22. Vaba kui lind

Hei-hei! Vaatasin, et tegin viimase postituse 10. mail... ja sealt maalt kuni eksamini nagu väga midagi muud ei toimunudki kui töö-trenn-õppimine. Vaatasin oma „õppimispäevikust“, et kokku läks eksamiks õppimise peale 115h (Arvil kaks korda nii palju), ma pole elu sees ühelegi kooli eksamile nii palju aega alla pannud. Aga tegelikult paar asja ikka toimus ka enne eksameid.

Üks näiteks oli pidu, ühe investeerimisfirma (seesama, kes meisse investeerima peaks) bossu pidu miskit fääncis baaris. Lõin siis ennast parajalt üles ja läksin peole ja seal olid meie omadest veel Tom, Lars, Lothar ja Sarah. Tom ei tundnud mind meigiga õieti äragi (mul on endiselt kombeks tööl meigita käia) :P. Aga jah, pidu ise oli suht mõttetu selles mõttes, et me (mina ja Sarah) ei teadnud absoluudselt mitte kedagi, ja ega Tom ja Larski hoidsid suht meie juurde ja tšättisime niisama, Lothar ainult networkis kõvasti kõigiga. Tubli müügijuht on meil ikka.

Üks teine asi oli, et saime endale teleka (mida siiamaani kordagi käima pole pannud :P). Kuna meil flat screeni jaoks raha pole otseloomulikult, siis ostsime suure kolaka ja džiisas kui raske seda tassida oli. Tegime iga korruse peal peatuse, sest mul tahtsid käed küljest kukkuda. Arvi muidugi ikka ei saa aru, et kui ma koguaeg seal jõusaalis käin, siis kuidas mul kätes ikka veel jõudu ei ole, aga no see ei ole ka normaalne, et ta minu muskleid endaga omadega võrdleb. Trennist on mul muidu nii kõriauguni kui olla saab. Kuna ma enam hommikustesse trennidesse töö pärast ei jõua, aga õhtuseid ka ei viitsi ära oodata, siis käin pärastlõunati; aga siis pole ühtegi rühmatrenni ja niisama jõusaalis olla on uhh kui nüri. Ootan juba juunit, et mul leping läbi saaks ja oleksin sellest spordiklubi orjusest vaba. Õnneks on sinna ainult paar päeva veel.

21. mail, laupäeval oli Arvi sünnipäev. Ärkasime kell 7 hommikul nagu tavaliselt (kogu selle õppimise asja oleme nädalavahetustel ka 7 ärganud), jooksin kiirelt Bäckereri’sse Arvile kooki tooma. Esimene väike kingitus minu poolt oli 4x tangotrenni :), õige kingituse järgi peame veel koos poodi minema (sest et me kumbki ei tea veel, mis see olla võiks).

Tööl on viimasel ajal maru palju tegemist olnud. Olen tunduvalt rohkem kui poole koha eest tööd teinud, aga õnneks sain Tomiga kokkuleppele, et saan need kaks eksami-päeva ületundide arvelt võtta, mitte ei pea puhkust kasutama. Minu uus hobi on EUR/USD vahetuskursi jälgimine :). Nimelt maksame me paarile oma „hankijale“ USD’ides ja kuna kurss on viimasel ajal palju muutunud (meile kahjulikus suunas), siis ma koguaeg jälgin uudiseid, et mis toimub ja püüan arvete maksmist kuskile poole sättida. Aga no olgem ausad, ega absoluudselt pole võimalik mingeid muutuseid ennustada, nii et jah... Tegime pangaga miski hedge’imise lepingu ka, aga kuna seal peab 10-15% deponeerima forward lepingute puhul ja meil raha vähe, siis me vist isegi ei saa seda varianti mingit aega veel kasutada. See investeering võiks ikka juba rutem tulla.

Esmaspäev, 23. mai oli siis see päev, kui pidime eksamikeskuse poole sõitma hakkama (ainus koht, kus saksas eskamiseid teha saab on inglise sõjaväe baas Möchengladbachis (kuskil väga kaugel Lääne-Saksamaal), mis asub Berliinist 600 km kaugusel). Olin lõunani tööl, siis kiirelt koju, lõunasöök ja autosse ja teele. Olin kogu tee ise roolis, sest Arvi kordas oma teisipäevaseks eksamiks (minul siis eksamit polnud). Olime juba mingi hetk rõõmsad, et jõuame kella 8-ks hotelli, aga siis jäime ummikusse, kus istusime üle tunni aja. Lihtsalt ühe koha peal. Ilmselt oli mingi õnnetus, aga kui rodu ükskord liikuma hakkas, siis ei olnud kuskil mingit märki sellest, et oleks õnnetus toimunud või midagi. See teede võrk ja liiklus on Saksamaal ikka täiesti jõhkralt suur. Arvi ka imestas, et kuidas Saksas on nii suur teede võrk ja Eestis ei suudeta ühte 200-kilomeetrist lõiku neljarealist teed valmis ehitada. Lõpuks jõudsime 21.30 hotelli, oli selline väike armas pereettevõte. Keerasime kohe tuttu, sest 7h autos istuda on suht väsitav.

Hommikul tegime kiire söögi (kuna ma endiselt vegan dieedi peal, siis minu hommikusöök oli ainult kukkel moosiga) ja sõidutasin Arvi eksamit tegema. See sõjaväe baas oli nagu mingi omaette väike linnake, sissesõites kontrolliti passe ja... ja no viskasin siis Arvi maha ja läksin ise tagasi hotelli õppima. Lõunast korjasin ta jälle peale, kuulsin, et eksam läks normaalselt, aga et päris mitu küsimust olid lihtsalt sellised laia silmaringi küsimused (ehk siis õpiku teadmistega mitte just eriti seotud) ning et need kaks kõige suuremat küsimust olid marketingi/brändingu ja HRM’i kohta, mis muidugi on Management Accountanti põhitöö onju :P. Arvi ütles, et pidi nii palju ja nii kiiresti kirjutama, et tal nüüd käsi valutab ja pea veel rohkem. Läksime sööki otsima, leidsime mingi resto, kus tellisin spagetid pesto ja parmesaniga (mõtlesin, et selle neerupuhastusega olen enam-vähem ühel pool juba, et väike parmesan äkki ei tee hullu, aga sain siiski päris korraliku kõhuvalu endale). Siis käisime poes, Arvi ostis väikese Jägermeister’i närvide rahustamiseks ja võtsime veel üht-teist, et ei peaks õhtul kuskile välja sööma minema.

Hotelli jõudes oli mõnus pärastlõuna kooma peal, nii et keerasime õppimise asemel hoopis magama :P. Ja no ega oli juba õpitud ka omajagu. Õhtu poole siiski võtsime konspektid jälle uuesti kätte ja läksime õue jalutama. Jalutamise käigus rääkisime kõik teooriad-valemid läbi; päris hea on niimoodi kahekesi õppida. Meil kohe lähedal oli ameerika jalgpalli staadion, kus mingi kutid tegid trenni ka. Nats naljakas nägi see seltskond muidu välja, enamus olid suht trullakad :). Treener lasi neil ühest staadioni otsas teise joosta. Õhtul tuli uni suht lihtsalt, ka hommikul polnud nagu õiget närvi sees. Ja ega väga ei tulnud seda närvi ka eksami ajal sisse. Et siis eksam nägi välja nii, et 20 minutit oli alguses lugemiseks – selle ajal võiks ülesannete lehe peale joonistada-kirjutada, aga vastuste vihikusse ei võinud midagi teha ja siis oli 3h lahendamiseks. Vaatasin alguses siis kiirelt üle, et mis sorti ülesanded on, siis brainstormisin kõikide teooriaküsimuste juurde märksõnad ära ja siis hakkasin otsast esimest osa lahendama (lühikesed valikvastustega küsimused-ülesanded). Mingi hetk siis pärast seda 20 minutit anti roheline tuli, et võib kirjutama hakata. Võtsin kõik järjest ette ja ei jälginud väga, et kuidas ajas olen, lihtsalt tulistasin järjest. Enne viimast ülesannet vaatasin, et mul on veel 1:15 aega, et jõuab ilusasti (norm aeg oleks ühe ülesande kohta vist 45 minutit). Siis kuulsin, et Arvi ütles p...i, naersin ja mõtlesin, et raudselt leidis mingi arvutusvea üles või luges teksti lohakalt ja jättis midagi välja. Igal juhul läks viimane ülesanne ka normilt ja siis oli veel 15 mintsa aega, et esimesed küsimused üle käia ja täiendasin nats mõningaid vastuseid ka. Kui eksami ruumist välja läksime, siis esimene asi, mida Arvi ütles, oli, et sellest eksamist kukub ta küll läbi. Et tal viimasest ülesandes tuli NPV negatiivne ja ta hakkas viga otsima ja ei leidnudki seda üles ja siis tal selle tõttu jäid ka mingid järgmised asjad arvutamata (IRR ja payback). Ja kuna ta võttis kahest pikast ülesandest just selle esimesena ette, siis tal jäi teise jaoks väga vähe aega ja ta ei jõudnud toda ka valmis. Ma siis püüdsin pilti ette saada, et mida ja kui palju ta ikka valmis jõudis ja arvutasin, et 50% punktidest ikka peaks täis saama ja püüdsin teda rahustada. Vist õnnestus ka. Aga pettunud oli ta ikkagi, et tal nii kehvasti läks sellega...

Igal juhul siis viis tee meid edasi Wuppertali, sest olime lubanud kella 16-ks külla minna. Jõudsime Wuppi umbes kella 2-ks, käisime ühes hiinakas söömas (mul õnnestus väga maitsev mango-kookose-karri roog saada, mis tõenäoliselt oli isegi vegan, igal juhul kõhuvalu ma ei saanud). Õues oli väga-väga soe, jalutasime pärast söömist nats linna peal ringi ka, mulle jäi üks pood silma, kus kõigepealt olid päikeseprillid, läksin siis neid vaatama ja nägin, et edasi tulevad ägedad kotid. Ja siis tabasmind armastus esimesest silmapilgust :) – väike valge kott kollase-lilla lillega. Arvi tuli mind juba otsima, et hakkame minema, aga no siis nägin suvekleitide rivi ja ei saanud vaatamata jätta, et mis seal on. Ja kiiruga noppisin paar tükki välja, Arvi tuli ka kabiini kaasa otsustamise protsessi kiirendama. Üks ei läinud selgagi, nii et sellega oli asi otsustatud, aga teine läks ja oli väga nummi ja selle võtsin ära ka :) Selline valge põhjaga, rohelise-lillaga lilled peal; panen kindlasti ühte pulma selle selga.

Panime jooksuga auto poole, möödaminnes võtsime poest külakostiks veel šokolaadikomme ja maasikaid kaasa. Jäime hea 20 mintsa hiljaks, aga no polnud vast hullu. Ah jah, et külla läksime me Brigittele. Nimelt siis tema mees oli see mustpeade liige, kes korraldas Eesti tudengeid Saksamaale praktikale ja üks nendest tudengitest 3 aastat tagasi oli Arvi, kes siis Wuppertalis praktikal oli. Igal juhul mees suri juba aasta tagasi äkki, aga kuna me juba tookord nendega ikkagi läbi käisime (ja mina käisin ka korra külas neil), siis on Arvi taga ühendus hoidnud. Nüüd siis on Brigitte mehe töö üle võtnud ja tegeleb ise tudengitega. Ja üldse on ta maru tore naisterahvas, hästi intelligentne ja hea vestluskaaslane :). Muidu sujust kõik superhästi, välja arvatud see, et ta oli meile jogurtikooki teinud... ja no ma ei tahtnud seletama hakata, et ma piimatooteid nagu ei tarbi ja... ja no olgem ausad, ega kook nägi hea välja ka :), nii et kokkuvõttes lasin sellel hea maitsta. Ja siis mingi hetk tunnen, et pea hakkab täiega ringi käima ja süda on oi kui paha. Mõtlesin omaette, et Margit, palun ära minesta ära ja palun ära jookse vetsu oksendama ka, ela kuidagi üle see värk. Ja läks ikka mingi 15 mintsa enne kui see hull tunne üle läks, aga kõhuvalu olin ma endale terveks õhtuks garanteerinud...

Oeh. Ei teagi siis nüüd, kas nüüd siis peakski vegan dieedi peale jääma või... kehale teeb see muidugi head, aga elu teeb keeruliseks. Ilma lihata saan ma ilusasti hakkama, vegetarian toitu on igalt poolt võimalik saada, aga see vegan variant (ilma piimatoodeteta ka) on palju keerulisem. Mõtlesin, et teen ikkagi selle teekuuri lõpuni ja püüan enam-vähem ennast vegan dieedi peal ka hoida.

Lahkusime Brigitte juurest umbes 7 paiku ja ees ootas 500 km kojusõitu. Olin jälle terve tee roolis, sest Arvi õppis kõrvalistmel järgmise päeva kooli strateegilise juhtimise eksamiks. Mingi hetk sõitis meie ette tolli auto sildiga „folgen“. Mul polnud õrna aimugi, et mis see tähendab, aga siis Arvi ütles, et sõida sellele järgi. Viidi meid siis parklasse ja 3 tollimeest tuli autost välja. Kontrollisid dokumente, palusid meil autost välja tulla, tõmbasid kindad kätte ja hakkasid autot läbi otsima. Vaatasime Arviga rahulikult kõrvalt pealt, sest no mis meil ikka muud teha, saigi natuke sirutada... ja mingeid salasigarette ega narkootikume meil autos ka otseloomulikult pole, nii et polnud karta ka midagi. Hehe, pealegi mis kurjategijatel oleks auto täis juhtimisarvestuse ja strateegilise juhtimise konspekte :). Kutid lõpetasid ja tänasid ja sõitsime edasi. Peale väikese ummiku midagi muud põnevat tee peal rohkem ei juhtunud. Pärast keskööd olime kodus.

Neljapäeva hommikul vara läksin tööle. Enesetunne oli väga OK arvestades, et olin ainult 6h maganud ja eelmisel päeval pikalt roolis olnud. Tööl tuli välja, et meie andmebaasil on mingi kala sees ja ma ei saanudki oma reportingut teha. Tegelesin siis muude asjadega ja kella 12-ks läksin tagasi koju. Nimelt siis pidi 12-16 vahel tulema tehnik Alice’ist, et meile nett uuesti sisse panna (eriti täpselt tehtud graafik onju – tööpäeval peab keegi 4h kodus passima ja tehnikut ootama). Mõtlesin, et kuna ma midagi muud niikuinii tegema ei pea, siis oleks kõige targem oodata seda kutti magades :). Aga ei tulnud mingit tehnikut, vaid hoopis Arvi jõudis kell 14:30 eksamilt koju. Kobisin siis voodist välja ja läksin tagasi tööle. Tehnik olevat jõudnud täpselt siis, kui ma majast välja sain. Lootsin, et tööl läheb kiirelt aga no kohe kuidagi ei läinud. Olin lubanud Matthiasega kokku saada ja ta ütles, et saab juba kell 5 vabaks, aga iroonia-iroonia, minul läks kella 7-ni (tavaliselt ootan mina tema järgi). Olin maru näljane, tegime Arkadeni keskuses kiirelt ühed nuudlid ja ilmselt seetõttu, et jutt väga ei jooksnud tegi Matthias ettepaneku, et läheks kinno. Mõeldud-tehtud, läksime vaatama Hannat, päris äge film oli, soovitan. Pärast kino oligi aeg juba koju tuttu minna.

