Heipa!
Eelmisel-sel nädalal väga palju sündmusi just pole olnud, aga lühidalt siis ikkagi, et millega oma päevad sisustanud olen. Esmaspäeval oli lebostation, ei trenni, tööd ega miskit. Või no kui siis ca 100 lk CIMA-t lugesin. Teisipäevast ei meenu ka nagu väga midagi, Body Stylingus käisin ja natuke vist olin tööl ka. Kolmapäeval tegin hommikuse Flexi tunni ja kuna tööl olin ainult pool tundi, siis jõudsin ka Arvit lennujaama saatma minna. Õhtu poole alustasin CIMA ülesannete lahendamist. Täiesti võimatu, kui palju näpukaid ma igale poole sisse teen. Eriti tobedad on need, kui mõtlen a’la number viie peale, aga kirjutan „4“ ja siis sellepärast on vastus vale. Ja olgem ausad, ega need ülesanded lihtsad ei ole ja minu raamatupidamistaustale on mõned asjad ikka päris loogikavastased ka. Tundub, et on kuidagi lihtsustada või üldistada püütud, aga mul käib kohe klikk, aga et vastus oleneb ju veel ka sellest ja sellest ja sellest, aga neid andmeid pole antud...
Neljapäev oli küll üks täitsa tore päev. Nimelt toimus Berliinis interneti kingapoe Zalando jõulumüük. Kuna ma tööle taas minema ei pidanud, siis sain selle aja kasulikult investeerida šoppamisse :). Valikut seal tegelt mingit jõhkralt suurt ei olnud, aga üht-teist leidus küll ja hinnad olid ka päris head. Ja rahvast oli ka oi kui palju. No ikka jõhkralt palju. Ja hull rüselemine käis seal riiulite vahel, et kes ikka mis kingapaari endale saab. Ma ise alustasin riiete sektsioonist, sest mõtlesin, et kingi ja saapaid mul on küll, et mõni uus kleit kuluks hoopis paremini ära, aga ega seal nagu väga ei olnud mingeid lahedaid variante, ühe kollase suvise ostsin siiski. No ja siis ma mõtlesin, et ok, käin sellest jalanõude osast ka läbi. Ja silmad lõid särama ja tassisin enda „nurka“ kokku kuskil 10 paari jalanõusid ja hakkasin neid proovima. Tegin südame lõpuks külmaks ja läksin kassa poole ainult kolme paariga – mustad kõrged, imeilusad Diesel’i kingad, Vagabondi valged rihmikud/gladiaatorid ja Högli valged nats madalamad sellised kontori kingad. Õhtul käisime Matthiasega söömas.
Reede, laupäev ja pühapäev olid suht ühte auku – trenn ja CIMA. Ja pasta. Nimelt ostsin šampinjone ja riivjuustu ja tomati-basiiliku kastet ja keerasin kõik kokku pastaga ja muahh, ülihea ports sai ja sõin seda rõõmsalt kogu nädalavahetuse. Mingi päev võtsin ka ühest backerei’st just ahjust tulnud saiakese moosiga ja ma päris ausalt võin öelda, et ma nii head saiakest pole ma oma elu jooksul veel söönud. Nii et nagu näha, siis söön ma trennis suure vaevaga põletatud kalorid probleemideta tagasi :).
Esmaspäeva hommikut alustasin ka trenniga, sealt edasi tööle, kus oli nii umbes 2h jagu miskit nokitseda ja siis kodu poole. Arvutsin kokku, et olen see kuu tööd teinud nii umbes 11h. Sest lihtsalt pole miskit teha. Aga tegevust peaks tulema pärast jõule, sest nad on kõvasti uusi kliente saanud, kellega läheb asjatamine lahti ja siis tuleb hakata igasuguseid näitajaid jälgima ja arvutama ja raporteerima neid siia ja sinna jne. Nii et saan kõvasti exceleid jälle vorpida, wohoo. Pärast tööd vaatasin tantsu ja ei lahendanud mitte ühtegi ülesannet, sest mul oli sellest nädalavahetuse asjast täiesti kopp ees juba. Otsustasin, et teen mais ikkagi ainult ühe eksami, mitte kaks, sest tahaks oma ajaga muud ka peale hakata kui ainult õppida. Või no mitte, et mul siin hullult palju midagi teha oleks, aga ma tundsin juba tasakesi, kuidas selle õppimisega stress peale tuli ja stress on siin maal lubamatu. Selle ma jätsin lahkelt Eestisse. Tšättisin veel veits Arviga ja otsisin meile uueks aastaks salsatundi, kuhu minna. Suht kallid on need kursused igal pool, aga samas ikka tahaks minna kuskile, nii et tuleb vist otsida kõige lähem koht, et mugav oleks käia ja lihtsalt minna.
Teisipäeva hommikul käisin stepis, päris tõhus trenn oli, koos jõusaalis mässamise/jooksmisega õnnestus ühtekokku 760 kalorit ära põletada. Mõtlesin, et nüüd olen küll midagi head ära teeninud ja sõin kodus muska jõulu šokolaadikalendri tühjaks :P, sry, muska :). Päeva jooksul väga millegi asjalikuga hakkama ei saanud, ajasin mingit pensionikindlustuse numbrit taga, et see uuringufirma saaks mulle palga ära maksta, aga Tom ei teadnud seda ja kõik kohad, kuhu ma helistasin, ei saanud aru, mida ma tahan ja lõpuks see uuringufirma helistas mulle tagasi, et nad nüüd ise kuskilt said selle, aga et ma pean veel mingi paberi ära täima, mis tõestab, et mul rohkem töid pole jne. Oleks võinud natuke varem selle peale mõelda ja lasta mul siis neid pabereid täita, kui ma seal olin. Nii et enne Matthiasega sööma minekut käisin veel sealt ka läbi, et nende paberitega ühele poole saada. Natsa šoppasin veel jõulukinke Arkadeni keskuses Potsdameril, sain endale ka muidugi üht-teist ja nüüd istun mäkis, söön jäätist ja ootan, millal Matthias töölt jõuab.
Homme päeval läheb lennuk Eesti, loodan, et kõik sujub, sest need lääneeurooplased on selle väikese lumega suht hädas siin. Tänavaid ei lükata puhtaks, prügi ei viida ära, rongid on graafikutest maas, maanteed ummikus jne. Lugesin ka täna, et Eestis on jõul lumine ja tormine, nii et peab tõesti palvetama, et tagasi Saksamaale ka saaks. Pilte pole, on soojad-soojad soovid ja suured kallid ja mõnusat jõuluaega!
Dienstag, 21. Dezember 2010
Sonntag, 12. Dezember 2010
10. Vaikselt juba jõulutab
Heips!
Alustangi kohe meie maksapuhastuse tulemustest. Võib vist öelda, et olin selle suhtes parajalt skeptiline ja seda üllatavam oli näda, et see tõesti töötas. Nimelt siis oli asja mõte maksast välja saada sinna tekkinud kivid, mis siis hiljem elu jooksul edasi sappi „kukuvad“ ja siis neid tuntakse juba sapikivide all. Ma enda arvates nagu ei ole just kõige ebatervislikum inimene, nii et ma väga ei uskunud, et mul sealt miskit välja hakkab tulema, aga pärastlõunal hakkas midagi liigutama Ja tulid välja sellised rohelised herne suurused jublakad, kokku 10 või nii. Arvil hakkas see protsess juba hommikust pihta, nii et arvasin, et mul siis järelikult ei olegi midagi, aga võta näpust. Jaanuari alguses kordame seda jälle, sest seda peab tegema nii kaua, kuni kahel korral enam midagi välja ei tule. Vot sellised lood. Pärast puhastust nagu väga suurt erinevust ei tundnud, ainult alkoholiisu oli kadunud. Heh, ja lisaks oli minul kadunud umbes kilo ja Arvil kolm. Arvi kaalus vist 66 kilo :S. Täiesti haige.
Laupäeval-pühapäeval võtsin ette ka esimese CIMA raamatu teemal management accounting. Tegin endale täitsa graafiku isegi, et kui tahan kahe kuuga (detsember-jaanuar) kõik viis alusõpikut läbi lugeda, siis peaksin päevas keskmiselt 40 lk lugema. Praegu olen sellest graafikust muidugi mõnusalt maas, aga kuna mul esmaspäev on vaba (Tom on ära kuskil), siis kavatsen järgi võtta. Piilusin ka teistesse õpikutesse ja raamat „Ethics, Corporate Governance and Business Law“ tundus ikka päris hirmutav. Ma ei saanud esiteks üldse pooltest sõnadest arugi, mis seal olid, veel vähem siis, et ma neile küsimustele vastata oskaksin. Samas vaatasin ka, et nendes eelolevates eksamites seda teemat enam väga ei puudutada ka. Kui siis ainult eetika teemat, aga see ei tohiks vast ka kõige hullem olla. Ka Management Accountingus on päris palju uusi mõisteid, mida ei mäleta küll, et oleks koolis kunagi õppinud. Nii et tarkus tuleb :)
Esmaspäeva hommikul käisin Pilateses. See oli natsa nõrk, nii et jooksin pärast veel 30 min peale. Siis tööle, kus läks suht ruttu, nii umbes 4h, ja siis olin vaba koju tulema. Tegelikult käisin enne kojutulekut ka ühtest spordipoest läbi, kus vahetatakse Polari kella patareisid. Nimelt otsisin Polari kodulehelt, et kas leian Berliinist mõne koha, kus saaks patareid vahetada. Ja otseloomulikult ei leidnud muhvigi, terve Saksamaa peale näitas ainult ühte kohta kuskil kaugel. Niisiis kirjutasingi kliendiinfo meilile, et kas Berliinis ka võimalik vahetada on ja tuli välja, et terve suure Berliini peale tõesti ongi üks pood (!?), kus seda tehakse. Õnneks polnud see väga kaugel, nii et viisin kella sinna ja järgmisel päeval pidin kätte saama jälle.
Õhtul saime Matthiasega kokku, seekord õnnestus see eriti varakult, juba kell 18:30, aga lõppkokkuvõttes jõudsin ikka südaööks koju. Nimelt siis olin talle lubanud kunagi Eesti muusikat viia. Võtsingi ühtteist mälupulgale ja kui kokku saime, sis käisimegi ta hotellitoas muusikat arvutisse tõmbamas. Kuulasime ka mõnda ja tõlkisin talle mõne laulu sisu/mõtet. Näiteks meeldib mulle väga Lenna Kuurmaa Jüriöö laul. Seletasin talle siis, et millest see laul on: „Well, this song is about war and how one woman poisoned the enemies with food“ – „Oh... It actually sounds kinda cheerful and happy“ :). Tõlkisin talle veel mõned laulud ja saime hea kõhutäie naerda. Ja siis läksime söögikohta otsima. Mina tahtsin oma hiljutise maksapuhastuse tõttu miskit kerget (ehk siis salatit) süüa ja ka Matthias ültes, et talle ei taha enam ühed ülikonnapüksid jalga minna, mis tähendab, et peab vaatama hakkama, mida ta sööb, nii et ta oli ka salti peal väljas. Ja no täitsa lõpp, kui raske oli leida kohta, mis oleks selline mõnus hubane ja pakuks ka salatit. Hotelli kõrval oli kohe Vapiano, aga Matthias ei tahtnud sinna minna, sest talle ei meeldi „touristy“ kohad. No ja siis me kõndisime ringi vähemalt tund, enne kui leidsime ühe päris hea koha. Ma sõin tuunikalaga salatit ja Matthias lihtsalt miskit taimetoitu. Rääkisin talle ka oma nädalavahetuse puhastusprotsessist ja siis sain hästi armsa komplimendi, et „You do look very fresh and healthy“. Matthias nimelt enamasti näeb päris räsitud välja, sest ta töötab nii võimatult palju ja ta silmad ei varja seda absoluudselt. Mm, ja lisaks komplimendile sain veits tögada oma mütsi pärast. Nimelt oli mul seljas must mantel, mis siis on selline suht viisakas, aga kunagi mul ühtegi paremat mütsi ei ole, siis mul oli peas selline suht suusamütsi moodi must müts, mis Matthiasele ikka üldse ei istunud... et need ikka üldse ei sobi kokku ja ma pean endale ikka ilmtingimata midagi uut otsima. Nii et ma siis vist lähen esmaspäeval šoppama ka. Tegelt ma kunagi juba Galeriast või kuskilt vaatasin selliseid kübara moodi asju, aga need maksid kõik vähemalt 50 euri. Ja no halloo, ma ei maksa nii palju mingi mütsi eest. Nii et mai teagi, kust oma otsingut alustada... peaks mingi kõrvalisema koha leidma, kus hinnad ei ole nii laes, aga no kust sellist kohta leida...oeh...
Teisipäeval läksin esimest korda siis sinna uuringufirmasse tööd tegema. Seal oli koos ca 10 inimest erinevatest maadest, suhtlesin lõunapausi ajal peamiselt ühe Iiri kuti ja Läti tüdrukuga, kelle nimi muideks oli Linda ja kellel oli kunagi eestlasest peika :). Töö ise oli ausalt öeldes ikka päris igav, aga nagu ka varem ütlesin, siis päris hästi makstud. Arvutasime Arviga, et kui sellist asja teeks täiskohaga, siis teeniks kuus 40 tuhat krooni kätte. Ja sellise raha eest tegelt teeks seda igavat no brain tööd mingi aeg küll. Vaatasin just oma pangakontot ja päris nukker seis seal. Neli kuud puhkust ja praegu poole kohaga töö just rikkamaks teinud ei ole... suure vaevaga PwC-s teenitud raha on kõik ära kulunud. Mõtlesin, et peaks hakkama jälle üles kirjutama oma kulutusi, sest praegu pole õrna aimugi, palju mul reaalselt raha kulub siin. Pole nagu harjunud ennast väga tagasi ka hoidma :)
Kolmapäeval tegin päeval seda uuringut ja pärast seda läksin oma enda kontorisse, kus meil pidi olema väike jõulu tähistamine kolleegidega. Kõik olidki kaasa toonud midagi nende jõulutraditsioonidega seotut (Sarah, Dylan ja Ben lausa küpsetasid ise kõik miskit) ja pugisime siis koos kõvasti ja rääkisime oma jõulutraditsioonidest (esindatud olid siis USA, UK, Saksamaa ja Eesti). Gavin (Saksamaa) selgitas meile, miks mõnel pool süüakse jõulude ajal kala – nimelt see tuli kuidagi ladina keelest, et mingi piibli lause sõnade esimesed tähed andsi kokku „kala“. Ja siis Sarah (USA, Texas) joonistas meile „Darwin fishi“. Ja Ben (UK) selgitas, et Boxing Day peaks vist tulema sellest, et „sellel päeval pakiti kingid karpidesse (box) ja kingiti need oma alamatele (servants). Sarah siis naeris et jah, alamatele ja oma kolooniatele tehti kingitusi. Ja Lars tegi ka päris hea nalja, et tuli istus ka maha meie juurde ja pöördus minu poole, et „noh Margit, kuidas siis Lätis jõule tähistatakse“ :) Ma siis panin vastu, et mul pole kõige vähimatki aimu, kuidas Lätis jõule tähistatakse. Siis Tom ütles kõrvalt, et „ta on Eestist“, mille peale Lars tegi „oh, cheers“, ja võttis ruttu korraliku lonksu šampust :). See on nii naljakas, kuidas Sakslased Baltimaadel vahet ei tee. Kui esimene päev tööl olin, siis ütles Tom ka kuskil lause sees, et ma olen Lätist. Heh, plus ma sain endale kirillitsaga klaviatuuri, sest ta arvas, et meil on Eestis kirillitsa. Dylan (USA, California) ültes, et tema ei aja Eestit Lätiga sassi, sest enne kui ma tööle tulin ta üldse ei teadnudki, et sellised kohad eksisteerivad :P Plus et talle kõlab see nimi Estonia nagu tegu oleks mingi muinasjutumaaga. Ehk siis kokkuvõttes otsustasin, et kui kõik oma jõulureisidelt tagasi on, siis pean ikka tegema ühe „Eesti õhtu“ ja neile puust ja punaseks tegema, mis maa see Eesti ikka on ja mis keelt seal räägitakse.
Pärast kontoris maiustamist oli meil plaan minna jõuluturule, aga kuna jõudsime sinna alles kella 9-ks, siis hakati juba kõike kinni panema. Niisiis ei saanudki me tilkagi hõõgveini. Aga Tomi hammas oli šampusest juba verel ja ta ei saanud seda nii jätta, et kontori jõulupidu lõppeb kell 9. Seega läksime mingit baari otsima, kus edasi istuda. Selleks hetkeks, kui baari jõudsime, oli meid alles 4 – mina, Tom, Sarah ja Dylan (kellel oli muideks samal päeval sünnipäev). Mul oli süda magusast suht paha, nii et ma tellisin edale ainult vett, Tom ja Sarah olid veini peal ja kuna Dylan ei joo tilkagi (ta pole vist aasta aega juba tiklagi alkoholi joonud), siis ta jõi ka vett. Tom tellis ka mõned suupisted ja sõin peale paar soolast kartuliviilu, mis tundusid pärast kõike seda suhkrut ülihead. Tom rääkis, et kuidas meil läheb ja... no niisama jutustasime seal maast ja ilmast. Hakkasime ära tulema 11 paiku, kõndisime Tomiga koos metroojaama ja siis ta rääkis, et peaks ikka töötajate eest rohkem hoolitsema, et praegu on kõigil (pigem siis tegelt programmeerijatel) nii hull tamp peal, et nii ikka ei saa. Ja ma siis noogutasin, et jaa-jaa, töötajate eest peab hoolitsema :)
Neljapäev möödus kiirelt, olin tööl ja õhtul käisin jõusaalis. Reede hommikul ei läinud kohe tööle, vaid käisin hommikul Flexi tunnis ka. Nimelt oli meil selle uuringu läbiviimiseks planeeritud neli päeva, aga kuna ma edenesin kiiremalt kui teised, siis mul ei olnud nii palju aega vaja. Selle raha nimel oleks võinud muidugi veits aeglasemalt ka asja võtta, aga no ma lihtsalt ei oska tööl aega venitada (tööandja unistus). Lõuna ajal lugesin uudiseid Eesti lumetormist ja näitasin teistele ka pilte, kuidas autod lume sees kinni istusid. Nägin ka uudist pealkirjaga traktori ja rongi kokkupõrge, aga ei vaadanud sisse (sellest kohe täpsemalt). Niisiis olin reedel 4h tööl ja siis hakkasin koju tulema. Kuulasin telefonist muusikat ja isegi päike tuli välja, nii et tuju oli väga hea. Õhtul pidid ka miskid jõulupeod ja asjad olema, nii et tõesti. Tuju oli hea. Ja siis ma jõudsin koju. Arvi võttis mu ukse peal vastu ja ütles, et tal on halbu uudiseid... sain aru, et saa halb tähendab tõesti halba ja võtsin talt kohe ümbert kinni. Ja siis ta hakkas rääkima, et isaga juhtus õnnetus. Seesama traktori ja rongi värk. Ja et seis on halb... Hakkasime vaatama lennukipileteid Eesti. Arvi läheb Tartusse 15ndal, mina 22-l, tagasi Berliini sõidame 26ndal... Nii et jõuluks ikkagi koju.
Laupäeva hommikul käisin jälle Flexis, varasel õhtupoolikul läksime Eesti jõulupeole. See oli siis siinse Eesti kogukonna ühine jõuluõhtusöök. Korraldajameeskonnas oli Kaie ka. Kohal oli ca 80-90 inimest, sealhulgas nii noori jai vanemaid, lapsi ja pensionäre. Kõik muidugi ei olnud eestlased, aga oli ka lihtsalt Eestiga kuidagi pidi seotud inimesi. Pakuti verivorsti pohlamoosiga, hapukapsast, mulgiputru, kartulisalatit ja muud head ja paremat. Programmi kuulus ka jõuluvana, jõululaulude laulmine ja loterii. Me võitsime ka natsa nänni. Jõime Arviga mõlemad klaasi veini ja Kaie ja ta sõbraga pitsi Viru Valget ja Vana Tallinnat. Magustoiduks oli igasugu erinevaid kooke, mida inimesed olid kaasa toonud. Õunakook maitses kõige paremini. Kui Eesti tulen, siis söön nii palju verivorsti kui sisse mahub :) ja siis lähen tagasitulles jälle salatite ja suppide peale üle.
Nüüd siis on pühapäev, hommikul alustasin blogi kirjutamist, oli mõte trenni minna, aga ikka ei läinud (see minek-tulek võtab päris palju aega ja leppisin sellega, et neli trenni nädalas pole ka üldse paha saavutus) ja olin kodus, lugesin CIMA-t ja asjatasin niisama ringi. Õhtul tuli Arvi kursakas Thomas meie poole ühte filmi vaatama ja... ja nii saigi nädal lõpule. Pildimaterjali osas jälle vabandan, et vapsee midagi pole juurde klõpsinud :) Kallid ja hoidke end soojas ja turvaliselt!
Alustangi kohe meie maksapuhastuse tulemustest. Võib vist öelda, et olin selle suhtes parajalt skeptiline ja seda üllatavam oli näda, et see tõesti töötas. Nimelt siis oli asja mõte maksast välja saada sinna tekkinud kivid, mis siis hiljem elu jooksul edasi sappi „kukuvad“ ja siis neid tuntakse juba sapikivide all. Ma enda arvates nagu ei ole just kõige ebatervislikum inimene, nii et ma väga ei uskunud, et mul sealt miskit välja hakkab tulema, aga pärastlõunal hakkas midagi liigutama Ja tulid välja sellised rohelised herne suurused jublakad, kokku 10 või nii. Arvil hakkas see protsess juba hommikust pihta, nii et arvasin, et mul siis järelikult ei olegi midagi, aga võta näpust. Jaanuari alguses kordame seda jälle, sest seda peab tegema nii kaua, kuni kahel korral enam midagi välja ei tule. Vot sellised lood. Pärast puhastust nagu väga suurt erinevust ei tundnud, ainult alkoholiisu oli kadunud. Heh, ja lisaks oli minul kadunud umbes kilo ja Arvil kolm. Arvi kaalus vist 66 kilo :S. Täiesti haige.
Laupäeval-pühapäeval võtsin ette ka esimese CIMA raamatu teemal management accounting. Tegin endale täitsa graafiku isegi, et kui tahan kahe kuuga (detsember-jaanuar) kõik viis alusõpikut läbi lugeda, siis peaksin päevas keskmiselt 40 lk lugema. Praegu olen sellest graafikust muidugi mõnusalt maas, aga kuna mul esmaspäev on vaba (Tom on ära kuskil), siis kavatsen järgi võtta. Piilusin ka teistesse õpikutesse ja raamat „Ethics, Corporate Governance and Business Law“ tundus ikka päris hirmutav. Ma ei saanud esiteks üldse pooltest sõnadest arugi, mis seal olid, veel vähem siis, et ma neile küsimustele vastata oskaksin. Samas vaatasin ka, et nendes eelolevates eksamites seda teemat enam väga ei puudutada ka. Kui siis ainult eetika teemat, aga see ei tohiks vast ka kõige hullem olla. Ka Management Accountingus on päris palju uusi mõisteid, mida ei mäleta küll, et oleks koolis kunagi õppinud. Nii et tarkus tuleb :)
Esmaspäeva hommikul käisin Pilateses. See oli natsa nõrk, nii et jooksin pärast veel 30 min peale. Siis tööle, kus läks suht ruttu, nii umbes 4h, ja siis olin vaba koju tulema. Tegelikult käisin enne kojutulekut ka ühtest spordipoest läbi, kus vahetatakse Polari kella patareisid. Nimelt otsisin Polari kodulehelt, et kas leian Berliinist mõne koha, kus saaks patareid vahetada. Ja otseloomulikult ei leidnud muhvigi, terve Saksamaa peale näitas ainult ühte kohta kuskil kaugel. Niisiis kirjutasingi kliendiinfo meilile, et kas Berliinis ka võimalik vahetada on ja tuli välja, et terve suure Berliini peale tõesti ongi üks pood (!?), kus seda tehakse. Õnneks polnud see väga kaugel, nii et viisin kella sinna ja järgmisel päeval pidin kätte saama jälle.
Õhtul saime Matthiasega kokku, seekord õnnestus see eriti varakult, juba kell 18:30, aga lõppkokkuvõttes jõudsin ikka südaööks koju. Nimelt siis olin talle lubanud kunagi Eesti muusikat viia. Võtsingi ühtteist mälupulgale ja kui kokku saime, sis käisimegi ta hotellitoas muusikat arvutisse tõmbamas. Kuulasime ka mõnda ja tõlkisin talle mõne laulu sisu/mõtet. Näiteks meeldib mulle väga Lenna Kuurmaa Jüriöö laul. Seletasin talle siis, et millest see laul on: „Well, this song is about war and how one woman poisoned the enemies with food“ – „Oh... It actually sounds kinda cheerful and happy“ :). Tõlkisin talle veel mõned laulud ja saime hea kõhutäie naerda. Ja siis läksime söögikohta otsima. Mina tahtsin oma hiljutise maksapuhastuse tõttu miskit kerget (ehk siis salatit) süüa ja ka Matthias ültes, et talle ei taha enam ühed ülikonnapüksid jalga minna, mis tähendab, et peab vaatama hakkama, mida ta sööb, nii et ta oli ka salti peal väljas. Ja no täitsa lõpp, kui raske oli leida kohta, mis oleks selline mõnus hubane ja pakuks ka salatit. Hotelli kõrval oli kohe Vapiano, aga Matthias ei tahtnud sinna minna, sest talle ei meeldi „touristy“ kohad. No ja siis me kõndisime ringi vähemalt tund, enne kui leidsime ühe päris hea koha. Ma sõin tuunikalaga salatit ja Matthias lihtsalt miskit taimetoitu. Rääkisin talle ka oma nädalavahetuse puhastusprotsessist ja siis sain hästi armsa komplimendi, et „You do look very fresh and healthy“. Matthias nimelt enamasti näeb päris räsitud välja, sest ta töötab nii võimatult palju ja ta silmad ei varja seda absoluudselt. Mm, ja lisaks komplimendile sain veits tögada oma mütsi pärast. Nimelt oli mul seljas must mantel, mis siis on selline suht viisakas, aga kunagi mul ühtegi paremat mütsi ei ole, siis mul oli peas selline suht suusamütsi moodi must müts, mis Matthiasele ikka üldse ei istunud... et need ikka üldse ei sobi kokku ja ma pean endale ikka ilmtingimata midagi uut otsima. Nii et ma siis vist lähen esmaspäeval šoppama ka. Tegelt ma kunagi juba Galeriast või kuskilt vaatasin selliseid kübara moodi asju, aga need maksid kõik vähemalt 50 euri. Ja no halloo, ma ei maksa nii palju mingi mütsi eest. Nii et mai teagi, kust oma otsingut alustada... peaks mingi kõrvalisema koha leidma, kus hinnad ei ole nii laes, aga no kust sellist kohta leida...oeh...
Teisipäeval läksin esimest korda siis sinna uuringufirmasse tööd tegema. Seal oli koos ca 10 inimest erinevatest maadest, suhtlesin lõunapausi ajal peamiselt ühe Iiri kuti ja Läti tüdrukuga, kelle nimi muideks oli Linda ja kellel oli kunagi eestlasest peika :). Töö ise oli ausalt öeldes ikka päris igav, aga nagu ka varem ütlesin, siis päris hästi makstud. Arvutasime Arviga, et kui sellist asja teeks täiskohaga, siis teeniks kuus 40 tuhat krooni kätte. Ja sellise raha eest tegelt teeks seda igavat no brain tööd mingi aeg küll. Vaatasin just oma pangakontot ja päris nukker seis seal. Neli kuud puhkust ja praegu poole kohaga töö just rikkamaks teinud ei ole... suure vaevaga PwC-s teenitud raha on kõik ära kulunud. Mõtlesin, et peaks hakkama jälle üles kirjutama oma kulutusi, sest praegu pole õrna aimugi, palju mul reaalselt raha kulub siin. Pole nagu harjunud ennast väga tagasi ka hoidma :)
Kolmapäeval tegin päeval seda uuringut ja pärast seda läksin oma enda kontorisse, kus meil pidi olema väike jõulu tähistamine kolleegidega. Kõik olidki kaasa toonud midagi nende jõulutraditsioonidega seotut (Sarah, Dylan ja Ben lausa küpsetasid ise kõik miskit) ja pugisime siis koos kõvasti ja rääkisime oma jõulutraditsioonidest (esindatud olid siis USA, UK, Saksamaa ja Eesti). Gavin (Saksamaa) selgitas meile, miks mõnel pool süüakse jõulude ajal kala – nimelt see tuli kuidagi ladina keelest, et mingi piibli lause sõnade esimesed tähed andsi kokku „kala“. Ja siis Sarah (USA, Texas) joonistas meile „Darwin fishi“. Ja Ben (UK) selgitas, et Boxing Day peaks vist tulema sellest, et „sellel päeval pakiti kingid karpidesse (box) ja kingiti need oma alamatele (servants). Sarah siis naeris et jah, alamatele ja oma kolooniatele tehti kingitusi. Ja Lars tegi ka päris hea nalja, et tuli istus ka maha meie juurde ja pöördus minu poole, et „noh Margit, kuidas siis Lätis jõule tähistatakse“ :) Ma siis panin vastu, et mul pole kõige vähimatki aimu, kuidas Lätis jõule tähistatakse. Siis Tom ütles kõrvalt, et „ta on Eestist“, mille peale Lars tegi „oh, cheers“, ja võttis ruttu korraliku lonksu šampust :). See on nii naljakas, kuidas Sakslased Baltimaadel vahet ei tee. Kui esimene päev tööl olin, siis ütles Tom ka kuskil lause sees, et ma olen Lätist. Heh, plus ma sain endale kirillitsaga klaviatuuri, sest ta arvas, et meil on Eestis kirillitsa. Dylan (USA, California) ültes, et tema ei aja Eestit Lätiga sassi, sest enne kui ma tööle tulin ta üldse ei teadnudki, et sellised kohad eksisteerivad :P Plus et talle kõlab see nimi Estonia nagu tegu oleks mingi muinasjutumaaga. Ehk siis kokkuvõttes otsustasin, et kui kõik oma jõulureisidelt tagasi on, siis pean ikka tegema ühe „Eesti õhtu“ ja neile puust ja punaseks tegema, mis maa see Eesti ikka on ja mis keelt seal räägitakse.
Pärast kontoris maiustamist oli meil plaan minna jõuluturule, aga kuna jõudsime sinna alles kella 9-ks, siis hakati juba kõike kinni panema. Niisiis ei saanudki me tilkagi hõõgveini. Aga Tomi hammas oli šampusest juba verel ja ta ei saanud seda nii jätta, et kontori jõulupidu lõppeb kell 9. Seega läksime mingit baari otsima, kus edasi istuda. Selleks hetkeks, kui baari jõudsime, oli meid alles 4 – mina, Tom, Sarah ja Dylan (kellel oli muideks samal päeval sünnipäev). Mul oli süda magusast suht paha, nii et ma tellisin edale ainult vett, Tom ja Sarah olid veini peal ja kuna Dylan ei joo tilkagi (ta pole vist aasta aega juba tiklagi alkoholi joonud), siis ta jõi ka vett. Tom tellis ka mõned suupisted ja sõin peale paar soolast kartuliviilu, mis tundusid pärast kõike seda suhkrut ülihead. Tom rääkis, et kuidas meil läheb ja... no niisama jutustasime seal maast ja ilmast. Hakkasime ära tulema 11 paiku, kõndisime Tomiga koos metroojaama ja siis ta rääkis, et peaks ikka töötajate eest rohkem hoolitsema, et praegu on kõigil (pigem siis tegelt programmeerijatel) nii hull tamp peal, et nii ikka ei saa. Ja ma siis noogutasin, et jaa-jaa, töötajate eest peab hoolitsema :)
Neljapäev möödus kiirelt, olin tööl ja õhtul käisin jõusaalis. Reede hommikul ei läinud kohe tööle, vaid käisin hommikul Flexi tunnis ka. Nimelt oli meil selle uuringu läbiviimiseks planeeritud neli päeva, aga kuna ma edenesin kiiremalt kui teised, siis mul ei olnud nii palju aega vaja. Selle raha nimel oleks võinud muidugi veits aeglasemalt ka asja võtta, aga no ma lihtsalt ei oska tööl aega venitada (tööandja unistus). Lõuna ajal lugesin uudiseid Eesti lumetormist ja näitasin teistele ka pilte, kuidas autod lume sees kinni istusid. Nägin ka uudist pealkirjaga traktori ja rongi kokkupõrge, aga ei vaadanud sisse (sellest kohe täpsemalt). Niisiis olin reedel 4h tööl ja siis hakkasin koju tulema. Kuulasin telefonist muusikat ja isegi päike tuli välja, nii et tuju oli väga hea. Õhtul pidid ka miskid jõulupeod ja asjad olema, nii et tõesti. Tuju oli hea. Ja siis ma jõudsin koju. Arvi võttis mu ukse peal vastu ja ütles, et tal on halbu uudiseid... sain aru, et saa halb tähendab tõesti halba ja võtsin talt kohe ümbert kinni. Ja siis ta hakkas rääkima, et isaga juhtus õnnetus. Seesama traktori ja rongi värk. Ja et seis on halb... Hakkasime vaatama lennukipileteid Eesti. Arvi läheb Tartusse 15ndal, mina 22-l, tagasi Berliini sõidame 26ndal... Nii et jõuluks ikkagi koju.
