34. Berliini maratoni emotsioonid

Oma jooksudega jõudsin septembri lõpuks nii kaugele, et olin kokku jooksnud ca 650 km. Proovisin ka üks kord 30km-st otsa joosta ja kuna tunne oli ok, siis tekkis lootus, et selle 42km-ga peaks ka hakkama saama. Vahtisin nädal otsa pühapäeva ilmateadet ja lootsin, et tuleb sobiv ilm – tuli täiuslik. Oma jooksunumbritel ja muul nännil käisime Rauliga järel reede õhtul. Kuna Arvil põlv endiselt valutas, siis tema kahjuks joosta ei saanudki – käis arsti juures lõpuks ära ja saab praegu taastusravi. Maratoni või üldse jooksmisega tal väga ei soovitata enam tegeleda :(

Aga siis et reede õhtul käisime Tempelhofi lennuväljal spordimessil numbreid saamas. Messihall oli pikk-pikk-pikk ja numbrid kõige lõpus. Kuigi mul silmad koguaeg vilkusid Rauli sabas joostes, et mida müüakse, siis spordiriideid on nii piisavalt palju kodus, et ei suutnud midagi välja mõelda, mida tarvis oleks. Numbrid ja nänn käes, tagasi koju uudistama ja plaani pidama.

Laupäeva hommikul oli nagu mõte osa võtta ’hommikusöögijooksust’ – see on 6km aeglast soojendusjooksu Charlottenburgi lossist Olümpisastaadionile, kus siis saab teha ringi staadionil ja suunduda siis hommikusöögile. Magasime Rauliga vähe sisse ja mõtlesime, et ühineme jooksuga poole pealt. Sõitsime metrooga minu arvutuste kohaselt poole peale, tulime metroost välja ei näinud mingit jälge, et sealt oleks keegi jooksnud või varsti jooksmas. Võimalik, et marsruut, mille netist leidsin, polnud õige.... Igal juhul siis panime uuesti metroo peale ja sõitsime staadionini välja. Vaatasime, kuidas jooksjad staadioni peale jõudsid ja hommikust sõid (meid see sai ja jogurt väga ei kutsunud), võtsime mõlemad pudeli vett ja sõitsime koju tagasi – selline soojendusjooks siis :).

Laupäev möödus suht lebotades ja pastat süües. Laadisin endale jooksuks tempokamat muusikat mp3-mängijasse ja ostsin endale ja Raulile kaltsukast 2-eurosed dressikad hommikuks peale võtta.

Aga nüüd jooksupäeva. Nagu ma ütlesin, oli ilm ideaalne – päike paistis ja kraade kuskil 8-14 vahel või nii. Ärkasime 6.30, pugisime nats putru ja seadsime sammud stardi suunas. Kuigi ma väga ei uskunud, et bussid käivad, siis saime mingi hetk bussi peale ka. Tulime pearaudteejaama juures maha ja seal oli juba paras laulupidu – jalakäijate silla peal, mis rongijaamast stardi poole üle jõe läheb, oli nii suur ummik inimestest, et osad läksid ringiga järgmise silla poole. Jooksjate ala oli paksult inimesi täis. Läksime Rauliga lahku, et oma riidehoidusid otsida. Päris hea pikk maa tuli maha käia – õhus tugev annus spordikreemi aroomi. Leidsin lõpuks enda koha üles ja natuke kõhe oli küll ennast lühkarite peale koorida, aga õnneks andis vähemalt see 2-eurone dressikas sooja. Kui olin valmis, hakkasin stardikoridori poole liikuma. Seal sai ka omajagu oodatud, soojendusaeroobikat tehtud, vetsus käidud ja üks energiabatoon aeglaselt enne starti ära pugitud. Ja siis hakkas pihta:

Kui esimene stardipauk anti, siis hakkasid kõigil riided lendama – tundub, et ma polnud ainus, kes mingi ajutise hilbu endale peale oli võtnud. Esimeste kilomeetrite peal oli raja ääres lademeted riideid. Start anti kolmes laines, mina sain oma viimase grupiga minema kell 9:20. Esimese kilomeetri märk oli kuidagi eriti lähedal – vaatasin, kella, et olin jooksnud alles 5:30 – mitte mingil juhul ei saanud ma esimest kiltsa nii kiirest joosta. Järgmiste kilomeetrite peal arvutasin, et minuti aeg on kuskil 7:20-7:30 – kiirem, kui ma arvasin, et jooksen. Pärast kolme kiltsa viskasin ise ka oma dressika pealt ära – kogu maratoni ajaks jäi sisse selline mõnus soe tunne ja ülekuumenemise hetke ei tekkinud korrakski. Neljanda km peal oli mul Arvi vastas ja sõitis muga rattaga kaasa ja filmis. Tegin talle vist liiga palju showd, sest pulss keris kõrgemaks. Ma vist olen varem maininud ka, et mul hommikuti palju raskem joosta, et pulss on kõrge ja maratoni ajal oligi keskmine pulss lõpuks 169 – palju kõrgem kui mul tavaliselt õhtuti trenni tehes.

Üsna raske oli oma rahulikku tempot hoida – esimesed 10km oli selline tunne, et kõik jooksevad must mööda. Aeg-ajalt vaatasin taha, et kas mõni inimene veel pärast mind ka on, aga oli murdu – 42.000 inimese hulgas ikka naljalt viimaseks ei jää. Pärast esimest 10km nägin ka tegelikult esimesi kõndijaid. Ja neid kõndijaid jagus lõpuni välja. Ma ise ei julgenud korrakski kõnnisammu sisse lasta – et mine tea, kas siis jälle jooksma saab. Käisin igas joogipunktis joomas ja trügisin sealt laua juurest kiiresti raja peale tagasi, sest nii paljud inimesed jäid seal kõndima või isegi seisma. Iga joogipunkti juures mõtlesin ka, et kas peaks vetsus käima – ükski kord polnud sellist tunnet, et nüüd kindlasti peaks minema, ja kuna ka alati oli paar inimest järjekorras, siis otsustasin alati järgmise punktini oodata. Asi lõppes sellega, et läksin vetsu alles koju jõudes :)

Aga siis et kulgesin seal vaikselt omas tempos, kuulasin mõnusat tantsumussi ja lehvitasin aeg-ajalt rajaäärsematele häälekamatele pealtvaatajatele. Raja ääres oli ka päris palju bände, kellest osad tegid supermõnusat muusikat, aga seda muusikat jätkus kahjuks ainult kümneks-kahekümneks sekundiks, nii et olin ülirahul, et oma muusika ka ikkagi kaasa võtsin. Ca iga tunni tagant neelasin ühe energiageeli sisse. Poole maa peal oli tunne endiselt hea ja kuskilt ei valutanud – vaatasin täpselt poole peal kella, aeg oli 2h ja 36m – tegin kiire arvutuse, et terve maratoni aeg oleks samas tempos jätkates 5h ja 12 min (mu eesmärk oli alla 5h ja 30min joosta). Peast käis läbi ka mõte, et kui suudan samas tempos jätkata ja lõpus kiirendada, siis äkki suudan oma bossu 5-aasta taguse aja üle joosta (see oli kas 5:08 või 5:09). Püüdsin sama tempot säilitada ja jälgisin, kuidas enesetunne on. Kuskil 27nda km kandis läks raskemaks – puusad olid hästi jäigad. See raske tunne jätkus kuskil 35nda km-ni – vaheaegadest on ka näha, et tempo läks siis pisut allapoole. Tee äärsetes massaazipunktides olid kõik lauad rahvast täis – ’ei, mina siia ei jää’.

Pärast 35ndat oli viimane aeg otsustada, et kas minna bossu rekordit üle lööma – enesetunne läks ootamatult heaks ja hakkasin tempot tõstma – kalkuleerisin koguaeg mõttes, et palju mul veel joosta on ja kui kiiresti ma peaks kilomeetri jooksma, et jõuaks. 35da ja 40nda km vahel oli keskmine aeg juba 7 min ja 3 sek – tavaliselt tegin ma oma lühemaid jookse selle tempoga. See hetk hakkasin ka juba teistest jooksjatest mööda panema. Jätkasin arvutusi ja kella vahtimist ja vandusin peas koguaeg, a’la et ’kus kurat see 39km märk juba on! Peaks juba siin olema!’ Ei julgenud selles mõttes enam kella vaadata, et ei tahtnud teada, palju mu pulss on. Kartsin, et kohe hakkab pistma ja lõpp mu lõpuspurdil. Aga tuli see 39sas, 40nes, 41ne ja siis olingi varsti Unter den Lindeni tänaval ja Brandenburgi väravad paistsid. Selle viimase lõigu tegin küll täie tinnaga. Ei jõudnud isegi raja ääres vaadata, kas Arvi on kuskil. Viimase kahe km keskmine aeg tuli 6 min. Koguaeg 05:07:41 – ära tegin!!! Läbi!!! SUPER!!!

Sain medali kaela, poseerisin fotograafile ja vedasin ennast aeglase sammuga riietusala poole. Tegin nii käbe kui suutsin, sest Arvi juba ootas. Kuna ta arvas, et ma jooksen vähe aeglasemalt (sest ma ka ise arvasin, et jooksen), siis tal õnnestus mu finish maha magada, millest on kahju, a no mis sa teed. Panin kuivad riided selga ja liikusin Arviga muljeid vahetades kodu poole. Sealt võtsime Rauli ja läksime saunatama – kõndida oli ikka päris raske, aga pärast sauna oli tunduvalt parem olla. Järgmine päev tööl kõik õnnitlesid, naersid mu vaevalist liikumist ja uurisid, et kas plaanin mingit järgmist maratoni ka juba – ütlesin, et ’ei, see oli mu esimene ja viimane’, aga praegu, kui üle nädala möödas on, on selline tunne, et mine sa tea... äkki ikka kunagi jälle. Maratoni ennast joosta on päris mõnus, aga see trenni tegemine ja distsipliin on vähe tüütud. 

Igal juhul üks jooks ootab mind ees küll ja see on teatemaraton, kuhu ma meie ettevõttest kaks tiimi kirja panin. Jooks ise on 18ndal novembril, nii et peab ennast jälle liigutama hakkama. Kevadel võib-olla võtan osa kas poolmaratonist või mõnest 10km-sest jooksust, neid siin jagub. Eks näeb.

Kokkuvõttes siis võib öelda, et olen superuhke, et selle ära tegin. Aeg ei ole küll uhkustamist väärt, aga oli parem, kui ma ise oleks oodanud. Ja no 5h järjest joosta on ikka paras tegu omaette küll :)

33. Suusailma tegemised

Hei-hei!

Vaatasin, et jagasin eelmise postituse lõpus jälle katteta lubadusi sagedamini kirjutada. Aga ilma pikemate vabandusteta tagasi viimase kahe kuu tegemistesse.

Ilmad on Berliinis olnud nii piisavalt halvad, et nende kordade kokkulugemiseks, millal oleme rannas käinud, piisab ühe käe sõrmedest täiesti vabalt. Õigupoolest ongi mul ainult meeles kaks korda Wannsee ääres käik ja ükskord välibasseinis. Ka ei ole me kuskil reisul käinud (va siis Eestis käik), ega plaani ka kuskile minna. Vot nii põnevad oleme :).

Aga mis me siis teinud oleme. Juunis oli eestlaste jaanipäeva pidu. Toimus ühes Berliini linnaäärses elamurajoonis, ühe Eesti naisterahva tagaaias. Grill ja lõke ja mõnusad jutuajamised hiliste õhtutundideni. Lisaks aeg-ajalt Martiniga või Arvi kursakatega väljas käimised. Aga üldiselt oleme pigem rahulikult võtnud.