Reede hommikul jõudis väsimus lõpuks järgi. Vedasin ennast pärast tööd ikkagi jõusaali ka ja... ja kojujõudes oli aega täpselt nii palju, et kiirelt süüa ja juuksed ära kuivatada ja siis pidime minema Potsdamerile, kus saime kokku Arvi kursakatega, et kinno minna piraatide neljandat osa vaatama. Nii kallist kinopiletit pole ma vist kunagi ostnud (14 eurot), see kino on nii lollakas, et põhihind on 3D filmil 11 euri ja siis hakkab lisatasusid võtma igast asjade eest (näiteks filmi pikkuse ja 3d prillide eest), a ma vist olen seda juba varem ka kurtnud siin. Igal juhul film oli ok, aga mitte nii naljakas kui eelmised osad. Ja sellest meremeeste lobast oli ilma subtiitriteta ka natuke keeruline aru saada. Pärast filmi läksime 100 õlu baari, kõik maitsesid erinevaid õllesid, mina olin õunašorle peal. Kõige põnevam kahjuks ei olnud, sest üks tüdruk võttis üles teema Lääne-vs-Ida-Saksamaa ja oli väga vaimustuses sellest, aga meid see nagu väga ei huvitanud. Ja muudkui jahus, et ta on nii väiksest kohast pärit, et kõik saavad šoki, kui sinna lähevad (koht oli 25.000 elanikuga linn), me siis pööritasime Arvi ja Annaga (kes on Venemaalt), et ta ei tea ikka mitte midagi väikestest vaestest masendavatest kohtadest. Ah jah, algselt pidime ju üldse Arvi sünnat pidama reedel, aga ei jõudnud selle korraldamisega tegeleda ja nüüd ei teagi, et millal siis ükskord peo teeme... aga no kunagi ikka teeme.

Laupäeva hommik oli esimene kord üle pika-pika aja, kui äratuskellale puhkust andsin. Saime silmad lahti umbes 11 ajal, plaanis oli šoppamine ja trenn ja õhtul teadusöö külastamine, aga laiselda oli nii mõnus, et jõudsime ainult viimasele. Nimelt siis on siin kord aastas mingi selline värk, et ülikoolid ja haiglad ja mingid instituudid on ööni lahti ja esitlevad igast teadusteemalisi asju. Hästi palju on loenguid, aga on ka ise-tegemise võimalusi. Ühinesime ühe Aieseci grupiga kell 6 ja esineme peatus oli elektriautode, segwayde ja elektrirataste juures. Kõike saime ise proovida ka, mina sain elektri-Smart’iga sõita näiteks. Kõige naljakam on see, kui vaiksed need autod ikka on... Järgmisega läksime tehnikaülikooli ja kuna grupiga ringi liikumine oli päris aeglane, siis otsustasime neist lahku lüüa. Kuulasime juuste kasvatamise kohta (kuidas juuksekanalistest laboritest juukseid kasvatatakse) ja interneti ohutuse kohta (seal oli mingi programm, kuhu said oma parooli sisse panna ja siis ta häkkis selle välja), proovisime tehisjalgu (mis on tehtud nendele, kes näiteks suhkuruhaiguse tõttu jalad kaotanud, päris mugavad olid), siis mõõtsime vererõhku mingi uut moodi asjaga, tegime touch-screeni peal gräffitit ja mina lasin oma näo 3D-sse panna – nüüd mul on pilt sellest, et milline ma keskealisena välja näen :). Lõpuks mõtlesime, et läheks kuulaks mingit 3D muusika värki. Asi algas sellega, et mingi professor rääkis 15 mintsa midagi (Arvi ütles, kokkuvõtteks, et nelja ülikooli professorid tulid kokku, et rekonstrueerida mingi 58. aasta muusikatükk) ja siis hakkas pihta – ma pole kunagi midagi nii haiget kuulnud ja näinud, moodne sõna selle koha oleks performance, aga minu meelest oli see puhas lollus ja aja raiskamine. See muusikapala oli muusikast kaugel, see oli pidgem mingi piiks-puuks-prääks-kill-kõll. Ja pilt, mis taustaks käis oli üli-sürr (seosetud pildid üksteise järel). Päris palju inimesi kõndis kohe alguses minema. Ja no miks peaksid nelja ülikooli professorid oma aega millegi nii ülimõttetu peale kulutama minu pähe ei mahu. Teeks midagi kasulikku. Oeh. No pärast seda otsustasime, et on viimane aeg ära koju minna. Bussiga joppas hästi ja kesköö paiku vist jõudsime koju ka.

Pühapäev on siis täna. Magasime taas nii kaua kui torust tuli. Siis vaatasime 45 mintsa Shaun the Sheepi ja... ja mingi hetk oligi juba pärastlõuna ja olime kokku leppinud ühte ratast vaatama minna mulle. Ratas oli väga ilus ja korralik ja kõige rohkem ei maksnud ka (90 euri) ja ostsin ära :). Nüüd on mul ratas!!! Kuna see autosse ei mahtunud (esimene kord, kus auto meid alt vedanud on), siis tulin hoopis metrooga koju tagasi (ja kuna rattalukku mul veel pole, siis tassisin ratta 5. korrusele ilusasti :), Arvi sõitis autoga sauna. Mul oli hommikul veel kindel plaan trenni ka minna, aga nii suur trennivastane trots on peal praegu, et laiskus sai võitu ja jäin koju blogi kirjutama :).

Kokkuvõttes on siis elu praegu selline, et 1) korter on meil põhimõtteliselt valma (pesumasin veel puudu) ja ainus miinus on see, et jagame ühe toidupoega sisehoovi ja nad kolistavad seal suht tihti oma kaubaga; 2) trenniga saan mai lõpus ühele poole; 3) neerupuhastusega tegelen veel seni kuni tee otsa saab (nädalaks vist umber jätkub veel), otseselt mingit muutust ei tunne, aga üldises plaanis on korralikum söömine energiataset tõstnud; 4) tööl olen juunist täiskohaga; 5) juunis on siin kaks vaba päeva (2. ja 13. juuni), 6) Mari-Liis ja Jüri tulevad 6ndast meile külla, 7) Arvi sõidab 10ndal eesti ja mina 17ndal. Ja lõpuks et ma praegu naudin täiega oma laiskust ja seega ei viitsi kodu koristada, et siis pilte teha ja neid üles laadida. Nii et pilte saate siis, kui mul laiskus üle läheb. Nii hea on tunda ennast vabana :) Sauks!

21. Uus päikeseline kodu

Hei-hei! Seekord tuleb mammutpikk postitus, aga mul tõesti-tõesti pole aega olnud vahepeal kirjutada ja kuna mul praegu kodus netti ka pole (selle osas võite kurja pilku saata Arvi poole), siis lõpuks sain postituse ikkagi kokku ja kunagi kui veel aega peaks tekkima, siis panen pilte ka üles. Aga siis sealt, kust pooleli jäin:

Esmaspäevast-teisipäevast (18-19 aprill) on meeles, et suutsin endale osta väga mõnusa kookose lõhnaga kehakreemi, mis, tuli välja, pigem kuivatas kui niisutas mu nahka, ning avastasin, et tumeda bio-šokolaadi saab poest odavamalt kui tavalise tumeda šokolaadi :). Ja ma ei tea, mis hetkel täpselt, aga Arvi sai teada, et tal on endal koolis üks eksam ja üks ettekanne täpselt samas nädalas kui CIMA eksamid. Nii et tal vaesekesel saab päris raske nädal olema siis. Ja kohe pärast seda rasket nädalat, nädalavahetusel, peame Arvi sünnat ja uue korteri soolaleivakat. Kunagi nädala alguses vaatasime ka Youtube’ist mingit videot loomsete toodete tööstusest (seafarmid, piimakarjad, munad ja kogu see värk) – see oli ikka nii julm, et... Ma tean, et see oli mingi USA värk ja igal pool asi nii hull pole, aga no... Lihaisu nüüd küll enam peal ei ole. Ja pärast seda videot sattusime igast paksude inimeste videode peale. Maailm on ikka haige – ühel naisel näiteks oli eesmärk saada maailma raskemaiks naiseks ja ta mees ütles selle peale, et toetab teda 100%-liselt; üks naine söötis oma väikese lapse 200-kiloseks, laps võeti talt ära ja pandi haiglasse dieedile, kus ta kõvasti alla võttis, aga nahka on tal ikka 200-kilose inimese jagu; ja üks tšikk, kelle käsivars oli sama jäme kui mu vöökoht, väitis, et tema küll ei usu, et ta söömise pärast nii paks on, sest ta ei söö üldse nii palju. Ja mina muretsen oma paari liigse kilo pärast...

Peaaegu oleks unustanud, et teisipäeva õhtul käisime Marina sünnipäeval, viisime talle lilli ja ostsime endale koju ka tulpe, sest lilled on siin nii odavad (10 tulpi 2 eurot, 10 roosi 2,5 eurot vist). Sünnipäev ise oli selline vaikne. Marina oli kõvasti salateid teinud ja kuna meil oli plaanis nädalavahetusel maksapuhastust teha (juba neljandat korda!), siis me neid nautida kahjuks ei saanud (tegelt Arvi natuke ikka maitses, aga ma sõin ainult viinamarju). Vahetasime Annaga veel ka Malaga pilte, nii et sain mõned ägedad pildid juurde.

Kolmapäeval käisin ühe Eesti tšiki Ulla (saime temaga tuttavaks läbi Helene) ema Terje poolt antud tantsutunnis. Trenn ise trenni kui sellise mõttes oli väga bro, sai liigutada küll, aga koreograafiliselt ei olnud kahjuks väljakutsuv, nii et otsustasin, et ei hakka seal käima. Aga Ullaga tahaks edasipidi sellegipoolest läbi käia, ta eesti keele aktsent on nii tore :). Ütlesin ka oma praeguse trennikohaga lepingu üles, sest suvel ei taha niikuinii kuskil spordiklubis istuda ja sügisest tahaks hoopis Arviga koos kuskile tantsima minna. Mul jäigi üks päev metroos silma ühe tantsukooli kuulutus, mis lisaks tantsutundide andmisele korraldab ka tantsuõhtuid, nii et saaks nii õppida kui ka praktiseerimas käia. Aga eks sügisel vaatab täpsemalt edasi. Meil on muidu Arviga kasutamata veel kaks Groupon’i vautšerit, üks on joogatundidesse ja teine tavalisse spordiklubisse, aga mõtlesime, et kuna see viimane oli nii odav (10x maksis kokku 30 euri) ja seal on saun, siis on mõistlik seda kasutada, sest siin maksab 1x saunaskäiku niisama juba 9 eurot. Lisaks avastasin, et seal spordiklubis oli Hip-hop’i, Streetdance’i ja Contemporary kõrval ka postitantsu trenn :P. Kui võimalik, siis kindlasti tahan selle ka ära proovida. Trenni teemal veel, et meil siin lähedal on üks staadion ja spordisaalid, jalutasime ükskord mööda ja kiikasime läbi akende, et kas miskit toimub ka. Kõik tundus tühi ja staadion suletud, aga nägime ukse peal miskit tunniplaani, nii et mingi elu peaks selles kohas ikkagi sees olema. Aeg-ajalt staadioni peal trenni teha oleks päris mõnus.

Neljapäeval oli niiiii mõnus ilm. Läksin hommikul kohe tööle, tegin seal ruttu-ruttu kõik vajalikud asjad ära, käisin ostsin päikesekreemi, jõudsin lõuna paiku koju, sõin kiirelt ja läksin Spree äärde päikest võtma. Nimelt siis on Spree see jõgi, mille ääres Arvi jooksmas käib ja see lookleb meie lähedalt rongijaama ja Bundestagini ja sealt veel edasi. Mingi koha peal mitte väga kaugem meist on jõe ääres park ja jõekallas on selline mõnus muruga kaetud, kuhu hea pikali visata. Etteruttavalt, et olime seal ka järgmised 3 päeva ja iga päev oli seal palju inimesi lebotamas, õllet joomas ja kanepit suitsetamas?! Just, iga päev tegi mingi seltskond kanepit. Aga see selleks. Kui Arvil kool läbi sai, siis ta ka ühines muga tunniks ajaks. Õhtul läks Arvi lennujaama järgi oma sõbra Vitali õele, kes on peotantsija, lisaks õele oli veel õe tantsupartner pluss praegu valitsevad peotantsu maailmameistrid, kes ka kord kuus Eestis trenni andmas käivad. Igal juhul siis ta pidi neid nats ringi sõidutama, aga enne viis veel minu trenni ära. Ma pole miljon aastat õhtutul trenni teinud ja džiis kui palju lihtsam on trenni teha õhtul vs hommikul! Olin ilma probleemita tund aega jooksulindi peal, ja oleks veel kauemgi võinud olla, aga tahtsin kunagi tagasi koju ka jõuda. Ja mul hakkab jalataldadel ka miskipärast maru kuum joostes. Telekast tulid õhtul ka palju normaalsemad saated - näiteks Saksamaa supermodelli saade. Kui päeval jõusaalis olen, siis jooksulintide juures on kolm telekat – kahe pealt tuleb alati mingi realiti show – kas siis lahendatakse kellegi suhte- või rahaprobleeme või keegi trullakas tahab alla võtta, aga ei saa aru, et selleks peab ikka pistu vaeva ka nägema – ja kolmanda pealt lõigatakse loomi lõhki ja õmmeldakse kokku (mingi veterinaariasaated koguaeg, mis mul südame pahaks ajavad – kes tahab midagi nii haiget vaadata!?). Siis seal edasi tuleb mingi telekas, kust näitab koguaeg vanu ameerika koguperesarju, järgmine on Viva, mille peal mul alati kõrvaklapid on (aga paraku tuleb ka sealt aegajalt nõmedaid saateid)... ja siis jalgrataste juures on üks spordikanal ja veel mingi, kust näitab Saksa oma kodu-keset-linna-stiilis saateid. Ühesõnaga – hommikune-päevane programm on ikka nii kräpp kui olla saab.

Reede oli munadepüha ja vaba päev. Alustasime hommikut õppimisega ja lõunast läksime jõe äärde. Võtsime sinna ka õppematrejalid kaasa, nii et päikese käes lebotamise vahele lugesime oma CIMA matrejale ka edasi. Õhtu poole käisime ühte jalgratast vaatamas. Nimelt siis kui Arvi mind autoga trenni viis, siis vaatasime Tomi pealt, et mul kodust trenni ainult 5km ja rattaga saaks selle vahemaa kõvasti kiiremini kaetud kui metrooga (millega läheb 40 minutit). Ja kuna ilmad ka nii ilusaks läksid, siis tuli tõesti selline tunne peale, et tahaks rattaga tööle-trenni-koju sõita. Vaatasime siis eBay’st, et 50 euroga umbes peaks mingi enamvähem kasutatud ratta saame ja käisime ühte vaatamas, aga kahjuks see oli kehvemas seisus kui pildi peal, nii et diil jäi katki. Läksime ka Alexanderplatzilt läbi, et uudistada, mida sealne pühadeturg endast kujutab. Oli turg nagu turg ikka, käsitöö, ehted, Berliini nänn ja isegi piparkooke müüdi :). Maiustasime natuke mandlitega ja läksime ära koju.

Laupäeval siis jälle hommikul õppimine ja päeval rand. Õhtu lõppes kahjuks suhteliselt kehvasti. Nimelt otsisin netist välja, et võiks mingist pühadeüritusest ka osa võtta ja leidsin ühe peo pargis, kus pidi ka lõke ja ilutulestik olema. Hakkasime kella 8 ajal sinnapoole liikuma, Arvi otsis netist aadressi, mida Tomi panna ja hakkasime sõitma. Jõudsime sinna aadressile siis kohale ja no keset elumaju olime, ei mingit parki kuskil või sellist muljet, et 5000 inimest pidutseb (nii palju oli sinna inimesi oodata). Mõtlesime siis, et äkki meil mingi vale aadress. Arvi helistas kursavend Thomasele ja palus netist otsida, et äkki ta leiab õige koha üles. Sõitsime veel kaks kohta läbi ja ei midagi – ei leidnudki üles õiget kohta ja jõudsime kella 10-ks tagasi koju närvis ja pettunud. Arvi vaatas uuesti järgi, et kus kuradis see üritus siis toimuma pidi ja selgus, et see esialgne tänav, mis Tomis see oli, oli ikkagi õige, me oleks pidanud lihtsalt kaugemale minema ja seal majade vahel tiirutama, et õigesse kohta välja jõuda. Aga kuna Tom ei näidanud, et seal midagi pargi moodi võiks olla, siis me suht kohe lasime selle mõtte peast, et edasi otsida sealt kandist. Uhh. Nii rumalad, et ei tulnud korraks autost välja ja ei küsinud mõnelt mööduvalt inimeselt, et kas siin lähedal on miski park ja pidu või mitte. Mitte siis ainult ei jõudnud me peole, vaid veetsime ka laupäeva õhtu autos oli olime maruvihased.