Laupäeva hommikul käisin jälle Flexis, varasel õhtupoolikul läksime Eesti jõulupeole. See oli siis siinse Eesti kogukonna ühine jõuluõhtusöök. Korraldajameeskonnas oli Kaie ka. Kohal oli ca 80-90 inimest, sealhulgas nii noori jai vanemaid, lapsi ja pensionäre. Kõik muidugi ei olnud eestlased, aga oli ka lihtsalt Eestiga kuidagi pidi seotud inimesi. Pakuti verivorsti pohlamoosiga, hapukapsast, mulgiputru, kartulisalatit ja muud head ja paremat. Programmi kuulus ka jõuluvana, jõululaulude laulmine ja loterii. Me võitsime ka natsa nänni. Jõime Arviga mõlemad klaasi veini ja Kaie ja ta sõbraga pitsi Viru Valget ja Vana Tallinnat. Magustoiduks oli igasugu erinevaid kooke, mida inimesed olid kaasa toonud. Õunakook maitses kõige paremini. Kui Eesti tulen, siis söön nii palju verivorsti kui sisse mahub :) ja siis lähen tagasitulles jälle salatite ja suppide peale üle.
Nüüd siis on pühapäev, hommikul alustasin blogi kirjutamist, oli mõte trenni minna, aga ikka ei läinud (see minek-tulek võtab päris palju aega ja leppisin sellega, et neli trenni nädalas pole ka üldse paha saavutus) ja olin kodus, lugesin CIMA-t ja asjatasin niisama ringi. Õhtul tuli Arvi kursakas Thomas meie poole ühte filmi vaatama ja... ja nii saigi nädal lõpule. Pildimaterjali osas jälle vabandan, et vapsee midagi pole juurde klõpsinud :) Kallid ja hoidke end soojas ja turvaliselt!
Samstag, 4. Dezember 2010
9. Taas sajab valget lund väljas
Ho-ho-ho! Lumi maas ja tuleb lisa ning jõulumeeleolugi juba täitsa olemas. Aga alustuseks klaariks ühe võla. Nimelt rääkisin mõned nädalad tagasi sellest, et peaks CIMA materjale lugema hakkama... aus ülestunnistus on see, et pole siiani mitte muhvigi teinud. Saime Arviga mõlemad viiest aluseksamist vabastuse, mis tähendab, et esimesed eksamid saame teha alles mais, kuhu maani on ju terve maa ja ilm aega, nii et sellepärast olengi laiska pannud. Aga tegelikult tahaks ka need materjalid läbi töötada, milles me eksamit ei tee, sest järgmised baseeruvad nendel... Nii et äkki ma kunagi hakkan tubliks.
Aga edasi siis juba eelmise ja selle nädala tegemiste juurde. Eelmise teisipäeva õhtul käisime ühel Eestiga seotud näituse avamisel. Üles olid pandud Liina Viira tehtud tööd (eesti rahvariiete mustrites riided kaasaegsemas võtmes), mitukümmend erinevat käpikumustrit, Eesti lasteraamatuid seoses jõuludega ja taustal käis multikas Lepatriinude jõulud. Saime seal kokku Kaiega ja tutvusime ka paari teise eestlase või eesti keelt rääkiva välismaalasega. Saime ka kutse siinse Eesti kogukonna ühisele jõuluõhtusöögile, lubati verivorsti ja hapukapsast - ei jõua ära oodata. Pärast käisime veel koos läbi Charlottenburgi lossi ees olevast jõuluturust. Neid jõuluturge on siin ikka päris palju. Praktiliselt kõikvõimalikud väljakud ja platsid on neid täis pandud.
Ma arvan, et see võis olla kolmapäeva õhtu, kui hakkasime Arviga Harry Potterit vaatama. Alustasime esimesest osast ja praeguseks oleme ära vaadanud esimesed kuus osa. Me pole neid kunagi varem vaadanud ja mai osanud neist midagi väga arvata ka, aga tegelt on nad päris põnevad. Kolmapäeval oli vist ka see hetk, kui Tom oli kuskil ärireisil ära ja oli jätnud mulle meili peale to-do-listi, mis algas lausetega: First of all, fantastic job so far. We are amazed by your speed and skills. Seda oli väga mõnna lugeda :)
Neljapäeva peal on mul auk, nii et liigun edasi reedesse. Arvi läks õhtul miskile kursapeole, millega ma ühineda ei viitsinud... või õigemini asi oli selles, et kui Arvi ütles, et neil miski pidu reedel, siis tal jäi küsimata väga oluline küsimus, et kas ma tahan ka tulla. No ja siis ma arvasin, et ta tahab üksi minna ja olin juba täiesti valmis selleks, et üks mõnus lebo õhtu veeta kodus. Ja kui ta siis reede õhtul enne minekut küsis, et kas ma ei tule, siis no sorry, ma tõesti ei olnud sellises meeleolus. Nii et selle ajaga, kui Arvi ära oli, jõudsin mina ära vaadata kolm filmi, mis ikka veel vaatamata olid: The lake house, James Bond Quantum of Solace ja Mamma Mia. See viimane oli nii armas. Käisin kunagi Eestis muusikali ka vaatamas ja... no lihtsalt äge tükk minu meelest.
Laupäev oli veel lebom kui reede õhtu. Nimelt läks Arvi ühele case-study’de lahendamise võistlusele, ning etteruttavalt ütlen, et nende võistkond sai kolmanda koha, 250 euri auhinnaraha inimese peale + igasugust muud KPMG nänni (sest korraldaja oli KPMG). Mina olin siis aga terve päeva üksi kodus. Tegelt nii lebo mul nüüd ka ei olnud see päev, sest mul läks ca 2h kodu koristamiseks ja 1,5h toidupoodide külastamise peale. Käisin poodides tegelikult isegi 2 korda, tõin vahepeal osad asjad koju, sest ei jõudnud rohkem käes tassida ja siis läksin järgmisele tiirule. Viisin ka kõik taara ära, mis meil siin pidudega tekkinud oli... ja otsisin mõnda apteeki, mis laupäeval kell 3 lahti oleks. Neli tükki käisin läbi, mis olid kõik kinni ja siis viies oli lõpuks ikkagi lahti. Ostsin sealt mõrusoola. Põhjus siis selles, et tahtsime Arviga maksapuhastust tegema hakata :). Kohe varsti räägin täpsemalt ka.
Laupäeva õhtul mingi 11 paiku helistas Arvi, et hurraa, neil on kolmas koht ja nüüd nad on kuskil õhtusöögil ja lähevad edasi kluppi ka, et kas ma ei taha ühineda. No ega ma just hurraa ei öelnud selle peale, aga olin lõpuks siiski nõus ja otsustasin autoga minna. Klubi nimi oli Magnet, selline karvaste kuttide ja tennistega tüdrukute koht oli, mängiti rocki ja punki ja muud sellist stuffi. Arvi võistkond oli muidugi ülikondade-lipsudega, nii et sobisid eriti hästi sinna :P. Aga kokkuvõttes saime palju tantsida ja mitte väga hilja hakkasime kodu poole ka liikuma. Viisime ka Thomase ära koju, millega tegime nii umbes 15 km ringi vist (Berliin on ikka päris suur), aga tegelt oligi hea autot natuke sõidutada ka, sest ega me teda liiga tihti just ei kasuta. Laupäeva öösel võtsime sisse mõrusoolalahust ja pugesime tuttu.
Pühapäeval tegime veepäeva soolte puhastamiseks. Arvi jaoks oli see esimene kord, kui ta terve päeva söömata on olnud. Ma ei tea, kas asi oli selles soolas või jõhvikakapslites, mida võtma hakkasin, aga minu põiepõletikust ei olnud pühapäeva hommikuks enam mingi jälge. Hea meel, et ei pidanud antibiotside peale minama. Räägin nüüd siis täpsemalt sellest puhastuse teemast ka. Nimelt ostis Arvi kunagi siit ühe saksakeelse maksaraamatu ja luges sealt maksa puhastamise kuuri kohta. Ja ütles siis, et võiks seda teha. No valisime siis välja nädala, kus meil teadaolevalt ühtegi pidu ei ole. Enne 7-päevast maksapuhastuse kuuri pidi ka tegelt soolte puhastuse ära tegema, aga need variandid, mis seal pakutud olid, meile väga nagu ei istunud. Näiteks üks variant oli 3 nädalat järjest mõrusoola juua iga õhtu – no mai kujuta ette, kas mu seedimine üldse pärast (või isegi sellel kolme nädala jooksul) enam töötaks. Või siis klistiir, mida ma ka hea meelega vabatahtlikult kunagi ei teeks. Niisiis mõtlesime, et teeme sellise lihtsa variandi, et võtame mõrusoola ja teeme veepäeva, et kõik läbi pesta. Vot ei tea, kas aitas ka, aga igal juhul otsustasime selle maksakuuri ka ära teha. Maksakuur tähendas seda, et iga päev liiter õunamahla tervisliku toidu vahele + kuuendal päeval mõrusool, greibimahl ja oliiviõli. Igal juhul pühapäeval me mõlemad suht vegeteerisime, sest tühja kõhuga pole just kõige lihtsam olla. Ma vaatasin tantsusaate kuuendat hooaega, Arviga koos vaatasime veel Potterit.
Esmaspäeva hommik oli kauaoodatud, sest siis sai jälle süüa :). Tegin endale tööle salatit ka kaasa. Tom oli aga haigeks jäänud, mis tähendas, et Lars tegeles muga natuke ja... väga ei mäletagi, et mis ma siis ülejäänud päeva tegin aga igal juhul kella viieks läksin ühte lähedalasuvasse spordiklubisse uurima, et mis seal täpsemalt on. Nimelt jagati kunagi tänava peal flaiereid, et avamisel uus spordiklubi ainult naistele. Mingit hinda ega tunniplaani ega midagi sellist otseloomulikult netist leida polnud võimalik, võimalik oli ainult kokku leppida aeg kohtumiseks. Tegingi siis selle ära ja sain seal kokku ühe naisega, kes siis seletas et mis ja kus ja lõpptulemus oli see, et sõlmisin nendega pooleaastase lepingu. Kuutasu on 50 euri, mis ilmselt ei tapa, aga tugevamaks teeb kindlasti. Klubi ise on pigem selline väike, ühe saaliga, kuid täitsa korraliku jõusaaliga. Kõik on hästi uus ja ilus ja mis mulle väga meeldib on see, et saun (kuigi veidi kuiv) on ka olemas. Trennid toimuvad hommikuti ning õhtuti ning praegu olengi pigem hommikuti käinud, et siis edasi otse tööle minna. Õhtul vaatasime ära Potteri viienda osa :).
Teisipäeva hommikul käisingi esimeses trennis. Selleks oli Body styling. Ehk siis lühike soojenduse osa ja suht kohe lihaste kallale, abivahendiks kummilint. Võrreldes Eesti aeroobikatundidega on siin selline erinevus, et kui Eestis muusika tümpsub praktiliselt kogu trenni aja, siis siin on muusika pigem vaiksemalt taustaks, et lihtsalt kuuleksid rütmi. Mulle isiklikult muidugi meelidb see tümpsumise variant rohkem, sest hea muusika tõmbab kuidagi käima ja hoopis mõnusam on trenni teha. Tom oli jälle tööl ja rääkis, et arst keelas tal ära kohvi joomise ja suitsetamise ja käskis vähem tööd ja rohkem sporti teha :). Rääkisin talle ka siis, et tulin just trennist ja kui ta lõuna ajal mu salatit nägi, siis ohkas ja ütles, et ta peaks must eeskuju võtma. Õhtul sain Matthiasega kokku. Otsisime jälle täiesti suvaliselt mingi koha, kuhu maha istuda ja püüdsime leida mulle mingi toidu, milles poleks sees ei loomseid ega piimatooteid. Antud kohas oli see päris keeruline, aga lõpuks meil siiski õnnestus leida üks riisi ja juurikate roog, kus oli küll jogurtikaste, aga see oli eraldi kõrval. Pläkutasime jälle päris mitu head tundi ning keskööks jõudsin koju tuttu.
Kolmapäeva hommikul käisin Flexi tunnis. Polnud õrna aimugi, mida oodata. Õigemini ootasin midagi äkki painduvusega seoses, aga ei. See see ei olnud. Oli hoopis miski füsioteraapiast tulnud trennimeetod sellise võnkuva vardaga. Et oli üks selline suusakepi pikkune varras, mille otstes olid kummijullad ja keskel ka selline kummist osa käte hoidmise jaoks. Ja siis hoidsidki sealt keskelt kinni ja kui edasi-tagasi liigutasid, siis hakkas varras võnkuma. Tegimegi siis kõikvõimalikke erinevaid harjutusi ja surin täiega, sest eelmisest päevast olid lihased juba mõnusalt valusad. Pärast siis jälle tööle ja... ja pärast tööd kodus tegin paaritunnise uinaku, sest öö jäi tiba liiga lühikeseks (ma olen harjunud ca 9-tunniste öödega onju :).
Neljapäev oli esimene päev korraliku lumega. No nii umbes 20 cm lund oli küll, mis muutis liikluse täiesti võimatult aeglaseks, kuna siin ei reageeritud selle koristamisele just eriti kiirelt. Sõitsin tööle bussiga tavalise poole tunni asemel tund ning jõudsin tööle alles kell 1. Tegelesin novembri lõpetamisega ja 2011/12 aasta plaaniga (ei mäleta, kas olen öelnud, et neil on majandusaasta aprillit märtsini). Kella kuueks läksin trenni. Seekord Jazz Dance’i. Noo mis siis selle koha öelda... soojendus oli nagu balletitund, kava oli ülilihtne.... minu jaoks... teiste jaoks ei tundunud nii lihtne :P. Väga suurt koormust just ei saanud, nii et läksin veel 15-ks minutiks jooksulindi peale ka pärast.
Reede hommikul käisin WSG-s, mis eesti keeles tähendab selgroogümnastikat. Sisuliselt on tegemist taas lihtsalt lihastreeninguga, võtsime läbi käed-jalad, selja-kõhu. Ja endiselt on raske. Käisin pärast veel 15 min jälle lindi peal, aga seekord lihtsalt kõndisin ülesmäge. Telekast käis mingi saade, kus oli üks hästi-hästi paks paarike, kes püüdis erinevaid lõbustusi proovida. Olid lõbustuspargis ja ei mahtunud atraktsioonidesse ära, kardi sisse mahtus ainult mees istuma, aga kuna ta kõht surus rooli peale, siis sõita ei saanud.. ja kuskile tooli sisse jäid ka kinni. Häält ei kuulnud, seega ei tea, mis nad seal rääkisid, aga andis kõvasti motivatsiooni trenni teha :) Reedene tööpäev jäi mul tunniajaseks, sest Tomil ei olnud mu jaoks üldse aega. Tulin siis koju, tegime muskaga süüa ja viskasime pärast seda voodisse lebotama ja tulime üles alles kell 5. Vaatasime ära viimase Potteri, mis meil oli (järgmist tuleb juba kinno vaatama minna) ja paar tantsusaadet ka.
Nüüd siis ongi laupäev, Arvi õpib, sest tal on teisipäeval üks eksam. Mina veel ei tea, mida tegema hakkan... A muuseas järgmisel nädalal lähen teisipäevast reedeni ühte EL projekti osalema. See miski uuring internetipoodide kohta ja otsiti native speaker’eid erinevatest maadest ja kuna maksavad ka päris hästi, siis küsisin Tomilt, et kas võin minna ja saingi loa, nii et esmaspäeval lähen veel tööle, aga ülejäänud nädala istun siis kuskil EL majas ja surfan internetipoodides :). Täna on ka maksapuhastuse kuues päev, mis tähendab et kella kahest saati ei tohi midagi süüa enam ja hakkame erinevaid segusid endale sisse keerama. Eks järgmine kord kirjutan, et kuidas see kõik meil välja kukkus. Pildimaterjali mul väga ei ole, paar peopilti, mida vist ei viitsi praegu üles panema hakata. Järgmine kord. Sauka!
Aga edasi siis juba eelmise ja selle nädala tegemiste juurde. Eelmise teisipäeva õhtul käisime ühel Eestiga seotud näituse avamisel. Üles olid pandud Liina Viira tehtud tööd (eesti rahvariiete mustrites riided kaasaegsemas võtmes), mitukümmend erinevat käpikumustrit, Eesti lasteraamatuid seoses jõuludega ja taustal käis multikas Lepatriinude jõulud. Saime seal kokku Kaiega ja tutvusime ka paari teise eestlase või eesti keelt rääkiva välismaalasega. Saime ka kutse siinse Eesti kogukonna ühisele jõuluõhtusöögile, lubati verivorsti ja hapukapsast - ei jõua ära oodata. Pärast käisime veel koos läbi Charlottenburgi lossi ees olevast jõuluturust. Neid jõuluturge on siin ikka päris palju. Praktiliselt kõikvõimalikud väljakud ja platsid on neid täis pandud.
Ma arvan, et see võis olla kolmapäeva õhtu, kui hakkasime Arviga Harry Potterit vaatama. Alustasime esimesest osast ja praeguseks oleme ära vaadanud esimesed kuus osa. Me pole neid kunagi varem vaadanud ja mai osanud neist midagi väga arvata ka, aga tegelt on nad päris põnevad. Kolmapäeval oli vist ka see hetk, kui Tom oli kuskil ärireisil ära ja oli jätnud mulle meili peale to-do-listi, mis algas lausetega: First of all, fantastic job so far. We are amazed by your speed and skills. Seda oli väga mõnna lugeda :)
Neljapäeva peal on mul auk, nii et liigun edasi reedesse. Arvi läks õhtul miskile kursapeole, millega ma ühineda ei viitsinud... või õigemini asi oli selles, et kui Arvi ütles, et neil miski pidu reedel, siis tal jäi küsimata väga oluline küsimus, et kas ma tahan ka tulla. No ja siis ma arvasin, et ta tahab üksi minna ja olin juba täiesti valmis selleks, et üks mõnus lebo õhtu veeta kodus. Ja kui ta siis reede õhtul enne minekut küsis, et kas ma ei tule, siis no sorry, ma tõesti ei olnud sellises meeleolus. Nii et selle ajaga, kui Arvi ära oli, jõudsin mina ära vaadata kolm filmi, mis ikka veel vaatamata olid: The lake house, James Bond Quantum of Solace ja Mamma Mia. See viimane oli nii armas. Käisin kunagi Eestis muusikali ka vaatamas ja... no lihtsalt äge tükk minu meelest.
Laupäev oli veel lebom kui reede õhtu. Nimelt läks Arvi ühele case-study’de lahendamise võistlusele, ning etteruttavalt ütlen, et nende võistkond sai kolmanda koha, 250 euri auhinnaraha inimese peale + igasugust muud KPMG nänni (sest korraldaja oli KPMG). Mina olin siis aga terve päeva üksi kodus. Tegelt nii lebo mul nüüd ka ei olnud see päev, sest mul läks ca 2h kodu koristamiseks ja 1,5h toidupoodide külastamise peale. Käisin poodides tegelikult isegi 2 korda, tõin vahepeal osad asjad koju, sest ei jõudnud rohkem käes tassida ja siis läksin järgmisele tiirule. Viisin ka kõik taara ära, mis meil siin pidudega tekkinud oli... ja otsisin mõnda apteeki, mis laupäeval kell 3 lahti oleks. Neli tükki käisin läbi, mis olid kõik kinni ja siis viies oli lõpuks ikkagi lahti. Ostsin sealt mõrusoola. Põhjus siis selles, et tahtsime Arviga maksapuhastust tegema hakata :). Kohe varsti räägin täpsemalt ka.
Laupäeva õhtul mingi 11 paiku helistas Arvi, et hurraa, neil on kolmas koht ja nüüd nad on kuskil õhtusöögil ja lähevad edasi kluppi ka, et kas ma ei taha ühineda. No ega ma just hurraa ei öelnud selle peale, aga olin lõpuks siiski nõus ja otsustasin autoga minna. Klubi nimi oli Magnet, selline karvaste kuttide ja tennistega tüdrukute koht oli, mängiti rocki ja punki ja muud sellist stuffi. Arvi võistkond oli muidugi ülikondade-lipsudega, nii et sobisid eriti hästi sinna :P. Aga kokkuvõttes saime palju tantsida ja mitte väga hilja hakkasime kodu poole ka liikuma. Viisime ka Thomase ära koju, millega tegime nii umbes 15 km ringi vist (Berliin on ikka päris suur), aga tegelt oligi hea autot natuke sõidutada ka, sest ega me teda liiga tihti just ei kasuta. Laupäeva öösel võtsime sisse mõrusoolalahust ja pugesime tuttu.
Pühapäeval tegime veepäeva soolte puhastamiseks. Arvi jaoks oli see esimene kord, kui ta terve päeva söömata on olnud. Ma ei tea, kas asi oli selles soolas või jõhvikakapslites, mida võtma hakkasin, aga minu põiepõletikust ei olnud pühapäeva hommikuks enam mingi jälge. Hea meel, et ei pidanud antibiotside peale minama. Räägin nüüd siis täpsemalt sellest puhastuse teemast ka. Nimelt ostis Arvi kunagi siit ühe saksakeelse maksaraamatu ja luges sealt maksa puhastamise kuuri kohta. Ja ütles siis, et võiks seda teha. No valisime siis välja nädala, kus meil teadaolevalt ühtegi pidu ei ole. Enne 7-päevast maksapuhastuse kuuri pidi ka tegelt soolte puhastuse ära tegema, aga need variandid, mis seal pakutud olid, meile väga nagu ei istunud. Näiteks üks variant oli 3 nädalat järjest mõrusoola juua iga õhtu – no mai kujuta ette, kas mu seedimine üldse pärast (või isegi sellel kolme nädala jooksul) enam töötaks. Või siis klistiir, mida ma ka hea meelega vabatahtlikult kunagi ei teeks. Niisiis mõtlesime, et teeme sellise lihtsa variandi, et võtame mõrusoola ja teeme veepäeva, et kõik läbi pesta. Vot ei tea, kas aitas ka, aga igal juhul otsustasime selle maksakuuri ka ära teha. Maksakuur tähendas seda, et iga päev liiter õunamahla tervisliku toidu vahele + kuuendal päeval mõrusool, greibimahl ja oliiviõli. Igal juhul pühapäeval me mõlemad suht vegeteerisime, sest tühja kõhuga pole just kõige lihtsam olla. Ma vaatasin tantsusaate kuuendat hooaega, Arviga koos vaatasime veel Potterit.
Esmaspäeva hommik oli kauaoodatud, sest siis sai jälle süüa :). Tegin endale tööle salatit ka kaasa. Tom oli aga haigeks jäänud, mis tähendas, et Lars tegeles muga natuke ja... väga ei mäletagi, et mis ma siis ülejäänud päeva tegin aga igal juhul kella viieks läksin ühte lähedalasuvasse spordiklubisse uurima, et mis seal täpsemalt on. Nimelt jagati kunagi tänava peal flaiereid, et avamisel uus spordiklubi ainult naistele. Mingit hinda ega tunniplaani ega midagi sellist otseloomulikult netist leida polnud võimalik, võimalik oli ainult kokku leppida aeg kohtumiseks. Tegingi siis selle ära ja sain seal kokku ühe naisega, kes siis seletas et mis ja kus ja lõpptulemus oli see, et sõlmisin nendega pooleaastase lepingu. Kuutasu on 50 euri, mis ilmselt ei tapa, aga tugevamaks teeb kindlasti. Klubi ise on pigem selline väike, ühe saaliga, kuid täitsa korraliku jõusaaliga. Kõik on hästi uus ja ilus ja mis mulle väga meeldib on see, et saun (kuigi veidi kuiv) on ka olemas. Trennid toimuvad hommikuti ning õhtuti ning praegu olengi pigem hommikuti käinud, et siis edasi otse tööle minna. Õhtul vaatasime ära Potteri viienda osa :).
Teisipäeva hommikul käisingi esimeses trennis. Selleks oli Body styling. Ehk siis lühike soojenduse osa ja suht kohe lihaste kallale, abivahendiks kummilint. Võrreldes Eesti aeroobikatundidega on siin selline erinevus, et kui Eestis muusika tümpsub praktiliselt kogu trenni aja, siis siin on muusika pigem vaiksemalt taustaks, et lihtsalt kuuleksid rütmi. Mulle isiklikult muidugi meelidb see tümpsumise variant rohkem, sest hea muusika tõmbab kuidagi käima ja hoopis mõnusam on trenni teha. Tom oli jälle tööl ja rääkis, et arst keelas tal ära kohvi joomise ja suitsetamise ja käskis vähem tööd ja rohkem sporti teha :). Rääkisin talle ka siis, et tulin just trennist ja kui ta lõuna ajal mu salatit nägi, siis ohkas ja ütles, et ta peaks must eeskuju võtma. Õhtul sain Matthiasega kokku. Otsisime jälle täiesti suvaliselt mingi koha, kuhu maha istuda ja püüdsime leida mulle mingi toidu, milles poleks sees ei loomseid ega piimatooteid. Antud kohas oli see päris keeruline, aga lõpuks meil siiski õnnestus leida üks riisi ja juurikate roog, kus oli küll jogurtikaste, aga see oli eraldi kõrval. Pläkutasime jälle päris mitu head tundi ning keskööks jõudsin koju tuttu.
Kolmapäeva hommikul käisin Flexi tunnis. Polnud õrna aimugi, mida oodata. Õigemini ootasin midagi äkki painduvusega seoses, aga ei. See see ei olnud. Oli hoopis miski füsioteraapiast tulnud trennimeetod sellise võnkuva vardaga. Et oli üks selline suusakepi pikkune varras, mille otstes olid kummijullad ja keskel ka selline kummist osa käte hoidmise jaoks. Ja siis hoidsidki sealt keskelt kinni ja kui edasi-tagasi liigutasid, siis hakkas varras võnkuma. Tegimegi siis kõikvõimalikke erinevaid harjutusi ja surin täiega, sest eelmisest päevast olid lihased juba mõnusalt valusad. Pärast siis jälle tööle ja... ja pärast tööd kodus tegin paaritunnise uinaku, sest öö jäi tiba liiga lühikeseks (ma olen harjunud ca 9-tunniste öödega onju :).
Neljapäev oli esimene päev korraliku lumega. No nii umbes 20 cm lund oli küll, mis muutis liikluse täiesti võimatult aeglaseks, kuna siin ei reageeritud selle koristamisele just eriti kiirelt. Sõitsin tööle bussiga tavalise poole tunni asemel tund ning jõudsin tööle alles kell 1. Tegelesin novembri lõpetamisega ja 2011/12 aasta plaaniga (ei mäleta, kas olen öelnud, et neil on majandusaasta aprillit märtsini). Kella kuueks läksin trenni. Seekord Jazz Dance’i. Noo mis siis selle koha öelda... soojendus oli nagu balletitund, kava oli ülilihtne.... minu jaoks... teiste jaoks ei tundunud nii lihtne :P. Väga suurt koormust just ei saanud, nii et läksin veel 15-ks minutiks jooksulindi peale ka pärast.
Reede hommikul käisin WSG-s, mis eesti keeles tähendab selgroogümnastikat. Sisuliselt on tegemist taas lihtsalt lihastreeninguga, võtsime läbi käed-jalad, selja-kõhu. Ja endiselt on raske. Käisin pärast veel 15 min jälle lindi peal, aga seekord lihtsalt kõndisin ülesmäge. Telekast käis mingi saade, kus oli üks hästi-hästi paks paarike, kes püüdis erinevaid lõbustusi proovida. Olid lõbustuspargis ja ei mahtunud atraktsioonidesse ära, kardi sisse mahtus ainult mees istuma, aga kuna ta kõht surus rooli peale, siis sõita ei saanud.. ja kuskile tooli sisse jäid ka kinni. Häält ei kuulnud, seega ei tea, mis nad seal rääkisid, aga andis kõvasti motivatsiooni trenni teha :) Reedene tööpäev jäi mul tunniajaseks, sest Tomil ei olnud mu jaoks üldse aega. Tulin siis koju, tegime muskaga süüa ja viskasime pärast seda voodisse lebotama ja tulime üles alles kell 5. Vaatasime ära viimase Potteri, mis meil oli (järgmist tuleb juba kinno vaatama minna) ja paar tantsusaadet ka.
Nüüd siis ongi laupäev, Arvi õpib, sest tal on teisipäeval üks eksam. Mina veel ei tea, mida tegema hakkan... A muuseas järgmisel nädalal lähen teisipäevast reedeni ühte EL projekti osalema. See miski uuring internetipoodide kohta ja otsiti native speaker’eid erinevatest maadest ja kuna maksavad ka päris hästi, siis küsisin Tomilt, et kas võin minna ja saingi loa, nii et esmaspäeval lähen veel tööle, aga ülejäänud nädala istun siis kuskil EL majas ja surfan internetipoodides :). Täna on ka maksapuhastuse kuues päev, mis tähendab et kella kahest saati ei tohi midagi süüa enam ja hakkame erinevaid segusid endale sisse keerama. Eks järgmine kord kirjutan, et kuidas see kõik meil välja kukkus. Pildimaterjali mul väga ei ole, paar peopilti, mida vist ei viitsi praegu üles panema hakata. Järgmine kord. Sauka!
Montag, 22. November 2010
8. Noh püss, lähme niidame
Tsau!
Alustan oma avalikku päevikut kohe asjast minnes tagasi eelmisesse pühapäeva. Laupäev oli meil täielik lebostation ja ega pühapäevgi aktiivsem polnud. Tuli mõte, et võiks facebooki pilte üles panema hakata. Mõeldud-tehtud. Kuna mu arvuti on suurest downloadimisest veits aeglaseks muutunud, siis ka uploadimine väga kiirelt ei läinud, nii et kokku võttis kogu protseduur aega terve päeva. Üles sai laetud 322 pilti aastast... mingi 1994 vms. Sain kohe kommentaare ka ja päris lõbus oli. Nostalgiline.
Esmaspäev oli täiesti tavalise tööpäeva nägu. Teisipäeva hommikul seevastu ärkasin juba 5.50 üles vajadusega vetsu minna – seda tavaliselt ei juhtu, et sellepärast üles ärkaksin. Nii et oli kahtlus, et miskit on valesti. Ja oligi. Olin jäänud sellisesse õdushaigusesse nagu põieõpletik. Ja kust ma ta üles korjasin mina aru ei saa. SMS-sin Tomile, et jään koju ja pugesin ise teki alla, et pepu soojas hoida. Lugesin netist ka natuke, et kuidas seda ravida võiks, sest ühtegi rohtu ma nagu väga enam võtta ei taha. Seega jõingi päeva jooksul nelja liitri jagu teed ja vett ära ja närisin porgandeid. Ja käisin iga 15 minuti taga vetsus. Ajee. Kui muska 4-5 ajal koju jõudis, siis tõi mulle mingit põieteed ka. Kui muska jõudis, siis jäi esimest korda vetsus-käimiste vahele isegi üle tunni aja ja valus ka enam ei olnud. Hõiskasin siis et juhuu, olengi terve ja piisas ainult sellest, kui muska koju tuli, aga reaalsus tegelt nii hea siiski ei olnud, sest hullemast sain ma ühe päevaga üle, aga päris-päris terve pole ma siiamaani. See ravimine nõuab rahulikult olemist, alkoholi mitterarbimist ja muidu tervislikke eluviise, aga nagu hiljem siit loete, siis see ei olnud väga võimalik.
Kolmapäeval otsustasin siiski tööle minna, Tomi ei olnud ja ma ise tiksusin seal nii kaua, kui kõik sai tehtud, mida suutsin välja mõelda ning õhtul olin rahulikult kodus. Neljapäeval jälle tööle, pärast tööd oli meil kontoris ametlik soolaleiva pidu, kuhu olid siis kutsutud ka kliendid, koostööpartnerid ja muidu sõbrad ja pered. Seekord oli meil pitsade asemel täitsa korralik catering, maitses hästi. Kuna ma seal külalisi ei tundnud, siis tšättisime töökaaslastega omavahel terve õhtu, mingi hetk jõudis Arvi ka sinna, sest ta käis vahepeal kodus välisülikooli kandideerimise pabereid kokku panemas ja motivatsioonikirja lõpetamas. Nimelt siis pani ta paberid sisse Rennes Businessi Schooli, et seal oma kolmas semester teha. Tulemused saab vist alles millalgi järgmisel aastal, nii et eks me anname teada kui ise teada saame. Neljapäev oli ka see päev, millal Arvi esimest korda koolis loengut andis. Ütles, et sai väga head tagasisidet ja rahvas oli rahul.