Maratoni mõtted on ka veel endiselt peas. Vaatasin just järgi, et juunis jooksin kokku 77 km, juulis 120 km ja terve 2012. aastaga olen jooksnud 485 km. Kuigi number tundub suur, siis võrreldes graafikuga, mille endale aasta alguses seina peale kleepisin, on vahe kahekordne. Viimased kaks pühapäeva olen jooksnud 23 kilomeetrise otsa. Esimene kord olid viimased 3 km ülirasked, teine kord oli energiabatoon kaasas ja lõpp läks lennates. Ehk siis tekkis õrn lootus, et äkki saab selle 42 km ka nende energiabatoonide/geelide peal ikkagi üle elatud.

Töö juures lähevad asjad nii ja naa. Motivatsiooni tase on viimasel ajal suht olematuks kahanenud - tean, et peaks tegema pikemaid päevi ja nädalavahetusel ka mingeid asju ära lõpetama, aga lihtsalt ei viitsi. Juuli alguses oli mingi eriti kreisi periood, kus sain tunda 80-tunniste töönädalate võlu ja valu. Enne Eesti tulekut said paljud asjad tehtud, aga tagasi naasdes ootas jälle paras hullumaja ees. Uute tütarde asutamise oleme siis nii kaugel, et formaalselt on neid praeguseks 6, seitsmes on tegemisel ja kaheksas mõtetes. Ja siis kui need kõik tehtud, siis lubas Tom, et tuleb natuke rahulikum periood... elame-näeme.

Juuli alguses oli meil ka kogu ettevõtte Berliinis koos. Müügimeestel oli kahe-päevane workshop ja teise päeva õhtusse oli organiseeritud kontori sisehoovis grillimine ja muss. Tore oli kõiki üheskoos näha. Sisehoovist liikusime edasi erinevatesse baaridesse ja olin taas kord 'last woman standing', ehk siis pidu lõppes, kui päike juba päris kõrgel oli. Järgmisel nädalal on ka ilmselt mingit pidu oodata, kuna ameeriklased, kes siin väljaõppel olid, lähevad tagasi ussa.

Mind ennast ootab ka tööga seoses reisimine ees - kõikidesse uutesse tütardesse tarvis külla minna. Vaatab veel, et millal kuhu täpselt, aga ma usun, et see on piisavalt palju reisimist, et ei hakka endale enam mingeid erareise planeerima sügisesse. Ainult et jõulude ajaks tahaks küll midagi mõelda, et kui mitte kuskile mujale minna, siis vähemalt Eesti puhkama tulla püüaks küll.

Arvil on ka praegu päris põnevad ajad. Ta küll tegeleb siin ühe oma teemaga endiselt, aga on kõrvalt kõvasti tööintervjuudel ka käinud ja järgmisel nädalal selgub, mis saab. Kui ta otsustab ühe töö võtta, mis praegu pakkumises on, siis tähendab see umbes sarnast positsiooni nagu minul praegu. Ja veel tähendab see pikki päevi töö juures ja palju vastutust. Teisest küljest on see väga hea kiire karjääri võimalus, nii et tuleb ära proovida, kas saab hakkama. Äkki ma ka siis saan rahulikumalt pikemaid päevi tööl teha ja ei kiirusta koju muska juurde.

Olen juba kuid heietanud ka kolimise juttu. Praegusest korterist on kuidagi eriti siiber. Täiega tahaks ära. Kirjutasime isegi juba omanikule, et tahame välja kolida, aga ei ole suutnud välja mõelda, et kuhu siis... Käisime eile Arviga ratastega ida pool ringi sõitmas, Kreutzbergi üle kaemas. Et siis meie kontor planeerib sinna kolida ja mõtleseime, et kolime ennast ka äkki sinna. Aga Arvile väga ei meeldinud. Kanali äärsed majad on isegi mõnusad ja kanali ääres oleks mõnus jooksmas käia, aga üldiselt on piirkond ikka nats räpane. No ja siis meil on tekkinud ka mõte, et äkki hoopis ostaks endale korteri. Ilusa uue korteri. Aga see ei saa väga kiirelt juhtuda, sest kui Arvi alles nüüd tööle läheb, siis laenu osas võetakse jutule alles pärast katseaja möödumist ehk poole aasta pärast. Aga selleks pooleks aastaks, või nii, ei ole mõtet uut üürikat ka otsida. Nokk kinni, saba lahti. Olen ennast kiusanud juba müügikuulutuste vaatamisega ja leidsin mõned korterid, kuhu võiks homne päev sisse kolida...

Ah jah, kõigest sellest jutust üleval pool võiks justkui järeldada, et planeerime ikkagi pikemaks Berliini jääda (see ju kõigil alati põhiküsimus, et millal me tagasi tuleme). Ja praeguse seisuga oleme jah sinnani jõudnud, et võiks veel vähemalt 3-5 aastat siin olla. Et mul siin ettevõttega tekkis väike diil, mille kohaselt mul oleks üsna mõistlik järgmise kolme aasta jooksul mitte jalga lasta, ja lisaks on Arvi tööle minemas ja peaks talle ka ikka andma võimaluse Saksas töötamine ära proovida. Nii et pöidlad pihku, et Berliini ja Tallinna vahele otseühendus tuleks, sest eadsi-tagasi siiberdamine jätkub veel mõnda aega.

Eestis käigust ka natuke. Startisime neljapäeva õhtul kohe pärast tööd. Plaanis oli Poolas kuskil öö teha, aga käigu pealt otsustasime selle vahele jätta ja panime ühe jutiga Tallinnasse ära. Aega läks vist 18h. Ehk siis laekusime reede lõunaks. Laupäeval võtsime suuna ida poole, kus toimus autodega orienteerumisvõistlus Suur Suvine Retk. Meie meeskonnas olid veel Raul, Kiku ja Tulka. Avastasime Eestimaad, saime kuuenda koha ja õhtul oli tantsulka. Järgmine päev tšillisime veel vähe ümberkaudsetes kohtades ringi (külastasime näiteks Kunda sõbralaata ;), kus sõime värskeid herneid ja maitsesime tikriveini, ning siis võtsime suuna tagasi pealinna peale. Järgmised paar päeva läksid erinevate Tallinnas resideeruvate sõprade külastamise peale. Mina käisin näiteks Britti ja Rebeccat vaatamas. Kiftid tšikid mõlemad. Edasi võtsime suuna Tartule. Käisin Salon+'is uut sonksu saamas, nats šoppamas ja ülejäänud aeg kulus jälle muidugi pere ja sõprade seltsis. Nädala lõpus oli mul kursuse kokkutulek Pärnus. Minu isiklik arvamus on, et häbiväärselt vähe inimesi oli, aga igavam meil sellest kindlasti ei olnud. Eriliselt nautisin ma reede õhtust Sugaris käiku. Sai niiiiii palju tantsida. Vahepeal saabus ka Arvi Pärnusse ja sealt startisimegi pühapäeva õhtu poole tagasi Berliini, kaasas 10 kilo Veski-Mati kaerahelbeid, kast Sommersby siidrit ja Helene :)

Üks väike asi veel lõppu. Mitte, et mul koguaeg üleliia palju aega oleks, aga olen peaaegu otsustanud endale koju sünteka osta ja klaverimängu õppima hakata. Eestist ostsin juba õpiku valmis ja eile Amazonis valisin pilli ka välja - Yamaha NP31 (kui kellelgi mingeid kogemusi sellega, siis võib jagada). Kui maraton tehtud, tahan ka kindasti kuskil tantsutrennis käima hakata ja... ja saksa keelt peaks intensiivsemalt õppima ja... ja no siis veel see CIMA ka. Aga selle viimasega mul on hetke seisuga tunne, et jätan üldse pooleli. Oleneb natuke sellest ka, et kas Arvi jõuab sügisel töö kõrvalt eksamitele minna või mitte - kui ta läheb, siis lähen proovin ka, aga kui ei, siis on minu õpingutel vist kriips peal - liiga palju energiat võtab ära, nii et meeldivateks tegevusteks ei jää üldse aega.

Mingit pildimaterjali mul ilmselt eriti ei ole, seega lihtsalt: järgmise korrani!

32. Täiendus - pildid üleval

https://picasaweb.google.com/margitvaaks

32. Juba suvi!?

Täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg läheb. Jalle kaks kuud möödas ja mis ma siis teinud olen? Mitte just kõige rohkem, aga räägin siis vähemalt sellest natukesestki. Seekord liiguks teemade kaupa.

Alustan jooksmisest. Kui märtsi lõpus Eestist tagasi tulin, siis oli ca nädal aega nii kiire, et ei jõudnud miskit trenni teha. Ja siis kui uuesti õue sain oli selline tunne, nagu poleks elu sees trenni teinud. Ma ei jõudnud ära vihastada, kui ruttu mu vähenegi vorm ära kadus. Aga veel hullem oli see, et tundsin rinnus valu. Nii jooksmise ajal kui ka siis paar päeva pärast jooksmist. Kartsin, et olen endale südamelihaste põletiku saanud (no et käisin jooksmas siis kui veel nohune olin ja haige olles ei jäänud kunagi koju ravima, vaid käisin tööl ja magamata nädalavahetus Eestis jne). Otsisin siis ühe inglise keelt kõneleva perearsti ja leppisin järgmiseks päevaks aja kokku. Olin juba ette valmis selleks, et kuigi sain aja kella neljaks, siis tuleb mul ukse taga kauem oodata (seda kuulsin ma vist Kaie käest). Võtsin siis Kindle’i kaasa ja õppisin oodates ja läkski nii, nagu kartsin – arst võttis lõpuks vastu alles kell 6!? Mis kuradi klienditeenindus see selline on, ma tulen töölt varem ära selleks, et lihtsalt ooteruumis kaks tundi passida?! Eniveis. Mure oma tervise pärast oli suurem kui viha ja läksin ja rääkisin oma mure ära. Arsti esimene küsimus oli, et kas mul on istuv töö ja kui pikad mu päevad on. Rääkisin siis, et istun jaa, ja kodus istun õppides veel. Ta siis katsus natuke mu selga ja ütles, et südamega pole tõenäoliselt midagi viga, vaid et olen enda selja kõveraks istunud ja kuna seljast jooksevad närvid mööda ribisid rinda, siis just need krussis närvid mulle valu teevadki. No halloo, mõtlesin. Miks mul siis just jooksmisel kõik valutama hakkab? Ja miks ta mul südant kuulata ei taha? Aga ei tahtnud. Ütles, et söö ibukat ja liiguta ennast. Olin nii pettunud. Ja ikka täiega mures, et ma nüüd ei saagi jooksma minna.

Ibukaid ma igal juhul sööma ei hakanud, aga hommikuti joogat tegema küll. Ja võttis aega paar nädalat ja valu oligi kadunud. Olin alguses nii vihane, et arst on lammas, aga tuli välja, et ta oli õigus. No ja siis hakkasin jälle uuesti oma jooksuga algusest pihta. Tulemus praeguseks on selline, et edasiminekut pole täheldanud :P. Jooksen endiselt 7-10km korraga ja pole pikemaid otsi proovinud, sest pole sellist head tunnet peale tulnud. Ja nende 7-10km otsade puhul ka nagu ei tunne, et oleks kiirem või oleks kergem joosta. Nii et raske saab olema mu maratoni-treening...

Kooriproovid on meil nüüd suveperioodiks läbi. Ühel laupäeval oli meil veel väike esinemine Eesti kooli lahtiste uste päevadel, kõlas väga hästi. Sügisel tahan kindlasti edasi käia laulmas. Teeb hingele pai.

