14. Tervisenurk

Hei-Hei!

Mul on juba mõnda aeg olnud mõttes hakata ühtekokku koguma oma tervisliku toitumise alaseid teadmisi. Ühest küljest selleks, et endal meelest ei läheks, mida lugenud olen ja teisest küljest selleks, et teistegagi jagada. Esimese tõuke selleks andis üks kooliõde, kes palus täpsemalt rääkida maksapuhastusest. Panengi siis seekord siiasamma kirja maksapuhastuse info ja jagan veel mõned väga olulised näpunäited, mida maksapuhastuse ajal ja ka edaspidi jälgida. Selles raamatus, kust ma infot võtsin, räägib ka tegelikult sellest, et enne maksapuhastust peaks oma sooled puhtaks saama. Meie Arviga suht lasime selle koha üle, sest me hindasime oma sooled piisavalt puhtaks (Arvi on lihtsalt kiire seedimisega ja mina olen mitu korda paastunud) :), aga mine sa tea... praegu mõtlen, et vist peaks selle ka ikkagi igaks juhuks läbi tegema. Raamatus rääkis erinevatest soolepuhastuse variantidest, üheks (kõige efektiivsemaks) neist oli colon-hüdroteraapia. Uurisin järgi, et Tln-s saab seda teha Aurea Medias (30 euri) ja Tartus Biokliinikus (19 euri). Seda peaks tegema nii enne (soovitatavalt kuuendal ettevalmistuse päeval) kui pärast maksapuhastust (ma kujutan ette, et kuna see on suht kallis lõbu ikkagi, siis peaks seda kindlasti tegema enne esimest puhastust ja pärast viimast puhastust, arvestades, et vahepeal ebatervislikule teele väga tagasi ei kuku). Et siis igal juhul kui keegi maksapuhastuse ette võtab ja soovib enne ka soolte puhastamisega tegeleda, siis ma võin saata selle inglise keelse täispika raamatu pdf'i, kust saab ise täpsemalt lugeda (sealt alates lk 177). Lisaks saab puhastuse kohta netist tõmmata ka inglise keelse kokkuvõtte (pane google'isse otsingusse "The amazing liver and gallbladder flush overview pdf" - mul ei lase miskipärast linki kopeerida siia). Ja veel lisaks räägib raamat ka neerude puhastamise vajadusest, milleni me ka veel jõudnud ei ole, sest see nõuab kuu aega korraliku söömist, aga meil siin igast reisid ja muud üritused ees...

Lihtne kogu see värk olema igal juhul ei saa. Aga see on suht parim asi, mida oma keha heaks teha. Omal nahal olen tunda saanud, et kogu see tervislik eluviis pole absoluudselt lihtne – selle asemel, et hommikul krõbuskite peale piim visata, pead endale putru keetma, selle asemel, et lõunal väljas mõni päevapraad sisse keerata, peab sul kaasas olema kodus valmis tehtud salat, selle asemel, et õhtul kojutulles pitsa ahju visata pead hakkama aedvilja supi jaoks juurikaid tükeldama. Lihtne on olla laisk ja seepärast on ka minu kaal olnud nagu ameerika mäed (praegu võin ennast vist paigutada languse algusesse :). Ja üha enam lähevad mõtted selle peale, et maksku mis maksab, peaks ennast ükskord ikka lõplikult käsile võtma ja asja ära tegema. Üks mu töökaaslane (kutt USAst) on juba aasta aega kaine olnud, miks siis mina ei peaks sellega hakkama saama... aga igal juhul siin mõned nipid, mis kiirendavad seedimist ja ainevahetust:

Reegel nr 1 – ära joo mingit vedelikku söögi ajal, vähem kui pool tundi enne sööki ja vähem kui tund aega pärast sööki, sest joodav vedelik lahjendab maomahla ning lahja maomahl ei aita toidu seedimisele kuidagi kaasa. Seedimata toit läheb kõhus halvaks.

Reegel nr 2 – mälu oma toit korralikult läbi. Oled seda juba ilmselt ise ka kuulnud, aga siin on miks – toidu seedimine algab juba suus, kus toit saab endale külge süljes olevad seedeensüümid, kui sa toidu kiiresti alla kugistad, siis jäävad ensüümid lisamata ja toit seedib aeglasemalt ja puudulikumalt. Lisaks pole maol hambaid, püreelaadset toitu on tal palju lihtsam seedida kui suuri tükke.

Reegel nr 3 – ära söö peale sööki magustoiduks puuvilja, õigemini pole muidugi üldse soovitatav mingit magustoitu süüa, aga puuviljad on eriti halb variant. Nimelt seeduvad erinevad toiduained järjestikuselt, mitte kõik korraga. Kuna puuviljad lähevad eriti kiiresti halvaks, siis kui nad seal sooles viimase tulijana oma järjekorda ootavad, jõuavad nad enne käärima minna kui seedimisele jõuavad (võib eksperimendi mõttes proovida ja vaadata, kas sul on pärast kõhugaasid või mitte). Puuvilju süüa on sellegipoolest tervisik, seega tee seda mitte hiljem kui 30 min enne oma põhisööki.

Reegel nr 4 – minu arvamus piimatoodetest on, et need on saadanast :). Sellegipoolest armastan ma väga jäätist ja pasta peale tahaks ikka mõnikord juustu ka riivida... Räägin, miks ma nii arvan. Inimesed on ainsad imetajad, kes pärast imetamisaega ka edaspidi piima tarbivad (no põhimõtteliselt kass joob ka piima, aga see on omaette teema). Emapiim on aga imikule eluliselt oluline (laps sünnib ilma puhta lehena, tal pole sees ühtegi bakterit, ei head, ega halba – emapiimaga tulevad kaasa esimesed head bakterid, mis tekitavad beebisse immuunsüsteemi, kujuta nüüd ette, et laps saab emapiima asemel kohe töödeldud lehmapiima või mingit pulbrit, mis immunsüsteem sellel lapsel tulevikus olema saab?), kuid suuremaks saades ei ole tal enam piima vaja. Küsid, et kust siis kaltsiumit saab? Aga kust lehm kaltsiumit saab? Heinast, onju. Järelikult on nendes rohelistes võrsetes kaltsiumi piisavalt. Kas oled kunagi kuulnud loomade luude hõrenemisest. Vaevalt. Ja nemad ei joo piima. Head kaltsiumiallikad on muuhulgas brokkoli, lehtkapsas, lillkapsas, päevalilleseemned, seesamiseemned, rohelised herned. Tegelikult on isegi nii, et kuna piim sisaldab fosforit rohkem kui kaltsiumi ning fosfori "kahjutuks tegemisel" kasutab keha kaltsiumi, siis piima joomisel kasutab keha ära kogu piimas oleba kaltsiumi plus võtab veel luudest lisa juurde ka. Ja kui ikkagi on jube tahtmine piimatooteid tarbida, siis neid tuleb teha eradi kõigest muust (nagu eelpool mainisin, siis toit seedub järjekorras) – ehk siis putru ei tohiks keeta piimaga, müsli jogurti või piimaga pole lähedalegi tervislikule hommikusöögile, leiva peale ei tohiks määrida ei võid ega panna juustu, kohvi või tee sisse piima, täiesti hull magustoit on jäätis puuviljadega jne. Kui oled näiteks oma topsi jogurtit sisse kummutanud, siis oota 1-2h, enne kui midagi uut peale sööd.

Reegel nr 5 – ära söö valgurikkaid toite (liha, muna) koos süsivesikuterikaste toitudega (kartul, riis, pasta, leib-sai). See ilmselt tekitab alguses reaktsiooni, et „mismõttes!?“, aga nii on. Kui õigesti mäletan, siis ensüümid, mida kummagi toidugrupi seedimiseks vaja on, on teineteisevaenulikud, ehk siis ensüümid hävitavad teineteist ära ja toit istub seedimata kujul kõhus ning taas kord läheb halvaks. Lisaks on selline ports kehale väga-väga raske seedimiseks, mis tähendab, et kõikidelt muud elufunktioonid kannatavad – sinu päraslõunakooma on justnimelt tingitud raskest lõunasöögist. Mida siis süüa. Kuigi olen lugenud, et ka see pole hea variant, siis vähemvalutum on süüa valgurikkaid ja süsivesikurikkaid toite kõrvuti salatiga (salat ilma koore- või majoneesikastmeta, õliga tehtud).

Reegel nr 6 – püüa mitte jätta söömist hilise õhtu peale. Lugesin just, et pärast kella kuut õhtul väheneb oluliselt sapivedeliku eritumine, ehk siis ülla-ülla, toit istub jälle seedimata kujul kõhus.

Reegel nr 7 – püüa vältida kunstlikke säilitus- ja värvainaed (ehk siis E-sid). Kui poes toodete silte uurima hakkad, siis näed, et neid on seal ikka TOHUTULT, aga anna oma parim. Keha jaoks on need mürgid, võõrkehad, mille vastu tuleb võidelda.

Aga nüüd siis maksapuhastuse juurde. Kasutasin selle tegemiseks Andreas Moritzi raamatu „The Amazing Liver and Gallbladder Flush" saksakeelset tõlget. See on saadaval ingliskeelsena ning lisaks on tal veel palju terviseraamatuid (loen ise praegu raamatut „Timeless secrets of health and rejuvenation“, mis on puhast kulda täis :). Tõlge on mul ilmselt veits konarlik, aga poindist peaks sellegipoolest aru saama. Järgmine lause on nüüd natuke tobe, aga ma ei võta sinu tegude eest vastutust onju :). Ise olen puhastuse läbi teinud praegu kaks korda, mõlemad korral on kive välja tulnud. Kui ka seda teha proovid, siis oleks äge, kui oma kogemust minuga jagaksid.

Aga asja juurde. Paljud usuvad, et sapikivid asuvad ainult sapipõies, kuid see pole nii - nad tekivad eelkõige maksas ning jäävad tihti ka sapijuhasse kinni. Sapikivid maksas on üks peamisi haigestumise põhjuseid, sest maksal on otsene kontroll peaaegu iga keharaku kasvu ja funktsioneerimise üle. Haigused algavad ummistustest sooletraktis, maksas või neerudes ning kui need organid korralikult töötavad on keha võimeline ennast ise kiiresti tervendama.

Sapikivide põhjustatud tagajärgede alla võib panna järgmised: söögiisu tõus, ülekaal, seedehäired, kõhukinnis, kõhupuhitus, nahaprobleemid, tumedad silmaalused, kehv jume, kollakas nahk, õla- ja seljavalu, põlveprobleemid, kaela kangus, lihaste vähenemine, kanged liigesed, liigesevalu, jalgade tuimus, külmad jäsemed, kuuma-külmalained, rasvased juuksed, juuste väljalangemine, hamba- ja igemeteprobleemid, nägemisprobleemid, katt keelel, hemoroidid, song, maksatsirroos, hepatiit, infektsioonid, kõrge kolesterooli tase, impotents, menopausi probleemid, skolioos, astma, osteporoos, vähk, Alzheimeri tõbi, peavalud ja migreen, peapööritused ja uimasus, krooniline väsimus, unetus, õudusunenäod :), hormonaalse tasakaalutus, ärritunud olek, depressioon ja enneaegne vananemine.

Maksa ülesanneteks on keeruliste kemikaalide lõhustamine, valgumolekulide sünteesimine, kolesterooli tootmine, selliste mürkide nagu medikamentid, pestitsiidid, alkohol, tubakas ja keemiliste toidulisandite deaktiveerimine ja eemaldamine. Kõik need mürgid eemaldatakse sapijuha süsteemi kaudu. Terve maks filtreerib igas minutis 1,5 liitrit verd ja toodab kuni 1,5 liitrit sappi päevas. Ilma sapivedelikuta jääksid enamus söödavatest toitainetest kas osaliselt või täielikult seedimata. Näiteks ei suuda peensool kaltsiumit seedida ja imendada ilma piisava sapivedelikuta. Enamus luude hõrenemise probleeme on põhjustatud seedimishäiretst, mitte kaltsiumi vähesusest toidus. Viimase 50 aastaga on peale tulnud suur luude hõrenemise laine – kas see tähendab, et inimesed on lõpetanud kaltsiumi söömise? Viga on ikka inimeste mittetoimivates kehades. Sapikivid tõstavad kahjulike hapete taset, millest osade neutraliseerimiseks on tarvis kaltsiumi, mida siis keha võtab luudest ja hammastest.

Tavaliselt kasvavad sapikivid enne kuskil kaheksa aatat, kui mingeid sümptomeid andma hakkavad. Sapikivid takistavad normaalset sapivedeliku eritust, keha ei suuda seedida ning imendada vitamiine, mineraale ega üleüldse igasugust toitu korralikult. Seedimata toit jääb peen- ning jämesoolde käärima, tekivad toksilised ühendid, mis omakorda siis viivad kõikvõimalike probleemde tekkeni.

Mis põhjustab sapikive? Ebapiisav vee tarbimine, liigsöömine, ebatervislik toitumine, stress, suitsetamine, alkohol, koffeiin. Lisaks – sapikivide tekkimise risk on naistel neli korda suurem kui meestel pluss naistel, kes võtavad pille, on see risk veel suurem.

