva, et see tema kõrval seisev naisterahvas on vist see tema venna Lauri endine tüdruk Kristiina. Sel hetkel tundis Kristiina ära, et jah, ta seisab tõesti Arvi kõrval ja ütles meile tere (nad pole aastaid näinud, nii et vist kumbki polnud kindel, kas on ikka õige inimene). No ja siis me rääkisime (bussis teel lennuki peale), et mis me seal Berliinis teema ja Kristiina kutsus meid ühele tema poolt dirigeeritavale sümfooniaorkestri kontserdile Berliinis jaanuaris :). Nii tore, natuke kultuuri ka jälle ellu. Õhtune lend väljus õigel ajal, kella 8 paiku Saksa aja järgi olime kodus (võtsime veel tee pealt dönerid, sest meil polnud kodus muhvigi süüa).
Esmaspäeval mõtlesime, et läheks jalutaks ühte suuremasse toidupoodi, mille kohta olime Helerilt infot saanud. Ja oligi jutt täitsa tõsi – jõudsime toidupoodi, mis andis sellise korraliku Selveri mõõdu välja (siiani oleme käinud väikeste Säästukate mõõtu toidupoodides). Ladusime siis oma ostukorvi pilgeni head ja paremat täis. Põhimõtteliselt ostsime kõike, mille järgi isu oli. Ehk siis ma pikendasin oma ebatervislikku toitumise programmi veel ca nädala võrra. Ostsime materjali, millega teha pastat koorekastmes (salaami ja šampinjonidega), majoneesi, sinki ja juustu võikude jaoks (meie standardvõiku on muidu ju kurgi-avokaado kattega), hõõgveini, pizzat, friikaid, vahvleid ja õunamoosi... ja no veel piisavalt palju asju, et arve tuli kokku 77 euri. Kodus panimegi kohe pasta hakkama ja mmm kui hea. Õnneks jätkus veel pärast seda söömist õhtul jaksu trenni minna – seekord Step Dance’i, mis oli täitsa tore ja piisavalt keeruline.
Teisipäeva hommikut oli plaanis alustada trenniga, aga kuna ei saanud maast üldse lahti, siis põõnasin veits kauem, läksin kodust otse tööle ja siis sealt edasi trenni. Istusin jõusaalis tund aega selle mugava jalgratta peal (kus istud nagu tooli peal) ja lugesin ühte diplomitööd, mida olin lubanud retsenseerida. Ja oi kui halvasti see ikka kirjutatud oli ja kui vale seal kõik oli... kui koju jõudsin, siis lugesime seda edasi Arviga koos ja lihtsalt naersime kõva häälega, kui valesid asju seal kirjutas. Aga tegelikult on asi päris kurb, et pärast nelja-aastast (vist) majandusarvestuse õpet ei tea õpilane mida näitab rahavoogude aruanne ja ta juhendaja ei ütle ka, et tööl midagi viga oleks. Mõnes kohas on Eesti kõrgharidus ikka ülimadalal tasemel. Täitsa kahju nendest inimestest, kes sellise hariduse eest maksavad...
Kolmapäeval mõtlesime muskaga šoppama minna. Et siis Arvil oli uusi teksasid tarvis. Sõitsime Alexanderplatzi, käisime Galeriast läbi ja siis suundusime edasi Alexasse. Pärast mõningast otsimist jõudsime tulemuseni ka. Pärast Alexat mõtlesime, et võiks minna kinno Harry Potteri viimast osa vaatama. Kino hakkas kell 14:30, astusime saali sisse ca 14:40 ja see oli täiesti pime ja vaikne. Mõtlesime, et mis siis nüüd toimub, aga kui maha istusime, siis pandi mingid reklaamid jooksma, film hakkas pihta 30 minutit pärast õiget algust, nagu ikka. Väike vahejuhtum oli ka kinos, nimelt otstsime oma piletid ära ja vaatasime filmi ära ja kui välja tulime, siis mõtlesime, et miks pilet nii kallis oli. Vaatasime siis kuskilt brozüürist, et pilet oleks pidanud olema 6 eurot, aga me maksime 8.50. Läksime siis kassasse uurima, et miks me nii palju maksma pidime ja siis meile selgitati, et 1,5 euri vist oli lisa selle eest, et tegemist oli pika filmiga ja 1 euro selle eest, et istusime tagapool, mitte eespool. Meil polnud kummalgi õrna aimugi, et seal mingi hinnavahe võiks olla. Ja endiselt ajab närvi mustaks, et nad ei saa sulle ekraani pealt näidata, et mis kohad neil vabad on. Aga noh, võtsime seda kaotatud 2,5 euri kui kooliraha ja õppetundi, et siin tuleb koguaeg näpuga järge ajada, kui palju millegi eest raha annad. Pärast kino käisime veel Arkadeni keskuses, ma sain endale uue roosa pesu :).