Tööst ka natuke. Kokkuvõtlikult võib öelda, et hullumaja. Või no kui viimase kahe kuu jooksul oleks mõnelgi nädalavahetustel õppimise asemel puhata saanud, siis võib-olla ei oleks nii hullumaja tundunud. Kuigi sain eelmises blogis mainitud noormehe Beni endale appi, siis ei ole siiamaani tunnet, et tööd nüüd vähem oleks. Boss Tom tegigi nalja, et nüüd mul on kaks meest karjatada – tema ja Ben. Ja suht nii on ka. Kontrollifriik nagu ma olen, jube raske on kontrolli käest ära anda ja veel õudsem on, kui lihtsalt enam ei mäleta mitte midagi. Unustan asju järjest rohkem ja rohkem. Suht kaootiline on kõik siiamaani olnud. Ei saaks öelda, et ma rahul olen sellega, kuidas ma oma tööga hakkama saan. Kuigi Ben just ütles üks päev, et kõik on must heal arvamusel – et ma tean kõike, mis toimub jne.

Tegelen tööl viimasel ajal ainult probleemidega, eriti just maksualastega (Brasiilia turule sisenemine on raketiteadus), nii et tööpäevad pole just kõige meeldivamad ka... Aga kolleegid on endiselt superlahedad ja Ben on ka okeika, nii et nüüd, kus eksamid möödas, äkki tuleb veits rohkem elu sisse jälle tagasi ja motivatsioon tõuseb pügala. Kontor on praegu nii tihedalt inimesi täis pakitud, et uusi inimesi küll enam kuskile ei mahu. Kuumade ilmadega on pärastlõunaks kontoris õhk nii otsas, et minestamise tunne tuleb peale. Algselt oli plaan 1. juulist kolida, aga mulle teadaolevalt ei ole ühtegi uut kohta kindlalt veel leitud.

Eksamitest ka – nagu mainitud, siis käisime neid Amsterdamis tegemas. Räägingi nüüd siis päev-päeva-kaupa. Esmaspäeval, 21. Mail (Arvi sünnal) sõitsime sinna rongiga, mis võttis aega 6h. Kuna kordasime kogu tee materjale, siis läks aeg maru ruttu. Olime kella 5ks rongijaamas kohal ja koperdasime sealt kontorisse, kus Bas vastas oli. Ta näitas ära, et mida kust leiab ja läks ära koju. Me käisime Arviga poes, kokkasime endale õhtusöögi (neil on seal täisköök pliidi ja nõudega) ja sõime kontoris akna peal (ma vist olen juba maininud mis supervaade kanali peale Amsterdami kontorist on, plus terve see nädal oli väga hea ilm).

Teisipäeva hommikul ootas mind kaks eksamit (kell 9 ja kell 14) ja Arvit üks eksam (kell 14). Esimene eksam oli suht normaalne, aga seevastu teine mitte. Päris hinge ajas täis, et oled 2 kuud endale 500-leheküljelist raamatut pähe ajanud ja lõpuks ei küsita raamatust praktiliselt midagi, vaid kõik küsimused on pigem sellised silmaringi küsimused, mis eeldavad uute ideede leiutamist ja ainult väga kaudselt raamatuteadmiste rakendamist. Ja kui sul on karm ajapiirang, siis mida sa selle ajaga nii väga leiutada jõuad?! Ma olin pärast eksamit lihtsalt kurb, et ei olnud just kõige lihtsam, aga Arvi oli suht viha täis. Ta luges ka kuskilt CIMA foorumist, et kui teiste eksamite kohta oli ainult mõni kommentaar, siis see E2 eksam tekitas lehekülgede viisi kurje kommentaare, et mis kuradi küsimused need olid. Käisime ettevalmistuse mõttes ka eelmiste aastate eksamid läbi ja tõesti, nii haigeid küsimusi pole veel kunagi olnud. Päris huvitav oleks teada saada, mis see läbisaamisprotsent seekord on. See raha ei ole üldse väike, mida inimesed (ja ettevõtted) panevad nende eksamite alla (eksamitasud, raamatud, klassiruumikoolitus, inimestele puhkused ja reisirahad jne), nii et vägisi tekkis tunne, et CIMA tahab meelega rahvast läbi kukutada, et lihtsalt rohkem pappi taskusse panna. Õhtuks oli mul kõik möödas, aga Arvit ootas ees veel üks eksam kolmapäeval. Tegime jälle kontoris süüa ja läksime jalutama. Punaste laternate tänavale :P. Suht šhokeeriv oli seal neid poolalasti beibesid akende peal näha – nagu loomaaias oleks olnud. Tänk gaad, et mul ajud on. Õhtu poole hiljem kordas Arvi eksamiks ja suurt miskit muud ei teinudki.

Kolmapäeval siis tegin ma kontoris tööd päev otsa ja Arvi kirjutas teist eksamit. See pidavat suht okeika olema. Ma käisin lõunal Basi ja Yoriga ja õhtul läksime Arviga ühte parki piknikku pidama. Võtsime poest ühe valge veini ja siidrit (normaalne riik – poes on siidrit) ja nats näksimist. Pargis oli tohutult rahvast (nagu mainitud, siis esimesed väga ilusad ja soojad ilmad), leidsime endale ühe tühja lapi ja lasime heal maitsta. Kuna tegemist oli Amsterdamiga, siis mõtlesime, et tahaks ikka mingi suitsu ka ära proovida. Ostsime midagi ja kuna see tegi mu kurgule nii haiget, siis lõpuks tõmbasin ma ainult paar mahvi ja Arvi tegi ülejäänud ära – see tähendas, et temal käis pea täiega ringi ja lebas kontoris diivani peal tund aega, kui ma samal ajal FB-s istusin. Ja siis oli kell nii palju, et ma ei tahtnud enam kuskile välja minna ja läksime ära magama – nii palju siis meie Amsterdami kogemusest.

Neljapäeva hommikul läks meil lennuk Barcelonasse – eelmisel korral kirjutasin, et oli mõte kuskile edasi minna pärast eksameid ja tegimegi selle ära. Kuigi väikeste komplikatsioonidega... Et siis. Lennuga läks kõik okeikalt. Barcasse jõudes saime oma hosteli toa kätte, kuigi see oli väikese tänava ääres, siis öösiti oli see ikka päris lärmakas. Seda imestamapanevam on, et kui mind kodus häirib iga väiksemgi pinin öösel, siis seal magasin sõna otseses mõttes keset pidu ilma suuremate probleemideta. Võtmed käes, läksime söögikohta otsima. Esimesena proovisime ühte Tapase kohta, mida Bas oli soovitanud, aga kuna see oli nii täis, siis mõtlesime, et tuleme mõnel teisel päeval ja otsime hetkel midagi muud. Selle otsimisega läks päääris kaua aega. Ja kuigi olime Hispaanias, tegime oma esimese lõunasöögi hoopiski Itaalia kohas. Jalutasime sealt edasi Sagrada Familia kiriku juurde. See siis kohaliku kõige kuulsama arhitekti Gaudi töö. Ja oli päris vapustav. See on küll pooleli ja eeldatav valmimise aeg on 2026, aga ikkagi on ülilahe ja täiesti teistsugune. Edasi jalutasime ühe kõrge klaasist kontorihoone juurde, mis nägi välja nagu vibraator ja sealt edasi randa. Mu töökaaslane Diana, kes on Barcast pärit ütles, et rannad ei ole just eriti head, et kui ikka normaalsesse randa minna tahate, peaksite linnast välja minema. Aga no mismõttes?! Pikk-pikk liivarand, puhas, vesi, millest näeb läbi, palmid ääres, tualetid, söögikohad, dužžid – me ei saanud aru, et mis seal veel paremini oleks saanud olla. Kuula veel kohalikke... Lebotasime tiba rannas ja hakkasime tagasi jalutama. Arvil oli kehva olla, nii et otsustasime mitte välja minna, vaid ostsime poest süüa ja kokkasime hostelis. Ütlesin enne reisi kellelegi, et raudselt jääme pärast eksameid ja pingelangust haigeks ja nii läkski. Arvil oli jälle (3ndat korda sel aastal) kõhugripi moodi asi, mis tõi endaga kaasa kõrge palaviku. Käisin talle õhtul veel paracitamoli toomas ja oligi meie esimene puhkusepäev möödas.

Reedel oli Arvi endiselt suht audis. Süüa ei tahtnud ja pea valutas. Kuna me otsustasime kraadiklaasi mitte osta, siis ei teagi, kui kõrgel palavik käis, aga kui ma teda katsusin, siis oli konkreetselt selline tunne, et kõrvetan käe ära. Veetsime päeva rannas vedeledes, sest muuks ei olnud Arvi võimeline ja no mis selle puhkuse ajal ikka muud teha kui puhata. Mõtlesime, et jätame siis õhtuse väljamineku laupäeva peale, et Arvi ikka terveks saaks.

Laupäeval oli Arvi suht rivis tagasi. Otsustasime ette võtte hop-on-hop-off bussituuri. Ei hakka iga asja kohta eraldi rääkima, aga kokkuvõttes nägime väga palju asju ära. Ja üldmulje Barcast on väga palju parem, kui oleks eeldada osanud. Kõik on väga puhas, korras, ja mis peamine – valmis. Berliin on nagu üks suur ehitustander, aga seal on enamus asju ikkagi lõpetatud. Ja vaadata on palju. Nii et kui kellelgi veel Barcas käimata, siis soovitan. Jõudsime koju 10 paiku õhtul ja välja me ei jõudnud, sest oli minu aeg haigeks jääda. Ja nüüd olin ma nii kuum, et oleks saanud mune praadida.

Pühapäeval puhkasin hostelis lõunani ja läksime randa. Mingi hetk hakkas mul väga paha ja läksime tagasi hostelisse. Tahtsime õhtul ühte purskkaevu-show’d vaatama minna, nii et keerasin magama lootuses, et äkki on õhtul parem olla, aga ärkasin ikkagi suure palavikuga, nii et ei jõudnud me kuskile.

Esmaspäeval tundsin ennast jälle normaalsemalt. Palavik oli kadunud, kõht ka enamvähem normis. Võtsime veel rannas viimast, käisime siis selles Basi poolt soovitatud kohas söömas – et üks kord siis reisi jooksul ka Hispaania kööki proovida (mis kahjuks oli paras pettumus) ja oligi aeg lennujaama minna. Lennuk maandus Schönefeldis, kell 11 õhtul, mis tähendas, et koju jõudsime alles kell pool üks (suht masendav ikka, et see lennujaam nii kaugel on). Ja oligi meie reis läbi. Puhatud sai, aga Barcelona elu jäi siiski suht kogemata. Tuleb kunagi uuesti minna.

Eelmises blogis mainitud Schönefeldi laiendus – uus lennujaam Berliin-Brandenburg on aga tõsine läbikukkumine. Võib-olla olete isegi juba meediast kuulnud, aga avamine juunist lükati edasi järgmise aasta märtsi vist, sest mingitele tuletõrjesüsteemidele ei antud heakskiitu. Lugesime, et seda valmimist on juba korduvalt ka varem edasi lükatud. Uskumatu, mis käpardid seda tegema on pandud... See aga tähendab, et lootus otseliini järgi Berliini ja Tallinna vahel on hetkeks jälle surnud.

Aga Eesti tuleme suvel sellegipoolest. Ilmselt autoga, et oleks ka Eestis millega ringi sõita. Orienteeruvad kuupäevad on 13-23 juuli, aga kui puhkuse paika saan pandud töö juures, siis oskan kindlamalt öelda. Tahaks muidugi tulla nii pikaks kui võimalik, aga teisest küljest ma väga ei julge veel Beni päris üksi jätta tööle... Eniveis. Pildimaterjali on mul ka, aga ma pean vaatama, et kuidas mul selle ruumiga seal picasas on kõigepealt – vist on otsas, nii et äkki pean üldse uue konto avama kõigepealt. Annan teada ja luban, et kirjutan nüüdsest sagedamini, sest nüüd on esiteks aega, et midagi teha, ja teiseks aega sellest kirjutada.