Kuidas siis puhastus ise käib? Varu endale 7 järjestikust päeva, kus ees ei oota pidusid ega mingeid muid suuremaid ettevõtmisi. Mulle meeldib võtta puhastuseks vahemik esmaspäev kuni pühapäev. Esimesed 5 päeva pead lihtsalt minema tervislikule dieedile – menüüst tuleb KINDLASTI välja jätta kõik loomsed tooted (liha, kana, kala, munad) ja piimatooted (piim, jogurt, juust, või jms), suhkur, valmistoidud, alkohol, kohvi, must ja roheline tee. Jäta ära ka asjad, millele otsa vaadatets tuleb mõte, et ei, see küll tervisele kasulik olla ei saa (šokolaad, saiakesed, krõpsud jms). Tee endale putru (veega ja ilma moosi või hapukooreta!), salateid (kastmeks ainult külmpressitud õlid onju, kui sul muid variante ei ole, siis oliiviõli teeb töö ilusasti ära), juurviljasuppe, tavalise võilevakatte asemel proovi leiva peale panna avokaadot ja kurki (minu lemmik juba pikka aega; nipp kõva avokaadi pehmemaks saamiseks on panna see paberkotti ja kappi seisma, olen ise kasutanud peamiselt rohelise koorega avokaadot), keeda läätsi (sobivad hästi kokku keedetud punapeediga näiteks), ube, aedvilju, söö puuvilju. No ühe sõnaga avasta asju, mida tavaliselt sööma harjunud ei ole. Söödav toit ei tohiks olla väga külm või väga kuum. See ei tohiks olla ka praetud. Söö pigem väikeseid koguseid ja tihedamini. Dieedi mõte on su seedesüsteemi puhastada – kui sul sooled umbes on, siis kustkohast need kivid välja peaksid saama? Tegelikult kirjutab raamatus ka sellest, et enne seda seitset päeva peaks veel eraldi sooltepuhastuse läbi tegema ja soovitab erinevaid variante, aga me oleme Arviga nende koha pealt silma kinni pigistanud, sest nad tunduvad liiga jõhkrad (riitsinusõli või mõrusoola lahuse joomine igal hommikul 3 nädalat järjest näiteks) ning meil see seedimine nii hullus seisus ka ei ole, et kõik sooled vanu jääkaineid täis võiksid olla (vähemalt me loodame).

Aga minnes edasi, siis lisaks joo iga päev ära vähemalt liiter õunamahla – see võib olla enda poolt värskelt pressitud, bioõunamahl või ka lihtsalt tavaline poest ostetud 100%-line õunamahl. Tähtis on, et teda poleks kuidagi vähemhapumaks töödeldud või ohtralt suhkrut lisatud, sest just see hapu on see, mis muudab sapikivid pehmemaks ehk valmistab neid ette väljatulemiseks. Jaota see liiter ühtlaselt päeva peale ära. Lisaks õunamahlale tarbi ja ka korralikult vett (mina olen kuulnud sellist valemit, et 30 ml iga kehakilo kohta, ehk siis kui kaalud näiteks 60 kilo, peaksid tarbima 1,8 liitrit vett päevas; vette võid vabalt (ja on isegi soovitavav) pigistada sidrunit või laimi), juua võid ka taimeteesid.

Kuuendat päeva (minu puhul siis laupäev) alusta kerge pudruga (juhul kui tunned, et tahad hommikusööki). Oleme ise tavaliselt kaerahelbeputru teinud. Siis jätka viimase liitri õunamahla joomisega. Lõunaks auruta/keeda juurvilju ja riisi. Ära söö seda palju ja ära maitsesta seda muu kui soolaga. Minule isklikult riis üldse ei sobi, seega katsetan järgmine kord kas ainult juurikaid või äkki läätsi ka juurde. See lõunasöök peaks sul olema tehtud kella 13:30-ks. Pärast seda võid tarbida ainult vett, ei midagi muud. Ja alates kella kuuest läheb huvitavamaks :)

Kell 18:00 – sega neli supilusikatäit mõrusoola (magneesiumsool, saadaval apteekides) 720 ml veega – sellest portsust peaks sulle jätkuma 4x 180ml jooki. Joo esimene ports (180 ml) kohe ära. See on mõru, nagu nimigi ütleb, aga pressi alla ja võta pärast väike lonks vett peale, et mõru maitse suust ära läheks (vesi tundub pärast seda magus :). Lahus laiendab sapijuha aidatates kividel välja tulla, lisaks läheb sul mingi hetk kõht lahti (ehk siis on hea mõte seda kõike kodus teha, kus WC on koguaeg lähedal). Minul on üsna aeglane seedimine ja minul polegi sel õhtul kõht lahti läinud veel (kuigi peaks), samas Arvil asi töötab, nii et lootus on olemas. Kõhu olukorda leevendab ka selle masseerimine.

Kell 20:00 – joo teine ports mõrusoolalahust.

Kell 21:45 – võta kas greipe (me oleme just neid kasutanud) või ka sidruneid/apelsine ja pressi sealt välja 180ml mahla. Mugav on see valada kuskile pudelisse. Mõõda 120 ml külmpressitud oliiviõli ja sega see mahlaga kokku. Loksuta pudelit korralikult, et nad omavahel seguneksid. See hetk, kui sa neid kokku valad, peaksid juba täielikult valmis olema kohe voodisse minema (ehk siis voodi valmis (tee enndale suhteliselt kõrge peaalune, et ülalkeha oleks kõrgemal), ise valmis (tuduriided seljas, kikud pestud), telku kinni pandud ja ainult öökapi lamp võiks põleda, mida oleks siis lihtne ära kustutada).

Kell 22:00 – Seisa voodi kõrval ja joo oma segu ära (ei pea pudelist jooma, võid klaasi valada, raamat pakub ka, et võid juua kõrrega või joomise ajal nina kinni hoida). Igal juhul on see täpselt nii vastik, kui väga sa õlisid vihkad või armastad. Tsitruseliste mahl küll neutraliseerib õli päris korralikult, aga päris ära ka ikkagi ei peta. Arvi ei pilguta silma ka selle joomisel, aga mina surun ikka pisar silmanurgas sisse. Igal juhul peaksid selle ära tarbima maksimaalselt viie minutiga ja mina soovitan igal juhul ühekorraga sissevalamist. Heida kohe pärast segu ärajoomist pikali. Võid võtta pisut mett ka suhu, et seda õli maitset ja tekstuuri neutraliseerida, liiguta mett suus ringi ja neela siis alla. Voodi kõrvale võiks olla ka varutud klaas vett, kuid seda ei tohiks kohe pärast õli joomist juua (kui siis väike lonks). Mina panen järgmine kord kausi ka igaks juhuks voodi kõrvale, sest eelmine kord läks süda päris pahaks (mis raamatu järgi võib täiesti juhtuda). AGA, esimesed 15 minutit peaksid voodis lebama ülirahulikult, selili, ilma rääkimata, tuba peaks olema täiesti pime. Kui selili kohe üldse ei ole hea, siis keera ennast paremale küljele ja kõverda põlved ülespoole. Raamat väidab, et võid tunda kive liikumas. Ei ole ise tundnud (pigem on mu kõht kõvasti laulnud), aga positiivne mõtlemine ja oma maksale heade mõtete suunamine kindlasti halba ei tee. Kui sul on öösel tunne, et tahad vetsu minna, siis tee seda, aga ülejäänud öö püüa ikkagi rahulikult magada/lesida. Kui pärast õli joomist vetsus hakkad käima, siis hakka oma väljaheiteid jälgima (ma tean, see tundub rõve, aga vastasel juhul sa ei saa teada, kas sul tuli mõni kivi välja või mitte). Kivid peaksid pinnale tulema, neid võib olla väga pisikesi või siis meie näitel kuni herne või rosina suuruseid (raamatu järgi on veel suuremaid näiteid). Kivid on rohekad-kollakad ja näevad sellised ligased välja (ehk ei ole kõvad nagu päriskivid). Nad ei tule kindlasti kõik ühekorraga välja, vaid pikkamisi iga vetsuskäiguga.

Kell 06:00 - ehk järgmisel hommikul joo kolmas kogus mõrusoola. Kui oled väga väsinud, võid minna tagasi magama, kui ei, siis võta sellegipoolest ette mõni rahulikum tegevus (loe raamatut, mediteeri, venita, tee kerget joogat vms).

Kell 08:00 – joo viimane kogus mõrusoola.

Kell 10:00 – võid juua värskelt pressitud mahla (näiteks jälle nendest samadest greipidest, apelsinidest), 30 minuti pärast võid süüa ühe puuvilja (kui sööd pirni või õuna, siis võiksid selle ära koorida) ning omakorda tunni pärast kerge hommikusöögi. Need on kõik sellised, et võid neid teha, aga kui ei tunne, et tahaksid, siis ei pea. Kuna mina olen ennast üsna raskelt tundnud kõhus, siis olen tavaliselt seda söömist edasi lükanud ja lihtsalt vett joonud. Vett peaksid igal juhul päris ohtralt tarbima, et see vesi kõik kivid sooltest kaasa võtaks ja välja uhuks (siin on ainult reegel, et 20 min enne ja pärast mõrusooja joomist ära vett joo).

Raamatus räägib, et võib esineda ka valgeid või pruunikaid kive ning valget või pruuni vahtu, mis on kolesteroolikristallid või lima, mida su keha eraldanud on. Kivide väljatulek võib kesta 5,6 või isegi 12 tundi. Puhastus ei ole ühekordne, vaid peaksid seda tegema iga kolme nädala tagant (või kord kuus) nii kaua, kuni kahel viimasel puhastusel enam ühtegi kivi välja ei tule. Kui oled ühe korra juba protsessi läbi teinud, ei tohiks sa seda pooleli jätta, sest kivid on juba liikuma saanud ja võivad ummistusi tekitada uutes kohtades. Meil õnnestus kivid liikuma saada juba esimese korraga, aga võib minna kuni 3 puhastust, et üldse midagi välja tulema hakkaks, nii et ära anna alla. Kui oled kividest puhtaks saanud, tee seda edaspidi nö hoolduseks iga 6-8 kuu tagant (kui käid oma autoga regulaarselt hoolduses, siiis miks mitte iseennast ka hooldada onju). Kuna su maks on läbi teinud päris raske „operatsiooni“, siis püüa teda ka tuleval nädalal säästa raskest toidust ja alkoholist (ma pole sellega veel väga edukas olnud, aga vähemalt 2-3 esimest päeva olen ikka suutnud tervislikud hoida).

On olemas ka mõned toiduained, mis aitavad jooksvalt igapäevaselt eesolevale puhastusele kaasa: sidrun sinu joogivees, õunad, jõhvikad, kirsid, artišokk ning sellised ravimtaimed nagu võilill ja kurkum. Kivide vältimiseks on hea juua aloe vera mahla (meie saime apteegist 100%-list mahla, mida paneme sortsu oma hommikusse joogivette), tarbida piisavalt vedelikku, vältida alkoholi, kohvi ja muid kofeiini allikaid, mitte üle süüa, soolana kasutada kas puhast meresoola või roosat himaalaja soola, piisavalt und ja trenni, vähe stressi ja mõõdukalt tööd.

Nii et julgustan kõiki proovima, vastan hea meelega küsimustele (nii, kuidas oskan) ja veel parema meelega kuulan kõiki julgete arvamusi ja kogemust, kes selle ette võtnud on.

Saksamaa tegemistest kirjutan ilmselt ca nädala pärast, sest pean veel materjali koguma :)

Head tervist kõigile!

13. Õhus on kevadet

Heipa! Kaks nädalat eelmisest postitusest möödas ja aeg hakata taas puslet kokku panema :). Uue aasta esimene esmaspäev oli nädala ainuke päev, kui maast lahti sain hommikul ja rühmatrenni läksin. Ülejäänud nädala käisn lihtsalt pärast tööd jõusaalis. Kui ma muidu kõndisin/jooksin jõusaalis lindi peal, siis avastasin enda jaoks kaks uut ja põnevamat masinat. Ühe peal tuleb nagu uisutamisliigutust teha (tagumikule päris hea) ja teine on tegelt täitsa tuntud asi, aga mai oska seda hästi seletada, peab käsi-jalgu edasi-tagasi liigutama imiteerides justkui jooksmist, aga see minu jõusaali masin on nats teistsugune, et rõhk pole niivõrd edasi-tagasi liuglemisest, vaid pigem üles-alla. Aga no mis iganes. Esmaspäeval jõudsin Body Stylingusse ja džiis kuidas see tädi meid seal tööle pani. Mõned harjutused nõudsid nii palju tasakaalu ja jõudu, et kukkusime pumdi-pumdi üksteise järel ümber. Pärast seda trenni jalad valutasid veel nädal aega tagantjärgi. Pärast trenni siis tiir töö juurde ja sealt otse edasi India restosse Arvi ja ta Slovakkia sõbra Richardiga kokku saama. Võtsime nagu tavaliselt kana ja naani ja Mango Colada kokteilid. Mina jõudsin neid õhtu jooksul vist 3 tükki ära juua, nämm. Richard oli siis nimelt Berliini tulnud oma sõpru külastama ja sai ühel õhtul meiega ka kokku. Rääkis oma tööst ja elust Slovakkias ja... aeg lendas.

Teisipäeval sain meili oma retsenseeritavalt, ütleme, et ta nimi on näiteks Kati. Nimelt saatsin Katile pühapäeval ülevaatliku listi, et mis ta töös kõik parandamist vajaks (sisuliselt tegin juhendaja tööd, mida poleks tegelikult üldse pidanud tegema) ja et tõenäoliselt, kuna töö on tõesti väga nõrk, oleks mu hinne sellele ikkagi F. Ja siis sain talt vastuse, et nad tänavad mind oma juhendajaga siiralt kulutatud aja eest, ja et nad vaatasid töö koos üle ja et asi ikka pole nii hull, kui mina oma meilis välja olin toonud, ja et nad siiski ei sooviks minu poolt kirjutatud retsensiooni ja otsivad retsensendi oma kooli seest, kes teaks selle kooli taset paremini. Et mina olen nende jaoks vist pisut liiga tark. Oi see ajas mul harja punaseks, kuigi ma isegi ootasin seda, et nad mu välja vahetavad. Otseloomulikult ei saanud ma seda niimoodi jätta. Keegi ei vääri diplomit sellise soperdise eest. Kirjutasin siis kooli kaebuse, et selline asi juhtus ja palun uurige asja ja otsustage, et kas see on aktsepteeriv või mitte. Koolist tuli väga viisakas vastus, et jah, kahetsusväärne lugu ja vabandati ja lubati edasi uurida. Samas sain ka Katilt uue kurja kirja, et miks ma ometi pidin kooli kirjutama, et miks ma nii pahatahtlik olen ja et ma nüüd praktiliselt nullisin tema võimalused lõpetada ja et ta siis nüüd peab retsensiooni ikkagi minult võtma. Õiglus jalule seatud!