Reedel jõudis kätte kauaoodatud päev ja mulle tuli külla Liis, kes siis oli mu PwC kolleeg ja teeb praegu semestrit Frankfurdis. Tööle ma ei läinud, vaid korjasin Liisu üles ja kuna Arvi tahtis pärast kooli veits magada, siis mõtlesime, et ei sega teda ja lähme šoppama. Alustasime oma kohaliku tänava kingapoest, kust leidsime mõlemad endale sobivad saapakandidaadid, aga veel ära ei ostnud, sest poleks viitsind neid terve päeva tassida. Kõigepealt läksime siis Kurfürstenile, kolasime seal veits ringi ja siis käisime Alexas. Kuna meil on Liisuga mõlemal rahaline seis nagu ta on (mina pole neli kuud töötand ja praegu olen ka poole kohaga ja Liis on vapsee üliõpilane), siis klappisime hästi vältides kõiki kalleid poode Saime mõlemad endale kotid (minu oma maksis 10 euri ja Liisu oma vist nats rohkem) ja kui tagasi kodu poole kooberdasime, siis läksime otstsime saapad ka ära (minu omad siis 30 euri ja Liisu omad vist ca poole vähem). Liisu sai endale ühed valged ja mina otstsin mustad ülepõlvekad, madala kontsaga, et saaks seeliku-kleidiga kanda klubitamas käies. Kodus proovisingi neid seelikuga ja ei näinud tegelt üldse head välja... mõtlesin siis, et peaks järgmisel päeval ikkagi tagasi viima. Ja et sel õhtul siis panengi kluppi hoopis püksid jalga ja ühed teised madalad saapad, sest ma ei tahtnud enam seda eelmise nädala jalavalu kannatada.
Kodus jõime veits veini, mille Liis oli meile toonud ja valisime välja peo Cassiopeias. Hakkasimegi ennast sinna poole sättima, aga tee peal helistas Arvile Vitali ja pakkus välja, et võiks hoopis Felixisse minna. Vitali siis nimelt on üks valgevene poiss, Arvi endine kooli- ja korterikaaslane Osnabrückist, kes oli ka sõpradega koos nädalavahetuseks Berliini tulnud. Jõudsime sinna enne neid, ootasime veits järjekorras, kus tundsime Liisuga veits alaväärsuskolmpleksi 10-sendiste kontsade ja seelikutega tibide vahel, aga saime siiski sisse. Klubi oli üsna väike, VIPidele olid eraldatud ka diivanid-lauad, pööblile oli jäetud ainult tantsupõrand ja kuna muusika oli täitsa hea, siis polnudki meil selle vastu midagi, sest mis sa ikka istud, kui saaks selle asemel tantsida. Ja siis mingi hetk oli Vitali oma sõpradega ka klubi ukse taha jõudnud, aga neid ei lastudki sisse... siin mõne klubi juures on suht tugev nägude kontroll (Liis rääkis ka, et neid ei lastud ükskord Frankfurdis sisse) ja ega nad ei põhjenda ka, et miks nad sind sisse ei lase. Seega ei saanudki me reedel Vitaliga kokku, tantsisime kella kolmeni ja kella neljast saime tuttu.
Laupäeval tegi Arvi vist silmad lahti 11 ajal, mina ajasin jalad alla 12 ajal ja läksin oma saapaid tagasi viima. Õigemini vahetasin ma nad ühtede teiste vastu. Ja siis tõin poest veits hommikusöögi materjali ka pluss kolm kirstitaskut :). Kojujõudes kolkisin Liisu ka maast lahti, sõime hommikust ja sättisime ennast linnatuuri peale. Käisime Liisuga umbes sama marsruudi läbi, mis Rauligagi, mingi hetk ühines meiega ka Vitali. Läksimegi lahku Alexanderplatzi kandis, sest meil Liisuga oli mõte mina gay-muuseumi, aga kutid nagu väga vaimustunud ei olnud sellest. Muuseum oli suht tilluke. Esimesel korrusel oli nagu mingi baari moodi asi, kus keegi tegi ettekannet, aga kuna see oli saksakeelne, siis me ei jäänud seda kuulama, teisel ja kolmandal korrusel oli siis näitus. Teisel maalid ja kolmandal fotod-jutud. Lisaks paljaste nokudega geidele oli pilte ka transvestiitidest. Liiga sisukas muuseum siiski polnud, nii et saime üsna kiirelt tiiru peale. Külastajad kusjuures tundusid peamiselt olevat lesbid :)
Kojujõudes oli Arvi paika pannud juba pokkerilaua, sest meie juures oli laupäeval väike mängupõrgu. Meie Liisu ja Marina mängisime aga hoopis Touche’d. Külla tulidki Arvi kursakad ja Vitali sõpradega. Mingi hetk okupeerisime Liisuga vetsu, et meiki teha ja riidesse panna. Olime suht ühtekad oma mustade seelikutega, Liisu tegi mulle veel soengut ka ja kui valmis olime, siis küsisin Arvi käest naljaga, et noh, kuidas ma välja näen, mille peale ta ütles, et ma olen ikka vapsee püss. Kui Adagio poole minema hakkasime, siis ütles Liis, et noh püss, lähme niidame. Ja no mis me seal ikka niitsime, panime tantsu kuis jalad võtsid ja... üks naljakas asi tegelt oli, et mul on sularaha pidevalt otsas ja laenan Arvi käest, Liis aga vist maksis garderoobis enda arvates viiesega, aga andis hoopis kahekümnese ja talle anti tagasi ikkagi nagu viiesest, sest seal oli nii võimatult pime, et ma ka üritasin kuidagi oma sentidest eurot käiskaudu kokku saada. No mis iganes juhtus, olid meil mõlemal suht näpud põhjas kui kokteile otstma läksime. Minu oma oli 6 euri, aga mul oli endal ainult viiene, niisiis laenasin Liisult 1 euri juurde, Liisu oma oli 8.50, aga kuna tal oli ka ainult viiene ja mõned mündid, siis kraapisime seal leti peal viimaseid sente kokku, mida kuskilt leidsime ja baarman vaatas meid ka ilmselt veits imelikult jalõpuks võttis Liisi käest hoopis 8 euri, sest teda need pisikesed sendid väga ei tõmmanud. Adagios olid taas ka klubitantsijad. Üks tüdruk samas üldse ikka ei osanud ennast liigutada ja kui vahepeal tagumikku väristas, siis kõik rappus. Üsna kole vaatepilt oli. Ise tantsisime neljani, tegime väikese mäkipeatuse ja saime tuttu viie paiku.
Pühapäeval oli suht lebo. Tegime esiteks enivei silmad suht hilja lahti ja siis olime ka kodus, sest Liisul oli tarvis ühte koolitööd teha ja ma kolasin siis niisama netis ringi. Õhtu poole läksime Amriti sööma ja kokteilitama. Toit maitses hästi ja ka Mango Colada oli ka endiselt hea. Õhtul kodus mõtlesime veel mingit filmi vaadata. Võtsime ette „The Other Guys“, aga see oli ikka täiesti sisutu ja mõttetu film...
Esmaspäevaks võtsin jälle töölt vabaks ennast, sest Liisu lennuk läks alles kell 5 õhtul. Käisime päeval Topografy of the Terror muuseumis, mis siis sisuliselt oli natside tegemiste kohta. Tee peal metroos oli üks veider vahejuhtum. Istusime Liisuga seal ja meie vastas istus üks mees, kes võttis mingi hetk videokaamera välja ja häkkis sellega midagi. Liis tegi siis nalja, et raudselt hakkab mingit koduvideot tegema või et homme oleme youtube’is üleval. Ja kutt asetaski kaamera endale mingi hetk põlvele ja nii muuseas vajutas record nuppu, vaadates ise mujale aknast välja. Kuna filmides läheb kaameral ju see punane tuluke põlema, siis saime kohe aru, et ta filmib meid ja ma ütlesin kõva häälega inglise keeles, et mis ta mõtleb endast, aga kuna ta nagu väga ei reageerinud, siis istusime Liisuga lihtsalt teise kohta ümber. Öäkk, ei taha mõelda, et mis ta selle filmiga või seda vaadates hiljem teinud oleks. Muuseumis läks päris palju aega, nii et võitsimegi pärast kiirelt Burger Kingist endale ampsud kaasa, sõime need metroos ära, kojujõudes võttis Liis kohvri ja saatsin ta lennujaama ära.
Nüüd siis ongi esmaspäeva õhtu, tegin kojujõudes väikese tudu ja hakkasin kirjutama. Uued pildid on ka üleval ja selleks korraks lõpetan.
Alustan oma avalikku päevikut kohe asjast minnes tagasi eelmisesse pühapäeva. Laupäev oli meil täielik lebostation ja ega pühapäevgi aktiivsem polnud. Tuli mõte, et võiks facebooki pilte üles panema hakata. Mõeldud-tehtud. Kuna mu arvuti on suurest downloadimisest veits aeglaseks muutunud, siis ka uploadimine väga kiirelt ei läinud, nii et kokku võttis kogu protseduur aega terve päeva. Üles sai laetud 322 pilti aastast... mingi 1994 vms. Sain kohe kommentaare ka ja päris lõbus oli. Nostalgiline.
Esmaspäev oli täiesti tavalise tööpäeva nägu. Teisipäeva hommikul seevastu ärkasin juba 5.50 üles vajadusega vetsu minna – seda tavaliselt ei juhtu, et sellepärast üles ärkaksin. Nii et oli kahtlus, et miskit on valesti. Ja oligi. Olin jäänud sellisesse õdushaigusesse nagu põieõpletik. Ja kust ma ta üles korjasin mina aru ei saa. SMS-sin Tomile, et jään koju ja pugesin ise teki alla, et pepu soojas hoida. Lugesin netist ka natuke, et kuidas seda ravida võiks, sest ühtegi rohtu ma nagu väga enam võtta ei taha. Seega jõingi päeva jooksul nelja liitri jagu teed ja vett ära ja närisin porgandeid. Ja käisin iga 15 minuti taga vetsus. Ajee. Kui muska 4-5 ajal koju jõudis, siis tõi mulle mingit põieteed ka. Kui muska jõudis, siis jäi esimest korda vetsus-käimiste vahele isegi üle tunni aja ja valus ka enam ei olnud. Hõiskasin siis et juhuu, olengi terve ja piisas ainult sellest, kui muska koju tuli, aga reaalsus tegelt nii hea siiski ei olnud, sest hullemast sain ma ühe päevaga üle, aga päris-päris terve pole ma siiamaani. See ravimine nõuab rahulikult olemist, alkoholi mitterarbimist ja muidu tervislikke eluviise, aga nagu hiljem siit loete, siis see ei olnud väga võimalik.
Kolmapäeval otsustasin siiski tööle minna, Tomi ei olnud ja ma ise tiksusin seal nii kaua, kui kõik sai tehtud, mida suutsin välja mõelda ning õhtul olin rahulikult kodus. Neljapäeval jälle tööle, pärast tööd oli meil kontoris ametlik soolaleiva pidu, kuhu olid siis kutsutud ka kliendid, koostööpartnerid ja muidu sõbrad ja pered. Seekord oli meil pitsade asemel täitsa korralik catering, maitses hästi. Kuna ma seal külalisi ei tundnud, siis tšättisime töökaaslastega omavahel terve õhtu, mingi hetk jõudis Arvi ka sinna, sest ta käis vahepeal kodus välisülikooli kandideerimise pabereid kokku panemas ja motivatsioonikirja lõpetamas. Nimelt siis pani ta paberid sisse Rennes Businessi Schooli, et seal oma kolmas semester teha. Tulemused saab vist alles millalgi järgmisel aastal, nii et eks me anname teada kui ise teada saame. Neljapäev oli ka see päev, millal Arvi esimest korda koolis loengut andis. Ütles, et sai väga head tagasisidet ja rahvas oli rahul.
Reedel jõudis kätte kauaoodatud päev ja mulle tuli külla Liis, kes siis oli mu PwC kolleeg ja teeb praegu semestrit Frankfurdis. Tööle ma ei läinud, vaid korjasin Liisu üles ja kuna Arvi tahtis pärast kooli veits magada, siis mõtlesime, et ei sega teda ja lähme šoppama. Alustasime oma kohaliku tänava kingapoest, kust leidsime mõlemad endale sobivad saapakandidaadid, aga veel ära ei ostnud, sest poleks viitsind neid terve päeva tassida. Kõigepealt läksime siis Kurfürstenile, kolasime seal veits ringi ja siis käisime Alexas. Kuna meil on Liisuga mõlemal rahaline seis nagu ta on (mina pole neli kuud töötand ja praegu olen ka poole kohaga ja Liis on vapsee üliõpilane), siis klappisime hästi vältides kõiki kalleid poode Saime mõlemad endale kotid (minu oma maksis 10 euri ja Liisu oma vist nats rohkem) ja kui tagasi kodu poole kooberdasime, siis läksime otstsime saapad ka ära (minu omad siis 30 euri ja Liisu omad vist ca poole vähem). Liisu sai endale ühed valged ja mina otstsin mustad ülepõlvekad, madala kontsaga, et saaks seeliku-kleidiga kanda klubitamas käies. Kodus proovisingi neid seelikuga ja ei näinud tegelt üldse head välja... mõtlesin siis, et peaks järgmisel päeval ikkagi tagasi viima. Ja et sel õhtul siis panengi kluppi hoopis püksid jalga ja ühed teised madalad saapad, sest ma ei tahtnud enam seda eelmise nädala jalavalu kannatada.
Kodus jõime veits veini, mille Liis oli meile toonud ja valisime välja peo Cassiopeias. Hakkasimegi ennast sinna poole sättima, aga tee peal helistas Arvile Vitali ja pakkus välja, et võiks hoopis Felixisse minna. Vitali siis nimelt on üks valgevene poiss, Arvi endine kooli- ja korterikaaslane Osnabrückist, kes oli ka sõpradega koos nädalavahetuseks Berliini tulnud. Jõudsime sinna enne neid, ootasime veits järjekorras, kus tundsime Liisuga veits alaväärsuskolmpleksi 10-sendiste kontsade ja seelikutega tibide vahel, aga saime siiski sisse. Klubi oli üsna väike, VIPidele olid eraldatud ka diivanid-lauad, pööblile oli jäetud ainult tantsupõrand ja kuna muusika oli täitsa hea, siis polnudki meil selle vastu midagi, sest mis sa ikka istud, kui saaks selle asemel tantsida. Ja siis mingi hetk oli Vitali oma sõpradega ka klubi ukse taha jõudnud, aga neid ei lastudki sisse... siin mõne klubi juures on suht tugev nägude kontroll (Liis rääkis ka, et neid ei lastud ükskord Frankfurdis sisse) ja ega nad ei põhjenda ka, et miks nad sind sisse ei lase. Seega ei saanudki me reedel Vitaliga kokku, tantsisime kella kolmeni ja kella neljast saime tuttu.
Laupäeval tegi Arvi vist silmad lahti 11 ajal, mina ajasin jalad alla 12 ajal ja läksin oma saapaid tagasi viima. Õigemini vahetasin ma nad ühtede teiste vastu. Ja siis tõin poest veits hommikusöögi materjali ka pluss kolm kirstitaskut :). Kojujõudes kolkisin Liisu ka maast lahti, sõime hommikust ja sättisime ennast linnatuuri peale. Käisime Liisuga umbes sama marsruudi läbi, mis Rauligagi, mingi hetk ühines meiega ka Vitali. Läksimegi lahku Alexanderplatzi kandis, sest meil Liisuga oli mõte mina gay-muuseumi, aga kutid nagu väga vaimustunud ei olnud sellest. Muuseum oli suht tilluke. Esimesel korrusel oli nagu mingi baari moodi asi, kus keegi tegi ettekannet, aga kuna see oli saksakeelne, siis me ei jäänud seda kuulama, teisel ja kolmandal korrusel oli siis näitus. Teisel maalid ja kolmandal fotod-jutud. Lisaks paljaste nokudega geidele oli pilte ka transvestiitidest. Liiga sisukas muuseum siiski polnud, nii et saime üsna kiirelt tiiru peale. Külastajad kusjuures tundusid peamiselt olevat lesbid :)
Kojujõudes oli Arvi paika pannud juba pokkerilaua, sest meie juures oli laupäeval väike mängupõrgu. Meie Liisu ja Marina mängisime aga hoopis Touche’d. Külla tulidki Arvi kursakad ja Vitali sõpradega. Mingi hetk okupeerisime Liisuga vetsu, et meiki teha ja riidesse panna. Olime suht ühtekad oma mustade seelikutega, Liisu tegi mulle veel soengut ka ja kui valmis olime, siis küsisin Arvi käest naljaga, et noh, kuidas ma välja näen, mille peale ta ütles, et ma olen ikka vapsee püss. Kui Adagio poole minema hakkasime, siis ütles Liis, et noh püss, lähme niidame. Ja no mis me seal ikka niitsime, panime tantsu kuis jalad võtsid ja... üks naljakas asi tegelt oli, et mul on sularaha pidevalt otsas ja laenan Arvi käest, Liis aga vist maksis garderoobis enda arvates viiesega, aga andis hoopis kahekümnese ja talle anti tagasi ikkagi nagu viiesest, sest seal oli nii võimatult pime, et ma ka üritasin kuidagi oma sentidest eurot käiskaudu kokku saada. No mis iganes juhtus, olid meil mõlemal suht näpud põhjas kui kokteile otstma läksime. Minu oma oli 6 euri, aga mul oli endal ainult viiene, niisiis laenasin Liisult 1 euri juurde, Liisu oma oli 8.50, aga kuna tal oli ka ainult viiene ja mõned mündid, siis kraapisime seal leti peal viimaseid sente kokku, mida kuskilt leidsime ja baarman vaatas meid ka ilmselt veits imelikult jalõpuks võttis Liisi käest hoopis 8 euri, sest teda need pisikesed sendid väga ei tõmmanud. Adagios olid taas ka klubitantsijad. Üks tüdruk samas üldse ikka ei osanud ennast liigutada ja kui vahepeal tagumikku väristas, siis kõik rappus. Üsna kole vaatepilt oli. Ise tantsisime neljani, tegime väikese mäkipeatuse ja saime tuttu viie paiku.
Pühapäeval oli suht lebo. Tegime esiteks enivei silmad suht hilja lahti ja siis olime ka kodus, sest Liisul oli tarvis ühte koolitööd teha ja ma kolasin siis niisama netis ringi. Õhtu poole läksime Amriti sööma ja kokteilitama. Toit maitses hästi ja ka Mango Colada oli ka endiselt hea. Õhtul kodus mõtlesime veel mingit filmi vaadata. Võtsime ette „The Other Guys“, aga see oli ikka täiesti sisutu ja mõttetu film...
Esmaspäevaks võtsin jälle töölt vabaks ennast, sest Liisu lennuk läks alles kell 5 õhtul. Käisime päeval Topografy of the Terror muuseumis, mis siis sisuliselt oli natside tegemiste kohta. Tee peal metroos oli üks veider vahejuhtum. Istusime Liisuga seal ja meie vastas istus üks mees, kes võttis mingi hetk videokaamera välja ja häkkis sellega midagi. Liis tegi siis nalja, et raudselt hakkab mingit koduvideot tegema või et homme oleme youtube’is üleval. Ja kutt asetaski kaamera endale mingi hetk põlvele ja nii muuseas vajutas record nuppu, vaadates ise mujale aknast välja. Kuna filmides läheb kaameral ju see punane tuluke põlema, siis saime kohe aru, et ta filmib meid ja ma ütlesin kõva häälega inglise keeles, et mis ta mõtleb endast, aga kuna ta nagu väga ei reageerinud, siis istusime Liisuga lihtsalt teise kohta ümber. Öäkk, ei taha mõelda, et mis ta selle filmiga või seda vaadates hiljem teinud oleks. Muuseumis läks päris palju aega, nii et võitsimegi pärast kiirelt Burger Kingist endale ampsud kaasa, sõime need metroos ära, kojujõudes võttis Liis kohvri ja saatsin ta lennujaama ära.
Nüüd siis ongi esmaspäeva õhtu, tegin kojujõudes väikese tudu ja hakkasin kirjutama. Uued pildid on ka üleval ja selleks korraks lõpetan.
Sonntag, 14. November 2010
7. 26
Heips. Olen siin mõeldnud, et peaks endale mingi märkmiku voodi kõrvale võtma, et siis igal õhtul päeva kohta paar rida kirja panna, sest no mälu on mul ikka täitsa olematu. Aga miskit meenus isegi kahe nädala tagant. Nimelt tuli meelde, et kui teisipäeval, pärast esimest tööpäeva käisin mingeid pabereid ära viimas Zooloogische Garteni kandis, siis marssisin ikka kiirel sammul nagu kombeks mööda tänavat ja üks kutt jooksis mulle järgi. Kui minuni jõudis, siis hakkas saksa keeles midagi seletama. Palusin tal siis inglise keele peale üle minna ja siis ta rääkis, et nägi mind kaugelt ja vaatas et ma olen ikka maru ilus ja ta kohe kindlasti peab mu kohvile viima. Et kes ma ikka olen ja kust ma tulen jne. Kutt ise polnud kindlasti sakslane, selline tõmmum... aga ei suutnud tuvastada mis täpselt. Ma jätkasin oma marssi ja ütlesin kindlalt „ei“ iga ettepaneku peale. Lõpuks ta siis küsis, et „miks sa muga välja ei tule, kas ma pole sinu tüüp“, mille peale ütlesin, et „minu tüüp ootab mind kodus“. Siis ta andis alla :). Ühel teisel vihmasel hommikul kõndisin pilk maas metroojaama poole ja keegi ütles mulle möödaminnes „bella“... ei näinud, kes. Aga mõtlesin, et ilusamaks ma tõenäoliselt muutunud ei ole võrreldes Eestis oleku ajaga ja et nendel komplimentidel on hoopis kaks muud põhjust. Esiteks, neid komplimente teevad türklased ja muud temperamentsemad ugri-mugrid vs siis Eesti mehed, kes ei tule nii naljalt sulle hästi ütlema keset tänavat. Teiseks, Eestis keset ilusaid tüdrukuid olles on üsna raske välja paista, siinsed kohalikud on pigem tennisekandjad, nii et mina oma roosade kõpsukatega ilmselt jään silma.
Aga et jätkata sealt, kus pooleli jäin, siis lähen reede õhtusse, kui läksime AIESECi rahvaga India restosse Amrit’i. Olin seal juba kunagi varem Matthiasega käinud. Alguses oli meil veits probleeme õigete inimeste leidmisega, sest ma ju ei teadnud sealt kedagi. Ja resto oli hullult suur. Ja kellegi numbrit mul ka ei olnud. Aga nägime seal veel ekslevaid inimesi, uurisime, et kas nad on AIESECist ja selgus, et olidki ja koos leidsime ka õige laua üles. Sõime miskit kana (olen siiamaani proovinud kolme erinevad varianti ja kõik on meeldinud), jõime kokteile (Mai Tai oli paras killer) ja rääkisime juttu ühe paariga, kellest tüdruk oli sakslane ja käinud Indias praktikal, kus siis leidnud endale ühe kohaliku kuti, kes oli nüüd siis tulnud Saksamaale IT-praktikat tegema. Kutt rääkis meile India elust ja olust, aga enam nagu väga ei mäletagi, et mis ta rääkis... Aga üks üllatav asi oli, et ta ütles, et hästi paljud lähevad pärast keskat edasi ülikooli. Ainult et siis ülikoolide kvaliteet on hästi erinev, et kui raha on, siis võib endale hariduse lihtsalt „osta“ ka.
Laupäeval-pühapäeval olime kodus. Kuna ma tundus ennast veits tõbiselt ja ei suutnud üldse magada (Arvi laiutamine ka väga kaasa ei aidanud), siis kolisin madratsi peale magama. Ja oi kui hea see madrats oli. Magasin järgmine nädal aega ainult maas koguaeg. Nohu läks üle köhaks ja praeguseks on mõlemad läinud. Sain terveks ilma ühtegi rohtu võtmata. Wohoo!
Esmaspäeva hommikul pidin oma uued kingad (need kallimad) poodi tagasi viima, sest nad läksid mõlemad katki. Anti raha tagasi ilma suuremat probleemi tegemata. Aga no nüüd mul oli ju ikkagi uusi tarvis. Teisipäeva hommikul käisingi enne tööd Alexanderplatzi ääres olevas Alexa keskuses otsimas, aga ei muhvigi. Igal pool müüakse praegu põhiliselt ainult saapaid ja isegi kui on mingeid kingi, siis suht kehva valik. Kolmapäeval aga astusin läbi ühest kingapoest, mida bussiaknast märkasin ja sealt leidsingi endale uued :). Mitte küll samasugused, nagu mul enne, aga kontoris ringi kõpsutamiseks peaksid hästi sobima (terve päev saabastega olla mulle väga ei meeldi).
Olen hommikuti bussis nüüd viimane nädal saksa keelt õppinud. Võtsin ette kõigepealt grammatika, et meelde tuletada need der-die-das’id. Ja on selline tunne, et peaksin varsti selle sakslaste keelega hakkama ka saama.
Kolmapäev õhtul saime Matthiasega kokku. Käisime vaatamas filmi „Scott Pilgrim vs the world“. Päris naljakas ja teistsugune oli. Pärast filmi käisime läbi Potsdameri jõuluturult, võtsime glögi ja pannkooke. Edasi tahtsime jälle sinna kõrgele drinkidele minna, aga see oli reserveeritud, nii et võtsime kohad sisse ühes suvalises tänavaäärses kohas. Jõime kahepeale ära liitri veini ja üsna lõbus oli.
Neljapäeval jõudis siis kätte tähtis päev – minu sünnipäev. Muska tõi mulle hommikul lilli ja kooki ja sain kingiks bling-blingi :). Enne tööle minekut käisime läbi oma ülemise naabri juurest talle teada andmas, et teeme reedel peo ja tõenäoliselt me väga vaiksed ei ole. Nimelt on meil olnud probleeme siiamaani muusikaga - me ei mängi seda absoluudselt kõvasti ja absoluudselt mitte öösel, aga meie ülemisele naabrile ei paista see sellegipoolest meeldivat, sest kohe kui miskit mängima paneme, siis kolgib nii kõvasti jalaga vastu põrandat, et meie lagi ja lamp rapuvad. Ja seda näiteks ka päeval kell 1. Nii et ega me ei olegi siin kogu selle aja jooksul mõnusalt kõvasti muusikat kuulata saanud... Samas kui meil tuba vaikne on, siis kuuleme ise ka altpoolt muusikat või klaverimängu. Aga igal juhul tundus ta üsna mõistev ja lubas mitte probleemi teha.
Töö juures sõime ka kooki. Kandsin Tomile lõpuks ette kõik selle, mille kallal ma nädal aega nokitsenud olin (sealhulgas pusisin terve päeva saksa tööjõumaksude arusaamise nimel) ja ta oli väga rahul (jess!). Ütles, et ma olen kõik tabelid nii keeruliseks teinud, et ainult mina saan neist aru ja et nüüd on kindel, et ma pean sinna ettevõttesse jääma, sest muidu tuleb neil kaos :). Järgmiseks nädalaks sain ka ülesande veel rohkem detailsemaks minna mõnede asjadega, nii et tegevust jätkub. Ja oi mulle meeldib neid excelitabeleid vorpida :). Nii tore on, kui sulle öeldakse, et „take your time, make it look professional“ mitte et „ära auditeeri üle, mõtle recovery peale“ :).
Kohe pärast tööd sain kokku Arvi ja Corinna ja veel mingi saksa tüdrukuga ja plaan oli minna karnevalile. Me ei teadnud Arviga üldse mida oodata ja ammugi polnud meil kostüüme, aga tuli siis välja et tegemist oli peoga, mis algas 11.11 kell 11:11 selles samas klubis, kus toimus Erasmuse pidu. Läksime siis klubi ukse taha järjekorda ja kõik, kes seal ootasid või välja tulid, olid kostüümides. Kuna klubi oli täis (neljapäeval kell 5?!), siis lasti sisse inimesi ainult juhul, kui keegi ära läks. Aga no ei läinud keegi ära, nii et ootasime seal ikka parasjagu ja siis otsustasime Arviga, et lähme hoopis kuskile sööma ja ei lähegi peole. Kuna me söögikohaga väga katsetada ei viitsind, siis läksime jälle Amrit’i, sõime kana ja jõime kokteile (Mambo Colada kokteil on seal ikka ülihea). Restos olles helistas mulle Kristi, kes laulis koos Tulkaga sünnipäevalaulu, nii tore oli! Koju jõudes olid mul jalad üliväsinud, tegin neile väikese vanni ja pärast Arvi masseeris neid ka, samal ajal kui tantsu vaatasime telkust. Ja selline mu tähtis päev oligi.
Reedesse jagus aga palju rohkem kärtsu ja mürtsu. Nimelt siis plaanisime enda pool pidu – soolaleivapidu üheskoos minu sünnipäevaga. Arvi oli hommikul koolis ja mina võtsin päeva vabaks, nii et alustasin hommikut koristamisega. Arvi käis ühest poest kojutulles läbi ja tõi hapukapsaid, kruupe ja liha – otsustasime õhtuks mulgikapsaid teha :P. Panimegi siis kõik hakkama ja otsustasime enne õhtut veel väikese beauty sleep’i teha. Kui üles tulime, siis käisime veel tiiru poodides – tõime kooki ja näksimist ja jooke juurde. Siis valmistasime kõik ette (muuhulgas tegime kiluvõileibu) ja jäime külalisi ootama. Kutsusime nad kella 8-ks, aga suurem osa jõudis alles 9-ks... ja osa isegi alles 11 paiku. Lugesin kokku 17 külalist, kes siis olid suures osas Arvi kursakad või nende sõbrad + siis meie eesti sõbrants Kaie. Mulgikapsad meeldisid päris mitmele ja tegelikult sõid kõik oma taldrikud ilusasti tühjaks, aga kiluvõileivad ei olnud päris nii populaarsed. Tegime kõikidega koos Vana Tallinna shotte ka, see läks päris hästi peale. Arvi tegi lõpus juba kuttidega Viru Valge shotte ka, aga ma enam sellest osa võtta ei tahtnud. Kõik olid rõõmsas meeleolus, sõid ja jõid ja kella 1 paiku liikusime edasi kluppi, mis asus Kulturbrauerei’s, nimi Alte Kantine (vana söökla :). Seal oli palju rahvast ja muss täitsa ok. Panin täpselt nii hullu tanntsu kui 10-sentimeetrised kontsad ja purjus pea lubasid, tantsisime non-stop kella poole viieni ja siis hakkasime kodu poole kooberdama (te ei kujuta ette, kui valusad mu jalad olid). Keerasime magama ja oi seda järgmist hommikut.
Laupäeval tegime esimest korda silmad lahti 12 paiku. See ei olnud väga hea mõte, sest pea oli veel täitsa laiali otsas. Mõtlesime, et kas tulla üles või mitte, sest Kaie kutsus meid ühinema ökoturule. Aga vajusime jälle uuesti sujuvalt magama, saades uuesti jalad alla kell 4. Koristasime kodu peost ära, sõime mulgikapsaid ja kooki ja mõtlesime, et midagi asjalikku küll ei viitsi teha. Seega siis vaatasime kaks osa tantsusaadet, Jääaja kolmanda osa uuesti ja Robin Hood’i filmi ka. Kirjutamise hetkel siis oligi laupäeva õhtu, mina kirjutasin voodis ja muska kõrval luges jälle mingit juhtimisarvestuse raamatut. Ta on üldse suht hulluks läinud selle õppimisega – muudkui loeb ja loeb. Ma hakkan juba kartma, et saab äkki targemaks kui mina :P. Peab ikka järgi võtma, arvestades, et peaks otsast neid CIMA eksameid ka tegema hakkama. Võib-olla alustan uuest nädalast :) Eks järgmisest postitusest saate lugeda.
Kallid!