Lehva!

31. Kevad

Hei-hei!

Lubadused-lubadused. Jälle on kaks kuud eelmisest postitusest möödas. Aga Riia lennujaamas Berliini lendu oodates on täpselt hea hetk meenutusteks, nii et siit nad tulevad.

Jaanuaris oli selline laisklev meeleolu ja veebruaris see jätkus. Kord nädalas käisin siis koori proovis – eelmises postituses räägitud 10-12-st naisterahvast jäi alles ainult ca 5 ning ka koorijuht ning proovi aeg jõudsid muutuda, aga laulmisrõõmu see vähendanud ei ole. Juba pärast esimest kolme proovi ootas meid ees esinemine vabariigi aastapäeva üritusel Soome seltsi ruumides Berliinis. Tegimegi seal siis ühe laulu pluss hümni ja tuli minu meelest päris hästi välja. Pärast laule ja kõnesid ootas ees einelaud, kuhu me panustasime Kalevi kommidega. Järgmist esinemis-sihti silme ees pole, nii et teeme praegu lihtsalt laule, mille noot meil olemas on ja mida tundub, et tahaks laulda.

Kuna veebruar ja pool märtsist oli pigem jahekas, käisime jooksmas jõusaalis lindi peal. Nii umbes veebruari keskpaigast vist hakkasingi seda jooksugraafikut, mis kodus seina peal on, natuke tõsisemalt võtma. Alguses oli isegi 5 km jooksmine päris suur pingutus, nüüd tuleb 10 km ära ilma surmata silme ees. Ma usun, et olen praeguseks kokku jooksnud suurusjärgus 100 km. Tempo on mul endiselt väga aeglane, ca 8 minutit kilomeetri kohta. Arvutasin, et kui tahan maratoni 5 tunniga läbi joosta peaks tempo olema 7 minutit kilomeetri kohta ja proovisin ükskord jõusaalis selle tempoga joosta ka – no täitsa pekkis kui kiire see ikka oli. Esialgu jääb eesmärgiks siiski maraton lihtsalt läbi joosta – kui juhtub, et vorm mingi ime läbi väga heaks saab, siis üritan oma bossu aja üle joosta (ta jooksis selle kunagi läbi 5h ja 6 minutiga). Vaikselt lootsin, et jooksmisega kaasneb ka kaalu langus, aga praegu pole küll veel muhvigi muutunud. Armastan endiselt täiskõhutunnet ja head toitu :).

Märtsi alguses alustasime uuesti CIMA õpingutega. Mõlemad teeme jälle kaks eksamit, millest üks on meil ühine. Eksamid toimuvad 22-23 mai ja seekord läheme neid tegema Amsterdami, kus saame siis jälle meie kontoris lahtikäival diivanil ööbida. Pole veel täpselt välja mõeldnud, et kui pikaks ajaks sinna minna ja kuidas. Nimelt oli meil mõte, et äkki sõidaks pärast eksameid veel hoopis kuskile lõuna poole edasi (Hispaania, Portugal) ja tuleks siis sealt otse Berliini tagasi. Aga kui lennukipileteid otsima hakkasime, siis ei leidnud midagi mõistlikku, nii et praegu ei teagi, mis saab. Berliini lennuühendus on Kesk-Euroopas oleva 4 miljoni elanikuga pealinna kohta ikka päris nõrk. Ja isegi Estonian Air ei hakka see suvi Berliini lendama, vaid hoopis Hannoveri. Nii et Eesti saamiseks on ainus variant kuskil ümber istuda. Praegust Schönefeldi lennujaama laiendatakse ja see peaks suvel valmis saama, äkki siis on lootust, et tuleb rohkem sihtkohti juurde. Samas on see lennujaam nii kaugel meie praegusest elukohast, et ühistranspordiga sinna jõudmine võtab rohkem kui tund aega.

Märtsi alguses oli ka jälle turismimess ITB Berliinis, kust meie sõbrants Helene osa võttis. Nädalavahetusel tegime siis tema ja teiste sõpradega pidu ka. Kõik muud rahvused jäid peol selgesse vähemusse, sest eestlasi oli nii palju – lisaks meile kahele ja Helenele (ja ta kahele sõbrannale messilt) on Kaie jälle Berliinis tagasi, meil üks uus sõps Martin oli külas ja Ullat saab ka pooleldi eestlaseks pidada. Käisime esimest korda Havana klubis, kus siis kaks saali on ladina rütmides muusikaga ning kolmas musta muusika jaoks (RnB ja Hiphop). Täitsa hea klubi oli, sinna võiks veelgi kunagi minna. Martiniga oleme paar korda veel väljas käinud. Kuigi ta koguaeg räägib, et ta on hommikuni pidutsemiseks liiga vana (missest, et ta on noorem kui mina ja Arvi), siis mu meelest see küll kuskilt välja ei paista, sest kutt ei püsiks pudelis ka paigas. A no seda lõbusam meile, et on, kellega koos väljas käia.

Paar nädalat tagasi saabus Berliini kevad. Pidev pilves ilm asendus päikesepaistega ning päevased soojakraadid jäid enamasti 10-15 vahele. See tähendas, et sai mõnusalt õues jooksma hakata, töökaaslastega lõunat välikohvikutes söömas käia ja nädalavahetusel jälle jõe ääres pikutada. Viimased kaks laupäeva olengi päeval jõe ääres lebotanud. Esimene kord lihtsalt koos Kaiega, sest Arvi oli Eestis mustpeade liikmeks vastuvõtmisel, ja teine kord siis Arvi, Kaie ja Martiniga. Väiksed süümekad olid mõlemal korral, et peaks ikkagi hoopis õppimisega tegelema, aga pärast pikka pimedat talve ei saa ju lihtsalt toas tiksuda kui õues päike paistab. Jõe äärde sõitmiseks istusin esimest korda sel aastal ratta sadulasse – jumalik tunne on oma kruiiseriga tänava peal vändata, soe tuul juustes lehvimas. Sel hetkel oli tunne, et olen Berliinis jälle õnnelik. Ja siis pühapäeval, kui päike veel piisavalt kõrgel, jõe ääres joosta, ümberringi inimesed jalutamas, mängimas, sporti tegemas... idüll.

Töö juures oli vahepeal natuke vaiksem aeg, aga see on praeguseks läbi saanud. Esiteks siis annab tegevust uute tütarfirmade asutamine suure lombi taha, teiseks majandusaasta vahetus, mis tähendab uue aasta planeerimist ning kolmandaks endale assistendi otsimine. Oleme paari viimase nädalaga päris palju intervjuusid läbi viinud ja praeguseks on siis üks noormees välja valitud. Kuna lepingut veel allkirjastatud pole, siis ei saa veel 100% kindel olla, aga kui kõik klapib, siis saan endale assistendiks pool saksa, pool aafrika poisi, kes üles kasvanud Portugalis, hariduse saanud Inglismaal ning räägib seega nii saksa, portugali kui inglise keelt. No ja lisaks on tal piisavalt haridust ning kogemust, et talle oma tegemisi järjest üle anda. Tundus hästi sõbralik ja avatud, nii et peaks meie juba väga toredasse kollektiivi hästi passima. Järgmine kord siis saangi kirjutada, et kuidas mul temaga läheb. Pole nii ammu kedagi juhendama pidnud, ei teagi, kuidas need päeval meil koos välja paistma hakkavad. Pole ka seda veel täpselt välja mõeldnud, et mis töökohustused talle üle annan, aga eks tuleb samm-sammult pihta hakata.

Arvi tegemistest ka lühidalt – magistritöö sai kaitstud ja diplom on käes, nüüd siis on käsil töö otsimine. Paaris kohas on ka intervjuul käidud, aga siiamaani tundub, et pole veel seda õiget asja leidnud. Probleem on selles, et antud valdkonna töökogemuse puudumise tõttu eriti kuskile senioorsemale positisioonile kandideerida ei ole võimalik, samas jälle juunior positsioonid ei ole eriti põnevad ja ka nii hästi tasustatud. Konsultatsioonifirma variant on ka teoreetiliselt veel valikutes, aga see tähendaks tõenäoliselt nädala sees hotellides elamist, mis ei tundu meile kummalegi eriti ahvatlev. Aga uusi tööpakkumisi lisatakse õnneks päris tihti juurde, nii et kunagi kindlasti leiab midagi sobivat ka. Lisaks on tal tekkinud üks väike äriidee, mille kallal ta vaikselt töötab, nii et tegevust jätkub ilma tööl käimatagi :).

Ja lõpetuseks Eestis käigust ka. Jõudsin kolmapäeva õhtul ning Annely korjas mu lennujaamast peale. Ööbisingi Tallinnas olles tema juures. Neljapäeval ja reedel käisin šoppamas – sõbrannad küll naersid, et tulen Berliinist Eesti šoppama, aga no millal mul seal Berliinis aega poodi minna on... lisaks mul oli peo jaoks pluusi vaja ja kõik muud ostetud asjad tundusid täpselt sama vajalikud :P. Neljapäeva õhtul oli mul Mari-Liisiga date. Alguseks nagu oleks meid justkui rohkem olema pidanud, aga tuli välja, et kõigil oli nii palju tööd teha, et veetsimegi terve õhtu kahekesi. Seda parem oligi juttu ajada :). Reede õhtul oli siis PwC pidu mustpeade majas. Avastasin enne äraminekut, et ma olin terve õhtu jooksul söönud täpselt ühe ampsu kooki, aga see-eest rummi-koolat sai manustatud päris korralikult. Peo kokkuvõte on, et tore oli korraga nii palju toredaid inimesi näha, tegi südame soojaks ja lõputantsu ajal ka silma vähe märjaks. Annely juurde tagasi jõudsin vist kuskil poole seitsme ajal hommikul, siis poolteist tundi und, pannkoogid mustikamoosiga ja kella kümnese bussiga Tartu poole teele. Esimene peatus oli Rauli ja Kiku juures, kus sain endale uue läpaka. Mu vana valge beibekas enam ikka üldse ei taha joosta ja aku ka ei pea. Kiku tegi meile veel süüa ja siis viis koju Savisse, kus joonistasin emale veel paar kriipsu näkku, panin ennast valmis ja ees ootas juubeliüritus Oeconomicumi kohvikus. Külalisi oli kokku 25 ja tegevust nii palju, et tantsimiseni me ei jõudnudki. Tore oli sugulasi-tuttavaid näha ja siidrit juua ;). Pärast sünnipäeva sain veel Helena ja Britiga linnas kokku. Kõige suurem uudis oli muidugi Briti (jälle) suur kõht. Uut ilmakodanikku on oodata augustis. Pühapäeval ootaski ees reis tagasi Berliini ja siin ma nüüd olen. Jõudsin just koju ja ongi päev jälle läbi. Pildimajandusega ilmselt praegu tegeleda ei viitsi ja järgmise postituse valmimist ei julge enam lubada :P. Tuleb siis, kui õige aeg.

Seniks kallid!

30. Aasta uus

Hei-hei!

Kuigi mul tavaliselt on iga uue aasta alguses plaan olla veel tublim kui varem, siis see aasta tundub küll hetke seisuga vastupidiselt minevat :P. Niisiis ongi juhtunud, et viimasest postitusest on möödas rohkem kui 2 kuud. Ja selles pole süüdi muu kui puhas laiskus. Tekkis juba mõte, et äkki lõpetaks üldse selle kirjutamise ära, aga tegelikult on endalgi mõnikord tore sirvida, et millega ma siin tegelenud olen. Ja kuna ka Berliini on lõpuks talv saabunud, on pühapäev ja akna taga sajab valget laia lund, siis voodis teki all istuda ja blogi kirjutada tundub isegi kuidagi mõnus :). Et siis tagasi detsembri algusesse, kus pooleli jäin.