Kolmapäevast on meeles ainult, et käisin pangas. Nimelt kui endale pangakontot tegin siia, siis sain miski voldiku kaasa, et minu soovitaja (Arvi) saab endale seal kingituse tellida juhul, kui mul kolme kuu jooksul kontol vähemalt 500 euri vist. Kuna selle voldiku pealt ei saanud aru, et mis andmed sinna täpselt panna tuleb, siis käisin pangas abi otsimas. Minu lepingu sõlmimisest oli möödas küll kolm kuud ja üks päev, aga võeti mu voldik siiski vastu. Kingituseks valisime Wii Fit Board´i (päris hea valik kingitusi oli muidu, tolmuimeja, köögkombain, jms). Sinna juurde on ka Wii konsooli vaja, aga vaatasime Amazonist, et selle peaks kuskil 225 euriga saama ja kuna oleme juba pikka aega mõelnud Wii ostmise peale, siis otsustasime asja lõpuks ära teha. Kuna kingitust pole veel koju saadetud, siis ei tea, kas läks läbi mu voldik või mitte, aga pöidlat pihku :).

Neljapäeva koha peal on nüüd küll tõesti auk... Trennipäevik näitab jõusaalis käimist, aga ülejäänud päevast ei meenu miskit.

Reede õhtul läksime Arvi kooli baari magistrantide peole. Kõik pidid midagi oma riigiga seoses kaasa tooma ja kuna me kokata ei viitsinud, siis võtsime kaasa vana hea Vana Tallinna (see on siin meil tuttavate hulgas juba nii suur hitt, et kui järgmine kord Eesti tuleme, siis võtame kastiga kaasa :). Teised olid toonud peamiselt süüa, nii et lasime heal maitsta. Kõige rohkem meeldisid mulle vist Marina ja Ravani küpsetised. Ja oo, nüüd tuleb meelde, et kooli baaris müüdi ühe euroga hõõgveini (selline suur kruusitäis oli seda) ja see oli üli-ülihea vein veel seejuures, ja kui sortsu Vana Tallinnat sisse panin, siis veel parem. Tegin vist kaks sellist suurt kruusitäit ja olin isegi valmis kuskile edasi minema, kuigi pidu algas juba tegelt kas kell 5 või 6. Aga lõpuks jõudsime ikkagi selleni, et suutsime metroos ümber mõelda ja komberdasime koju magama.

Laupäevast on meeles, et käisime ühte korterit vaatamas. Asukoht oli sellel maru hea, aga kuna korteri enda pilte üleval polnud, siis ei osanud oodata, et milline ta välja näeb. Ja kõige hullem nagu polnudki, aga midagi fäänsit ka mitte. Nii et otsustasime, et me seda ikka ei taha. Ilm oli laupäeval väga kevadine. Päike paistis ja õues oli vast ca 10 kraadi sooja. Praeguseks on lumi juba nädal aega kadunud ja soojakraade 5-10 vahel. Loodan, et lumi ja külmad ei tulegi tagasi, sest päris mõnus on nii. Enamasti on küll pilves ja tuuline ja mõnikord vihmane, aga siis kui päikest näitab, on ikka päris mõnna.

Pühapäeval alustasime ettevalmistusi järgmiseks maksapuhastuse kuuriks. Ettevalmistus tähendas siis toitu, mis ei sisalda liha ega piimatooteid, null alkoholi ja vähemalt liiter õunamahla päevas. Pühapäev ise läks praktiliselt täies osas diplomitöö uue lõpliku versiooni lugemisele. Alustasin juba metroos teel trenni ja lõpetasin õhtul-õhtul. Ja kuna seal oli parandusi tehtud minimaalselt siis... siis ei jäänud mul muud üle, kui ikkagi F panna. Heh, kusjuures Kati uuris mu käesst veel pühapäeva hommikul, et kas ma ikka tahan kindlasti retsensiooni kirjutada, et kui ma ta tööd nii halvaks pean, siis kas ma tahan oma nime sellega siduda. No tahtsin ikka küll, sest ma ei saanud lubada, et keegi kirjutab sama halva ja lohaka retsensiooni nagu see töögi. Esmaspäeva hommikul alustasingi kohe retsensiooni kirjutamist. See tuli kokku 8 lk ja aega läks ca 5h :), sest ma tahtsin kõik vead võimalikult täpselt välja tuua kuna ma ise kaitsmisel olla ei saa. Ja et komisjon ikka saaks aru, miks Kati järeldused seal töös valed on (a’la et varude rida kaudmeetodil rahavoogude aruandes ei tähenda, et varusid on nii palju soetatud või müüdud aasta jooksul, vaid et ikka varude muutust aasta algus vs aasta lõpp jne). Saatsin retsensiooni Katile ära ja käisin tiiru tööl-jõusaalis. Õhtul olin mingi aeg netis ja Kati kirjutas mulle MSN´is. Ta oli mu peale ikka pääääris vihane. Et retsensioon on ikka paras tähenärimine ja miks mul ikka oli talle tarvis koht kätte näidata ja enda tarkust demonstreerida – no halloo!? Ütlesin siis talle, et ta peaks olema vihane eelkõige oma juhendaja peale, kes teda absoluudselt ei juhendanud ja iseenda peale ka, et rohkem ei pingutanud tööga. Mingi hetk sain ta käest, et „aitab, ma ei kavatse su targutamist enam kuulata“ ja rohkem ma tast kuulnud ei ole. Endal on igal juhul südametunnistus puhas ja hea meel, et õiglus sai jalule seatud. Ootan nüüd ainult, et mis kaitsmistulemused on.

Teisipäeval käisime Arviga jälle ühte korterit vaatamas. See nägi juba kergelt parem välja kui eelmine, nii et ütlesime, et mõtleme veel ja helistame õhtul. Õhtul mõtlesime pikalt-laialt, kaalusime plusse ja miinuseid ja jõudsime järeldusele, et meie praegune korter on ikka kõige parem :). Ja siis hakkas Janine (kes meile praegu korterit üürib) Arviga Skype´s rääkima, et kas me ei tahaks korterisse kauemaks jääma, et ta ei tahaks veel veebruari lõpus Hispaaniast tagasi tulla. Leppisime siis kokku, et oleme veel kaks kuud kauem siin – aprilli lõpuni – wohoo – korteri otsimise mure mõneks ajaks lahendatud.

Kolmapäeval läksime Usheri kontserdile. Kontsert pidi hakkama kell 20:00, olime seal ca pool tundi varem. Nii ca 20:30 tuli peale soojendaja (pole õrna aimugi, kes see oli :P), kes tegi seal endale ca 45 mintsa sooja ja siis hakkasime Usherit ootama. Ja ootasime ja ootasime veel. Ja siis mingi hetk tulid lavale onu-tädi, kes seletasid inglise ja saksa keeles, et Usher on haige ja ei suuda meile anda sellist kontserti nagu me vääriksime ning et kuna kontserdimaja on ka homme vaba, siis palutakse kõiki homme tagasi. Oppaa! Panime siis auto poole leekima, et ruttu minema saada ja ülejäänud õhtut mitte parkimisplatsil veeta. Plaan õnnestus. Tee peal koju mõtlesime veel, et siia tuli raudselt päris palju inimesi väljastpoolt Berliini ka, kes nüüd kõik peavad kas tühjalt koju tagasi sõitma või öömaja endale otsima.

Neljapäeval oli siis uus katse Usheriga (samal päeval oli muidu siinse Eesti kogukonna kokkusaamine ühes restos, kuhu olime täiesti plaaninud minna, aga mis nüüd tuli ära jätta). Parkimise eest enam tasu ei võetud, mis oli korraldajate poolt päris viisakas. Sest ma poleks niikuinii olnud uuesti nõus maksma. Kodulehel oli kirjas, et soojendajat enam lavale ei tule ja Usher alustab kohe 20:00. Seekord jõudsime tiba varem kui kolmapäeval, nii 19:20 umbes. 19:50 tuli lavale DJ ja hakkas rahvast üles kütma. Kunagi pärast kaheksat tuli Usher ka. Kontsert oli päris võimas, tulevärki ja tantsijaid ja.... ja Usher higistas nii, et iga liigutusega vett pritsis. Liiga palju ta just kaasa ei laulnud, aga see oli andestatav arvestades kui palju ta seal ringi kargas. Kontsert oli kestnud umbes 30 minutit, kui tuli üks selline lüürilisem aeglane lugu. Usher oli laval üksi, seisi mikrofoni juures, lugu juba käis, aga laulma ta ei hakanud. Mõtlesime, et mida nüüd – unustas sõnad ära või ei tea millal pihta hakata või? No ja siis ta seal seisis, võttis mingi hetk peast kinni ja... ja siis pööras selja ja viskas käed taeva poole ja... igasuguseid asju tegi välja arvatud laulmist. Õigemini ta mingi hetk proovis küll paar rida, aga need olid nii mööda, et kõrvadel oli valus. Rahvas ka nagu ei teadnud, kuidas reageerida – üks hetk elati kaasa, et kamoon, Usher, suudad-suudad, teine hetk oli booo! Ja siis ta hakkas rääkima, et ta ikka armastab Berliini ja tuleb tagas ja – no siis meil oli jälle, et mida kuradit, millal ta siis nüüd uuesti jälle tulla kavatseb – nädala lõpuni peaks tal olema kontserdid järgmistes linnades. Ja pärast seda lugu hüppas DJ jälle lavale ja hakkas mängima popurriid Usheri lauludest, Usher veel tuterdas seal ringi ja jättis endast ausalt öeldes ikka päris lolli mulje (oleks siis ära otsustanud, et kas ta esineb või mitte, ja kui ei, siis öelnud, et tal on kahju ja ta vabandab, aga ta on tõesti haige ja ei suuda esineda, aga ta ainult soikus, et kuidas ta meid kõiki ikka armastab) ja siis mingi hetk lihtsalt kadus lavalt. Lava lasti pimedaks, saalis pandi tuled põlema ja lavale tuli üks onu, kes teatas, et kontsert enam edasi ei toimu. Ja siis oli sama stsenaarium nagu kolmapäeval – auto poole leekima ja minekut. Taas olime uneajaks ilusasti kodus :P.

Reede hommikul lugesin kontserdisaali kodulehelt, et piletid ostetakse tagasi. Nii et sisuliselt saime 30 min tasuta Usheri kontserti. Veel oli kirjas, et järgmised kolm kontserti on tõstetud edasi märtsi peale. Reede õhtu poole mõtlesime, et võiks ikkagi Berliini korterite turul kergelt silma peal hoida ja leidsime ühe kena kolmetoalise. Nimelt kuna Arvi paar kursaõde otsivad endale ka elamist, siis oleme vaadanud ka suuremaid kortereid, et äkki siis kellegagi kokku kolida. Rääkisime kursaõe Marinaga ja talle meeldisid korter ja kooselamise idee ka. Leppisime kokku, et lähme teisipäeval vaatama. Arvi kursavennad pidid samal õhtul jalkat vaatama ja edasi kluppi minema, aga me mõtlesime, et vist ikka ei viitsi nendega ühineda...

Laupäeval käisime päeval Usheri pileteid tagasi viimas, möödaminnes käisime ka paarist poest läbi ja ma sain endale ühe uue peopluuse :) Nüüd tuleb ikkagi kunagi kluppi jõuda ka. Kojujõudes maksime oma CIMA eksamite eest ära (need 5tk, millest me vabastuse saime, nende eest maksma peame sellegipoolest). 220 GBP maksid kokku ja ma isegi ei mäleta, palju see eurides oli. Sirvisime ka tulevaste eksamite õpikuid netis ja oi need eksamid saavad ikka rasked olema... tekkis nagu väike kahtlus, kas sai õige otsus tehtud selle asjaga, aga samas, mis alustatud tuleb lõpule viia. Vastupidiselt mu magistriõpingutele tundub vähemalt, et nende CIMA teadmistega on midagi peale ka hakata. Kella kuuest tuli alustada maksapuhastusega. Kell kuus ja kell kaheksa jõime mõrusoola, kell 10 õhtul oliiviõli greibimahlaga. Ja oeh, see õli joomine on mulle ikka nii vastik, et tuli joomise ajal kaks korda üles tagasi ja surusin pisarad silmis endale klaasitäie seda segu sisse. Siis kohe voodisse pikali. Kõht laulis, nii et vähe polnud. Und ei tulnud tükk aega ja rõve oliiviõli tunne oli kurgus. Mingi hetk siiski uinusin ja tegin silmad lahti kell 2:10, kui meie alumise korruse naabrid oli otsustanud pidu pidama hakata. Uuesti uinusin ilmselt kolme ajal ja uuesti üles 4:30. Enesetunne oli ikka ülihalb, oliiviõli kummitas kurgus. Tõin endale kausi voodi kõrvale, sest sisikond ähvardas iga hetk välja tulla. Arvil seevastu oli täiesti ok olla. Kell 6, kui pidime uuesti mõrusoola jooma, oli uni nii magus, et üldse ei tahtnud üles tulla. 6:30 saime ikkagi maast lahti ja jõime oma soola ära keerasime tagasi magama. Eriti rõve oli see, et kui pärast klaasitäie soolalahuse joomist neelad suure-kiire kulistamise peale natuke õhku ka alla ja siis tuleb krooks üles tagasi ja see krooks on täesti oliiviõli maitseline. Ma nii väga püüdsin seda tagasi hoida, aga väga ei õnnestunud ja oksetunne oli pidevalt peal. Oeh, siis kell 8:00 oli järgmine äratus ja viimane kord soola juua. Lebotasime vist veel mingi aja, ma hakkasin vaatama Ameerika supermodelle (mida mul on 14 hooaega, aga osasid olen näinud, lihtsalt ei mäleta, milliseid). Kui Arvi käis juba öösel vetsus „kive väljutamas“, siis minul läks kõhu lahtiminekuks taas rohkem aega (mis tähendab, et mul see seedimine ikka Arvi omast tunduvalt aeglasem). Aga lahti ta tuli ja kiva tuli ka välja. Seekord siis tuli Arvil rohkem ja suuremaid kui mul. Aga mul tuli ka ikka paras ports. Mis tähendab, et peab selle kuuri veel vähemalt 2x läbi tegema. Ma saan aru, et see on ülihea maksale ja tegelikult kogu kehale, et need kivid sealt välja saab, aga see protsess on ikka päris vaevaline. Kella 11 paiku võtsin lonksu mahla, päeva jooksul sõin ära kaks pirni, kaks kiivit ja pisut läätsi. Esmaspäeva hommikuks olid jõulude-aastavahetusega juurde võetud paar kilo kadunud.