Aga et jätkata sealt, kus pooleli jäin, siis lähen reede õhtusse, kui läksime AIESECi rahvaga India restosse Amrit’i. Olin seal juba kunagi varem Matthiasega käinud. Alguses oli meil veits probleeme õigete inimeste leidmisega, sest ma ju ei teadnud sealt kedagi. Ja resto oli hullult suur. Ja kellegi numbrit mul ka ei olnud. Aga nägime seal veel ekslevaid inimesi, uurisime, et kas nad on AIESECist ja selgus, et olidki ja koos leidsime ka õige laua üles. Sõime miskit kana (olen siiamaani proovinud kolme erinevad varianti ja kõik on meeldinud), jõime kokteile (Mai Tai oli paras killer) ja rääkisime juttu ühe paariga, kellest tüdruk oli sakslane ja käinud Indias praktikal, kus siis leidnud endale ühe kohaliku kuti, kes oli nüüd siis tulnud Saksamaale IT-praktikat tegema. Kutt rääkis meile India elust ja olust, aga enam nagu väga ei mäletagi, et mis ta rääkis... Aga üks üllatav asi oli, et ta ütles, et hästi paljud lähevad pärast keskat edasi ülikooli. Ainult et siis ülikoolide kvaliteet on hästi erinev, et kui raha on, siis võib endale hariduse lihtsalt „osta“ ka.
Laupäeval-pühapäeval olime kodus. Kuna ma tundus ennast veits tõbiselt ja ei suutnud üldse magada (Arvi laiutamine ka väga kaasa ei aidanud), siis kolisin madratsi peale magama. Ja oi kui hea see madrats oli. Magasin järgmine nädal aega ainult maas koguaeg. Nohu läks üle köhaks ja praeguseks on mõlemad läinud. Sain terveks ilma ühtegi rohtu võtmata. Wohoo!
Esmaspäeva hommikul pidin oma uued kingad (need kallimad) poodi tagasi viima, sest nad läksid mõlemad katki. Anti raha tagasi ilma suuremat probleemi tegemata. Aga no nüüd mul oli ju ikkagi uusi tarvis. Teisipäeva hommikul käisingi enne tööd Alexanderplatzi ääres olevas Alexa keskuses otsimas, aga ei muhvigi. Igal pool müüakse praegu põhiliselt ainult saapaid ja isegi kui on mingeid kingi, siis suht kehva valik. Kolmapäeval aga astusin läbi ühest kingapoest, mida bussiaknast märkasin ja sealt leidsingi endale uued :). Mitte küll samasugused, nagu mul enne, aga kontoris ringi kõpsutamiseks peaksid hästi sobima (terve päev saabastega olla mulle väga ei meeldi).
Olen hommikuti bussis nüüd viimane nädal saksa keelt õppinud. Võtsin ette kõigepealt grammatika, et meelde tuletada need der-die-das’id. Ja on selline tunne, et peaksin varsti selle sakslaste keelega hakkama ka saama.
Kolmapäev õhtul saime Matthiasega kokku. Käisime vaatamas filmi „Scott Pilgrim vs the world“. Päris naljakas ja teistsugune oli. Pärast filmi käisime läbi Potsdameri jõuluturult, võtsime glögi ja pannkooke. Edasi tahtsime jälle sinna kõrgele drinkidele minna, aga see oli reserveeritud, nii et võtsime kohad sisse ühes suvalises tänavaäärses kohas. Jõime kahepeale ära liitri veini ja üsna lõbus oli.
Neljapäeval jõudis siis kätte tähtis päev – minu sünnipäev. Muska tõi mulle hommikul lilli ja kooki ja sain kingiks bling-blingi :). Enne tööle minekut käisime läbi oma ülemise naabri juurest talle teada andmas, et teeme reedel peo ja tõenäoliselt me väga vaiksed ei ole. Nimelt on meil olnud probleeme siiamaani muusikaga - me ei mängi seda absoluudselt kõvasti ja absoluudselt mitte öösel, aga meie ülemisele naabrile ei paista see sellegipoolest meeldivat, sest kohe kui miskit mängima paneme, siis kolgib nii kõvasti jalaga vastu põrandat, et meie lagi ja lamp rapuvad. Ja seda näiteks ka päeval kell 1. Nii et ega me ei olegi siin kogu selle aja jooksul mõnusalt kõvasti muusikat kuulata saanud... Samas kui meil tuba vaikne on, siis kuuleme ise ka altpoolt muusikat või klaverimängu. Aga igal juhul tundus ta üsna mõistev ja lubas mitte probleemi teha.
Töö juures sõime ka kooki. Kandsin Tomile lõpuks ette kõik selle, mille kallal ma nädal aega nokitsenud olin (sealhulgas pusisin terve päeva saksa tööjõumaksude arusaamise nimel) ja ta oli väga rahul (jess!). Ütles, et ma olen kõik tabelid nii keeruliseks teinud, et ainult mina saan neist aru ja et nüüd on kindel, et ma pean sinna ettevõttesse jääma, sest muidu tuleb neil kaos :). Järgmiseks nädalaks sain ka ülesande veel rohkem detailsemaks minna mõnede asjadega, nii et tegevust jätkub. Ja oi mulle meeldib neid excelitabeleid vorpida :). Nii tore on, kui sulle öeldakse, et „take your time, make it look professional“ mitte et „ära auditeeri üle, mõtle recovery peale“ :).
Kohe pärast tööd sain kokku Arvi ja Corinna ja veel mingi saksa tüdrukuga ja plaan oli minna karnevalile. Me ei teadnud Arviga üldse mida oodata ja ammugi polnud meil kostüüme, aga tuli siis välja et tegemist oli peoga, mis algas 11.11 kell 11:11 selles samas klubis, kus toimus Erasmuse pidu. Läksime siis klubi ukse taha järjekorda ja kõik, kes seal ootasid või välja tulid, olid kostüümides. Kuna klubi oli täis (neljapäeval kell 5?!), siis lasti sisse inimesi ainult juhul, kui keegi ära läks. Aga no ei läinud keegi ära, nii et ootasime seal ikka parasjagu ja siis otsustasime Arviga, et lähme hoopis kuskile sööma ja ei lähegi peole. Kuna me söögikohaga väga katsetada ei viitsind, siis läksime jälle Amrit’i, sõime kana ja jõime kokteile (Mambo Colada kokteil on seal ikka ülihea). Restos olles helistas mulle Kristi, kes laulis koos Tulkaga sünnipäevalaulu, nii tore oli! Koju jõudes olid mul jalad üliväsinud, tegin neile väikese vanni ja pärast Arvi masseeris neid ka, samal ajal kui tantsu vaatasime telkust. Ja selline mu tähtis päev oligi.
Reedesse jagus aga palju rohkem kärtsu ja mürtsu. Nimelt siis plaanisime enda pool pidu – soolaleivapidu üheskoos minu sünnipäevaga. Arvi oli hommikul koolis ja mina võtsin päeva vabaks, nii et alustasin hommikut koristamisega. Arvi käis ühest poest kojutulles läbi ja tõi hapukapsaid, kruupe ja liha – otsustasime õhtuks mulgikapsaid teha :P. Panimegi siis kõik hakkama ja otsustasime enne õhtut veel väikese beauty sleep’i teha. Kui üles tulime, siis käisime veel tiiru poodides – tõime kooki ja näksimist ja jooke juurde. Siis valmistasime kõik ette (muuhulgas tegime kiluvõileibu) ja jäime külalisi ootama. Kutsusime nad kella 8-ks, aga suurem osa jõudis alles 9-ks... ja osa isegi alles 11 paiku. Lugesin kokku 17 külalist, kes siis olid suures osas Arvi kursakad või nende sõbrad + siis meie eesti sõbrants Kaie. Mulgikapsad meeldisid päris mitmele ja tegelikult sõid kõik oma taldrikud ilusasti tühjaks, aga kiluvõileivad ei olnud päris nii populaarsed. Tegime kõikidega koos Vana Tallinna shotte ka, see läks päris hästi peale. Arvi tegi lõpus juba kuttidega Viru Valge shotte ka, aga ma enam sellest osa võtta ei tahtnud. Kõik olid rõõmsas meeleolus, sõid ja jõid ja kella 1 paiku liikusime edasi kluppi, mis asus Kulturbrauerei’s, nimi Alte Kantine (vana söökla :). Seal oli palju rahvast ja muss täitsa ok. Panin täpselt nii hullu tanntsu kui 10-sentimeetrised kontsad ja purjus pea lubasid, tantsisime non-stop kella poole viieni ja siis hakkasime kodu poole kooberdama (te ei kujuta ette, kui valusad mu jalad olid). Keerasime magama ja oi seda järgmist hommikut.
Laupäeval tegime esimest korda silmad lahti 12 paiku. See ei olnud väga hea mõte, sest pea oli veel täitsa laiali otsas. Mõtlesime, et kas tulla üles või mitte, sest Kaie kutsus meid ühinema ökoturule. Aga vajusime jälle uuesti sujuvalt magama, saades uuesti jalad alla kell 4. Koristasime kodu peost ära, sõime mulgikapsaid ja kooki ja mõtlesime, et midagi asjalikku küll ei viitsi teha. Seega siis vaatasime kaks osa tantsusaadet, Jääaja kolmanda osa uuesti ja Robin Hood’i filmi ka. Kirjutamise hetkel siis oligi laupäeva õhtu, mina kirjutasin voodis ja muska kõrval luges jälle mingit juhtimisarvestuse raamatut. Ta on üldse suht hulluks läinud selle õppimisega – muudkui loeb ja loeb. Ma hakkan juba kartma, et saab äkki targemaks kui mina :P. Peab ikka järgi võtma, arvestades, et peaks otsast neid CIMA eksameid ka tegema hakkama. Võib-olla alustan uuest nädalast :) Eks järgmisest postitusest saate lugeda.
Kallid!
Donnerstag, 4. November 2010
6. Üle pika aja jälle asjalik
Heips! Seekordne postitus tuleb nüüd tõesti lühem, peamiseks põhjuseks on see, et saime lõpuks ometi interneti, mis tähendab, et tõmbasime tantsusaateid juurde ja vaatasime neid ning lisaks tõmbasin mina endale Sims’i, mida ma kunagi baka ajal mängisin ja sukeldusin sinna :)
Aga et siis alustada algusest, alustan esmaspäevaga. Alustasime päeva suure pudrupajaga. Kuna mul veel korralikke helbeid ei olnud, siis nägi puder välja üsna lögane. Aga tuli välja, et poistele maitses küll, nii et saime peaaegu kõik söödud. Edasi suundusime Starbucksi, kus Raul otsis oma autovärke ja me Arviga ajasime ka vajalikke asju. Pärast seda tegime Raulile veits ekskurssiooni marssruudil rongijaam – riigihooned – Brandenburg Tor – Unter der Linden – Ritteri šokolaadipood :) – Humbolt – muuseumisaar – Alexanderplatz – Potsdamer – kodu. Õhtul vaaritasime süüa jälle ja tšillisime niisama.
Teisipäeval avastas Raul, et meil on otse maja ees pargipingil WiFi täesti olemas ja istus seal päikese käes mingi aja. Mina võtsin ette uue raamatu, mille Raul eestist kaasa tõi – Steven M. Bragg „Uus finantsjuhtimise käsiraamat“. Mõtlesin, et äkki saan siit mingeid ideid, mida uues töös tarvis läheb. Ja no midagi saab ka, aga see on ikka suht USA-põhine (näiteks räägib tšekiraamatutest) ja hästi palju on keskendutud tootmisettevõtetele või üldse ettevõtetele, kellel on varud + silmas on peetud ikka tõeliselt suuri ettevõtteid. Õhtu poole käisime käisime Rauliga jooksmas ja hängisime kodus.
Kolmapäeva hommikul võttis Raul meie Volksu ja sõitis lääne poole autosid vaatama. Arvi läks kooli ja... ma vist lugesin raamatut ja asjatasin niisama... Kolmapäev oli see päev, kui oleksime pidanud interneti saama, aga meile polnud isegi modemit veel koju saadetud. Arvi siis helistas jälle ja uuris, milles asi ning selgus, et nad olid Arvi perekonnaniime kirjutanud G-ga, mis tähendab, et meile ei tulnud ei leping ega modem koju (majadel on ju peal perekonnanimed onju) + meilid ka ei läinud läbi. Parandasid siis nime ära ja lubasid kõik paari päeva jooksul saata. Muuseas tehnik käis küll kolmapäeval ja asjatas meil midagi laua all ja ütles, et „alles klar“.
Neljapäeval oli Raul ikka sõidus ja Arvil sedakorda vaba päev. Mida me tegime, mina enam ei mäleta. Seega hüppan edasi sujuvalt reedesse. Reedel oli Raul juba tagasi ja kuna ka modem jõudis, siis hakkas juhtmeid kokku toppima. Selgus, et on tarvis miskit kasutajanime, mida meil polnud. Arvi siis jälle helistas Alice’isse ja uuris asja. Kasutajanime polnud meil sellepärast, et meile polnud ju ükski kiri ega e-mail kohale tulnud. Aga õnneks andsid nad kõik vajaliku telefoni teel ja voilaa – pärast kuuajast ootamist oli meil lõpuks internet. Pärastlõunal käisime vaatasime Olümpiastaadionit, kust leidsime kivitahvlilt ka Palusalu nime ning jalutasime Charlottenburgi lossi pargis ringi. Õhtul läksime ühe Arvi kursavenna Jorise poole soolaleivapeole. Rahvast oli päris palju ja korter ka parajalt suur, ainult et hästi tobeda lahendusega (jube pikk kasutu korider oli seal). Kutid mängisid mingit joomismängu ja me Rauliga sättisime ennast diivani peale mugavalt sisse ja libistasime veini. Arvi sotsialiseerus ikka pisut rohkem. Kesköö paiku otsustasime, et võiks Raulile ka Adagio klubi näidata. Meiega tulid veel kaks tüdrukut kaasa. Klubis jagati tasuta pääsmeid nelja- ja laupäevastele pidudele. Saime neid kokku kuskil 15 kanti, nii et Adagio't külastame me lähiajal veel. Kusjuures hästi huvitav tundus neljapäevase peo variant - see on nagu kohe-pärast-tööpäevalõppu-pidu, ehk siis algab juba kell 6 ja kella 8-st on mingi happy hour. Et siis kui tantsuisu on, saab kohe pärast tööd kluppi minna :P. Tantsisime seal tunnikese ja siis koju tuttu.
Laupäeva hommikul läks Raul ära lennuki peale. Mina tegelesin tantsusaate ja Simsi tõmbamisega. Millegi erilisega me hakkama ei saanud. Õhtul pidi ühe Arvi kursaõe sünnipäev olema, aga me ei viitsindki sinna minna. Pühapäev oli ka selline suht lebo, õhtul viieks aga läksime mu uude kontorisse „ümberkolimise kokkusaamisele“. Seal olid siis ka teised töökaaslased oma naiste/lastega. Uus kontor on mitu korda vanast suurem, näeb täitsa ok välja. Püüdsin nimesid ka õppida, aga nüüd mäletangi ainult nimesid, aga näoga kokku panna ei suuda. Jõime õlu-šampust-õunašorlet ja sõime pizzat ja olime seal kokku lausa 3 tundi. Kodust sinnaminek võttsis 40 minutit aega, sealhulgas 2 ümberistumist. Berliini kohta pole palju, aga nats ebamugav siiski. Aga õhtul otsisin välja juba parem variandi sinnaminekuks, mis võtab kokku ka 40 mintsa, aga ei pea kordagi ümber istuma, nii et saan bussis raamatut lugeda.
Esmaspäeva hommikul sukeldus Arvi miskisse raamatusse ja mina Simsi, sest sain hommikul Thomaselt sõnumi, et nad seal asjatavad seoses kolimisega midagi ning ta ei jõua minuga ikka veel tegeleda. Arvi sai päeval ühelt õppejõult e-maili, et kas ta ei tahaks oma kursakaaslastele, kes pole juhtimisarvestust varem õppinud, anda järeleaitamiskursust. Arvi mõtles pikalt ja mina püüdsin ka nii palju aidata kui sain ja lõpuks siis jõudsimegi selleni, et detsembrist hakkab Arvi loengut andma :)
Teisipäeval jõudis siis lõpuks kätte mu esimene tööpäev. Kuigi mu esimesed kolm päeva on olnud ainult viietunnised, siis ma millegi muu märkimiseväärsega hakkama pole saanud. Võibolla ka sellepärast, et olen endale väikese nohupisiku külge saanud. Aga et siis natukene tööst ka. Esimesed kaks päeva olin ma sisuliselt raamatupidaja. Õigemini on neil küll raamatupidamine sisse ostetud, aga iga kuu lõpus tuleb siiski selle kuu arved kokku koguda ja süstematiseerida jms. Selline pool-päeva-pikk töö. Täna (neljapäeval) tegelesin juba põnevamate asjadega. Põhimõtteliselt siis et kuidas paremini juhtida likviidsust ja korraldada arvete saatmist raamatupidajale. Mõtlesin tunni, mõtlesin kaks, ja mõtlesingi välja. Tegin Thomasele kaheslaidilise powepoint presentatsiooni ja talle väga meeldis. Homme peaksin veel detailidega tegelema + miskeid tasuvusanalüüse ka, mis paistab nii konfidetsiaalne praegu olevat, et ma igaks juhuks ei kirjuta siia midagi :). Mõned asjad on nii naljakad ja harjumatud tulles PwC-st. Näiteks see, et ise peab oma nõud ära pesema (nõudepesumasin on veel teel). Või pead ise endale kontoritarbeid tellima (Thomas andis mulle täna ettevõtte krediitkaardi ja on-line poe aadressi ja ütles, et anna minna – jube tore oli meelde tuletada selliseid sõnu nagu Taschenrechner jms). Ja töökaaslased on mul ikka kõik täitsa ööloomad. Alustavad päeva nii 10-11 ajal ja siis on terve õhtu kontoris. Nii et ka minu päevad on siiamaani kell 11 algand, aga kuna mul on pool kohta praegu, siis olen ikkagi 4-5 ajal tulema saanud.
Teisipäeva õhtul vaatasime Eat, Pray, Love filmi. Võrreldes raamatuga oli minu arvates kordades kehvem. Raamatus on nii palju huvitavaid sisedialooge, mis kõik filmis kuskilt otsast välja ei tule. Ja üldse on film nii kokkusurutud. Pigem oleks pidanud olema üks osa iga asukohta kohta: Itaalia, India ja Indoneesia.
Lõpetuseks täiendan Kaie kommentaaride põhjal totrust nr 8, et päris igas kinos siiski ei eelne filmile 30 minutit reklaame ja ei tulda jäätist müüma. Aga kuna need kinod on saksakeelsed, siis ma ilmselt neisse ei jõua veel pea.
Vaadake pilte ka ja kallid!
Aga et siis alustada algusest, alustan esmaspäevaga. Alustasime päeva suure pudrupajaga. Kuna mul veel korralikke helbeid ei olnud, siis nägi puder välja üsna lögane. Aga tuli välja, et poistele maitses küll, nii et saime peaaegu kõik söödud. Edasi suundusime Starbucksi, kus Raul otsis oma autovärke ja me Arviga ajasime ka vajalikke asju. Pärast seda tegime Raulile veits ekskurssiooni marssruudil rongijaam – riigihooned – Brandenburg Tor – Unter der Linden – Ritteri šokolaadipood :) – Humbolt – muuseumisaar – Alexanderplatz – Potsdamer – kodu. Õhtul vaaritasime süüa jälle ja tšillisime niisama.
Teisipäeval avastas Raul, et meil on otse maja ees pargipingil WiFi täesti olemas ja istus seal päikese käes mingi aja. Mina võtsin ette uue raamatu, mille Raul eestist kaasa tõi – Steven M. Bragg „Uus finantsjuhtimise käsiraamat“. Mõtlesin, et äkki saan siit mingeid ideid, mida uues töös tarvis läheb. Ja no midagi saab ka, aga see on ikka suht USA-põhine (näiteks räägib tšekiraamatutest) ja hästi palju on keskendutud tootmisettevõtetele või üldse ettevõtetele, kellel on varud + silmas on peetud ikka tõeliselt suuri ettevõtteid. Õhtu poole käisime käisime Rauliga jooksmas ja hängisime kodus.
Kolmapäeva hommikul võttis Raul meie Volksu ja sõitis lääne poole autosid vaatama. Arvi läks kooli ja... ma vist lugesin raamatut ja asjatasin niisama... Kolmapäev oli see päev, kui oleksime pidanud interneti saama, aga meile polnud isegi modemit veel koju saadetud. Arvi siis helistas jälle ja uuris, milles asi ning selgus, et nad olid Arvi perekonnaniime kirjutanud G-ga, mis tähendab, et meile ei tulnud ei leping ega modem koju (majadel on ju peal perekonnanimed onju) + meilid ka ei läinud läbi. Parandasid siis nime ära ja lubasid kõik paari päeva jooksul saata. Muuseas tehnik käis küll kolmapäeval ja asjatas meil midagi laua all ja ütles, et „alles klar“.
Neljapäeval oli Raul ikka sõidus ja Arvil sedakorda vaba päev. Mida me tegime, mina enam ei mäleta. Seega hüppan edasi sujuvalt reedesse. Reedel oli Raul juba tagasi ja kuna ka modem jõudis, siis hakkas juhtmeid kokku toppima. Selgus, et on tarvis miskit kasutajanime, mida meil polnud. Arvi siis jälle helistas Alice’isse ja uuris asja. Kasutajanime polnud meil sellepärast, et meile polnud ju ükski kiri ega e-mail kohale tulnud. Aga õnneks andsid nad kõik vajaliku telefoni teel ja voilaa – pärast kuuajast ootamist oli meil lõpuks internet. Pärastlõunal käisime vaatasime Olümpiastaadionit, kust leidsime kivitahvlilt ka Palusalu nime ning jalutasime Charlottenburgi lossi pargis ringi. Õhtul läksime ühe Arvi kursavenna Jorise poole soolaleivapeole. Rahvast oli päris palju ja korter ka parajalt suur, ainult et hästi tobeda lahendusega (jube pikk kasutu korider oli seal). Kutid mängisid mingit joomismängu ja me Rauliga sättisime ennast diivani peale mugavalt sisse ja libistasime veini. Arvi sotsialiseerus ikka pisut rohkem. Kesköö paiku otsustasime, et võiks Raulile ka Adagio klubi näidata. Meiega tulid veel kaks tüdrukut kaasa. Klubis jagati tasuta pääsmeid nelja- ja laupäevastele pidudele. Saime neid kokku kuskil 15 kanti, nii et Adagio't külastame me lähiajal veel. Kusjuures hästi huvitav tundus neljapäevase peo variant - see on nagu kohe-pärast-tööpäevalõppu-pidu, ehk siis algab juba kell 6 ja kella 8-st on mingi happy hour. Et siis kui tantsuisu on, saab kohe pärast tööd kluppi minna :P. Tantsisime seal tunnikese ja siis koju tuttu.
Laupäeva hommikul läks Raul ära lennuki peale. Mina tegelesin tantsusaate ja Simsi tõmbamisega. Millegi erilisega me hakkama ei saanud. Õhtul pidi ühe Arvi kursaõe sünnipäev olema, aga me ei viitsindki sinna minna. Pühapäev oli ka selline suht lebo, õhtul viieks aga läksime mu uude kontorisse „ümberkolimise kokkusaamisele“. Seal olid siis ka teised töökaaslased oma naiste/lastega. Uus kontor on mitu korda vanast suurem, näeb täitsa ok välja. Püüdsin nimesid ka õppida, aga nüüd mäletangi ainult nimesid, aga näoga kokku panna ei suuda. Jõime õlu-šampust-õunašorlet ja sõime pizzat ja olime seal kokku lausa 3 tundi. Kodust sinnaminek võttsis 40 minutit aega, sealhulgas 2 ümberistumist. Berliini kohta pole palju, aga nats ebamugav siiski. Aga õhtul otsisin välja juba parem variandi sinnaminekuks, mis võtab kokku ka 40 mintsa, aga ei pea kordagi ümber istuma, nii et saan bussis raamatut lugeda.
Esmaspäeva hommikul sukeldus Arvi miskisse raamatusse ja mina Simsi, sest sain hommikul Thomaselt sõnumi, et nad seal asjatavad seoses kolimisega midagi ning ta ei jõua minuga ikka veel tegeleda. Arvi sai päeval ühelt õppejõult e-maili, et kas ta ei tahaks oma kursakaaslastele, kes pole juhtimisarvestust varem õppinud, anda järeleaitamiskursust. Arvi mõtles pikalt ja mina püüdsin ka nii palju aidata kui sain ja lõpuks siis jõudsimegi selleni, et detsembrist hakkab Arvi loengut andma :)
Teisipäeval jõudis siis lõpuks kätte mu esimene tööpäev. Kuigi mu esimesed kolm päeva on olnud ainult viietunnised, siis ma millegi muu märkimiseväärsega hakkama pole saanud. Võibolla ka sellepärast, et olen endale väikese nohupisiku külge saanud. Aga et siis natukene tööst ka. Esimesed kaks päeva olin ma sisuliselt raamatupidaja. Õigemini on neil küll raamatupidamine sisse ostetud, aga iga kuu lõpus tuleb siiski selle kuu arved kokku koguda ja süstematiseerida jms. Selline pool-päeva-pikk töö. Täna (neljapäeval) tegelesin juba põnevamate asjadega. Põhimõtteliselt siis et kuidas paremini juhtida likviidsust ja korraldada arvete saatmist raamatupidajale. Mõtlesin tunni, mõtlesin kaks, ja mõtlesingi välja. Tegin Thomasele kaheslaidilise powepoint presentatsiooni ja talle väga meeldis. Homme peaksin veel detailidega tegelema + miskeid tasuvusanalüüse ka, mis paistab nii konfidetsiaalne praegu olevat, et ma igaks juhuks ei kirjuta siia midagi :). Mõned asjad on nii naljakad ja harjumatud tulles PwC-st. Näiteks see, et ise peab oma nõud ära pesema (nõudepesumasin on veel teel). Või pead ise endale kontoritarbeid tellima (Thomas andis mulle täna ettevõtte krediitkaardi ja on-line poe aadressi ja ütles, et anna minna – jube tore oli meelde tuletada selliseid sõnu nagu Taschenrechner jms). Ja töökaaslased on mul ikka kõik täitsa ööloomad. Alustavad päeva nii 10-11 ajal ja siis on terve õhtu kontoris. Nii et ka minu päevad on siiamaani kell 11 algand, aga kuna mul on pool kohta praegu, siis olen ikkagi 4-5 ajal tulema saanud.
Teisipäeva õhtul vaatasime Eat, Pray, Love filmi. Võrreldes raamatuga oli minu arvates kordades kehvem. Raamatus on nii palju huvitavaid sisedialooge, mis kõik filmis kuskilt otsast välja ei tule. Ja üldse on film nii kokkusurutud. Pigem oleks pidanud olema üks osa iga asukohta kohta: Itaalia, India ja Indoneesia.
Lõpetuseks täiendan Kaie kommentaaride põhjal totrust nr 8, et päris igas kinos siiski ei eelne filmile 30 minutit reklaame ja ei tulda jäätist müüma. Aga kuna need kinod on saksakeelsed, siis ma ilmselt neisse ei jõua veel pea.
Vaadake pilte ka ja kallid!
Montag, 25. Oktober 2010
5. (Pool)paljaste tüdrukute nädal :P
Tsau!
Kui neljapäeval kirjutama hakkasin, siis kirjutasin, et selle nädala postitus tuleb ilmselt lühem, sest ma pole suurt millegagi hakkama saanud, aga nädalavahetus tuli nii tegus, et peaks jätkuma lugemist mõneks ajaks :). Aga hakkan siis jälle meenutama – alustades pühapäeva õhtust, kui Arvi koju jõudis. Olin tubli perenaine, ootamas oli korras kodu, soe toit ja soe ... kallistus :P. Arvi rääkis oma DAAD üritusest, kuidas nad seal kõik terve päeva näljas olid, sest õhtusöök oli alles kell 8 ja kõik olid sinna jõudnud ju ainult hommikusöögiga. Vahepeal olid küll mingid snäkid, aga mitte piisavalt. Ja kuskilt lähedalt polnud võimalik endale ka midagi osta. Aga muidu olevat tore olnud.
Esmaspäeval alustasin uue raamatuga – Jon Barroni „Imeliste arstide õpetused“. Seal räägib alguses, kui haiged me ikka oleme ning kuidas kaasagne meditsiin on täiesti ebaõnnestunud (ravitakse sümptomeid, mitte põhjuseid) ja et mida siis teha, et terve olla. Olen praeguseks jõudnud poole peale ja päris huvitavaid asju teada saanud. Lisaks aru saanud sellest, et mitte midagi ei ole võimalik tänapäeval enam süüa. Aga ma ümber jutustama ei hakka, nii et peate ise lugema :). Õhtul käisin kontorist läbi ja allkirjastasin oma töölepingu. Alustan igal juhul 1. novembrist, olenemata kui kiiresti selle tööloaga edeneb; esimesed kolm kuud on poole kohaga, edasi täiskohaga. Positiivne töövõtja poole pealt on siin see, et haiguse puhul maksab esimesed 6 nädalat tööandja ja edasi kindlustaja, nii et enda kulu ja kirjadega ei tule haiguse ajal hakkama saada. Mitte, et ma plaaniks haigeks jääda siin jubedalt...
Pärast kontoris käiku ühinesin Arviga ühes pubis, kus toimus Berliini DAAD stipendiaatide kogunemine. Neid oli seal jõhkralt palju. Istusime koos Marinaga, üle laua olid ühed Tšehhi tüdrukud, laua otsas Tšiili poisid-tüdrukud. Seltskond oli väga kirju. Jõime veintsi ja pläkutasime paar tundi ja kobisime ära koju. Teel nägime litsi koos oma pimp’iga :). Tüdrukul olid jalas nii lühikesed püksid, et mina kasutan sellised aluspesuna :P. Aga vaade polnud paha, ilus sale tüdruk oli.
Teisipäeval ei saanud ma suurt millegagi hakkama. Kui siis ainult nii palju, et käisin ostsin endale jooksmas käimiseks dressipüksid, sest lipadega läheb siin juba jahedaks. Kusjuures üleüldse siin läheb ikka täitsa hullult jahedaks juba. Päris öökülma pole olnud, aga õhtuti on ikka miski 5 kraadi ringis ja päeval siis umbes 10 ümber. Polegi Eesti ilmaennustust vaadanud, et mis teil seal toimub.
Kolmapäeva hommikul kell 8 sain Thomasega kokku Arbeitsamti ees (tööturuamet vms) ja läksime andsime sisse mu tööloa taotluse. Heh, sisseastudes ütleski Thomas sellele ametnikutädile, et tulime mulle tööluba taotlema, mille peale tädi küsis, et kas Thomas on mu abikaasa :P. Üks naljakas asi oli veel, kui tädi küsisis minu käest, et „Kas abielus“ – „Ei“ – „Lapsi“ – „Ei“ – „Gut“ – „Das is gut?“ :) Küisisin, et kas see on hea, et olen vallaline ja lasteta, mille peale tädi ainult naeris. Protsessimisega peaks neil minema nädal, nii et loodetavasti on novembri alguseks kõik korras.
Õhtu oli Wall Street’i päralt. Nimelt oli Sony Centeri kinos eelesilinastus, aga kuna paljud (kaasa arvatud mina), ei olnud ka esimest osa näinud, siis läksime Arvi kursakatega Söreni poole, kus vaatasime kõigepealt esimese osa ära ja siis läksime kella 8-ks kinno, et vaadata see uus osa ära. Suht erinevad olid need kaks osa – esimeses oli rohkem seda raha taga ajamist, teises oli suhtedraamat ka. Mulle meeldisid mõlemad. Esimene oli selles mõttes naljakas, et seal kasutati ägedat retro tehnikat. Mobiilid olid nagu klotsid ja arvuti ekraani peal jooksis ainult tekstirida, ja prillid olid inimestel nagu tõllarattad. Aga selle kinoskäiguga saan ma nüüd kohe 4 Saksamaa totrust jälle välja tuua:
Nr 5 – kinopileti internetist ostmine. Võiks ju arvata, et millegi netist ostmine võiks olla odavam, kui kohapealt. Aga ei, kinopileteid on vähemalt selle kino puhul netist kallim osta kui kohapealt. Ja netist ei saa osta soodustusega pileteid (näiteks tudengile), ainult täishinnaga + veel siis kuskil 1 eur, sellepärast, et ostad netist.
Nr 6 – kinopileti ette otsmine. Kui tahad olla kindel, et saad head kohad ja tahad minna näiteks koos viie sõbraga kinno, siis kui lähed kassasse kohale, peab sul tudengisoodustusega piletite ostmiseks kaasas olema kõigi nende tudengite tudengipiletid. Ehk siis selle asemel, et kinno sisenemisel kontrollida soodustust tõendavat dokumenti, kontrollitakse seda ostmisel.
Nr 7 – istekohtade valimine. Nii kaugele pole sakslased veel jõudnud, et sa näeksid pileteid ostes, mis kohad on kinni ja mis mitte. Müüja võib heal juhul sulle kinoplaani peal näidata, et kus tal vabu kohti on, aga sellist ekraani nagu Eestis kinodes on, siin veel pole.