Kirjutasin, et jäin juba Varssavis köhasse ja mingi hetk tuli nohu ka peale ja sain sellest kõigest lahti alles Eestis olles. Ehk siis põhimõtteliselt põdesin kuu aega. Aga ravimiseks nagu väga aega polnud, sest töölt puududa polnud just eriti võimalik. Ja ma kõige agaram ravija pole ka. Niisiis kogu detsembrit varjutas väike uimasus ning jooksma ma ka otseloomikult seetõttu ei jõudnud.

Sellegipoolest jäi detsembrisse nii mõnigi üritus. 9ndal tulid kõik meie account managerid Berliini kokku ja tegid ühepäevase workshopi, ma esinesin ka lühikese esitlusega, et kes ma olen ja mis ma teen. Pärast workshopi tuli rahvas tagasi kontorisse et mõned õlled ja snäkid võtta. See Poola pangakonto teema – just täpselt sel õhtul saime lõpuks ühe teise lahenduse kätte (see autoriseerimiskaart ei hakanudki tööle) ja kui teised juba takso peale läksid, et hakata restosse sõitma, siis tegime meie Tomiga lõpuks ülekanded ära ja läksime vähe hiljem järgi. Tegemist oli Korea restoga, söök oli enamvähem, aga juua polnud seal küll midagi – ainult mingid Korea joogid (riisivein ja muud imelikud asjad), nii et ma vist olingi lihtsalt tee peal. Pärast restot läksime ühte väiksesse ööklubisse, kuhu Sarah oli saanud meile tasuta sissepääsud + hästi palju tasuta jookide kuponge ka. Kuigi nagu päris igav seal just polnud, siis asja tegid hullemaks tohutu õhus olev suits ja mõttetu uimane elektromuusika. Lisaks üks uus töötaja Pariisi kontorist jõi nii palju, et päris piinlik oli kohe. Lahkusime äkki miski kolme paiku koos Varssavi kontori kuttidega, kõige parem meel oligi mul vist selle üle, et neid jälle nägin.

Sel samal nädalavahetusel olid meil jälle Arvi vend Lauri koos sõbra Priiduga külas. Muidu kondas Arvi nendega mööda linna ringi, aga laupäeval oli meil ühine üritus – Eestlaste jõulupeo külastamine. Palusime Laurilt juba enne, et ta võtaks Eestist komme kaasa selle tarvis ja ta tuligi nagu korralik jõuluvana 20 paki Kalevi kommidega. Osad neist jätsime kodus maiustamiseks ja ülejäänud võitsime peole kaasa. Pidu oli tore, hästi palju väikeseid lapsi oli seekord, Ulla mängis jõuluvana abilist ja laulis ja kõik teised said ka laulda ja lapsed tegid koos Rongisõidu lugu. Verivorst maitses paremini kui eelmisel aastal, hapukapsas oli ka väga hea ja mul väga palju ruumi üle muuks ei jäänudki.

Viimane nädal enne Eesti tulekut pingutasin tööl kõvasti, et miski põlema ei jääks. Arvi andis koolis viimased loengud ja olimegi valmis Eesti sõiduks. Algne plaan oli sõitu alustada laupäeva varahommikul. Ja siis ühe jutiga Tartusse välja. Aga reede hommikul küsis Arvi mu käest, et kaua ma tööl olema pean, et äkki sõidaks õhtul juba minema, ööbiks Poolas kuskil ja sõidaks sealt siis hommikul edasi. Mu esimene reaktsioon oli, et ei-ei, mul ju kõik asjad veel pakkimata ja....ja et ma ikka ei taha niimoodi kiirustada ja... aga siis, teel tööle, hakkasin mõtlema, et äkki tõesti. Et sõidaks mingi 3-400km juba õhtul ära ja siis jõuks järgmisel päeval südaööks Eesti. Tööle jõudes võtsin Google Mapsi lahti ja hakkasin vaatama, et mis linnad vahepeale jäävad. Pakkusin Arvile välja, et võiks siis äkki Poznani sõita, aga Arvi oli ambitsioonikam ja pakkus välja Lodzi. Arvi jäi peale, nii et kui koju olin jõudnud, pakkisin veel kiirelt oma asjad kokku ja ca 7-8 paiku startisime Berliinist. Lodzi hostelisse jõudsime südaöö paiku ja sealt startisime kell 7 hommikul. Vahetasime juhikohta iga 4-5 tunni tagant ja väga nagu ei tulnudki väsimust peale. Ja auto pidas ka peaaegu vastu. Ainult kliimaseadme toru oli ei-tea-mis-põhjusel ära jäätunud, mis tähendas, et viimased paarsada kiltsa sõitsime ilma kliimata – kui aken liiga uduseks läks, siis kasutasime vana head aken-lahti-meetoodit.

Õhtul 11 paiku Ülenurme jõudes ootasid meid ees Arvi ema ja väike Laura-Liisa. Viimane oli keeldunud magama minemast enne kui me pole jõudnud. Soojendasime ennast teega üles, tassisime asjad tuppa ja... ja natuke jutustasime ja läksime siis ära magama. Ma vist sellest Eestis-olekust väga põhjalikult ei räägiks, sest muidu ma jäängi kirjutama (seal sai ikka päris palju tehtud). Et siis nii lühidalt kui võimalik: Esmaspäeva hommikul käisime autoga ülevaatuses ja üllatuseks saime kohe probleemideta läbi ning ülevaatuse järgmiseks 15 kuuks?! Kartsime, et antakse ainult kuni märtsini (ehk siis kolm kuud), aga läks õnneks. Lasime autol päris palju asju ära ka vahetada töökojas, aga õnneks väga kalliks see kogu üritus maksma ei läinud. Õhtul käisime Arviga „Laula mu laulu“ kontserdil, mis mulle väga meeldis (ei lauldud jõululaule, vaid Maarja, Koikson, Lepland ja Raud laulsid teineteise laule).

Teisipäeval võtsime osa Friis Kinnisvara jõulupeost, peamiselt eesmärgiga Merle ja Meelisega natuke aega koos veeta. Lõpetasime koos kahe töötajaga Pooles Kuues, kus olimegi nii kaua, kuni koht kinni pandi. Ja see koht on ikka endiselt väga kriipi. Eriti, kui seal kaine peaga viibida. Kolmapäeva veetsin ma kodus oma ema juures, skännisin vanu fotosid sisse ja värvisin ema juukseid ja tema värvis minu omi :). Arvi oli Tln-s kursaõe sünnipäeval. Neljapäeval käisime kogu Kassi-perega plus mu ema Mary Poppinsi muusikali vaatamas, Hanna-Liinaga peaosas, jälle hästi tore elamus. Ikka väga hea etendus oli. Soovitan kõigile. Ilmselt oli see siis reede, kui käisime Helena ja Katiga külas Britil ja väikesel Rebeccal. Õhtul hiljem tähistasime Ülenurmes Kristi sünnipäeva. Kinkisime talle lauamängu „7 Wonders“, mis alguses tundus ilgelt keeruliste reeglitega, aga kui Annelyga reeglitest läbi närisime ja mängima hakkasime, siis nagu oli täitsa põnev.

Laupäeva hommikul sain Mari-Liisiga kokku, käisime pannkooke söömas ja jutustasime maast ja ilmast. Pärastlõunast olime emaga natuke aega Marise ja Mailise juures ja vaatasin Mailise kaks väikest kutti üle. Hiljem liitusime Ülenurmes Kassi-pere õhtusöömaga ja kingituste jagamisega. Ilmselt oli see 25nda hommik, kui Kristi meile kõigile joogatunni tegi. Suur tuba lükati mööblist nii koomale kui võimalik ja laotati joogamatte täis – osavõtjaid oli kokku tervelt 6. Ma arvasin, et Lauri raudselt ei suuda vait olla ja kõike kaasa teha, aga väga tubli oli. Ja Arvi ema ja Raivo olid ka väga tublid, kuigi nemad muidugi päris kõiki harjutusi kaasa teha ei saanud.

26ndal käisin oma vanavanemad läbi. Alustasime Oravalt mu isapoolse vanaema juurest, siis läksime edasi Räpinasse emapoolse suguvõsa juurde. Ivo viskas mu pärast Arvi õe Kairi juurde ja mängisime Kinektiga, sattusin tantsumängust sõltuvusse ja takistusraja mängu tõttu valutasid kõik lihased nädal aega. Teisipäeval käisid naabripoiss Marko ja ta tüdruk Laura-Liis meie pool nii ennast ka väikest titat Rebekat näitamas ja mängisime lauamänge.

Pärast jõule tegime tiiru Tallinnasse. Seal oli nagu liinitöö – kolmapäeval kohe jõudes läksime lõunale Arvi kursavenna Sandriga, siis edasi PwC-ka Kristi ja tema tibude juurde, siis PwC-ka Jüri ja tema tibude juurde :). Seal tulles panin Arvi Chicago juures maha ja viisin ise auto Annely juurde ära ja ühinesin ka. Chicagos olid juba Arvi töökaaslased E&Y’st ja ühinesid ka minu kaks kursakat – Helene ja Ingrid. Järgmisel päeval oli meil järjest kolm lõunasööki erinevate inimestega – kell 12, kell 1 ja kell 2. Edasi käisime Kalamajas Helene korterit vaatamas ja siis Inxi oma. Sealt tulles käisime kiirelt Rimist läbi, ostsime kaasa sööki jooki, vahetasime Annely juures riided ja võtsime takso Raili juurde, kes lubas meil lahkelt enda juures pidu teha. Rahvast kogunes päris palju ja kui pererahval väss peale tuli, siis suundusime osa seltskonnaga edasi linna peale, olime Depesh Mode’i baaris ja lõpetasime Taco’s. Reede hommikul, enne Tartusse sõitu, tegin Karitaga kiire tiiru PwC laiendatud kontoris, mis oli küll suht tühi, aga Agoga õnnestus sellegipoolest kokku sattuda. Tallinnast tulles läksin Helena juurde soengut saama, et minna Vanemuise ballile. Seal oleks rohkem tantsida tahtnud, aga põhimõtteliselt oli mõnus ikkagi.

Vana aasta viimasel päeval käisin kodust mõningaid asju otsimas Berliini võtmiseks. Arvi küpsetas samal ajal Ülenurmes vahvleid õhtuks. Õhtut alustasime Merle ja Meelise juures, sest Friisi peol nagu ei jõudnud nii palju suhelda. Sealt läksime edasi Kairi ja Priidu juures, seal olid veel paar Kaissu töökaaslast naiste ja lastega. Käisime ilutulestikku vaatamas, mängisime (õigemini vist suht ainult mina mängisin) Kinekti ja võtsime suht rahulikult, sest järgmise päeva hommikul oli start Berliini poole tagasi. Üsna tegusat kaks nädalat või mis :) ?

Mina alustasin tagasi sõiduga (seepärast olin ka aastavahetuse õhtu praktiliselt kaine olnud), aga kuidagi olid silmad nii väsinud, et Arvi võttis juba Valgast rooli üle. Vahetasime päeva peale veel mõned korrad rooli, nii et kell 12 öösel andsin viimased 300km üle Arvile ja keerasin ise kõrvalistmele magama. Ärkasin üles juba Berliinis A100 peal olles ja nägin, et Arvil on ikka päris raske sõita, et uni tuleb peale. Ta ütles, et terve see viimane ots oli ikka päris raske ja arvestades, mis unekas mul peal oli, siis teadsin täpselt, mida ta tundis. 20-tunnise sõidu järel olime tagas Berliinis kohaliku aja järgi kell 3 öösel. Tassisime veel asjad üles viiendale ära ja läksime magama. Järgmisel päeval oli mul täispikk tööpäev, sest oli ju kuu algus ja aeg arved klientidele välja saata. Läksin tööle siiski allest lõunast ja olin siis hiliste õhtutundideni. Meilboksis oli nii palju kirju, et väike ahastus tuli peale. Õnneks paari nädala möödudes suutsin kõikide mured enam-vähem ära lahendada. Muidugi tuli uusi järjest peale ka... Päris väsitav oli.

