18. Hello Estonia

Heips.

Tagasi kodus. Mõnus. Täna on küll kolmapäev, aga kirjutasin blogi juba eile bussis valmis, nii et copyn selle siia ja saate veel viimased uudised. Panin nats pilte ka üles, aadress endine: http://www.imagestation.com/members/margitvaaks

Alustan kirjutamist juba bussis, sest igav on niisama aknast välja vahtida. Olen praegu kuskil Lätis, mitte väga kaugel Valgast, on teisipäev, kolme tunni pärast olen kodus.

Mis ma siis selle aja jooksul veel ära teha jõudsin. Nägin nädala jooksul vist ainult kahte täesti kainet päeva. Neljapäeval käisime muskaga tiiru linna peal. Mu viimane palk oli üle kantud ja tahtsin konto kinni panna. Läksime siis Volksbank’i kontorisse ja ütlesime, et sooviks kontot sulgeda. Teller seal ütles vastu, et nemad seal ei saa seda arvet sulgeda, mõtlesime, et mis värk on, on ju Volksbank. Aga tema seletas, et minu konto on Volksbank Paderbornis ja see neil on Volksbank Osnabrück. Et need on sama erinevad kui näiteks Hansapank ja Ühispank Eestis. Meil jäi ikka karp lahti, et kuidas nii võimalik on. Sajaga lambad on need sakslased ikka küll. Pangandus on meil ikka 100x paremal järjel. Ei kujutaks küll ette, kui konto Tartus avan, siis ei saa seda Pärnus või Tallinnas sulgeda. Õhtul mängisime Arviga Transport Tycooni. Missest et see on ilgelt vana mäng, mulle ikka meeldib ja tundus, et Arvile ka meeldis. Et siis meie esimene kaine õhtu sel nädalal.

Reede hommikul läks Arvi kooli, mina Paderborni kontot sulgema. Kaks tundi rongisõitu, bussiga kontorisse, kus läks umbes 2-3 minutit ja tagasiminek. Ma olin ikka päris pissed off, et pidin neli tundi sõitma, et selline lihtne asi kahe mintsaga ära teha, isegi allkirja ei pidanud andma. Kuna rongini oli aega, siis kolasin tiba linna peal ka ringi.

Neljaks jõudsin vist tagasi Arvi juurde. Tal ei ole netti praegu, nii et läksime ülikooli raamatukokku, mis on meile suht lähedal, et netti kasutada. Arvi võttis hunniku raamatuid ka kaasa, et tagasi anda. Kohapeal selgus aga, et tagasiandmise laud oli juba kinni. Mis ajas nagu jälle närvi mustaks – töötajad on tööl, istuvad seal samas lähedal ninad arvutis, aga tagasi asju võtta ei saa. Täpselt nagu siis kui ükskord laupäeval tahtsime välja laenutada – töötajad olid seal, aga välja ei laenutatud. No enivei, istusime siis nats netis ja läksime varsti koju tagasi.

Kutsusime õhtuks mõned inimesed meie juurde. Mõtlesime hiljem kluppi minna, aga ikka ei läinud, lükkasime selle laupäeva peale. Laupäeva päeval käisime linna peal. Ostsime mõlemad endale kohvrid. Minul ei oleks asjad muidu ära mahtunud ja kui Arvi saksa tuli, siis tal polnud üldse peaaegu midagi kaasas, aga siin on hästi palju asju kogunenud ja ühe kohvriga neid tagasi vist ära ei vii. Käisime veel vene poes, otsime pelmeene ja tiiru plus’is ka, et ma saaks teele midagi süüa kaasa osta.

Õhtul tuli Richrd meie juurde. Tegime väiksed joogid ja mängisime täringumängu, mille ma varem päeval ostnud olin. Läksime 11 paiku kolmekesi kluppi, seal saime teistega kokku. Pidu oli täitsa mõnsa, sai tantsida ja niisama jutustada ja.... kolme paiku jõudsime koju ja mõtlesime veel vanni minna. Nelja paiku saime vist tuttu.

Pühapäeval ärkasime kell 9. Panin veel asju kokku, sõime hommikust ja särki-värki. Võtsime siis mu sada asja ja läksime bussipeatusesse. Bussist ostsin pileti raudteejaama, sest sealt läheb eurolinesi buss (üksikpilet on muide asi, mis siin päris kõvasti maksab, 1.8 euri, mis on peaaegu 30 krooni). Istusime siis raudteejaama juurde maha ja jäime ootama. Aga ootama me jäimegi, sest pühapäev on ainus päev, millal selle marsruudi peal bussi ei käi. Böö... ja ega me ei tšekkinud ka ju kuskilt varem. Et siis mis seal ikka. Asjad jälle kätte ja tagasi bussi peale, sattusime selle sama bussijuhiga tagasi, kellega tulime. See ilmselt vaatas küll imelikult, et lähme miljoni asjaga rongijaama ja tund hiljem sealt samamoodi tagasi.

Tunnikese hiljem olime jälle teel. Teel Arvi saksa keele õppejõu poole. Ta korraldas mingist grillipidu enda juures. Kesklinnas saime teiste tundengitga kokku ja läksime bussi peale. Täitsa lahe oli seal, hästi palju rahvusvahelist rahvast koos, nii umbes 40 inimest. Tšillisime seal aias siis, sõime liha ja jõime limpsi (teine kaine päev). Nats enne kaheksat õhtul hakkasime tagasi tulema. Koju jõudes olime mõlemad väga väsind juba. Eelmine öö jäi suht lühikeseks. Ma viskasin voodisse pikali, Arvi läks Vitali tuppa Veneetsia pilte vaatama, Vitali ja Tautvidas tulid just Veneetsiast. Mõtlesime varem muskaga, et teeme õhtul miskit lahedat veel, aga minu silmad lihtsalt ei püsinud lahti enam. Ütlesin, et magame tunnikese, siis tuleme üles ja teeme midagi. Aga tunnist sai kolm tundi. Tegin silmad lahti, vaatasin, et oleme mõtlemad riides voodis ja hakkasin muskal riideid seljast koorima ;) Kui see tehtud sai, siis magasime edasi.

Esmaspäeva hommikul läks Arvi kooli. Mina magasin edasi. 9 paiku tulin üles, sest sai juba päris pikalt magatud. Askeldasin niisama ringi kui Arvi juba 10 paiku kodus oli. Mõtlesin, et mis värk on, ta pidi alles mingi pool 12 tulema ju. Aga sain põhjenduseks, et ta ei tahtnud poole loengu pealt ära tulla ja tahtis mind ka näha. Aga sellel minu nägemisel oli vist konks sees. Ta oli nimelt ikka tujust ära, et ma eelmine õhtu magama jäin. Mul oli ka muidugi kahju, et nii läks, aga juhtub, eriti minuga. Saime oma asjad ikka klaariks õnneks ja taas bussijaama poole teele.

Buss jõudis enam-vähem õigeks ajaks vist, siis veel eriti rahvast peal ei olnud, aga Berliinis tuli buss täiesti täis. Ja see ei olnud üldse tore. Esiteks istusid mu ees kaks vana paksu venelast, mees ja naine, kes haisesid konstanselt alko ja higi järgi. Teiseks oli mu kõrval üks blondiin, kes muidu käitus korralikult, aga üritas mulle öö jooksul kolm korda kaissu pugeda ?! Ma nagu lihtsalt istusin, hakkasin magama jääma kui see oma pea mu õla peale pani, mõtlesin, et ohoh, kas ta teeb seda läbi une või mis värk on. Kohendasin oma peaalust, mille peale ta oma toolile tagasi läks. Mingi pool tundi läks mööda, siis hüppas vapsee sülle mulle, nagu väike laps. Viskasin ta siis hellalt tema tooli peale tagasi. Mõtlesin, et ei saagi öösel vist magada, võitle mingi blondiiniga koguaeg. Ükskord pidin teda veel tõrjuma ja siis ta sai vist vihjest aru :P Ja siis oli seekord mingi väga imelik filmivalik. Sellega ma olen juba harjunud, et kõik filmi venekeelsed on, aga seekord olid vapsee ainult mingid madistamise ja tulistamise filmid. Need vanakesed mu ees keerasid kõlarid põhja ka, nii et automaadi tärin käis koguaeg ajust läbi. Ürita siis lugeda või midagi. A kusjuures mai maininud veel, et ostsin Da Vinci Koodi, et oleks tee peal midagi lugeda. Ja nii põnev oli, et 600 lk sai üsna ruttu läbi.

Leedus istusime mingis päris suures ummikus, mõtlesin, kas üldse jõuan Tartu bussi peale, aga läks ikka õnneks. Jõudsime viis mintsa enne bussi väljumist. Ja nüüd ma siin siis olen. Kaks tundi veel koduni.... sain just mampsilt vastuse, et Iff tuleb mulle bussijaama vastu.

Mõtlesime Arviga, et see aeg siis on ikka maru kiiresti läinud. Loodan, et need kolm kuud kui tema saksas ja mina eestis olen, lähevad ka sama kiiresti. Mulle meeldib see, kui ei ole võimalust koguaeg koos olla, et tekib väike igatsus ja nii, aga kolma kuud on ikka liiga pikk aeg...

Siinkohal siis lõpetan oma blogi-kirjutamise selleks korraks. Kui jälle kuskile ära lähen ja midagi kirjutan, siis annan teada (otseseid plaane küll ei ole, aga jumal seda teab). Tänan tähelepanu eest. Ilusat suve ja kallid!!!

17. Bye-bye Paderborn

Heips!

Alustan kirjutamist taas suure mäluaguga. No lihtsalt ei ole meeles, mis nädal aega tagasi juhtus. Aga pooleli jäin teisipäeva päevast... ehk siis vaba päev Osnabrückis, aga mis siis me tegime... Päeval oli Arvi loengutes, siis mingi aeg vist kodus ja õhtul läks ühele JCI üritusele Cyprianiga. Ja arvake ära, kes särki triikis ja pükse viikis :D Ikka perenaine Margit. Enivei, neil kestis see asi päris pikalt. Pidime õhtul veel välja minema, aga nad jõudsid nii hilja, et ei jõudnud enam kuskile. Kolmapäeval oli Arvi koolis jälle, käisin taga koos ka ühes loengus, kuulasime mingit ettekannet ja Arvi tegi vene keele kodust ülesannet :)

Õhtul olin ma kodus ja Arvil venekeeletund. See pidi tal 19.30 lõppema, nii et ma siis ootasin kodus 19.45 toit soojas, et millal mees koju tuleb :) Aga ei tuldnudki... ja ootasin ja ikka ei tulnud. Olin köögis ja telefon oli Arvi toas, mõtlesin, et helistan talle. Läksin ja võtsin siis telefoni ja vaatasin, et mingid vastamata kõned, helistasin tagasi, pandi toru ära, helistasin Arvile, kõne ei läind minsipärast läbi... ja ootasin edasi. Nüüd ma saan aru naistest, kelle mehed on õhtu läbi tööl :) Aga lõpuks muska ikka jõudis, üheksa paiku - selgus, et nad said õhtul mingit inglise keele esseed kirjutada ja ta üritas mulle helistada, aga telefoni kaart sai tühjaks ja siis laenas kelleltki teiselt telefoni, aga siis mai võtnud vastu, sest olin köögis. Juhtub.

Aga õhtul läksime ikka välja. Cypriani ja ta tüdrukuga, Katja oli vist nimi. Selline hästi pikk ja peenike blond tüdruk, Cyprianist parajalt pikem, aga oma välimusele vaatamata jättis väga asjalikku mulje. Istusime ja jõime veini, hiljem läksime meie juurde ühte filmi vaatama. Magama saime üsna hilja ja järgmine päev oli jälle kell 6 äratus ja Paderborni poole teele.

Võite arvata, kui suur uni mul oli tööjuures. Suurt midagi teha ka enam polnud. Nii et üli-igav. Aga kuidagi saime ikka päeva õhtusse. Aga mis õhtul juhtus... ei mäleta, kas midagi üldse juhtus...

Reedel võtsin taas ette tee muska poole. Jõudsin vist viiest sinna, käisime poes ja ma hakkasin teda sünnipäeva-peo-ettevalmistustes aitama. Vorpisin võileipse ja tükeldasin mingied õunu ja värke. Arvi tegi aga kräsupea koogi - maitses ülihästi. Ta on ikka nii andekas. See on ainus pilt, mis ma teha jõudsin, sest siis sai aku tühjaks ja ma tarkpea ei võtnud laadijat ka kaasa.

Rahvas hakkas tulema nats pärast kaheksat. Ei oskagi peost väga midagi rääkida, söödi-joodi-tantsiti. Aa üks eesti tüdruk oli ka seal - Paula. Ta õpib juba tegelt oktoobrist alates siin, aga mitte Arviga ühes koolis, nii et sellepärast nad ei puutunud varem kokku. Õpib sellist asja nagu cognitive science. Mingi väga keeruline asi. Igal juhul läks osa rahvast mingist hetkest kluppi ja siis hakkas asi ära vajuma. Kolmest oli asi läbi. Arvi oli suht pahane, et osa rahvast kluppi läks, et nagu miks oli vaja minna... oleks veel et oleks plaanitud minna ja kõik lähevad... aga noh, fun oli meil ikkagi.

Laupäeval magasime vast 11-ni ja siis läksime Cypriani ja Katjaga väikesele väljasõidule. Mingi linn 30-40 kiltsa Osnast eemal. Seal oli selline huvitav asi. Ei oskagi sellele nime anda, aga kaugelt nägi välja nagu pikk-pikk sein, nagu kaitsemüür. Kui lähemale läksime, siis nägime, et mööda seina jookseb vesi alla, ja kui veel lähemale, siis nägime, et sein oli tehtud üksteise peale laotud puuokstest. See vesi, mis alla voolas, oli soolane, mineraalvesi vms. Nii et oksad olid juba sellise suure soolakihi all. See sein oli nii lai, et seal sees sai ka olla... seda on ikka nii keeruline seletada aga kui Cypriani käest pildid saan, siis saate ise vaadata. Seal müüri sees oli selline aurusauna moodi asi ka, hästi soolane aur oli seal.