Nr 8 – filmi algus. Seda ma juba rääkisin eelmine kord, et film algab vähemalt 30 min. peale ajakavas märgitud algust, sest alguses on nii palju reklaame. Aga seekord lisandus veel midagi. Nimelt oli viimane reklaam Magnumi jäätisereklaam, pärast mida pandi tuled põlema ja teatati, et nüüd saab jäätist osta siitsamast kinosaalist ja tuligi üks neiuke, jäätist täis karp käes ja hakkas inimestele jäätist müüma. Ja terve saalitäis inimesi ootas siis kuni see üks neiu seal ringi tippis ja ükshaaval inimestele jäätist müüs. Kusjuures üks jäätis maksis suurusjärgus 35 krooni.
Film vaadatud, jalutasime Brandenburgi väravate juurde, sest ka sinna oli see Berliini valgusfestival jõudnud. Midagi väga erilist seal siiski ei olnud, minu lemmik on endiselt sätendav PwC hoone :). Kojuminnes jäime mõnusa vihma kätte. Märk ja külm, öäkk. Vihmavarju pole ma siiamaani endale soetanud...
Neljapäev hakkas minu jaoks suht hilja, aga see-eest oli üsna asjalik. Kuna Arvi pidi alles lõunast kooli minema, siis vedelesime ca 11-ni voodis. Kui Arvi ära läks, siis tegin joogat ja sõin hommikust alles pool üks. Lugesin mõned tunnid ja siis sundisin ennast jooksma minema. Seekord polnud sugugi kergem kui esimene kord. See park, millest rääkisin on päris korralikkude tõusude ja langustega. Kusjuures seal on üks laugem ilma puudeta koht, mis oleks ideaalne kelgutamiseks... kui siin ainult piisavalt lund talvel oleks. See näeb välja ümbes nagu Kuutseka see esimene lauge laskumine, ainult et umbes poole lühem. Kui sealt mäest üles joosta, siis saaks meelde tuletada Treffneti trepijooksu Tartu laululaval ;).
Pärast jooksmist-pesu-sättimist võttis mind Matthias oma takso peale ja sõitsime Potsdameri poole. Jalutasime seal veits ringi ja otsisime kohta, kuhu maha istuda. Ma polnudki varem seal Potsdameril nii palju ringi käinud. Nägin esimest korda ühte kaubanduskeskust nimega Arkade ja Potsdameri teatrit, kus mängitakse muuseas praegu Dirty Dancing’ut. Igal juhul leidsime ühe enam-vähem koha, sõime-jõime ja ajasime juttu. Kella 9-ks pidi Matthias jälle Dortmundi rongi peale minema, nii et jõudsin üsna varakult koju.
Reede hommik algas mulle jälle joogaga (püüan ennast sinna igahommikusse joogarütmi saada). Päeva jooksul asjatasin niisama ringi, sealhulgas käisin raha välja võtmas, sest mu Eestist kaasa võetud 1000 eurot oli otsas. Kuna siin on panku kõvasti rohkem kui Eestis, siis on siin mõned pangad teinud kokkulepped, et kliendid saavad nende sularahaautomaate tasuta kasutada. Siin on pangakaartide peal märk EC ehk Electronic Cash. Ja tänavate peal on pangaautomaadid, millel on samasugused sildid peal + veel on seal automaadi peal ekstra kirjas, et EC märgistutega pangakaartidelt saab nendest automaatidest tasuta raha välja võtta. Ja no Arvi ongi sealt oma kaardiga juba kaks korda raha välja võtnud ja vaatas siis üks päev pangaväljavõtet ja ohhoo... teenustasu ühe väljavõtmise pealt 6 euri. Ehk siis päris valus 200-kroonine õppetund, et nendest automaatidest peaks ikkagi eemale hoidma.
Õhtu poole läksime erootikamessile :P (vanaemad võiksid selle lõigu vahele jätta :) Ma pole kunagi ühelgi sellisel käinud ja Arvi ka mitte, nii et ei teadnud mida oodata. Pilet oli suht palju – 25 euri, aga selle eest oli show’d ka... vähemalt meestele oli seal jube palju vaadata ja enamus külastajaid olidki mehed, kellest osad lahkusid sealt kotid asju täis. Aga et mis seal siis oli. Esiteks pakkusid igast firmad oma kõikvõimalikke vigureid, sidumistehnikat, geele, DVD-sid, riideid ja neid 20-sentimeetriste kontsadega kingi ja saapaid. Teiseks oli üleval hästi palju ekraane, kus siis demonstreeriti nende vigurite kasutamist või kanti laivis üle kuskil kaardina taga toimuvat aktsiooni või oli mängima pandud lihtsalt mõni pornofilm. Ja kolmandaks olid laivis toimuvad tegevused. Näiteks postitants, striptiis, teineteise lakkumine või kui sisse tulime siis nägime näiteks ühes boksis tütarlast, kes näitas mida kõike saab vibraatoriga teha. Suht tihti jooksid mööda kas täiesti alasti tüdrukud, või siis ainult „vöösid“ kandvad või võrku või lateksisse tõmmatud tüdrukud, ühed ägedate kehamaalingutega tüdrukud olid ka. Osa tüdrukuid tundusid nii noored... ja teisalt osad olid ikka täitsa vanad. Oli ilusaid vormis tüdrukuid (eriti just postitantsijad) ja eriti suuri ja tselluliidiseid rippuva tagumikuga tädisid. Naistele seal kahjuks väga midagi... õigemini kedagi vaadata polnud. Mingi hetk küll sattusime ühte suure lavaga ruumi, kus lavale oli toolide peale istuma pandud kaks saksa tädi ja siis kaks kutti tegid neile lapdance’i. Tädid silitasid mõnuga kuttide treenitud keha :P Ja siis oli veel fetishite ala. Seal olid näiteks sidumispingid, müüdi köit ja veidi teistsuguseid DVD’sid. Heh, üks eriti naljakas asi, mida nägime oli nagu selline kiiktooli moodi asi, kus naine (eeldatavasti) saab peal istuda ja siis seal tooli küljes on tildo ka, mis siis kiikumisel üles-alla käib. Olime seal kokku peaaegu kolm tundi, tagasitulles käisime veel kiirelt toidupoest läbi ja läksime ära koju. Mul oli pikast seismisest ja kõndimisest selg valus, nii et Arvi tegi mulle massaazi pärast mida vajusin mõnusalt unne.
Laupäev oli mõnusalt spontaanne päev. Päeva peale me millegi väga asjalikuga hakkama ei saanud, aga õhtu poole oli mõte, et võiks Arkade keskusesse Potsdameril veits šoppama minna ja siis sööma ka kuskile. Kui sinna jõudsime, siis mõtlesime, et käiks sealt Potsdameri teatrist ka läbi, et äkki on Dirty Dancing’ule veel pileteid võimalik saada. Tuli välja, et saab isegi samal õhtul minna. Mõeldud-tehtud. Ostsime piletid (40 euri tükk :S) ja läksime Arkadesse süüa otsima, sest teatrini oli veel ca 1,5h aega. Teatrist väljudes pakuti meile Adagio klubi pileteid, et nendele, kes enne teatris käivad, on soodushinnaga klubipiletid. Võtsime need ka (10 euri tükk :). Sõime kiirelt ühes hiinakas ja käisime keskuses ka nats ringi. Nägime ühte piletikassat ja ostsime Usheri kontserdile piletid. Piletid ise 38 euri, teenustasu pileti pealt 4 euri. Kontsert toimub 12.01. Kylie’ile otsustasime siiski mitte minna. Piletid on kallid... ja päris nii palju ma ka teenima ei hakka, et võiks kõike endale lubada :P.
Kaheksaks läksime teatrisse. Teater oli ilus suur. Ainult see oli tobe, et garderoobi eest tuli 2 euri maksta. Need sakslased koorivad ikka iga asja eest lisaks. Hästi ägedalt oli lahendatud filmis see vees hüppe harjutamise koht. Näitlejate ees oli nagu selline läbipaistev kaardin, kuhu peale näidati järve ning selle kaardina tagant oligi näha ainult näitlejate ülakehasid. Ehk siis oligi täpselt nagu nad oleks kõhuni vees olnud. Üldse oli seal hästi palju kaasaegset tehnikat kasutatud, mitte ei pidanud ise ette kujutama, et nüüd ollakse toas või õues või metsas või kus iganes. Tantsud ja tantsijad olid ka väga ehtsad ja lahedad.
Teater vaadatud käisime tiiru mäkis, sest kõht oli juba tühjaks läinud ning liikusime edasi kluppi. Kõige ilusam klubi, kus ma käinud olen. Näeb välja nagu oleks kirikust ümber ehitatud... ilmselt ongi, sest sees on orel, suured võlvid ja vitraazid, laemaalid, lühtid küünaldega jms. Baarides on lauad ja toolid nagu lossides. Ja muusika oli ka hea. Kunagi Arvi rääkis mulle, et Saksas on klubides hoopis teistmoodi muusika, et kõik lood on hästi miksitud ja ükski laul ei tuli kauem kui 30 sekundit. No nüüd ma siis nägin (kuulsin) selle ise ka ära. Ja oligi nii, et mõnda laulu tuli ainult 5 sekundit, teist maksimaalselt minut. Rahvast oli just parasjagu, liiga kitsas ei olnud ja tühi ka mitte. Meie jõudsime sinna enne keskööd, saime tervitusnapsu ja istusime ja jõime seda natuke aega ja kuskil kesköö paiku läksime tantsima, siis oli pidu juba täies hoos. Mingist hetkest tulid ka klubitantsijad postide ümber hõõritama (meenutas reedest erootikamessi :).
Tantsisime kella kaheni ja hakkasime siis metroodega kodu poole liikuma. Käisime läbi ka oma kodu lähedal olevast internetipunktist, et vaadata pühapäevase DAAD linnaekskurssiooni alguaega ja –kohta. Me polnud mõlemad mitu päeva netis käinud, nii et olime mõlemad maha maganud mõned reedesed peokutsed.... aga sellest polnudki nagu väga midagi, sest meil oli reedel niigi tore.
Pühapäeval siis ajasime ennast üles piisavalt hilja, et jõuda kella üheks kokkusaamiskohta. Avastasime muideks tee peaks ka Ritter Sport šokolaadi poe, kus saab endale ise oma valitud komponentidest šokolaadi teha. Sinna peaks kindlasti kunagi tagasi minema. Saime grupiga kokku, esimene peatus oli Humbolti ülikool, siis kõndisime muuseumisaarest mööda ja läksime laeva peale, mis siis sõitis mööda jõge ning aknast nägime ka igasuguseid tähtsaid-ajaloolisi maju ja kuulasime nende kohta infot. Õues oli täiesti kohutavalt külm-tuuline ja veidi vihmane ilm, nii et oli väga tore sinna laeva lõpuks jõuda. Leidsime ka Ernst&Youngi kontori hoone üles, mis siis oli ka jõe ääres, riigihoonete lähedal. Tulimegi laevalt maha seal parlamendi hoone juures ja läksime sinna sisse ekskurssioonile. Äge maja selles mõttes, et arhitektuur on hästi läbimõeldud. Maksimaalselt on säilitatud ajalugu (sõjaaegsed kuuliaugud seinas, sõja ajal vene sõdurite poolt seintele soditud kirjad jms), kõik detailid on läbimõeldud ja tähendavad midagi (näiteks iga aken ühe linna kohta, iga kuju esindab midagi Saksamaale omast, maja ehitamiseks toodud kive igast Saksamaa kohast, et kogu riik oleks esindatud jne). Parlamendi saal asub esimesel korrrusel, üleval on suur kuppel, kuhu lastakse turiste/tavakodanikke. See sümboliseerib seda, et parlament töötab rahva heaks, ehk parlament on alam ja rahvas saab vaadata, et töö ikka käiks.
Lisaks mõned huvitavad faktid, mida teada saime. Esiteks, parlamendi liikmetel on hääletamistel, istungitel ja muudel kogunemistel kohalolek kohustuslik. Kui kohal ei ole, siis on trahv 50 euri; kui oled samal ajal näiteks haige, siis 20 euri (ehk siis „haige“ ka ei saa tasuta olla). Teiseks, kuigi hoone ise on väga moodne ja kaasaegse tehnikaga, siis hääletamine toimub käe tõstmisega. Ja neid käsi mitte ei loeta üle, vaid sekretärid hindavad, kas enamus on saavutatud või mitte. Kui selget ühe poole ülekaalu ei paista, siis läheb kogu saal tühjaks ja hakkab sisse tulema kahest uksest: „Jah“ ja „Ei“. Ukse peal sekretärid loevad kokku mitu inimest sealt sisse tuleb ja siis on selge, kumba rohkem oli. Kolmandaks, alla saali siniste toolide peale lastakse ainult valitud parlamendi liikmeid, ülevalpool on rõdu, kus on siis ajakirjanikud, külalised ja tavakodanikud juhul, kui nad 6-8 nädalat ette koha broneerinud on. Tavakodanikega muidugi võib tekkida see probleem, et nad võivad midagi ettearvamatut seal teha. Ja on näiteks juhtunud, et keegi on rõdult alla hüpanud saadikute sekka. Selle eest määratakse magus viiekohaline trahv + 5 kuni 10 aastat vanglakaristust. Sest segatud on demokraatia toimimist. Peaaegu sama hea, kui riigi reetmine. Pärast sisemist ekskurssiooni käisime seal üleval kuplis ka ära ja siis panime kodu poole, et võtta auto ja sõita lennujaama vastu Raulile. Õhtul tegime kodus veel nats süüa ja pläkutasime niisama.
Panin ka pilte nats juurde, erootikamessist siiski mitte nii palju, ei tahtnud oma kodulehte pornosaidiks muuta :)
Tervitused kõigile!
Kui neljapäeval kirjutama hakkasin, siis kirjutasin, et selle nädala postitus tuleb ilmselt lühem, sest ma pole suurt millegagi hakkama saanud, aga nädalavahetus tuli nii tegus, et peaks jätkuma lugemist mõneks ajaks :). Aga hakkan siis jälle meenutama – alustades pühapäeva õhtust, kui Arvi koju jõudis. Olin tubli perenaine, ootamas oli korras kodu, soe toit ja soe ... kallistus :P. Arvi rääkis oma DAAD üritusest, kuidas nad seal kõik terve päeva näljas olid, sest õhtusöök oli alles kell 8 ja kõik olid sinna jõudnud ju ainult hommikusöögiga. Vahepeal olid küll mingid snäkid, aga mitte piisavalt. Ja kuskilt lähedalt polnud võimalik endale ka midagi osta. Aga muidu olevat tore olnud.
Esmaspäeval alustasin uue raamatuga – Jon Barroni „Imeliste arstide õpetused“. Seal räägib alguses, kui haiged me ikka oleme ning kuidas kaasagne meditsiin on täiesti ebaõnnestunud (ravitakse sümptomeid, mitte põhjuseid) ja et mida siis teha, et terve olla. Olen praeguseks jõudnud poole peale ja päris huvitavaid asju teada saanud. Lisaks aru saanud sellest, et mitte midagi ei ole võimalik tänapäeval enam süüa. Aga ma ümber jutustama ei hakka, nii et peate ise lugema :). Õhtul käisin kontorist läbi ja allkirjastasin oma töölepingu. Alustan igal juhul 1. novembrist, olenemata kui kiiresti selle tööloaga edeneb; esimesed kolm kuud on poole kohaga, edasi täiskohaga. Positiivne töövõtja poole pealt on siin see, et haiguse puhul maksab esimesed 6 nädalat tööandja ja edasi kindlustaja, nii et enda kulu ja kirjadega ei tule haiguse ajal hakkama saada. Mitte, et ma plaaniks haigeks jääda siin jubedalt...
Pärast kontoris käiku ühinesin Arviga ühes pubis, kus toimus Berliini DAAD stipendiaatide kogunemine. Neid oli seal jõhkralt palju. Istusime koos Marinaga, üle laua olid ühed Tšehhi tüdrukud, laua otsas Tšiili poisid-tüdrukud. Seltskond oli väga kirju. Jõime veintsi ja pläkutasime paar tundi ja kobisime ära koju. Teel nägime litsi koos oma pimp’iga :). Tüdrukul olid jalas nii lühikesed püksid, et mina kasutan sellised aluspesuna :P. Aga vaade polnud paha, ilus sale tüdruk oli.
Teisipäeval ei saanud ma suurt millegagi hakkama. Kui siis ainult nii palju, et käisin ostsin endale jooksmas käimiseks dressipüksid, sest lipadega läheb siin juba jahedaks. Kusjuures üleüldse siin läheb ikka täitsa hullult jahedaks juba. Päris öökülma pole olnud, aga õhtuti on ikka miski 5 kraadi ringis ja päeval siis umbes 10 ümber. Polegi Eesti ilmaennustust vaadanud, et mis teil seal toimub.
Kolmapäeva hommikul kell 8 sain Thomasega kokku Arbeitsamti ees (tööturuamet vms) ja läksime andsime sisse mu tööloa taotluse. Heh, sisseastudes ütleski Thomas sellele ametnikutädile, et tulime mulle tööluba taotlema, mille peale tädi küsis, et kas Thomas on mu abikaasa :P. Üks naljakas asi oli veel, kui tädi küsisis minu käest, et „Kas abielus“ – „Ei“ – „Lapsi“ – „Ei“ – „Gut“ – „Das is gut?“ :) Küisisin, et kas see on hea, et olen vallaline ja lasteta, mille peale tädi ainult naeris. Protsessimisega peaks neil minema nädal, nii et loodetavasti on novembri alguseks kõik korras.
Õhtu oli Wall Street’i päralt. Nimelt oli Sony Centeri kinos eelesilinastus, aga kuna paljud (kaasa arvatud mina), ei olnud ka esimest osa näinud, siis läksime Arvi kursakatega Söreni poole, kus vaatasime kõigepealt esimese osa ära ja siis läksime kella 8-ks kinno, et vaadata see uus osa ära. Suht erinevad olid need kaks osa – esimeses oli rohkem seda raha taga ajamist, teises oli suhtedraamat ka. Mulle meeldisid mõlemad. Esimene oli selles mõttes naljakas, et seal kasutati ägedat retro tehnikat. Mobiilid olid nagu klotsid ja arvuti ekraani peal jooksis ainult tekstirida, ja prillid olid inimestel nagu tõllarattad. Aga selle kinoskäiguga saan ma nüüd kohe 4 Saksamaa totrust jälle välja tuua:
Nr 5 – kinopileti internetist ostmine. Võiks ju arvata, et millegi netist ostmine võiks olla odavam, kui kohapealt. Aga ei, kinopileteid on vähemalt selle kino puhul netist kallim osta kui kohapealt. Ja netist ei saa osta soodustusega pileteid (näiteks tudengile), ainult täishinnaga + veel siis kuskil 1 eur, sellepärast, et ostad netist.
Nr 6 – kinopileti ette otsmine. Kui tahad olla kindel, et saad head kohad ja tahad minna näiteks koos viie sõbraga kinno, siis kui lähed kassasse kohale, peab sul tudengisoodustusega piletite ostmiseks kaasas olema kõigi nende tudengite tudengipiletid. Ehk siis selle asemel, et kinno sisenemisel kontrollida soodustust tõendavat dokumenti, kontrollitakse seda ostmisel.
Nr 7 – istekohtade valimine. Nii kaugele pole sakslased veel jõudnud, et sa näeksid pileteid ostes, mis kohad on kinni ja mis mitte. Müüja võib heal juhul sulle kinoplaani peal näidata, et kus tal vabu kohti on, aga sellist ekraani nagu Eestis kinodes on, siin veel pole.
Nr 8 – filmi algus. Seda ma juba rääkisin eelmine kord, et film algab vähemalt 30 min. peale ajakavas märgitud algust, sest alguses on nii palju reklaame. Aga seekord lisandus veel midagi. Nimelt oli viimane reklaam Magnumi jäätisereklaam, pärast mida pandi tuled põlema ja teatati, et nüüd saab jäätist osta siitsamast kinosaalist ja tuligi üks neiuke, jäätist täis karp käes ja hakkas inimestele jäätist müüma. Ja terve saalitäis inimesi ootas siis kuni see üks neiu seal ringi tippis ja ükshaaval inimestele jäätist müüs. Kusjuures üks jäätis maksis suurusjärgus 35 krooni.
Film vaadatud, jalutasime Brandenburgi väravate juurde, sest ka sinna oli see Berliini valgusfestival jõudnud. Midagi väga erilist seal siiski ei olnud, minu lemmik on endiselt sätendav PwC hoone :). Kojuminnes jäime mõnusa vihma kätte. Märk ja külm, öäkk. Vihmavarju pole ma siiamaani endale soetanud...
Neljapäev hakkas minu jaoks suht hilja, aga see-eest oli üsna asjalik. Kuna Arvi pidi alles lõunast kooli minema, siis vedelesime ca 11-ni voodis. Kui Arvi ära läks, siis tegin joogat ja sõin hommikust alles pool üks. Lugesin mõned tunnid ja siis sundisin ennast jooksma minema. Seekord polnud sugugi kergem kui esimene kord. See park, millest rääkisin on päris korralikkude tõusude ja langustega. Kusjuures seal on üks laugem ilma puudeta koht, mis oleks ideaalne kelgutamiseks... kui siin ainult piisavalt lund talvel oleks. See näeb välja ümbes nagu Kuutseka see esimene lauge laskumine, ainult et umbes poole lühem. Kui sealt mäest üles joosta, siis saaks meelde tuletada Treffneti trepijooksu Tartu laululaval ;).
Pärast jooksmist-pesu-sättimist võttis mind Matthias oma takso peale ja sõitsime Potsdameri poole. Jalutasime seal veits ringi ja otsisime kohta, kuhu maha istuda. Ma polnudki varem seal Potsdameril nii palju ringi käinud. Nägin esimest korda ühte kaubanduskeskust nimega Arkade ja Potsdameri teatrit, kus mängitakse muuseas praegu Dirty Dancing’ut. Igal juhul leidsime ühe enam-vähem koha, sõime-jõime ja ajasime juttu. Kella 9-ks pidi Matthias jälle Dortmundi rongi peale minema, nii et jõudsin üsna varakult koju.
Reede hommik algas mulle jälle joogaga (püüan ennast sinna igahommikusse joogarütmi saada). Päeva jooksul asjatasin niisama ringi, sealhulgas käisin raha välja võtmas, sest mu Eestist kaasa võetud 1000 eurot oli otsas. Kuna siin on panku kõvasti rohkem kui Eestis, siis on siin mõned pangad teinud kokkulepped, et kliendid saavad nende sularahaautomaate tasuta kasutada. Siin on pangakaartide peal märk EC ehk Electronic Cash. Ja tänavate peal on pangaautomaadid, millel on samasugused sildid peal + veel on seal automaadi peal ekstra kirjas, et EC märgistutega pangakaartidelt saab nendest automaatidest tasuta raha välja võtta. Ja no Arvi ongi sealt oma kaardiga juba kaks korda raha välja võtnud ja vaatas siis üks päev pangaväljavõtet ja ohhoo... teenustasu ühe väljavõtmise pealt 6 euri. Ehk siis päris valus 200-kroonine õppetund, et nendest automaatidest peaks ikkagi eemale hoidma.
Õhtu poole läksime erootikamessile :P (vanaemad võiksid selle lõigu vahele jätta :) Ma pole kunagi ühelgi sellisel käinud ja Arvi ka mitte, nii et ei teadnud mida oodata. Pilet oli suht palju – 25 euri, aga selle eest oli show’d ka... vähemalt meestele oli seal jube palju vaadata ja enamus külastajaid olidki mehed, kellest osad lahkusid sealt kotid asju täis. Aga et mis seal siis oli. Esiteks pakkusid igast firmad oma kõikvõimalikke vigureid, sidumistehnikat, geele, DVD-sid, riideid ja neid 20-sentimeetriste kontsadega kingi ja saapaid. Teiseks oli üleval hästi palju ekraane, kus siis demonstreeriti nende vigurite kasutamist või kanti laivis üle kuskil kaardina taga toimuvat aktsiooni või oli mängima pandud lihtsalt mõni pornofilm. Ja kolmandaks olid laivis toimuvad tegevused. Näiteks postitants, striptiis, teineteise lakkumine või kui sisse tulime siis nägime näiteks ühes boksis tütarlast, kes näitas mida kõike saab vibraatoriga teha. Suht tihti jooksid mööda kas täiesti alasti tüdrukud, või siis ainult „vöösid“ kandvad või võrku või lateksisse tõmmatud tüdrukud, ühed ägedate kehamaalingutega tüdrukud olid ka. Osa tüdrukuid tundusid nii noored... ja teisalt osad olid ikka täitsa vanad. Oli ilusaid vormis tüdrukuid (eriti just postitantsijad) ja eriti suuri ja tselluliidiseid rippuva tagumikuga tädisid. Naistele seal kahjuks väga midagi... õigemini kedagi vaadata polnud. Mingi hetk küll sattusime ühte suure lavaga ruumi, kus lavale oli toolide peale istuma pandud kaks saksa tädi ja siis kaks kutti tegid neile lapdance’i. Tädid silitasid mõnuga kuttide treenitud keha :P Ja siis oli veel fetishite ala. Seal olid näiteks sidumispingid, müüdi köit ja veidi teistsuguseid DVD’sid. Heh, üks eriti naljakas asi, mida nägime oli nagu selline kiiktooli moodi asi, kus naine (eeldatavasti) saab peal istuda ja siis seal tooli küljes on tildo ka, mis siis kiikumisel üles-alla käib. Olime seal kokku peaaegu kolm tundi, tagasitulles käisime veel kiirelt toidupoest läbi ja läksime ära koju. Mul oli pikast seismisest ja kõndimisest selg valus, nii et Arvi tegi mulle massaazi pärast mida vajusin mõnusalt unne.
Laupäev oli mõnusalt spontaanne päev. Päeva peale me millegi väga asjalikuga hakkama ei saanud, aga õhtu poole oli mõte, et võiks Arkade keskusesse Potsdameril veits šoppama minna ja siis sööma ka kuskile. Kui sinna jõudsime, siis mõtlesime, et käiks sealt Potsdameri teatrist ka läbi, et äkki on Dirty Dancing’ule veel pileteid võimalik saada. Tuli välja, et saab isegi samal õhtul minna. Mõeldud-tehtud. Ostsime piletid (40 euri tükk :S) ja läksime Arkadesse süüa otsima, sest teatrini oli veel ca 1,5h aega. Teatrist väljudes pakuti meile Adagio klubi pileteid, et nendele, kes enne teatris käivad, on soodushinnaga klubipiletid. Võtsime need ka (10 euri tükk :). Sõime kiirelt ühes hiinakas ja käisime keskuses ka nats ringi. Nägime ühte piletikassat ja ostsime Usheri kontserdile piletid. Piletid ise 38 euri, teenustasu pileti pealt 4 euri. Kontsert toimub 12.01. Kylie’ile otsustasime siiski mitte minna. Piletid on kallid... ja päris nii palju ma ka teenima ei hakka, et võiks kõike endale lubada :P.
Kaheksaks läksime teatrisse. Teater oli ilus suur. Ainult see oli tobe, et garderoobi eest tuli 2 euri maksta. Need sakslased koorivad ikka iga asja eest lisaks. Hästi ägedalt oli lahendatud filmis see vees hüppe harjutamise koht. Näitlejate ees oli nagu selline läbipaistev kaardin, kuhu peale näidati järve ning selle kaardina tagant oligi näha ainult näitlejate ülakehasid. Ehk siis oligi täpselt nagu nad oleks kõhuni vees olnud. Üldse oli seal hästi palju kaasaegset tehnikat kasutatud, mitte ei pidanud ise ette kujutama, et nüüd ollakse toas või õues või metsas või kus iganes. Tantsud ja tantsijad olid ka väga ehtsad ja lahedad.
Teater vaadatud käisime tiiru mäkis, sest kõht oli juba tühjaks läinud ning liikusime edasi kluppi. Kõige ilusam klubi, kus ma käinud olen. Näeb välja nagu oleks kirikust ümber ehitatud... ilmselt ongi, sest sees on orel, suured võlvid ja vitraazid, laemaalid, lühtid küünaldega jms. Baarides on lauad ja toolid nagu lossides. Ja muusika oli ka hea. Kunagi Arvi rääkis mulle, et Saksas on klubides hoopis teistmoodi muusika, et kõik lood on hästi miksitud ja ükski laul ei tuli kauem kui 30 sekundit. No nüüd ma siis nägin (kuulsin) selle ise ka ära. Ja oligi nii, et mõnda laulu tuli ainult 5 sekundit, teist maksimaalselt minut. Rahvast oli just parasjagu, liiga kitsas ei olnud ja tühi ka mitte. Meie jõudsime sinna enne keskööd, saime tervitusnapsu ja istusime ja jõime seda natuke aega ja kuskil kesköö paiku läksime tantsima, siis oli pidu juba täies hoos. Mingist hetkest tulid ka klubitantsijad postide ümber hõõritama (meenutas reedest erootikamessi :).
Tantsisime kella kaheni ja hakkasime siis metroodega kodu poole liikuma. Käisime läbi ka oma kodu lähedal olevast internetipunktist, et vaadata pühapäevase DAAD linnaekskurssiooni alguaega ja –kohta. Me polnud mõlemad mitu päeva netis käinud, nii et olime mõlemad maha maganud mõned reedesed peokutsed.... aga sellest polnudki nagu väga midagi, sest meil oli reedel niigi tore.
Pühapäeval siis ajasime ennast üles piisavalt hilja, et jõuda kella üheks kokkusaamiskohta. Avastasime muideks tee peaks ka Ritter Sport šokolaadi poe, kus saab endale ise oma valitud komponentidest šokolaadi teha. Sinna peaks kindlasti kunagi tagasi minema. Saime grupiga kokku, esimene peatus oli Humbolti ülikool, siis kõndisime muuseumisaarest mööda ja läksime laeva peale, mis siis sõitis mööda jõge ning aknast nägime ka igasuguseid tähtsaid-ajaloolisi maju ja kuulasime nende kohta infot. Õues oli täiesti kohutavalt külm-tuuline ja veidi vihmane ilm, nii et oli väga tore sinna laeva lõpuks jõuda. Leidsime ka Ernst&Youngi kontori hoone üles, mis siis oli ka jõe ääres, riigihoonete lähedal. Tulimegi laevalt maha seal parlamendi hoone juures ja läksime sinna sisse ekskurssioonile. Äge maja selles mõttes, et arhitektuur on hästi läbimõeldud. Maksimaalselt on säilitatud ajalugu (sõjaaegsed kuuliaugud seinas, sõja ajal vene sõdurite poolt seintele soditud kirjad jms), kõik detailid on läbimõeldud ja tähendavad midagi (näiteks iga aken ühe linna kohta, iga kuju esindab midagi Saksamaale omast, maja ehitamiseks toodud kive igast Saksamaa kohast, et kogu riik oleks esindatud jne). Parlamendi saal asub esimesel korrrusel, üleval on suur kuppel, kuhu lastakse turiste/tavakodanikke. See sümboliseerib seda, et parlament töötab rahva heaks, ehk parlament on alam ja rahvas saab vaadata, et töö ikka käiks.
Lisaks mõned huvitavad faktid, mida teada saime. Esiteks, parlamendi liikmetel on hääletamistel, istungitel ja muudel kogunemistel kohalolek kohustuslik. Kui kohal ei ole, siis on trahv 50 euri; kui oled samal ajal näiteks haige, siis 20 euri (ehk siis „haige“ ka ei saa tasuta olla). Teiseks, kuigi hoone ise on väga moodne ja kaasaegse tehnikaga, siis hääletamine toimub käe tõstmisega. Ja neid käsi mitte ei loeta üle, vaid sekretärid hindavad, kas enamus on saavutatud või mitte. Kui selget ühe poole ülekaalu ei paista, siis läheb kogu saal tühjaks ja hakkab sisse tulema kahest uksest: „Jah“ ja „Ei“. Ukse peal sekretärid loevad kokku mitu inimest sealt sisse tuleb ja siis on selge, kumba rohkem oli. Kolmandaks, alla saali siniste toolide peale lastakse ainult valitud parlamendi liikmeid, ülevalpool on rõdu, kus on siis ajakirjanikud, külalised ja tavakodanikud juhul, kui nad 6-8 nädalat ette koha broneerinud on. Tavakodanikega muidugi võib tekkida see probleem, et nad võivad midagi ettearvamatut seal teha. Ja on näiteks juhtunud, et keegi on rõdult alla hüpanud saadikute sekka. Selle eest määratakse magus viiekohaline trahv + 5 kuni 10 aastat vanglakaristust. Sest segatud on demokraatia toimimist. Peaaegu sama hea, kui riigi reetmine. Pärast sisemist ekskurssiooni käisime seal üleval kuplis ka ära ja siis panime kodu poole, et võtta auto ja sõita lennujaama vastu Raulile. Õhtul tegime kodus veel nats süüa ja pläkutasime niisama.