Pühapäev hommikuks olid halvad emotsioonid peaaegu kadunud, sest päike siras jälle taevas. Hommikul õppisime jälle kodus, siis lõunaks pidime maksapuhastuse pärast sööma riisi ja keedetud juurikaid. Kuna meil peale porgandite polnud, siis keetsime neid. Riisi söömise välistasin ma kohe ära, sest mulle ei lähe see enam üldse sisse. Ja Arvile ka enam mitte. Ma ei tea, kas keha mäletab seda maksapuhastuse piina, aga dšiis kui vastu see viimane söök enne puhastust on. Mina suutsin oma poolteist porgandit ikka sisse ära suruda, aga Arvil jäigi suurem osa söömata. No ja siis jõe ääres KÕIK sõid midagi. Krõpse-küpsiseid-friikaid-dönerit. Ja meil olid kõhud päris tühjad. Õhtul ootas ees tavaline maksapuhastuse rutiin – kaks korda mõrusoola joomist ja kell 10 õhtul oliiviõli greibimahlaga. Oeh. See oli ikka jälle nii raske, võitlesin pisarate ja okserefleksiga. Ja püüdsin magama jääda.

Miks me üldse maksapuhastust pühapäeval tegime oli see, et esmaspäev on ka siis pühade tõttu vaba päev. Niisiis esmaspäeva hommikul kella 5 paiku läks mul uni ära, käisin korraks üleval ja siis püüdsin kella 6-ni lebotada, et kolmas mõrujook teha. Pärast seda uuesti voodisse ja kella 8-st viimane jook. Kive tuli suht vähe meil mõlemal. Mina otsustasin, et ma praegu mõneks ajaks nüüd ei tee rohkem neid puhastusi, et vast olen puhas (või no õigemini selle neerupuhastuse ma võtan varsti-varsti ette, aga see on täitsa omaette teine organ juba :P). Püüdsin õppima hakata, aga aju ei võtnud üldse midagi ja ei suutnud keskenduda. Kuna olin eelmiste päevadega juba kokku õppinud üle 20 tunni, siis mõtlesin, et lasen natukeseks lõdvaks ja vaatan modelle. Päevaga sain hakkama terve 14nda hooajaga :). Arvi oli tubli ja õppis ikkagi terve päeva. Õhtul ütlesin Arvile, et tahaks hea meelega jälle Twilighti filme vaadata kunagi (üldse mitte selle mõttega, et nüüd kohe peab vaatama), aga natukese aja pärast ta juba tuligi arvutiga minu kõrvale, film valmis pandud. Nii et õhtu lõppes Edwardi ja Bellaga. Küll see armastus on ilus.

Teisipäeva hommikul oli aeg jälle tööle minna. Pühade ajal käivitusid mõned uued projektid, nii et tegemist oli päris palju. Kiikasin töö juures ka Berliini ilmaennustust ja vaatasin, et järgmiseks kaheks nädalaks enam üle 20 ei ennustagi. Teel trenni helistasin Ivole (vanemale vennale), et õnne soovida ja sain teada, et ta parasjagu päevitab Eestis :). Nii et jõudis soojalaine siit põhja poole. Trenni minnes oli ilm küll pilvine, aga ei midagi hullu. Kui riided vahetatud sain ja jõusaali jõudsin oli aga alanud suur äike ja vihma tuli 15 minutit järjest nagu pangest. Koju õnnestus mul jälle kuiva jalaga saada, aga õhtul hiljem oli jälle äike tagasi. Vähemalt auto peaks nüüd puhas olema :). Käisime teisipäeva õhtul vihmale vaatamata ka ühel voodil järel. Maksis 40 euri, nii et sai vast hea diil küll.

Kolmapäeval jõudsin umbes 10 paiku tööle ja Tom oli mind juba ette hoiatanud, et tuleb miskit äriplaani hakata kokku panema ja et sellega on kiire. Ja oi sellega oli tegemist... olin tööl kokku üle kümne tunni ja see ei tähendanud ka, et oleks kõik valmis saanud. Pea valutas ja kõht oli tühi (seda viimast sai õnneks leevendada šokolaadikommidega, mida keegi terve kausitäie tööle oli toonud) ja.... peaaegu selline tunne nagu oleks tagasi PwC-s :). Aga kõige hullem see päev ka ei olnud, sest minu ammune armastus matemaatika vastu lõi taas lõkkele :P. Nimelt tulid Tomile koguaeg mingid uued mõtted, mida sinna äriplaani panna ja siis ma sain kõvasti IF-lauseid välja mõelda, et kõik need tingimused valemitega kirja panna. Joonistasin paberi peale valmis oma laused ja siis panin Exclisse – mõnus on see tunne, kui suudad probleemile lahenduse leida :). Trenni ma enam ei jõudnud kuidagi ja koju jõudes leidsin eest küürus Arvi. Nimelt siis oli ta seljaga jälle mingi jama juhunud. Ja seekord oli seda täitsa silmaga näha ka – see alaselja osa, mis peaks kergelt nõgus olema oli täiesti sirge, lihased paistes ja pingul. Sirgelt seista oli tal väga valus, istumisel vist probleemi polnud... Eniveis ta näitas ja jutustas mulle kiirelt oma järgmise päeva ettekannet kooli jaoks ja läksime ära tuttu.

Neljapäeval olin kokku leppinud Tomiga, et saame juba kell 8.30 tööl kokku, aga ta saatis mulle sõnumi, et teeme hoopis 9.15. Niisiis otsustasin Arvi kooli saata :). Viisin ta kooli nagu oma lapse – kandsin ta seljakotti (seljavalu pärast) ja hoidsin käest kinni ning kooli ees sai head-aega-musi ka. Ja tööl läks jälle täie tinnaga, Tom konkreetselt mingi hetk istus mu kõrval närviliselt ja vaatas, kuidas ma mingeid ridu ja valemeid muudan, et kohe, kui tal mingi uus mõte tuleb, siis saab mulle ette sööta selle. Küsisin ta käest ka nii muuseas, et miks me seda kõike nii hilja tegema hakkasime ja sain vastuseks, et tal polnud enne aega... Oeh. Ja see ei olnud ainus tulekahju, mis sel päeval põles. Nimelt otsustas Arvi ka Otsassoni stipendiumile kandideerida (seesama, mille mina paar aastat tagasi sain) ja kirjutas paar nädalat tagasi juba TÜ Majandusteaduskonna dekaanile, et kas saaks soovituskirja (dekaan juba DAAD stipi jaoks kunagi kirjutas talle ühe). Aga vastust ei tulnud ega tulnud ja Otsassoni tähtaeg oli juba laupäeval. Ma siis rääkisin Skype’is emaga, et ta uuriks, mis tegemised dekaanil on ja siis ma ütlesin Arvile, et ta ikkagi ise motivatsioonikirja põhja valmis mõtleks. Aga Arvi oli sel ajal koolis ja siis pidi seljaga arsti juurde minema ja no kujutate ette küll, mis sagimine mul koguaeg käis. Töökaaslased juba naersid, et ma olen nagu telefonikeskjaam. Igal juhul sai mot.kirja põhi ära saadetud. Seekord tuli tööpäeva pikkkuseks 9h ja trenni mineku mõtte matsin taas maha. Kojujõudes ootas mind lõpuks ees mu neerupuhastuse tee segu, mille Hollandist tellinud olin. Pärast kolimist tahaks kohe sellega pihta hakata, loodan, et õnnestub. Puhastus ise kujutab ette seda, et jood iga päev seda teed onju (vähemalt 20 päeva järjest) ja loomsetest toitudest, suhkrust, kohvist, teest ja alkoholist peab ka loobuma. Ehk siis midagi selle Levini dieedi sarnast, mida kunagi tegin.

Reede – laupäeva kohta ei meenu väga midagi, ilmselt õppisime kõvasti. Laupäeval toodi meile üks madrats ka, mida oleks pidanud enne ostmist natuke korralikumalt vaatama, sest see ei näinud enam väga hea välja (katte alt), aga kuna me ei vaadanud, siis ostsime ära. Reede õhtul vist tegelt oli plaan Kaiega välja ka minna, aga kuna Kaie tahtis õppida ja me ka kõige värskemad polnud, siis mõtlesime, et lükkame selle väljamineku kuskile määramatusse kaugusesse.

Pühapäev oli suur kolimise päev. Tulime vara üles, Arvi hakkas õppima ja mina asju pakkima. Kella 12-ks, kui Kaie meile appi jõudis, oli mul juba paras ports asju koos ja oli aeg seda kõike teise korterisse vedama hakata. Kuna uus korter oli ainult paarsada meetrit eelmisest, siis tegime nii, et panime auto kola täis, ma sõitsin uue korteri maja hoovi ja seal vedasime kõik koos asju üles. 5 korrust ilma liftita. Oeh. Kokku võttis asjade tassimine umbes 4 tundi aega. Ülisuured tänud Kaiele, et meile abiks oli! Ülejäänud õhtu kuni vähemalt südaööni püüdsime asju lahti pakkida. Ahjaa. Eelmised üürnikud olid kolimise käigus suure toa vaiba ikka päris koledaks teinud. Uurisin esmaspäeval tööl netist, et palju puhastus maksabja tuli välja, et uus vaip osta on odavam kui vana ära puhastada. Tööl läks päris pikalt, trenni jätsin vahele ja õhtul käisime ehituspoes uut vaipa ostmas. Pressisime 21m2 vaipa kuidagi autosse ära ja sõitsime kodu poole. Kella 8-st saime kokku Janine’iga, kes siis rentis meile meie eelmist korterit. Andsime võtmed üle ja võtsime näidud ja... no sellega oli päris korralik jama. Siin on nii haige süsteem ikka nende kommunaalkuludega. Nimelt siis maksad sa iga kuu kommunaalkulude eest fix summat ja siis kord aastas võetakse tegelikud näidud ja tasaarveldatakse sellega, mida sa juba maksnud oled. Ja meil oli see summa 55 eurot kuus, mis 7 kuu peale tegi kokku 385 eurot, aga tegelikult olime tarbinud suurusjärgus 700 euri eest. Nomh, ja siis meie üürilepingus oli tegelikult hoopis kirjas, et peab juurde maksma ainult juhul, kui tarbimine on oluliselt ületanud normaalset taset. Aga et mis see normaalne tase siis on, seda pole kuskil kirjas. Ja tuli välja, et ka Janine ise oli tunduvalt juurde maksnud varem, ehk siis algusest peale oli see 55 eurot kuus vale. Vaidlesime seal pikka aega ja lõpuks jäi kokkulepe nii, et meil jääb korteri pandiraha 300 eurot tagasi saamata. Võimalik, et annaks asja edasi protsessida, aga meil pole aega ja pealegi on ära antud raha palju keerulisem tagasi saada kui lihtsalt mitte maksta. Ja teisest küljest on õige ka see, et maksame selle eest, mida tarbisime... Jõudsime nii hilja koju, et vaipa enam maha panna ei jõudnudki.

Teisipäeval oli jälle tööl palju tegemist, nii et jätsin trenni vahele ja panin kohe kodu poole, et saaks hakata vaipa maha panema. Ja see ei olnud üldse lihtne, sest me ei saanud kogu mööblit toast välja (kapp on nii raske ja ei mahu uksest läbi) ja tuba ei ole ruudu kujuline vaid igast astmeliste üleminekutega. Mässasime jälle tuduajani välja. Aga valmis ta sai.

Kolmapäevast alustasin oma neerpuhastuse kuuriga ka lõpuks. Kuna meil kodus polnud muffigi süüa ja köök veel parajas segaduses ka, siis läksin lõunasöögi järgi Adam&Eves’i. Nimelt see on üks biotoidu söögikoht, kus saab endale ise salati kokku lasta panna (kuna ma nüüd ei või ju praktiliselt midagi süüa). Salat ise oli väga hea, aga maksis 5,25, mis enam nii tore ei ole (et igapäevaselt söömas käia seal), lisaks ei saanud seda kaardiga maksta ja pidin raha välja võtma minema (ja siin ei ole automaadid iga nurga peal nagu Eestis). Kokku läks kogu söögi jahtimise protseduuri peale 30 mintsa ära ja kuna aeg on praegu kriitiline tegur, siis olin parajalt pahane. Edaspidi teen alati salati ise kaasa, mõtlesin. Tee ise maitses päris koledalt. Või no joodavalt, aga kaugeltki mitte hästi. Andsin kodus Arvile ka maitsta ja ta küsis suurte silmadega, et mis sellel siis viga on, et maitseb ju nagu tavaline ravimtee, et kas ma siis pole sellist asja varem joonud. Aga tuleb välja, et tõesti-tõesti, ma pole kunagi halba teed jooma pidanud.

Neljapäeval tegelesin tööl äriplaaniga. Mingi hetk tahtis Tom mulle mingeid juhiseid anda ja läksime nõupidamiste ruumi. Aga lisaks juhistele rääkis ta, et kui meil see laienemine ükskord toimuma hakkab, siis läheb mu töökoormus tunduvalt suuremaks. Et ta hea meelega näeks mind kogu seda finantspoolt kamandamas, et ma käiksin neid tütreid siis õpetamas, et kuidas mida teha jne. Et siis on variant, kas võtta siia teine assistent juurde, kes minu praeguseid asju teeks või võtta keegi senioorsem hoopis, kes tegeleks ise laienemisega ja ma jääks oma praeguste liistude juurde. Nii et andis mulle natuke mõtteainet... Ühest küljest oleks jube põnev laienemisega tegeleda, teisest küljest on nii palju asju, mida ma ei tea ja ei oska... ja samas mulle ei meeldiks ka endale uut ülemust saada, sest tahaks asju ikkagi oma moodi teha, mitte kellegi pilli järgi. Aga eks siis kui aeg kätte jõuab, siis vaatab täpsemalt. Teine asi, mis ta muga rääkis oli see, et kuna tema enam ei saa väga aru, et mida ja kuidas ma teen, siis kui mul peaks tulema tahtmine ettevõttest ära minna, siis ma sellest kindlasti pikalt ette teada annaks, et jõuaks kedagi mu asemele võtta ja välja õpetada. Aga et parem muidugi, kui ma kuskile ei läheks ja et ta püüab mulle selle töökoha nii atraktiivseks teha (nii ülesannete kui palga näol), et ma ei tahakski kuskile ära minna. Seda palka ma ootan juba küll, sest aeg-ajalt tekib kergelt alamakstud tunne.

Reede hommikul oli mul selline tunne, et tuleb lühike tööpäev. Ja oi kui vale see tunne oli. Tegin päris-päris hommikul mõned kiired asjad ära ja siis küsisin Tomilt, et kas ta jõudis äriplaani üle vaadata, et kui jah, siis räägiks läbi ja teeks vajalikud muudatused. Aga ei, ei olnud veel vaadanud. Leppisime siis kokku, et ma käin vahepeal trennis ära ja siis pärastlõunal räägime. Ja neid muudatusi tuli pärastlõunal korralikult. Sain kõvasti tegemist ja aeg muudkui läks ja läks ja läks... kell oli vist juba 7, kui Tom ütles, et: Margit, saad boonust kui tuled pühapäeval tööle, me peame selle asja esmaspäeval ära esitama. Ja no mis mul ikka üle jäi. Tuli nõus olla. Jõudsin siis lõpuks koju, tegin kiirelt meigi ja muud protseduurid ja läksime Anna ja Marina korteri soolaleivapeole. Peo teema oli Roheline ja peaaegu kõik olid sellest kinni pidanud. Peol midagi erakordset ei juhtunud, lahkusime kunagi pärast keskööd. Kuna ma olen nüüd mõnda aega veel kainekas (ja Hispaania reisist saati pole midagi joonud), siis olime peol ka autoga ja nii mõnus on ikka autoga koju minna, see metroodega tund aega loksumine on ikka päris tüütu.