Praegu siis ongi esmaspäev, käisin tööl-trennis, tegin väikse uinaku ja hakkasin blogi kirjutama. Update eelmisest blogist ka, et aasta-plaani ma endale teinud pole ja salsakursustele me ennast kirja pannud ka ei ole. Salsa osas tuli mõte, et võiks pigem Youtube´i vidoede abil õppida, sest kursused siin ikka suht kallid. Ja siis saab aeg-ajalt kuskil kas workshoppidel või pidudel täiendamas-praktiseerimas käia. Mõned pildid Usheri kontserdist on ka üleval. Kalla!

12. Head uut aastat!!!

Tegemist on viimasel ajal palju olnud, nii et alustan kohe ruttu pihta :). Kolmapäeva hommik algas kiirelt. Trenn, tagasitulles poest läbi, et kingipakkimis-materjali osta, siis koju kinke pakkima (ilma teibita muuseas on päris keeruline pakkida) ja omi asju pakkima ja lõpuks otsustasin veel ka lokid teha. Enne kodust äratulekut sain SMSi, et minu lennu väljumine hilineb ning see peaks toimuma mitte 14.30, vaid siis 15.20. Mõtlesin et ok, järgmise lennuni Riiast Tartusse on mul niikuinii päris palju aega, et ei tohiks hullu olla. Jõudsin siis nii enam-vähem õigeks ajaks lennujaama ja oligi nii, et lend väljus hiljem, aga lausa kell 16:00 alles. Kasutasin aega mõnusalt tantsusaateid vaadates :). Riiasse jõudes oli vastas keegi AirBalticu töötaja, kes kihutas osa inimesi jooksujalu mingi järgmise reisi peale, AirBalticu infoleti juures oli päris pikk ja vihane järjekord ning kuulsin möödaminnes, et kogu see järjekord oligi reisi hilinemise pärast oma järgmisest lennust maha jäänud… mis neist edasi sai, ei tea. Arvi luges just lehest, et Heathrow lennujaamas saab lennujaama juht rohkem palka kui on aastane eelarve lumetõrjele… ja siis veedavad tuhanded inimesed oma jõulud lennujaamas. Väga kurb. Mina igal juhul tatsusin aga oma järgmise lennu poole ja see väljus probleemideta. Tartus oli Arvi mulle juba vastu tulnud ja läksime Ülenurme. Sain sealt kohe ette taldriku verivorsti ja mulgikapsastega nagu tellinud olin ja sain lõpuks oma tühja kõhu täis pugitud. Päeval ju ei jõudnud üldse midagi süüa (täpsemalt 2 saiakest) ja lennukis ka midagi tasuta ei anta. Kolmapäeva õhtul olimegi niisama mõnusalt kodus ja lebotasime.

Neljapäeva hommiku poole tegid Arvi-Priit-Annely õues nats tööd (vedasid puid katlamajja) ja ma siis mässasin samal ajal Laura-Liisaga õues. Kelgutasime ja sõitsime mängutraktoriga ja matsime jäätükke lume alla :). Kella neljaks läksime Jaani kirikusse Kuurma, Leplandi ja poistekoori jõulukontserdile. Kuna me just kõige varasemad ei olnud, siis jäid meile kohad täiesti viimases reas... vähemalt ei pidanud seisma koju aja. Õigemini me oleks isegi tiba võib-olla varaseamd olnud, aga parkimispileti ostmisega ei läinud väga lihtsalt. M-parkimise numbrit ei teadnud ja kõige lähem parkimisautomaat väljastas ainult vale piirkonna pileteid… Aga kontsert ise oli kena, natuke kõvem muusika oleks võinud olla, aga laulude valik mulle meeldis. Ja tore oli taas Eesti artiste kuulata. Saksamaal ma tegelt polegi ühelgi sellisel kontserdil käinud, sest need kohalikud nimed siin ei ütle mulle mitte midagi…

Pärast kontserti käisime kiire tiiru Lõunakas (Arvi pidi ülikonna keemilisest ära tooma), tegime tiiru toidupoes, ostsime Kikule lilled ja suundusimegi tema juurde sünnipäevale. Sõin päris mitu tükki kooki ära ja jõin magusat hõõgveini peale, nii et kui kella 9 ajal linnas Mari-Liisiga kokku saime, siis oli kõht nii täis, et tellitud hõõgveini klaas tühjenes väga-väga aeglaselt :). Pläkutasime siis Mari-Liisiga maast ja ilmast ja kui Arvi 12 ajal helistas, et kas ma koju ka tulen, siis otsustasime, et võib vist õhtu lõppenuks lugeda ja Mari-Liis viis mu Ülenurmele.

24ndal nagu väga ei tulegi meelde, et mis me päeval tegime… köögitoimkond alustas üsna varakult, me hakkasime Arviga vahvleid tegema (kuigi ma pigem vaatasin, kuidas Arvi neid tegi), aga siis pani Arvi ema mind laudlinu õmblema… ja siis ma mäletan, et kaunistasin piparkooke, glasuuri oli rohkem kui piparkooke, nii et kõik said endale päris korraliku katte peale. Ah jah, vahepeal tekkis mõte ka ühelt teiselt jõulupeolt päeval läbi hüpata, aga transpordiprobleemide tõttu jäi plaan siiski katki. Igal juhul siis kella 6-ks kogunesime kõik sööma. Jagasime ka kingipakid laiali (luuletuste lugemine jäi kuidagi unarusse, nii et ma ei saanudki oma värskelt õpitud saksakeelset luuletust deklameerida), mina sain endale lillad, roosade kivikestega kõrvarõngad :).

25. oli päris huvitava toidusedeliga päev – hommikut alustasin verivorsti ja kapsaga, lõunaks sõin vahvli sisse pandud jäätist, õhtuks Helena enda tehtud trühvleid ja päris-päris õhtul veel kaks tükki torti. Magamaminnes oli kõht tegelt üsna tühi, aga läikis magusast täiega. Nimelt lubasin endale Eesti tulles, et söön täpselt seda ja nii palju, kui isu on. Ja pidasin sellest lubadusest hästi kinni. Aga räägin päevast natuke täpsemalt ka. Hommikul oli mul plaan koos emaga maale minna. Aga oh häda, öö jooksul oli metsikult lund tulnud, sh siis kõik Ülenurmes olevad autod lume all ja teed lahti ajamata. Ema siis rääkis mu venna Ivoga, et autoga meil minekut ikkagi ei ole ja ütles, et läheb ise bussiga. Kuna mina ei saanud Ülenurmest kuidagi liikuma, siis ma ei jõudnud ei bussi peale ega ka maale mitte. Millest on väga kahju. Aga järgmine kord siis. Jäime siis Ülenurmele, rookisime kõvasti lund, kaevasime kõikide autod välja ja pärastlõunal tulid Kiku ja Raul ja Tulka ja mängisime Asustajaid. Raul võitis nii pika puuga, et teised nagu ei jõudnudki veel õieti mängima hakata. Raul viis mu kella viieks Helena juurde – tegime seal natsa hõõgveini (jõin esimest korda elus astelpaju hõõgveini) ja pläkutasime, nagu tüdrukud ikka. Mingi hetk tulid Helena ema-isa ka koju ja ema siis jagas Soome muljeid (kus nad siis elavad-töötavad), mida oli päris huvitav kuulata. Kella 8-9 ajal jõudsin siis lõppude lõpuks ka oma ema juurde. Vennakesed olid ka kodus. Otsisin kodust oma suurest kolahunnikust ühtesid dressipükse, mida tahtsin Saksa kaasa võtta tagasiminnes, aga tulutult. Igasuguseid muid asju leidsin, aga seda mida vaja mitte. Tüüpiline. Ajasime mampsiga siis nats juttu ja mingi hetk tuli Arvi mulle järgi. Ülenurme olid tulnud mõned Arvi sugulased, sõime kooki ja jutustasime nendega ka nats. Pakkisime asjad hommikuseks reisiks kokku ja läksime ära tuttu.

Pühapäeva hommikul oli äratus juba 6.30 vist, sõime kiirelt ja kobisime oma asjad kokku ja siis meid viidi lennujaama ära. Järgneva panen kellaaegadega kronoloogilisse järjekorda :)
7.20 või umbes nii jõudsime Tartu lennujaama. Olime suht esimesed, lend pidi väljuma 8.05 ehk siis boarding pidi toimuma 7.50.
7.45 rahvast on juurde tulnud, aga pardale minekust ei kippu ega kõppu.
7.50 tuleb AirBalticu neiuke ja teatab, et Riiast tulnud lennukil ei olnud võimalik siin maanduda, mis tähendab, et ta sõitis Riiga tagasi ja meid pannakse bussi peale. Buss peaks jõudma lennujaama juurde nii 8:15-ks umbes (tuleb Annelinnast). Kõik siis hakkasid uurima, et kas nad jõuavad ikka oma järgmiste lendude peale – meie järgmine lend Berliini väljus kell 12:15 – arvutasime, et nelja tunniga peaks nibin-nabin jõudma küll, sest meil on ainult käsipagas. Seal oli veel üks isa ja tütar, kelle järgmine lend pidi minema 11:30 Riiast Inglismaale ja sealt järgmine lend vist 18:00 kuskile Tahiitile vms. Riiast mineva lennu osas neile vist lootust ei antud ja tehti skeem Riia-Kopenhaagen-London. Ja ma ei kujuta ette, kas nad lõpuks jõudsid ka sinna, kuhu minema pidid.
8:45 Annelinnast tulnud buss lõpuks ometi jõuab ja kobime kiiruga peale (kusjuures, keegi reisijatest, kes juba enne meid lennujaamas oli, rääkis, et buss oli juba varem seal olnud, aga siis saadeti ikkagi koju tagasi – ja siis meil tekkis mõte, et millal nad üldse ise teada said, et lend ei välju – tegelikult vist oleks pidanud see juba eelmisel õhtul teada olema). Kuna buss tuli 30 min. hiljem kui plaanitud, siis matsime Arviga juba tasakesi seda mõtet maha, et pärastlõunal Berliinis oleme. Mina tõmbasin turvavöö peale ja keerasin bussis magama ja tegin silmad lahti alles Riias. Arvi rääkis, et buss olevad täiesti hullu sõitu teinud ja et vahepeal oli metsik lumesadu tee peal olnud, nii et tekkis hirm, et ei jõuagi Riiga.
11:59 saame bussist maha ja jookseme lennujaama, et otsida, mis väravast lennuki peale saame – näeme tabloolt oma kurvastuseks, et värav on juba suletud – jäime hiljaks ca 10-15 minutit… AirBalticu infoletist saame teada, et meid pannakse õhtuse lennu peale, milleni on aega 6,5h + meile anti 5-latised toiduvautcherid. Wohoo!

Grupeerusime siis ühe Eesti tüdrukuga, kes ka Berliini poole teel, läksime turvaväravatest läbi ja istusime maha ühte pizzakohta. Kuna lõuna oli juba käes ja kõhud tühjad, siis võtsimegi pizzat ja hakkasime siis uurima, et mis tüdruk see Heleri on ja mis ta Berliinis teeb. Ja oi see maailm on ikka väike. Esiteks siis on ta pärit Tõrvandist (mis asub Ülenurmest üle tee), käis esimeses-teises klassis Arviga samas koolis + hiljem ka Treffneris (kuna ta on alles 23, siis me muidugi seal kokku ei puutunud). Tunneb samu inimesi Berliinist, keda meiegi ning elab meist Berliinis vähem kui kilomeetri kaugusel (järgmises metroopeatuses). Pläkutasime seal siis, et mis me teinud oleme ja praegu teeme ja Arvil tuli mingi hetk mõte, et aeg läheks palju kiiremini edasi, kui midagi juua ostaks. Ma ikka kõhklesin, et kas meil lastakse siin söögikohas juua, aga tuli välja, et lasti küll. Arvi tuli tagasi pudeli punase Martiniga ja tõsi-tõsi, varsti oligi kell nii palju, et võis väravate poole liikuma hakata. Väravate juures saime veel ühe tõestuse sellest, et maailm on väike. Nimelt sosistas Arvi mulle kõrva, et see tema kõrval seisev naisterahvas on vist see tema venna Lauri endine tüdruk Kristiina. Sel hetkel tundis Kristiina ära, et jah, ta seisab tõesti Arvi kõrval ja ütles meile tere (nad pole aastaid näinud, nii et vist kumbki polnud kindel, kas on ikka õige inimene). No ja siis me rääkisime (bussis teel lennuki peale), et mis me seal Berliinis teema ja Kristiina kutsus meid ühele tema poolt dirigeeritavale sümfooniaorkestri kontserdile Berliinis jaanuaris :). Nii tore, natuke kultuuri ka jälle ellu. Õhtune lend väljus õigel ajal, kella 8 paiku Saksa aja järgi olime kodus (võtsime veel tee pealt dönerid, sest meil polnud kodus muhvigi süüa).

Esmaspäeval mõtlesime, et läheks jalutaks ühte suuremasse toidupoodi, mille kohta olime Helerilt infot saanud. Ja oligi jutt täitsa tõsi – jõudsime toidupoodi, mis andis sellise korraliku Selveri mõõdu välja (siiani oleme käinud väikeste Säästukate mõõtu toidupoodides). Ladusime siis oma ostukorvi pilgeni head ja paremat täis. Põhimõtteliselt ostsime kõike, mille järgi isu oli. Ehk siis ma pikendasin oma ebatervislikku toitumise programmi veel ca nädala võrra. Ostsime materjali, millega teha pastat koorekastmes (salaami ja šampinjonidega), majoneesi, sinki ja juustu võikude jaoks (meie standardvõiku on muidu ju kurgi-avokaado kattega), hõõgveini, pizzat, friikaid, vahvleid ja õunamoosi... ja no veel piisavalt palju asju, et arve tuli kokku 77 euri. Kodus panimegi kohe pasta hakkama ja mmm kui hea. Õnneks jätkus veel pärast seda söömist õhtul jaksu trenni minna – seekord Step Dance’i, mis oli täitsa tore ja piisavalt keeruline.