Neljapäeval oli mul üle pika aja selline tööpäeva moodi asi. Enne seda käisin hommikul Body Art tunnis. See oli miski selline jooga ja pilatese segu. Peamiselt tegimegi selliseid staatilisi harjutusi, mis üldiselt väga rasked ei olnud. Aga oi seda lihasvalu järgmistel päevadel... need harjutused panid tööle need sisemised lihased, mida muidu tavatrennis ei kasuta. Ja no need mul siis valutavad siiamaani. Aga et siis tööl ma sain lõpuks ometi tegelema hakata selle raporteerimisega, milleks mind sinna üldse tööle võeti. Uurisin erinevaid andmebaase, kus andmeid saab ja Tom seletas mulle asja lähemalt ka. Õhtul läksime Arviga ühte Jaapani restosse, mille vautšeri me Groupon’ist (Saksa variant Cherry.ee’st) ostnud olime. Resto ise oli hästi kena, sisekujunduses domineeris lilla, mis mulle väga meeldis, ülla-ülla. Vautšer maksis 40 euri ja selle sees oli siis pudel veini ja kolm käiku – supp, sushitaldrik ja praad. Supp oli õigemini küll pigem mingi kalaleem, aga sushi maitses hästi ja prael oli nii hea kaste et, no ma ausalt ei ole kunagi kuskil nii head maitseelamust saanud kui selle kastmega seal. Mõnulesin igat ampsu võttes :). Ja siis ampsude vahele tegime Arviga järgmise aasta plaani. Õigemini me tegime Arvile plaani, sest minuni me veel väga ei jõudnud, aga ma võtan selle ka kohe käsile.
Reede hommikul läksin kümneks tööle, sest Tom tahtis natuke varem pihta hakata kui tavaliselt (mu tööinimestest sõpradele on see ilmselt natuke irooniline, et kell 10 tööpäeva alustamine on varajane, aga noh, nii see siin on). Ma siis kõigepealt tegin kiirelt oma raporti valmis ja siis hakkasin välja töötama sellist fäänsimat raportivormi jaanuariks (see praegune on selline põlve otsas tehtud variant). Läks aega ca 4h ja valmis ta oligi, Tom ei suutnud uskuda, et ma nii ruttu sellise asja valmis sain, ta nüüd kutsub mind Excel Wizardiks :). PwC kool Exceli alal tasub ennast praegu täiega ära. Pärast tööd läksin jõusaali, väga pikalt ei viitsind olla, sest kõht hakkas juba tühjaks minema. Seega läksin pessu, mõtlesin, et istuks veel mõnusalt saunas, aga kui sauna jõudsin, siis vaatasin et aurusanuas pole nagu auru ja tavalises saunas ka nagu ei ole õiget funki sees, et mis toimub. Läksin pettunult ära dušši alla ja mingi hetk keegi koputab uksele, et me sulgeme 10 minuti pärast :P. Et siis seepärast saunad enam ei töötandki... panin ennast kiirelt riidesse ja helistasin muskale, et ta süüa teeks. Koju jõudes sain kohe pliidilt värskelt valminud pastat.... mmm.... nämm.