Läksime selle müüri juurest ära ülejäänud linna tsekkama. Seal oli hästi palju rohelist. Üks linnutiik oli, nägime seal pardiema viie väikese pojaga, paterdasid ringi seal - niiiii armsad. Ja siis oli seal mingi selline aed, kus korraldatakse kontserte või midagi, ja seal sai malet mängida ka nende suurte nuppudega. Arvi ja Cyprian mängisid, Arvi võitis. Mängimise ajal kuulsime kõrvalolevast kohvikust mingit keelpilliansamblit vms, tegime Arviga väikese viinivalsiringi muru peal... et siis kokkuvõttes oli hästi mõnus ja tsill. Õhtul oli vist väike pokkeriring jälle, jõime eelmisest õhtust ülejäänud veini kamba peale ära. Ostsime nimelt viieliitrise veini reedel (see oli ilgelt odan, eesti rahas äkki mingi 70 krooni ja maitse oli ka täitsa ok) ja laupäeval oli seda alles äkki mingi 1,5 l. Niisiis pühapäeva juurde... meeles on see, et vaatasime Rohelist miili... ja jooksmas käisime... aga mida veel... ei tule meelde, ju siis ei olnud midagi nii erilist.

Esmaspäeval olin siin jälle püha, ülla-ülla. Sõitsime lõunaajal Paderborni, panin oma fotoka laadima ja vaatasime koos sarju läpakast. Kella kuueks läksime Deutsche Hausi. Olime seal aieseci rahvaga, nö minu ärasaatmispidu, kuigi rahvast oli vähe - neli poissi ja üks tüdruk :) Sõin mingit asja, mille nimi oli Havai pann :D Aga väga hea oli, hunnik liha ja kartulit ja igast värsket jama kõrvale. Pärast seda läksime Caroline'i sünnale, ta ka üks aieseci tüdruk. Kesköö paiku läksime koju.

Arvil oli esialgu plaan teisipäeval tagasi sõita ja kooli minna, aga see jäi ära :) Mina läksin hommikul tööle ja tema jäi koju sarju vaatama (How I met you mom), kui ma nelja-viie paiku jõudsin, siis ta ikka vaatas. Tegime väikse söögi, käisime poes, võtsime jätsi ja koorelikööri ja vaatasime koos edasi. Mis seal ikka muud teha oli. Õhtul kümne paiku läksime Qbarnasse, sinna salsakluppi. Rääkisin esmaspäeval aieseci rahvaga, et nad võiksid pärast oma koosolekut ka Qbarnasse tulla, ja kui ma kohale jõudsin, olidki nad kõik seal, päris hulgakesi. Lisaks veel Alex ja hiljem Oscar ka. Need pildid on mul üleval ka praktika kaustas siis: http://www.imagestation.com/members/margitvaaks

Tantsisime tiba, ma rüüpasin taas veini ja kesköö paiku läksime kõik koju, kõigiga hüvastijätmine läks suhtelist kuivalt :) ainult siis kui Rüdigeri kallistasin, tuli väike pisar silmanurka.

Kolmapäeva hommikul läks muska rongi peale. Ma magasin veel tunni, tulin üles, asjatasin nats ja läksin siis välja, mõtlesin, et ostan nats kooki, et saaks töökaaslastega pärast lõunat kooki ja kohvi süüa-juua. Käisin ühes saiakestekohas (siin on sellised eraldi pagariärid, mitte nagu meil, et saiakesi müüakse supermatketites), aga ei näinud seal mingi head, sõitsin teise ja seal ei olnud üldse midagi. Nii et jäingi tühjade kätega. Aga no see selleks, üks kook ees või taga. Töö juures oli suht igav ja väss, Jörg küsis ühe mu suure haigutuse peale, et kas oli raske öö :)

Käisime lõunal ära ja arhiveerisin kõik oma meilid ära ja panin paberid korda jne ja siis Helmut kutsus meid oma kabinetti. Pidas seal kõne, et kui tubli ja hea ja tark ja osav ma ikka olen ja kui palju abi minust oli jne, mul muidugi pilk maas koguaeg, sest nii piinlik oli. Ja siis ültes, et neil on mulle väike kingitus ka. Ma põhimõtteliselt ikka jah ootasin neilt kingitust, aga arvasin, et see võib olla mingi vein vms, sest nad teadsin, et ma siin koguaeg veini joon. Aga kui ma oma kingitust nägin, pidin tooli pealt maha kukkuma - nad kinkisid mulle läpaka!!! Nagu täiesti kreisi, ma poleks sellist asja elu sees oodanud. Istusin seal tükk aega suu ammuli. Ja siis kui suu kinni sain, jätsin kõigiga hüvasti, väike pisar silmanurgas ja asusin kodu poole, et pakkima hakata.

Mingi hetk tuli Alex minu juurde, andsin talle laenatud padja tagasi, vahetasime nats pilte ja jätsime hüvasti. Siis läksin Frederiku juurde, et mõned DVD-d saada. Kui ta juures diivanil istusin, siis nägin kahte ühesugust pulti ja küsisin, et milleks need on. Tegemist oli sellise laheda mänguga nagu Wii-Sports. Põhimõte on selline, et hoiad seda pulti käes ja siis näed telekast pilti. Pult annab telekasse sinu liigutused edasi, ehk siis näiteks mängisime bowlingut ja tennist, ise vehid seal puldiga teleka ees nagu päriselt mängiks ja telekas näed siis, kuidas su tegelaskuju ringi jookseb ja palle taob. ÜLILAHE!!! Aga aega ei olnud palju, nii et veel üks hüvastijätt ning taas koju.

Asju oli mul ikka üle mõitsuse palju. Olin juba kaks kohvritäit varem Arvi juurde ära viinud, aga sain siiski veel ühe kohvritäie + hästi suure spordikoti täie. Ja oi kui raske see kõik oli. Sellest ei tahaks väga pikalt rääkida, kuidas ma vale bussi peale istusin ja tund aega hiljem rongi peale jõudsin, vahetades busse kolm korda oma kahe tonnise kotiga, sest sellest rääkimine rikub tuju ära. Aga Osnas oli Arvi vastas ja siis oli kõik hästi jälle. Poisid tegid õhtul väikese pokkeriringi, jõime Arviga cuba libret jälle (tal on seda alkot kapis ikka oli kui palju veel) ja oli väga mõnus. Praegu istun Arvi koolis, tal peaks 10 mintsa pärast loeng lõppema, siis lähen panen oma pangakonto kinni ja siis paistab, mis saama hakkab.

Et siis endiselt on plaanis Eesti jõuda esmaspäeva õhtul, teisipäeval otsustasime empsiga teaduskonna päevale minna ja pärast seda peaks Tln-a poole liikuma hakkama. Arvan, et kirjutan Eesti jõudes veel viimase jutu siia, panen viimased pildid üles ja siis ongi selleks korraks lugu läbi. Oli tore :D

16. Elu on ilus

Sauka jälle!

Mõnna-mõnna-mõnna, laman siin Arvi voodis praegu, ta läks ise just kooli. On teisipäev. Aeg jälle eelmine nädal kokku võtta. Väike hoiatus ette, et mul on preaegu aega ja tahtmist pikalt kirjutada :)

Niisiis. Kolmapäeval sõitsin pärast tööd Osnabrücki, sest neljapäev-reede olid siin pühad jälle. Ma tulin ise tipa-tapa rongijaamast ja Arvi koolist, saime täpselt Arvi maja ees kokku, hea ajastus. Käisime tiiru poes, sest Arvi tahtis Pariisi-reisi jaoks asju kaasa osta. Õhtul vaatasime vist filmi, muud suurt midagi ei teinud.

Neljapäev läks ka suht rahulikult, va see väike asi, et käisin Saksas esimest korda kinos ühte uut tantsufilmi vaatamas - Stomp the Yard. Tantsufilmidega on see hea, et rõhk ei ole rääkimisel. Kuigi sain täitsa palju aru. Kinost koju, kiire söök ja rongijaama poole teele. Arvi buss läks nimelt rongijaama juurest. Seal rahvas ootas juba, vaatasid et misasja, et kas ma tulen ka kaasa Pariisi. Aga ei, mina läksin kümnese rongi peale. Mis tähendab, et jõudsin südaööl Paderborni ja oi kui väsinud ma olin ja muidugi ei läinud enam ühtegi bussi ka. Kuigi ega see jalaminek ka nüüd väga palju aega ei võtnud, mingi 15 mintsa umbes.

Reedel ärkasin lõunaajal, rääkisin empsiga nats skype'is juttu ja läksin linna peale. Eesmärk oli Arvile kingitust otsida, aga sai ka muid asju soetatud. Õhtul läksime aieseci rahvaga välja istuma. Üks mingi selline pubi moodi koht, istusime õues, sest suht soe oli. Ja no seal olid need gaasilambid ka või kuidas neid kutsutakse, mis sooja andsid. Ja tekid olid ka. Ma ikka aeg-ajalt imestan, kui ausad inimesed sakslased ikka on. Kauplused hoiavad lihtsalt tänava peal oma kaupa ja... ja keegi ei varasta. Meil on igal asjal turvaelement küljes ja turvamehed ja kaamerad ja mis kõik.

Aga enivei. Et siis istusime seal, mingi kümnekesi äkki. Kõik jõid õltsi, ma veini jälle :D Mingi hetk Sandra (see tüdruk, kellega esmalt suhtlesin praktika asjus) küsis, et kas ma tean, mis värk Kellyga (Hiina tüdruk, kes muga koos töötab) on. Ma tegin suured silmad, et mis taga on siis? Sandra ütles, et ta läheb töölt ära, et ei taha siin enam olla. Aga kuna ta on hästi kinnine, siis ta ei tea isegi, mis see põhjus on. Aga mul polnud ka õrna aimugi, sest mai suhtle taga üldse, ta on nii teistmoodi, mai oska taga kunagi millestki rääkida, hommikul teretame, kui ma ta laua juurest mööda lähen, aga see on ka kõik. Ta oleks muidu pidanud aasta lõpuni veel praktikal olema. Aga samas nii palju kui ma Javierilt kuulnud olen, siis ega see töö, mis nad teevad, eriti põnev just ei ole. Nii et selles mõttes on arusaadav. Kui ma peaks aasta aega iga päev mingeid arveid sisse toksima, siis viskaks ka kopa ette.

Aga siis edasi. Istusime seal siis, jõime ja rääkisime juttu, tasakesi hakkas rahvast vähemaks jääma, lõpuks olime kolmekesi, mina, Frederik ja Rüdiger. Mõtlesime, et ei ole veel aeg koju minna, et lähme kuskile edasi. Aga et kuhu siis. Tegin ettepaneku, et lähme minu juurest läbi ja vaatame netist, mis kuskil toimub. Nii hea on ikka kesklinnas elada, igale poole jõuab viie mintsaga. Mõeldud-tehtud. Käisime minu juures ära ja otsustasime, et lähme Saphosse. See on selline rokkarite koht tegelt. Aga ma ja Frederik polnud kunagi käind seal ja mõtlesime et lähme proovime siis ära. Ja täitsa lahe oli. Aeg-ajalt lasti sellist liiga karmi stuffi, aga enamus aja oli selline tuntud ja natuke kergem rock. Nii et lahe oli. Mingi nelja-viie vahel läksin ära koju tuttu, poisid jäid vist veel mingiks pooleks tunniks sinna.

Klubis tuli Rüdigerile meelde, et rääkisime kunagi, et ma võiks talle tantsutundi anda. Ütlesin, et kui ta tahab siis võime laupäeval teha midagi, et las helistab mulle kui ükskord silmad lahti teeb. Laupäeva hommikul sain esimese kõne kella kümne ajal. See oli Oscar, salsaõpetaja. Olime kokku leppinud, et lähme õhtul Qbarnasse, aga tal tuli midagi vahele, nii et andis mulle varakult teada, et ei saa tulla. Mis seal ikka, magasin edasi... 12 ajal saatis Rüdiger sõnumi, et ta tuleb ühe ajal minu juurde. Lugesin sõnumi läbi ja magasin edasi. Nats enne ühte ajasin ennast püsti, kiire hommikusöök ja värgid ja Rüdiger oli täpselt kell üks mu ukse taga. Võtsime siis mu läpaka ja asusime ülikooli poole teele.

Mõtlesin, et võtame mingi klassivõtme, aga ülla-ülla, seal on kõik klassid lahti, astu sisse kuhu tahad ja tee seal mis tahad. Panin muusika mängima ja hakkasin mõtlema, et mis me siis teeme. Teemaks oli hip-hop. Mäletan, kuidas ma seda ise õppisin Britta juhtimise all. Algus oli ikka nii puine ja koomiline. Nägin trennist ju peeglist kui tobe ma välja nägin neid liigutusi tehes. Alles mõne kuu pärast tuli õige tunne sisse. Nii et siis kuidas õpetada kellelgi ühe päevaga see tunnetus selgeks? Ega ilmselt ei õpetanudki, aga midagi me seal ikka tegime, tantsu moodi see väga ei olnud, aga lihtsalt et rütmitunnetust saada jne. Näitasin Rüdigerile mingeid videosid ka, mis mul koolitantusust ja esinemistest arvutis olid. Siis tuli teemaks, et ta käib capoeiras (mai tea, kuidas seda kirjutatakse...), kuigi on seal veel väga algaja, nii et midagi ette näidata väga ei ole.

Pärast tantsutundi läksime kesklinna istuma, sõime jätsi ja niisama pläkutasime. Pärast seda läksin koju.... ei teagi, mis seal tegin. Kolasin vist niisama netis ja mängisin nats ja... mingi hetk Rüdiger saatis ühe capoeira video. See oli ikka nii lahe. See on nagu põhimõtteliselt võistluskunst, aga seal tehakse hästi palju igast saltosid ja muid vigureid, ja see on just see, mis mind huvitab. See rusikatega vehkimine jätab mind külmaks, aga hüpped ja saltod ja stuff on ülilahe.