Laupäeva hommikul õppisime, kella kolmest oli kokku lepitud ühte voodit vaatama minna. Nimelt siis meile see eelmine ikka nagu väga ei istunud. Esiteks on ta tiba lai (ma alguses tahtsin laiemat, sest 140-ne jäi nagu kitsaks kahele, aga kui nüüd nädal aega 160-se peal maganud olin, siis oli nii üksildane olla, sest terve öö otsa ei saanud Arviga kokku – nagu üksi oleks maganud), teiseks oli madrats kehva (ärkasin iga päev peavaluga) ja kolmandaks oli sõrestik jama (üldse ei püsinu paigal). Uus uus voodi tundus ilus ja hea, võtsime selle nii lahti kui võimalik ja pressisime kõik oma VW-isse sisse (auto on ennast praegu ikka sajaga ära tasunud ja TomTom ka). Ja siis edasi IKEA-sse, kus veetsime mitu head tundi. Aga saime ka päris palju vajalikke asju... ja otseselt mitte vajalikke ka. Nüüd on meil uue korteri sisustuse peale kulunud juba üle 600 euro... Õhtul käis Arvi ühe Eesti tšikiga väljas. Ma mõtlesin, et hakkan õppima, aga kuna tõime IKEA-st nii palju asju, siis mõtlesin, et panen need asjad kõigepealt korda ja siis ma veel kleepisin köögi seina peale lillemustrit ja... lõpetsin tiba enne kümmet, lugesin veel 30-40 mintsa ja keerasin ära tuttu. Arvi jõudis 2 minutit pärast seda, kui olin pikali visanud.

Pühapäeva hommikul jõudsin paar tundi õppida, siis hakkasime uut voodit kokku panema. Kõik klappis ja uus madrats tundus ka ikka kordades parem kui eelmine. Lõunast lippasin tööle, seal läks kuni 20.30-ni. Koju jõudes kleepisin veel voodi kohale IKEA kleepsu-pildi ja... ja kööki panime riiulid ka üles. Nüüd hakkab juba looma, paar asja veel puudu (telekas, pesumasin), aga nendega veel kriitiliselt kiire pole.

Esmaspäeval sain tööl lõpuks selle äriplaaniga ühele poole, hommikul veel viimistlesin natuke ja valmis oligi. Tegelesin veel muu nipet-näpet asjadega, siis trenni ja poodi ja koju ja õhtusöök ja blogi kirjutamine. Nüüd siis teisipäev, olen oma töö asjadega suht ühel pool juba, nüüd siis veel trenni ja siis koju asjatama. Sauks!

20. Õppurid

Hei-hei!

Kuigi mul millestki põnevast kahjuks rääkida pole võimalik (sest midagi pole lihtsalt väga toimunud), siis võtan oma paar viimast nädalat sellegipoolest kiirelt kokku. Jäin pidama laupäeva peale, kus oli õhtu poole plaanis Kaiega välja minna. Aga nagu ka varem on juhtnud, siis tuli laiskus peale ja kohe üldse ei tahtnud enam õhtul kuskile minna. Pidu ise oli suht kaugel ka, nii et tunniajane sinnasõit ei tundunud ka kõige ahvatlevam. Tagantjärgi mõeldes oleks võinud ikka minna, sest Kaie lõpetas peo alles järgmise päeva lõunaks (polegi talt uurinud, et mis ta siis täpsemalt tegi, aga arusaadavalt tegevust oli).

Pühapäeval oli Berliinis mingi kuumalaine, täpseid kraade ei teagi, aga põhimõtteliselt oli päevitamisilm. Ootasin Arvi Dresdenist tagasi ja siis läksime maja taha laste mänguväljaku juurde pinkidele mõnulema ja jumet saama. Ja oli mõnus, väga mõnus. Mõtlesin juba, et kas nüüd jääbki nii soojaks, et saaks esmaspäeval tööle minna suvekleidi ja plätudega. Aga paraku päris nii soe polegi pärast seda pühapäeva olnud. Kaie saatis mingi hetk sõnumi, et ta ikkagi ei jõua meie juurde Wiid mängima. Ja no eks me siis mängisime kahekesi :).

Esmaspäevast kolmapäevani ei toimunud miskit, neljapäeva õhtul saime Matthiasega kokku. Olime jälle ta hotellis seal lounge’s, võtsin läpaka kaasa ja vaatasime reiside pilte ja pläkutasime niisama. Matthias uuris, et kuidas mulle Berliin meeldib. Viimasel ajal on päris mitu inimest uurinud, et kuidas mulle Berliin meeldib ja kauaks ma kavatsen siia jääda. Ja mu vastus näeb siis umbes selline välja, et mulle meeldib, et tegemist on suure linnaga, kus koguaeg midagi toimub, et ilm on palju parem kui Eestis, ja et ühistransport on hea, aga vahemaad on nii pikad, et ikkagi võtab suht palju aega ühest kohast teise jõudmine. Mis puudutab siiajäämise kestvust, siis linn kui selline mind otseselt kinni ei pea – võiks ka kuskile teise suurde linna minna (Saksas näiteks Münhen või Frankfurt), aga väikemasse kohta nagu ei tahaks minna. Ja et tööl on okeika, aga see mind ka põhimõtteliselt hullult kinni ei peaks, kui kuskile mujale minek oleks. Kui Arvil järgmine kevad kool läbi saab, siis saab edasi vaadata, et kuhu me järgmiseks põrutame. Sealt CIMA-st saadetakse ka suht tihti e-mail lingiga nende tööpakkumiste portaali. Ja neid pakkumisi on seal kõvasti (paar tuhat vähemalt) ja igasse maailma otsa (kõige levinum on siiski Inglimaa). Et neid pakkumisi vaadates tekib ka ikka vahepeal mõte, et võiks kuskile mujale edasi liikuda pärast Arvi lõpetamist. Viimane mõttevälgatus oli meil Singapur :).

Reedel olime kodus ja õppisime CIMA jaoks. Laupäeval läksime mõnede DAAD sipendiaatidega Berliini tehnikamuuseumi. Teiste hulgas oli seal ka üks Eesti pere kahe lapsega – nii et kokkuvõttes oli eestlaste võimukas ülekaal :). Muuseum ise oli VÄGA suur, kuna tegime vahepeal ka päris pika pikniku väljas muuseumiaias, siis lõpuks jäigi meil üks väga suur osa veel täitsa külastamata. Et siis tuleb tagasi minna kunagi uuesti. Käisime tagasitulles läbi oma panga kontorist, et see igakuine kontoväljavõte tega ja kuna seal automaatide kõrval on kohe üks piletikassa, siis nii kaua kui Arvi seal automaadi juures mässas, vahtisin ma miskeid viimase hetke piletipakkumisi. Arvi tuli ka vaatama, et mis ma vahin ja talle jäi silma pakkumine Tom Tom Crew etendusele. Nimelt oli ta näinud mingit teist reklaami, et tegemist on breikarite-akrobaatidega. Mõtlesime siis, et täna on juba veits liiga hilja, aga et kui homsele etendusele on ka viimase hetke piletid müügil (seal müüaksegi sama päeva üritustele pileteid kuni poole odavamalt), siis võiks minna.

Pühapäeval siis vaatasimegi, et on piletid täitsa olemas. Ostsime internetipoest ära, aga miskipärast oli väljatrükkimise funktsioon mitte kättesaadav, nii et pidime veel ekstra järel käima ka. Eniveis hakkasime siis õhtul ennast sinnapoole sättima, jalutades nägime, et jõe äärde (mis jääb rongijaama ja parlamendi hoone vahele) on tehtud äge lebotamise piirkond (seal olid järjest baarid ja päevitustoolid). Lisaks oli niisama muru peal päris palju inimesi relaximas. Etenduse koht ise oli nagu tsirkusetelgis, kus siis olid lauad-toolid nagu amfiteatri kujuliselt ja keskel väike lava. Mõtlesime siis küll, et kuidas nad mahuvad sinna neid trikke tegema, aga kuidagi ikkagi mahtusid. Akrobaatilistest kargamisest isegi ägedam oli üks kutt, kes tegi beat-boxi (vanaemad – see tähendab oma suuga igasuguste helide tegemist (trummide, trombooni, saksofoni), nii et kokku tuleks nagu päris muusikapala) – ta oli tõesti väga tasemel. Koht ise muidu oli nõmedalt kallis. Arvi maksis ühe õlle eest 5.90. Mul oli mõte veini võtta, aga hindu nähes läks see mõte kiirelt üle. Möödunud nädal on üsna rutiinselt läinud. Lisaks tavapärasele tööle-trennile ka õppimine ja vahepeal meelelahutuseks Wii mängimine. Ahjaa, tegelt lahutasime õhtuti meelt ka puzzle kokkupanekuga, päris palju võttis aega, aga tore oli kokku panna sellegipoolest.

Laupäeval olime ka tublid õppurid, lisaks koristasime kodu ära ja õhtul ootas Arvi kursaka Jorise juures pidu. Mina otsustasin kainekas olla, nii et läksime autoga. Arvi seevastu võttis kaasa pudeli viina, mille ta ka õhtu jooksul üksi ära jõi (osa õnneks kallas põrandale ka :). Rahvast oli hästi palju, muusika kõva ja rahvas suitsetas ja lärmas rõdu peal ka – ma ei saa aru, kuidas neil naabrid sellist lärmi pahaks ei pane üldse. Nagu ma juba mainisin, siis tegeles Arvi terve õhtu oma pudeli tühjendamisega ja naljakas oli vaadata, kui purjus ta oli (ka paljud teised oli ülemeelikus tujus). Ma küll aeg-ajalt mainisin talle, et ta on ikka suht sooda juba, aga edasi juua ka ei keelanud, et las siis kannatab järgmine päev pohmakat, siis teab, et nii palju ikka ei maksa juua. Lahkusime peolt kella 3 ajal ja kui järgmisel päeval kell 13 silmad lahti tegime, siis oligi Arvil elu peavalu. Nüüdseks (pühapäeva õhtuks) on tal juba jalad all, aga terve päeva vedeles voodis. Ja ega ma ka millegi asjalikuga hakkama ei saanud. Õppimiseni ei jõudnudki. Käisime väiksel jalutuskäigul ja nüüd tegime värsket apelsinimahla (mmm, kui õhuline ja mõnus see ikka on).

Uudiseid veel meie Eesti-tuleku osas. Nimelt kuna Arvil on juunis kool täies hoos, aga me juunis ikkagi jubedalt tahame Eesti tulla (kaks pulma ootavad onju), siis ostsime hoopis lennupiletid esialgse autoga tuleku plaani asemel. Ja nüüd siis jõuame 16. õhtul Eesti ja 22. hommikul sõidame tagasi. Tahaks nii Tln-s kui Tartus mingi suurema koosistumise ka korralda, et kõik näod üle vaadata, nii et kui aeg kätte jõuab, siis anname täpsemalt teada :).

Ja siis oli veel üks intsident meie Malaga-reisi autorendi osas. Nimelt vaatasin oma krediitkaardi väljavõttelt, et 117 euro asemel on maha võetud 255. Kirjutasin siis sinna klienditeenindusse, et mida kuradit, miks 255 eurot, tõime ju auto tagasi tervelt, õigeks ajaks, paak täis, ühtegi trahvi ei saanud jne. Sain vastuse, et nende andmetel toodi auto tagasi tühja paagiga. Saatsin siis neile bentsutšekid, mis mul õnneks alles olid. Siis oli mitu-mitu päeva vaikust. Üks päev siis jõudis Sixtist mulle arve ka koju, kus oli peal see kütuse lisatasu. Kirjutasin siis uuesti, et ma tõin auto tagasi täis paagiga ja olgu mu raha mulle kohe tagasi kantud. Siis sain vastuse mingilt järgmiselt töötajalt, et tegemist jah mingi nende apsakaga ja tuhat vabandust ja kohe saadavad ja lisaks teevad veel 15 eurot allahindluse ka. Lõpp hea, kõik hea.

Kuna ma siin millegi märkimisväärsega hakkama pole saanud, siis mõtlesin, et vahetan veel mõned mõtted, mis mul siin igapäevaselt peas käivad :P. Üks asi on näiteks, et tahtsin aprillis teha liha-piimatoodede-ja-alkoholivaba kuu. Siiamaani on õnnestunud ainult alkoholivaba olla :). Põhjust tegelikult sellel mõttel oli osaliselt see, et tahtsin hakata neerupuhastust tegema (see võtab terve kuu aega), aga kuna see tee, mis ma selle tarbeks tellisin, pole ikka veel jõudnud, siis olen natuke järgi andnud dieedi osas ka (eile-täna olen näiteks jäätist söönud, mõnna-mõnna). Muideks, siis on jäätise hinnad hullult kõrged. Või no poest saab osta neid liitriseid pakke normaalse hinnaga või siis pakke, kus on see siis mingi 3 kuni 12 pulgajäätist, mis on ka suht okei hinnaga, aga ükshaaval siin üldjuhul jäätist poes ei müüdagi (või kui siis 2 eurot tükk). Seevastu on siin tänavate ääres hästi palju jäätisekohvikuid, kes müüvad megakallist jäätist – variant on võtta kulbiga jäätist, kus üks pall on suurusjärk 70-80 senti või siis mingeid vähe suuremaid ja ägedamaid portse, mis aga maksavad 4 eurot tükk!? Ja nii palju inimesi istub seal koguaeg ja sööb. Mai saa aru, kust nad seda raha võtavad. Või õigemini kuidas neil pole kahju jätsi eest 4 eurot maksta.

Üks teine asi, mis mul peale jäätise hinna hingel on, on kohalikud rätipead (ma ei tea, kas on nad on miskit türklased või araablased või miskid muud ugrimugrid, aga rätikud neil igal juhul peas on ja pikad seelikud seljas). Ega nad mind muidu ei häirikski, kui nad iga päev sama bussiga linna kerjama ei sõidaks, millega mina tööle sõidan. Kuigi ma ei lähe absoluudselt kunagi tööle täpselt samal ajal ja buss käib iga 7 minuti tagant, siis miski pärast õnnestub mul IGA jumala hommik täpselt samal ajal bussi peale minna kui nemadki. Mis mind siis nende juures häirib, esiteks see, et nad on nii lärmakad ja vägivaldsed (emad peksavad ja sõimavad lapsi ja vastupidi), siis nad ei maksa kunagi pileti eest ja kokkuvõttes on nad lihtsalt päevavargad ja see käib mulle täiega vastu. Uhh. Mõttetu rahvas.

Positiivsema poole pealt on tore, et Berliin on juba täitsa-täitsa roheline ja õites. Kuigi eelmine nädal oli vihmane ja jahekas, siis järgmiseks nädalaks ja ka edaspidiseks lubab päikest ja sooja 20 kraadi kanti. Tore on ka see, et lihavõtete puhul on järgmisel nädalal nii reede kui esmaspäev vaba. Siin on see päris suur püha, nii et peakski maad uurima, et ka mingist üritusest-pidustusest osa võtta. Ja veel on tore, et hinges on suur ootus uude korterisse kolimise osas. Kuigi kolimisprotsess ise saab ilmselt päris jõhker olema (viiendale korrusele ilma liftita), siis ootan juba päikeselisemat korterit suure köögiga. Peame küll ka mööbi otsimisega tegelema, aga usun, et saame eBay’st kõik, mis vaja. Kuidagi ikka saab alati hakkama :).

Pildid mul on vist mõned üksikud, nii et ma vähemalt hetkel neid üles panema ei viitsi hakata, äkki siis koos järgmise blogimisega lisan pilte ka, kui on miskit tekkinud. Järgmine kord äkki kirjutangi mai alguses, siis kui uude kohta juba sisse kolinud oleme. Seniks sauka!