Teisipäeva hommikut oli plaanis alustada trenniga, aga kuna ei saanud maast üldse lahti, siis põõnasin veits kauem, läksin kodust otse tööle ja siis sealt edasi trenni. Istusin jõusaalis tund aega selle mugava jalgratta peal (kus istud nagu tooli peal) ja lugesin ühte diplomitööd, mida olin lubanud retsenseerida. Ja oi kui halvasti see ikka kirjutatud oli ja kui vale seal kõik oli... kui koju jõudsin, siis lugesime seda edasi Arviga koos ja lihtsalt naersime kõva häälega, kui valesid asju seal kirjutas. Aga tegelikult on asi päris kurb, et pärast nelja-aastast (vist) majandusarvestuse õpet ei tea õpilane mida näitab rahavoogude aruanne ja ta juhendaja ei ütle ka, et tööl midagi viga oleks. Mõnes kohas on Eesti kõrgharidus ikka ülimadalal tasemel. Täitsa kahju nendest inimestest, kes sellise hariduse eest maksavad...

Kolmapäeval mõtlesime muskaga šoppama minna. Et siis Arvil oli uusi teksasid tarvis. Sõitsime Alexanderplatzi, käisime Galeriast läbi ja siis suundusime edasi Alexasse. Pärast mõningast otsimist jõudsime tulemuseni ka. Pärast Alexat mõtlesime, et võiks minna kinno Harry Potteri viimast osa vaatama. Kino hakkas kell 14:30, astusime saali sisse ca 14:40 ja see oli täiesti pime ja vaikne. Mõtlesime, et mis siis nüüd toimub, aga kui maha istusime, siis pandi mingid reklaamid jooksma, film hakkas pihta 30 minutit pärast õiget algust, nagu ikka. Väike vahejuhtum oli ka kinos, nimelt otstsime oma piletid ära ja vaatasime filmi ära ja kui välja tulime, siis mõtlesime, et miks pilet nii kallis oli. Vaatasime siis kuskilt brozüürist, et pilet oleks pidanud olema 6 eurot, aga me maksime 8.50. Läksime siis kassasse uurima, et miks me nii palju maksma pidime ja siis meile selgitati, et 1,5 euri vist oli lisa selle eest, et tegemist oli pika filmiga ja 1 euro selle eest, et istusime tagapool, mitte eespool. Meil polnud kummalgi õrna aimugi, et seal mingi hinnavahe võiks olla. Ja endiselt ajab närvi mustaks, et nad ei saa sulle ekraani pealt näidata, et mis kohad neil vabad on. Aga noh, võtsime seda kaotatud 2,5 euri kui kooliraha ja õppetundi, et siin tuleb koguaeg näpuga järge ajada, kui palju millegi eest raha annad. Pärast kino käisime veel Arkadeni keskuses, ma sain endale uue roosa pesu :).

Neljapäeval oli mul üle pika aja selline tööpäeva moodi asi. Enne seda käisin hommikul Body Art tunnis. See oli miski selline jooga ja pilatese segu. Peamiselt tegimegi selliseid staatilisi harjutusi, mis üldiselt väga rasked ei olnud. Aga oi seda lihasvalu järgmistel päevadel... need harjutused panid tööle need sisemised lihased, mida muidu tavatrennis ei kasuta. Ja no need mul siis valutavad siiamaani. Aga et siis tööl ma sain lõpuks ometi tegelema hakata selle raporteerimisega, milleks mind sinna üldse tööle võeti. Uurisin erinevaid andmebaase, kus andmeid saab ja Tom seletas mulle asja lähemalt ka. Õhtul läksime Arviga ühte Jaapani restosse, mille vautšeri me Groupon’ist (Saksa variant Cherry.ee’st) ostnud olime. Resto ise oli hästi kena, sisekujunduses domineeris lilla, mis mulle väga meeldis, ülla-ülla. Vautšer maksis 40 euri ja selle sees oli siis pudel veini ja kolm käiku – supp, sushitaldrik ja praad. Supp oli õigemini küll pigem mingi kalaleem, aga sushi maitses hästi ja prael oli nii hea kaste et, no ma ausalt ei ole kunagi kuskil nii head maitseelamust saanud kui selle kastmega seal. Mõnulesin igat ampsu võttes :). Ja siis ampsude vahele tegime Arviga järgmise aasta plaani. Õigemini me tegime Arvile plaani, sest minuni me veel väga ei jõudnud, aga ma võtan selle ka kohe käsile.

Reede hommikul läksin kümneks tööle, sest Tom tahtis natuke varem pihta hakata kui tavaliselt (mu tööinimestest sõpradele on see ilmselt natuke irooniline, et kell 10 tööpäeva alustamine on varajane, aga noh, nii see siin on). Ma siis kõigepealt tegin kiirelt oma raporti valmis ja siis hakkasin välja töötama sellist fäänsimat raportivormi jaanuariks (see praegune on selline põlve otsas tehtud variant). Läks aega ca 4h ja valmis ta oligi, Tom ei suutnud uskuda, et ma nii ruttu sellise asja valmis sain, ta nüüd kutsub mind Excel Wizardiks :). PwC kool Exceli alal tasub ennast praegu täiega ära. Pärast tööd läksin jõusaali, väga pikalt ei viitsind olla, sest kõht hakkas juba tühjaks minema. Seega läksin pessu, mõtlesin, et istuks veel mõnusalt saunas, aga kui sauna jõudsin, siis vaatasin et aurusanuas pole nagu auru ja tavalises saunas ka nagu ei ole õiget funki sees, et mis toimub. Läksin pettunult ära dušši alla ja mingi hetk keegi koputab uksele, et me sulgeme 10 minuti pärast :P. Et siis seepärast saunad enam ei töötandki... panin ennast kiirelt riidesse ja helistasin muskale, et ta süüa teeks. Koju jõudes sain kohe pliidilt värskelt valminud pastat.... mmm.... nämm.

Tegin enne õhtut veel väikese beauty sleep’i. Siis sättisin ennast õhtuks valmis ja suundusime metroo poole, et minna Arvi kursavenna Oliveri juurde. Õues käis nagu sõda. Kõik türklased lasid paugutajaid ja ilutulestikku otse aknast, nii et pidi koguaeg ringi vaatama, et millegagi pihta ei saaks. Siinsed paugutajad on palju-palju kõvemad kui Eestis, nimelt käiakse neid siin spetsiaalselt Poolast toomas, sest seal on sellised lubatud. Ja no need on konkreetselt nagu pommid. Jõudsime siiski ühes tükis Oliveri poole, kus olime ca tund aega ja siis liikusime edasi Brandenburgi väravate poole, kuhu ennustati tulevat miljon inimest ja kus pidi esinema David Hasselhoff :). Kõik sakslased peol ütlesid, et kas me ikka tõesti tahame sinna minna, sest seal on nii ohtlik – purjus inimesed lasevad oma rakette kõikvõimalikes suundades. Aga me vaprad eestlased + kaks hiina tüdrukut (kellest üks oli praktikant Ernst&Youngis) võtsime selle tee ikkagi ette. Jõudsime Unter der Lindeni tänava peale umber 23:45 ja rahvast oli nagu laulupeol. Miskipärast ei lastud rahvast edasi Brandenburgi väravate poole. Küsisime ka ühe politseiniku käest, et kas sinna saab kuidagi ja ta vastas, et ei, sinna enam ei lasta... nii et pidime siis leppima sellega, oleme väravatest paarsada meetrit eemal ja Hasselhoffi ei näegi :). Ei tea, kas asi selles, et ilm oli pilvine, aga see nö linna ilutulestik ei olnud nagu midagi eriliselt suurejoonelist. Aga see eest lasid inimesed tänava peal kõvasti rakette ja rahvas oli lõbusas tujus, nii et kokkuvõttes oli ikkagi tore. Õppetund järgmisseks aastaks, et peab juba varem kohale minema. Pärast siis suundusime tagasi Oliveri poole, kus pidu oli veel täies hoos. Jõime ja pläkutasime ja... märkamatult hakkas rahvast ära minema ja kell oli tiksunud viie peale. Hakkasime siis riidesse panema ja Arvi ei leidnud oma mantlit kuskilt. Ja ei leidnudki – keegi oli tema mantliga ära läinud. Kuna tal oli eesti sim-kaardiga telefon mantli taskus, siis helistasime selle peale ja telefoni võttis vastu Arvi kursavend Daniel :). Oliver andis Arvile oma mantli, et me saaksime ikkagi ära koju minna.

Täna siis on juba uue aasta esimene hommik. Olemine on suht hõre, sest jõime Arviga kahe peale ära pudeli Captain Morgani rummi (maksab siin ainult 12 euri kusjuures) ja siis veel hõõgveini ja šampust ka. Hommikuks tegime hea pohmaka-hommikusöögi: ahjus tehtud vorstikesed, praemuna, hapukurgid ja äädikas küüslaugujupid. Praegu mõlemad vegeteerime, Arvi saab varsti Danieliga kokku, et mantel tagasi saada ja... ja no tuleb selline rahulikum päev. Trenni ei lähe täna kindlasti. Väike kokkuvõte ka trennidest, et kuna mul on koguaeg pulsikell peal, siis võin täpselt öelda, et tegin see kuu 19h trenni ja kulutasin sellega ära 7200 kalorit. Vaatame, kas suudan seda jaanuaris ületada :). Igal juhul kuulub uue aasta lubadustesse kaalust ka alla võtta :P

Mõnusat alanud aastat kõigile ja seekord saate pilte vaatama ka minna :)

11. Šopahoolik

Heipa!

Eelmisel-sel nädalal väga palju sündmusi just pole olnud, aga lühidalt siis ikkagi, et millega oma päevad sisustanud olen. Esmaspäeval oli lebostation, ei trenni, tööd ega miskit. Või no kui siis ca 100 lk CIMA-t lugesin. Teisipäevast ei meenu ka nagu väga midagi, Body Stylingus käisin ja natuke vist olin tööl ka. Kolmapäeval tegin hommikuse Flexi tunni ja kuna tööl olin ainult pool tundi, siis jõudsin ka Arvit lennujaama saatma minna. Õhtu poole alustasin CIMA ülesannete lahendamist. Täiesti võimatu, kui palju näpukaid ma igale poole sisse teen. Eriti tobedad on need, kui mõtlen a’la number viie peale, aga kirjutan „4“ ja siis sellepärast on vastus vale. Ja olgem ausad, ega need ülesanded lihtsad ei ole ja minu raamatupidamistaustale on mõned asjad ikka päris loogikavastased ka. Tundub, et on kuidagi lihtsustada või üldistada püütud, aga mul käib kohe klikk, aga et vastus oleneb ju veel ka sellest ja sellest ja sellest, aga neid andmeid pole antud...

Neljapäev oli küll üks täitsa tore päev. Nimelt toimus Berliinis interneti kingapoe Zalando jõulumüük. Kuna ma tööle taas minema ei pidanud, siis sain selle aja kasulikult investeerida šoppamisse :). Valikut seal tegelt mingit jõhkralt suurt ei olnud, aga üht-teist leidus küll ja hinnad olid ka päris head. Ja rahvast oli ka oi kui palju. No ikka jõhkralt palju. Ja hull rüselemine käis seal riiulite vahel, et kes ikka mis kingapaari endale saab. Ma ise alustasin riiete sektsioonist, sest mõtlesin, et kingi ja saapaid mul on küll, et mõni uus kleit kuluks hoopis paremini ära, aga ega seal nagu väga ei olnud mingeid lahedaid variante, ühe kollase suvise ostsin siiski. No ja siis ma mõtlesin, et ok, käin sellest jalanõude osast ka läbi. Ja silmad lõid särama ja tassisin enda „nurka“ kokku kuskil 10 paari jalanõusid ja hakkasin neid proovima. Tegin südame lõpuks külmaks ja läksin kassa poole ainult kolme paariga – mustad kõrged, imeilusad Diesel’i kingad, Vagabondi valged rihmikud/gladiaatorid ja Högli valged nats madalamad sellised kontori kingad. Õhtul käisime Matthiasega söömas.

Reede, laupäev ja pühapäev olid suht ühte auku – trenn ja CIMA. Ja pasta. Nimelt ostsin šampinjone ja riivjuustu ja tomati-basiiliku kastet ja keerasin kõik kokku pastaga ja muahh, ülihea ports sai ja sõin seda rõõmsalt kogu nädalavahetuse. Mingi päev võtsin ka ühest backerei’st just ahjust tulnud saiakese moosiga ja ma päris ausalt võin öelda, et ma nii head saiakest pole ma oma elu jooksul veel söönud. Nii et nagu näha, siis söön ma trennis suure vaevaga põletatud kalorid probleemideta tagasi :).

Esmaspäeva hommikut alustasin ka trenniga, sealt edasi tööle, kus oli nii umbes 2h jagu miskit nokitseda ja siis kodu poole. Arvutsin kokku, et olen see kuu tööd teinud nii umbes 11h. Sest lihtsalt pole miskit teha. Aga tegevust peaks tulema pärast jõule, sest nad on kõvasti uusi kliente saanud, kellega läheb asjatamine lahti ja siis tuleb hakata igasuguseid näitajaid jälgima ja arvutama ja raporteerima neid siia ja sinna jne. Nii et saan kõvasti exceleid jälle vorpida, wohoo. Pärast tööd vaatasin tantsu ja ei lahendanud mitte ühtegi ülesannet, sest mul oli sellest nädalavahetuse asjast täiesti kopp ees juba. Otsustasin, et teen mais ikkagi ainult ühe eksami, mitte kaks, sest tahaks oma ajaga muud ka peale hakata kui ainult õppida. Või no mitte, et mul siin hullult palju midagi teha oleks, aga ma tundsin juba tasakesi, kuidas selle õppimisega stress peale tuli ja stress on siin maal lubamatu. Selle ma jätsin lahkelt Eestisse. Tšättisin veel veits Arviga ja otsisin meile uueks aastaks salsatundi, kuhu minna. Suht kallid on need kursused igal pool, aga samas ikka tahaks minna kuskile, nii et tuleb vist otsida kõige lähem koht, et mugav oleks käia ja lihtsalt minna.