Niisiis. Laupäeva õhtu, jälle aieseci rahvaga väljas. Kohe minu maja juures, ümber nurga on koht nimega Cafe & Bar Celona, mida lühidalt barcelonaks kutsume. See on selline koktelibaar, mis on paljudes linnades ja seal on alati mingist kellaajast kokteilid poole hinnaga. Ja need kokteilid on oi kui head. Eriti Pina Colada. Muahh, heavenly. Et siis jälle istusime seal ja jutustasime. Aga olin vist ainult kaks tundi, sest väss oli eilsest veel peal, nii et kesköö paiku läksin koju tagasi.
Pühapäeval käisin sulgpalli mängimas. Hästi lahe oli, kahju, et ma seda võimalust varem ei avastanud. Jälle suht uskumatu, et lähed ülikooli sprodihalli ja võtad seal ühe väljaku ja lihtsalt mängid, seal oli päris palju rahvast mängimas, kokku mingi 6 väljakut vist. Et ei pea mingit aega ega saali kinni panema ega midagi.

Ülejäänud päeva olin kodus. Hakkasin ühte Frederiku käest saadud sarja vaatama. Ja vaatasin ühe päevaga terve esimese hooaja läbi, nii huvitav ja naljakas oli. Sarja nimi siis - How i met your mom. Kuigi sarja viimane osa oli kurb, võttis pisara silmanurka.

Hommikul oli jälle aeg üle pika aja tööle minna. Olime tööl kahekesi, mina ja Jörg, sest Wichtrud on see nädal puhkusel. Mingi hetk tuli Axel (Kelly ja Javieri ülemus) meie laua juurde ja küsis, et millal siis pidu on. Mõtles minu ärasaatmispidu. Ma ültesin, et mai tea mingist peost midagi, et kui ta pidu tahab, siis mul pole midagi selle vastu, kui ta ise selle korraldab :) No ja siis nad hakkasid Jörgiga midagi arutama, mõlemal ilgelt kaval nägu peas, nii et ma siin ootan juba põnevusega, mis mind viimasel tööpäeval ees ootab. Peaks ikka mingi koogi ja shampuse kaasa võtma viimane päev. Aa, ja kui Axel tagasi oma laua juurde läks, siis Jörg ütles mulle tasakesi, et: "He is a fan of your smile". Ja kusjuures kui mõelda, siis ta jah püüab mind koguaeg naeratama panna. Nagu ka kõiki teisi naisi, kes tööjuues on :)

Nii... et siis tööjuures sain teada, et ei pea teisipäev-kolmapäev töötama ja see oli väga hea uudis, saatsin Arvile meili (telefonikaart sai just õigel ajal tühjaks), et tulen juba täna tema juurde, sain vastuse, et olen väga oodatud :D

Enne rongi peale minekut käisin telefonipoest läbi, et uut kaarti sisse osta. Kuna olen veel lühikest aega siin ja ilmselt selle ajaga kaarti tühjaks ei räägi, siis küsisin müüja käest, et kas saan sellega välismaal ka rääkida. Müüja küsis, et kas ma mõtlen Eestimaal. Mul jäi karp lahti, et misasja, kust see välja paistab, et ma Eestist olen? Küsisin, et kas ta teab mind, ütles, et oli sellel aieseci infoõhtul, kuhu ma ka korraks tulin ja ennast lühidalt tutvustasin. Nii et ma olen ikka vapsee tuntud linna peal juba :D

Et siis kodust läbi ja rongi peale. Osnabrückis oli muska mul vastas, käisime poes, ostsime jäätisetorti ja läksime koju. Arvi räääkis oma Pariisireisist, vaatasime pilte. Siis lõime shampusepokaalid kokku, sõime jätsi ja lebotasime õhtul vannis veel. Need vanniskäigud on ikka nii mõnusad. Et siis jõuan nüüd pealkirja juurde, et elu on ikka nii ilus. Mõtleisme Arviga, et kõik oleks ikka nii teist moodi, kui ma poleks siia praktikale tulnud. Ikka väga teist moodi... et siis hea, et kõik on nii läinud nagu läinud on. Ja äraminemise peale väga mõelda ei taha. Ühest küljest tahaks küll juba Eesti, aga samas on siin ka nii hea olla. Aga elu läheb edasi :) nii et kahe nädala pärast tulen teen teile kõigile juba suured kallid!!!

Seniks sauh!

15. Lõpp juba paistab

Hei-hoo!

Vaatan siin just et mingid imelikud tüübid kirjutavad mulle Orkutis. Aga mul pole kõige vähematki tahtmist neile midagi vastata. Istusin just Björniga köögis, sain teada, et ta on 29. Kõik sakslased on nii vanad ja meie mõistes ei ole neil ikka selleks ajaks veel mingit elu. Ma tahaks küll juba miskit pere moodi asja selleks ajaks. Aga noh, eks nad ise teavad. Ja töö juures sain üks päev teada, et Wichtrudil ei olegi lapsi. Et oli karjäär ja kõik ja ei jõudnudki lõpuks ühtegi teha... kurb.

Eelmine kord jäin pooleli teisipäeva õhtust. Enne nädalavahetust suurt midagi ei toimunudki. Ilmad olid halvad ja olemine nohune-köhane, nii et passisin kodus ja vaatasin Family Guy'd. Ja eurovisiooni ka. Aga reedel taas Osnabrücki, rongiliiklusega on siin mingi jama, pidin Herfordis teist rongi ootama tavalise 3 mintsa asemel tund aega, nii et jõudsin tund hiljem, kobistasin oma asjadega Arvi juurde, sõime ja tegime paar koksi, et ennast klubiks ette valmistada :)

Ja varsti oligi siis Alandosse minek. Jõudsime nii vara, et klubi oli jumala tühi, a no mis seal ikka, ongi hea kui põrandal palju ruumi on, tantsisime seal siis kolmekesi (Richard oli ka). Mõne aja pärast tuli mul jonn peale... et muusika ei ole hea ja jalad valutavad jne. Aga kui Arvi kurja nägu tegi selle peale, siis mõtlesin, et parem oleks oma suu kinni hoida. Aga õnneks oli tal ka väike väss või midagi vist, et väga kaua enam ei olnud. Kuigi muusika läks kõvasti paremaks, aga jalad valutasid ikkagi.

Hommikul oli vara äratus. Plaanisime Hamburgi minna, läksime ka. Kolasime mööda poode, käisime jõe ääres, kus oli mingi ilge möll, hunnik laevu ja rahvast ja helikoptereid ja mida kõike. Oli mingi festivali moodi asi. Shoppamine väga palju tulemusi ei andnud, muska ostis ühe tuuleka ja ma Intsule pusa, loodan, et on ikka paras... pole veel ära mõõtnud, sest jätsin selle Arvi juurde. Endale ei saanud midagi.... aga selle eest käisin eile Paderbornis linna peal ja sain üht-teist.

Et siis kus ma jäin... aa... kui laupäeva õhtul siis tagasi jõudsime, vaatas hunnik rahvast meie juures Eurovisiooni. Jõudsime just hääletuse ajaks. Meil seal paras Ida-Euroopa rahvas koos, kõigil kired lõkkel, et kes kellele ja kui palju annab. Me Arviga olime vist ainukesed, kes vaikselt omaette istusid... Eestit niikuinii finaalis ei olnud ja ühtegi teist head laulu ka nagu ei olnud kuulnud. Kuigi see Serbia võidulaul oli küll no... kui ma esimest korda kuulsin seda neljapäeval, siis kommenteerisin just Arvile, et üks kole on laulma pandud ja viis ilusat üritavad seda kompenseerida. Ma tegelt lõpus kuulasin, et meloodia on laulul täitsa ilus, aga no oleks tore kui saaks laulu sisust ka aru ju, ja saaks kaasa laulda jne. Ei tulegi meelde, millal võitis eurivisiooni mitte-ingliskeelne laul. Ei teagi, mis kell magama jäime, aga pühapäeval ärkasime alles lõunaajal. Rääkisin emmega ka msn-is juttu. Täitsa tegus emme mul, õpib soome keelt ja :) Koju tulen, siis saame koos puhuda :)

Mõtlesin alguses pühapäeval tagasi Paderborni sõita, aga no ei tulnud sellest jälle midagi välja, jäin veel üheks ööks ja asusin esmaspäeva hommikul kell 6 teele jälle. Oi ma vihkan seda varajast ärkamist... aga õnneks sai tööpäev juba kella kolmeks läbi, nii et sain linna peale kolama minna. Oli suur plaan kõik kesklinna poed läbi kammida, aga no ei viitsind. Jäi järgmiseks korraks ka veel kohti, kuhu minna. Hinnad on suht samaväärsed eesti omadega, nii et võtab ikka mõtlema, et kas osta või mitte. Ainult jalanõud tunduvad odavamad.

Homme sõidan õhtul jälle Arvi juurde, siin on jälle pühad ja mul pikk nädalavahetus. Järgmine nädal võtab Wichtrud vist puhkuse ja Jörg sõidab mõneks päevaks Münchenisse, siis ma ka ei ole ilmselt tööl ja 28 mai on ka püha, nii et mul on jäänud tõesti ainult loetud päevad veel siin töötada. Tagasi hakkan võib-olla tulema 3ndal juunil, eks paistab.

Lõpetan nüüd, kallid!!!

14. Suur juht ja õpetaja

Ola!

Lõpetasin eelmine kord jutu sellega, et ei näe Arvit nädalavahetusel, aga ülla-ülla :)
Alustan algusest. Neljapäeval midagi huvitavat ei juhtunud. Janella oli jälle meie juures, mässasime nende aruannetega. Reedel sama jama. Ainult selle vahega, et olin ainult 12-ni tööl ja siis rongi peale ja Lage poole.

Rongijaamast korjati mind ja hunnik teisi delegaate peale ja asusime konvrentsikoha poole teele. Koht oli selline hästi mõnus maja. Mingi loodussõprade maja vms, kohe metsa kõrval. Viskasin asjad ära ja läksin uudistama. Mingi hetk tegime facide (need, kes koolitusi teevad) ja oc-ga (konverentsi organiseerijad) väikse koosoleku ja saime tuttavaks.

Ja siis hakkas pihta, avamise viisin läbi siis mina. Tegime mingi tutvumismängu ka ja rahvas läks ära workshopidesse. Mingi hetk helistas Arvi. Ütles, et tuleb ka äkki konverentsile. Ma mõtlesin, et misasja?! Aga lugu oli järgmine - tal sõber Cyprian tahtis tulla ja siis otsustasid hoopis koos tulla. Nii et sain oma muskaga esimene õhtu ringi chillida. Ega väga pikalt ei viitsigi sellest konverentsist rääkida. Nagu aieseci konverentsid ikka. Arvasin, et on lahedam aga... eks ma olen vist välja kasvand sellest aieseci-asjast. Ei paku enam nii palju rõõmu. Aga panin pildid ka üles, nii et saate mingi ülevaate kui soovi on:
http://www.imagestation.com/8278427/3919145907

Pühapäeva õhtul sain Cyprianiga Osnabrücki. Mõtlesin, et pean ikka Arvit nägema veel. Ja hea mõte oli. Aga esmaspäeva hommikul jälle 6 üles ja rongi peale. Ja tööle. Ja teisipäeval ka tööle. Ja siin ma nüüd praegu olen. Kirjutan. Aga seekord on null viitsimist, nii et tuleb vist kõige lühem postitus. Kuigi hakkas vihma sadama, siis pole ikka oma allergia-nohust üle saanud. Pea on paks otsas. Ja tuju ei ole ka hetkel midagi erilist. Tahaks juba nädalavahetust...

Avastasin, et mul on ainult kolma nädalat veel jäänud tööl olla. Ja kuna siin on jälle mingid pühad, siis on suht vähe tööpäevi jäänud, 13 vist. Ja võimalik et veelgi vähem, sest töö hakkab otsa saama. Aga mul ei ole selle vastu mitte lõige vähematki, sest siis saan Arvi juures olla. Wee :)

Juhe jookseb kokku, lõpetan nüüd ära. Kallid!

13. Pronkssõdur

Tere!

Iga kord kui ma siia maha istun ja kirjutama hakkan, tõden, et nädalatagused sündmused on nagu luuaga pühitud... no mitte ei tule meelde, mis ma tegin, kõik nädalad ja päevad on segi. Et siis... viimane postitus oli eelmine esmaspäev... üritaks siis asju meelde tuletada alates teisipäevast.

Ah jaa, teisipäeval oli aieseci koosolek. Neil võesti just uusi liikmeid ja see oli esimene koosolek uutega. Koosolek midagi erilist polnudki, hängisin niisama seal, tore inimesi näha.

Kolmapäeval käisin tiiru Frederiku juures. Tal ilgelt mõnus korter, jagab sõbraga, sellie hästi suur ja avar ja rõduga päikese poole. Sain Frederiku käest kuus hooaega Family Guy'd ja nats muid sarju ka. Et nüüd tegevust jätkub.

Neljapäeval käisin Oscari juures, selle tantsuõpetaja. Pidime alguses välja minema, aga ta helistas ja ütles, et sai teada, et peab järgmine hommik kell 5 tööle minema, et ei tahaks välja minna, et kas ma tahan tema juurde minna. No ja mis seal ikka, mis ma üksi ikka kodus passin. Ta elab ka ühikas. Aga hoopis paremas, kui mina enne elasin. Ja ülla-ülla, tal on ka rõdu päikese poole. Oscar on hästi imelik poiss. Kolumbiast pärit muidu. Imelik selles mõttes, et selline parajalt ülbe, nats kinnine... rääkis oma perekonnast, mis on kõike muud kui normaalne. 8 last peres ja keegi omavahel ei suhtle. Nagu meie väiksena ütlesime, et: "Kui sa mulle seda tagasi ei anna, siis mai räägi suga kunagi enam." No aga nende peres käiski nii. Ta ütles, et ei rääkind mõne õe või vennaga 4-5 aastat. Ja kuna ta oli kõige noorem ja teised tegid nii ees, siis tegi tema järgi. Nii et istusin siis tema juures suu ammuli ja kuulasin. Kella vaatasin esimest korda alles siis, kui Arvi helistas mingi 11 paiku. Rääkisin taga veits juttu ja läksin ära koju.