Kuna saime Amsterdami ja Pariisi kontorid enam-vähem vonksu, siis oli aeg neid külastada, pluss kohalikke outsource’itud raamatupidamisfirmasid ka siis. Alustasin Amsterdami kontorist – hommikul lendasin sinna, rääkisin kontoris Basi ja Yoriga, et kuidas neil läheb jne, planeerisin Basiga natuke tulevasi kuid finantspoole pealt, siis käisime koos lõunal ja sealt otse edasi raamatupidamisfirmasse. Jättis väga korraliku mulje ja oli väga kasulik jutuajamine. Tagasi kontoris tõmbasin veel kohtumist kokku ja tegelesin muude tööasjadega. Natuke kontorist ka – see asub kesklinnas vahetult ühe kanali ääres vanas tüüp-Amsterdami majas. Üle kanali teisel pool on täpselt samasugused majad vastas. Kontori põhiruumi aknad ongi kanali peale ja vaade on seega superilus. Lisaks on siis veelläbikäidab köök, kust edasi läheb konverentsiruumi, kus on ka muidugi lahtikäiv diivan sees, nii et kui tahtmine ööseks jääda, saab seda kasutada. Sealt toast edasi saab vannituppa. Aga mina jäin ainult üheks päevaks, nii et õhtul ootas ees tagasilend Berliini.

Järgmisel nädalal käisin Pariisis – jälle sama lugu, et hommikul sinna ja õhtul tagasi. Metroojaamast kontorisse otsustasin jalgsi minna, sest ilm oli ilus päikeseline. Mul polnud oma esimesest Pariisi külastusest just väga rabavad mälestused (see oli koolireis 9ndas klassis vist ja kuna koguaeg sadas, siis oli kõik ühtlaselt hall ja emotsioonitu), aga seekord, võimalik, et ka sirava päikese tõttu, mida polnd ammu näinud, tundus kõik nii ilus. Tee kontorisse läks läbi ostutänavate, kus kõik kallid firmamärgid reas ja kingapaarid algasis tuhandest eurost. Mõtlesin, et kes küll sellised asju osta jõuavad, aga seal oli neid peeneid kasukas daame küll ja mulle üllatuseks ka hästi palju asiaate. Pariisis oli soodusmüügi aeg ja seetõttu oli rahvast tänavatel tohutu palju. Kontorisse jõudes tegime Ludovic’ga kõigepealt lõunapausi. Läksime kuskile eriti täistopitud kohta, aga sain tast aru, et kuna siin piirkonnas on kõik need fäänsid poed, siis normaalse hinnaga söögikohtade jaoks nagu väga ruumi ei jätkugi. Pärast lõunat pani Ludo mind metroo peale ja sain kokku Christopheriga, kellega siis läksime raamatupidajaga kokku saama. Kuna see naisterahvas küll sai inglise keelest aru, aga vastu rääkida eelistas ainult Prantsuse keeles, siis oli Christo meie vahel tõlgiks. Seega venis kohtumine päris pikaks. Tagasi kontoris olles rääkisime veel Christoga pakilisemad asjad läbi ja oligi aeg ennast tagasiteele sättitda. Kontorist endast nii palju, et nad põhimõtteliselt üürivad hetkel lihtsalt ühte 15 m2-st tuba hinge hinna eest (2.300 eur kuu).. Pariis... Aga märtsist keskpaigast kolivad oma kontorisse. Kuigi mul algselt oli plaan, et äkki jõuan ise ka tagasiteel mõnest poest läbi hüpata, siis läks nii kiireks, et ei jõudnud isegi mitte midagi õhtusöögiks osta. Lennujaamas tekkis segadus, et kuhu minema peab, sest Ryanair’i check-in oli kuskil ühel korrusel ja värav hoopis kuskil kaugel teises kohas. Nägin veel ühte ekslevad tütarlast ja sain teada, et ta ka teel Berliini ning ühinesime ja leidsime õige koha üles. Oleks saanud veel poest mingit küpsist või kommi osta, aga mul ei olnud nende järgi üldse isu, sest oleks ainult sooja toitu tahtnud. Niisiis jõudsingi hilja õhtul koju eriti väsinud ja näljasena.

Nagu alguses kirjutasin, on aasta 2012 üsna laisalt alanud. Ühest küljest on põhjuseks väsitavad tööpäevad – koju tulles lihtsalt ei viitsi enam midagi asjalikku teha. Niisiis vaatasingi ära viimase So you think you can dance’i hooaja ja lugesin läbi 3nda ja 4nda osa Twilighti raamatutest (käisime 4ndat osa kinos vaatamas ja ma tahtsin teada, mis lõpus saab, nii et lugesin juba ette ära). Jooksma olen kokku jõudnud ainult 3 korda. Või vist 4. No igal juhul vähe. Ostsin endale uue pulsikella – Suunto oma, sest Polaril on see vana pulsivöö võimatult ebamugav ikka ja uuemal versioonil on andur nii suur rinna peal, et kui vähe liibumava pluusi selga paned, siis oleks nagu mingi kasvaja rindade all. Kui keegi tahaks endale Polari käekella, siis andke kiirelt märku, muidu mul see plaan eBays maha müüa. Otsisin netist tegelt välja ka ühe maratoniks treenimise graafiku, mida püüan ikka varsti korralikult järgima hakata ka. Isegi nagu sain väikese hoo juba sisse, aga siis läks siin ka külmemaks ja -10 –ga väga nagu ei kutsu õue jooksma. Mõtlesime siis, et võtaks kuskile lähedale jõusaali 10x pileti või kuukaardi, aga siin kõik kohad pooleaastaste või aastaste lepingutega. Üks päev käisin siis ikkagi -7 –ga jooksmas ja oli enamvähem, nii et kui külmemaks ei lähe, siis äkki ikkab pingutab ära selle jaheda aja ilma jõusaalita. Eks järgmine kord kuulete, kuidas mul sellega edeneb. Suuntol on ka üks täitsa mõnus sait treeningpäeviku pidamiseks www.movescount.com. Eriti meeldib mulle see, et saad Google Mapsi abil oma jooksu trajektoori välja joonistada kaardi peal ja ta arvutab selle põhjal siis distantsi välja. Olengi kõik oma selle aasta sportlikud tegemised sinna juba üles märkinud. Ja loodetavasti saab neid sinna palju.

Arvi on tublilt magistritööd kirjutanud, nüüd just selle nädala reedel esitas kooli ära. Ma sain ka päris kõvasti oma panust sinna panna – nii sisulist kui ka lõpuks grammatika parandust. Nii et mul ka nüüd kergendus, et see tehtud on :). Kaitsmine on 15ndal veebruaril, nii et varsti meil peres kaks magistrit. Arvi on juba töökuulutusi ka sirvinud, aga kandideerinud veel mitte. Novembri eksami tulemused saime ka kätte, minu tulemused olid 79 ja 69 ning Arvil vastavalt 86 ja 75. Nii et saime probleemideta mõlematest läbi. Selle-aastase mai eksami sessiooni teeme ilmselt Amsterdamis, mõlemad teeme jälle kahte eksamit. Varsti ongi juba aeg õppima hakata jälle... saab otsa see mõnus laisklemise aeg.

Üks uus põnev tegevus mul siin on Eesti kooris laulmine. Sain meili eestlaste grupist, et tahetakse Berliinis koori teha ja mul on juba keska lõpust saati tahtmine kooris laulda. Niisiis käisin vaatamas, mis toimub. Kokku saab meil olema nii ca 10-12 naisterahvast, praeguseks on ruum ka leitud ja proovid hakkavad toimuma esmaspäeviti. See sobib mulle superhästi, sest vastavalt jooksugraafikule on esmaspäevad alati vabad. Homme ongi esimene kord päris-proovi (esimene kord pigem tutvusime ja tegime plaane). Ootan juba põnevusega.

Shoppamisega olen ka oma aega sisustanud. Jaanuari aled on ikka täitsa mõnusad. Kokku kulutasin jaanuaris uute riiete peale ca 350 euri, aga sain selle eest ka ikka päris suure hunniku uusi riideid, nii et nüüd ei mahu sahtlid enam kinni. Müüsimegi hoiuruumist ühe suure madratsi ja vana voodi ära, et siis asemele osta üks pikk riidepuu sinna, kuhu mingeid asju eest ära panna. Pidutsenud oleme ka. Arvi käis paar õhtut väljas ühe teise DAAD stipendiaadiga, mina olen korra kokku saanud Mathiasega. Siis käisime kahe Arvi õpilase sünnipäeval (sealt uuelt kursalt, mida Arvi õpetab), kuna ma läksin järgmine hommik Pariisi, siis lahkusin südaööl, aga Arvi jõudis koju alles hommikul, enne kui ma ära hakkasin minema. Sain teada, et neil oli pidu hoopiski haiglas lõppend, sest üks tüdruk seltskonnast kukkus tantsides ja lõi pea niimoodi vastu betoonpõrandat ära, et kutsuti kiirabi. Eelmisel reedel saime kokku Ullaga, tegime ühes baaris mõned joogid ja käisime klubis Fritz, päris okei pidu oli ja Ullat näha oli veel toredam.

Nüüd neljapäeval oli meil Yori Amsterdami kontorist külas ja kuna meie uus koduleht sai valmis (minge vaadake sealt uut videot www.sociomantic.com), siis otsustati väike pidu teha. Mul oli päeva jooksul suht uimane olla, nii et polnud kindel, kas üldse õhtuks jään. Aga otsustasin, et natukeseks ikka võiks jääda. Sõime kontoris pizzat ja jõime veintsi-õlut ja edasi plaaniti minna Amano baari neid maasika mojitosid jooma. Helistasin siis Arvile, et jään vist ikka vähe kauemaks siiski välja. Amano baarist läksime edasi mingisse järgmisesse, kindel ei ole, aga äkki oli selle nimi Odessa. Vahepeal oli lund sadama hakanud, nii et tegin kuttidele nats lumesõda – virutasin ühe kuuli täpselt oma bossule habemesse :P. Õhtu, või täpsem oleks öelda hommiku, lõpetasime Trust baaris. See oli selline kilud-karbis-stiilis koht, kõik tantsisid külg külje vastas. Ja mingi hetk mulle jõudis kohale, et tegemist oli vist geibaariga – kõik kutid nägid jube head välja ja tantsisid maru hästi. Koju jõudsin selleks ajaks, kui oleks pidanud juba tööle minema hakkama. Magasin siiski paar tundi ja läksin tööle kella 12-ks. Nagu võis arvata, oli tööl väga raske päev, aga venitasin kella kuueni välja, võtsin kojutulles ühe döneri ja keerasin ära magama. Pärast 13-tunnist und tegin silmad lahti 9:30 laupäeva hommikul.

Laupäeva pärastlõunal käisin siis katsetasin -7 –ga jooksmist ja pärast seda läksime Arvi kursaõe Anna sünnipäevale. Oli selline vaiksem/väiksem korteripidu. Jutustasin seal peamiselt Corinna ja Marinaga ja täitsa tore oli. Koju saime ca 2 paiku, sest kluppi otsustasime mitte minna. Ja nüüd olengi jutuga pühapäevas – tulime just pesumajast ja lõpetan veel viimaseid lõike. Jutt on seekord vist küll rekordpikk :).