19. Turistid

Heips! Seekord päris pikk postitus, aga vast ikka jõuate lõpuni ;)

Laupäeva hommik algas kell 7. Tegime kiire hommikupudru ja asusime Leipzigi poole teele. Kuigi ilmaennustus midagi head ei lubanud, oli päike täitsa väljas ja vihmavari jäi kogu nädalavahetuseks autosse. Leipzigis võttis meid siis vastu Arvi endine kolleeg Sergei, kes seal õpib. Kutid tegid kiire tequila-shoti ja asusime vaatamisväärsuste poole teele. Esimene oli väidetavalt suurim mälestusmärk Euroopas – Völkerschlachtdenkmal, mida hakati ehitama pärast seda, kui Napoleon Leipzigi kandis suured lahingud maha oli pidanud, seda ehitati 100 aastat ja sai valmis täpselt enne esimest maailmasõda. Veel nägime uut ja vana raekoda, Bachi muuseumi (ta sealt pärit :), paari kirikut, ühte vana borsi maja ja suurt rongijaama, käisime ka vaatetornis ning lõunasöögi tegime Moritzbastei´s, mis on selline maa-alune värk, mis kuulub ülikoolile ning seda kaevas ka Merkel :). Läksime läbi A&O Hostelist, et uurida, kas ööbimiskohti on (algne plaan oli minna õhtul juba Dresdenisse ja seal ööbida, aga kuna Sergei pidi pühapäeval õppima, siis otsustasime Leipzigisse jääda). Ja kohti oli, aga kuueses toas maksis üks koht 36 euri!? Tuli välja, et linnas on mingi suur mess ja kõik ööbimiskohad välja müüdud. Pidasime siis natuke plaani ja otsustasime, et magame Arviga kahekesi Sergei kitsas voodis ja Sergei magab oma korteri koridoris välisvoodi peal. Et parem ikka, kui 36 euri ööbimise peale panna. Käisime ka Sergei koolimaja tšekkamas – tegemist on päris korraliku õppemaksuga erakooliga ja see erineb Eesti omadest nii mõneski mõttes. Näiteks on kool avatud 24/7 ja sa saad sinna oma võtmega sisse. Loenguruume oli vist 5 tükki, aga see-eest on kõvasti väiksemaid õpperuume, kus me nägime laupäeval päris palju rahvast. Ja õpperuumides on ka välivoodid, nii et kui tahad väikese uinaku teha, siis palun aga. Raamatute ja ajakirjade laenutamine näiteks käib nii, et lähed lattu ja võtad, mida vaja. Ja siis pärast lihtsalt tood tagasi. Kooli taga oli suur park ja jõgi ja tegime seal pika jalutuskäigu. Koogil ja kohvil käisime 500 aastat vanas kohvikus Zum Arabischen Coffe Baum. Õhtul läksime ühe Costa Ricast pärit kursakaaslase poole drinkidele ja pärast seda sinnasamma Moritzbastei´sse peole. Kui seal päeval söömas käisime, siis ei saanudki selle suurusest aru, aga tegelikult oli seal kolme saaliga ööklubi + jäi ruumi ka veel laudadele-pinkidele. Sissepääs ja kokteilid olid odavad, rahvast mõnusalt palju, muss enam-vähem ja keerutasime jalga kella kolmeni. Ei saaks öelda, et me just kõige paremini/mugavamalt maganud oleks, aga kella 9 paiku läks ikkagi uni ära ja kobisime maast lahti, et alustada teed Dresdeni poole. Dresdenis võtsime ette vanalinna, kus on ikka päris ägedad kolossaalsed ehitised.

Pärastlõunal käisime ka kolme lossi vaatamas – nimelt tõuseb seal jõe ühelt kaldalt üles mägi ja seal mäe peal on kõrvuti kolm lossi, kes siis omavahel nagu naabrid. Lossid ise olid ägedad ja vaade nende juurest ülejäänud linna peale ka superhea. Lõpuks mõtlesime, et kas pöörata nüüd ots Berliini poole või siis käia läbi veel ühest kaljumägedega kohast, mis jääb ca 25 km vales suunas. Otsustasime, et kui juba siin oleme, siis käime ikka ära. Meil mingit aadressi ei olnud, nii et panime Tomi lihtsalt kaardilt lähima küla ja lootsime seal abistavaid silte leida. Ja no see küla oli ikka täiesti küla, hobuste ja lammastega, kitsaste mägiste tänavatega ja mitte liiga heade siltidega. Pärast peatut ringitiirutamist parkisime auto kuskile ära ja otsustasimee jala edasi minna. Liikusime mingi matkaraja siltide järgi ja jõudsime välja põllu peale (ees olid mäed näha) – meil olid jalas kingad, seljas mantlid ja kõndisime siis tipa-tapa üle põllu metsa poole. Metsa sees saime aru, et asi on õige – sattusime suurtele kivimürakatele vastu ja kui mööda rada tippu jõudsime oli vaade super. Küll ei näinud me ühte silda, mis mulle brozüüri peal vastu vaatas, aga no mis sellest. Klõpsisime seal üleval korralikult pilte ja kobisime siis alla tagasi ja sõitsime koju Berliini. Kuna Arvil on uus fotokas ja ta viitsib nüüd koguaeg klõpsida, siis saime suure pildimaterjali ka, nii et minge picasawebi vaatama.

Esmaspäeval oli tööl päris palju asjatamist, jõudsime Arviga mõlemad suht hilja (Arvi käis saunas) ja panime kohe edasi sinna restosse, kuhu meil vautšer oli. Sõime mõlemad pastat ja midagi ülierilist ei olnud, aga oli sellegipoolest mõnus väljas istuda vahelduseks. Eriti arvestades, et meil polnud kodus vapsee mitte midagi süüa. Õhtul saime ka teada, et saame sinna korterisse kolida – wohoo! Ja saime ühe pulmakutse ka veel – nüüd meil on kaks pulma järjestikustel päevadel :).

Teisipäeva hommikul töö ja trenn ja pärast seda läksin ühte kingapoodi. Nimelt oli mul üks 10-eurone vautšer ja mõtlesin, et võiks äkki ära kasutada. Leidsingi endale ühed nats tenniste välimusega kingad, 13 euroga :P. Koju jõudes käisin läbi Aldist, et osta lasanjet. Nimelt andis Sergei meile poes vihje, et see lasanje on neil koolis suur hitt – nimelt siis maksab kilo lasanjet 2.99 (ehtne tudengitoit). Ostsin ära, panin pooleks tunniks ahju ja maitses suht normaalselt, Arvile vist päris nii väga ei meeldinud. Õhtul asjatasin nädalavahetuse reisipiltide üleslaadimisega.

Kolmapäeva hommikul läksime korteri üürilepingut sõlmima. Meid võttis vastu korteri omanik, kes oli üks väga-väga veider vanamees, kes koguaeg naeris ja rääkis kõrge häälega. Kui ta mu suure trennikoti üle imestas, siis tegin nalja, et seal on kautsjoniraha sees ja siis ta üritas mult seda ära tirida :P. Ja kui ta mingeid lehti üritas kokku klammerdada, siis tal ei tulnud see üldse välja, sest tal lihtsalt ei olnud jõudu, et suruda. Hale oli vaadata. Aga eniveis, saime lepingu tehtud – kolime siis ümber nurga majja esimesest maist, rent pisut rohkem, aga ruute oluliselt rohkem, nii et majutame kõik külalised ilusasti ära :). Pärast lepingu sõlmimist oli mul plaanis trenn-töö, aga kuna Arvil polnud veel ikka uusi ketse, siis tegime käigu pealt uue plaani, et lähme Alexasse koos vaatama, käime koos lõunal ja ma siis lähen tööle-trenni. Ketsid saime, valged Nike´d, soodsalt. Lisaks leidsime keskuse keldrikorruselt vene kaupade poe Aljoša – seal oli hapukoort, keefiri, vahvlitopsijäätist, kohukesi, pelmeene, halvaad, kalja, sefiiri, hematogeeni – ehk siis kõikvõimalikke asju, mida saksa poodidest ei leia. Mõtlesime, et kui nüüd uue korteri soolaleivaka teeme, siis peab sealt ka nats asju tooma. Pärast väikest šoppamist panin Arvi bussi peale ja läksin ise tööle. Lootsin, et tuleb lühike päev, sest oli tarvis veel pakkida ja tiir korteris käia (et praeguste üürnikega kokku leppida, mis mööbel sisse jääb ja mis mitte). Aga võta näpust, olin tööl 6.15-ni, trenni enam aega minna ei olnudki. Kihutasin koju, tegin ülikiire õhtusöögi ja siis uude korterisse. Pärast seda hakkasin pakkima ja muid asju ajama, nii et läkski päris hilja peale ära.

Neljapäev oli esimene Hispaania-reisu päev. Sõitsime metrooga lennujaama, saime seal kokku Corinnaga ja istusime lennukisse – sõit kestis peaaegu 4h (see Hispaania on ikka kõvasti kaugemal Berliinist kui Eesti). Lennujaamast kobistasime ennast mingi bussi peale ja sõitsime kesklinna. Siis kaart välja ja hosteli poole orienteeruma. Tee peal jõudsime juba palju pilte teha ja söömaski käia. Sellel ajal kui ühes väliskohvikus sõime ja veini jõime, käis kohviku eest läbi vist vähemalt 5 pilli/laulumeest. Üks vanamees isegi tegi flamenkot. Panime asjad hostelisse ära ja läksime linna peale, võtsime ühest poest kaks liitrit veini (2 eurot liiter :P), topsid, kõrpsud ja läksime mere äärde istuma. Mõnusad suured lained, soe, vein... mmm... Mingi hetk tulid randa kaks kutti, suur pall kaasas (selline, millega trenni tehakse), viskasid jalanõud jalast ja hakkasid liiva sisse auku kaevama. Mõtlesime, et mida kuradit nad tegema hakkavad... Siis matsid palli peaaegu üleni ära, ainult nii palju jätsid välja, et see oleks nagu batuut või trampliin ja hakkasid siis selle peal saltosid tegema. Nii et meelelahutus oli ka täiesti olemas lisaks merelainetele. Õhtul poole läksime uuesti linna peale tagasi, otsisime ühe tapase koha, tellisime endale hunniku sööki ja juba kolmanda pudeli veini ja lasime heal maitsta. Suht tüütu on siin, et kui istud väljas baaris, siis käivad neegrid mingeid ehteid ja kellasid koguaeg pakkumas. No nii umbes 20 korda vähemalt selle aja jooksul, kui seal olime. Pärast söömist-joomist jalutasime ära tudule.

Reedet oli plaanis alustada ühe tasuta linnatuuriga, aga giid olevat haigeks jäänud, nii et tegime ise endale tuuri. Alustasime ühe suure katedraaliga, mis oli tõesti-tõesti suur ja sees oli kaks orelit, 12 altarit vist ja eraldi puidust keskmine osa, mis mõeldud preestrite koosolekuteks. Katedraali ehitati 200 aastat – hakati ehitama siis, kui Hispaania Ameerikasse kolooniaid tegi (sealt sai sulli) ja jäeti lõpuni ehitamata (kahest kellatornist tehti ainult üks valmis) siis, kui Ameerikas oli vabadussõda ja sull sinna läks. Edasi läksime kahe lossi varemetesse, mis asusid mäe otsas ja kust avanes äge vaade (Alcazaba ja Castillo de Gibralfaro). Mäe otsa tuli jala kõmpida ja mul ausalt-öeldes lõid jalad suht tuld juba ning palav oli ka. Pärast vaatamisväärsusi võtsime kaks pizzat randa kaasa ja istusime seal nii kaua kuni Marina ja Anna jõudsid lennujaamast ka linna (nad tulid Itaaliast). Viisime nende asjad hosteli ära ja läksime tapaseid sööma. Sealt edasi ühte salsabaari, siis kluppi ja lõpuks koju tuttu. Hästi naljakas on siin see, et linn näeb õhtul hoopis teistsugune välja kui päeval – õhtul kooruvad kõik baarid ja klubid välja, mida päeval üldse tähele ei pane. Ja terve öö on linnas paksult rahvast – kõikidel baaridel on õues ka lauad ja rahvahordid teevad seal drinke. Isegi kui hommikul vara rõdule minna, siis näeb veel noori ringi kakerdamas, väsinud näod peas, alkoholi hais küljes ja meik laiali :).

Laupäeval oli selle tasuta tuuri giid jälle tervise juures, nii et võtsime ennast ka talle sappa. Väga huvitav tuur oli, kuigi olime linna juba päris palju näinud, siis taustalood ja ajalugu oli meil ikkagi teadmata, nii et nüüd saime selles osas ka haritud. Tuuri käigus vaatasime Picasso sünnikohta, Plaza de Merced´i, paari purskkaevu, mälestusmärki, väljakut, kirikut; käisime turul, mere äärses pargis ja üldiselt lihtsalt kuulasime huviga, et mis ta meile rääkis. Linn oli paksult rahvast täis, sest nädalavahetusele langes kaks üritust. Esiteks filmifestival, kuhu pidi ka Banderas tulema (ta on Malagast pärit) – terve linn oli punaseid vaipu täis ja kohe meie hosteli kõrval oli kino, kus ees oli siis staaride vastuvõtt, nii et saime seda rõdult vaadata. Teiseks avati laupäeval üks muuseum/näitus ning kuna esimesel päeval oli sissepääs tasuta, siis järjekord oli nii pikk, et me ei näinudki otsa (ma ei liialda, kui ütlen, et seal järjekorras võis tuhat inimest olla). Pärast tuuri võtsime Arviga dönerid ja läksime randa lebotama. Siis võtsime poest veini ja maasikaid ja isutsime pargis ja kugistasime neid sisse (tüdrukud käisid samal ajal linna vaatamas, sest Anna ja Marina polnud veel mõndasid kohti näinud). Õhtul jõudsime veel Picasso muuseumi, mis oli suht mõttetu. Õhtusöögi tegime hostelis. Ja natuke käisime õhtul veel linna peal Corinnaga ringi ka, aga kuskile baari või peole otseselt ei läinud.

Pühapäeval läksime lennujaama, et sealt auto rentida, saime 117 euroga uhiuue, ainult 12km sõitnud Hyndai kolmeks päevaks (kuna Malaga on suht väike koht, siis otsustasime ka ümberkaudsetes linnades käia). Ning kuna mina oli oma load Saksa jätnud, siis oli Arvi kogu aja autojuht. Lennujaamast võtsime suuna Granadasse, mida mu töökaaslane oli külastada soovitanud. Käisime alguses natuke vanalinna peal ringi ja kella kahest oli meil sissepääs Alhambrasse. Julgen väita, et see on üks kõige ilusamatest kohtadest, mida kunagi näinud olen. Nimelt oli Granada kunagi moslemite käes, kes ehitasid sinna mäe otsa uhked majad ja pargid ning suured müürid; kui kristlased maa tagasi võtsid, siis nad miskipärast ei lammutanud neid ära ja seega ongi kõik tänaseni säilinud ja päevas külastavad kompleksi tuhandeded turistid. Õhtu poole tegime linnas õhtusöögi ja läksime seda sama Alhambrat vaatama kõrvaloleva mäe kiriku platsile. Tee sinna üles oli autoga päris hull mööda kitsaid kurvilisi tänavaid, aga vaade oli super. Sealt tagasi Malagasse ja suht kohe tuttu.

Esmaspäeva hommikut alustasime turulkäiguga – ostsime kasti maasikaid, banaane ja muud head-paremat, et kuskil mere ääres piknikku teha. Sõitsime mööda rannikut esmalt Marbellasse. Jalutasime promenaadil ja päevitasime. Ilm oli ülisoe ja mõnna. Pärast paari tundi Marbellat sõitsime veel edasi lõuna poole, tegime ka tee ääres oma piknikupeatuse ära ja võtsime suuna Gibraltari poole. Gibraltariga läks aga natuke õnnetult. Nimelt me ei olnud üldse ette valmistunud, et millal seal mingid asjad lahti on jne. Sinna sõites lugesin Corinna reisiraamatust (travel guid´ist), et viimane tõstuk sinna mäe otsa läheb enne, kui me sinna jõuame. Mõtlesime, et äkki siis saab jalgsi või autoga ka ikkagi kuskile sinna ülespoole. Panime Anna ja Marina maha La Lineas (see on just enne Gibraltarit), sest nemad niikuinii ei saa sinna minna (kuna nad on Venemaalt ja Valgevenest, siis neil on tarvis viisat Gibraltarile) ja hakkasime ise Gibraltari piiri poole sõitma. Jõudsime üsna kiirelt reaalsusesse, et täna me sinna üles ikkagi mindud ei saa – piiri peal oli pikk järjekord ja nägime ka seda mäge lähemalt, et sealt autoga küll kuskile üles ei saa ja jalgsi oleks see ka päris pikk ettevõtmine. Helistasime tšikkidele, et me ikkagi täna ei saa sinna mindud, korjasime nad peale ja võtsime suuna Tarifale, kus meil oli ööbimine. Meil oli mõte, et äkki tuleks siis järgmise päeva hommikul vara kohe uuesti Gibraltarile, sest see oli ainult mingi 45-mintsane ots, aga siis hakkas draama pihta, sest Anna ja Marina ei tahtnud absoluudselt enam sinna tagasi minna ja nad polnud ka sellega nõus, et siis Tarifal meid oodata. Ja no draama-draama. Arvi oli jumala vihane ja ma ikka püüdsin mingit lahendust välja mõelda.