Teisipäeva hommikul käisin stepis, päris tõhus trenn oli, koos jõusaalis mässamise/jooksmisega õnnestus ühtekokku 760 kalorit ära põletada. Mõtlesin, et nüüd olen küll midagi head ära teeninud ja sõin kodus muska jõulu šokolaadikalendri tühjaks :P, sry, muska :). Päeva jooksul väga millegi asjalikuga hakkama ei saanud, ajasin mingit pensionikindlustuse numbrit taga, et see uuringufirma saaks mulle palga ära maksta, aga Tom ei teadnud seda ja kõik kohad, kuhu ma helistasin, ei saanud aru, mida ma tahan ja lõpuks see uuringufirma helistas mulle tagasi, et nad nüüd ise kuskilt said selle, aga et ma pean veel mingi paberi ära täima, mis tõestab, et mul rohkem töid pole jne. Oleks võinud natuke varem selle peale mõelda ja lasta mul siis neid pabereid täita, kui ma seal olin. Nii et enne Matthiasega sööma minekut käisin veel sealt ka läbi, et nende paberitega ühele poole saada. Natsa šoppasin veel jõulukinke Arkadeni keskuses Potsdameril, sain endale ka muidugi üht-teist ja nüüd istun mäkis, söön jäätist ja ootan, millal Matthias töölt jõuab.

Homme päeval läheb lennuk Eesti, loodan, et kõik sujub, sest need lääneeurooplased on selle väikese lumega suht hädas siin. Tänavaid ei lükata puhtaks, prügi ei viida ära, rongid on graafikutest maas, maanteed ummikus jne. Lugesin ka täna, et Eestis on jõul lumine ja tormine, nii et peab tõesti palvetama, et tagasi Saksamaale ka saaks. Pilte pole, on soojad-soojad soovid ja suured kallid ja mõnusat jõuluaega!

10. Vaikselt juba jõulutab

Heips!

Alustangi kohe meie maksapuhastuse tulemustest. Võib vist öelda, et olin selle suhtes parajalt skeptiline ja seda üllatavam oli näda, et see tõesti töötas. Nimelt siis oli asja mõte maksast välja saada sinna tekkinud kivid, mis siis hiljem elu jooksul edasi sappi „kukuvad“ ja siis neid tuntakse juba sapikivide all. Ma enda arvates nagu ei ole just kõige ebatervislikum inimene, nii et ma väga ei uskunud, et mul sealt miskit välja hakkab tulema, aga pärastlõunal hakkas midagi liigutama Ja tulid välja sellised rohelised herne suurused jublakad, kokku 10 või nii. Arvil hakkas see protsess juba hommikust pihta, nii et arvasin, et mul siis järelikult ei olegi midagi, aga võta näpust. Jaanuari alguses kordame seda jälle, sest seda peab tegema nii kaua, kuni kahel korral enam midagi välja ei tule. Vot sellised lood. Pärast puhastust nagu väga suurt erinevust ei tundnud, ainult alkoholiisu oli kadunud. Heh, ja lisaks oli minul kadunud umbes kilo ja Arvil kolm. Arvi kaalus vist 66 kilo :S. Täiesti haige.

Laupäeval-pühapäeval võtsin ette ka esimese CIMA raamatu teemal management accounting. Tegin endale täitsa graafiku isegi, et kui tahan kahe kuuga (detsember-jaanuar) kõik viis alusõpikut läbi lugeda, siis peaksin päevas keskmiselt 40 lk lugema. Praegu olen sellest graafikust muidugi mõnusalt maas, aga kuna mul esmaspäev on vaba (Tom on ära kuskil), siis kavatsen järgi võtta. Piilusin ka teistesse õpikutesse ja raamat „Ethics, Corporate Governance and Business Law“ tundus ikka päris hirmutav. Ma ei saanud esiteks üldse pooltest sõnadest arugi, mis seal olid, veel vähem siis, et ma neile küsimustele vastata oskaksin. Samas vaatasin ka, et nendes eelolevates eksamites seda teemat enam väga ei puudutada ka. Kui siis ainult eetika teemat, aga see ei tohiks vast ka kõige hullem olla. Ka Management Accountingus on päris palju uusi mõisteid, mida ei mäleta küll, et oleks koolis kunagi õppinud. Nii et tarkus tuleb :)

Esmaspäeva hommikul käisin Pilateses. See oli natsa nõrk, nii et jooksin pärast veel 30 min peale. Siis tööle, kus läks suht ruttu, nii umbes 4h, ja siis olin vaba koju tulema. Tegelikult käisin enne kojutulekut ka ühtest spordipoest läbi, kus vahetatakse Polari kella patareisid. Nimelt otsisin Polari kodulehelt, et kas leian Berliinist mõne koha, kus saaks patareid vahetada. Ja otseloomulikult ei leidnud muhvigi, terve Saksamaa peale näitas ainult ühte kohta kuskil kaugel. Niisiis kirjutasingi kliendiinfo meilile, et kas Berliinis ka võimalik vahetada on ja tuli välja, et terve suure Berliini peale tõesti ongi üks pood (!?), kus seda tehakse. Õnneks polnud see väga kaugel, nii et viisin kella sinna ja järgmisel päeval pidin kätte saama jälle.

Õhtul saime Matthiasega kokku, seekord õnnestus see eriti varakult, juba kell 18:30, aga lõppkokkuvõttes jõudsin ikka südaööks koju. Nimelt siis olin talle lubanud kunagi Eesti muusikat viia. Võtsingi ühtteist mälupulgale ja kui kokku saime, sis käisimegi ta hotellitoas muusikat arvutisse tõmbamas. Kuulasime ka mõnda ja tõlkisin talle mõne laulu sisu/mõtet. Näiteks meeldib mulle väga Lenna Kuurmaa Jüriöö laul. Seletasin talle siis, et millest see laul on: „Well, this song is about war and how one woman poisoned the enemies with food“ – „Oh... It actually sounds kinda cheerful and happy“ :). Tõlkisin talle veel mõned laulud ja saime hea kõhutäie naerda. Ja siis läksime söögikohta otsima. Mina tahtsin oma hiljutise maksapuhastuse tõttu miskit kerget (ehk siis salatit) süüa ja ka Matthias ültes, et talle ei taha enam ühed ülikonnapüksid jalga minna, mis tähendab, et peab vaatama hakkama, mida ta sööb, nii et ta oli ka salti peal väljas. Ja no täitsa lõpp, kui raske oli leida kohta, mis oleks selline mõnus hubane ja pakuks ka salatit. Hotelli kõrval oli kohe Vapiano, aga Matthias ei tahtnud sinna minna, sest talle ei meeldi „touristy“ kohad. No ja siis me kõndisime ringi vähemalt tund, enne kui leidsime ühe päris hea koha. Ma sõin tuunikalaga salatit ja Matthias lihtsalt miskit taimetoitu. Rääkisin talle ka oma nädalavahetuse puhastusprotsessist ja siis sain hästi armsa komplimendi, et „You do look very fresh and healthy“. Matthias nimelt enamasti näeb päris räsitud välja, sest ta töötab nii võimatult palju ja ta silmad ei varja seda absoluudselt. Mm, ja lisaks komplimendile sain veits tögada oma mütsi pärast. Nimelt oli mul seljas must mantel, mis siis on selline suht viisakas, aga kunagi mul ühtegi paremat mütsi ei ole, siis mul oli peas selline suht suusamütsi moodi must müts, mis Matthiasele ikka üldse ei istunud... et need ikka üldse ei sobi kokku ja ma pean endale ikka ilmtingimata midagi uut otsima. Nii et ma siis vist lähen esmaspäeval šoppama ka. Tegelt ma kunagi juba Galeriast või kuskilt vaatasin selliseid kübara moodi asju, aga need maksid kõik vähemalt 50 euri. Ja no halloo, ma ei maksa nii palju mingi mütsi eest. Nii et mai teagi, kust oma otsingut alustada... peaks mingi kõrvalisema koha leidma, kus hinnad ei ole nii laes, aga no kust sellist kohta leida...oeh...

Teisipäeval läksin esimest korda siis sinna uuringufirmasse tööd tegema. Seal oli koos ca 10 inimest erinevatest maadest, suhtlesin lõunapausi ajal peamiselt ühe Iiri kuti ja Läti tüdrukuga, kelle nimi muideks oli Linda ja kellel oli kunagi eestlasest peika :). Töö ise oli ausalt öeldes ikka päris igav, aga nagu ka varem ütlesin, siis päris hästi makstud. Arvutasime Arviga, et kui sellist asja teeks täiskohaga, siis teeniks kuus 40 tuhat krooni kätte. Ja sellise raha eest tegelt teeks seda igavat no brain tööd mingi aeg küll. Vaatasin just oma pangakontot ja päris nukker seis seal. Neli kuud puhkust ja praegu poole kohaga töö just rikkamaks teinud ei ole... suure vaevaga PwC-s teenitud raha on kõik ära kulunud. Mõtlesin, et peaks hakkama jälle üles kirjutama oma kulutusi, sest praegu pole õrna aimugi, palju mul reaalselt raha kulub siin. Pole nagu harjunud ennast väga tagasi ka hoidma :)

Kolmapäeval tegin päeval seda uuringut ja pärast seda läksin oma enda kontorisse, kus meil pidi olema väike jõulu tähistamine kolleegidega. Kõik olidki kaasa toonud midagi nende jõulutraditsioonidega seotut (Sarah, Dylan ja Ben lausa küpsetasid ise kõik miskit) ja pugisime siis koos kõvasti ja rääkisime oma jõulutraditsioonidest (esindatud olid siis USA, UK, Saksamaa ja Eesti). Gavin (Saksamaa) selgitas meile, miks mõnel pool süüakse jõulude ajal kala – nimelt see tuli kuidagi ladina keelest, et mingi piibli lause sõnade esimesed tähed andsi kokku „kala“. Ja siis Sarah (USA, Texas) joonistas meile „Darwin fishi“. Ja Ben (UK) selgitas, et Boxing Day peaks vist tulema sellest, et „sellel päeval pakiti kingid karpidesse (box) ja kingiti need oma alamatele (servants). Sarah siis naeris et jah, alamatele ja oma kolooniatele tehti kingitusi. Ja Lars tegi ka päris hea nalja, et tuli istus ka maha meie juurde ja pöördus minu poole, et „noh Margit, kuidas siis Lätis jõule tähistatakse“ :) Ma siis panin vastu, et mul pole kõige vähimatki aimu, kuidas Lätis jõule tähistatakse. Siis Tom ütles kõrvalt, et „ta on Eestist“, mille peale Lars tegi „oh, cheers“, ja võttis ruttu korraliku lonksu šampust :). See on nii naljakas, kuidas Sakslased Baltimaadel vahet ei tee. Kui esimene päev tööl olin, siis ütles Tom ka kuskil lause sees, et ma olen Lätist. Heh, plus ma sain endale kirillitsaga klaviatuuri, sest ta arvas, et meil on Eestis kirillitsa. Dylan (USA, California) ültes, et tema ei aja Eestit Lätiga sassi, sest enne kui ma tööle tulin ta üldse ei teadnudki, et sellised kohad eksisteerivad :P Plus et talle kõlab see nimi Estonia nagu tegu oleks mingi muinasjutumaaga. Ehk siis kokkuvõttes otsustasin, et kui kõik oma jõulureisidelt tagasi on, siis pean ikka tegema ühe „Eesti õhtu“ ja neile puust ja punaseks tegema, mis maa see Eesti ikka on ja mis keelt seal räägitakse.

Pärast kontoris maiustamist oli meil plaan minna jõuluturule, aga kuna jõudsime sinna alles kella 9-ks, siis hakati juba kõike kinni panema. Niisiis ei saanudki me tilkagi hõõgveini. Aga Tomi hammas oli šampusest juba verel ja ta ei saanud seda nii jätta, et kontori jõulupidu lõppeb kell 9. Seega läksime mingit baari otsima, kus edasi istuda. Selleks hetkeks, kui baari jõudsime, oli meid alles 4 – mina, Tom, Sarah ja Dylan (kellel oli muideks samal päeval sünnipäev). Mul oli süda magusast suht paha, nii et ma tellisin edale ainult vett, Tom ja Sarah olid veini peal ja kuna Dylan ei joo tilkagi (ta pole vist aasta aega juba tiklagi alkoholi joonud), siis ta jõi ka vett. Tom tellis ka mõned suupisted ja sõin peale paar soolast kartuliviilu, mis tundusid pärast kõike seda suhkrut ülihead. Tom rääkis, et kuidas meil läheb ja... no niisama jutustasime seal maast ja ilmast. Hakkasime ära tulema 11 paiku, kõndisime Tomiga koos metroojaama ja siis ta rääkis, et peaks ikka töötajate eest rohkem hoolitsema, et praegu on kõigil (pigem siis tegelt programmeerijatel) nii hull tamp peal, et nii ikka ei saa. Ja ma siis noogutasin, et jaa-jaa, töötajate eest peab hoolitsema :)

Neljapäev möödus kiirelt, olin tööl ja õhtul käisin jõusaalis. Reede hommikul ei läinud kohe tööle, vaid käisin hommikul Flexi tunnis ka. Nimelt oli meil selle uuringu läbiviimiseks planeeritud neli päeva, aga kuna ma edenesin kiiremalt kui teised, siis mul ei olnud nii palju aega vaja. Selle raha nimel oleks võinud muidugi veits aeglasemalt ka asja võtta, aga no ma lihtsalt ei oska tööl aega venitada (tööandja unistus). Lõuna ajal lugesin uudiseid Eesti lumetormist ja näitasin teistele ka pilte, kuidas autod lume sees kinni istusid. Nägin ka uudist pealkirjaga traktori ja rongi kokkupõrge, aga ei vaadanud sisse (sellest kohe täpsemalt). Niisiis olin reedel 4h tööl ja siis hakkasin koju tulema. Kuulasin telefonist muusikat ja isegi päike tuli välja, nii et tuju oli väga hea. Õhtul pidid ka miskid jõulupeod ja asjad olema, nii et tõesti. Tuju oli hea. Ja siis ma jõudsin koju. Arvi võttis mu ukse peal vastu ja ütles, et tal on halbu uudiseid... sain aru, et saa halb tähendab tõesti halba ja võtsin talt kohe ümbert kinni. Ja siis ta hakkas rääkima, et isaga juhtus õnnetus. Seesama traktori ja rongi värk. Ja et seis on halb... Hakkasime vaatama lennukipileteid Eesti. Arvi läheb Tartusse 15ndal, mina 22-l, tagasi Berliini sõidame 26ndal... Nii et jõuluks ikkagi koju.