Panin ka pilte nats juurde, erootikamessist siiski mitte nii palju, ei tahtnud oma kodulehte pornosaidiks muuta :)
Tervitused kõigile!
Sonntag, 17. Oktober 2010
4. Pealkirjatu lugu seekord :)
Heips!
Teisipäeva hommikul tegin üle pika aja joogat. Nats viilisin ja nii hoolega ei teinud, kui varem, aga isegi sellest piisas, et lihased veel mitme päeva pärast kanged oleks. Ja täitsa õudne, kuidas ma enam ühtegi suunda ei paindu. Vedasin Arviga kihla, et järgmisel aastal samaks ajaks on mul kõik spagaadid maas :P Mida pole kunagi varem juhtunud... nii et tegevusest mul puudu ei tule. Alustasin uue raamatuga – Meri Raju „Hingele pai“. Laenasin selle taas Kaie käest. Olime seda Arviga Eestis olles sirvinud, seega huvi oli juba varem olemas. Nimelt on Merit olnud ka kunagi DAAD stipendiaat ja nad kohtusid Arviga ühel üritusel. Merit pakkus tookord, et võib tulla meie juurde koju joogat õpetama. Väga kahju, et meil see plaan ainult plaaniks jäi. Ilmselt jäi see, nagu ka kõik muud toredad tegevused siin elus, plaaniks seetõttu, et tegime nii palju tööd (ja mina kooli ka) ja mitte millegi muu jaoks enam energiat ei jäänud...
Muideks, kirjutasin viimati, et meil on netiga ikka maru jama, et nad on meie lepingu ära kaotand jne. Tegelt siin ma pean endale veits süüd võtma, sest kui Arvi helistas Alice’isse, siis nad otsisid lepingut Arvi telefoninumbri järgi. Kuna Arvil oli juba uus number, siis ta küsis, kas mul on vana telefoni mälus olemas – oli – lugesin selle talle ette, aga ei osanud vaadata, et ekraan ei näidanud kogu numbrit ja viimane number jäi välja. Sellepärast nad ei leidnudki meie lepingut üles. Aga nüüd ta helistas uuesti ja sai teada, et meie nett lülitatakse sisse 27. oktoobril. Ehk siis peaaegu kuu aega lepingu sõlmimisest!? Arvi on juba ühe kuutasu jagu raha (15 euri) pannud magama Alice’iga telefoni otsas olles, mis paneb mõtlema, et kuna see nats minu süü ka oli, siis peaks selle kuidagi tasa tegema...
Pärastlõunal võtsin Arvi koolist peale ja käisime tiiru IKEAs. Nimelt, nagu kunagi varem mainisin, siis unustasime kogu voodipesu Tallinnasse ning enda jaoks on meil praegu kõik olemas, aga külaliste tarbeks oli meil ainult magamiskoti variant, nii et käisime ostsime juurde lina, padjapüüri ja tekikoti, et saaks ikka tekki-patja kasutada. Kuna Arvi pidi nädalavahetusel ära sõitma, Kaie sõitis Cambridge’i, Frederik Münhenisse, siis uurisin, kas Matthias tahaks nädalavahetuseks Berliini jääda ja midagi laupäeval koos teha ja ühtlasi oleks ta ka siis meie pool ööbida saanud. Aga kuna ta oli nädala alguses haige, siis ta ei teadnud üldse, kas sel nädalal Berliini tuleb...
Lisaks otsime öökapi peale lambi, et saaks lugega (praegu on meil selline punase valgusega lamp, millega on hea romantikat teha, aga lugemiseks tast kasu pole). IKEA on ikka mõnus koht, kust võib lõppodavalt asju saada. Kuna seal IKEAs on ka Rootsi toidukaupade pood, siis käisime sealt läbi ja muuhulgas ostsime Marabu šokolaadi Daimi tükkidega.. mmm... ülihea. Nii hea, et kui koju jõudsime, siis oli mul süda paha ja pea valutas ning minust ei olnud sel õhtul enam midagi kasu. Meil oli alguses plaan ka veel toidupoes käia, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest ma ei suutnud ennast üldse liigutada. Mõtlesime, et püüame olemasolevate jääkidega hakkama saada :).
Kolmapäeval võtsin ennast esimest korda kokku ja läksin jooksma. Enne seda olin loomulikult veel viimased Marabu tükid ära söönud, et oleks kaloreid, mida kulutada. Võtsin suuna ühe pargi poole, mis on siit umber kiltsa kaugusel (mitte see suur-suur park, kus kõndimas käisime). Alguses oli tunne päris hea, siis hakkas kõrge pulss häirima. Lõpuks harjus keha pulsiga ära, aga siis väsisid jalad ja põlved hakkasid nats valutama (jooksin päris palju kõval pinnal). Kokku venitasin siiski 45 minutit ära. Käisin pesus ja sättisin ennast korda ja seadsin sihi Alexanderplatzi poole, kus pidin kokku saama Frederikuga. Läksime ühte hispaania restosse sööma, jõime veini ja jutustasime, et mis me teinud oleme ja teeme jms. Mainisin mitu korda jutu sees naljaga pooleks, et „noh, mis ma siin ikka teen, mul pole ju sõpru“, mille peale ta lõpuks ütles, et läheb koju ja kirjutab kõigile inimestele, keda ta Berliinis teab, et siin on üks tagasihoidlik üksik tüdruk, kes otsib endale sõpru :). Aga tegelikult oli sellest naljatamisest kasu ka, sest ta pakkus välja, et võiksin Aieseci praktikantide tegemistega ühineda mõnikord ja andis mulle nende Facebooki community koordinaadid. Pole veel täpsemalt uurinud, et mis neil plaanis on lähiajal, aga teen seda kindlasti ja võtan aktiivselt osa. Igasugused huvitavad välismaalased mulle meeldivad.
Pärast söömist küsis Frederik, et kas tahan tema poole mingit filmi näiteks vaatama minna. Ja tahtsin. Valisime välja Robin Hoodi, aga suutsime seda vaadata ainult pool tundi, sest sellel oli heliga midagi viga ja tekstist ei saanud üldse aru. Leppisime siis kokku, et kui ta mõne parema versiooni saab, siis vaatame selle koos lõpuni ja hakaksime vaatama hoopis ühte krimkasarja Castle. See oli täitsa lahe. Frederik muideks vaatab täiesti uskumatult palju sarju ja filme. Tõmbab need alla ja siis kodus vaatab. Temalt saingi tookord Saksas olles idee, et võiks vaadata How I met you mom’i ja Family Guy’d. Tal räägib ka hästi puhtalt ingilse keelt, milles ma usun, et on oma osa kõigil nendel sarjadel ja filmidel, mida ta originaalkeeles vaatab, sest kõik see, mis saksa kanalite pealt tuleb, on reeglina saksakeelne (peale loetud). Kui me neti ükskord saame, siis tõmban endale The Big Bang Theory’t, mida ta kiitis. Pärast krimka lõppu saatis ta mu trammi peale ja navigeerisin ennast ära koju.
Lugesin Liisi blogist, et ta blond pea ja sinised silmad panevad Frankfurdis päid pöörduma. Mul sellist blondi pead ei ole, aga kuna käin väljas enamasti lühikese seeliku või kleidiga, siis olen paar „Ich liebe dich’i“ ja vilet saanud küll ja sammu selle peale kiirendanud, sest sellised austusavaldused tulevad enamasti kahtlastelt türklastelt. Heh, ja need kingad, mis ma ostsin ja mille kohta ütlesin, et pole viga, et nad väga kvaliteetsed pole, sest kannan neid niikuinii paar korda kuus ainult, on nii palju vatti saanud, et pean vist varsti uued ostma :). Nimelt on nad sametised ja seda sametit seal peal enam väga palju alles ei ole...
Neljapäeval püüdsin lugeda Tip’i. See on üks ajakiri, mis tuleb koos mingi ajalehega, mille Arvi tellis. Ta on üldse mingi hunniku asju meile juba koju tellinud lugemiseks. Igal juhul see Tip käib kaks korda kuus ja seal on siis välja toodud kahe nädala tulevased sündmused Berliinis – muusika, kino, teater, uued raamatud, kunst ja näitused... ja telekava ka ja lõpus on kuulutused. Nägin ühte reklaami, et Kylie tuleb Berliini ja otsustasin selle kohta rohkem välja uurida. Ja kuulutuste rubriigist leidsin palju tantsukursuste pakkumisi, millega kohta tahtsin ka siis netist lisa uurida. Heh, piilusin ka, et mida siis suhete rubriigis kuulutatakse ja leidsin sellise omapärase kuulutuse: „Ebaatraktiivne, igav ja paks mees ilma sarmi, hariduse ja huumorimeeleta otsib sobivat kaaslast – kiretut, võimalikult mittesportlikku ja kahe vasaku käega (!?) - et koos logeleda ja aega surnuks lüüa“.
Pärastlõunast läksin meie kohalikku netikohvikusse ja hakkasin kõiki neid aadresseid läbi klõpsima, mille Tip’ist sain. Leidsin nii palju Argnetiina tango ja peotantsu kohti, et silmad lõid särama. Siis ära sähvatas, et Arvi selg on ju haige. Kuna ta oli samal ajal koolis Skype’is, siis küsisin kohe, et kas ta saab üldse tantsida ja sain vastuseks „EI“.... :(... „Mitte veel“... :(. Oeh... hakkasin siis edasi vaatama hip-hopi ja jooga tunde. Leidsin mõned variandid, aga need on kodust suht kaugel ja kallid ka. Nii et ma pean veel natuke mõtlema ja otsustama, et mis ma tegema hakkan. Ülikoolide juures on ka hästi palju igasuguseid sportimisvõimalusi, aga kõik grupid on praeguseks täis. Samas lugesin nii Hingepai raamatust kui kuulsin ka Kaie käest, et Saksa tervisekindlustusfirmad maksavad kinni 80% joogatundide tasust, kui sa käid kohal vähemalt 80% tunddidest. Selle mõttega siis, et kui teed joogat, siis tõenäoliselt oled sa ka terve ja ei vaja hiljem nii palju ravi. Kui ma tööle lähen ja endale ka Saksa kindlustuse saan, siis uurin kindlasti selle kohta järele.
Matthias saatis sõnumi, et kas ma tahan õhtul kokku saada, et ta nädalavahetuseks ikkagi jääda ei saa. Muidugi tahtsin. Tšättisin skype’is nats ka Ave ja Mari-Liisi ja Karitaga. Ajasin pisut tööviisa asju ja kella viie paiku otsustasin ära minna. Arvi kirjutas, et on veel nats aega koolis ja et ta telefoni aku on tühi... ja ma unustasin talle öelda, et lähen Matthiasega õhtul välja... aga selle info edasiandmine oleks pidanud toimuma, sest kuna meil on endiselt ainult 1 välisukse võti, siis pidin Arvi ära ootama, enne kui välja sain minna... ja tema ju ei teadnud, et pidi koju tulema. Ja telefon oli tal ju ka tühi. Niisiis mõtlesin välja sellise süsteemi, et jätan talle sisemise ukse võtme mati alla (sellist asja pole ma pärast lapsepõlve kunagi teinud :) ja välisukse juurde jätsin kirja, et helista mõnele naabrile kella sissesaamiseks. Ja siis lippasin ise linna poole.
Berliinis on praegu miskid valgusshow’d. PwC maja sädeles Potsdameri ääres nii ilusasti (panin pildid ka üles) ja mõned majad olid veel värvilised. Peabki uurima, et kuhu see show edasi liigub... Enivei sain Matthiasega kokku ja meil polnud kummalgi mingit plaani kuhu minna. Sõitsime metrooga Nollendorf Platzile ja jalutasime seal ringi, et äkki leiame mõne koha, kuhu maha istuda. Leidsimegi ühe india resto ja kokteilikoha. Ja samas kohas tegid õhtunapsu ka ta töökaaslased. Täiesti müstika ikka, kuidas Berliini suuruses kohas võib ka kokku sattuda nii juhustlikult. Ma tellisin endale Mambo Colada, mis oli lihtsalt jumalikult hea ja võtsime kahepeale ühe kanaprae ka. See oli ka väga hea. Ja me poleks seda mingil juhul kumbi jõudnud üksi ära süüa. Ja väga mõnus oli ka Matthiasega juttu ajada. Mul on väga hea meel, et ta ütlemus ta siia komandeeris. Kuigi see on ka omaette ooper, see tema siiasattumine. Nimelt töötas ta varem Dortmundis ja tal oli tüdruk Berliinis. Aga kuna kaugsuhe väga hästi ei toiminud, siis läksid nad lahku. Ülemus tuli paari nädala pärast, et „Matthias, tead. Sa oled rääkinud, et sul on Berliinis tüdruk ja meil on mõned projektid seal ja me otsustasime su sinna tööle saata“. Matthias siis ütles, et meis seis tal tüdrukuga on, mille peale ülemus ütles, et kurb küll, aga me saadame su sinna sellegipoolest...
Kesköö paiku hakkasime kodu poole kõmpima. Läksime Nollendorfilt metroo peale, Matthias läks Potsdameril maha ja ma siis mõtlesin, et paari peatuse pärast peaks tulema Zooloogischer Garteni peatus, kus ma pean metrood vahetama... aga ei tulnud ja ei tulnud... ja kui ma siis lõpuks kaarti vaatasin, sain aru, et sõitsin puha valele poole. Oleksin pidanud kohe alguses Nollendorfil teisele poole sõitma... oeh... tulin siis maha ja sõitsin tagasi. Kuna oli neljapäev ja metrood asendatakse öösel bussidega, siis pidin Zooloogischeris bussi peale minema, mis otseloomikulilt pani otse mu nina eest uksed kinni ja sõitis minema. Järgmist pidin ootama 15 minutit ja selleks ajaks oli peatus rahvast nii täis, et kui buss lõpuks tuli, siis olime seal nagu kilud karbis. Jõudsin koju kell 1.45, pole kunagi vist nii kaua veel koju tulnud.
Reede hommikul oli Arvil vene keele tund, mina põõnasin rahulikult edasi. Mulle nii meeldib see, kui Arvi on hommikul ära läinud ja ma saan veel paar tundi üle terve voodi üksi laiutada. Tegingi endale hommikusöögi alles siis, kui Arvi juba koolist tagasi oli, ehk siis kella ühe paiku (leidsin lõpuks kaerahelbeid, millest putru teha :). Uurisin Arvilt, et kuidas koolis läheb (nagu lapsevanem :) ja siis ta kurtis, et IT Applications loeng neljapäeval oli ikka mõttetuse tipp. Kuulasin ta ära ja ütlesin, et nad peavad ikka minema dekanaati rääkima, et see õppejõud ei ole normaalne ja nii ikka ei saa jne, aga siis Arvi küsis, et kas ma läksin oma magistratuuri ajal millegi üle kurtma ja kuigi põhjust oleks küllaga olnud, siis pidin talle vastama, et ei. Meie eesmärgid koolis on ka muidugi veidi erinevad. Mina tegin asja lõpuks lihtsalt paberi pärast (et tasuta koht ja peaks ikka ära lõpetama selle, mis alustatud sai), aga tema tahab tõesti õppida ja targemaks saada. Oeh.... ilmselt on ta nüüd iga järgmine neljapäev masenduses... See-eest vene keele tund reedel oli parem olnud. Arvi peab küll päris palju ise järgi õppima ja kordama, aga mulle tundub, et ta teeb seda hea meelega.
Ahjaa, ühe asja pärast pidin veel Arvit lohutama. Neljapäeva õhtul, kui teda koju ootasin, siis istus ta Danieliga kooli kohvikus. Enne äratulekut küsis Daniel, et kas ta võib ka korraks Arvi arvutiga neits käia. Arvi muidugi lubas ja käis ise samal ajal vetsus ära. Tagasitulles siis pakkisid asjad kokku ja hakkasid koju minema. Tee peale ütles Daniel, et kas Arvi on kuulnud Facebook rapingust, et Briti kuttidele ei tohiks anda arvutit, kui sul on Facebooki konto parasjagu lahti, et nad võivad seal igasuguseid asju teha. Arvi ütles, et ei ole kuulnud ja ei arvanud Danielist ka, et too oleks võinud midagi teha. Arvi ütles, et tal kodus netti ei ole, nii et eks ta vaatab Facebooki uuesti järgmisel nädalal. Arvi jõudis koju ära, kui Daniel helistas, et Arvi ikka tõesti peaks netti minema kindlasti kohe. Siis sai Arvi aru, et Daniel siiski on üks nendest Briti kuttidest, kes teistele käkki keeravad ja läks siia meie kohalikku netipunkti. Ja oligi Arvi wall’i peal, et „Arvi vihkab kõiki oma kursakaaslasi“, mida oli juba palju kommenteeritud, plus mingisse kursa community’sse oli saadetud, et „Olen gei“, mis sai ka muidugi kõvasti vastukaja. Eks Arvi siis püüdis parandada, mis andis ja läks vihasena koju tagasi. Ta ikka ei saanud sellest üle, et miks peab nii lapsikuid nalju tegema. Eks ma siis püüdsin teda lohutada...
Tšillisime rahulikult pärastlõuna kodus, tegime väikese beauty sleep’i, õhtu poole hakkasime ennast peole sättima. Nimelt siis oli õhtul Arvi ja mingi teise kooli sügissemestri pidu, enne seda läksime soojendust tegema ühe saksa tüdruku Corinna poole, keda ka eelmine nädal klubis nägin. Peol olid veel juba tuttavad Palestiina tüdruk Ravan, valgevenelanna Marina ja kaks saksa kutti Christian ja Sören. Mina olin veintsi peal, aga teised tegid Caipirinha’sid, sest Corinna oli kunagi Brasiilias olnud ja talle hakkasid need seal meeldima. Lõbus oli. Ja poole kaheteistkümne paiku hakkasime klubi poole liikuma. Metroodega võttis see aega kokku umbes 45 minutit, pidime kaks korda ümber istuma. Tee peal rääkis Ravan elust Palestiinas. Et see on seal täiuslik, kui oled mees ja kuulud valitsusparteisse. Et siis on lubatud varastamine, vägistamine ja kõik muud sellised asjad. Ja kui et 11-aastane tüdruk vägistatakse (nagu näiteks tegi tema naabrimees), siis on see ju otseloomulikult tüdruku süü. Maailm on ikka nii julm. Ravan rääkis veel, et ta isal oli Palestiinasse sisenemise keeld vist kümneks aastaks, ning et nad elasid nii kaua hoopis Moskvas. Ja et ta ei lähe enam elu sees Palestiinasse tagasi, pärast magistri lõppu läheb ilmselt doktorisse edasi. Vot sellised lood... Christian rääkis natuke lõbusamaid lugusid sellest, kuidas ta Kanadas seljakotiga ringi reisis ja jõudsimegi lõpuks klubi juurde ja oi-oi, mis järjekord meid seal ootas. Arvi nägu venis pikaks, et ta tegelt tahaks juba koju ära minema hakata ilmselt sel ajal, kui me lõpuks uksest sisse saame, aga mina ajasin vastu, et ootame ikka ära, et küll see järjekord ka ikka liigub ja lähme ikka vähemalt vaatame korraks ära, et mis klubi on, kui me juba siin olema. Järjekorras oli tegelt päris tore (välja arvatud see, et paljud suitsetasid), sest kutte oli hästi palju ja kõik tegid juttu, et kust sa oled ja mis sa teed ja... Lõpuks jõudsime kella üheks kluppi sisse (võttis aega ligi kolmveerand tundi). Klubi oli tehtud ümber kinomajast, ruumi oli palju, rahvast veel rohkem :). Aa muideks, meiega tulid sisse ainult Ravan ja Maria, teised mõtlesid, et teevad kuskil ühe õlle ja tulevad hiljem, sest ei viitsind järjekorras olla. Et siis tantsisime tunnikese neljakesi. Muusika oli enam-vähem... ja kella kahest hakkasime Arviga koju minema. Väljudes nägime ülejäänud seltskonda, kes ka nüüd jõudnud olid. Kojuminekuga läks meil üle tunni aja, jälle pidime kaks korda ümber istuma. Ja lõpuks hakkas veel vihma ka sadama. Aga kuna takso on väga kallis siin, siis on ikkagi väga hea, et metrood öösel sõidavad.
Täna, laupäeval, tegin vist oma viimase viie aasta unerekordi. Mitte siis kestvuse osas, aga ärkamisaja osas. Nimelt tõusin üles kell 3 päeval. Kuigi jah, korra käisin üleval ka kella 8 ajal, kui viisin Arvi lennujaama (ta sõitis Bonni DAADi üritusele). Aga siiski-siiski. Hommikusöögi ja muud hommikused toimetused tegin alles kell 3. Olen kogu siinolekuaja jooksul peale passinud, et kuskilt avokaadosid osta, aga alati on nad olnud kas täiesti lödid või siis kivikõvad. Reedel siis lõpuks saime täitsa õigeid avokaadosid ja veel hea hinnaga ka – 2 suurt-suurt avokaadot ühe euroga. Laupäeva hommikul pugisingi isuga avokaadot ja lugesin kõrvale Hingepai raamatut. Hästi armas raamat on ikka. Soovitan lugeda ja mitte ainult lugeda, vaid ka tegutseda. Kui raamatu läbi sain, siis tegin endale ingveriteed sidruni ja meega ja panin mängima rahuliku klaverimuusika ja nüüd ma siis siin istun. Kirjutan jälle. Ja mõtlen, et aeg on ikka nii kiiresti läinud. Juba kuu aega möödas sellest, kui Eestis ära tulime. Ja mõtlen, et on tore, et meile on juba külalisi oodata. Arvi õe kutt tuleb oktoobri lõpus siia ja Liis novembri teises pooles. Ja oi me peame Liisiga raudselt sellised peod maha, et mäletame elu lõpuni :).
Laupäeva õhtul vaatasin tantsusaadet, neli osa järjest. Kuna olin nii paljudest kavadest liigutatud ja vaimustatud ja vaatasin neid uuesti ja uuesti, siis loetlen nad siinkohal üles ka, et kui kellelgi huvi on, siis saab Youtube’ist järgi vaadata. Tegu siis neljanda hooajaga: 10. osa. Courtney ja Gev Rumba; Kourtni ja Matt Contemporary; Chelsie ja Mark Hip-hop. 12. osa. Katee ja Joshua Contemporary; Jessica ja Will Lyrical jazz; Kherington ja Twitch Contemporary.
Pärast tantsumaratoni, õhtul kell 11 mõtlesin, et peaks midagi asjalikku ka tegema, niisiis tõmbasin oma kummikindad kätte, viisin prügi välja, pesin nõud ja panin muidu nii enda kui Arvi asju paika. Nüüd on kõik ilus-korras ja kuna Arvi jõuab alles pühapäeva õhtul, siis ka jääb korda vähemalt selle ajani :)
Tsau!
Teisipäeva hommikul tegin üle pika aja joogat. Nats viilisin ja nii hoolega ei teinud, kui varem, aga isegi sellest piisas, et lihased veel mitme päeva pärast kanged oleks. Ja täitsa õudne, kuidas ma enam ühtegi suunda ei paindu. Vedasin Arviga kihla, et järgmisel aastal samaks ajaks on mul kõik spagaadid maas :P Mida pole kunagi varem juhtunud... nii et tegevusest mul puudu ei tule. Alustasin uue raamatuga – Meri Raju „Hingele pai“. Laenasin selle taas Kaie käest. Olime seda Arviga Eestis olles sirvinud, seega huvi oli juba varem olemas. Nimelt on Merit olnud ka kunagi DAAD stipendiaat ja nad kohtusid Arviga ühel üritusel. Merit pakkus tookord, et võib tulla meie juurde koju joogat õpetama. Väga kahju, et meil see plaan ainult plaaniks jäi. Ilmselt jäi see, nagu ka kõik muud toredad tegevused siin elus, plaaniks seetõttu, et tegime nii palju tööd (ja mina kooli ka) ja mitte millegi muu jaoks enam energiat ei jäänud...
Muideks, kirjutasin viimati, et meil on netiga ikka maru jama, et nad on meie lepingu ära kaotand jne. Tegelt siin ma pean endale veits süüd võtma, sest kui Arvi helistas Alice’isse, siis nad otsisid lepingut Arvi telefoninumbri järgi. Kuna Arvil oli juba uus number, siis ta küsis, kas mul on vana telefoni mälus olemas – oli – lugesin selle talle ette, aga ei osanud vaadata, et ekraan ei näidanud kogu numbrit ja viimane number jäi välja. Sellepärast nad ei leidnudki meie lepingut üles. Aga nüüd ta helistas uuesti ja sai teada, et meie nett lülitatakse sisse 27. oktoobril. Ehk siis peaaegu kuu aega lepingu sõlmimisest!? Arvi on juba ühe kuutasu jagu raha (15 euri) pannud magama Alice’iga telefoni otsas olles, mis paneb mõtlema, et kuna see nats minu süü ka oli, siis peaks selle kuidagi tasa tegema...
Pärastlõunal võtsin Arvi koolist peale ja käisime tiiru IKEAs. Nimelt, nagu kunagi varem mainisin, siis unustasime kogu voodipesu Tallinnasse ning enda jaoks on meil praegu kõik olemas, aga külaliste tarbeks oli meil ainult magamiskoti variant, nii et käisime ostsime juurde lina, padjapüüri ja tekikoti, et saaks ikka tekki-patja kasutada. Kuna Arvi pidi nädalavahetusel ära sõitma, Kaie sõitis Cambridge’i, Frederik Münhenisse, siis uurisin, kas Matthias tahaks nädalavahetuseks Berliini jääda ja midagi laupäeval koos teha ja ühtlasi oleks ta ka siis meie pool ööbida saanud. Aga kuna ta oli nädala alguses haige, siis ta ei teadnud üldse, kas sel nädalal Berliini tuleb...
Lisaks otsime öökapi peale lambi, et saaks lugega (praegu on meil selline punase valgusega lamp, millega on hea romantikat teha, aga lugemiseks tast kasu pole). IKEA on ikka mõnus koht, kust võib lõppodavalt asju saada. Kuna seal IKEAs on ka Rootsi toidukaupade pood, siis käisime sealt läbi ja muuhulgas ostsime Marabu šokolaadi Daimi tükkidega.. mmm... ülihea. Nii hea, et kui koju jõudsime, siis oli mul süda paha ja pea valutas ning minust ei olnud sel õhtul enam midagi kasu. Meil oli alguses plaan ka veel toidupoes käia, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest ma ei suutnud ennast üldse liigutada. Mõtlesime, et püüame olemasolevate jääkidega hakkama saada :).
Kolmapäeval võtsin ennast esimest korda kokku ja läksin jooksma. Enne seda olin loomulikult veel viimased Marabu tükid ära söönud, et oleks kaloreid, mida kulutada. Võtsin suuna ühe pargi poole, mis on siit umber kiltsa kaugusel (mitte see suur-suur park, kus kõndimas käisime). Alguses oli tunne päris hea, siis hakkas kõrge pulss häirima. Lõpuks harjus keha pulsiga ära, aga siis väsisid jalad ja põlved hakkasid nats valutama (jooksin päris palju kõval pinnal). Kokku venitasin siiski 45 minutit ära. Käisin pesus ja sättisin ennast korda ja seadsin sihi Alexanderplatzi poole, kus pidin kokku saama Frederikuga. Läksime ühte hispaania restosse sööma, jõime veini ja jutustasime, et mis me teinud oleme ja teeme jms. Mainisin mitu korda jutu sees naljaga pooleks, et „noh, mis ma siin ikka teen, mul pole ju sõpru“, mille peale ta lõpuks ütles, et läheb koju ja kirjutab kõigile inimestele, keda ta Berliinis teab, et siin on üks tagasihoidlik üksik tüdruk, kes otsib endale sõpru :). Aga tegelikult oli sellest naljatamisest kasu ka, sest ta pakkus välja, et võiksin Aieseci praktikantide tegemistega ühineda mõnikord ja andis mulle nende Facebooki community koordinaadid. Pole veel täpsemalt uurinud, et mis neil plaanis on lähiajal, aga teen seda kindlasti ja võtan aktiivselt osa. Igasugused huvitavad välismaalased mulle meeldivad.
Pärast söömist küsis Frederik, et kas tahan tema poole mingit filmi näiteks vaatama minna. Ja tahtsin. Valisime välja Robin Hoodi, aga suutsime seda vaadata ainult pool tundi, sest sellel oli heliga midagi viga ja tekstist ei saanud üldse aru. Leppisime siis kokku, et kui ta mõne parema versiooni saab, siis vaatame selle koos lõpuni ja hakaksime vaatama hoopis ühte krimkasarja Castle. See oli täitsa lahe. Frederik muideks vaatab täiesti uskumatult palju sarju ja filme. Tõmbab need alla ja siis kodus vaatab. Temalt saingi tookord Saksas olles idee, et võiks vaadata How I met you mom’i ja Family Guy’d. Tal räägib ka hästi puhtalt ingilse keelt, milles ma usun, et on oma osa kõigil nendel sarjadel ja filmidel, mida ta originaalkeeles vaatab, sest kõik see, mis saksa kanalite pealt tuleb, on reeglina saksakeelne (peale loetud). Kui me neti ükskord saame, siis tõmban endale The Big Bang Theory’t, mida ta kiitis. Pärast krimka lõppu saatis ta mu trammi peale ja navigeerisin ennast ära koju.
Lugesin Liisi blogist, et ta blond pea ja sinised silmad panevad Frankfurdis päid pöörduma. Mul sellist blondi pead ei ole, aga kuna käin väljas enamasti lühikese seeliku või kleidiga, siis olen paar „Ich liebe dich’i“ ja vilet saanud küll ja sammu selle peale kiirendanud, sest sellised austusavaldused tulevad enamasti kahtlastelt türklastelt. Heh, ja need kingad, mis ma ostsin ja mille kohta ütlesin, et pole viga, et nad väga kvaliteetsed pole, sest kannan neid niikuinii paar korda kuus ainult, on nii palju vatti saanud, et pean vist varsti uued ostma :). Nimelt on nad sametised ja seda sametit seal peal enam väga palju alles ei ole...
Neljapäeval püüdsin lugeda Tip’i. See on üks ajakiri, mis tuleb koos mingi ajalehega, mille Arvi tellis. Ta on üldse mingi hunniku asju meile juba koju tellinud lugemiseks. Igal juhul see Tip käib kaks korda kuus ja seal on siis välja toodud kahe nädala tulevased sündmused Berliinis – muusika, kino, teater, uued raamatud, kunst ja näitused... ja telekava ka ja lõpus on kuulutused. Nägin ühte reklaami, et Kylie tuleb Berliini ja otsustasin selle kohta rohkem välja uurida. Ja kuulutuste rubriigist leidsin palju tantsukursuste pakkumisi, millega kohta tahtsin ka siis netist lisa uurida. Heh, piilusin ka, et mida siis suhete rubriigis kuulutatakse ja leidsin sellise omapärase kuulutuse: „Ebaatraktiivne, igav ja paks mees ilma sarmi, hariduse ja huumorimeeleta otsib sobivat kaaslast – kiretut, võimalikult mittesportlikku ja kahe vasaku käega (!?) - et koos logeleda ja aega surnuks lüüa“.
Pärastlõunast läksin meie kohalikku netikohvikusse ja hakkasin kõiki neid aadresseid läbi klõpsima, mille Tip’ist sain. Leidsin nii palju Argnetiina tango ja peotantsu kohti, et silmad lõid särama. Siis ära sähvatas, et Arvi selg on ju haige. Kuna ta oli samal ajal koolis Skype’is, siis küsisin kohe, et kas ta saab üldse tantsida ja sain vastuseks „EI“.... :(... „Mitte veel“... :(. Oeh... hakkasin siis edasi vaatama hip-hopi ja jooga tunde. Leidsin mõned variandid, aga need on kodust suht kaugel ja kallid ka. Nii et ma pean veel natuke mõtlema ja otsustama, et mis ma tegema hakkan. Ülikoolide juures on ka hästi palju igasuguseid sportimisvõimalusi, aga kõik grupid on praeguseks täis. Samas lugesin nii Hingepai raamatust kui kuulsin ka Kaie käest, et Saksa tervisekindlustusfirmad maksavad kinni 80% joogatundide tasust, kui sa käid kohal vähemalt 80% tunddidest. Selle mõttega siis, et kui teed joogat, siis tõenäoliselt oled sa ka terve ja ei vaja hiljem nii palju ravi. Kui ma tööle lähen ja endale ka Saksa kindlustuse saan, siis uurin kindlasti selle kohta järele.