Natuke siis tulevikuplaanidest ka. Töö juures läheb jälle hullumajaks ära. Kuulsin Tomi käest, et meil sel aastal plaanis 4-5 tütart veel asutada. Osa neist suure lombi taha. Ja otseloomikult on ka minul selles suur roll, nii et ma juba kardan ette neid pikki päevi – eriti arvestades, et peaks nagu CIMA jaoks ka õppima ja maratoniks treenima jne. Tundub, et elu nautimiseks nagu üldse ei jää enam aega. Peab hakkama aega paremini planeerima. Ja assistendi otsingutega peaks ka alustama, aga kuidagi üldse pole veel viitsind sellega tegeleda. Märtsist hakkavad meil töö juures saksa keele kursused kord nädalas. Tehakse kaks gruppi ja ma olen siis seal edasijõudnumates – äkki siis ükskord hakkan nagu päriselt ka sellega tõsisemalt tegelema. Praegu oleme lihtsalt Sarah, Beni, Dylani ja Marine’iga kord nädalas koos istunud ja korranud seda, mida nad esimese taseme kursusel kunagi õppisid. Ameeriklaste aktsent on ikka nii uskumatult naljakas.

Mille üle ma eriliselt rõõmustan on see, et tulen märtsi lõpus Eesti. Jõuan kolmapäeval, 28ndal ja sõidan tagasi pühapäeval, 1sel aprillil. Agendas on PwC pidu ja ema 55. juubel. Ja ülejäänud aja kavatsen ka kallite inimestega kokkusaamise peale planeerida, nii et pange ennast valmis! Arvi tuleb Eesti natuke enne mind. Tal see mustpeade liikmeks võtmise üritus, aga ta pole veel lennukipileteid ära ostnud, nii et täpseid kuupäevi veel ei tea. Püüan edaspidi vähe kärmem olla oma postitustega, nii et võite ikka aeg-ajalt piilumas käia. Pilte mul on ka omajagu, aga pole kindel, kas nad täna enam üles panna jõuan. Aga varsti siiski.

Seniks kallid ja hoidke end soojas!!!

29. Tagurpidi lugu

Heips!

Tuli mõte seekord alustada juttu lõpust ja siis ettepoole liikuda. Mõeldud-tehtud ja alustan käesolevast hetkest :). Postituse alguses ei tea kunagi, et kui pikk see tulla võiks, aga arvestades et viimasest korrast on möödas kaks kuud, siis on nii üht koma teist juhtunud küll.

Ehk siis. Täna on esmaspäeva õhtu, tööl läks suht kaua ja stressirohkelt - nimelt saime selle pangakonto Poolas lõpuks avatud ja saime ülekannete autoriseerimise kaardi koos lugejaga ka kätte, ja no püüdsin seda lugejat (näeb välja nagu Eestis ID-kaardi lugeja) installida kaks tundi järjest, aga ei miskit. Lõpuks tuli Lars appi ja mässas veel tund aega ja ikka ei miskit. Nii et jäid kõik maksud üle kandmata ja viivis tiksub edasi... Ei teagi, et kuidas me siis nüüd saame.

Arvi oli ka täna tööl - seal samas uuringufirmas, kus mina eelmisel aastal olin. Teeb interneti pakkujate vahel mingit uurimust. Ta enda uurimus magistritöö jaoks on suht hästi läinud - sai kokku 24 vastust, mis peaks põhimõtteliselt piisav olema, aga ta juhendaja kirjutas talle, et peaks vist veel püüdma rohkem saada... Eks paistab, mis sellest saab. Töö tähtaeg on tal veebruari keskel, algne lootus oli jõuludeks valmis saada, aga praegu vist on siht pigem jaanuari peal.

Nädalavahetusel oli plaanis blogi kirjutada ja igast muid vajalikke-kasulikke asju teha, aga Heroes'i mängimine tundus palju ahvatlevam, nii et praktiliselt mängisimegi kaks päeva järjest arvutiga. Puhkus missugune. Ja puhkus kulus pärast suur pingutust ära küll. Räägingi siis nüüd meie Varssavi-reisist. Startisime kolmapäeva hommikul rongiga - sattusime mõnusalt tühja boksi ja ees ootas 5,5h sõitu ja õppimist. Varssavisse jõudes käisime eksami maja juures olukorda takseerimas ja siis edasi meie kontorisse. Seal ootasid meid juba ees Maciej ja Mariusz. Kontor on super-ilus ja hea ja mõnus. Kahe vannitoa ja vanniga (mis jäi kahjuks ära proovimata), ja siis üks suur tuba, köök, üks väiksem nõupidamiste ruum ja lahtikäiva diivaniga külaliste tuba. Kuigi sisustust oli minimaalselt, tekkis kohe kodune tunne ja lasime sokkide väel ringi. Esimesel õhtul siis tegime väljas ainult kiire õhtusöögi ja õppisime kuni magama minekuni.

Neljapäeva hommikul kõndisime ülikooli, kus eksamit läbi viidi. Mõtlesime enne, et huvitav, palju inimesi tuleb ja kumbki ei osanud arvata, et nii palju - ikka üle 100 inimese oli mõlemal eksamil. Ja kõik pandi ühte klassiruumi kokku ning lauad olid eriti pisikesed, nii et pidi vaikselt tegutsema, et naabrile küünarnukiga ei virutaks. Kuna ruumi oli nii vähe, et ei saanud isegi küsimuste ja vastuste raamatut korraga lahti võtta, siis kõikil pastakad ja kalkulaatorid koguaeg lendasid. Igal juhul siis esimese eksami lõpetasin ca tund aega varem. Ühe 5-punktise jätsin ainult vastamata, sest see teema oli nii mõttetu, et ei viitsind isegi aega raisata selle õppimise peale. Võtsin asja rahulikult ja mingit peavalu ega väsimust peale ei tulnud. Arvil vist ikka nats tuli. Tegime kooli sööklas kiire lõuna ja õues väikese jalutuskäigu ja hakkaski teine eksam. See oli juba märkimisväärselt raskem ja ajaga kitsam, üheks suureks ülesandeks tuli arvatult konsolideerimine, aga kahjuks täpselt selles võtmes, mida ma nii hästi ei osanud - jupi kaupa omandamine. Tegin siis täpselt nii palju ära kui oskasin ja kuna ülejäänud asjad läksid tiba paremini, siis usun, et saan oma vajalikud 50% punktidest ikkagi kätte. Kogemata unustasin ühe 5-punktise küsimuse üldse vastata, kust oleks kindlasti natuke lisa saanud, a no mis seal enam.

Pärast eksamit ostsime esimesest alkopoest väike pudeli Jägermeistrit ja tegime tee peal mõned klõmmid :P. Ostsime veel ka kokat ja krõpsu, ja kontorisse jõudes tegime kokteili ja sõime krõpsu. Mariusz oli juba ära läinud pojale lasteaeda järgi, aga Maciej ootas meid, et siis koos välja minna. Võtsime natuke aega, et riided vahetada ja kokteile nautida ja siis sõitsimegi vanalinna poole. Mul olid mõned vaated tuttavad Varssavist küll, aga seda, et vanalinn nii suur on, ma küll ei mäletanud. Täitsa tahaks kunagi piki linnamüüri jalutada ja rohkem vaadata. Läksime ühte kohta, kus sai pirkukaid ja varsti ühines Mariusz ka meiega. Ma võtsin seente ja hapukapsaga variandi. Maitses hästi küll. Hästi tore oli koos jutustada, mõlemad kutid on hästi sõbralikud ja koheselt tekib nii hea klapp. Ka Arvi ütles, et selline tunne, nagu oleks juba pikka aega sõbrad olnud. Restost läksime edasi väikest jalutuskäiku tegema ja siis sobivat baari otsima, et veel paar kokteili teha. Baari otsimisega läks meil päris kaua, aga lõpuks leidsime ja kui esimese joogiga lõpule olime jõudnud, oli piisavalt suur väss peal, et ära tuttu minna.

Reede hommikul passisime Arviga niisama kontoris ja kella 11 ajal läksime Maciej'ga raamatupidaja juurde koosolekule. Mul olid küll ainult mõned küsimused valmis mõeldud, aga juttu jätkus kaheks tunniks - nii palju nüansse on ikka, mida isegi ei oska küsida. Ja raamatupidaja jättis hästi professionaalse mulje. Nii et kogu selle poolega võib küll väga rahul olla ja mul on hea meel, et selle kohtumise tegime, sest me mõlemad Maciej'ga palju targemad. Pean ikka Pariisis ja Amsterdamis ka samasuguse kohtumise tegema, kui asjad nendega ka nii kaugel. Pärast kohtumist hüppasime pangast läbi, kus kohtusime oma halduriga - see tüüp oli nagu tigu - pole ime, et meil konto avamisega nii palju aega läks. Õnneks vähemalt seekord saime asjad suht kiirelt kätte ja tulime tulema. Kell oli juba 3 vist kui tagasi kontoriise jõudsime, võtsime Arvi ja Mariusz'e ka kaasa ja läksime ühte prantsuse restosse sööma. Söök oli kahekäiguline ja väga maitsev ja maksis alla 7 euro. Superluks. Kuulsin Arvi käest, et ta oli vahepeal kontori kõrval olevas pargis jalutamas käinud ja nägi oravaid ja paabulindu!? Selgus, et seal pargis hoitaksegi muidu paabulinde, aga et nad nii jaheda ilmaga ikka veel väljas on, tuli ka poolakatele üllatusena. Kui söök nauditud, siis oligi aeg nii kaugel, et minna rongijaama. Jõudsime ilusasti kohale, aga mingi tehnilise rikke tõttu jäi rong 50 mintsa hiljaks, nii et saime seal seista ja passida veel omajagu. Rongis vaatasime kolm filmi ära - Valentine's Day, Thor ja Arthur. Berliini jõudes saime endale külalise - Kaie (kes on praegu muidu Lääne-Saksas praktikal) oli Berliinis ja tuli meile öömajale. Kuna kell oli juba üle südaöö, siis väga pikalt ei jutustanud ja läksime ära tuttu.

Kuigi enne eksameid püüdsime pidutsemist pigem vältida, siis mõned õhtud käisime väljas küll. Näiteks siis minu sünnipäev (reede) plus sellele järgnev laupäev. Sünnipäeva hommik algas rooside ja koogi ja kingitusega. Kingitus oli superlahe ja täitesti ootamatu - Kindle Reader. Kuigi meil nagu töö juures eriti tavaliselt sünnipäevasid ei tähistata, siis kõik teadsid, et mul on sünnipäev (ikkagi 11.11.11 onju) ja soovisid õnne. Lisaks oli Anja toonud karnevalivarustust, mida kell 11:11 õhku visata ja millega tuututada. Nimelt siis on Anja saksast pärit ja mäeltab, et just nii tähistati alati 11. novembrit. Siis aga oli ta 10 aastat Austraalias elanud ja seal on 11.11 kurb päev ja keegi ei pidutse. Nüüd, esimest korda tagasi olles tahtis ta jälle 11ndast rõõmu tunda ja me aitasime kõik talle oma pasunatega kaasa. Kontor oli terveks päevaks mõnusalt värviline. Võtsin kontorisse kaasa oma viimased eesti kommid ja šokolaadid ja õhtu poole toodi kukleid ka. Pärast tööd sain jälle uuesti Arviga kokku ja läksime ühte restosse õhtust sööma, mida Sarah oli soovitanud. Kui kell 6 kohale jõudsime oli kohe täitesti tühi ja üsna kõle, sest tegemist oli väga minimalistliku kohaga (puust toolid-lauad, ei mingied laudlinu ega miskit), aga mulle meeldis see, et kõik oli ainult küünlavalgel ja tunni pärast oli koht nii rahvast täis, et inimesed isutsid ja sõid isegi baarileti taga. Pärast õhtusööki ja pudelit väga head veini asusime teele olümpiastaadioni poole, kus pidavat olema miski lasershow. Noo oli palju värvilisi prozektoreid ja ilus valgus, aga show kui selline küll puudus. Jalutasime ringi peale ja läksime ära koju.