Eniveis tegime tee peal ühe vaateplatvormi juures peatuse, kus oli hea vaade Maroko mägedele ja olimegi varsti Tarifal. Viisime asjad hostelisse, käisime poest süüa-juua toomas, võtsime ühest Kebabist dönerid ja läksime ookeani äärde päikeseloojangut vaatama. Ilus oli. Tarifat tuntakse kui surfarite linna, sest lained on seal korralikud ja rannajoon pikk. Ja terve linn oli täis ekstreemspordi poode. Me Arviga jäime mingi hetk kahekesi randa, jõime Malibud ja nautisime merelaineid. Hosteli tagasi jõudes tegin netis uurimust, et mis seal Gibraltaris siis täpselt on ja kui pikad meil need vahemaad täpselt on, et siis äkki saaks ikka mingi plaani kokku pandud. Lõpuks oli plaan selline, et otsustasime Gibraltari seekohrd vahele jätta ja hommikul kohe põhja poole edasi sõita. Arvi väga õnnelik just polnud, aga mõtlesime, et siia võiks suve lõpus näiteks vabalt uuesti tulla ja siis saame oma Gibraltari tehtud ja oleme nõrkemiseni rannas ja ei külasta ühtegi kirikut ega muuseumi.

Teisipäeva hommikul kell 9 saime hosteli köögis kokku hommikusöögiks ja siis tegime veel ühe kiire tiiru ookeani äärde. Ilm oli päris pilves ja tuuline, nii et ega Gibraltarist polekski vist midagi välja tulnud. Siis hakkasime Cadizi poole sõitma, tee ääres tegime ainult ühe peatuse ühe liivapaljandi juures. Cadizi jõudes oli ilm küll veel tuuline, aga täiesti päikeseline. Parkisime auto ära ja võtsime turistikast kaardid. Käisime tüdrukutest eraldi ringi – meid linnatuur nii väga ei huvitanud, seega võtsime ette ühe tuuri, mis läks mereäärt mööda. Ja väga ilus oli – seal oli pikk promenaad ja ühes kohas oli hästi äge park ka ning mingi hetk jõudsime rannani välja. Kuna oli juba lõunaaeg, siis sõime rannakohvikus kala (polnud just kõige suurem maitseelamus) ja siis viskasime siruli päikest nautima. Ja päike võttis korralikult. Teised ühinesid ka meiega mingi hetk ja Arvi ja Corinna käisid ujumas. Tšikid läksid ka ära sööma, me veel nats lebotasime, siis käisime vanalinnas ka paar kohta läbi ja oligi aeg auto peale minna, et Sevilla poole sõita. Ah jah, enne veel pöörasime sisse ühte randa Cadizis, mis oli kilomeetreid pikk ja kus olid suured lained. Arvi käis veelkord ujumas. Äge oli vaadata, kuidas ta oli nagu väike laps seal lainetes – mängis rõõmsalt ja üldse ei hakanud külm :P.

Sevillasse jõudes hakkas päike juba ära kukkuma – käisime kiiresti läbi kaks kohta: Plaza de Espana ja Sevilla katedraali. Esimene neist oli päris äge suur ilus ehitis, kus praegu on sees linnavalitsus ja muud administratiivsed asutused, ehitatud 1929. Katedraal oli nagu katedraal ikka. Edasi liikusime ühte baari flamenko show´d vaatama. Show koosnes neljast inimesest – üks kutt mängis ülihästi kitarri, üks kutt laulis nii, nagu tal oleks väga-väga valus, üks korpulentne tädi tantsis väga võimsalt flamenkot ja üks kena neiu lihtsalt plaksutas rütmi kaasa. Etendus kestis 25 mintsa ja oli kindlasti vaatamist väärt. Ja siis natuke enne keskööd saime lõpuks õhtusöögile mindud. Tellisime erinevaid tapaseid ja olime Arviga ühel meelel, et see oli siiani parim söök, mida reisi jooksul olime saanud. Siis orienteerusime mööda kitsaid tänavaid tagasi auto juurde ja hakkasime tagasi Malaga poole sõitma, et jõuda hommikusele lennukile. Sõit läks üllatavalt sujuvalt, väga ei tulnudki und peale, mängisime sõnade äraarvamismängu ja lobisisime niisama. Autot äraandes vaatasime, et sõitsime kokku maha 950 km ja kütust kulus 50 liitrit, ehk kokkuvõttes väga soodus värk oli meil see auto võtmise mõte – diisel maksab Hispaanias vähem ka kui Saksas, nii et sellise autotripi võib teinekordki ette võtta.

Reisi kokkuvõtteks võib öelda, et väga tore oli. Ilmad olid tunduvalt paremad, kui üldse loota oskasin (ei arvanud, et päevitamis-soe ilm on), nägi palju ilusat ja meri ja ookean olid võimsad. Arvi uue fotokaga sai ka päris palju nalja (seal on fish-eye ehk siis kalasilma effekt) ja kokku tegime üle 1500 pildi. Ainult et edaspidi peaks reisikaaslasteks võtma vähe aktiivsemad inimesed, kelle pole viisaprobleeme. Marina oli nats haige ka, nii et arusaadav, et ta ei jõudnudki väga ringi trallida. Aga jah. Ma usun, et kuskil augustis uuesti tagasi minna oleks päris mõnna. Ja siis ainult randa :).

Kolmapäev kuni reede olid suht rutiinsed-igavad. Kolmapäeva hommikul kell 6.55 läks lennuk Malagast Berliini. Panin lennukis tropid kõrva ja keerasin saunalina pea alla ja täiesti uskumatu, aga ei mäleta ei õhkutõusu ega maandumist – magasin nii sügavalt. Sõit kestis 3,5h, mahatulles jätsime tšikkidega hüvasti ja läksime metroo peale. Kuna metrooni oli veits aega, siis Arvi jooksis kuskile ja tõi meile dönerit hommikusöögiks :). Metrooga sõitis Arvi otse koju ja mina otse tööle. Väga hull ei olnudki tööl arvestades, et olin ainult 3,5h maganud. Tööl läks suurusjärk 5h, kojujõudes tegin kohe alustuseks ühe kahetunnise uinaku, siis ajas Arvi mind üles, et on õhtusöögi aeg; sõin ära, mudisin veidi reisipilte ja keerasin uuesti magama. Neljapäeval läks tööl kiirelt, sealt trenni, kodus jälle väike uinak ja siis tassisime lõpuks oma kokkuostetud mööbli kelrisse ära, nii et nüüd on mõnusalt ruumi jälle toas. Reede hommikul läksime Arviga koos bussi peale, mina läksin trenni ja tema DAAD kokkusaamisele Dresdenis. Lootsin, et tuleb lühike tööpäev, et saan ruttu koju koristama, blogi kirjutama ja jõuab pildid ka üles panna, aga võta näpust, lahkusin töölt alles 20:30. Koju jõudes oli toss nii väljas, et võtsin poest jäätist ja vaatasin kuni magamaminekuni modelle :P.

Nüüd siis on laupäev. Hommikul koristasin tiba, siis võtsin poest maasikaid ja saiakesi ja sain kokku Kaie ja Triinuga (üks Eesti tšikk, kes siin ülikoolis ja praktikal on), et teha üks väike piknik. Läksime Görlitzer parki, kus oli päris palju rahvast. Kraade oli ilmselt nii palju, kui lubatud oli (20), aga kuna päike oli pilve taga, siis väga soe ikka ei olnud. Kojutulles tuli päike ka välja, siis oli ikka päris palav teksade-pusaga olla. Puud hakkavad ka juba roheliseks minema, nii et hakkab looma :). Õhtul lähme vist veel Kaiega välja, homme pidi ta meile Wiid mängima tulema ja... ja pildid ma püüan ka täna üles saada, loodan, et jõuan. Tšau-tšau!

18. Hispaania-reisi ootuses...

Hei-hei!

Teisipäevast reedeni ei ole mul miskit märkimisväärset meeles. Ühtegi rühmatrenni ma ei jõudnud, käisin ainult jõusaalis... jõin tublilt õunamahla ja sõin korralikult, sest ees ootas puhastus... ja mingil õhtul mängisime Arviga golfi ja lauatennnist. Wiiga siis onju. Tegelt mul vist sellepärast pole ka midagi märkimisväärset meeles, et tegin suht palju tööd, seega jõudsin 6-7 paiku koju iga päev ja no mis sa siis ikka enam nii väga teha jõuad. Arvi ostis endale uue fotoka ja katsetab seda nüüd igat pidi plus püüab oma uurimustööd siin kirjutada, mis neile vaheajaks anti. Aa ja muska käest sain kingituseks ühe käevõru ka. Lihtsalt niisama :).

Nädalavahetusest ka midagi väga põnevat kirjutada ei ole – tegime juba neljandat korda läbi maksapuhastuse, kive tuli küll vähem, aga nats ikkagi tuli. Oliiviõli-greibimahla segu maitseb endiselt kohutavalt ja mõrusool ka pole paremaks läinud. Sisustasin aega ka saksa keele õppimise ja supermodellide vaatamisega. Ja laupäeval tegin Wiiga trenni. Seal on üks naljakas mäng, kus pead puusanõksuga lööma enda ümber olevaid palle, mille peal on numbrid – näiteks pead iga kord kokku saama palli peal olevatest numbritest 15. Aga mul läheb selle arvutamisega alati nii kaua aega, et saan skooriks ainult amatööri. Aga hularõnga keerutamisest olen ma päris proff juba ja mõnede lihasharjutuste järel ütleb treener, et „seems like you are no stranger to exercise“. Pühapäeva õhtul käis Arvi klassiõe Ingega saalihokit vaatamas ja söömas. Ja rohkem nagu miskit ei toimunudki.

Esmaspäeva alustasin kerge jõusaalitrenniga, sest pärast nädalavahetuse puhastusprotseduure ei tahtnud keha väga koormata, pärast seda tööle ja siis ühte korterit vaatama, mis oli Alexanderplatzile suht lähedal ja lubas olla kolmetoaline ja väga soodsa hinnaga. Tegelikult tuli välja, et korter oli hoopis kahetoaline, millest meie oleks saanud kasutada ainult ühte, sest teises elab aeg-ajalt üks näitleja, kes Berliinis etendusi tegemas käib. Tuba iseenesest oli suur ja rõduga õhtuse päikese poole, kus oleks ülimõnus õhtuti tšillida olnud. Äraminnes me veel midagi otsustavat neile ei öelnud, seekord oli Arvi pigem poolt ja mina vastu sinnaminemise osas. Rääkisime ja arutasime siis kodus veel ja mõtlesime, et tahaks ikkagi vähemalt kahetoalist. Nii et ütlesime selle variandi ära. Arvi helistas ka ühe teise kuulutuse peale ja saime seda samal õhtul vaatama minna. Seekord oli tõesti tegemist kolmetoalisega, millest üks tuba on küll pisike ja läbikäidav, aga töötoa mõõtmed annab sellegipoolest hästi välja. Majas ja ümbruskonnas just palju valgeid inimesi ei ole :P (türklased, araablased ja muud murkad), aga ega siin Turmstrasselgi on palju türklasi, nii et see meid väga ei häirinudki. Korter ise aga meeldis meile väga. Ja hinna poolest mahtus ka eelarvesse. Olime seal kohapeal tund aega ja ütlesime lõpuks, et tahame seda kindlasti üürida. Nii et pöidlad pihku, et meil see seekord ka õnnestuks.

Teisipäeva hommikul ajasime jalad alla, tegime oma tavalisi hommikusi toimetusi, kui mingi hetk Arvi jope selga tõmbas ja ütles, et läheb posti tooma. Kui ta juba mõnda aega ära oli olnud (tunduvalt kauem, kui posti toomiseks vaja on), siis mulle tuli pähe, et ta läks raudselt hoopis lilli tooma, sest on ju naistepäev. Tühjendasin siis juba ettenägelikult vaasi valentinipäevast sinna jäänud roosist ja jäin teda põnevusega ootama. Ja tuligi tagasi 20 punase tulbi ja koogiga :), nii et pidi hoopis suurema vaasi kapist välja otsima. Kook oli päris korralik, nii et otsustasin selle peale ka korraliku trenni teha. Ja tegin ka. Polegi ammu lihtsalt järjest jooksnud, olen koguaeg mingite teiste masinate peal olnud. Tööl midagi erilist ei toimunud (naistepäevast polnud õrna haisugi), seega pärast paari tundi liikusin tagasi kodu poole. Sõin kiirelt, tegin ennast ilusaks ja palusin Arvil mõne pildi teha lilledega koos. Mõnest pildist sai päris korralik seeria, sest Arvi pidi ju kõikvõimalikke funnktsioone katsetama. Õhtul läksime välja sööma ja jazzi kuulama. Korjasime Helene (kes tuli eestist siia turismimessile) Alexanderplatzilt üles ja hakkasime kohviku poole liikuma. Algselt pidi meiega ka Heleri ühinema, aga ta suutis palavikku jääda. Seega nautisime kolmekesi sööki ja muusikat ja rääkisime, mis vahepeal teinud oleme. Kuigi maksapuhastus oli alles selja taga, siis jõime siiski veini ja südametunnistus võtab veits selle kallal, aga no mis tehtud, see tehtud. Reedel ilmselt ka ilma alkota ei saa, sest lähme Helenega Berliini peale klubitama. Nädalavahetusel võib-olla lähme ise ka sinna messile, pidavat euroopa suurim turismimess olema.

Kolmapäeva hommikul läksime Arviga mingisse kinnisvarafirmasse üürimise jaoks vajalikke pabereid ära viima. Enne käisime ka tiiru korteri juurest läbi, et mis seal seal päevaajal toimub. Ei toimund suurt miskit erilist, vaatasime, et päike paistab ilusasti aknast sisse ja selle üle oli hea meel :). Praegu me ei saa peaaaegu üldse päikest, sest oleme liiga madalal ja teised majad varjavad. Edasi läksin mina tööle ja Arvi koju. Tööl hakkasin lepingute regitrit tegema ja üldse kõiki meie kaustu korda sättima, sest seal on paras puder ja kapsad koos. Ehk siis täitsin sedakorda sekretäri rolli :). Ei tea kas eelmise päeva veinist või korralikumast trennist, aga üldse kuidagi ei olnud tahtmist trenni minna, seega sättisingi sammud pärast tööd kodu, mitte trenni poole.

Neljapäevast miskit erilist ei meenud, nii et sujuvalt edasi järgmisse päeva. Reede õhtul oli siis üle pika aja plaan kluppi minna ja sinna jõuda ka. Kiire soojenduse tegime meie pool – Helene saabus miski kella 9 ajal umbes, jõime paar kokteili ja tõmbasime piipu. Edasi koperdasime ühte baari, kus mu töökaaslane Sarah ja ta kutt Will keerutasid plaate. Baar oli jube suitsune, aga jäime sinna ikkagi natukeseks pidama ja tegime väiksed kokteilid. Kui silmad enam suitsu sees ei kannatanud olla, siis liikusime edasi klubi poole – Adagiosse. Muusika ei olnud just päris nii hea, nagu mõned eelmised peod on olnud, aga tantsisime sellegipoolest non-stop kella neljani (Helene jäi veel kauemaks :P). Tegime poole tee peal veel ühe vegidöneri (ehk ilma lihata döner) ja kobisime koju tuttu.