Koju jõudes sain Juhani käest teada, et Tallinn põleb, vastasin talle, et misasja, mis sa ajad. Aga võtsin siis ajalehed lahti ja ülla-ülla, täitsa sõda teil seal lahti. Olen ikka nüüd iga päev silma peal hoidnud asjal, et kas mul on ikka kuhu tagasi koju tulla :)

Reede hommikul asjad kokku ja tööle. Tööl olin, siis Arvi helistas ja ütles, et sai ikka teatripiletid, aga mul polnud mingeid riideid kaasas. Niisiis läksin pärast tööd kodust läbi ja kohe rongi peale. Mingi ime läbi jõudsin kahese rongi peale. Osnabrücki jõudsin, siis sain kokku aiesec Münsteri presidendi Natalie'ga. Rääkisime sellest konverentsist, mida nüüd nädalavahetusel juhtima hakkan. Istusime ja sõime jätsi linnas. Jutud räägitud, Arvi juurde.

Nädalavahetus on mul ka alati segamini. Aga... reede õhtu siis... ilmselt midagi põrutavat ei juhtunud, sest ei mäleta. Laupäeval läksime Wolfsburgi Autostadti. Selle pildid on ka üleval. Hästi lahe koht, nagu selline tulevikulinna moodi, maketi mulje jätab, seal Volkswageni, Audi, Bentley, Lamborghini (vist oli see, võib-olla midagi muud), Seat'i ja Skoda esindused. Käisime ringi, vaatasime ilusaid autosid. Jama oli see, et tee peal sinna läks buss katsi ja saime tund aega vähem olla seal. Oleks kauem tahtnud olla, jooksime suht kõik kohad läbi. Aga pildi peal on Audi R8 - ilgelt ilus auto, maksab kõigest mingi kahe milli ringis ja on aastani 2008 välja müüdud...

Tagasiteel läks bussis Eesti sündmuste aruteluks, meil selline rahvusvaheline seltskond ka seal koos, need Arvi koolikaaslased igalt poolt Ida-Euroopast, igalühel Venemaast oma arvamus. Kojujõudes näitasime neile videosid, mis Eestis toimub. Päris karm ikka.

Pühapäeval käisime Arviga siis teatris. Mingit Mozarti ooperit vaatamas. Arvi ei olnud kunagi ooperit vaatamas käinud. Ma mingi fänn ei ole, aga mõtlesin, et no lähen kaasa, mine tea, äkki hakkab meeldima. Aga ei hakanud. Ainus norm asi oli muusika, aga kui nad suu lahti tegid, siis oli ikka jube. Ja no aru ei saanud ma ju ka midagi. Arvi sai ka ainult siis aru, kui nad rääkisid. Aga noh, käidud-nähtud. Vaatasime, et kavas on mingi tantsuetendus vist Arvo Pärdi muusika saatel :)

Kui koju jõudsime, siis oli meil maja taga grillimine täies hoos. Vahetasime ruttu riided ja läksime ka õue. Teema läks jälle pronkssõduri peale, päris teravalt seal vaidlesime, mõned nagu hoidsid venemaa poole ja no mei saanud seda ju niisama jätta. Aga lõpus olime ikka kõik sõbrad jälle :)

Esmaspäeva hommikul läks Arvi kooli, ma jäin koju magama. Kui Arvi tuli, siis kolasime linna peal. Ostsin päikseprillid ja ühe pluusi New Yorker'ist. Õhtu poole käisime statal, Arvi tappis mu nii ära, et siiamaani lihased valutavad. Volbriöö möödus kõige vaiksemalt üldse. Ehk siis magades.

Hommikul mul oli nina ilgelt umbes. Tõsin üles, et nuusata, käisin vetsus ka ja seal on kell, aga see kell on posti taga sellise nurga all, et kõiki numbreid korralikult ei näe, nii et kell oli 5.30, aga mina arvasin, et juba 9.30. Läksin tagasi tuppa, panin tule põlema ja hakkasin Arvit üles ajama, et kuule, kell juba pool kümme, tule üles. Arvi mõtles, et mida ma jaman, ta pani kella seitsmeks äratuse ja kell pole veel helisenud. Vaatasin siis, et kell hoopis 5.30... ja ruttu voodisse magama tagasi :D Päev käisime järve ääres. Ma olin rattaga, Arvi jooksis, mingi 10 kiltsa äkki võtsime läbi. Või rohkem. Igal juhul see mäest üles-alla sõkkumine võttis mu sajaga läbi. Õhtul asjad kokku ja rongi peale, tagasi Paderborni.

Alex tuli minu juurde, tahtis niisama juttu ajada, Björn tuli ka siis minu tuppa juttu ajama. Plaanisin igast asju teha, sh blogi kirjutada, aga no ei jõudnudki. Panin ainult pesu pessu ja korraldasin oma tuba pisut (voodit ei saanud, aga sain madratsi, mis mängib suht sama välja). Hommikul uuesti tööle, kartsin, et tuleb hull päev kuna neli vaba päeva oli vahepeal, aga oli talutav, poole kuue paiku sain tulema. Aga nats stress on küll praegu. Muidu aitasin ainult Jörgi ja Wichtrudi, aga nüüd kasutab Janella ka mu "teenuseid" ja sellega on päris palju tegemist. Hetkel tundub, et veeretab kogu oma töö minu kaela, aga no mis ma öelda saan... saangi targemaks :)

Enne kui blogi kirjutama hakkasin, valmistasin ennast konverentsiks pisut ette. Ma ühest küljest suht naudin sellist esinemist ja tähelepanu, aga teisest küljest on ikka närv sees, ei ole ju kunagi varem teinud seda ja mine sa tea, äkki keeran midagi nässu. Tahaks ju, et inimestel ikka tore oleks. Elame-näeme. Järgmine kord saan juba kirjutada, kuidas läks. Nii et sellel nädalavahetusel Arvit ei näe, kuigi juba on nii suur igatsus peal :(

Enivei. Lõpetan nüüd. Aeg tuttu minna. Kallid ja hoidke Eestimaa ikka vaba!!

12. Kevadball Nirvana saatel

Ola!

Ilma pikema sissejuhatuseta alustan esmaspäeva õhtust. Pakkisin oma asjad kokku, viisime kõik Alexi juurde, sest lubasin oma ühikatoa ära anda, aga uut kindlat kohta ei olnud veel. Läksime siis seda raekojaplatsi-äärset kohta vaatama, poistele sobis, et ma tulen (elan siis koos kahe saksa poisi, Martini ja Björniga). Alex hakkas rolleriga mu asju uude kohta viima (ta on ikka ingel) ja ma läksin ühikass, koristasin viimased asjad ära ja läksin ülikooli ühele tüdrukule võtit ära viima. Seal oli parajasti aieseci infoõhtu, astusin sisse ja võtsin nats sõna ka :) Pool kümme vist jõudsin koju, uude koju ja hakkasin lahti pakkima.

Panin pildid uuest korterist ka üles:
http://www.imagestation.com/8278427/3928808876
Selline tüüpiline noorte koht vist, plakateid ja klepse täis ja... parajalt segamini ka, mõnda kohta koristati ilmselt eelmise aastanumbri sees :) Aga no ma pole kunagi mingi puhtusehull olnud, nii et kuu aega elab üle. Poiste kohta ma midagi väga rääkida ei oska, Martin on selline suur ja Björn jälle hästi väike, aga töötab lennujaamas turvakontrollis :P

Pidin täna uue voodi saama, aga tulin koju ja ei midagi, diivani peal on ikka tiba kitsas, eks kui Martin koju tuleb, siis uurin, mis värk on. Muidu on mööblit peaaegu piisavalt. Aga telekat ei ole enam... õigemini on aga ei tööta.

Lähen siis edasi oma tegemistega... hmm... ega väga ei tulegi meelde, et mis vahepeal toimus... aa... teisipäeva õhtul oli jälle aieseci infoõhtu, tegin seal ühe väikse esitluse ka... tundus, et rahvas oli rahul. Aga üks suurem uudis aieseci liinist ka - sain üks päev meili, et kas ma tahaks ühte aieseci konvrentsi juhtida, et ma selline energetic and funny :) mõtlesin, et miks mitte, pole seda varem teinud, aga oleks hea kogemus. Täpsemat infot väga ei tea, aint seda, et toimub 4-6. mai Bielefeldi lähedal ja on peamiselt uutele liikmetele mõeldud.

Kolmapäeval tuli Alex siit läbi, ütles, et läheb mäkki, et tulgu ma kaasa. Eks ma siis läksin, ega mul ka ühe jäätisekokteili ja burxi vastu midagi pole. Alex oli imelikus tujus. Tal on mingi tüdruk tekkind, see on vist pähe löönud talle, keksib ringi koguaeg, naljakas :D

Neljapäeva õhtul siis taas ülikooli pidu. Istusime enne Frederikuga pubis nimega Alex :) võtsin väikse veini ja rääkisime juttu. Ta on selline ilgelt asjalik poiss, ja reisida meeldib talle ka, sada kohta, kuhu tahaks minna. Küsis mu käest, et kuhu sa järgmisena tahaksid minna, mai osanud midagi vastata, ei ole üldse sellele mõelnud, et võiks nüüd kuskile minna jälle... tagasi Eesti ja tööle ja kooli ja... võib-olla talvel mäe peale kuskile aga... et nüüd võtaks kätte ja põrutaks USA-sse - seda küll mitte.

Pidu oli seekord üsna mage, vähemalt algus... väga haige muusika... või no selline mõtetu. Aga mingi hetk läks heaks, asi sai alguse Timberlake'i "Sexy back'iga" ja sealt kuni äraminekuni aint kargasin. Läksime Frederikuga koos, sest ta elab raudteejaama lähedal ja minu uus place jääb tee peale. Ruttu tuttu et hommik raske ei oleks.

Ega väga ei mäletagi, kuidas see reede hommik tuli. Pakkisin asjad kokku nädalavahetuseks ja läksin tööle. Lõpetasime varakult, nii et sain juba kolmese rongi peale. Viieks olin rongijaamas ja Arvi vastas. Oh seda õnne ja rõõmu küll kui ma teda jälle üle pika aja näen. Tegelt on teda üle lühikese aja ka hea näha. Läksime poest läbi ja koju, õhtul väike pokkeriring jälle.

Laupäev... õppisime vist nats... või? Vapsee mälukas. Kuue-seitsme paiku hakkasime igal juhul balliks ennast sättima. Poole üheksaks olime nii valmis, et võisime minema hakata, väike pilt ka enne seda. Jõudsime siis linnahalli, ilus kõik, tüdrukud kleitidega ja poisid ülikondades ja väike shampus, mõnus muusika kvartetilt jne. Läksime teisele korrusele, tegime tiiru peale, ilgelt suur koht, palju lavasid, ilus. Ja siis hakkas pihta - esimene lugu oli viinivalss, teise järgi andis ka midagi tantsida ja siis läks käest ära... edasi tuli ainult popi ja rocki ja kõike muud kui balli-muusikat. Ainult siis kui üks bluusibänd laval oli, sai nats foxi või steppi või mai tea mida tantsida. Ja kui pidu edasi läks, siis võis näha tüdrukuid ilusa pika kleidiga, õlu ühes ja suits teises käes, ringi tuterdamas. Hiljem ilmusid veel igast karvikud ja teksapükstes inimesed, sest mingi alternatiivi saal oli ka. Lõpetasime oma peo tiba pärast ühte suht suure pettumusega. Aga noh, anname sakslastele andeks - nad ju ikka parajad lambad, mida teavad nemad rumbast ja tangost. Varajase lahkumise põhjuseks olid ka minu väsinud jalad. Koju jõudes läksime vanni, sõime jätsi ja sain pika ja mõnusa jalamassazi.

Niisiis, pühapäeva hommik, Arvi suutis taas niimoodi üles tulla, et mai saanud midagi aru. Ärkasin selle peale, et keegi mind talla alt kõditas. Tegime väikese spordiringi ka, õigemini Arvi tegi, mina väsisin ära ja istusin maha ja vaatasin kuidas Arvi jooksis. No kui nüüd aus olla, siis ei olnud ainsaks põhjuseks äraväsimine, õues tuli õietolmuallergia ja peale ja nina hakkas jooksma ja ilgelt palav oli ka ja mul olnud õigeid trenniriideid kaasas jne. Aga sealt tulid uued hüüdnimed - Arvi koguaeg kiusab mind - ise kõdi ei karda, siis on hea teist kõditada - Kiusupunn. No ja mina kukun aeg-ajalt liiga palju vinguma - Jonnipunn. Pärast õhtusööki ja väikest leppimist minu jonnimise pärast läksime õue. Mõned õuepildid on ka üleval, kommenteerida siin rohkem väga ei viitsi, aga tore oli. Õhtul jõudsime järelduseni, et rongi peale ma veel ei lähe. Harjutasime Arvi ettekannet USA majanduse kohta ja läksime tuttu.

Hommikul kell 5 äratus. Kibekähku riided selga, hambad puhtaks, Arvile musi ja minekut. Alles siis kui Paderbornis olin, sain aru, et kell saab alles 8 ja oleks võinud tund hilisema rongiga tulla, et oleks 9-ks tööle jõudnud. Tööl olin meie seltskonnast esimene. Ja no oli täna mida teha ka. Täitsa viieni välja kohe. Ajasin seal muid asju ka, nimelt üks aieseci poiss ütles, et tal mehhikos üks sõbrants, kes tahaks saksa praktikale tulla, et kas ma tean, kas fujitsusse tahetakse kedagi veel. Uurisin siis asja ja tahetaksegi Javieri asemel kedagi alates augustist. Kirjutasin kõigile asjaosalistele kirja ja kui hästi läheb, siis tuleb match.

Vist ei oska rohkem midagi lisada... aa... kas seda olen maininud, et sain PWC-st vastuse, et kui eesti jõuan, siis võtaks nendega kohe ühendust. Et see siis tähendab, et tulen suht ruttu peale praktika lõppu Eesti tagasi, juuni alguses, sest ma väga tahan sinna tööle saada. Ja see tähendab seda ka, et mul on Tallinnasse uut elamist vaja jälle. Kui keegi miskit kuuleb-näeb, siis võib teada anda.

Nüüd on kõik. Kallid ja päikest teile (siin on jälle ülikuumad ilmad :) !!!

11. Neegriplika

Hei-hoo!

Küll pühapäev on tore päev, jälle saab kirjutada. Aga seekord tuleb vist lühem postitus. Niisiis...