Laupäeval läksime siis välja Arvi kursavenna Thomase sünnipäeva tähistama. Alustasime Itaalia restos, mis andis juba rohkem korraliku resto mõõdu välja - ilus sisustus, laudlinad, lipsustatud kelnerid. Tellisime mingisuguse parmesani juustuga pasta kõik, nii et onud tulid seda pastat meie laua äärde valmistama. Asi nägi välja selline, et laua peal oli suur-suur juustukera (diameeter ca 50cm), sinna peale visati põlevat konjakit ja kraabiti niimoodi juustu lahti, siis visati spagetid ka peale ja segati kõik kokku - serveerides lisati veel trühvlit. Maitses hästi, aga kogus oleks võinud vähe korralikum olla. Edasi läksid kutid (kaks tükki peale sünnipäeva lapse ja Arvi) teatrisse, aga kuna ma otsustasin keelebarjääri tõttu selle vahele jätta, siis ma tegin kodus väikese õppimispausi. Ühinesin poistega juba hiljem Potsdamer Platzil, kui läksime koos Adagio klubisse. Seal oli parajasti ühe raadiokanali sünnipäevapidu ja lasti päris mõnusat muusikat. Tantsisime kõvasti ja... ja no kui enam ei jõudnud, siis läksime ära koju tuttu.

Aga üks teine tore pidu oli ka - koos mu töökaaslastega. Ma ei ootanud sellist üldse midagi erilist, sest pidime minema lihtsalt koos õhtust sööma ja oli neljapäeva õhtu, mitte nädalavahetus. Juba söömas oli tegelt hästi tore - tellisime meie laua otsaga kamba peale erinevaid sushisid ja mina mitte kõige suurema riisi fännina nautisin ka neid täiega, sest no nii hästi maitsesid. Sarah ja Anke rääkisid, et kuidas nad ikka igal nädalavahetusel väljas käivad ja et Berliinis ikka nii palju pidusid jne... Siis tuli küll natuke masekas, et mul siin päris selliseid sõpru ei ole... Aga see selleks. Õhtusöögilt edasi läksime Amano baari, kus jõime maasika-mojito'sid - ülihead! Ja siis edasi ühte baari, kus tegime veel mõned kokteilid ja shotid ja jutustasime niisama. Lothar ütles mulle seal olles saladuskatte all, et ta saab teist korda isaks ja ma olin rõõmust (ja ilmselt avaldas ka rumm mõju) pisarates. Mul on tast jäänud mulje kui hästi armastavast ja hoolivast isast ja uudis, et ta saab veel ühe lapse oli nii liigutav. Ammu polnud juhtunud sellist asja, et ma oleks liiga purjus pea pärast peolt ära koju läinud - seekord aga juhtus. Üks hetk oli tunne, et sai liiga palju ja nii saigi takso võetud ja ära koju sõidetud. Reede hommikul olin ma otseloomikult esimene, kes hommikul (ikka veel purjus peaga) kontoris oli ja läks mitu head tundi, kui järgmised vaikselt jõudma hakkasid. Väga-väga-väga raske oli see reede. Ei jõudnud oodata, millal see ükskord läbi saab.

Aga lõpuks sai. Lootus kiiresti koju jõuda kadus sellega, et bussi peale tuli miljon inimest ja see liikus nagu tigu. Tund aega vähemalt läks kindlasti koju jõudmisega. Koju jõudes keerasin kohe magama. Kella 9 ajal vist tegin jälle silma lahti, et ära otsustada, kas minna õhtul Chase & Status kontserdile või mitte. Kuna mulle nende lood väga meeldivad, siis otsustasime ikkagi minna. Läksime autoga, kuna ma otseloomulikult ei tahtnud enam alkoholiga kokku puutuda. Kontsert oli kahjuks vähe mage. Esiteks oli muusika liiga vaikne - kui DnB'd kuulata, siis peab bass ikka selline olema, mis seest värisema võtab, aga no ei võtnud. Ja teiseks häiris mind see, et oli täiesti võimatult kitsas ja purjus jorsid tõukisid ja tallusid koguaeg. Oleks hea meelega tantsinud, aga no ei olnud ruumi... Aga samas ma ei kahetse ka, et käisin, muusika kui selline mulle väga meeldis.

Üks korteri pidu oli ka vahepeal - Anna ja Borissi sünnipäev ja soolaleiva pidu. Nende uus korter on jõhkralt suur ja eriti kõrgete lagedega. Ja maksab ka kaks korda rohkem kui meie oma. Pidu ise polnud väga miskit erilist... või no siis võib-olla see, et dresscode oli jooksupüksid - et kõik ennast mugavalt tunneks. Ma olin kainekas ja igavlesin suht niisama kogu aja. Kuna mul oli Arvi kursakate seltskonnast natuke siiber, siis läkski järgmisele peole, Söreni sünnipäevale, Arvi juba üksi ja ma nautisin kodus passimist ja ei midagi tegemist.

Vahepeal juhtus ka veel selline asi, et registreerisime ennast järgmise aasta Berliini maratonile. Oleme juba jooksmas ka käinud (nii kaua kuni õppimisega väga kiireks läks ja mul köha tuli). Töö juures olid kõik positiivselt üllatunud, kui kuulsid, et osa võtan sellest. Ja sain teada, et mu boss Tom on ka seda kunagi jooksnud koos kogu oma perega. Püüan ettevalmistust igal juhul tõsiselt võtta ja lihtsalt niisama surema sinna minna ei tahaks. Kuigi noh, surnud olen ma pärast seda nii või naa. Jaa... ja kuigi ma ühtegi poodi füüsiliselt jõudnud ei ole, siis olen sellegipoolest talvemantli ja kolme paari jalanõude võrra rikkam - nimelt siis šoppasin Zalando internetipoes. Tellisin tegelt palju rohkem asju, aga kuna kõik riided olid nii suured (kuigi tellisin S'i) või lihtsalt ei meeldinud, siis saatsin kõik ülejäänud tagasi. Aga need asjad, mis jäid, nende üle on mul küll väga hea meel. Said head asjad. Mul polnudki nagu väga enam jalanõusid, mis vett läbi ei laseks.

Ja lõpuks siis nüüd sinna hetke, kus eelmine kord pooleli jäin - Kiku ja Rauli külaskäik oktoobri alguses. Õppimise jätsin mina koguks pooleteiseks nädalaks pooleli ja nautisin kodus ühiseid õhtuid lauamängudega. Välja sööma jõudsime vist ainult ühel õhtul ning üks kord päevasel ajal saime veel minu kandis kokku kiireks pärastlõunaseks kohviks. Kuna kolmas oktoober oli siin vaba päev ja ilus ilm ka, siis mõtlesime, et läheks koos spaasse - palusin veel Arvil järgi vaadata, et kas see koht on ikka lahti, muidu sõidame ilma asjata 100km maha. Pakkisime juba asjad kokku ja olime autoga tankimas kui küsisin Arvilt, et 'on siis lahti, jah?' mille peale ta ütles, et kodulehel ei olnud midagi kirjas, aga et ta võttis kontakttelefoni sealt ja helistab. Keegi muidugi vastu ei võtnud ja infoliini tädi ka ei osanuid midagi arvata. Kuna olime juba sama kiirtee peal, mis viib Potsdami, siis tegime plaanis kiired muutused ja viisime Kiku-Rauli hoopis Potsdami peale jalutama.

Joogat tegime ka Kiku juhendamisel, mahtusime kuidagi meie väiksesse elamisse kolmekesi kõrvuti tegema küll. Endale üllatuseks suutsin isegi natuke pea peal seista. Polnud kunagi varem proovinud. Aga kindlasti oli asi ka väga heas ja innustavas joogaõpetajas :). Kuigi tegin Kiku joogaõpetaja konspektist endale ka koopiaid, siis tegelikult ei olegi pärast ise enam kordagi joogat ette võtnud. Arvi küll vahest seisab pea peal ja teeb muid harjutusi, aga ma pole mitte midagi liigutanud. Rauli ja Kikuga käisime ühel õhtul Ewert and the Two Dragons'i kontserdil ühes väikses ööklubis. Ma polnud neid kunagi õieti varem kuulnud. Siis, kui Vabaduse Laulu tagantjärgi kuulasin, siis kuulsin neid esimest korda. Aga sellest piisas, et rohkem tahta. Mulle meeldis kontsert väga, laivis olid laulud kuidagi eriti võimsad. Eriti mõned kohad, mida nad mitmehäälselt tegid. Kikule ja Raulile meeldis vist soojendusbänd isegi rohkem, mis oli vähe meloodilisem, nime kahjuks enam ei mäleta... Mis siis veel... ahjaa - lisaks joogale tõi Kiku meile ka kitšerii (pole õrna aimugi, kuidas seda õigesti kirjutada) ja ahjujuurikad, mille eest suur-suur aitäh! Teeme mõlemat ikka aeg-ajalt ja maitsevad väga head. Seda nagu täpselt ei mäleta, et mis päeval nad ära läksid, aga igal juhul oli nende järgmine sihtpunkt Mallorca. Ja me jäime Berliini kadestama... ja õppima.

Aga nüüd siis jälle tagasi käesolevasse hetke. Natuke veel tööuudiseid, et Amsterdami kontori jaoks sai pangakonto tehtud ja Thomas tegi täna aktsiakapitali ülekande ka ära, mis tähendab, et varsti peaks asutamisega lõpusirgele jõudma. Pariisi lendavad mõlemad Tomid neljapäeval, et seal konto ära avada ja siis oleme seal ka valmis. Tohutult auru võtab ikka kogu see asjaajamine ja kuigi meil nüüd see kasutajaliides (user interface) täitsa toimib juba ja ma klientidele raporteid enam tegema ei pea, siis meil neid kliente on nii palju praeguseks, et juba see hommikune põhiraporti kokkupanek võtab mul 2-3 tundi ära. Töötasingi enne Varssavisse minekut uue faili kallal, mis võtaks valemitega kõik algandmed, et ma ise ei peaks enam praktiliselt midagi tegema. Kahekordseid vlookup'e ja muid põnevaid funktsioone avastada oli nii tore. Excel on ikka mul suur sõber. Detsembrist peaks meil siis alustama kaks uut inimest - prantsuse tüdruk Mariene ja saksa-vene poiss Boriss. Meil kontoris ühtegi vaba lauda pole, nii et ma ei tea, kus nad istuma hakkavad, aga no ju on selle peale mõeldud. Töölt veel nii palju, et 9ndal tulevad kõik müügimehed kolmest tütrest Berliini workshopile ja õhtuks on planeeritud ühine õhtusöök ja muu meelelahutus ka - ootan juba pikisilmi, sest eelmine kord oli nii tore. Ja seekord loen korralikumalt, et mitu rummikoksi ma joonud olen :P.

Pilte meil ka ilmselt on, aga pole neid veel üles saanud ja ilmselt läheb paar päeva, enne kui sellega valmis saan. Aga varsti võite juba kiikama minna küll. Ja lõpetuseks veel, et sain bossuga oma puhkusepäevad ka ära kinnitatud ja plaanime Eestis olla 19-29 (võibolla 30) detsember. Ostsin juba 19. detsembri õhtuks Vanemuisesse 'Laula mu laulu' kontserdile piletid ja kuulsin Arvi ema käest, et 22.-l lähme kõik Mary Poppinsit vaatama. Tahaks Eesti kultuuri ja muusikat maksimaalselt endasse ammutada, nii et kui teil peaks mingeid toredaid ideid-pakkumisi olema, siis olen üks suur kõrv. Püüan enne Eestisse tulekut veel kiirelt ühe postituse ka teha.

Seniks kallid ja sauks!