Laupäeva hommikul käisin jälle Flexis, varasel õhtupoolikul läksime Eesti jõulupeole. See oli siis siinse Eesti kogukonna ühine jõuluõhtusöök. Korraldajameeskonnas oli Kaie ka. Kohal oli ca 80-90 inimest, sealhulgas nii noori jai vanemaid, lapsi ja pensionäre. Kõik muidugi ei olnud eestlased, aga oli ka lihtsalt Eestiga kuidagi pidi seotud inimesi. Pakuti verivorsti pohlamoosiga, hapukapsast, mulgiputru, kartulisalatit ja muud head ja paremat. Programmi kuulus ka jõuluvana, jõululaulude laulmine ja loterii. Me võitsime ka natsa nänni. Jõime Arviga mõlemad klaasi veini ja Kaie ja ta sõbraga pitsi Viru Valget ja Vana Tallinnat. Magustoiduks oli igasugu erinevaid kooke, mida inimesed olid kaasa toonud. Õunakook maitses kõige paremini. Kui Eesti tulen, siis söön nii palju verivorsti kui sisse mahub :) ja siis lähen tagasitulles jälle salatite ja suppide peale üle.

Nüüd siis on pühapäev, hommikul alustasin blogi kirjutamist, oli mõte trenni minna, aga ikka ei läinud (see minek-tulek võtab päris palju aega ja leppisin sellega, et neli trenni nädalas pole ka üldse paha saavutus) ja olin kodus, lugesin CIMA-t ja asjatasin niisama ringi. Õhtul tuli Arvi kursakas Thomas meie poole ühte filmi vaatama ja... ja nii saigi nädal lõpule. Pildimaterjali osas jälle vabandan, et vapsee midagi pole juurde klõpsinud :) Kallid ja hoidke end soojas ja turvaliselt!

9. Taas sajab valget lund väljas

Ho-ho-ho! Lumi maas ja tuleb lisa ning jõulumeeleolugi juba täitsa olemas. Aga alustuseks klaariks ühe võla. Nimelt rääkisin mõned nädalad tagasi sellest, et peaks CIMA materjale lugema hakkama... aus ülestunnistus on see, et pole siiani mitte muhvigi teinud. Saime Arviga mõlemad viiest aluseksamist vabastuse, mis tähendab, et esimesed eksamid saame teha alles mais, kuhu maani on ju terve maa ja ilm aega, nii et sellepärast olengi laiska pannud. Aga tegelikult tahaks ka need materjalid läbi töötada, milles me eksamit ei tee, sest järgmised baseeruvad nendel... Nii et äkki ma kunagi hakkan tubliks.

Aga edasi siis juba eelmise ja selle nädala tegemiste juurde. Eelmise teisipäeva õhtul käisime ühel Eestiga seotud näituse avamisel. Üles olid pandud Liina Viira tehtud tööd (eesti rahvariiete mustrites riided kaasaegsemas võtmes), mitukümmend erinevat käpikumustrit, Eesti lasteraamatuid seoses jõuludega ja taustal käis multikas Lepatriinude jõulud. Saime seal kokku Kaiega ja tutvusime ka paari teise eestlase või eesti keelt rääkiva välismaalasega. Saime ka kutse siinse Eesti kogukonna ühisele jõuluõhtusöögile, lubati verivorsti ja hapukapsast - ei jõua ära oodata. Pärast käisime veel koos läbi Charlottenburgi lossi ees olevast jõuluturust. Neid jõuluturge on siin ikka päris palju. Praktiliselt kõikvõimalikud väljakud ja platsid on neid täis pandud.

Ma arvan, et see võis olla kolmapäeva õhtu, kui hakkasime Arviga Harry Potterit vaatama. Alustasime esimesest osast ja praeguseks oleme ära vaadanud esimesed kuus osa. Me pole neid kunagi varem vaadanud ja mai osanud neist midagi väga arvata ka, aga tegelt on nad päris põnevad. Kolmapäeval oli vist ka see hetk, kui Tom oli kuskil ärireisil ära ja oli jätnud mulle meili peale to-do-listi, mis algas lausetega: First of all, fantastic job so far. We are amazed by your speed and skills. Seda oli väga mõnna lugeda :)

Neljapäeva peal on mul auk, nii et liigun edasi reedesse. Arvi läks õhtul miskile kursapeole, millega ma ühineda ei viitsinud... või õigemini asi oli selles, et kui Arvi ütles, et neil miski pidu reedel, siis tal jäi küsimata väga oluline küsimus, et kas ma tahan ka tulla. No ja siis ma arvasin, et ta tahab üksi minna ja olin juba täiesti valmis selleks, et üks mõnus lebo õhtu veeta kodus. Ja kui ta siis reede õhtul enne minekut küsis, et kas ma ei tule, siis no sorry, ma tõesti ei olnud sellises meeleolus. Nii et selle ajaga, kui Arvi ära oli, jõudsin mina ära vaadata kolm filmi, mis ikka veel vaatamata olid: The lake house, James Bond Quantum of Solace ja Mamma Mia. See viimane oli nii armas. Käisin kunagi Eestis muusikali ka vaatamas ja... no lihtsalt äge tükk minu meelest.

Laupäev oli veel lebom kui reede õhtu. Nimelt läks Arvi ühele case-study’de lahendamise võistlusele, ning etteruttavalt ütlen, et nende võistkond sai kolmanda koha, 250 euri auhinnaraha inimese peale + igasugust muud KPMG nänni (sest korraldaja oli KPMG). Mina olin siis aga terve päeva üksi kodus. Tegelt nii lebo mul nüüd ka ei olnud see päev, sest mul läks ca 2h kodu koristamiseks ja 1,5h toidupoodide külastamise peale. Käisin poodides tegelikult isegi 2 korda, tõin vahepeal osad asjad koju, sest ei jõudnud rohkem käes tassida ja siis läksin järgmisele tiirule. Viisin ka kõik taara ära, mis meil siin pidudega tekkinud oli... ja otsisin mõnda apteeki, mis laupäeval kell 3 lahti oleks. Neli tükki käisin läbi, mis olid kõik kinni ja siis viies oli lõpuks ikkagi lahti. Ostsin sealt mõrusoola. Põhjus siis selles, et tahtsime Arviga maksapuhastust tegema hakata :). Kohe varsti räägin täpsemalt ka.

Laupäeva õhtul mingi 11 paiku helistas Arvi, et hurraa, neil on kolmas koht ja nüüd nad on kuskil õhtusöögil ja lähevad edasi kluppi ka, et kas ma ei taha ühineda. No ega ma just hurraa ei öelnud selle peale, aga olin lõpuks siiski nõus ja otsustasin autoga minna. Klubi nimi oli Magnet, selline karvaste kuttide ja tennistega tüdrukute koht oli, mängiti rocki ja punki ja muud sellist stuffi. Arvi võistkond oli muidugi ülikondade-lipsudega, nii et sobisid eriti hästi sinna :P. Aga kokkuvõttes saime palju tantsida ja mitte väga hilja hakkasime kodu poole ka liikuma. Viisime ka Thomase ära koju, millega tegime nii umbes 15 km ringi vist (Berliin on ikka päris suur), aga tegelt oligi hea autot natuke sõidutada ka, sest ega me teda liiga tihti just ei kasuta. Laupäeva öösel võtsime sisse mõrusoolalahust ja pugesime tuttu.

Pühapäeval tegime veepäeva soolte puhastamiseks. Arvi jaoks oli see esimene kord, kui ta terve päeva söömata on olnud. Ma ei tea, kas asi oli selles soolas või jõhvikakapslites, mida võtma hakkasin, aga minu põiepõletikust ei olnud pühapäeva hommikuks enam mingi jälge. Hea meel, et ei pidanud antibiotside peale minama. Räägin nüüd siis täpsemalt sellest puhastuse teemast ka. Nimelt ostis Arvi kunagi siit ühe saksakeelse maksaraamatu ja luges sealt maksa puhastamise kuuri kohta. Ja ütles siis, et võiks seda teha. No valisime siis välja nädala, kus meil teadaolevalt ühtegi pidu ei ole. Enne 7-päevast maksapuhastuse kuuri pidi ka tegelt soolte puhastuse ära tegema, aga need variandid, mis seal pakutud olid, meile väga nagu ei istunud. Näiteks üks variant oli 3 nädalat järjest mõrusoola juua iga õhtu – no mai kujuta ette, kas mu seedimine üldse pärast (või isegi sellel kolme nädala jooksul) enam töötaks. Või siis klistiir, mida ma ka hea meelega vabatahtlikult kunagi ei teeks. Niisiis mõtlesime, et teeme sellise lihtsa variandi, et võtame mõrusoola ja teeme veepäeva, et kõik läbi pesta. Vot ei tea, kas aitas ka, aga igal juhul otsustasime selle maksakuuri ka ära teha. Maksakuur tähendas seda, et iga päev liiter õunamahla tervisliku toidu vahele + kuuendal päeval mõrusool, greibimahl ja oliiviõli. Igal juhul pühapäeval me mõlemad suht vegeteerisime, sest tühja kõhuga pole just kõige lihtsam olla. Ma vaatasin tantsusaate kuuendat hooaega, Arviga koos vaatasime veel Potterit.

Esmaspäeva hommik oli kauaoodatud, sest siis sai jälle süüa :). Tegin endale tööle salatit ka kaasa. Tom oli aga haigeks jäänud, mis tähendas, et Lars tegeles muga natuke ja... väga ei mäletagi, et mis ma siis ülejäänud päeva tegin aga igal juhul kella viieks läksin ühte lähedalasuvasse spordiklubisse uurima, et mis seal täpsemalt on. Nimelt jagati kunagi tänava peal flaiereid, et avamisel uus spordiklubi ainult naistele. Mingit hinda ega tunniplaani ega midagi sellist otseloomulikult netist leida polnud võimalik, võimalik oli ainult kokku leppida aeg kohtumiseks. Tegingi siis selle ära ja sain seal kokku ühe naisega, kes siis seletas et mis ja kus ja lõpptulemus oli see, et sõlmisin nendega pooleaastase lepingu. Kuutasu on 50 euri, mis ilmselt ei tapa, aga tugevamaks teeb kindlasti. Klubi ise on pigem selline väike, ühe saaliga, kuid täitsa korraliku jõusaaliga. Kõik on hästi uus ja ilus ja mis mulle väga meeldib on see, et saun (kuigi veidi kuiv) on ka olemas. Trennid toimuvad hommikuti ning õhtuti ning praegu olengi pigem hommikuti käinud, et siis edasi otse tööle minna. Õhtul vaatasime ära Potteri viienda osa :).

Teisipäeva hommikul käisingi esimeses trennis. Selleks oli Body styling. Ehk siis lühike soojenduse osa ja suht kohe lihaste kallale, abivahendiks kummilint. Võrreldes Eesti aeroobikatundidega on siin selline erinevus, et kui Eestis muusika tümpsub praktiliselt kogu trenni aja, siis siin on muusika pigem vaiksemalt taustaks, et lihtsalt kuuleksid rütmi. Mulle isiklikult muidugi meelidb see tümpsumise variant rohkem, sest hea muusika tõmbab kuidagi käima ja hoopis mõnusam on trenni teha. Tom oli jälle tööl ja rääkis, et arst keelas tal ära kohvi joomise ja suitsetamise ja käskis vähem tööd ja rohkem sporti teha :). Rääkisin talle ka siis, et tulin just trennist ja kui ta lõuna ajal mu salatit nägi, siis ohkas ja ütles, et ta peaks must eeskuju võtma. Õhtul sain Matthiasega kokku. Otsisime jälle täiesti suvaliselt mingi koha, kuhu maha istuda ja püüdsime leida mulle mingi toidu, milles poleks sees ei loomseid ega piimatooteid. Antud kohas oli see päris keeruline, aga lõpuks meil siiski õnnestus leida üks riisi ja juurikate roog, kus oli küll jogurtikaste, aga see oli eraldi kõrval. Pläkutasime jälle päris mitu head tundi ning keskööks jõudsin koju tuttu.

Kolmapäeva hommikul käisin Flexi tunnis. Polnud õrna aimugi, mida oodata. Õigemini ootasin midagi äkki painduvusega seoses, aga ei. See see ei olnud. Oli hoopis miski füsioteraapiast tulnud trennimeetod sellise võnkuva vardaga. Et oli üks selline suusakepi pikkune varras, mille otstes olid kummijullad ja keskel ka selline kummist osa käte hoidmise jaoks. Ja siis hoidsidki sealt keskelt kinni ja kui edasi-tagasi liigutasid, siis hakkas varras võnkuma. Tegimegi siis kõikvõimalikke erinevaid harjutusi ja surin täiega, sest eelmisest päevast olid lihased juba mõnusalt valusad. Pärast siis jälle tööle ja... ja pärast tööd kodus tegin paaritunnise uinaku, sest öö jäi tiba liiga lühikeseks (ma olen harjunud ca 9-tunniste öödega onju :).

Neljapäev oli esimene päev korraliku lumega. No nii umbes 20 cm lund oli küll, mis muutis liikluse täiesti võimatult aeglaseks, kuna siin ei reageeritud selle koristamisele just eriti kiirelt. Sõitsin tööle bussiga tavalise poole tunni asemel tund ning jõudsin tööle alles kell 1. Tegelesin novembri lõpetamisega ja 2011/12 aasta plaaniga (ei mäleta, kas olen öelnud, et neil on majandusaasta aprillit märtsini). Kella kuueks läksin trenni. Seekord Jazz Dance’i. Noo mis siis selle koha öelda... soojendus oli nagu balletitund, kava oli ülilihtne.... minu jaoks... teiste jaoks ei tundunud nii lihtne :P. Väga suurt koormust just ei saanud, nii et läksin veel 15-ks minutiks jooksulindi peale ka pärast.