Jäin eelmine kord pooleli kolmapäeva õhtust. Neljapäeval oli tööl tore lugu. Teised on tavaliselt varem kohal kui mina, ma jõun umbes 10 mintsa enne üheksat. Singapuris on meil üks üksus, kellega veebruari sulgemise ajal oli ilge jama. Niisiis saatsin neile seekord hästi palju faile ise ära, et nad saaksid need lihtsalt ära täita ja tagasi saata, et asi lihtsamalt läheks. Neljapäeva hommikul, enne kui ma tööle jõudsin, helistas üks Rachel Singapurist mulle ja Jörg võttis vastu. Rachel küsis mind, Jörg ütles, et mind ei ole veel, aga rääkigu talle, mis teema on, et ta aitab. Rachel ikka vastu, et ei, ma tahan ikka Margitit. Jörg vastu, et rääkigu ikka talle murest, et ta on üsna kindel, et ta saab aidata. No ja siis lahendasidki selle asja ära, aga naljakas oli see, et Rachel arvas, et mina olen boss seal ja Jörg on minu alluvuses, et ainult mina oleks saanud teda aidata.

Nüüd siis neljapäeva õhtuse peo juurde. Olime enne Johanna juures, aga suht vähe aega. Ja mai joonud midagi. Läksime Alexiga tiba varem peole kui teised, sest Alex oli korraldusmeeskonnas ja ma tahtsin võimalikult vara peoga pihta hakata, et varem magama saaks. Aga ega rahvast siis veel suurt ei olnud. Sellegipoolest tantsisime seal kahekesi keset suurt põrandat ja siis hakkas rahvast ka tulema. Nägin ühte töökaaslast ka peol, aga mei rääkind, lihtsalt teretasime. Ühe paiku umbes läksin ära koju tuttu.

Reede hommik ei olnudki väga raske. Tõusin tiba varem, et ülikoolist läbi käia ja kuulutus üles panna, see korteri-otsimise oma. Kui see tehtud sai, istusin bussipeatusesse bussi ootama. Aga seal oli kaks tänavakoristajat, kaks kutti. Need seal sahkerdasid ringi ja ma ikka silmanurgast jälgisin, et mis nad seal mässavad. Mingi hetk üks kõndis must mööda ja naeratas, ja no kui keegi sulle naeratab, siis ikka tuleb endal ka naeratus näkku. Kui nad ära minema hakkasid, siis see tüüp tuli ja andis mulle oma numbri paberi peal :D ma hakkasin täiega naerma... aga ma miskipärast ei usu, et ma kunagi seda numbrit valiksin.

Tööl oli vahelduseks suht rahulik päev. Olin kolm päeva järjest 10-11 tundi töötand, nüüd olin ainult viieni. Pärastlõunal tähistasime Jörgi sünnipäeva, tal naine oli koogi küpsetanud, kook koosnes sellest saia-kihist ja Bounty shokolaadist, pole kunagi midagi sellist näinud. Aga ilgelt hea oli. Sain oma uue lepingu ka kätte, nüüd siis olen ametlikult tööl mai lõpuni.

Viie paiku, kui ära hakkasin minema, läksin koos Janellaga. Kui ta eelmine kord, kuu tagasi umbes, Paderbornis meie juures oli, siis ta rääkis, et leidis siit ühed kingad, mis ta kindlasti ostma peab, aga eelmine kord tai jõudnudki sinna poodi. Nüüd siis oli plaan minna ja ära osta. Mõtlesin, et saan taga linna, et lähen kaasa ja vaatan ka siis, et mis imekingad need siis sellised on. Helmut veel küsis, et kas lähen kaasa nõu andma. Ütlesin, et ma peaks tegelt sellistest kohtadest eemale hoidma, sest kui ma midagi ilusat näen, on hammas kohe verel. Alguses läksime otsisme need Janella kingad ära, tegelt olid need hoopis tennad, aga inglise keeles on kõik jalanõud "shoes", seal poes ei näinud ma midagi sellist, mida ise tahaks. Janella hakkas Hollandi poole sõitma ja ma kodu poole astuma, kui tee peale jäi üks teine kingapood. Akna peal reklaam, et Pussycat Dolls'i kollektsioon... mõtlesin, et lähen vaatan, mis seal siis on. Astusin sisse ja bling-bling, nii ilusad kingad, ja hind ka ok - 20 eurtsi, tiba üle 300 krooni. Käisin siis terve poe läbi aga lõpuks ostsin ikka need, mida alguses kohe nägin. Ilgelt kõrged, aga uskumatult mugavad selle kohta. Me happy!

Reede õhtu istusin jälle niisama, puhkasin, see tiba lühem öö andis ikka tunda, jäin kesköö paiku magama. Ärkasin hommikul kell 9. Jätsin kaardinad ette tõmbamata õhtul, nii et nägin hommikul kohe aknast välja - superilm! Alex lubas mulle kümne ajal helistada, kannatasin siis kümneni ära ja ei jõudnud rohkem oodata, helistasin ise ja ütlesin, et võiks juba päikese kätte lebotama minna. Aga enne töö ja pärast lõbu. Läksin tema juurde ja hakkasime kohtasid läbi helistama. Paljud kuulutused olid suht vanad netis ja kohad ammu võetud, helistasime päris pikalt kui Alex pakkus välja, et äkki ei ütleks, et ma ainult mai lõpuni olen. Ma jäin ka mõtlema, et võiks vist tõesti proovida. Et nagu väga viisakas ja ilus ka ei ole aga... tahaks nagu kuskil ikka elada. Võtsime siis ühe koha ette ja proovisime, korteri asukoht on iseenesest ilgelt hea, täpselt reakoja platsi juures. See omanik seal või keegi, kellega rääkisime, küsis, et kauaks ma tahan seda, Alex ütles, et kindlalt ei tea, mai lõpuni kindlasti ja loodetavasti kauem. Mõtlesime sellise stoori välja et olen mai lõpuni nö katseajal ja tahaks pikemaks jääda, aga ei tea, kas saan. Ja vist töötas see stoori, vähemalt ei saanud me eitavat vastust ja homme lähme õhtul kohta vaatama. Loodan, et sellest saab asja.

Kaheteist paiku saime siis lõpuks õue päikese kätte. Siin selle ülikooli über on hästi palju muruplatse, ja hästi palju üliõpilasi päikese käes, umbes nagu Pirogov Tartus. Viskasime pikali, ma pidasin umbes 4-5 tundi vastu, Alex kolis juba varem varju. Koju jõudsin, siis ehamatasin päris ära, kann oli punane nagu vähk, põsed ka... Aga noh, mis seals ikka, juhtub.

Käisin pesus, sõin, panin riidesse ja rongijaama poole teele. Nimelt oli saksa aiesecil mingi suurem konverents käsil sel nädalal ja laupäeval kutsuti muud rahvast ka sinna, peole. Rongijaama jõudsin, siis oli väike paanikahetk - kus kõik on!? Õnneks lahenes see probleem kaks mintsa enne kui rong väljus, nägin tulemas Frederiku. Arvasin, et meie peo-delegaate on kõvasti rohkem, aga lõpuks olime ainult viiekesi ja Johanna läks peolt üsna vara ära. Nägin peol ühte tuttavat nägu ka, saksa poissi Thomast, kes oli aasta tagasi vist Eesti Maailm Ratastel projekti raames. Pidu oli nagu aieseci pidu ikka, aieseci tantsud, suht halb muusika, palju alkoholi jne. Hängisin suurema osa ajast Frederikuga koos, sest ega sealt kedagi teist nagu väga ei teadnudki. Mõtlesime oma peo lõpetada nelja paiku. Leidsime isegi ühe vaba madratsi, mille ma sain endale ja Frederik oli põrandal :P mõnikord on ikka hea tüdruk olla.

Hommik oli üllatavalt kerge, ärkasime pool üheksa, pakkisime ennast kokku, ja jäime ootama, millal meid rongi peale ära visatakse. Alles rongi peal tuli uni peale. Tiba enne 12-st olime Paderbornis, ühtegi bussi ei tulnud lähema poole tunni jooksul, nii et hakkasin astuma... ja oi kui piinarikas tee see oli, nii palav...

Koju jõudsin, tegin väikse võileipsi ja pugesin teki alla. Mul oli alguses idee, et lähen päikese kätte magama, aga siin on nagu tõega lihtsalt liiga kuum. Alles kahe paiku läksin õue ja olin seal neljani. Kahe tunniga on võimalik väga korralik päevitus saada, selg on juba praegu sama pruun nagu tavalisel suve lõpuks, nii et väike neegriplika tunne on. Ja jälle, me happy!

Hakkan nüüd õhtusööki vaaritama endale, mul peaks tiba veel midagi kapis alles olema, tarbiks selle ära. Huhh... täitsa pikk jutt sai tegelt jälle. Ma olen ikka nii tubli. Aga kõhukorin kutsub, adjöö!!!

10. Hullud päevad

Hei-hoo!

Nii kiire on vist olnud, et ei ole siiamaani midagi kirjutada jõudnud. Et siis mis ma teinud olen?

Eelmise nädala algus oli selline pigem rahulik, teisipäeva õhtul oli AIESECi koosolek, tegin seal Eesti esitlust. Kõigile meeldis. Osad plaanisid juba, millal külla tulla. Üldiselt on siin levinud arvamus, et oleme mingis stagnaajas veel, aga kui näitasin neile graafikuid, kus netikasutajaid ja mobiiltelefone on inimese kohta tunduvalt rohkem kui saksas, siis vajus neil suu lahti küll... nii et saavutasin oma eesmärgi, jess!

Kolmapäeva õhtul oli ülikoolis pidu. Siin algas just uus semester ja neil on iga nädal pidu, erinevad teaduskonnad korraldavad. Eelmise nädala pidu oli esimene, nii et kohal oli tohutult palju rahvast, muusika kolmes saalis, põrand kleepus õllest jne. Hästi lahe oli, istusime enne Johanna/Javieri/Alexi juures (elavad kõik ühes kohas) ja jõime tiba. Plaanisin peolt normaalsel ajal ära tulla, aga väga ei õnnestunud, sain mingi kolme paiku magama.

Neljapäev tööl oli killer. Esiteks oli väsimus ja teiseks oli palju teha ka. Õhtu veetsin vist niisama vaikselt.

Reede oli vaba, pidin hommiku poole Rüdigerile tantsutundi andma :) Ta ülikooli peol avastas, et ma tantsin päris hästi, et ma võiks teda õpetada, mõtlesin, et mis seal ikka, vabalt. Aga reedel polnud temast kippu ega kõppu, õhtu poole saatis sõnumi, et unustas ära. Aga tantsu tunni asemel läksime hoopis Alexiga linna peale kondama. Võtsin fotoka kaasa, et mõned pildid ka linnast teha, laadisin nad üles ka juba, nii et saate tsekata. Hästi ilus ilm oli ja olime päris pikalt väljas. Mingi hetk helistas Arvi, kes oli saksa jõudnud, et ei tea, millal õhtul jõuab, sest rongiliiklus ei ole kõige parem.

Enivei, kui kõhud tühjaks läksid, siis otsustasime Alexiga, et lähme tema poole ja sööme pizzat, kui sinna jõudsime, helistas Arvi uuesti, et jõuab 18:40 vist. See oli tiba varem, kui ma ootasin, nii et läks kiireks. Alex viis mu rolleriga ühikasse, pakkisin asjad ja rolleriga rongi peale, söömisest ei tulnud midagi välja.

Rongijaamas sain siis reisiseltskonnaga kokku. Mis neil kõik seal ka ära ei juhtunud... sellest võiks vist raamatu kirjutada. Kuna Arvil oli selja taga magamata öö, siis õhtul miskit ei teinud. Ma ainult tujutsesin nata... ei tea, mis peale tuli, aga nagu minu puhul ikka, on hommikuks kõik möödas ja korras.

Nädalavahetus oli väga rahulik. Ei mingit sport ega alkoholi... või no tegelt kaks rummi koksi läks ikka ära. Käisime kaks õhtut järjest vannis, sõime seal jäätist ja jõime rummi koksi... ilgelt mõnus... väike jalamassaaz ja... heaven.

Esmaspäev oli ka saksas vaba. Nii et olin Osnabrückis. Jalutasime päeval linna peal tiba ringi, sealt ka üks pilt, minu tulevane auto, muahh!!! Õhtul mõtlesime, et mis kell ma siis ära lähen, aga üldse kuidagi ei tahtnud minna. Nii et ei läinudki, ärkasin teisipäeva hommikul kell 6 üles ja jooksin rongi peale ja otse tööle. Ja no mine ära, mis päev tööl oli. Seitsmeni olin tööl, ainult nina arvutis, mingi tähtaeg oli jälle ja kõik saatsid oma faile ja uuhh... hullumaja.

Pidin enne kaheksat AIESECi kontorist läbi käima, et aprilli üüri maksta ja paar väikest asja veel. Läksin siis sinna ja mai tea, kas olen seda varem maininud, aga elan praegu ühe teise tüdruku toas, kes tuleb selle nädala lõpus tagasi, nii et ma peaks endale uue koha saama. No Johanna siis üritas mulle uut kohta leida, aga ainus ühikas, mis vaba on, maksab 260 euri kuu. ja see on täiesti killer hind, sest praegu maksan ainult 160 euri. Ütlesin, et ei taha seda kallist ühikat, olen jälle täiesti pankrotis kui selle võtan, et hakkan ise otsima midagi. Ülikoolis on seina peal hästi palju kuulutusi, kus otsitakse korterikaaslasi, hinnad enam-vähem. Helistasin eile mõned kohad läbi, jama on selles, et tahetakse pikaks ajaks, mul on vaja ainult mai lõpuni. Nii et ei tea, mis saama hakkab. Mul on õnneks varuvariant Osnabrückist tööle käia, aga iga päev nagu küll ei taha 5-6h transpordi peale panna. Mõtlesingi täna ise ka kuulutuse teha ja ülikooli stendi peale üles riputada.

Õhtul pidime emmega juttu ajama, aga kuna nii palju ringi sebisin, siis oli emps juba ära väsinud selleks ajaks, kui arvuti taha jõudsin. Aga saime ikka kaks sõna vahetatud, lasin tal ballikleidi ikka saata siia.