Laupäeval oli siis kokku lepitud šoppama minek. Ilm oli superilus ja kuna Helene ei võtnud tükk aega telefoni vastu, siis peksin Arvit, et lähme siis juba ees ära sinna šopingutänavale, et las Helene tuleb järgi, kui pildi ette võtab lõpuks (et tahaks juba õue ilusa ilma kätte minna). Alustasin Karstadtist, Arvi läks spordipoodide poole endale ketse otsima. Karstadtist sain endale ripsmetušši ja sattusin ühe ehete soodusmüügi peale, kus kõik ehted olid poole hinnaga ja müüdi sellised erksavärvilisi kividest kokku pandud kaelakeesid peamiselt ja natuke oli käevõrusid-kõrvarõngaid-sõrmuseid ka. Etteruttavalt ütlen, et mul õnnestus päeva jooksul seal kokku käia kolm korda ja ostsin kokku 7 kaelakeed ja ühe käevõru (täiesti kreisi, onju), aga rahakotile see polnudki väga hull, kokku läks alla 50 euri. Läksin mingi hetk Arvile ka appi šoppama ja saime talle paar ägedat T-särki ja siis jõudis ka Helene meie juurde. Käisime ühes teeäärses saksa kohas söömas ja siis mõtlesime minna ühte kangialusesse kohta, kus koos mitu hip-hopi/ketsipoodi, et Arvile ketse otsida. Ühest ägedast T-särgi poest käisime ka läbi, kus Adidasest oli saanud Adidose, Pumast Pudel, lausest Just do it – Just did it ja Nike´i märgi asemel spermatosoid jne. Tulemus oli see, et Arvile me ketse ei saanud, aga Helene sai endale lahedad Puma saapad, mille üle tal väga hea meel oli :). Edasi otsustasime lahku minna ja omapead ringi vaadata. Helene leidis veel endale ühed kärts-sinised saapad, mina sain Orsay´st liivakarva teksad... ja Arvi ostis Karstadtist kõvasti jooksmisvarustust (lippad, särgi, mütsi, kindad, sokid). Kui Helene hotelli ära läks, siis mõtlesime veel, et võiks õhtul kokku saada, aga kui Arviga kell 9 koju jõudsime ja sõime, siis pärast seda me ei suutnud ikka vapsee enam midagi ette võtta peale magamise.

Pühapäeval oli aeg turismimessile minna, kus siis Helene töötas (saime tema kaudu tasuta sisse ka, wohoo). Jõudsime ca kahe ajal sinna, meid kostitati Eesti boksis Aura mahla ja Praline kommidega, küll maitsesid hästi. Istusime-jutustasime natuke aega seal ja siis läksime ringile – mess oli ikka päris suur, nii et tegime paar tundi kõigele ringi peale (kusjuures Ameerika osa jätsime üldse vahele ja paljudest saalidest jalutasime niisama peatumata läbi). Siht oli otsida infot Tai kohta (kuhu tahame järgmise aasta alguses minna), Malaga kohta (kuhu lähme järgmisel nädalal) ja Leipzigi-Dresdeni kohta (kuhu lähme nüüd nädalavahetusel). Missioon õnnestus täiesti, nii et saabusime Eesti boksi tagasi kahe raske kotiga täis brozüüre. Sealt edasi komberdasime oma raskete kottide ja väsind jalgadega kodu poole, et teha üks väike beauty sleep ja siis Helene ja ta kahe sõbranjega välja sööma minna. Sõbrajned olid kolleeg Eva ja üks Saksas Berliinis üles kasvanud tšikk Ulla, kes räägib küll aktsendiga, aga muidu puhast Eesti keelt (täpselt ei mäleta, et kuidas tal see elu-lugu Eestiga seotud oli). Istusime maha ühte India kohta minu töökoha lähedal. Söök oli väga maitsev ja seltskond super, naerda sai palju. Tuli ka välja, et Ulla käib kord nädalas miskis tantsutrennis, nii et kunagi plaanin taga ühineda, et vaadata, millega tegu. Kella 11 paiku jätsime Helenega hüvasti ja kobisime viimase TXL-iga koju.

Esmaspäeval õnnestus meil jälle ühte korterit vaatamas käia. Nimelt nägime ühte ühetoalise kuulutust kohe meie kõrvaltänavas ja mõtlesime, et lähme käime läbi, vaatame, millega tegemist on. Ja päris mõitslik korter – ruumi on palju (kuigi miinus, et ühetoaline), osa mööblit on olemas sees ka juba, valgust on palju, tänavamüra ei kostu ja olgem ausad, ega meile see praegune piirkond suht meeldib ka. Ja kõige lõpuks on ta ca 100 euri odavam, kui see kolmetoaline oleks. Nii et praegu on seis selline, et ütlesime sellele korterile jah, aga meile antakse esmaspäeval teada, et kas saame seda üürida või mitte – teise korteriga on meil praegu lepingu sõlmimiseks kokku lepitud teisipäev ja seda me pole veel igaks juhuks ära öelnud. Nii et kõik on endiselt lahtine...

Mis siis veel nädala jooksul toimunud on... Arvi saatis selle fotoka tagasi ja jõudis juba uue tellida ja sai kätte ka, nii et nüüd klõpsib ja katsetab sellega. Tänaseks (reede õhtuks) on tal oma uurimistöö ka juba suht lõpusirgel, nii et võib rahuliku südamega reisudele minna. Käisime veel ühte koridorimööbli komplekti toomas, mis on siiamaani meil veel autos, tuleb praegu meelde... Mina olen peale töö ja trenni veel tegelenud raamatute lugemisega, vahest oleme õhtuti Wiid mänginud... Kuna mu emal pühapäeval sünnipäev, siis panin talle kaardi ära posti koos väikese kingitusega.... Ja kuna nädal on vihmane ja hall olnud ja Arvi koguaeg oma tööd kirjutanud, siis ega magi pole midagi väga suurt ette võtnud. Meil oli küll plaan eile-täna lõpuks ühe söögikoha vautšer ära kasutada, aga see jääb nüüd ka järgmise nädala algusesse. Vaarikaid ostsime üks päev ja siis ma sõin üle saja aasta jogurtit ka, nii et lõikasin viinamarju ja ja vaarikaid jogurti sisse (tuleb meelde, kui mõnna oli Tartus ema kirsikompoti kirsse jogurtiga süüa, nämm). Neljapäeva õhtul rääkisime Arvi emaga Skype´is juttu... Ja nüüd ma vist lõpetan selle mosaiigi siin :).

Minge vaadake pilte ja järgmine postitus peaks päris põnev olema, sest meil kaks reisu ees – järgmise postituse saan üles ilmselt aprilli alguseks. Musid-kallid!

17. Lord of the Board

Yo-yo!

Üle-eelmine nädal tundub väga kauge ja hägune, aga mõned killud suudan vast ikka kokku koguda. Üks uudis on seoses meie ümberkolimisega – nimelt pole meil siiamaani lepingut tehtud, sest ei suutnud ühist aega leppida. Ja nüüd see praegune üürnik kirjutas Arvile, et ta läks oma mehest lahku ning ei koligi mehe juurde, vaid jääb Berliini ja siia korterisse edasi. Böö. Väike lootuskiir ikkagi on, et ta vist hakkab endale väiksemat korterit otsima ja äkki me ikkagi saaks sinna kolida, aga ta lubas meile mingit infot anda märtsi lõpus alles. Saime oma praeguse üürileandjaga kokkuleppele, et oleme aprilli lõpuni siin, aga mis siis edasi saab, ei tea... See Potsdameri korteri variant oleks ülihea, üldse ei viitsi enam mingit muud varianti otsima hakata.

Nädala alguses hakkas Arvi natsa nohuseks jääma, see läks üle palavikuks, nii et ta ei jõudnudki oma kolmapäevasele vene keele eksamile ja lükkas selle edsasi. Ka seetõttu oli terve nädal selline vähe vaiksem. Ja ma mängisin palju Wiid. Nimelt siis seda Party Game’i. Seal peab mingeid challenge’id tegema ja üks õhtu, kui tegema hakkasin, mängisin vist 4h järjest non-stop. Puhas rõõm. Neljapäeva õhtul käisin Matthiasega jälle seal 10nda korruse Executive Lounge’s. Seal oli mingit ülihead valge šokolaadiga magustoitu. Sõin kaks portsu ära ja pärast süda läikis, nii et vähe polnud. Sain ka „väikese“ hilinemisega oma jõulukingituse kätte – vee- ja kortsutamiskindla Berliini kaardi ja vautšerite raamatu, kus on Berliini pakkumised sees – seda pean hakkama nüüd uurima ja kasutama.

Üks uudis on veel seoses Eesti tulekuga. Kuna Austriasõit (millest räägin allpool) oli päris väsitav, siis mõtlesime, et see 5 päeva peale lükatud Eesti-ots saab ikka täielik õudusunenägu olema, sest peaksime non-stop 20h sõitma ühte ja teist pidi ja saaks kohal olla ainult 3 päeva ja... ja no see oleks selline suht kurnav ettevõtmine. Sellepärast otsustasime, et jätame selle Eesti tuleku praegu ära ja plaanime seda hoopis jaanipäeva kanti. Lisaks ma sain positiivseid uudised 19.06 kohta, mis praegu on veel saladus, aga millal tuleb kindlasti Eestis olla :). Nii et kuskil seal kandis oleme platsis. Ja siis tuleme ikka terveks nädalaks.

Esmaspäeval (21.02) teadsin, et pean maru tegus olema. Reisi jaoks tuli igasuguseid asju kokku pakkida ja varuda ja saatsin Eesti ka kaks sünnipäevakaarti ära ja ajasin muid asju. Hommikul käisin trennis ka, kus treener armu väga ei andnud, nii et mõlemad sääremarjad lõpetasid krambiga :). Ega mul tegelt vist läkski igasuguste asjatamistega terve päev ära. Õhtul rääkis Arvi oma sõbra Andy’ga skype’is juttu, nii et kuulasin natuke seda ka ja... ja nii oligi.

Teisipäeva hommikul tegin kiire tiiru jõusaalis, siis edasi tööle, kus tuli välja, oli päris palju tegemist, aga sain ikkagi kella 1-st minema, sõin kodus ülihelikiirusel makarontse ja siis läksime Annat ja Borissi peale võtma. Ja siis hakkas sõit. Mina olin roolis ca 440 kiltsa alguses ja Arvi viimased 260, siis kui juba pimedaks läks. Kokku läks reisu peale 6,5h koos peatusega, ehk siis edenesime väga edukalt. Peatuses ajal jagasin Arviga kohvi, mis vist polnud kõige parem mõte, sest ma pole enam nii ammu kohvi joonud... Tom juhatas öömaja ka väga hästi kätte, ainult et lõpuks jäi meil valida kahe maja vahel, et kuhu õue siis sisse pöörata. Vaatasin, et ühest majast tuleb keegi välja ja hüüdsin juba, et „Entschuldigung!“, aga siis see keegi tuli lähemale ja see oli Raul :). Nimelt elab ta siis reedeni meie kõrval asuvas külalistemajas. Meie enda majas saime sooja vastuvõtu, seda majandab üks vanaproua, kes pakkus meile kohe šnapsu. Otsustasime veel natuke küla peale jalutama minna, see tehtud, keerasime ära tuttu.

Kolmapäeva hommikul ajasime ennast kell 7 maast lahti. Ei tea kas see oli eelmise päeva kohvist või lihtsalt ärevusest, aga öösel nagu väga magada ei saanud. Hommikusöögiks apelsinimahl ning kukkel vorsti-juustuga ning mäe poole teele. Tuli välja, et olime oma suusad laenutanud hoopis teisest kohast kus Raul. Niisiis saime hommikul veidi ringi sõita. Mäkke läksime kõik koos üles, Raul võttis Arvi õpetamise ette ja Boris Anna. Valisime välja ühe sinise raja (teoorias kõige laugemad), aga seal olid ka mõned järsemad lõigud, nii et mul polnud ka absoluudselt igav ning sain oma pepsi aeg-ajalt maha pandud. Arvi õppis väga ruttu, seevastu Annal ikka üldse ei läinud. Tal oli ikka nii suur hirm peal, et päeva jooksul nad jõudsidki täpselt ühe laskumise kokku teha. Borisist oli täitsa kahju, sest ta ei saanud ju ka siis absoluudselt sõita. Mingi hetk lõuna paiku läksime tolle raja pealt ära, tegime Arvi ja Rauliga lõunasöögipausi ja siis läks Raul oma teed ja me hakkasime Arviga ümberkaudseid mäge proovima. Olime kokku leppinud, et saame 16:30 auto juures uuesti kokku jälle, aga me jäime ca 15 minutit hiljaks, sest ei suutnud leida ühtegi normaalset võimalust allatulemiseks. Eniveis, siis panime kodu poole, tegime kiire söögi ja läksime Rauliga ühte kõrvalkülla saunakompleksi. Päris mõnus koht oli. Kokku oli ca 8 sauna vist, infrapuna ja aurukas olid suht mõttetud, aga kokkuvõttes saime ikkagi tublisti higistada. Pärast saunatamist tulime Westendorfi ühte hotelli netti kasutama. Siin on kogu küla peale avalik Wifi ainult kahes hotellis ja siis maksab ka 30 minutit 1,5 euri. Minul üldse netti vaja polnud ja mul oli väga vässu juba, aga poisid siin häkkisid midagi ja no eks ma siis pidin kannatama.

Neljapäeva hommik oli ka kuidagi uimane. Kas see oli nüüd saunast või millest, aga ka kõik järgnevad hommikud tõestasid, et selles voodis mina normaalselt magada ei saanudki. Ja Arvi ka mitte. Mäe peal oli jälle super-perfektne ilm – päike paistis ja oli väike miinus. Neljapäeval avastasin oma lemmikraja mäe peal ja kui õigesti meeles on, siis panin esimese korraliku käna maha. Asjatundlikumad siis ilmselt teavad, et päeva lõpuks tekivad mäele lumevaalud ja kui parajasti varjus sõidad, siis ei saa midagi aru, et kus on vaal ja kus mitte. Ja nii siis juhtuski, et esimene kant jäi lumme kinni ja kukkusin kõhu peale maha ja kündsin vist lõuaga ka natuke mäge, sest lõug ajab jubedalt nahka praegu. Haiget nagu väga ei saanudki, aga ära ehmatas veidi küll, nii et edasipidi võtsin rahulikumalt. Lihased olid teise päeva lõpuks ikka juba üsna haiged, pikemate laskumiste peal pidi mõnikord seisma jääma, et jalga lõdvestada ja siis sai edasi liikuda. Arvi oli teisel päeval juba nii tubli, et järgi teda väga ootama ei pidanudki. Õhtul käisime kõik viiekesi väljas ühe hotelli restos söömas.

Reedel jälle suht sama stsenaarium, superilm, palju sõitmist, natuke vähem kukkumist, aga rohkem lihasevalu... ja õhtul püüdsime taas välja sööma minna, aga kella 7 ajal olid kõik kohad nii täis, et meil õnnestus saada kõige viimasesse kohta, mis meil tee peal veel variandiks oli. Olime enne seda praktiliselt kogu selle küla läbi käinud. Aga söök see eest oli hea. Laupäev erines eelmistest selle poolest, et otsustasime jälle saunatama minna. Anna-Boriss ei ühinenud, nii et olime kolmekesi. Seekord läksime Kirchbergi ühte saunakeskusesse, mis oli gramm kallim, aga see-eest väga korralik ka. Ja infrapuna saun oli superhea. Higi tuli nagu kraanist. Muideks, siin need ühissaunad on kõik sellised, kus peab paljalt olema. Ja noori nendes saunades arusaadavalt ei ole. Ja naisi ka väga mitte. Nii et ongi ainult vanad tillud :). Mul alguses oli ikka päris veider seal olla, aga mingi aja peale harjusin ära. Ja pärast sauna käisime mäkist kanaburkse võtmas :P.