Reede hommikul käisin WSG-s, mis eesti keeles tähendab selgroogümnastikat. Sisuliselt on tegemist taas lihtsalt lihastreeninguga, võtsime läbi käed-jalad, selja-kõhu. Ja endiselt on raske. Käisin pärast veel 15 min jälle lindi peal, aga seekord lihtsalt kõndisin ülesmäge. Telekast käis mingi saade, kus oli üks hästi-hästi paks paarike, kes püüdis erinevaid lõbustusi proovida. Olid lõbustuspargis ja ei mahtunud atraktsioonidesse ära, kardi sisse mahtus ainult mees istuma, aga kuna ta kõht surus rooli peale, siis sõita ei saanud.. ja kuskile tooli sisse jäid ka kinni. Häält ei kuulnud, seega ei tea, mis nad seal rääkisid, aga andis kõvasti motivatsiooni trenni teha :) Reedene tööpäev jäi mul tunniajaseks, sest Tomil ei olnud mu jaoks üldse aega. Tulin siis koju, tegime muskaga süüa ja viskasime pärast seda voodisse lebotama ja tulime üles alles kell 5. Vaatasime ära viimase Potteri, mis meil oli (järgmist tuleb juba kinno vaatama minna) ja paar tantsusaadet ka.

Nüüd siis ongi laupäev, Arvi õpib, sest tal on teisipäeval üks eksam. Mina veel ei tea, mida tegema hakkan... A muuseas järgmisel nädalal lähen teisipäevast reedeni ühte EL projekti osalema. See miski uuring internetipoodide kohta ja otsiti native speaker’eid erinevatest maadest ja kuna maksavad ka päris hästi, siis küsisin Tomilt, et kas võin minna ja saingi loa, nii et esmaspäeval lähen veel tööle, aga ülejäänud nädala istun siis kuskil EL majas ja surfan internetipoodides :). Täna on ka maksapuhastuse kuues päev, mis tähendab et kella kahest saati ei tohi midagi süüa enam ja hakkame erinevaid segusid endale sisse keerama. Eks järgmine kord kirjutan, et kuidas see kõik meil välja kukkus. Pildimaterjali mul väga ei ole, paar peopilti, mida vist ei viitsi praegu üles panema hakata. Järgmine kord. Sauka!

8. Noh püss, lähme niidame

Tsau!

Alustan oma avalikku päevikut kohe asjast minnes tagasi eelmisesse pühapäeva. Laupäev oli meil täielik lebostation ja ega pühapäevgi aktiivsem polnud. Tuli mõte, et võiks facebooki pilte üles panema hakata. Mõeldud-tehtud. Kuna mu arvuti on suurest downloadimisest veits aeglaseks muutunud, siis ka uploadimine väga kiirelt ei läinud, nii et kokku võttis kogu protseduur aega terve päeva. Üles sai laetud 322 pilti aastast... mingi 1994 vms. Sain kohe kommentaare ka ja päris lõbus oli. Nostalgiline.

Esmaspäev oli täiesti tavalise tööpäeva nägu. Teisipäeva hommikul seevastu ärkasin juba 5.50 üles vajadusega vetsu minna – seda tavaliselt ei juhtu, et sellepärast üles ärkaksin. Nii et oli kahtlus, et miskit on valesti. Ja oligi. Olin jäänud sellisesse õdushaigusesse nagu põieõpletik. Ja kust ma ta üles korjasin mina aru ei saa. SMS-sin Tomile, et jään koju ja pugesin ise teki alla, et pepu soojas hoida. Lugesin netist ka natuke, et kuidas seda ravida võiks, sest ühtegi rohtu ma nagu väga enam võtta ei taha. Seega jõingi päeva jooksul nelja liitri jagu teed ja vett ära ja närisin porgandeid. Ja käisin iga 15 minuti taga vetsus. Ajee. Kui muska 4-5 ajal koju jõudis, siis tõi mulle mingit põieteed ka. Kui muska jõudis, siis jäi esimest korda vetsus-käimiste vahele isegi üle tunni aja ja valus ka enam ei olnud. Hõiskasin siis et juhuu, olengi terve ja piisas ainult sellest, kui muska koju tuli, aga reaalsus tegelt nii hea siiski ei olnud, sest hullemast sain ma ühe päevaga üle, aga päris-päris terve pole ma siiamaani. See ravimine nõuab rahulikult olemist, alkoholi mitterarbimist ja muidu tervislikke eluviise, aga nagu hiljem siit loete, siis see ei olnud väga võimalik.

Kolmapäeval otsustasin siiski tööle minna, Tomi ei olnud ja ma ise tiksusin seal nii kaua, kui kõik sai tehtud, mida suutsin välja mõelda ning õhtul olin rahulikult kodus. Neljapäeval jälle tööle, pärast tööd oli meil kontoris ametlik soolaleiva pidu, kuhu olid siis kutsutud ka kliendid, koostööpartnerid ja muidu sõbrad ja pered. Seekord oli meil pitsade asemel täitsa korralik catering, maitses hästi. Kuna ma seal külalisi ei tundnud, siis tšättisime töökaaslastega omavahel terve õhtu, mingi hetk jõudis Arvi ka sinna, sest ta käis vahepeal kodus välisülikooli kandideerimise pabereid kokku panemas ja motivatsioonikirja lõpetamas. Nimelt siis pani ta paberid sisse Rennes Businessi Schooli, et seal oma kolmas semester teha. Tulemused saab vist alles millalgi järgmisel aastal, nii et eks me anname teada kui ise teada saame. Neljapäev oli ka see päev, millal Arvi esimest korda koolis loengut andis. Ütles, et sai väga head tagasisidet ja rahvas oli rahul.

Reedel jõudis kätte kauaoodatud päev ja mulle tuli külla Liis, kes siis oli mu PwC kolleeg ja teeb praegu semestrit Frankfurdis. Tööle ma ei läinud, vaid korjasin Liisu üles ja kuna Arvi tahtis pärast kooli veits magada, siis mõtlesime, et ei sega teda ja lähme šoppama. Alustasime oma kohaliku tänava kingapoest, kust leidsime mõlemad endale sobivad saapakandidaadid, aga veel ära ei ostnud, sest poleks viitsind neid terve päeva tassida. Kõigepealt läksime siis Kurfürstenile, kolasime seal veits ringi ja siis käisime Alexas. Kuna meil on Liisuga mõlemal rahaline seis nagu ta on (mina pole neli kuud töötand ja praegu olen ka poole kohaga ja Liis on vapsee üliõpilane), siis klappisime hästi vältides kõiki kalleid poode Saime mõlemad endale kotid (minu oma maksis 10 euri ja Liisu oma vist nats rohkem) ja kui tagasi kodu poole kooberdasime, siis läksime otstsime saapad ka ära (minu omad siis 30 euri ja Liisu omad vist ca poole vähem). Liisu sai endale ühed valged ja mina otstsin mustad ülepõlvekad, madala kontsaga, et saaks seeliku-kleidiga kanda klubitamas käies. Kodus proovisingi neid seelikuga ja ei näinud tegelt üldse head välja... mõtlesin siis, et peaks järgmisel päeval ikkagi tagasi viima. Ja et sel õhtul siis panengi kluppi hoopis püksid jalga ja ühed teised madalad saapad, sest ma ei tahtnud enam seda eelmise nädala jalavalu kannatada.

Kodus jõime veits veini, mille Liis oli meile toonud ja valisime välja peo Cassiopeias. Hakkasimegi ennast sinna poole sättima, aga tee peal helistas Arvile Vitali ja pakkus välja, et võiks hoopis Felixisse minna. Vitali siis nimelt on üks valgevene poiss, Arvi endine kooli- ja korterikaaslane Osnabrückist, kes oli ka sõpradega koos nädalavahetuseks Berliini tulnud. Jõudsime sinna enne neid, ootasime veits järjekorras, kus tundsime Liisuga veits alaväärsuskolmpleksi 10-sendiste kontsade ja seelikutega tibide vahel, aga saime siiski sisse. Klubi oli üsna väike, VIPidele olid eraldatud ka diivanid-lauad, pööblile oli jäetud ainult tantsupõrand ja kuna muusika oli täitsa hea, siis polnudki meil selle vastu midagi, sest mis sa ikka istud, kui saaks selle asemel tantsida. Ja siis mingi hetk oli Vitali oma sõpradega ka klubi ukse taha jõudnud, aga neid ei lastudki sisse... siin mõne klubi juures on suht tugev nägude kontroll (Liis rääkis ka, et neid ei lastud ükskord Frankfurdis sisse) ja ega nad ei põhjenda ka, et miks nad sind sisse ei lase. Seega ei saanudki me reedel Vitaliga kokku, tantsisime kella kolmeni ja kella neljast saime tuttu.

Laupäeval tegi Arvi vist silmad lahti 11 ajal, mina ajasin jalad alla 12 ajal ja läksin oma saapaid tagasi viima. Õigemini vahetasin ma nad ühtede teiste vastu. Ja siis tõin poest veits hommikusöögi materjali ka pluss kolm kirstitaskut :). Kojujõudes kolkisin Liisu ka maast lahti, sõime hommikust ja sättisime ennast linnatuuri peale. Käisime Liisuga umbes sama marsruudi läbi, mis Rauligagi, mingi hetk ühines meiega ka Vitali. Läksimegi lahku Alexanderplatzi kandis, sest meil Liisuga oli mõte mina gay-muuseumi, aga kutid nagu väga vaimustunud ei olnud sellest. Muuseum oli suht tilluke. Esimesel korrusel oli nagu mingi baari moodi asi, kus keegi tegi ettekannet, aga kuna see oli saksakeelne, siis me ei jäänud seda kuulama, teisel ja kolmandal korrusel oli siis näitus. Teisel maalid ja kolmandal fotod-jutud. Lisaks paljaste nokudega geidele oli pilte ka transvestiitidest. Liiga sisukas muuseum siiski polnud, nii et saime üsna kiirelt tiiru peale. Külastajad kusjuures tundusid peamiselt olevat lesbid :)

Kojujõudes oli Arvi paika pannud juba pokkerilaua, sest meie juures oli laupäeval väike mängupõrgu. Meie Liisu ja Marina mängisime aga hoopis Touche’d. Külla tulidki Arvi kursakad ja Vitali sõpradega. Mingi hetk okupeerisime Liisuga vetsu, et meiki teha ja riidesse panna. Olime suht ühtekad oma mustade seelikutega, Liisu tegi mulle veel soengut ka ja kui valmis olime, siis küsisin Arvi käest naljaga, et noh, kuidas ma välja näen, mille peale ta ütles, et ma olen ikka vapsee püss. Kui Adagio poole minema hakkasime, siis ütles Liis, et noh püss, lähme niidame. Ja no mis me seal ikka niitsime, panime tantsu kuis jalad võtsid ja... üks naljakas asi tegelt oli, et mul on sularaha pidevalt otsas ja laenan Arvi käest, Liis aga vist maksis garderoobis enda arvates viiesega, aga andis hoopis kahekümnese ja talle anti tagasi ikkagi nagu viiesest, sest seal oli nii võimatult pime, et ma ka üritasin kuidagi oma sentidest eurot käiskaudu kokku saada. No mis iganes juhtus, olid meil mõlemal suht näpud põhjas kui kokteile otstma läksime. Minu oma oli 6 euri, aga mul oli endal ainult viiene, niisiis laenasin Liisult 1 euri juurde, Liisu oma oli 8.50, aga kuna tal oli ka ainult viiene ja mõned mündid, siis kraapisime seal leti peal viimaseid sente kokku, mida kuskilt leidsime ja baarman vaatas meid ka ilmselt veits imelikult jalõpuks võttis Liisi käest hoopis 8 euri, sest teda need pisikesed sendid väga ei tõmmanud. Adagios olid taas ka klubitantsijad. Üks tüdruk samas üldse ikka ei osanud ennast liigutada ja kui vahepeal tagumikku väristas, siis kõik rappus. Üsna kole vaatepilt oli. Ise tantsisime neljani, tegime väikese mäkipeatuse ja saime tuttu viie paiku.

Pühapäeval oli suht lebo. Tegime esiteks enivei silmad suht hilja lahti ja siis olime ka kodus, sest Liisul oli tarvis ühte koolitööd teha ja ma kolasin siis niisama netis ringi. Õhtu poole läksime Amriti sööma ja kokteilitama. Toit maitses hästi ja ka Mango Colada oli ka endiselt hea. Õhtul kodus mõtlesime veel mingit filmi vaadata. Võtsime ette „The Other Guys“, aga see oli ikka täiesti sisutu ja mõttetu film...

Esmaspäevaks võtsin jälle töölt vabaks ennast, sest Liisu lennuk läks alles kell 5 õhtul. Käisime päeval Topografy of the Terror muuseumis, mis siis sisuliselt oli natside tegemiste kohta. Tee peal metroos oli üks veider vahejuhtum. Istusime Liisuga seal ja meie vastas istus üks mees, kes võttis mingi hetk videokaamera välja ja häkkis sellega midagi. Liis tegi siis nalja, et raudselt hakkab mingit koduvideot tegema või et homme oleme youtube’is üleval. Ja kutt asetaski kaamera endale mingi hetk põlvele ja nii muuseas vajutas record nuppu, vaadates ise mujale aknast välja. Kuna filmides läheb kaameral ju see punane tuluke põlema, siis saime kohe aru, et ta filmib meid ja ma ütlesin kõva häälega inglise keeles, et mis ta mõtleb endast, aga kuna ta nagu väga ei reageerinud, siis istusime Liisuga lihtsalt teise kohta ümber. Öäkk, ei taha mõelda, et mis ta selle filmiga või seda vaadates hiljem teinud oleks. Muuseumis läks päris palju aega, nii et võitsimegi pärast kiirelt Burger Kingist endale ampsud kaasa, sõime need metroos ära, kojujõudes võttis Liis kohvri ja saatsin ta lennujaama ära.

Nüüd siis ongi esmaspäeva õhtu, tegin kojujõudes väikese tudu ja hakkasin kirjutama. Uued pildid on ka üleval ja selleks korraks lõpetan.