Matthias saatis sõnumi, et kas ma tahan õhtul kokku saada, et ta nädalavahetuseks ikkagi jääda ei saa. Muidugi tahtsin. Tšättisin skype’is nats ka Ave ja Mari-Liisi ja Karitaga. Ajasin pisut tööviisa asju ja kella viie paiku otsustasin ära minna. Arvi kirjutas, et on veel nats aega koolis ja et ta telefoni aku on tühi... ja ma unustasin talle öelda, et lähen Matthiasega õhtul välja... aga selle info edasiandmine oleks pidanud toimuma, sest kuna meil on endiselt ainult 1 välisukse võti, siis pidin Arvi ära ootama, enne kui välja sain minna... ja tema ju ei teadnud, et pidi koju tulema. Ja telefon oli tal ju ka tühi. Niisiis mõtlesin välja sellise süsteemi, et jätan talle sisemise ukse võtme mati alla (sellist asja pole ma pärast lapsepõlve kunagi teinud :) ja välisukse juurde jätsin kirja, et helista mõnele naabrile kella sissesaamiseks. Ja siis lippasin ise linna poole.
Berliinis on praegu miskid valgusshow’d. PwC maja sädeles Potsdameri ääres nii ilusasti (panin pildid ka üles) ja mõned majad olid veel värvilised. Peabki uurima, et kuhu see show edasi liigub... Enivei sain Matthiasega kokku ja meil polnud kummalgi mingit plaani kuhu minna. Sõitsime metrooga Nollendorf Platzile ja jalutasime seal ringi, et äkki leiame mõne koha, kuhu maha istuda. Leidsimegi ühe india resto ja kokteilikoha. Ja samas kohas tegid õhtunapsu ka ta töökaaslased. Täiesti müstika ikka, kuidas Berliini suuruses kohas võib ka kokku sattuda nii juhustlikult. Ma tellisin endale Mambo Colada, mis oli lihtsalt jumalikult hea ja võtsime kahepeale ühe kanaprae ka. See oli ka väga hea. Ja me poleks seda mingil juhul kumbi jõudnud üksi ära süüa. Ja väga mõnus oli ka Matthiasega juttu ajada. Mul on väga hea meel, et ta ütlemus ta siia komandeeris. Kuigi see on ka omaette ooper, see tema siiasattumine. Nimelt töötas ta varem Dortmundis ja tal oli tüdruk Berliinis. Aga kuna kaugsuhe väga hästi ei toiminud, siis läksid nad lahku. Ülemus tuli paari nädala pärast, et „Matthias, tead. Sa oled rääkinud, et sul on Berliinis tüdruk ja meil on mõned projektid seal ja me otsustasime su sinna tööle saata“. Matthias siis ütles, et meis seis tal tüdrukuga on, mille peale ülemus ütles, et kurb küll, aga me saadame su sinna sellegipoolest...
Kesköö paiku hakkasime kodu poole kõmpima. Läksime Nollendorfilt metroo peale, Matthias läks Potsdameril maha ja ma siis mõtlesin, et paari peatuse pärast peaks tulema Zooloogischer Garteni peatus, kus ma pean metrood vahetama... aga ei tulnud ja ei tulnud... ja kui ma siis lõpuks kaarti vaatasin, sain aru, et sõitsin puha valele poole. Oleksin pidanud kohe alguses Nollendorfil teisele poole sõitma... oeh... tulin siis maha ja sõitsin tagasi. Kuna oli neljapäev ja metrood asendatakse öösel bussidega, siis pidin Zooloogischeris bussi peale minema, mis otseloomikulilt pani otse mu nina eest uksed kinni ja sõitis minema. Järgmist pidin ootama 15 minutit ja selleks ajaks oli peatus rahvast nii täis, et kui buss lõpuks tuli, siis olime seal nagu kilud karbis. Jõudsin koju kell 1.45, pole kunagi vist nii kaua veel koju tulnud.
Reede hommikul oli Arvil vene keele tund, mina põõnasin rahulikult edasi. Mulle nii meeldib see, kui Arvi on hommikul ära läinud ja ma saan veel paar tundi üle terve voodi üksi laiutada. Tegingi endale hommikusöögi alles siis, kui Arvi juba koolist tagasi oli, ehk siis kella ühe paiku (leidsin lõpuks kaerahelbeid, millest putru teha :). Uurisin Arvilt, et kuidas koolis läheb (nagu lapsevanem :) ja siis ta kurtis, et IT Applications loeng neljapäeval oli ikka mõttetuse tipp. Kuulasin ta ära ja ütlesin, et nad peavad ikka minema dekanaati rääkima, et see õppejõud ei ole normaalne ja nii ikka ei saa jne, aga siis Arvi küsis, et kas ma läksin oma magistratuuri ajal millegi üle kurtma ja kuigi põhjust oleks küllaga olnud, siis pidin talle vastama, et ei. Meie eesmärgid koolis on ka muidugi veidi erinevad. Mina tegin asja lõpuks lihtsalt paberi pärast (et tasuta koht ja peaks ikka ära lõpetama selle, mis alustatud sai), aga tema tahab tõesti õppida ja targemaks saada. Oeh.... ilmselt on ta nüüd iga järgmine neljapäev masenduses... See-eest vene keele tund reedel oli parem olnud. Arvi peab küll päris palju ise järgi õppima ja kordama, aga mulle tundub, et ta teeb seda hea meelega.
Ahjaa, ühe asja pärast pidin veel Arvit lohutama. Neljapäeva õhtul, kui teda koju ootasin, siis istus ta Danieliga kooli kohvikus. Enne äratulekut küsis Daniel, et kas ta võib ka korraks Arvi arvutiga neits käia. Arvi muidugi lubas ja käis ise samal ajal vetsus ära. Tagasitulles siis pakkisid asjad kokku ja hakkasid koju minema. Tee peale ütles Daniel, et kas Arvi on kuulnud Facebook rapingust, et Briti kuttidele ei tohiks anda arvutit, kui sul on Facebooki konto parasjagu lahti, et nad võivad seal igasuguseid asju teha. Arvi ütles, et ei ole kuulnud ja ei arvanud Danielist ka, et too oleks võinud midagi teha. Arvi ütles, et tal kodus netti ei ole, nii et eks ta vaatab Facebooki uuesti järgmisel nädalal. Arvi jõudis koju ära, kui Daniel helistas, et Arvi ikka tõesti peaks netti minema kindlasti kohe. Siis sai Arvi aru, et Daniel siiski on üks nendest Briti kuttidest, kes teistele käkki keeravad ja läks siia meie kohalikku netipunkti. Ja oligi Arvi wall’i peal, et „Arvi vihkab kõiki oma kursakaaslasi“, mida oli juba palju kommenteeritud, plus mingisse kursa community’sse oli saadetud, et „Olen gei“, mis sai ka muidugi kõvasti vastukaja. Eks Arvi siis püüdis parandada, mis andis ja läks vihasena koju tagasi. Ta ikka ei saanud sellest üle, et miks peab nii lapsikuid nalju tegema. Eks ma siis püüdsin teda lohutada...
Tšillisime rahulikult pärastlõuna kodus, tegime väikese beauty sleep’i, õhtu poole hakkasime ennast peole sättima. Nimelt siis oli õhtul Arvi ja mingi teise kooli sügissemestri pidu, enne seda läksime soojendust tegema ühe saksa tüdruku Corinna poole, keda ka eelmine nädal klubis nägin. Peol olid veel juba tuttavad Palestiina tüdruk Ravan, valgevenelanna Marina ja kaks saksa kutti Christian ja Sören. Mina olin veintsi peal, aga teised tegid Caipirinha’sid, sest Corinna oli kunagi Brasiilias olnud ja talle hakkasid need seal meeldima. Lõbus oli. Ja poole kaheteistkümne paiku hakkasime klubi poole liikuma. Metroodega võttis see aega kokku umbes 45 minutit, pidime kaks korda ümber istuma. Tee peal rääkis Ravan elust Palestiinas. Et see on seal täiuslik, kui oled mees ja kuulud valitsusparteisse. Et siis on lubatud varastamine, vägistamine ja kõik muud sellised asjad. Ja kui et 11-aastane tüdruk vägistatakse (nagu näiteks tegi tema naabrimees), siis on see ju otseloomulikult tüdruku süü. Maailm on ikka nii julm. Ravan rääkis veel, et ta isal oli Palestiinasse sisenemise keeld vist kümneks aastaks, ning et nad elasid nii kaua hoopis Moskvas. Ja et ta ei lähe enam elu sees Palestiinasse tagasi, pärast magistri lõppu läheb ilmselt doktorisse edasi. Vot sellised lood... Christian rääkis natuke lõbusamaid lugusid sellest, kuidas ta Kanadas seljakotiga ringi reisis ja jõudsimegi lõpuks klubi juurde ja oi-oi, mis järjekord meid seal ootas. Arvi nägu venis pikaks, et ta tegelt tahaks juba koju ära minema hakata ilmselt sel ajal, kui me lõpuks uksest sisse saame, aga mina ajasin vastu, et ootame ikka ära, et küll see järjekord ka ikka liigub ja lähme ikka vähemalt vaatame korraks ära, et mis klubi on, kui me juba siin olema. Järjekorras oli tegelt päris tore (välja arvatud see, et paljud suitsetasid), sest kutte oli hästi palju ja kõik tegid juttu, et kust sa oled ja mis sa teed ja... Lõpuks jõudsime kella üheks kluppi sisse (võttis aega ligi kolmveerand tundi). Klubi oli tehtud ümber kinomajast, ruumi oli palju, rahvast veel rohkem :). Aa muideks, meiega tulid sisse ainult Ravan ja Maria, teised mõtlesid, et teevad kuskil ühe õlle ja tulevad hiljem, sest ei viitsind järjekorras olla. Et siis tantsisime tunnikese neljakesi. Muusika oli enam-vähem... ja kella kahest hakkasime Arviga koju minema. Väljudes nägime ülejäänud seltskonda, kes ka nüüd jõudnud olid. Kojuminekuga läks meil üle tunni aja, jälle pidime kaks korda ümber istuma. Ja lõpuks hakkas veel vihma ka sadama. Aga kuna takso on väga kallis siin, siis on ikkagi väga hea, et metrood öösel sõidavad.
Täna, laupäeval, tegin vist oma viimase viie aasta unerekordi. Mitte siis kestvuse osas, aga ärkamisaja osas. Nimelt tõusin üles kell 3 päeval. Kuigi jah, korra käisin üleval ka kella 8 ajal, kui viisin Arvi lennujaama (ta sõitis Bonni DAADi üritusele). Aga siiski-siiski. Hommikusöögi ja muud hommikused toimetused tegin alles kell 3. Olen kogu siinolekuaja jooksul peale passinud, et kuskilt avokaadosid osta, aga alati on nad olnud kas täiesti lödid või siis kivikõvad. Reedel siis lõpuks saime täitsa õigeid avokaadosid ja veel hea hinnaga ka – 2 suurt-suurt avokaadot ühe euroga. Laupäeva hommikul pugisingi isuga avokaadot ja lugesin kõrvale Hingepai raamatut. Hästi armas raamat on ikka. Soovitan lugeda ja mitte ainult lugeda, vaid ka tegutseda. Kui raamatu läbi sain, siis tegin endale ingveriteed sidruni ja meega ja panin mängima rahuliku klaverimuusika ja nüüd ma siis siin istun. Kirjutan jälle. Ja mõtlen, et aeg on ikka nii kiiresti läinud. Juba kuu aega möödas sellest, kui Eestis ära tulime. Ja mõtlen, et on tore, et meile on juba külalisi oodata. Arvi õe kutt tuleb oktoobri lõpus siia ja Liis novembri teises pooles. Ja oi me peame Liisiga raudselt sellised peod maha, et mäletame elu lõpuni :).
Laupäeva õhtul vaatasin tantsusaadet, neli osa järjest. Kuna olin nii paljudest kavadest liigutatud ja vaimustatud ja vaatasin neid uuesti ja uuesti, siis loetlen nad siinkohal üles ka, et kui kellelgi huvi on, siis saab Youtube’ist järgi vaadata. Tegu siis neljanda hooajaga: 10. osa. Courtney ja Gev Rumba; Kourtni ja Matt Contemporary; Chelsie ja Mark Hip-hop. 12. osa. Katee ja Joshua Contemporary; Jessica ja Will Lyrical jazz; Kherington ja Twitch Contemporary.
Pärast tantsumaratoni, õhtul kell 11 mõtlesin, et peaks midagi asjalikku ka tegema, niisiis tõmbasin oma kummikindad kätte, viisin prügi välja, pesin nõud ja panin muidu nii enda kui Arvi asju paika. Nüüd on kõik ilus-korras ja kuna Arvi jõuab alles pühapäeva õhtul, siis ka jääb korda vähemalt selle ajani :)
Tsau!
Montag, 11. Oktober 2010
3. Hakkab nagu argisemaks muutuma...
Heips! Hakkame Türgi haavadest juba tasakesi paranema (Arvil on ohatis huule pealt peaaegu kadunud juba, tal pole minu mäletamist mööda seda kunagi varem olnud, nii et see ainuüksi näitab, kui „mõnus“ puhkus meil oli :) ja püüame ka igapäevaelus rahu säilitada, vaatamata Saksa ametnikele ja muudele ärritajatele. Püüan siis meenutada, et millega me vahepeal hakkama oleme saanud.
Neljapäeval oli Arvil koolis esimene sissejuhatav päev. Tal oli mõttes samal päeval seljaga seoses veel arstile minna ning hommikul selgus, et arst võtab ainult lõunani vastu. Seega läks kiireks, sest kool hakkas kell 10 ja kell 9 helistas ta arstile. Viisin ta autoga arsti juurde ja ootasin tund aega autos, kuni ta lõpuks tuli ja viisin ta edasi kooli. Kõige asjalikumast infost jäi ta ilma, aga õppejõud vist pärast seletas talle lühidalt olulisemad punktid ära. Arsti juures tehti seljast pildid, mis ei näidanud midagi... ragistati selga, tehti mõnus suur valu vaigistav süst selga ja kirjutati retsept jõhkratele valuvaigistitele, mille mõju all ta siiamaani on. Mina ise veetsin suurema osa päevast raamatut lugedes (laenasin Kaielt „Eat, pray, love“ raamatu, mida nüüd isuga loen) ning kella 15-st sain oma bossu Tomiga kokku. Rääkisime läbi, et mis paberid mul korda on vaja ajada tööle asumise eesmärgil ning natuke tööst täpsemalt ka. Mul enda arvates on suht hea inglise keel, aga täiesti õudne kui palju ma puterdan, kui temaga räägin. Kõik sõnad on meelest läinud ja grammatika nendega koos. Muideks, kuna ettevõttes on tööl ka inglasi ja usakaid, siis nad võimaldavad kõigile saksa keele kursusi väidetavalt parimas Berliini keeltekoolis ning kuna üks töötaja peaks olema minuga samal tasemel enam-vähem, siis äkki saame seal koos tundides käima hakata. Mis oleks super, sest ma pole veel jõudnud ise õppimisega õieti peale hakata. Rääkisin ka sellest, et tantsisin Eestis ning ta ültes selle peale, et Berliinis on väga head klubid ning et üks töötaja Sarah on DJ ja teab Berliini ööelust kõike. Nii et ma ei suuda ära oodata, kuni lõpuks tööle jõuan ja tema käest kõike uurida saan :) Lisaks küsisin puhkuste kohta, nimelt et tahaksin lõpuks ometi Alpidesse minna talvel, mille peale ta ütles, et tegelt neil on endalgi väike plaan töötajatega üks suusareis Alpidesse teha – nagu kui ÄGE!!! Ma vist kogu aja särasin, kui temaga seal juttu ajasin, sest mulle tundub kogu see värk lihtsalt täiuslik ning tundus, et ka Tom oli rahul, et leidis kellegi, kes ta töökoormat lõpuks vähendab. Pärast kohtumist šoppasin natuke oma kodutänava poodides, meil on siin tee ääres toidupoed, mille puuvilja/juurvilja riiulid on väljas ja türklased hõikavad seal kõva häälega, et „Magusad ananassid või melonid või banaanid!“ või mis iganes neil parajasti magus on. Ja hinnad seal on paremad kui Eestis. Näiteks mu lemmikõunad on Granny Smithid, mis Eestis maksid midagi 21 kr/kilo kanti aga siin on ca 9 kr/kilo.
Reedel läksime hommikul linna Starbucksi netti istuma. Ma kutsun seda „linna minekuks“, sest meist kaks metroopeatust edasi on suur ostutänav, mis annab siis justkui „kesklinna“ mõõdu välja. Nimelt kes ei tea, siis Berliinil ei ole sellist ühtset kesklinna, on mitmeid suuremaid keskusi. Enne netti minekut jõudsime veel voodilina osta (unistasime kogu voodipesu Tallinnasse) ning Arvile Kosmodiski (selle saime vapsee kuskilt nurgatagusest kohast, sest tegelikult müüakse neid ainult neti teel, aga Arvi tahtis selle kohe kätte saada, nii et läks neile sisuliselt kontorisse kohale). Pärast netis asjatamist otstsime veel telefonikaardid endale. Tegime küll netis suurt otsimistööd, et millist võtta, aga kõige soodsamad on need, mille sa peadki netist tellima ja me tahtsime kohe kätte saada (mulle tundub, et siin Saksamaal saadetakse sulle kõik asjad koju ja kõike peab tellima, midagi ei anta kohe kätte), nii et lõpuks läksime ikkagi esimesse telefonipoodi ja otsime sealt kellegi Orteli kaardid. Vaatasime, et kõneminuti hind on suht ok Saksa kohta (2 kr/minut) + et omavahel saame tasuta rääkida. Mida me ei osanud üldse arvestadagi oli see, et leviga võib probleeme olla. Panime siis oma uued kaardid rõõmsalt telefoni sisse ja täiesti uskumatu, kuidas levi kõigub – see levi näitaja lihtsalt liugeb koguaeg üles-alla. Ka helistades on meil juba probleeme olnud, nii et nüüd oleme uue pakkuja otsinguil. Internetist on nii raske aru saada nendest pakettidest, kõik tunduvad nii kallid (kõneminutid kuni 4kr!). Nii et ongi plaan kohapeale minna igale poole ja lasta endale puust ja punaseks teha. Uut telefoni tahame ka endale mõlemad osta, nii et tegemist meil on sellega. Praegu aga on mu telefoninumber siis 0049 1577 840 8448, kui kellelgi mingi hädaolukord peaks olema. Eesti numbrilt saab ka kätte.
Laupäeva hommikul võtsime sammud Bürgeramti poole. Sellel pole midagi tegemist burgeritega :) Tegemist on pigem nagu mingi linnaametiga vms. Nimelt ütles Tom mulle, et peaksin sealt saama miski maksukaardi ja uurisime ise juba ette, et meil on tarvis ennast ka Berliinis registreerida. Astusime siis sisse ja leidsime eest pika järjekorra ja ootetoa, mis oli inimestest tulvil. Õnneks oli seal olemas järjekorranumbrisüsteem nagu Eestis pankades on. Saksa pankades, muideks, et ei ole järjekorraautomaate – kui tahad isiklikku nõustamist, siis lihtsalt jääd kontorisse nõudliku näoga seisma ja siis mõni teenindaja tuleb su juurde ja palub su enda juurde (muideks, hästi palju sakslasi ei kasuta internetipanka – maksete tegemiseks tulevad nad kontorisse ja täidavad sellised sedeleid, et kellele kui palju tarvis kanda on, siis panevad need sedelid pangas olevasse kasti ja siis panga töötaja teeb nende alusel ülekanded ära). Või siis ühe teise ameti näide, kust Arvi mingi paberi sai, et iga järgmine, kes tuli, küsis sissetulles, et kes on viimane ja siis teenindaja saabudes teadis igaüks, et kes järgmisena minema peab. Tulles tagasi Bürgeramti juurde, siis seda järjekorranumbrit ei saanud sa ise automaadist võtta, vaid selle andis sulle üks meeldiv härra, kes uuris ka, et mis sul asja ja andis paar saksakeelset paberit eeltäitmiseks. Enne meid oli järjekorras veel 49 inimest. Nii et saime vahepeal vajalikud sisseostud tänaval ära teha ja kui tagasi tulime, siis saimegi üsna pea ühe naisterahva juurde jutule. See proua ametnik polnud just kõige kirkam kriit ja kahjuks ka mitte kõige viisakam ja sõbralikum. Esiteks ei saanud ta aru, et kui palju inimesi meie väikeses korteris siis ikkagi elab. Et kui meie oleme ühe tüdruku allüürnikud, et kas me siis kõik elame seal koos või... ja kuna Arvi nimel on üürileping, siis pidi minu vormistama just kui Arvi allüürniku... no igal juhul saime lõpuks oma Berliini elaniku tunnistused kätte ja Arvi küsis ta käest saksa keeles selle minu maksukaardi kohta. Tädi vastas, et selleks on töölepingut vaja ja rääkis midagi Arbeitsamtist (tööturuamet vms) ja elamisloast ka vist (mida meil üldse vaja ei ole) ja no ma ei saanud saksa keelest väga aru, et mida ta jahvatas ja ausalt öeldes ega Arvi vist ka ei saanud. Aga kuna tädil oli meist ilmselt siiber (või siis oli ta pahane, et järgmised idaeurooplased siia immigreerunud on), siis juhatas ta meid minema ilma et me oleks aru saanud, et mis me siis edasi tegema peame. Igal juhul peaksin nüüd Tomilt varsti töölepingu saama ja siis lähen järgmisele katsele ja ei lahku enne, kui saan, mida vaja. Õhtu poole otsustasime kepikõndi tegema minna. Sõitsime metrooga ühe peatuse edasi Berliini keskel olevasse suurde parki ning jõudsime seal kõndides välja pidustusteni :). Nimelt jäävad selle pargi ühte äärde Brandenburgi väravad ja kuna parajasti oli Saksamaa ühendamise 20. aastapäev, siis olid seal suured pidustused. Võtsime siis sammu aeglasemaks ja jalutasime seal ringi. See park on ühest küljest hästi tore sportimiseks, teisalt on nõme, et seal on ainult asfalt- või kiviteed ja radade ääres on kohe puud, nii et muru peal nagu joosta ja kõndida ei saagi. Eestis oleks vist küll kohe märgistatud saepurukattega rajad igal pool. Sellegipoolest näeb seal päris palju inimesi trenni tegemas. Ikka parem ju kui kuskil keset tänavat. Hilisem õhtupoolik möödus So you think you can dance’i seltsis ja lugedes nagu ikka :)
Pühapäeva hommik algas taas Starbucksis (täiesti uskumatu kui palju internetti tänapäeva inimesed ikka vajavad – me oleme püsti hädas sellega, et meil kodus netti pole), seekord mitte seal ostukvartalis vaid Potsdamer Platzi juurdes, mille lähedal ka Kaie elab. Netis olles tuligi välja, et Kaie on koos oma Austraallasest sõbra Marcoga ühes teises lähedalasuvas Starbucksis netis (sest ka Kaiel pole veel siiamaani netti – tal vist on sellega juba üle kuu läinud ja saaga jätkub), nii et Thank God for Starbucks!!! Otsustasime kokku saada ja minna jälle sinna Brandenburgi väravate juurde pidustustele. Jalutasime seal niisama ringi, sõime natuke Saksa vorsti ja magusaid mandleid ja läksime siis koju ära. Läksime Arviga jalgsi, nii et saime päris hea trenni :) Õhtul oli meil veel mõte kinno minna ja pärast seda Kaie juurde lauamänge mängima, aga lõpuks jäid mõlemad plaanid ära, sest vässu tuli peale ja Marco pidi miskit õppimistööd tegema. Kusjuures rääkisin samal päeval veel ühe mu väga ammuse Saksa sõbra Matthiasega, et võiks kokku saada. Nimelt on ta nädala sees Berliinis tööl, aga muidu elab Dortmundis. Ta küsis, et kus ma tahaksin kokku saada ja ütlesin, et olen Berliinis siiamaani ainult Starbucksis ja McDonaldsis käinud :S Täesti piinlik ikka, et ei ole mitte kuskile veel välja jõudnud. Püüan ennast parandada alustades kolmapäevaga, kus lubasingi Matthiasega kokku saada. Pole teda juba üle kolme aasta näinud, nii et olen päris elevil! Netist muideks nii palju, et otsustasime ikkagi sama pakkuja võtta, kellega Kaiel nii palju jamamist on, sest see on ainus, kellega on võimalik lepingut katkestada enne kahe aasta möödumist (sest peame juba märtsist välja kolima ju siit). Küll aga pole meil õrna aimugi, millal see nett meile siis saabuma peaks. Arvi andis tellimuse sisse telefoni teel ja me nüüd ei teagi, et mida me ootame... kas lepingut postkasti või neti sisselülitamist või mida... nii et Starbucksi hommikud tee ja muffiniga jätkuvad veel ilmselt mõnda aega.
Esmaspäeva hommikul vara, enne kui mina maast lahti sain, läks Arvi juba kooli, ja mitte õppima, sest esmaspäeviti tal loenguid ei ole, vaid taas internetti. Nimelt lõpetab ta veel miskeid raamatupidamise otsi ja JCI asju ja mida kõike veel. Mina sain siis veits hiljem jalad alla ja seadsin sammud linna poole. Nimelt oli mul missioon endale uued kingad osta :) Päris paljud vanad viisin Eestis ära Humanasse, sest nad ei näinud enam väga värsked välja. Tulemuseks oli kaks paari uusi jalavarje. Ühed kõrged iludused otsin oma lemmikkingapoest Deichmanist, kust on ka pärit mu lemmikud lipsuga kingad. Seal müüakse üliodavaid jalavarje (enamus on 20 euri), mis muidugi ei ole mingi kvaliteedi tipp, aga kui neid enivei kanda ca korra kuus, siis pole väga vahet. Teised, madalamad, mugavamad, kvaliteetsemad ostin tööl ringi komberdamiseks. Kuigi samas oleks pidanud vist pigem tennised ostma, sest kui paar korda kontorist läbi käinud olen, siis on seal kõik tennistes-teksades :) Aga kuna olen harjunud viisaka riietuse ja kontsaga, siis ei tahaks latti väga alla lasta, nii et väike konts ikkagi jääb, isegi kui teksad jalga lähevad. Astusin läbi ka KaDeWe keskusest, kus on koos kõik kõige nooblimad firmamärgid. Ehk siis sattusin Sex and the City maailma, kus on Vuittoni, Prada, Bossi ja muude säravate disainerite kingad, mille hinnad on sadades eurodes. Tegin sealt ruttu vehkat, et laostumist vältida :) Šoppamise ja taas Starbucksis istumise vahepeal suutsin endale Saksa pangakonto teha Deutsche Bank’is (DB). Astusin kontorisse sisse ja oli täpselt nagu ma enne kirjeldasin – ei mingit järjekorraautomaati. Oli miski infolaud, mille taga inimesed seisid järjekorras (ma ei kujuta ette, mida nad tahtsid või ootasid, aga mulle tundus, et ma ei peaks sinna pöörduma), niisiis liikusin edasi tahapoole, kus nägin ühte meesterahvast laua taga ning küsisin siis, et kas saaksin nende juures konto avada. Ta siis otsis mulle kontori pealt ühe teise meeldiva meesterahva, kes võttis mu enda hoole alla. Saksamaa pankades muideks on selline süsteem, et sa maksad kuutasu ning kõik ülekanded ja tehingud on tasuta. See kuutasu on muidugi veits rohkem kui Eestis, kuskil 60-70 krooni kanti kuus, aga tudengitele on tasuta ning mina sain näiteks poole hinnaga, kuna Arvi on juba seal pangas klient ja sain pereallahindluse :) Nii et see on küll normaalne, sest Eestis maksin Swedis iga teise panka tehtud ülekande eest 6 kr, mis on minu meelest täiesti ebamormaalselt palju ja täiesti mõttetu kulu. Või äkki mõni pankur seletab mulle ära, mis need kulud on ülekannete tegemise juures panga jaoks. Pangakaarti muidugi loomulikult kohe kätte ei antud, see saadetakse postiga koju. Ja siis järgmise postiga saan pangakaardi pinkoodi ja siis järgmise postiga internetipangakoodid. Turvakaalutlustel ei saa vaata kõike korraga saata onju :P Pinkalkulaatorit ja ammugi mitte ID-kaarti siin ei tunta, nii et vana hea koodikaart läheb jälle käiku. Koodikaart pole ka siin plastikkaardi kujul, vaid paberi peal. Heh, ja eriline boonus on see, et saan tehinguid teha ja pangakontoreid külastada ka teiste Saksamaa linnade DB kontorites :) Nimelt, kui olin eelmine kord Saksamaal, siis ma avasin konto Paderbornis Volksbank’is. Hiljem kolisin Wuppertali, mis ei ole Paderbornist üldse kaugel, ja enne Eesti sõitmist tahtsin konto kinni panna. Läksin siis Wuppertalis Volksbank’i kontorisse ja sealt öeldi mulle, et olen vales pangas. Mõtlesin, et mismõttes, on ju Volksbank. Aga nemad vastu, et ei, see on sama vale pank kui oleks näiteks Sparkasse või DB. Nimelt on neil seal filiaalide süsteem. Igas linnas on pangal oma filiaal ja üks filiaal ei saa teise nimel tehinguid teha. See oleks sama hea, kui teed Tartu SEB’is konto ja ei saaks seda Tallinna SEB’is sulgeda. Aga DB’i puhul tuleb välja, et see ei kehti. Progress.
Teisipäeval läks Arvi kooli ja minul oli plaan siis mobiilsidepakkujate kontoreid külastama hakata. Et siis ikkagi aru saada, mis süsteem nende erinevate pakettidega on. Lühike kokkuvõte ja järledus, mis mina teha suutsin oli see, et kui sa tahad endale mingit fancy’t telefoni osta ja sellega ka netis palju ringi surfata, siis tasub sõlmida kahe-aastane leping, sest nii saad telefoni hinnast suht palju alla ja ka internetiside on odavam. Kui sa piirdud aga ainult rääkimise ja sõnumitega ja su ego lubab ringi käia ka näiteks 100-eurose telefoniga, siis on mõistlikum see telefon näiteks Amazonist tellida ja osta sisse endale kõnekaart. Niisiis olemegi Arviga praegu nii kaugel, et tellime endale mõlemad telefonid ära ja uued sim-kaardid ka, sest praeguste levi on ikka täiesti košmaar. Arvi esimene päris-koolipäev oli vist paras pettumus, aga kolmapäeval oli juba huvitavam, nii et lootust on, et see magistriprograamm ei ole nii mõttetu kui minu oma oli :)
Kolmapäeval läksin lõunast Arvi juurde kooli, et Amazonist telefonid ära tellida ja maksta. Muushulgas registreerisime ennast ka CIMA õpilasteks. See on üks juhtimisarvestuse sertifikaat, mida tegema plaanime hakata. Nii et hakkan jälle õppima, wohoo. Esimesed eksamid on aga alles mais, nii et aega on veel. Õhtul kella 6-st sain aga Matthiasega kokku, läksime Potsdamer Platzi lähedal asuvasse restosse, mis asus 17-ndal korrusel, nii et vaade oli sama hea kui Berliini teletornist :). Jõime veintsi ja rääkisime juttu. Mul oli inglise keele osas jälle mingi tõrge, nii et Matthias aitas mul koguaeg õigeid sõnu leida ja meelde tuletada... täitsa piinlik kohe. Ta rääkis, et töötab praegu koos PwC konsultantidega, kes pidavat väga meeldivad inimesed olema ;) Ma ütlesin, et ma isegi täitsa kujutan seda ette jah. Kuna ta pidi juba kella 9-ks Dortmundi rongi peale minema, siis jäi õhtu üsna lühikeseks, aga kindlasti mitte viimaseks.
Neljapäeval alustasin siis esimest korda saksa keele õppimisega. Mul oli mingist ajast tehtud üks exceli-fail sõnavaraga, täiendasin seda, et saaks seda kasutama hakata, aga kõik reeglid, mis puudutavad tegusõna käänamist on täiesti meelest läinud. Mässasingi selle tabeliga praktiliselt terve päeva. Kella kaheksaks läksin Potsdamerile Sony centeri kinno, kus mind ootasid juba Arvi ja ta kursakaaslased Thomas, Steffani, Ravan ja David. Käisime vaatamas Facebook’i filmi (The Social Networks). Ma ei mäleta täpselt, et kui pikalt Eestis enne filme reklaame näidati, aga siin näidati vähemalt pool tundi, kusjuures üks ehituspoe reklaam kestis konkreetselt kümme minutit. Film ise mulle täitsa meeldis, oli huvitav ja hästi mängitud. Ravan ütles pärast filmi, et tema paneb nüüd oma Facebooki konto kinni, et talle ikka avaldas see film nii suurt mõju, et talle ikka ei meeldi selline raha peal väljasolek ja bla-bla-bla. Thomas aga ütles hoopis, et on vist viimane aeg endale seal konto teha :) Siis nad rääkisid midagi homsest Erasmuse tudengite peost, ja et info on Facebookis, nii et Ravan vist lõpuks pidi ka tunnistama, et ilma Facebookita ikka ei saa. Pärast kino istusime veel tunnikese Thomase ja Arviga baaris.