Täna, ehk siis kolmapäeval läksin varem tööle, sest eilsest jäi veel palju asju tegemata. Janella oli jälle meie juures (üks töötaja, kes oli meie kontoris kuu tagasi), ta on selline energiapomm, et lahe, kui ta kohal on. Aga päev oli täpselt sama hull. Siiamaani on selles mõttes rahulik olnud, et isegi kui on palju teha, siis keegi ei aja sind närvi. Täna näiteks pidin nii palju asju uuesti ja uuesti ümber tegema, sest inimesed ei suuda ühe korraga õigeid arve oma failidesse sisse panna. Nii et nii mõnigi kord oli närv jumala must. Tööpäev läks jälle seitsmeni välja, pärast seda läksime kõik koos ühte itaalia restosse sööma, mina, Jörg, Wichtrud, Janella ja Helmut. Rääkisime juttu ja mõnus oli. Helmutil on sellised sõbrad, rikkad veinisõbrad, rääkis pikalt nende tegemistest, et kuidas 1000 eurist veini jõid ja kuidas kõigil on täielik kollektsioon klaasidest, millest igaüks maksab mingi 60-90 euri. Rikaste asi.

Nüüd siis olen kodus, surmväsind jälle, aga lubasin kirjutada, nii et siin see on. Homme on jälle ülikooli pidu, hankisin endale juba pileti ka ära. Nädalavahetusel olen siin, sest Arvi on Essenis. Eks paistab, mis saama hakkab. Pühapäeval-esmasoäeval peaks ühikast välja kolima, loodan, et kuskile lähemale kui Osnabrücki, aga jah... ei viitsi stressata sellepärast, probleemidel on veider omapära laabuda, nii et olen loobunud muretsemast.

Oh, üks asi tuli veel meelde. Kandideerisin PWC-sse. Sain eile meili, et ma väga meeldin neile, aga jama on selles, et tulen alles suve alguses tagasi, et neil on praegu see kandideerimisprotsess jne, et mai saa sellest osa võtta. Saatsin talle meili vastu ja loodan, et sellest tuleb ikka midagi välja, nii tahaks sinna tööle. Aga nüüd said küll kõik uudised otsa.

Tervitused siis Eesti ja kohtumiseni ilmselt kunagi nädala lõpus!!!

9. Salsa Queen

Sauh!

Päris tegus nädal oli. Hakkaks siis kuskilt otsast kirja panema. Esmaspäeval ei juhtunud suurt midagi, tavaline tööpäev. Teisipäeval tulin töölt, rääkisin Arviga netis juttu kui Alex helistas ja küsis, kas tahan Cubanasse minna, üks selline baar, kus mängitakse salsamuusikat. Mõtlesin, et mis seal ikka, võiks ju minna. Mõeldud-tehtud. Väga lahe koht on, tantsupõrand võiks suurem olla, aga noh, saab hakkama.

Alguses istusime niisama, see salsaõpetaja Oscar (sain ta nime lõpuks teada) oli ka seal mingite tüdrukutega, nii et ühinesime nendega. Mul jäi karp lahti kui nägin, kui hästi kõik tantsisid. Mõtlesin, et sakslased on vapsee tantsulõvid. Aga siis Alex seletas, et pooled põrandal on treenerid või mitu aastat tantsind ja nii. Et need on iga õhtu kohal. Tantsisime ise ka nats, aga olime peaaegu kõik ära unustanud, mis eelmine kolmapäev õppisime... enivei, kesköö paiku jõudsin koju ja kohe ära tuttu.

Kolmapäeval siis tööle, päeval saatis Alex sõnumi, et tal partner jälle ei saa salsatundi tulla, et kas ma tahan asendada. Ja mis mul muud ikka siin teha on. Tund oli ilgelt lahe. Tuletasime igast vanu asju meelde ja õppisime uusi. Mul on see probleem, et mai lase ennast üldse juhtida. Ja see häiris Alexit sajaga, nii et me poole ajast vist kaklesime seal. Aga ilgelt fun oli, mingi hetk lihtsalt istusin põrandal ja naersin. Kahju, et viimane salsatund oli...

Neljapäeval käisime AIESECi rahvaga keeglit mängimas. Mai olnud kindel, kas olen varem keeglit mänginud, teadsin, et kuul on väiksem ja ilma aukudeta, aga rada ja kurikad olid ka hoopis teistsugused. Rada oli alguses hästi kitsas, mingi 40cm laiune äkki või nii. Nii et mina tegin koguaeg saianaist, ühe käega visates läks koguaeg renni. Alguses tegime 2 individuaalset mängu ja siis moodustasime kaks võistkonda ja tegime mingi süsteemiga mängu. Mina ja üks poiss olime ainsad, kes 8 maha said. Kõiki, ehk üheksat, ei saand keegi maha. Bowling on ikka palju lihtsam. Kui õhtul tagasi jõudsin rääkisin veel Arviga nats juttu. Ta pakkis Itaaliasse minekuks asju... nii oleks tahtnud taga kaasa minna...

Reedel oli töö juures üks vahejuhtum. Helmut kutsus meid ühte esitlust vaatama. Kuna praegu on majandusaasta lõpp, siis on maja audiitoreid täis. See esitlus oli tehtud majandustulemustest ja juures oli siis mingeid fakte, mis audiitorid avastanud olid. Enivei, vaatasime siis kõik seda, Helmut kommenteeris juurde ja lõpus oli mingi teema, et mingi probleem on, mis tuleb kiiresti ära lahedada, et kes teda aitab, vaatas Wichtrudile ja Jörgile otsa. Jörg siis hakkas saksa keeles midagi Helmutiga rääkima. Mingi hetk Helmut vihastas täiega ja Jörg kõndis toast välja... mõtlesin, et mis nüüd! Läksime Wichtrudiga ka välja. Siiamaani on kõik nii kenad ja sõbralikud olnud, see ehmatas ikka täiega ära. Mingi poole tunni pärast tuli Helmut meie laua juurde ja kutsus Jörgi ja Wichtrudi jälle enda juurde. Ilmselt siis klaarisid asja ära. Lõunalauas Jörg seletas mulle, et kui Helmut abi küsis, siis ta hakkas uurima, et milles see abi konkreetselt seisneb, sest tegelikult peaks selle küsimusega tegelema üldse keegi kolmas inimene ja kõigil on ajaga kitsas. Helmut aga sai sellest nii aru, et Jörg ei kavatse teda aidata. Enivei pärast selguski, et see keegi kolmas juba tegeles selle küsimusega ja asi sai lahendatud. Nii et palju kära ei millestki. Reede õhtul istusin üksi kodus :(

Aga laupäeva hommik oli mõnna. Hea on kaua magada. Üles tulin, siis koristasin, sõin ja läksin linna peale. Ilm oli hästi ilus, kolasin mööda poode ringi, linn oli rahvast täis, mõnus oli. Ostsin paar vidinat ka, aga ei midagi suurt. Hommikul rääkisin Intsuga juttu, ta küsis, et kas olen mõne hip-hop riiete poe ka leinud, ütlesin, et ainus pood kus siiamaani käinud olen, on toidupood :D

Aga kui linna peal olin, siis sattusin kogemata nägema ühte silti, mis viitas sellisele poele, läksin sisse ja ülla-ülla, terve pood tihedalt seda stuffi täis. Sellist jakki-jopet aga ei näinud, nagu Ints tahtis, ainult tagisid ja need maksid miljon ja kaalusid tonn :). Kui jälle aega saan, siis lähen vaatan mis seal veel huvitavat on, võiks ikka vennakesele midagi tuua.

Kahe ajal sain Alexiga linna peal kokku, ta näitas mulle natuke "kultuuri" ka, jalutasime nats ringi, käisime ühes hästi suures kirikus ja. Pärast mõtlesime, et võiks süüa midagi, et läheks kokkaks tema pool midagi. Kui poodi jõudsime, siis nägime seal Javieri, võtsime tema ka kampa ja tegime spagette. Mõtlesime, et mida õhtul teha, mul oli idee, et võiks kuskile kluppi minna, et tahaks tantsida. Klubides on igal pool piletiga nagu eestiski, pileti vahemikus 7-10 euri, nii et kui hea pidu, siis võib minna küll. Aga ilmselt ei leidnud kuskilt nii head pidu, nii et õhtul jõime Alexi ja Javi pool tiba ja läksime jälle Cubanasse. Nagu ÜLIHEA pidu oli. Lihtsalt kõige paremat muusikat lasti, sain nii palju tantsida, et olin lõpuks läbimärg. Ülirahul olin. Ja pealegi on seal peod tasuta. Mingi kaklus oli ka seal, koht on igast latiinosid ja türklasi täis ja neil ajab emotsioone ikka igast äärest üle, ei saanudki aru, milles asi oli, aga hetkega oli põrand tatsijatest tühi ja need kaks hüppasid seal. Aga õnneks rahunes asi suht ruttu maha ja pidu läks täiega edasi. Nii et kui kunagi nädalavahetusel jälle Paderborni jään, siis on raudselt Cubanasse minek.

Nüüd siis on pühapäev. Sain Arvi käest just sõnumi, et Itaalias on ka hästi ilus ilm ja et ta tahaks et ma ka seal tema oleks.... nagu awww... ma ka ju nii tahaks seal olla... aga selle asemel lähen esmaspäeval jälle tööle. Elu on mõnikord nii ebaõiglane :(

Lõpetuseks üks pilt sellest, kui mina Itaalias olin, sest pole vahepeal siin pilte teinud. Aga üritan seda parandada. Kalli!!!

8. Pildid

Heips!

Pildid asuvad siis sellel aadressil:

http://www.imagestation.com/members/margitvaaks

7. Selline tavaline nädalavahetus

Jätkaks siis sealt, kust pooleli jäi. Kella kolmene rong, viieks Osnabrücki, kiire poeskäik, õhtusöök, rahvas meie poole. Nagu ikka. Ainus vahe oli selles, et läksime kesköö paiku linna peale. Otsisime mingit pubi, kuhu maanduda, proovisime paar tükki läbi ja siis jäime ühte kohta... nime ei mäleta, aga seal tundus suht palju inglasi olevat. Lasti palju jalgpallilaule ja... muid häid laule ka, sest saime päris kõvasti tantsida. Mingi tüüp üritas mulle ligi ajada... aga ma saan tast aru :)

Laupäeval oli taas pigem selline lebotamise päev. Käisime tiiru raamatukogus ja linna peal paaris poes (Arvi ostis Zarast ühe särgi), aga siis koju tagasi. Õhtusöök, telekas, raamat... ja nagu ikka, jäin mina pärast kolmandat lehekülge magama... aga siis kui silmad lahti tegin, sain ühe mõnusa seljamassaazi :)

Pühapäeval läksime jälle ujuma. Seekord sinna välibasseiniga ujulasse. Ujusime kiltsa, olime tiba õues ja käisime sollis ja siis tagasi koju. Vaatasime MTV pealt mingit tantsusaadet JLo-ga. Väga mõttetu oli. Tantsu oli minimaalselt. Ja saksakeeles oli ka. Jobud olid selle ära tõlkind... ei või siis supakaid alla panna onju.

Ja nüüd ma jälle kodus. Järgmine nädalavahetus on Arvi Itaalias, nii et ma olen täitsa üksi... saan raamatut lugeda või linna peal kolada või midagi. Polegi siin peaaegu üheski poes käinud. Reedel peaks palgapäev ka olema :P

Mul on nii uni, et rohkem ei jõua kirjutada, aga üritan homme pildid üles saada, siis saate ka vaadata, mis elu ma siin elan. Seniks kall!!!

6. Kes ei tööta, see ei söö

Hello!

Ootamatult tekkis tööl vaba hetk. Koik teised on koosolekul, nii et ma siin saan luusi lasta. Järgmine rong läheb alles tunni pärast. Niisiis:

Kolmapäeval käisin Alexiga salsatunnis. Ta on alati kohal käinud ja selle ajaga palju omandanud, nii et täitsa lust oli seal poolteist tundi keerutada. Tantsisin selle poisiga ka natuke, kes seal opetab. Küsis mu käest, et kas olen varem tantsinud, et paistab, nagu ma täitsa oskan seda asja :) Esimene kord jättis see opetaja suht halva mulje, näris nätsu ja nägi eriti ülbe välja. Tegelt nägi ta ikka veits ülbe välja, aga vähemalt nätsu suutis enne tundi ära visata. Nii et oli talutav.

Neljapäeva hommikul, ülla-ülla, tuli lumi maha. Praeguseks on see kadunud, aga eile oli seda veel täitsa palju. Kui töölt koju läksin, siis panin ilgelt suure käbara maha. Jalad taeva poole ja lendasin selja peale ja küünarnuki loin ka ära. Koik kohad olid lund täis, tagumik läbimärg. Aga tegelt oli fun. Oleks tahtnud seda ise korvalt näha. Päris hea hüpe oli :) Ainult et nüüd selg valutab ja küünarnukk on sinine ja jope sai ka mustaks nats. Alles pesin selle Arvi juures ära...

Neljapäeva ohtul oli AIESECi ohtu. Grillisime. Lahe oli. Nalja sai palju. Opetasime teineteisele erinevaid keeli. Kaks Hiinakat oli ka seal, nad on ikka nii naljakad, kudrutasid seal kahekesi ja tegid pilte teineteisest koguaeg. Üritan kunagi oma pildid ka üles saada, siis panen siia lingi ja saate uudistada. Kuigi ega mul neid pilte väga palju ei ole. Ei viitsi klopsida (mul ei ole klaviatuuril o~ tähte, sry). Aga üks asi, mida ma arvasin, et ma kunagi ei tee, juhtus ikka eile. Ma join olut. Segasin sinna hästi palju kokat ja spraiti sisse, aga maitses ikka nagu olu. Aga neil ei olnud midagi muud juua, nii et ma ikka pudeli suutsin ohtu jooksul ära juua. Niisama ka ei tahtnud kuivada.