Pühapäev oli viimane päev mäel. Ja kahjuks sadas lund. Ja soojem oli ka, nii et lumi oli suht jama. Aga ponnistasime sellegipoolest terve päeva mäe peal ära. Nägime ka mitut Eesti seltskonda, kes just alustasid ja sai neile natuke juhised-nõuandeid antud. Ja sain oma teise korralikuma käna ka tehtud. Kuna ülevalpool oli sadu kõvem, siis nähtavus sedavõrd halvem ja jumal seda teab, mille taha (või no ilmselgelt lume taha...) ma kinni jäin, aga maandusin pea peale, sealt edasi õla peale ja siis puusa peale. Need kaks viimast valutavad siiani. Prillid ja müts lendasid peast ja Arvi tõi need mulle tagasi. Prillid olid lund täis ja mõtlesin, et sõidan ilma, et kui tõstukini jõuan, siis puhastan. Aga oi kui vale otsus see oli. Ikka päris-päris valus on silmadel, kui lumi nende sisse tuiskab. Aga päeva veel valusam osa oli ees :(. Kella 5 paiku saime mäelt ära, vahetasime oma ööbimiskohas riided, pakkisime asjad autosse ja hakkasime Berliini poole sõitma. Ma tegin esimese otsa ja dziisas mis ilm! Pime, vihmane, udune – mingi hetk sõitis kogu rodu kiirteel 80-ga, sest nähtavus oli 0. Ma keskendusin ainult ees oleva auto tuledele, sest muud niikuinii ei näinud ja mingi hetk sõitis katus täitsa ära, selline arvutimängu tunne oli, üldse reaalsustaju enam ei olnud ja pea valutas täiega. Ehk siis oli vahetuse tegemise aeg. Poole maa peal lasingi Arvi rooli ja mõtlesin, et lasen nüüd silma kinni, sest tõesti ülihalb oli olla, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest Arvile tikkus ka uni peale ja pidin valves olema, et ikka õigel kursil püsiksime ja püüdsin Arviga suhelda, et ta silm kinni ei vajuks. Nats pärast südaööd jõudsime Berliini, viskasime Anna-Borissi koju ja siis vedasime ennast ka kodu poole. Ja ruttu voodisse.

Esmaspäeval äratust ei pannud, magasime nii kaua, kui torust tuli. Minul tuli vist paeaegu 10-ni, otsustasin trenni mitte minna, sest peavalu oli ikka korralik. Tööle jõudsin pärastlõunal. Ja uudiseid töölt ka, et mu poole kohaga periood kestab veel kauem... kuni suveni. Palka saan küll nats juurde, aga muidugi mitte nii palju, kui ma täiskohaga saaks. Olen selle üle nii kurb kui rõõmus – oleks hea muidugi palju raha saada, sest meil siin igast reisid ja tegemised planeeritud, aga teisest küljest saan aru, et ega mul ei jätku seal tööd täiskohaks ja see poole kohaga käimine on ikka päris chill. Berliinis on ilmad ka nii ilusad, et veedaks hea meelega väljaspool kontorit. Täna (teisipäeval) olid müts ja kindad täielik overkill, salli ainult jätsin veel kaela.

Esmaspäeva õhtul pani Arvi rahuliku muusika mängima, pani meie punase sekslambi põlema, tõstis toa keskele tooli ja.... ja hakkas mulle peamassaazi tegema :). Ta vist nägi, kui vaevatud olekuga ma olin. Ja juba see esimene hetk, kui ta oma käed mulle pea peale pani, oli nii hea, et mu peavalu oli kohe kadunud. Teisipäeval suutsin ennast trenni ka vedada, aga olin ainult lindi peal, sest kuna mul õlg haige, siis ma mingeid raskusi tõsta või niisamagi käsi liigutada praegu väga ei suuda. Tööl kirjutas Iff (mu vanem venna), et ta tuleb Hannoveri IT-messile ja mul süttis see peale kohe tuluke, et siis ta tuleb ju Berliinist mööda ja saaks mulle kodust üht-teist kaasa võtta. Niisiis organiseerisingi ema mulle suveriideid kokku pakkima ja mahlapressi panin ka kaasa. Nii et suvi võib nüüd täiega tulla, mul kleidid ja plätud valmis.

Pildid on ka üleval viimastest tegemistest, minge ja uudistage.

Päikest!!!

16. Wii

Hei-hei!

Alustan siis juttu veebruari esimesest nädalast. Kuna nädalavahetusel ootas ees maksapuhastus, siis nädala sees väga palju tegemisi polnud. Töö juures sain oma esimesed arved väljastada, töö juurde tuli juurde kaks kutti, üks sakslane ja üks poolakas, kes moodustavad siis meie müügitiimi. See poolakas hakkab tegelema Ida-Euroopa turuga. Sain mõlemad endale lauanaabriteks :). Hakkasin tegelema ka puhkusearvestuse ülevõtmisega. Nats teistsugune on siin see süsteem. Puhkusepäevi arvestatakse tööpäevades, mitte kalendripäevades ning puhkuse ajal on palk täpselt sama suur kui töö ajalgi. Ehk siis saad koguaeg sama palka. Ja neid puhkusepäevi on 26 ehk kokkuvõttes rohkem kui Eestis. Tuunisin nende olemasolevat tabelit ja kinnitasin kõigiga üle seisud ja valmis ta oligi.

Kolmapäeval käisin päris huvitavas rasvapõletustrennis. Treeneri loogika oli, et mida rohkem me vehime ja hüppame, seda kõrgem on pulss, mida kõrgem on pulss, seda rohkem kaloreid kulub, ja mida rohkem kaloreid kulub, seda rohkem rasva põleb. Eestist justkui jäi mul rasvapõletustrenni loogikast meelde see, et see on pigem konstantselt madalama pulsiga trenn, et keha kasutaks liigutuste tegemiseks rasvakihti, mitte ei võtaks energiat lihastest... Aga no ega mul cardio trenni vastu ka midagi ei olnud. Hüppasime siis kõik rõõmsalt seal 50 mintsa järjest nonstop. Pärast trenni jalutasin töö poole, ilm oli hästi mõnus ja päikeseline, nii et tavalise tormamise asemel oli mu kõnd tol päeval päris rahulik. Kõndides tundsin aga korraga ninas kanepi lõhna, keerasin nina lõhna poole ja nägin kahte noort kutti, seljakotid seljas. Kõndisin natsa edasi ja nägin veel palju noori inimesi. Waldorfkoolil oli lõunavahetund ;). Ma mäletan enda põhikooli ajast ka, et kutid käisid põõsa taga suitsu tegemas, aga kanepist oli asi ikka väga kaugel.

Reedel õhtul käisime Arvi kursakaaslase Jorise sünnipäeval. Rahvast oli palju, kutid mängisid jälle õlle-pinksi, meie Arviga olime mahla peal ja olime esimesed, kes lahkusid :P. Peol saime kinnituse, et Anna ja Boris ühinevad meiega suusareisile. Kuna Kaie otsustas hoopis Eesti minna, siis otsisime endale uusi kaaslasi ja näkkas. Nüüd siis oli tarvis öökohta otsima hakata.

Laupäeval oli maksa puhastamise aeg taaskord. Seekord sõin lõunaks ainult keedetud porgandeid, jätsin riisi ära, sest mul tõmbab riis kõhu suht kinni. Õli joomine läks seekord ilma pisarateta ja magasin ka ilusasti hommikuni välja, polnud nii paha olla nagu eelmisel korral (kauss on siiamaani kusjuures voodi serva all :P). Pühapäeval oli siis aeg hakata tulemusi ootama. Ja tulemused olid, mul tuli seekord rohkem kive kui Arvil, mõned olid päris pirakad ka. Lugesin raamatut ka nädalavahetusel päris palju edasi. See enam nii põnev ei ole kui algus oli, aga huvitav oli lugeda näiteks päikese UV-kiirguse ja nahavähi kohta. Nimelt siis põhjustab nahavähki mitte UV-kiirgus, vaid päikesekreemid ja transrasvad :) UV kiirgus ise on inimesele väga kasulik ja vajalik. Vaatasin järgi ka, et kas seda neerude puhastuse taimetee segu on võimalik euroopast osta ja on küll. Maksab muidugi korralikult (kuskil 25 euri üks 30-päevane kuur), aga ma tahaks selle ka läbi teha. Praegu plaanin, et võiks seda aprillis teha, sest siis ei ole enam mingeid reise plaanis ja saab rahulikult ühe taimetoidu-mittealkoholi-mittepiimatoodete-kuu teha.

Esmaspäevast on meeles, et käisime õhtul ühel kontoritoolil järgi. Nimelt siis kui uude korterisse kolime, on meil sinna üht-teist mööblit juurde vaja. Avastasime, et eBay kaudu müüvad või kingivad paljud eraisikud oma vana mööblit ära. Ja kui just tasuta ei saa midagi, siis ülisoodsalt küll, tule ainult ja vii see ise ära. See konkreetne tool oli tasuta, aga asus suht kaugel (30 km). Vaatasime, et sinna peaks suht kiirelt mööda kiirteed jõudma, aga võta näpust, linnast väljasõit oli kell 7 õhtul ummikus... nii et ei läinud meil see midagi kiirelt, 1,5h läks kokku. Aga tool on aus ja korralik. Üks linnuke kirjas, mida uude koju vaja. Kusjuures kui me ise oleme oma uue korteri asukoha üle jube õnnelikud, siis sakslased ise ei pea seda sugugi heaks asukohaks, nende arvates on seal igav (mõnedes teistes piirkondades on rohkem söögi- ja meelelahutuskohti). Aga meile on oluline, et me mõlemad normaalselt tööle ja kooli saaksime ja antud koht on selleks suht parim.

Teisipäeval oli Arvil raamatupidamise eksam. Õhtu poole oli neil kursakatega plaan välja minna miskisse pinksi baari. Sabarakk, nagu ma olen, läksin ka nendega kaasa. See koht oli kõige undergroundim (e.k loe: urkam) koht, kus ma Berliinis siiani olnud olen. Seinad olid täis soditud, oli piisavalt jahekas, et mitte mantlit seljast ära võtta, mõned väga imelikud kutid olid seal ja õhk oli suitsuvinene... aga kui rahvas mängima hakkas, siis oli päris lõbus.

Teisipäeval saime ka oma Wii kätte!!! Ma harutasin kõik töölt jõudes lahti ja hakkasin juhendit lugema ja siis hakkasin järjest mänge proovima. Proovisin läbi kõik standardmängud, poksime oli kõige toredam, siis vaatasin, mis mängud seal Sports Resort plaadi peal on ja lõpuks võtsin selle FitBoardi ka ette. FitBoardiga on nii, et seisad sinna peale, siis ta kaalub su ära, sisestad veel oma pikkuse ja sünniaja ja siis ta arvutab kehamassiindeksit ja pärast mingi tasakaalu testi tegemist ütleb sulle su bioloogilise vanuse. Ma seda testi väga tõsiselt ei võtnud ja sain oma vanuseks 32 :P Siis saad omale treeneri valida, ma võtsin meestreeneri, ja siis saadki trenniga pihta hakata, valikus on jooga, aeroobika, jõutrenn ja veel mingid variandid. Kokku saad panna ka oma individuaalse kava. Programm salvestab su trennid ära ja siis saad pärast jälgida, mida teinud oled. Sinna peaks saama sisestada ka muid trenne, mida teinud oled. Ja eesmärke saab ka panna, näiteks kaalu langetamise eesmärgi. Ma panin endale hästi ambitsioonika kaalulangetuseesmärgi. Vaatame, mis ta mulle ütleb, kui ma seda ei saavuta :P Samal õhtul tellisin ära ka Mario Party Games 8, et oleks sõpradega koos lõbus miskit mängida. Nii et nüüd te lihtsalt peate külla tulema onju :)

Kolmapäev oli ka päris tegus. Magasin hommikul küll nats kauem ja läksin otse tööle ja siis alles trenni, aga õhtul jõudsime veel ühtedel toolidel järel käia (paneme need kööki, maksime 10 euri), suusareisiks ööbimise bronnida ja ostsin oma emale, ema töökaaslasele ja Arvi emale ära lennukipiletid Berliini. Nii et augusti alguses saan oma mämile Berliini näidata :) Suusareisi ööbimiskoht on üks Bed&Breakfast koht, mille kontaktid Raul mulle andis ja mis maksab 23 euri öö ning on suht keskuses. Seega see mure on nüüd murtud. 22-27 veebruar lauatan täiega – kõigi nende eelnevate aastate eest ka, kui ei saanud talvel puhkust võtta.

Neljapäeva õhtul käisime Arviga „Poola luuserite klubis“ vaatamas filmi „Disko ja tuumasõda“. Nimelt see klubi näitab seal igast filme, aga parajasti sattus just see film ja kuna me seda näinud polnud, siis mõtlesime, et võiks minna. Kuna me ise oleme mõlemad Arviga Lõuna-Eestist ja 80ndatest niikuinii midagi ei mäleta, siis oli huvitav vaadata, kuidas elu tol aal Tallinnas käis. Väga äge film oli, minu lemmiktegelane oli insener Nikolai. Klubist kojujõudmine oli suht piinarikas, pidime hiidkaua metroosid ootama ja lõpuks vihmas kõndima ka...

Reedel toimus järjekordne Eesti kogukonna kokkusaamine ja see oli siis meie jaoks esimene, sest varasematele pole me jõudnud. Kokkusaamiskoht oli Vene restoran Gorki Park, Kaie ühines ka meiega ja kokku oli eestlasi nii ca 10, kaks sakslast oli ka. Saime tuttavaks ühe uue berliinlasega, kunstniku Liiviga, kes jättis põhimõtteliselt lihtsalt elu Eestis maha ja kolis Berliini elama, sest oli alati unistanud siin elamisest. Söögiks tellisin mina endale pelmeenid šampinjonide ja kartuli täidisega, Arvi sõi praekartuleid kanakotlettidega (mis maitsesid ülihästi), kõrvale jõime kalja ja magustoiduks tegime kahepeale pannkoogid mandlitäidise ja moosiga. Maitses hästi. Pärast oli meil plaan, et võiks klubitama minna. Otsisin välja klubi nimega Matrix, sissepääs enne südaööd 3 euri. Kell oli ca 23, kui sinnapoole teele asusime. Ja kohale me ei jõudnudki. Nimelt me Arviga ei teadnud täpselt, et kus see asub ja Kaie arvas teadvat, kus see on, aga see koht, kus ta arvas, et see olla võiks, oli asutatud hoopis geiklubi „Paul“ poolt. Tegelt oleks me muidugi sinna õigesse kohta ka kohale jõudnud, aga kuna kell tiksus täpselt 12 peale, siis mõtlesime, et täispiletit osta ei taha ja et lähme hoopis kuskile kokteilitama. Mõeldud-tehtud. Jõudsime ühte India restosse, tellisime endale naanid ja kokteilid – mina jõin Baley’s Coladat, nämm-nämm.

Nädalavahetus oli üsna rahulik. Väljas kuskil ei käinud, Arvi hakkas vene keele eksamiks õppima ja.... ja mina proovisin Wiis neid trenniharjutusi. Mõned lihasharjutused on ikka päris julmad. Aga näiteks saab seal veel kujuteldava hularõngaga ringitada, takistusrajal joosta, jalgrattaga sõita, žongleerida, step-aeroobikat teha, poksida, palli peal tasakaalu hoida jpm. Mängisime Arviga ka laupäeva õhtul kõvasti üksteise vastu poksimist ja wakeboardi, nii et järgmisel päeval selja- ja õlalihased valutasid täiega. Pühapäeval käisime ühtedel madratsitel ka järgi, kaks madratsit 90x200, sest meie uus voodi on 180x200, lihtsalt mingi katte peame siis nüüd veel peale sebima. Madratsid tasuta, wohoo!

Uus nädal on suht igav olnud. Arvi õpib hommikust õhtuni, minul on trenn-töö-lebo. Olen seda terviseraamatut edasi lugenud ja... ja eile käisime ühes talvespordi-poes. Ma viisin oma laua hooldusesse ja ostsin uued mäeprillid (vanad pärandan Arvile), Arvi ostis endale paksud kindad. Nüüd oleme oma reisuks peaaegu valmis. Täna saime Mario Party mängud ka kätte, nii et hakkangi kohe neid ka proovima. Ja lisaks tellisin Zalandost ühed kingad ära. Nimelt vaatasin juba paar nädalat tagasi, et mis alesid seal on ja leidsin ühed nunnud jalavarjud. Aga siis mõtlesin, et need on hoolimata alest ikkagi nats liiga kallid ja jätsin ostumõtte katki. Süda ei andnud aga rahu ja nii tellisingi papud just hetk tagasi ära :). Olen siin vaadanud, et teil ilm maru külmaks läinud. Siin päris nii karm ei ole, kraadid ikka pigem nulli kandis, aga tuuline on küll viimastel päevadel olnud, nii et ega nina õue väga pista ei taha.

Päikest!