Reede hommikul saime kätte oma Amazonist tellitud telefonid. Arvi läks 12-ks kooli ja mina jäin telefoniga edasi mässama. Lõpetasin kella kolme paiku, siis koristasin paar tundi (neljapäeval oli jutt, et äkki teeme meie poole midagi), sõin ja uurisin Arvilt, et kas ta koju ka jõuab. Jõudis, aga üsna hilja ja väsinuna. Nimelt oli tal koolis keelte päev, saksa keele ja vene keele tunnid. Meie pool pidu ei tulnud, tahtsin siis, et Arvi uuriks, et äkki kuskil mujal miskit toimub, aga tal oli toss ikka suht väljas. Lõpuks siis mingi 11 paiku sain tal ikka jalad alla ja hakkasime hoopis selle Erasmuse peo poole liikuma. See toimus WMF klubis. Kuna jõudsime sinna enne keskööd, siis oli see ikka veel väga tühi. Võtsime joogid ja istusime maha ja mõtlesime, et kas siin saab üldse mingi pidu olema.... ja sai. Mingi hetk tulid Arvi kursakaaslased. Lisaks Davidile, keda juba teadsin, ka valgevenelanna Maria, saksa kutt Matthias ja mõned veel (loetlen neid nimesid selleks, et nad mulle endale meelde jääksid :). Klubis oli kaks ruumi, millest ühes tuli suht monotoonset ja igavat house’i, aga teine oli selline klubikam ning vahepeal tuli sealt ikka väga head kraami (kui Eric Prydz’i Pjanoo tuli, siis oli minu õhtu korda läinud :). Nii et saime päris kõvasti tantsida. Klubi läks järjest rohkem rahvast täis ja hakkas väga kitsas. Samas oli nii äge olla tagasi peol, kus valgeid Eurooplasi polnud sugugi rohkem kui kõiki muid eksootilisemaid kokku. Kella kolmeks olime juba parajalt väsinud, nii et hakkasime kodu poole liikuma, õues oli klubi taga veel päris pikk järjekord. Berliinis on metroodega see hea asi, et nad käivad kogu reede ja laupäeva öö. Ja kui on parajasti mingi muu öö, siis sõidavad samu liine pidi ööbussid. Nii et taksoga põhimõtteliselt nagu öösiti sõitma ei peagi. Kella neljast jõudsime koju. Kõmpides tuli mul mõte, et kuna Arvi niikuinii kainekas on, siis oleksime võinud ju autoga minna... täitsa rumalad, et me selle mõtte peale varem ei tulnud.
Kuigi mina olin Saksamaalse tulles leppinud mõttega, et ma nüüd püüan šoppamisega piiri pidada, siis oli Arvil soov laupäeval poodlema minna. Mis siis ikka, mõtlesin, et lähen kolan ise ka veits ringi ja istun nats Starbucksis netis ka, nii et võtsime mõlemad seljakotid läpakatega ka kaasa. Tulime metroost välja ja otsustasime, et käime eraldi ringi. Kohe metroopeatuse kõrval oli Orsay pood, kus veetsin vist tund aega ja jätsin maha 75 euri... nii palju siis mitte šoppamisest. Käisin riburada pidi veel poode läbi ja kui mu seljakott enam uusi asju ei mahutanud, siis helistasin Arvile ja uurisin, kuidas tal läheb. Tema skoor oli veel null. Mõtlesin siis talle appi minna, ja avasime ta skoori lõpuks :) Samas ma saan täiesti aru, miks tal nii rakse riideid leida on. Esiteks, meestel üleüldse ei ole mingit normaalset valikut, enamus asju on nii igavad (ühtlaselt hallid ja mustad ja igavad). Teiseks, hinnad on vähemalt kahekordsed võrreldes naiste riietega (ja riiet nüüd küll kaks korda rohkem ei kulu), käisime koos näiteks United Corols of Benetton poes, sisseastudes ütlesin, et ohhoo, näed, kampsun ainult 20 euri... aga siis vaatasin et olen naiste korrusel. Kui läksime meeste korrusele, siis oli täpselt samasugune kampsun juba 40 euri... Kolmandaks, kõik riided on tehtud ümaratele meestele :) Arvi seljas kõik lihtsalt lotendab... Kokkuvõttes siis leidsime Arvile mõned kampsikud ja pusad, aga veel peame otsima minema teksasid ja ketse. Lõpetasime kell kaheksa, siis kui poed kinni pandi, ning Starbucksi enam minna ei jõudnud. Selg valutas täiega sellest seljakoti tassimisest. Tahtsime lihtsalt ära koju puhkama saada. Algselt oli plaan veel õhtul välja minna, aga olime mõlemad selleks liiga surnud. Vaatasime tantsu ja keerasime tuttu.
Pühapäeva hommikul polnud mul kõige värskem olek ja ma ei näinud palju vaeva selle varjamisega, nii et keerasime veits tülli. Tulin korterist tulema, et värske õhu ja päikese käes ennast laadida. Hakkan vist nats lolliks minema selle üksiolemise peale. Sõpru pole, tööd ei tee veel ja isegi netti pole, et saaks teisi töötegijaid segada... ainult mina ise koguaeg. Käisin võtsin väljast hommikusööki ja lugesin pargipingil raamatut ja kirjutasin blogi (päris mõnus oli päikese käes peesitada :). Läksin siis mingi hetk ikka koju tagasi ka ja istusime suht omaette terve õhtu... Jäärapead nagu me oleme.
Täna siis on esmaspäev. Lõpetasin päeval "Eat, pray, love" raamatu, viimane sektsioon, mis oli siis armastusest, meeldis mulle kõige rohkem, aga üldiselt oli kogu raamat päris huvitav. Pärastlõunal helistas Arvi koolist, et ta uuris Alice'ist, et kus meie internet on, ning talle vastati, et neil pole süsteemis midagi selle kohta, et neil üldse leping Arviga sõlmitud oleks. Samas sai Arvi sõnumi, et "Tere tulemast ja bla-bla-bla". Nii et meil pole õrna aimugi praegu, millal ja kas me neti saame. Nii et pakkuge, kus me praegu oleme? Ikka jälle Starbucksis. Panin mõned peo pildid ka üles lisaks eelmistele klõpsudele, aga midagi muud põrutavat vahepeal teinud pole, seega pole ka rohkem pilte :) Nädalavahetusel läheb Arvi Bonni DAAD üritusele, nii et organiseerin siin endale tegevust praegu. Äkki jääb Matthias nädalavahetuseks siia, ei tea veel... Eks järgmisest postitusest saate lugeda ;)
Tsau-tsau!
Neljapäeval oli Arvil koolis esimene sissejuhatav päev. Tal oli mõttes samal päeval seljaga seoses veel arstile minna ning hommikul selgus, et arst võtab ainult lõunani vastu. Seega läks kiireks, sest kool hakkas kell 10 ja kell 9 helistas ta arstile. Viisin ta autoga arsti juurde ja ootasin tund aega autos, kuni ta lõpuks tuli ja viisin ta edasi kooli. Kõige asjalikumast infost jäi ta ilma, aga õppejõud vist pärast seletas talle lühidalt olulisemad punktid ära. Arsti juures tehti seljast pildid, mis ei näidanud midagi... ragistati selga, tehti mõnus suur valu vaigistav süst selga ja kirjutati retsept jõhkratele valuvaigistitele, mille mõju all ta siiamaani on. Mina ise veetsin suurema osa päevast raamatut lugedes (laenasin Kaielt „Eat, pray, love“ raamatu, mida nüüd isuga loen) ning kella 15-st sain oma bossu Tomiga kokku. Rääkisime läbi, et mis paberid mul korda on vaja ajada tööle asumise eesmärgil ning natuke tööst täpsemalt ka. Mul enda arvates on suht hea inglise keel, aga täiesti õudne kui palju ma puterdan, kui temaga räägin. Kõik sõnad on meelest läinud ja grammatika nendega koos. Muideks, kuna ettevõttes on tööl ka inglasi ja usakaid, siis nad võimaldavad kõigile saksa keele kursusi väidetavalt parimas Berliini keeltekoolis ning kuna üks töötaja peaks olema minuga samal tasemel enam-vähem, siis äkki saame seal koos tundides käima hakata. Mis oleks super, sest ma pole veel jõudnud ise õppimisega õieti peale hakata. Rääkisin ka sellest, et tantsisin Eestis ning ta ültes selle peale, et Berliinis on väga head klubid ning et üks töötaja Sarah on DJ ja teab Berliini ööelust kõike. Nii et ma ei suuda ära oodata, kuni lõpuks tööle jõuan ja tema käest kõike uurida saan :) Lisaks küsisin puhkuste kohta, nimelt et tahaksin lõpuks ometi Alpidesse minna talvel, mille peale ta ütles, et tegelt neil on endalgi väike plaan töötajatega üks suusareis Alpidesse teha – nagu kui ÄGE!!! Ma vist kogu aja särasin, kui temaga seal juttu ajasin, sest mulle tundub kogu see värk lihtsalt täiuslik ning tundus, et ka Tom oli rahul, et leidis kellegi, kes ta töökoormat lõpuks vähendab. Pärast kohtumist šoppasin natuke oma kodutänava poodides, meil on siin tee ääres toidupoed, mille puuvilja/juurvilja riiulid on väljas ja türklased hõikavad seal kõva häälega, et „Magusad ananassid või melonid või banaanid!“ või mis iganes neil parajasti magus on. Ja hinnad seal on paremad kui Eestis. Näiteks mu lemmikõunad on Granny Smithid, mis Eestis maksid midagi 21 kr/kilo kanti aga siin on ca 9 kr/kilo.
Reedel läksime hommikul linna Starbucksi netti istuma. Ma kutsun seda „linna minekuks“, sest meist kaks metroopeatust edasi on suur ostutänav, mis annab siis justkui „kesklinna“ mõõdu välja. Nimelt kes ei tea, siis Berliinil ei ole sellist ühtset kesklinna, on mitmeid suuremaid keskusi. Enne netti minekut jõudsime veel voodilina osta (unistasime kogu voodipesu Tallinnasse) ning Arvile Kosmodiski (selle saime vapsee kuskilt nurgatagusest kohast, sest tegelikult müüakse neid ainult neti teel, aga Arvi tahtis selle kohe kätte saada, nii et läks neile sisuliselt kontorisse kohale). Pärast netis asjatamist otstsime veel telefonikaardid endale. Tegime küll netis suurt otsimistööd, et millist võtta, aga kõige soodsamad on need, mille sa peadki netist tellima ja me tahtsime kohe kätte saada (mulle tundub, et siin Saksamaal saadetakse sulle kõik asjad koju ja kõike peab tellima, midagi ei anta kohe kätte), nii et lõpuks läksime ikkagi esimesse telefonipoodi ja otsime sealt kellegi Orteli kaardid. Vaatasime, et kõneminuti hind on suht ok Saksa kohta (2 kr/minut) + et omavahel saame tasuta rääkida. Mida me ei osanud üldse arvestadagi oli see, et leviga võib probleeme olla. Panime siis oma uued kaardid rõõmsalt telefoni sisse ja täiesti uskumatu, kuidas levi kõigub – see levi näitaja lihtsalt liugeb koguaeg üles-alla. Ka helistades on meil juba probleeme olnud, nii et nüüd oleme uue pakkuja otsinguil. Internetist on nii raske aru saada nendest pakettidest, kõik tunduvad nii kallid (kõneminutid kuni 4kr!). Nii et ongi plaan kohapeale minna igale poole ja lasta endale puust ja punaseks teha. Uut telefoni tahame ka endale mõlemad osta, nii et tegemist meil on sellega. Praegu aga on mu telefoninumber siis 0049 1577 840 8448, kui kellelgi mingi hädaolukord peaks olema. Eesti numbrilt saab ka kätte.
Laupäeva hommikul võtsime sammud Bürgeramti poole. Sellel pole midagi tegemist burgeritega :) Tegemist on pigem nagu mingi linnaametiga vms. Nimelt ütles Tom mulle, et peaksin sealt saama miski maksukaardi ja uurisime ise juba ette, et meil on tarvis ennast ka Berliinis registreerida. Astusime siis sisse ja leidsime eest pika järjekorra ja ootetoa, mis oli inimestest tulvil. Õnneks oli seal olemas järjekorranumbrisüsteem nagu Eestis pankades on. Saksa pankades, muideks, et ei ole järjekorraautomaate – kui tahad isiklikku nõustamist, siis lihtsalt jääd kontorisse nõudliku näoga seisma ja siis mõni teenindaja tuleb su juurde ja palub su enda juurde (muideks, hästi palju sakslasi ei kasuta internetipanka – maksete tegemiseks tulevad nad kontorisse ja täidavad sellised sedeleid, et kellele kui palju tarvis kanda on, siis panevad need sedelid pangas olevasse kasti ja siis panga töötaja teeb nende alusel ülekanded ära). Või siis ühe teise ameti näide, kust Arvi mingi paberi sai, et iga järgmine, kes tuli, küsis sissetulles, et kes on viimane ja siis teenindaja saabudes teadis igaüks, et kes järgmisena minema peab. Tulles tagasi Bürgeramti juurde, siis seda järjekorranumbrit ei saanud sa ise automaadist võtta, vaid selle andis sulle üks meeldiv härra, kes uuris ka, et mis sul asja ja andis paar saksakeelset paberit eeltäitmiseks. Enne meid oli järjekorras veel 49 inimest. Nii et saime vahepeal vajalikud sisseostud tänaval ära teha ja kui tagasi tulime, siis saimegi üsna pea ühe naisterahva juurde jutule. See proua ametnik polnud just kõige kirkam kriit ja kahjuks ka mitte kõige viisakam ja sõbralikum. Esiteks ei saanud ta aru, et kui palju inimesi meie väikeses korteris siis ikkagi elab. Et kui meie oleme ühe tüdruku allüürnikud, et kas me siis kõik elame seal koos või... ja kuna Arvi nimel on üürileping, siis pidi minu vormistama just kui Arvi allüürniku... no igal juhul saime lõpuks oma Berliini elaniku tunnistused kätte ja Arvi küsis ta käest saksa keeles selle minu maksukaardi kohta. Tädi vastas, et selleks on töölepingut vaja ja rääkis midagi Arbeitsamtist (tööturuamet vms) ja elamisloast ka vist (mida meil üldse vaja ei ole) ja no ma ei saanud saksa keelest väga aru, et mida ta jahvatas ja ausalt öeldes ega Arvi vist ka ei saanud. Aga kuna tädil oli meist ilmselt siiber (või siis oli ta pahane, et järgmised idaeurooplased siia immigreerunud on), siis juhatas ta meid minema ilma et me oleks aru saanud, et mis me siis edasi tegema peame. Igal juhul peaksin nüüd Tomilt varsti töölepingu saama ja siis lähen järgmisele katsele ja ei lahku enne, kui saan, mida vaja. Õhtu poole otsustasime kepikõndi tegema minna. Sõitsime metrooga ühe peatuse edasi Berliini keskel olevasse suurde parki ning jõudsime seal kõndides välja pidustusteni :). Nimelt jäävad selle pargi ühte äärde Brandenburgi väravad ja kuna parajasti oli Saksamaa ühendamise 20. aastapäev, siis olid seal suured pidustused. Võtsime siis sammu aeglasemaks ja jalutasime seal ringi. See park on ühest küljest hästi tore sportimiseks, teisalt on nõme, et seal on ainult asfalt- või kiviteed ja radade ääres on kohe puud, nii et muru peal nagu joosta ja kõndida ei saagi. Eestis oleks vist küll kohe märgistatud saepurukattega rajad igal pool. Sellegipoolest näeb seal päris palju inimesi trenni tegemas. Ikka parem ju kui kuskil keset tänavat. Hilisem õhtupoolik möödus So you think you can dance’i seltsis ja lugedes nagu ikka :)
Pühapäeva hommik algas taas Starbucksis (täiesti uskumatu kui palju internetti tänapäeva inimesed ikka vajavad – me oleme püsti hädas sellega, et meil kodus netti pole), seekord mitte seal ostukvartalis vaid Potsdamer Platzi juurdes, mille lähedal ka Kaie elab. Netis olles tuligi välja, et Kaie on koos oma Austraallasest sõbra Marcoga ühes teises lähedalasuvas Starbucksis netis (sest ka Kaiel pole veel siiamaani netti – tal vist on sellega juba üle kuu läinud ja saaga jätkub), nii et Thank God for Starbucks!!! Otsustasime kokku saada ja minna jälle sinna Brandenburgi väravate juurde pidustustele. Jalutasime seal niisama ringi, sõime natuke Saksa vorsti ja magusaid mandleid ja läksime siis koju ära. Läksime Arviga jalgsi, nii et saime päris hea trenni :) Õhtul oli meil veel mõte kinno minna ja pärast seda Kaie juurde lauamänge mängima, aga lõpuks jäid mõlemad plaanid ära, sest vässu tuli peale ja Marco pidi miskit õppimistööd tegema. Kusjuures rääkisin samal päeval veel ühe mu väga ammuse Saksa sõbra Matthiasega, et võiks kokku saada. Nimelt on ta nädala sees Berliinis tööl, aga muidu elab Dortmundis. Ta küsis, et kus ma tahaksin kokku saada ja ütlesin, et olen Berliinis siiamaani ainult Starbucksis ja McDonaldsis käinud :S Täesti piinlik ikka, et ei ole mitte kuskile veel välja jõudnud. Püüan ennast parandada alustades kolmapäevaga, kus lubasingi Matthiasega kokku saada. Pole teda juba üle kolme aasta näinud, nii et olen päris elevil! Netist muideks nii palju, et otsustasime ikkagi sama pakkuja võtta, kellega Kaiel nii palju jamamist on, sest see on ainus, kellega on võimalik lepingut katkestada enne kahe aasta möödumist (sest peame juba märtsist välja kolima ju siit). Küll aga pole meil õrna aimugi, millal see nett meile siis saabuma peaks. Arvi andis tellimuse sisse telefoni teel ja me nüüd ei teagi, et mida me ootame... kas lepingut postkasti või neti sisselülitamist või mida... nii et Starbucksi hommikud tee ja muffiniga jätkuvad veel ilmselt mõnda aega.
Esmaspäeva hommikul vara, enne kui mina maast lahti sain, läks Arvi juba kooli, ja mitte õppima, sest esmaspäeviti tal loenguid ei ole, vaid taas internetti. Nimelt lõpetab ta veel miskeid raamatupidamise otsi ja JCI asju ja mida kõike veel. Mina sain siis veits hiljem jalad alla ja seadsin sammud linna poole. Nimelt oli mul missioon endale uued kingad osta :) Päris paljud vanad viisin Eestis ära Humanasse, sest nad ei näinud enam väga värsked välja. Tulemuseks oli kaks paari uusi jalavarje. Ühed kõrged iludused otsin oma lemmikkingapoest Deichmanist, kust on ka pärit mu lemmikud lipsuga kingad. Seal müüakse üliodavaid jalavarje (enamus on 20 euri), mis muidugi ei ole mingi kvaliteedi tipp, aga kui neid enivei kanda ca korra kuus, siis pole väga vahet. Teised, madalamad, mugavamad, kvaliteetsemad ostin tööl ringi komberdamiseks. Kuigi samas oleks pidanud vist pigem tennised ostma, sest kui paar korda kontorist läbi käinud olen, siis on seal kõik tennistes-teksades :) Aga kuna olen harjunud viisaka riietuse ja kontsaga, siis ei tahaks latti väga alla lasta, nii et väike konts ikkagi jääb, isegi kui teksad jalga lähevad. Astusin läbi ka KaDeWe keskusest, kus on koos kõik kõige nooblimad firmamärgid. Ehk siis sattusin Sex and the City maailma, kus on Vuittoni, Prada, Bossi ja muude säravate disainerite kingad, mille hinnad on sadades eurodes. Tegin sealt ruttu vehkat, et laostumist vältida :) Šoppamise ja taas Starbucksis istumise vahepeal suutsin endale Saksa pangakonto teha Deutsche Bank’is (DB). Astusin kontorisse sisse ja oli täpselt nagu ma enne kirjeldasin – ei mingit järjekorraautomaati. Oli miski infolaud, mille taga inimesed seisid järjekorras (ma ei kujuta ette, mida nad tahtsid või ootasid, aga mulle tundus, et ma ei peaks sinna pöörduma), niisiis liikusin edasi tahapoole, kus nägin ühte meesterahvast laua taga ning küsisin siis, et kas saaksin nende juures konto avada. Ta siis otsis mulle kontori pealt ühe teise meeldiva meesterahva, kes võttis mu enda hoole alla. Saksamaa pankades muideks on selline süsteem, et sa maksad kuutasu ning kõik ülekanded ja tehingud on tasuta. See kuutasu on muidugi veits rohkem kui Eestis, kuskil 60-70 krooni kanti kuus, aga tudengitele on tasuta ning mina sain näiteks poole hinnaga, kuna Arvi on juba seal pangas klient ja sain pereallahindluse :) Nii et see on küll normaalne, sest Eestis maksin Swedis iga teise panka tehtud ülekande eest 6 kr, mis on minu meelest täiesti ebamormaalselt palju ja täiesti mõttetu kulu. Või äkki mõni pankur seletab mulle ära, mis need kulud on ülekannete tegemise juures panga jaoks. Pangakaarti muidugi loomulikult kohe kätte ei antud, see saadetakse postiga koju. Ja siis järgmise postiga saan pangakaardi pinkoodi ja siis järgmise postiga internetipangakoodid. Turvakaalutlustel ei saa vaata kõike korraga saata onju :P Pinkalkulaatorit ja ammugi mitte ID-kaarti siin ei tunta, nii et vana hea koodikaart läheb jälle käiku. Koodikaart pole ka siin plastikkaardi kujul, vaid paberi peal. Heh, ja eriline boonus on see, et saan tehinguid teha ja pangakontoreid külastada ka teiste Saksamaa linnade DB kontorites :) Nimelt, kui olin eelmine kord Saksamaal, siis ma avasin konto Paderbornis Volksbank’is. Hiljem kolisin Wuppertali, mis ei ole Paderbornist üldse kaugel, ja enne Eesti sõitmist tahtsin konto kinni panna. Läksin siis Wuppertalis Volksbank’i kontorisse ja sealt öeldi mulle, et olen vales pangas. Mõtlesin, et mismõttes, on ju Volksbank. Aga nemad vastu, et ei, see on sama vale pank kui oleks näiteks Sparkasse või DB. Nimelt on neil seal filiaalide süsteem. Igas linnas on pangal oma filiaal ja üks filiaal ei saa teise nimel tehinguid teha. See oleks sama hea, kui teed Tartu SEB’is konto ja ei saaks seda Tallinna SEB’is sulgeda. Aga DB’i puhul tuleb välja, et see ei kehti. Progress.
Teisipäeval läks Arvi kooli ja minul oli plaan siis mobiilsidepakkujate kontoreid külastama hakata. Et siis ikkagi aru saada, mis süsteem nende erinevate pakettidega on. Lühike kokkuvõte ja järledus, mis mina teha suutsin oli see, et kui sa tahad endale mingit fancy’t telefoni osta ja sellega ka netis palju ringi surfata, siis tasub sõlmida kahe-aastane leping, sest nii saad telefoni hinnast suht palju alla ja ka internetiside on odavam. Kui sa piirdud aga ainult rääkimise ja sõnumitega ja su ego lubab ringi käia ka näiteks 100-eurose telefoniga, siis on mõistlikum see telefon näiteks Amazonist tellida ja osta sisse endale kõnekaart. Niisiis olemegi Arviga praegu nii kaugel, et tellime endale mõlemad telefonid ära ja uued sim-kaardid ka, sest praeguste levi on ikka täiesti košmaar. Arvi esimene päris-koolipäev oli vist paras pettumus, aga kolmapäeval oli juba huvitavam, nii et lootust on, et see magistriprograamm ei ole nii mõttetu kui minu oma oli :)
Kolmapäeval läksin lõunast Arvi juurde kooli, et Amazonist telefonid ära tellida ja maksta. Muushulgas registreerisime ennast ka CIMA õpilasteks. See on üks juhtimisarvestuse sertifikaat, mida tegema plaanime hakata. Nii et hakkan jälle õppima, wohoo. Esimesed eksamid on aga alles mais, nii et aega on veel. Õhtul kella 6-st sain aga Matthiasega kokku, läksime Potsdamer Platzi lähedal asuvasse restosse, mis asus 17-ndal korrusel, nii et vaade oli sama hea kui Berliini teletornist :). Jõime veintsi ja rääkisime juttu. Mul oli inglise keele osas jälle mingi tõrge, nii et Matthias aitas mul koguaeg õigeid sõnu leida ja meelde tuletada... täitsa piinlik kohe. Ta rääkis, et töötab praegu koos PwC konsultantidega, kes pidavat väga meeldivad inimesed olema ;) Ma ütlesin, et ma isegi täitsa kujutan seda ette jah. Kuna ta pidi juba kella 9-ks Dortmundi rongi peale minema, siis jäi õhtu üsna lühikeseks, aga kindlasti mitte viimaseks.
Neljapäeval alustasin siis esimest korda saksa keele õppimisega. Mul oli mingist ajast tehtud üks exceli-fail sõnavaraga, täiendasin seda, et saaks seda kasutama hakata, aga kõik reeglid, mis puudutavad tegusõna käänamist on täiesti meelest läinud. Mässasingi selle tabeliga praktiliselt terve päeva. Kella kaheksaks läksin Potsdamerile Sony centeri kinno, kus mind ootasid juba Arvi ja ta kursakaaslased Thomas, Steffani, Ravan ja David. Käisime vaatamas Facebook’i filmi (The Social Networks). Ma ei mäleta täpselt, et kui pikalt Eestis enne filme reklaame näidati, aga siin näidati vähemalt pool tundi, kusjuures üks ehituspoe reklaam kestis konkreetselt kümme minutit. Film ise mulle täitsa meeldis, oli huvitav ja hästi mängitud. Ravan ütles pärast filmi, et tema paneb nüüd oma Facebooki konto kinni, et talle ikka avaldas see film nii suurt mõju, et talle ikka ei meeldi selline raha peal väljasolek ja bla-bla-bla. Thomas aga ütles hoopis, et on vist viimane aeg endale seal konto teha :) Siis nad rääkisid midagi homsest Erasmuse tudengite peost, ja et info on Facebookis, nii et Ravan vist lõpuks pidi ka tunnistama, et ilma Facebookita ikka ei saa. Pärast kino istusime veel tunnikese Thomase ja Arviga baaris.
Reede hommikul saime kätte oma Amazonist tellitud telefonid. Arvi läks 12-ks kooli ja mina jäin telefoniga edasi mässama. Lõpetasin kella kolme paiku, siis koristasin paar tundi (neljapäeval oli jutt, et äkki teeme meie poole midagi), sõin ja uurisin Arvilt, et kas ta koju ka jõuab. Jõudis, aga üsna hilja ja väsinuna. Nimelt oli tal koolis keelte päev, saksa keele ja vene keele tunnid. Meie pool pidu ei tulnud, tahtsin siis, et Arvi uuriks, et äkki kuskil mujal miskit toimub, aga tal oli toss ikka suht väljas. Lõpuks siis mingi 11 paiku sain tal ikka jalad alla ja hakkasime hoopis selle Erasmuse peo poole liikuma. See toimus WMF klubis. Kuna jõudsime sinna enne keskööd, siis oli see ikka veel väga tühi. Võtsime joogid ja istusime maha ja mõtlesime, et kas siin saab üldse mingi pidu olema.... ja sai. Mingi hetk tulid Arvi kursakaaslased. Lisaks Davidile, keda juba teadsin, ka valgevenelanna Maria, saksa kutt Matthias ja mõned veel (loetlen neid nimesid selleks, et nad mulle endale meelde jääksid :). Klubis oli kaks ruumi, millest ühes tuli suht monotoonset ja igavat house’i, aga teine oli selline klubikam ning vahepeal tuli sealt ikka väga head kraami (kui Eric Prydz’i Pjanoo tuli, siis oli minu õhtu korda läinud :). Nii et saime päris kõvasti tantsida. Klubi läks järjest rohkem rahvast täis ja hakkas väga kitsas. Samas oli nii äge olla tagasi peol, kus valgeid Eurooplasi polnud sugugi rohkem kui kõiki muid eksootilisemaid kokku. Kella kolmeks olime juba parajalt väsinud, nii et hakkasime kodu poole liikuma, õues oli klubi taga veel päris pikk järjekord. Berliinis on metroodega see hea asi, et nad käivad kogu reede ja laupäeva öö. Ja kui on parajasti mingi muu öö, siis sõidavad samu liine pidi ööbussid. Nii et taksoga põhimõtteliselt nagu öösiti sõitma ei peagi. Kella neljast jõudsime koju. Kõmpides tuli mul mõte, et kuna Arvi niikuinii kainekas on, siis oleksime võinud ju autoga minna... täitsa rumalad, et me selle mõtte peale varem ei tulnud.
Kuigi mina olin Saksamaalse tulles leppinud mõttega, et ma nüüd püüan šoppamisega piiri pidada, siis oli Arvil soov laupäeval poodlema minna. Mis siis ikka, mõtlesin, et lähen kolan ise ka veits ringi ja istun nats Starbucksis netis ka, nii et võtsime mõlemad seljakotid läpakatega ka kaasa. Tulime metroost välja ja otsustasime, et käime eraldi ringi. Kohe metroopeatuse kõrval oli Orsay pood, kus veetsin vist tund aega ja jätsin maha 75 euri... nii palju siis mitte šoppamisest. Käisin riburada pidi veel poode läbi ja kui mu seljakott enam uusi asju ei mahutanud, siis helistasin Arvile ja uurisin, kuidas tal läheb. Tema skoor oli veel null. Mõtlesin siis talle appi minna, ja avasime ta skoori lõpuks :) Samas ma saan täiesti aru, miks tal nii rakse riideid leida on. Esiteks, meestel üleüldse ei ole mingit normaalset valikut, enamus asju on nii igavad (ühtlaselt hallid ja mustad ja igavad). Teiseks, hinnad on vähemalt kahekordsed võrreldes naiste riietega (ja riiet nüüd küll kaks korda rohkem ei kulu), käisime koos näiteks United Corols of Benetton poes, sisseastudes ütlesin, et ohhoo, näed, kampsun ainult 20 euri... aga siis vaatasin et olen naiste korrusel. Kui läksime meeste korrusele, siis oli täpselt samasugune kampsun juba 40 euri... Kolmandaks, kõik riided on tehtud ümaratele meestele :) Arvi seljas kõik lihtsalt lotendab... Kokkuvõttes siis leidsime Arvile mõned kampsikud ja pusad, aga veel peame otsima minema teksasid ja ketse. Lõpetasime kell kaheksa, siis kui poed kinni pandi, ning Starbucksi enam minna ei jõudnud. Selg valutas täiega sellest seljakoti tassimisest. Tahtsime lihtsalt ära koju puhkama saada. Algselt oli plaan veel õhtul välja minna, aga olime mõlemad selleks liiga surnud. Vaatasime tantsu ja keerasime tuttu.
Pühapäeva hommikul polnud mul kõige värskem olek ja ma ei näinud palju vaeva selle varjamisega, nii et keerasime veits tülli. Tulin korterist tulema, et värske õhu ja päikese käes ennast laadida. Hakkan vist nats lolliks minema selle üksiolemise peale. Sõpru pole, tööd ei tee veel ja isegi netti pole, et saaks teisi töötegijaid segada... ainult mina ise koguaeg. Käisin võtsin väljast hommikusööki ja lugesin pargipingil raamatut ja kirjutasin blogi (päris mõnus oli päikese käes peesitada :). Läksin siis mingi hetk ikka koju tagasi ka ja istusime suht omaette terve õhtu... Jäärapead nagu me oleme.
Täna siis on esmaspäev. Lõpetasin päeval "Eat, pray, love" raamatu, viimane sektsioon, mis oli siis armastusest, meeldis mulle kõige rohkem, aga üldiselt oli kogu raamat päris huvitav. Pärastlõunal helistas Arvi koolist, et ta uuris Alice'ist, et kus meie internet on, ning talle vastati, et neil pole süsteemis midagi selle kohta, et neil üldse leping Arviga sõlmitud oleks. Samas sai Arvi sõnumi, et "Tere tulemast ja bla-bla-bla". Nii et meil pole õrna aimugi praegu, millal ja kas me neti saame. Nii et pakkuge, kus me praegu oleme? Ikka jälle Starbucksis. Panin mõned peo pildid ka üles lisaks eelmistele klõpsudele, aga midagi muud põrutavat vahepeal teinud pole, seega pole ka rohkem pilte :) Nädalavahetusel läheb Arvi Bonni DAAD üritusele, nii et organiseerin siin endale tegevust praegu. Äkki jääb Matthias nädalavahetuseks siia, ei tea veel... Eks järgmisest postitusest saate lugeda ;)
Tsau-tsau!
Abonnieren
Posts (Atom)