Kelly ja Javier rääkisid, et pidid mingile asjale alla kirjutama. Et peavad 10% rohkem tööl olema voi kui ei ole, siis saavad 10% vähem palka. Ma motlesin, et wtf, kuidas see voimalik on. Ütlesid, et firmal ei lähe hästi, et koik peavad nii tegema. Küsisin täna järgi Jörki käest, et mis värk on, ta ütles, et jah, on jah selline asi, aga nemad Lükega teevad niikuinii juba meeletult ületunde, nii et neid ei huvita. Javier ütles, et ta pohimotteliselt kirjutas alla sellele, et töötab 10% rohkem, aga tegelt on ikka 7 tundi päevas ja paneb rohkem tunde kirja. Ja eks ma ilmselt teen ka sama moodi. Pätt. Aga mai saa aru, kuidas saab firmal halvasti minna, kui eelmine aasta oli kasum 85 mln eurot...

Üks asi veel. Panin küll eesti sim-kaardi Intsu vanasse telefoni sisse, aga see ei taha sellegipoolest tööle hakata, ütleb, et ei leia vorku voi midagi. Nii et ei maksa mulle sinna väga helistada voi sonumeid saata. Kätte saab mind numbril 017668475283 voi siis hotmaili voi orkuti voi rate'i voi gmaili voi mille iganes muu kaudu.

Ei tule vist praegu rohkem midagi pähe, millest kirjutada, aa, üks asi küll. Lähme Arviga aprillis ballile, aga ma lammas unustasin ballikleidi kaasa votta... mul on paar polvedeni kleiti, nii et kui kellegi käest laenata ei onnestu, siis tuleb mingi enda omaga minna. Aga need tüdrukud, keda siin tean on valdavalt suuremad kui mina, nii et eks näis...

Varsti ongi aeg liikuma hakata. Nädalavahetused on ikka toredad :)

5. Õnnitlused juubilarile!!!

Veelkord siis palju õnne ja suured kallid! Loodan, et kaart ka ikka kohale jõuab kunagi :)

Muidu infi ka natuke. Töölepinguga on nii, et selle pikendamiseks peab igasuguste tegelaste käest nõusoleku saama, nii et läheb tiba aega, aga ilmselt olen kuu kauem, ehk siis mai keskpaigani või nats rohkem. Palgaga on lugu tiba keerulisem, nad ei saa mulle suuremat palka näidata, variant on raha kuidagi teisiti näidata, aga mai ole kindel, mis sellest saab. Iseenesest see boss mul, Jagemann, on nõus, et saaksin rohkem, aga asi on pigem korraldusliku poole taga.

Eesti õhtut seekord ei toimunud kuna siin on koolivaheaeg ja rahvas on laiali. Johanna palus mul seda aprilli alguses teha. Ja no mis mul ikka selle vastu olla saab. Kiluga ei tohiks vahepeal midagi juhtuda :)

Homme lähen jälle salsatundi. Seekord mitte Havieri vaid Alexiga, üks AIESECi poiss, kellel partner linnast väljas see kolmapäev. Nii et ma lähen asendama :) Neljapäeval on jälle AIESECi iganädalane kokkusaamine, lähme ühe tüdruku juurde grillima. Ja nädalavahetusel nagu ikka, Arvi juurde. Eks kirjutangi järgmine kord vist jälle pühapäeval kui tagasi ühikas olen. Sauh!

4. Viru ranna kilu

Ola! Taas on kätte jõudnud pühapäev, tulin just Osnabrückist ja üritan siis meelde tuletada, mis nädala jooksul juhtunud on.

Teisipäeval oli meil jälle AIESECi õhtu. Käisime piljardit mängimas. Võitsin kõiki möödalöömises :) Igal juhul täitsa fun oli. Kelly ja Havier küll millegipärast ei tulnud. Olime sellegipoolest kaheksakesi, ülejäänud olid siis AIESECi liikmed. See teisipäev vist teeme Eesti õhtu. Oleme kellegi pool, sööme mu Eestist toodud Kalevi komme, joome Põltsamaa veini, kuulame Eesti muusikat ja tegin Eesti kohta väikse esitluse ka. Need kilud, mis ma Eestist kaasa võtsin, sõin ma ise ära :), aga käisime Arviga laupäeval Osnabrückis ühes vene poes, sealt leidsime Eesti kilu, Viru ranna oma. Nii et kilu saab ka süüa teisipäeval. Kui ikka toimub see Eesti värk. Seal vene poes on igast lahedaid asju, barankasid, kondntspiima ja vene komme ja seekord oli isegi Vana Tallinnat.

Tööl on vist umbes nii ikka nagu alati. Saan uusi ülesandeid juurde, hästi palju uut infot koguaeg. Vahepeal jookseb juhe ikka väga kokku. Vaatan siis kutsu silmadega Jörgile otsa, et ma tõesti ei saa aru, räägi veel üks kord.

Mõne üksusega on ikka pidevalt jama. Ajasime pikalt Singapuri taga, keegi ei vastand meilidele ja ajavahe tõttu on neile raske helistada. Lõpuks saime kirja vastu, et nemad üdse ei tea, mis me neist tahame ja neil ei ole töötajaid, kellel oleks aega või oskusi sellega tegeleda. Eino tore-tore.

Teine murelaps on Hispaania. Ühe aruande saatsid ilusasti ära, teist ajasin nagu lollakas taga. Esiteks seal on kaks meest, üks on Jesus Iglesias ja teine Jesus Fidalgo Iglesias ja võta siis kinni, kellega sa suhtlema peaksid. Telefoni teel on ka teda võimatu kätte saada, suunati miljon korda ümber ja lõpuks öeldi, et on täna juba koju läinud, proovige homme jälle... Ma nii vihkan neid telefonikõnesid, mai orienteeru nendes asjades veel nii hästi ja mõnele küsimusele ei oska lihtsalt mingi vastata. Enamasti kui keegi helistab, räägib oma mure ära, siis ütlen, et mul tegelt pole õrna aimugi, millest te just rääkisite... aga noh, küll need teadmised ka vast tulevad. Mõni üritab muga järjepidevalt saksa keelt rääkida, kuigi palun inglise keeles rääkida.

Tööl oli veel üks asi. See HR naine, Schnurbus, käis jälle rääkimas, et selle sotsiaalkindlustuse või millega iganes on ikka mingi jama, kuna me oleme vabatahtlikult praktikal, mitte see pole ülikooli poolt kohustuslik. Et peame ikka kuskile ennast kirja panema ja sotsmaksu maksma jne. Kui Schnurbus ära läks, siis Wihtrud ütles midagi umbes sellist, et peab palju asju ajama, et raha saaks, jah. Ma ütlesin vastu, et ma siiamaani olen küll ainult raha välja käinud, et päris masendav, ühe kuu palga olen juba kolme nädalaga ära kulutanud. Ja kusjuures pole üldse shopanud ega väljas pidutsemas käinud ega midagi.

Nad siis hakkasid Jörgiga uurima, et mis värk on. Küsisid, et kaua tööleping on, ütlesin, et kuni 20 aprill. Nad tegid suured silmad, et misasja, vähemalt aprilli lõpuni on mind kindlasti vaja, parem, kui saaksin mai lõpuni olla. Palgast rääkisime ka ja siis Jörg helistas Jagemannile, et peaks mu lepingu ümber vaatama, esiteks kuupäeva edasi lükkama ja palka ka arutama... Ma ise nagu ei taha väga õiendama minna, aga kui Jörk ja Wihtrud ka toetavad, siis võiks ju proovida. Äkki saab kordki vorsti võileiva peale osta :) Nii et nüüd ma siis ootan homset, et saaks juba kurta, kui väike mu palk ikka on :)

Nüüd siis nädalavahetuse juurde. Rongisõit läks seekord libedalt. Rongijaama jõudsin, oli Arvi juba vastas, läksime ruttu tema juurde, käisime kiirelt poest läbi, tegime riisi kana ja ananassiga, sõime, ja juba tulid esimesed külalised. Et siis teist reedet järjest oli meie juures istumine. Poisid mängisid alguses pokkerit, ma mängisin diilerit jälle ja libistasime rummi... lubasin endale, et seekord nii palju ei joo. Mingi hetk tuli päris palju rahvast, teiste hulgas üks eesti tüdruk Annika, kes on ka vahetusüliõpilane sellest semestrist. Nii lahe oli kellegi teisega veel eesti keelt rääkida. Kõik vaatasid ja kuulasid, et mis toimub, mida nad räägivad. Kui Arviga kahekesi oleme, siis räägime kõigi teistega inglise või saksa keelt, aga kui kolmekesi olime, siis rääkisime omavahel eesti keelt loomulikult. Igal juhul nii lahe oli. Annika on lahe :)

Hiljem hakkasime kõik koos filmi vaatama. "The Terminal"'i vaatasime, kus Tom Hanks mängib miskit idaeurooplast. Enivei, panime inglise keelsed subtiitrid alla ja kui Tom Hanks rääkima hakkas, siis tuli subtiitritesse, et [speaks bulgarian]. Kuna meil oli üks bulgaaria poiss ka seltskonnas, siis küsisime, et noh, mis ta räägib. See ütles, et tema ei saa küll midagi aru, et bulgaaria keel see küll ei ole. Ja niimoodi iga kord kui see silt jälle alla tuli, siis vaatasime talle otsa, et mis ta siis räägib seal, aga tai saanud kunagi aru, et tema keeles midagi öeldud oleks. Hollywood...

Laupäeva hommikupoolik möödus vaikselt. Ühe ajal läksime sinna vene poodi ja seal otse ülikooli raamatukogusse. Leidsin sealt endale paar raamatut, mida lugeda, aga selgus, et laupäeval ei saanudki välja laenutada. See oli nagu väga imelik, sest selle laua taga, kust välja laenutatakse, seisis mingi poiss ja askeldas. Kui ta seal oli, siis oleks võinud ju juba välja ka laenutada, mis ta seal niisama ikka passib. Aga noh, see on Saksamaa.

Mõtlesime, et kas lähme jooksma või mis teeme, aga siin on ka ilm halvaks läinud, nii et mina võtsin selle stepperi ette, mis Arvil korteris on, tatsusin seal vist mingi pool tundi või nii, midagi 3000 sammu ringis... vähemalt nii ma arvutasin, sest see kompuuter seal peal hakkas alles siis tööle, kui 20 mintsa juba tallunud olin. Mõtlesime, et võiks õhtul minna kuskile, aga midagi ei toimunud, niisiis läksime hoopis vanni mõnulema ja pärast seda ära tuttu.

Pühapäeva hommikul kuulsin, kuidas Arvil äratuskell helises. 8.40 või miskit sellist. Ta tuli üles, tõmbas dressi selga ja läks jooksma (milline tahtejõud, ma oleks vabalt tund veel maganud). Enivei, sain silmad vaevalt kinni, kui ta juba tagasi oli. Väljas oli ikka nii halb ilm, et ta jooksis statale, tegi ühe ringi ja tuli tagasi. Sadas ja tuul oli väga hull.

Kahe paiku läksime ujuma. Ühte teise kohta, mitte sinna, kus see välibassein oli. Suuremasse kohta. Üks poiss ja tüdruk tulid ka meiega. Sinna jõudsime, siis oli parkla paksult autosid täis ja täpselt sama täis oli ka ujula. Läksime sinna ujula poole, sest seal oli tiba rohkem ruumi. Ujusin nats üle kiltsa. Käisime korraks veepargi pool ka, seal pidi inimeste vahel trügima nagu ööklubis. Mitte eriti mõnus.

Aga pannkooke tegime ka jälle. Kakaoga. Nämma.

Sellest nädalast mingit pildimaterjali ei ole, aga tegin üks päev pilti oma ühikast. Ronisin vastasühika otsa ja klõpsisin natsa. Kogu see ülikooli värk on nagu natuke kõrgemal kui ülejäänud linn, nii et siit on mõnest kohast päris hea vaade. Ma ise elan teisel pool seda ühikat ja teisel korrusel, nii et mai näe suurt midagi...

Ei oska öelda, millal järgmine kord kirjutan, võib-olla pärast teisipäeva õhtut. Kui sellest õhtust midagi toredat välja kujuneb. Ja annan teada, kuidas mu palgaläbirääkimised lähevad. Seniks adios!

3. Ja ma leidsin selle ämbliku!!!

On küll hilja, aga lubasin see nädal veel midagi postitada. Kohaliku aja järgi on mul selleks veel pool tundi aega :)

Alustaks siis sellest, et neljapäeval oli tööl üks tähtaeg ja teha oli nii palju, et sain alles 19.30 tulema. Linna kõndisin jalgsi, sest ühtegi bussi ei tulnud. Töö juurest linna on mingi pool tundi umbes. Bussid käivad siin harvemini kui Tartus. Tavaliselt poole tunni tagant ja mõni liin lõpetab juba kell 19-20 sõitmise. Neljapäeva õhtul suurt midagi teha ei jõudnud. Keerasin ära magama.

Reede hommikul pakkisin nädalavahetuseks asjad kaasa ja vedasin kõik tööle, tahtsin sealt otse rongi peale minna. Jörg tegi märkuse, et kas hakkan riigist lahkuma. Ja et vaatas mingit naistekat, kus öeldi, et suured kotid on praegu in, et ma oled väga trenditeadlik :)

Kuna hommikul ärkasin vist juba 6.30, oli mu kõht kella 10ks tühi. Pea hakkas ka valutama ja nii ootasingi pikkisilmi, millal kell 12 saab. Sööma lähme alati kell 12, suht minuti pealt.

Kella 14ks said mu 35h tööd nädalas läbi. Aga tööd oli veel küll. Ka tunni aja pärast ei saanud veel minema. Nats enne kella nelja tõmbasin jope selga selle märgiks, et ma nüüd lähen. Need jäid mulle ikka midagi seletama, nii et lõpuks panin pool-joostes bussipeatuse poole. Kuna meie maja on nii suur, siis juba maja ühest otsas teise jõudmine võtab 6-7 mintsa. Seal teises otsas on peatus ka. Tsekkasin küll bussiaegu, aga jooksu pealt läksin vist ikka vale bussi peale. Kui see ühe vale pöörde tegi, siis sain aru, et olen vale bussi peal. Hüppasin ruttu maha, jooksin üle tee ja sain bussi peale, mis viis rongijaama. Sain kohe rongi peale, istusin maha ja hakkasin raamatut lugema. Olin omas maailmas, nii et väga ei pööranud tähelepanu sellele, mis ümberringi toimus. Pea ka ikka nats veel valutas.