Tegin enne õhtut veel väikese beauty sleep’i. Siis sättisin ennast õhtuks valmis ja suundusime metroo poole, et minna Arvi kursavenna Oliveri juurde. Õues käis nagu sõda. Kõik türklased lasid paugutajaid ja ilutulestikku otse aknast, nii et pidi koguaeg ringi vaatama, et millegagi pihta ei saaks. Siinsed paugutajad on palju-palju kõvemad kui Eestis, nimelt käiakse neid siin spetsiaalselt Poolast toomas, sest seal on sellised lubatud. Ja no need on konkreetselt nagu pommid. Jõudsime siiski ühes tükis Oliveri poole, kus olime ca tund aega ja siis liikusime edasi Brandenburgi väravate poole, kuhu ennustati tulevat miljon inimest ja kus pidi esinema David Hasselhoff :). Kõik sakslased peol ütlesid, et kas me ikka tõesti tahame sinna minna, sest seal on nii ohtlik – purjus inimesed lasevad oma rakette kõikvõimalikes suundades. Aga me vaprad eestlased + kaks hiina tüdrukut (kellest üks oli praktikant Ernst&Youngis) võtsime selle tee ikkagi ette. Jõudsime Unter der Lindeni tänava peale umber 23:45 ja rahvast oli nagu laulupeol. Miskipärast ei lastud rahvast edasi Brandenburgi väravate poole. Küsisime ka ühe politseiniku käest, et kas sinna saab kuidagi ja ta vastas, et ei, sinna enam ei lasta... nii et pidime siis leppima sellega, oleme väravatest paarsada meetrit eemal ja Hasselhoffi ei näegi :). Ei tea, kas asi selles, et ilm oli pilvine, aga see nö linna ilutulestik ei olnud nagu midagi eriliselt suurejoonelist. Aga see eest lasid inimesed tänava peal kõvasti rakette ja rahvas oli lõbusas tujus, nii et kokkuvõttes oli ikkagi tore. Õppetund järgmisseks aastaks, et peab juba varem kohale minema. Pärast siis suundusime tagasi Oliveri poole, kus pidu oli veel täies hoos. Jõime ja pläkutasime ja... märkamatult hakkas rahvast ära minema ja kell oli tiksunud viie peale. Hakkasime siis riidesse panema ja Arvi ei leidnud oma mantlit kuskilt. Ja ei leidnudki – keegi oli tema mantliga ära läinud. Kuna tal oli eesti sim-kaardiga telefon mantli taskus, siis helistasime selle peale ja telefoni võttis vastu Arvi kursavend Daniel :). Oliver andis Arvile oma mantli, et me saaksime ikkagi ära koju minna.
Täna siis on juba uue aasta esimene hommik. Olemine on suht hõre, sest jõime Arviga kahe peale ära pudeli Captain Morgani rummi (maksab siin ainult 12 euri kusjuures) ja siis veel hõõgveini ja šampust ka. Hommikuks tegime hea pohmaka-hommikusöögi: ahjus tehtud vorstikesed, praemuna, hapukurgid ja äädikas küüslaugujupid. Praegu mõlemad vegeteerime, Arvi saab varsti Danieliga kokku, et mantel tagasi saada ja... ja no tuleb selline rahulikum päev. Trenni ei lähe täna kindlasti. Väike kokkuvõte ka trennidest, et kuna mul on koguaeg pulsikell peal, siis võin täpselt öelda, et tegin see kuu 19h trenni ja kulutasin sellega ära 7200 kalorit. Vaatame, kas suudan seda jaanuaris ületada :). Igal juhul kuulub uue aasta lubadustesse kaalust ka alla võtta :P
Mõnusat alanud aastat kõigile ja seekord saate pilte vaatama ka minna :)
1 Kommentar:
Nii tore on su postitusi lugeda, sest mul on olnud sarnaseid äratundmismomente. Jõulukontsertitest soovitan kuulata siin Bachi jõuluoratooriumi. Kuulub sakslaste jõulude juurde ja mängitakse igas kirikus. Mul kulus ka mõnda aega, et aru saada, et tagapool on kallimad piletid. Minu meelest paljud sakslased ostavad piletid ette ja kui saal täis ei ole, siis istuvad ikkagi taha, aga mina olen siiani aus olnud. Ma aastavahetust ei näinud, aga 1. jaanuaril olid küll tänavad väga õudsad, igal pool igasugused paugud maas. Ja sinna Brandenburgi väravate juurde laskmisega juhtus mul sarnane asi EMi finaali ajal, kui lõpuks vaatasime Hispaania-Saksamaa mängu politseiauto ekraanilt:)
Kommentar veröffentlichen