Tulin Herfordis maha, nagu ikka. Seal peab alati rongi vahetama. Ei vaadanud väga, mille peale ümber istusin ja nagu paarikümne minuti pärast selgus, olin jõudnud Osnabrücki asemel hoopis Bielefeldi. Mis seals ikka, vaatasin, millal siis sealt rong Osnabrücki läheb, läks suht kohe. Uurisin Johanna käest, et kas saame selle otsa ka tasuta, saame. Kõik ok, jõuan tund hiljem, aga noh, elab üle.

Lugesin siis rongis raamatut kui mingi meeshääl mikrofonis seletab midagi saksa keeles. Enda arvates sain aru, et mingi hilinemine, aga küsisin igaks juhuks üle ühe neiu käest, kes minu vastas istus. Olin õigesti aru saanud. Helistasin siis Arvile, et ta mulle hiljem vastu tuleks. Juba teist korda, et jõuan hiljem.

Rong hakkas uuesti sõitma mingi 15 mintsa pärast. Jõudsin jälle midagi lugeda, kui meeshääl mikrofonis jälle midagi seletas. Umbes sain aru, aga igaks juhuks uurisin mingite poiste käest, mis värk on. Selgus, et tuli ümber istuda. Tegid seal omavahel nalja minu üle mulle tundus. Arvasid, et olen Ameerikast või midagi. Ha-haa.

Neljas rong siis juba ja jälle raamat. Lõpuks kuulsin kohanime, mis mulle sobis - Osnabrück. Hüppasin rongist maha ja vaatasin, et kus kuradis ma olen. Rong pani uksed kinni ja sõitis minema. Tõmbasin ruttu ühte tüdrukut varukast ja küsisin, et kas see on ikka õige linn. Õige linn küll, aga vale peatus. Jälle kõne Arvile, jõuan hiljem. Võtsin bussi ja jõudsin kesklinna kaheksa paiku, tund ja 45 hiljem kui plaanitud. Aga vähemalt olin kohal ja nädalavahetus võis alata.

Meie pool oli reedel päris palju rahvast. Nii palju ei olegi vist kunagi olnud. Jõime Arviga rummi ja maru hea oli. Meie rahulolevaid nägusid võid vaadata kõrvalolevalt pildilt :) Mai vaadanud terve õhtu jooksul kordagi kella, nii et mul ei olnud õrna aimugi, millal rahvas ära läks. Aga kui rahvas lahkuma hakkas, tundsin korraga, et olen maru purjus. Kohe nagu nii purjus, et enam ei suuda püsti olla. Viskasin voodisse pikali, mingi hetk tuli Arvi ka ja ega väga midagi rohkemat ei mäletagi. Rumm oli oma töö teinud. Uni oli magus.

Kuskil kaheksa ajal hommikul tegin silmad esimest korda lahti. Koka tahtis välja saada. Püsti tõustes sain aru, et pea on haige. Enivei, vetsus käidud, magama tagasi. Lõuna ajal saime mõlemad silmad lahti. Ja jumalale tänatud, Arvi pea polnud ka liiga terve. Muidu oleks raudselt midagi asjalikku pidanud tegema. Nüüd sai lebotada. Lebotamisele läks suht terve päev. Kella 16 paiku käisime ühes ühikas pinksi mängimas.

Õhtul olin ilgelt väsind. Millest, võib igaüks ise pakkuda :) Igal juhul vajusin vist 10 paiku voodisse ära. Nii palju siis sellest päevast.

Pühapäeval ajasime ennast varem üles. Käisime jooksmas, sõime väikese hommikusöögi, nats lebotasime ja läksime ujuma. Kuna oli nädalavahetus, siis oli väliujula ka avatud ja seal oli mõnus soe vesi, nii et olime õue-basseinis ka päris pikalt. Paradiisi tunne oli. Päike siras ja... oleks palme tahtnud :)

Tagasitulles tegime pannkooke. Või no õigemini peakokk Kass tegi. Ma olen see nõudepesija :) Kõht täis, ülla-ülla kellele jälle uni peale tuli. Ja nii jäingi magama, Arvi vist luges-õppis midagi. Kui silmad lahti tegin, siis nägin enda eest silti, et muska on läinud kursakaaslastega kokku saama. Teadsin, et nad pidid mingit kodutööd koos tegema ja seda kell 18 arutama. Aga juba kuuslingi, kuidas ta tuli. Tegime väikse võileipsi ja asusime rongijaama poole teele.

Tagasitulek läks peaaegu hästi. Rongidega oli kõik ok. Mul on ühe lehe peale kirjutatud bussiajad, mis rongijaamast minu kodu poole lähevad, vaatasin, et ühtegi bussi poole tunni jooksul ei tule, et lähen jala. Unustasin ainult väikese fakti, et mul olid kirjas tööpäevade bussiajad. Olin poole tee peal kui buss must mööda sõitis. Sitta kah, kõndimine ongi tervislikum.

Ja nüüd siis pealkirja juurde. Ühikasse jõudsin siis nägin riiuli peal suurt ämblikku. Hakkasin salfakat otsima, millega ta kahjutuks teha. Selle ajaga oli ta jõudnud juba kuskile ära kaduda. Aega läks, aga kätte ma ta sain. Ma poleks vist enne magama läinud. Aga mind hirmutab ikka teadmine, et äkki neil on siin pesa.


Kell hakkab pool üks saama. Nii et on tagumine aeg taas magama minna. Mõltesin koju kõndides, et kui mul Arvit ei oleks siin lähedal, siis ma nutaks vist iga õhtu üksindusest patja. Või siis otsiks endale ruttu ühe kena saksa kuti. Kuigi hea on, kui saab kellegagi eesti keelt rääkida. Ja mitte ainult... siin on nüüd hästi pikad mõttepausid vahel, mõtlen, mida kirjutada ja mida mitte. Aga kui kõik need mõtted kokku võtta, siis võib öelda, et ma olen õnnelik, väga-väga õnnelik. Päikest teile!!!

2. Hullumaja puhvet

Oeh. Palju kära ei millestki. Ehk siis eile läksin varem töölt ära, et pangas käia. Need pannakse siin juba 16.30 kinni. Pangas sain kokku Kelly ja Johannaga (üks kohalik AIESECi tüdruk). Sain pngast kätte oma interneripanga koodid (mitte kaardi peal nagu meil, vaid sellise õhukese paberi peal), pangakaarti pean ikka veel ootama. No see selleks. Kellyl oli kaasas palgaleht Fujitsust, kuna tai jaga saksa keelest, siis palus Johannal seletada, mis need maksud seal on ja palju ta siis tegelikult kätte saab. Mul jäi karp lahti kui seda netosummat nägin. Ja Johanna ei osanud ka midagi väga öelda. Meile öeldi, et kuna see brutosumma on niigi suht miinimumpalga lähedane, siis netosumma on sellest ainult tiba väiksem, ehk siis makse suurt ei lähe.

Läksin siis koju, ilgelt pissed off kõige ja kõigi peale, haudusin juba plaane, kuidas järgmine päev töö juures lärmi hakata tegema. Pidime õhtul välja minema, aga sellise tujuga ei läinud ma kuskile, jõin üksi siidrit ja kurtsin Arvile muret, et pean nüüd nälgima hakkama :)

Täna hommikul sain bussi peal Javieriga kokku. Küsisin, et kas ta teab, palju meie netopalk on (ta on ka ainult paar nädalat Fujitsus olnud), ta ütles, et täpselt ei tea, aga maksuteks peaks suht vähe minema. Kui talle selle tegeliku numbri ütlesin, jäi ta ka üsna vaikseks. Kui tööle jõudsin, istusin Kelly ja Havieri juurde ja pidasime väikese läbirääkimise, et mis me siis teeme, et nõuame ikka koos suuremat palka jne :)

Enne kui HR osakonda õigust läksime otsima, otsustasime Daniela Jacksoni ka kaasa võtta, sest ta on see Fujitsu töötaja, kes AIESECi ja meiega asju ajab. Ütlesin Danielale, et mis värk nende maksudega on, et kuidas on võimalik, et maksame nii palju makse. Siis ta pöördus Kelly poole ja ütles: "Aga Kelly ma ju rääkisin sulle, et kui sul kõiki vajalikke pabereid ei ole HR osakonda viidud, siis nad peavad maksma makse maksimaalse tariifi alusel ja kui paberid korras, siis saad järgmise palgaga tagasi selle osa, mis üle jääb." Mul oli nagu what-the-fuck, kuradi lammas see Kelly ikka on. Tai paistnud mulle juba alguses just kõige säravama mõistusega, aga et ta sellisest asjast aru ei saanud või kogemata mainimata jättis kui ta palgalehte uurimisega tegelesime...

Enivei, läksime ikka igaks juhuks kõik koos HR-i ka, et uurida, mis värk siis nende maksudega täpsemalt on. Selgus, et sotsiaalmaksu ei peaks me üldse maksma, sest meil mingi tervisekindlustus juba tehtud. Siis seal oli mingi kirikumaks näiteks :D Seda nagu ka me ei peaks maksma ja... lõpuks nagu ei saanudki aru, et palju me siis saame, aga see peaks olema seal kandis, kus me alguses arvasime, et see olema peaks. Palju segast juttu ja mitte ühtegi arvu onju :P

No enivei. Tegin terve peava tublilt tööd, sain mingilt kolleegilt kuskilt Münchenist või kuskilt kiita ja tulin ära koju. Hästi ilus ilm oli, päike siras ja suht soe oli ka. Salsatundi täna ei lähe, sest Javier vaatab vist õhtul mingit jalkat??? Mingi mäng vist täna, millest mul taas õrna aimugi pole. Lõpetuseks väike pildike Osnabrückist. Lilled homseks kõigile naistele :D

Kall!!!

1. Elu Saksas

Nonii. Saades Katilt väikse vihje, et võiks oma tegemistest Saksamaal kirjutada, postitan siis esimese jutukese. Põhjus, miks siin olen, on AIESECi praktika, mida juba pikemat aega otsinud olen.

Niisiis olen praktikant Fujitsu-Siemensis, mis asub väikeses Saksa linnas Paderbornis (elanikke ca 150 000). Aitan neid natuke konsolideerimise juures. Kõik-võimalikud aruanded käivad minu juurest läbi, pean need üle vaatama, et kas kõik on ok ja kui tähtaegadest kinni ei peeta, siis kurje kirju saatma :)

Praktika kestvus on esialgu kuni 20. aprill, aga nad avaldasid seal soovi, et ma ikka tiba kauemaks jääks. Eks näis, mis saab. Sügisel igal juhul tahan tagasi koolis olla, nii et kauemaks kui augusti lõpp ei jää ma mingil juhul.

Elan ma siin Paderbornis kohaliku ülikooli tudengite ühikas. Mul on oma tuba koos vannitoaga ja kööki jagan vist 8 toaga. Käisin just kööki toitu ära viimas ja siis seal üks suur portugaallase välimusega poiss küüris hoolega mikrot. Mõtlesin, et miks ta seda teeb, et kas vabatahtlikult või on meil mingi graafik, et kes millal koristama peab... sest mina ei tea millestki midagi.

Tööst veel niipalju, et samas kontoris on ka kaks AIESECi praktikanti: Kelly Hiinast ja Havier Hispaaniast. Selle Havieriga käisime eelmine kolmapäev salsatunnis. Täitsa fun oli, tüüp tantsib täitsa hästi, õpetas mullegi üht-teist. Ühe laua taga olen tööl Jörgi ja Wichtrudiga, Jörk on selline natuke türklase välimusega hästi pikk muhe mees ja Wichtrud on pensionieelne sakslase välimusega tädi. Nemad siis jagavad mulle ülesandeid ja õpetavad mind.

Vaba aeg on siiamaani õhtuti väga ruttu kulunud. Eelmine teisipäev käisime teiste AIESECi praktikantide ja muude sakslastega ühes Iiri pubis. Seal oli karaoke õhtu ja kuna siin Paderbornis on mingi sõjaväe asi, kus inglased on, siis oli see pubi ka paksult inglise poisse täis, kes laulsid nii hästi, et karp jäi lahti. Kolmapäeval olin siis õhtul salsatunnis, neljapäeval tuli Arvi minu juurde (ta elab ca 200km põhja pool Osnabrückis) ja reedel sõitsime koos tema juurde.

Osnabrückis oli laupäeval väike pokkeriõhtu ja ülejäänud aja lebotasime niisama.... või tegelt jooksmas käisime ka aga ülejäänd aja küll ainult chillisime. Kui pühapäeva õhtul tagasi hakkasin minema, siis Arvi saatis mind rongi peale ja ülla-ülla, rongis avastasin, et mu rahakott on maha jäänud, jooksin siis ruttu välja rongist, et see enne minema ei sõidaks ja läksime käisime Arviga kodus ära. Kasutan rongiga sõitmiseks kohaliku ülikooli semestripiletit, millega saab mõnedesse linnadesse tasuta sõita. Osnabrücki ots on ka tasuta. Aga pilet oli rahakoti vahel ja trahv on siin 40 euri, nii et hea oli, et rongist enne maha sain, kui see minema sõitis.

Emh... mis siis veel... homme on jälle AIESECi rahvaga kuskil mingi väljasistumine. Pidi olema koht, kus teisipäeviti salsat mängitakse. Äkki saab siis Havieriga klassi näidata :P. Lisan siia siis väikese pildi ka. See on tehtud seal Iiri pubis.

Räägiks siis ilmast ka :) See on uskumatu, kuidas siin ilm koguaeg vaheldub: pool tundi paistab päike, siis tuleb padukat, jälle päike jne. Nii et vihmavari peab koguaeg kaasas olema. Aga suhteliselt soe on, nii 10 kraadi ringis. Osnabrückis rongi peale joostes avastasime Arviga, et kevadlilled on õitsema hakanud, nii ilus :)

Ma praegu pikemalt ei seleta. Kui soovite, siis küsige midagi. Ja üritan siis ikka aeg-ajalt täiendusi sisse viia siia. Kalli kõigile kallitele!!!